eadus (
), mis omakorda defineerib tee mõiste.
lg 1 järgi „tee on maantee, tänav, metsatee, jalgtee ja jalgrattatee või muu sõidukite või jalakäijate liiklemiseks kasutatav rajatis, mis võib olla riigi või kohaliku omavalitsuse või muu juriidilise isiku või füüsilise isiku omandis.“ Kuigi
määratlus ei märgi otsesõnu kõnniteed, võiks „jalakäijate liiklemiseks kasutatavat rajatist“ pidada kõnniteeks (terminit kasutab ka
Hoolimata teistsugusest sõnastusest on ka
järgne määratlus analoogne LS tee mõistele: tee on liiklemiseks kasutatav rajatis sõltumata omandivormist. Mis on aga käesoleva vaidluse kontekstis märkimisväärne, on
Registreerimisele kuuluvad ka kohalikud teed (st mh ka tänavad) (
Nimelt on kaebuse esitaja viidanud, et teeregistri andmetel on Xxxkõnnitee laius 1,5m. Kohus peab andma hinnangu, millist tähendust omab kõnnitee määratlemisel teeregister. Käesoleval juhul on tegemist kahe erineva seadusega, mis reguleerivad sama küsimust (määratlevad tee mõiste). Kohus leiab, et käesolevas vaidluses on kohaldatav LS regulatsioon.
järgi „
eadus sätestab tee suhtes esitatavad nõuded, tee omaniku ja liikleja õigused ja kohustused ning vastutuse liiklusohutusnõuete rikkumise eest, reguleerib teehoiu, tee kasutuse ja kaitse korraldamist ja rahastamist ning inimeste ja keskkonna kaitset liiklusest tulenevate ohtude eest.“ Eeltoodust tuleneb, et
eesmärgiks on reguleerida tee suhtes esitatavad tehnilisi nõudeid, omandiküsimusi, vastutust teeohutusnõuete (liiklusohutusnõuete) rikkumise eest jms.
eesmärgiks ei ole korraldada liiklust ennast. LS § 1 lg 1 järgi LS sätestab liikluskorralduse Eesti teedel, liiklusreeglid, liiklusohutuse tagamise alused ja põhinõuded jms. Kohus leiab, et normide kollisiooni korral kuulub kohaldamisele erinorm ehk reguleeritavat suhet täpsemalt reguleeriv norm, milleks antud juhul on LS. Kohus jätab
regulatsiooni kõrvale. LS järgi ei oma teede register liiklemisel tähendust ning seetõttu ei oma antud tõend asjas tähtsust ja kohus jätab selle väite kõrvale. 3 Sündmuskoha vaatlusprotokolli fototabelitest nähtub, et kohas kus kaebuse esitaja sõiduk pargib on laiem asfalteeritud ala, mis lõpeb aiaga. Kaebuse esitaja heidab kohtuvälisele menetlejale ette, et kohtuväline menetleja on kõnniteed käsitlenud kuni aiani (st ka sõiduki parkimiskohal). Kohus jõuab aga samale järeldusele kui kohtuväline menetleja. Kõnnitee oli LS-s toodud definitsiooni järgi on kõnnitee ükskõik mis viisil sõiduteest arusaadaval viisil jalakäijate liiklemiseks eraldatud osa sõltumata omandivormist. Tähtsust ei oma, kes on sõiduki parkimise koha kinnistu omanik. Tähtsust omab see, kas see osa kinnistust on avatud liiklemiseks. Kohus vastab sellele küsimusele jaatavalt. Kinnistu omanik on paigaldanud aia kuni asfalteeritud ala lõpuni. Asfalteeritud ala algab sõidutee äärest. Keskmise mõistliku inimese seisukohalt võib aru saada, et kuni aiani on alal lubatud jalakäijatel käia, st tegemist on jalakäijatele eraldatud alaga. Selline arusaam tähendab aga ühtlasi ka seda, et tegemist on kõnniteega. Kui kinnistu omanik avab oma kinnistu (sh jalakäijatele) liiklemiseks, kehtivad seal LS sätted. Kohus leiab, et kaebuse esitaja parkis oma sõiduki kõnniteel. Kõnniteel parkimine on LS § 20 lg 1 ja lg 4 p 3 järgi ilma seda lubavate liikluskorraldusvahenditeta keelatud ning antud väärtegu on kvalifitseeritav LS § 241 lg 1 järgi. Kohus leiab, et väärtegu on õigesti kvalifitseeritud. Täidetud on väärteo objektiivne koosseis. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja järeldusega, et tegu on toime pandud vähemalt hooletusest, sest sõiduki juht peab teadma liiklusseaduse nõudeid ning tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanuks ette nägema süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemise. Sellega on täidetud koosseisu subjektiivsed tunnused. Puudub õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud. Karistuse mõistmisel tuleb arvestada KarS § 56 lg 1, mille kohaselt „karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.“ Kohtuväline menetleja on õigesti tuvastanud, et puuduvad vastutust kergendavad ja raskendavad asjaolud. Kaebuse esitajat on karistatud rahatrahviga 5 trahviühiku ulatuses, s.o LS § 241 lg 1 sanktsioonis sätestatud pooles määras. Kohus leiab, et kohtuväline menetleja on karistuse mõistnud seaduslikult ja põhjendatult. Kuivõrd kaebuse esitaja on talle süüks arvatud väärteo toime pannud, väärtegu on õigesti kvalifitseeritud, kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus on seaduslik ja põhjendatud, siis puudub kohtul alus kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks. Kuigi kaebuse esitaja on tõstatanud mitmeid kohaseid küsimusi, jätab kohus kaebuse rahuldamata. Käesoleva otsuse tegemine viibis seoses kohtuniku haigusega. Meelis Eerik Kohtunik 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.