1-12-8108/5

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja

1. september 2012 Tartu (kirjalik menetlus) koht Kriminaalasja number 1-12-8108 Kohtukoosseis Paavo Randma Vaidlustatud lahend Riigiprokuratuuri
2. augusti 2012 määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse Irek Dolgonossovi esindaja vandeadvokaat Sergei Politševi kaebus liik RESOLUTSIOON Juhindudes kriminaalmenetluse seadustiku § 208 lg-st 5 ringkonnakohus määras: jätta Irek Dolgonossovi esindaja vandeadvokaat Sergei Politševi kaebus Riigiprokuratuuri
3. augusti 2012 määrusele rahuldamata. Edasikaebamise kord KrMS § 385 p 11 kohaselt on määrus lõplik ja ei kuulu edasikaebamisele. Asjaolud Ida prefektuur alustas Irek Dolgonossovi avalduse alusel 01.03.2011 kriminaalmenetluse nr 11240100943 KarS § 121 järgi selles, et 28.02.2011 kella 21.00 paiku tema endine elukaaslane D.V. korteris aadressil XXX , lõi avaldajat mitu korda jalaga ja rusikaga, kriimustas nägu, samuti rebis kaelast suure kuldketi ja võttis selle kaasa. Samuti rebis või lõikas D.V. katki avaldaja riided ja omandas osaliselt tema asju, tekitades varalist kahju summas ca 2000 eurot. 01.11.2011 koostas Ida prefektuur prokuratuuri loal kriminaalmenetluse lõpetamise määruse KrMS § 199 lg 1 p 1 ja § 200 alusel. 28.04.2012 esitas kannatanu esindaja Riigiprokuratuurile kaebuse eelnimetatud määruse tühistamiseks. 24.05.2012 edastas Riigiprokuratuur kaebuse Viru Ringkonnaprokuratuurile põhistatud määruse koostamiseks. 12.07.2012 esitas menetleja Tatjana Veskus põhistused 01.11.2011 koostatud kriminaalmenetluse lõpetamise määruse juurde. Põhistustes viidatakse menetluse käigus üle kuulatud isikute ütlustele ning leitakse, et kriminaalmenetluse käigus ei osutunud võimalikuks tõendada kahtlustatava D.V. süüd ning kriminaalmenetlus tuleb seetõttu lõpetada. 24.07.2012 registreeriti Riigiprokuratuuris I. Dolgonossovi esindaja Sergei Politševi kaebus kriminaalmenetluse lõpetamise peale. Riigiprokuratuur, tutvunud kaebuse ja kriminaalasja materjalidega, leidis, et vaidlustatud määrus on seaduslik ja põhjendatud selles nimetatud motiividel ning jättis kaebuse rahuldamata. Riigiprokuratuuri määruse sisu Riigiprokuratuur leidis, et kaebuses esitatud vastuväited ei anna alust kriminaalmenetluse lõpetamise määruse tühistamiseks. Kaebaja viide sellele, et süüdimõistmine võib toimuda ka vaid kannatanu ütluste põhjal, ei ole käesoleva kriminaalmenetluse juures asjakohane. Selline süüdimõistmine on võimalik vaid juhul, kui ühe poole ütlused on selgelt ebausutavad või ebausaldusväärsed, vastasel juhul tuleb lähtuda KrMS § 7 lõikes 3 sätestatud põhimõttest ning lugeda kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava kasuks. Kahtlustatava ja teiste isikute ütlused ei sisalda eluliselt ebausutavaid väiteid ja puudub alus nende ütluste usaldusväärsuses muude tõendite alusel kahelda. Ainult kannatanu enda ütlused viitavad D.V. poolt õiguserikkumiste toimepanemisele, mistõttu ei saa lugeda kuritegude toimepanemist D.V. poolt piisavalt veenvalt tõendatuks. Asitõendi ega sündmuskoha vaatlusprotokollid (tlk.6-7, 13-22) ei ole objektiivseteks tõenditeks selle kohta, et asjad rikkus nimelt D.V. . Samuti on menetluse käigus üritatud vastuolusid I. Dolgonossovi ja D.V. ütluste vahel kõrvaldada vastastamise käigus, kuid see ei õnnestunud, kuna mõlemad isikud jäid oma varasemate ütluste juurde. Riigiprokuratuur märkis, et kaebuses esitatud etteheide selle kohta, et menetleja ei ole tuvastanud kannatanu teekonda traumapunktist politseijaoskonnani ega kuulanud üle tunnistajatena politseipatrulli, kellega kannatanu väidetavalt vahepeal vestles, ei ole asjakohased. Nimetatud asjaolude väljaselgitamine ei tõenda mingilgi määral ei kuritegude toimepanemist, ega D.V. süüd nende toimepanemises, mistõttu puudus igasugune alus ka nende kajastamiseks kriminaalmenetluses. Riigiprokuratuur selgitas, et kaebuses esitatud etteheide, mille kohaselt menetleja ei andnud õiguslikku hinnangut kahtlustatava tegevusele, mis oli suunatud kannatanule kuuluvate asjade hävitamisele ja omandamisele, vaatamata sellele, et avaldaja tegi selle kohta avalduse, andis ütlusi ning esitas asitõendid ja fotod, et tõepoolest on D.V. esitatud kahtlustusest puudu varavastasele süüteole viitav paragrahv, kuid kaebaja tähelepanu tuleb juhtida sellele, et kahtlustatava ülekuulamise protokollis on kahtlustuse tekstis kajastatud „samuti rebis kaelast keti ja võttis selle kaasa.“ Seega 04.03.2011 esitatud kahtlustuses on antud asjaolu ära märgitud. Rikutud rõivaste kohta on kannatanu esitanud uurimisasutusele informatsiooni alles 18.03.2011, seega ei saanud asjaolu kahtlustuse esitamise hetkel uurijale teada olla. D.V. on andnud ütlusi vastastamise käigus, kus ta eitas nimetatud teo toimepanemist. Kannatanu esitatud kolme riideeseme väidetavat rikkumist D.V. poolt ei avastanud kannatanu ise, ega sündmuskoha vaatluse läbi viinud menetleja vahetult sündmuse järel - seega puuduvad otsesed tõendid selle kohta, et asjad rikkus D.V. Menetleja ei ole pidanud nimetatud teo toimepanemist D.V. poolt piisavalt tõendatuks täiendava kahtlustuse esitamiseks. -2- Kriminaalmenetluse lõpetamise määruses ja selle põhjendustes on menetleja käsitlenud ühtselt kõiki I. Dolgonossovi esitatud süüdistusi D.V. suhtes ja leidnud, et nende toimepanemine D.V. poolt ei ole tõendamist leidnud. Samuti selgitas Riigiprokuratuur kaebajale, et alusetu on kaebuses esitatud väide, nagu oleks menetleja leidnud, et kahtlustatava ütlused on usaldusväärsemad kui kannatanu ütlused. Kriminaalmenetluse lõpetamise määruses ühtegi sellele viitavat lauset ei ole esitatud. Määrusest on selgelt tuletatav ja käesolevas määruses sellele viidatud, et menetleja seisukohalt on tegemist „sõna-sõna vastu“ olukorraga, kus kummagi osapoole ütluste usaldusväärsust ei ole võimalik muude tõenditega kõrvutades hinnata ning seetõttu tuleb lähtuda KrMS § 7 lõikest
4. Riigiprokuratuur leidis, et alusetud on kaebaja väited, et menetleja ei ole olnud objektiivne, kuna kahtlustatava vend R.V. oli Ida prefektuuri sama kriminaaltalituse töötaja ning oleks pidanud end taandama. Kaebaja osundab KrMS § 59 lg 1 viitega § 49 lõigetes 1 ja 6 sätestatule. Riigiprokuratuurile jääb arusaamatuks, millisele sättele kaebaja osundab. Kui kaebaja viitab R. V. menetlejaga samas menetlusüksuses töötamisele kui § 49 lõikes 6 nimetatud muule põhjusele, siis ei ole see käsitletav kui piisav põhjendus menetleja taandumiseks ega kriminaalmenetluse läbiviimise objektiivsuses kahtlemiseks. Põhjust menetleja erapooletuses kahtlemiseks ei anna ka tema poolt kannatanule teadaandmine peale vastastamist kahtlustatavaga menetluse lõpetamise kavatsusest, kuivõrd see oli kriminaalmenetluses viimaseks menetlustoiminguks millega üritati vastuolu poolte ütluste vahel kõrvaldada ning selle tulemusetuse tõttu olid menetleja võimalused täiendavaid tõendeid koguda ja kahtlustatava süüd kinnitada ammendatud. Antud juhul menetleja teavitaski sellest kahtlustatavat. Kaebuses esitatud taotluse sisu Kaebuse esitaja palub ringkonnakohtul tühistada Riigiprokuratuuri 02.08.2012 kaebuse rahuldamata jätmise määrus ning kohustada Riigiprokuratuuri menetlust jätkama. Kaebuse esitaja märgib, et kohus hindab tõendeid kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Antud juhul ei ole prokurör hinnanud kannatanu ütlusi kogumis teiste tõenditega (asitõendid, sündmuskoha vaatlusprotokoll ja fotod, kus on fikseeritud kannatanule tekitatud kehavigastused. Puuduvad põhjendused, miks peeti kahtlustatava ütlusi usaldusväärsemaks kui teisi asjas kogutud eelnimetatud tõendeid. Kaebuse esitaja leiab, et prokuröri seisukohast tuleneb, et eluliselt on usutavam see, et kannatanu ise tekitas endale kehavigastused ja lõikas oma riided katki, kui seda, et tegemist oli kannatanupoolse tegevusega. Kaebuse esitajale jääb arusaamatuks, miks ei kuulatud tunnistajatena üle politseinikke, kelle poole I. Dolgonossov vahetult peale tema suhtes kuriteo toimepanemist pöördus ja kes nägid tema vigastusi ning soovitasid pöörduda avalduse kirjutamiseks Jõhvi politseijaoskonda. Kaebuse esitaja arvates ei selgitanud menetleja välja isikute ringi, kes võiksid tunnistajatena ütlusi anda. Nii ei kuulatud üle korteri omanikku J.P. , kellelt I. Dolgonossov korterit üüris, ning kellele ta vahetult peale kuriteosündmust helistas ja kuriteo toimepanemise asjaolusid selgitas. Üle jäeti kuulamata ka I. Dolgonossovi ema, isa ja sõber, kellele D.V. järgmisel päeval, kui korteris oma asjadel järel käis, avaldas, et tema tekitas kannatanule kehavigastusi ja rebis kaelast kuldketi. Kaebuse esitaja arvates ei ole põhjendatud, miks jõudis prokuröri abi järelduseni, et menetleja taandamiseks ja kriminaalmenetluse objektiivsuses kahtlemiseks pole põhjust, kui -3- menetlejaga samas politseiasutuses töötab kahtlustatava vend. Prokurör jättis tähelepanuta sellegi, et menetleja ütles kannatanule kahtlustatava juuresolekul, et lõpetab kriminaalmenetluse, öeldes samas, et piisab, kui kahtlustatav maksab kannatanule kahjutasu 600 eurot (ehk tegemist oli kompromissi pakkumisega). Samuti jäeti tähelepanuta, et menetleja rikkus oluliselt KrMS § 206 lg 2 p 1, 2, kui ei teatanud I. Dolgonossovile sellest, et 01.11.2011 on kriminaalmenetlus lõpetatud. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
5. Ringkonnakohus leiab, et I. Dolgonossovi esindaja vahendusel esitatud kaebus Riigiprokuratuuri määruse peale tuleb jätta rahuldamata ning põhjendab seda järgnevalt.
6. Ringkonnakohus peab vajalikuks selgitada, et tulenevalt KrMS § 208 mõttest ei anna see ringkonnakohtule kriminaalmenetluse alustamata jätmise või lõpetamise määruse peale esitatud kaebuse lahendamisel pädevust teha prokuratuurile ettekirjutusi tõendite sisulise hindamise osas. Siinkohal on oluline silmas pidada, et vastavalt KrMS § 30 lg-le 1 ei juhi kohtueelset menetlust mitte kohus, vaid prokuratuur, tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse ning esindab riiklikku süüdistust kohtus. Seega on kohtueelses menetluses erinevate menetlusotsustuste vastuvõtmine või vastuvõetud menetlusotsustuste põhjendatuse hindamine prokuratuuri pädevuses ning kohtu roll tulenevalt KrMS § 208 mõttest on nimetatud otsustustesse sekkumisel selgelt piiratud menetlustoimingute läbiviimise vajaduse väljaselgitamisega. Samuti on ringkonnakohus õigustatud hindama, kas uurimisasutus ja prokuratuur on õigesti tõlgendanud ja kohaldanud asjassepuutuvaid õigusnorme.
7. Ringkonnakohus leiab, et esindaja poolt väljatoodud menetlustoimingute teostamine ei ole käesoleval juhul vajalik ning ei tingi Riigiprokuratuuri määruse tühistamist ja kriminaalmenetluse jätkamist. Ringkonnakohus, kontrollinud kriminaalasja materjale ning tutvunud kriminaalmenetluse lõpetamise määruse ja Riigiprokuratuuri määrusega, leiab, et kriminaalmenetluses on välja selgitatud kriminaalmenetluse seisukohalt tähtsust omavad asjaolud ja teostatud käesoleva menetluse seisukohalt vajalikud toimingud ning sedastanud kokkuvõtvalt kriminaalmenetluse aluse puudumist, misjärel on menetlus lõpetatud.
8. Ringkonnakohtu hinnangul on alusetud kaebuse esitaja väited, et ühtesid tõendeid on eelistatud teistele ja kahtlustatava ütlusi peetud usaldusväärsemateks kui teisi asjas kogutud tõendeid. Ringkonnakohus leiab, et menetleja määruses nimetatud põhjus – uurimise lõpetamine seoses võimatusega tõendada kahtlustatava D.V. süüd, kuna ei ole kindlaid tõendeid tema süü kinnitamiseks, on õiguslikult arvestatav. Määrust on põhistatult täiendanud Riigiprokuratuur, kes on asjas kogutud tõendeid hinnates jõudnud järeldusele, et kahtlustatava ja teiste isikute ütlused ei sisalda eluliselt ebausutavaid väiteid ning nende usaldusväärsuses ei ole alust muude tõendite valguses kahelda. Ainult kannatanu enda ütlused viitavad D.V. poolt teo toimepanemisele, samas kui asitõendi ega sündmuskoha vaatlusprotokollid ei ole objektiivseks tõendiks selle kohta, et asjad rikkus just D.V. . Vastuolusid ei kõrvaldanud ka vastastamise läbiviimine, kuna mõlemad osapooled jäid oma ütluste juurde. Ringkonnakohus nõustub eeltoodud käsitlusega ja rõhutab, et kuivõrd KrMS § 30 lg 1 kohaselt juhib kohtueelset menetlust prokuratuur, on oluline välja selgitada mitte ainult kahtlustatavat süüstavad, vaid ka õigustavad asjaolud. Seega tuleb prokuratuuril kontrollida ka erinevaid kaitseversioone. Kriminaalmenetluse jätkamine on välistatud, kui menetluse käigus selgub, et kahtlustatava kaitseversioon on põhjendatud või prokuratuur ei suuda isiku süüd kinnitavaid tõendeid leida. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsjaga selles, et prokuröri seisukohast oleks -4- kuidagi välja loetav see, et eluliselt on usutavam, et kannatanu ise endale kehavigastused tekitas ja oma riided katki lõikas. Kui kehavigastuste osas on ütluste vahel sedastatud vastuolusid, siis analüüsides kannatanu esitatud kolme riideeseme väidetavat rikkumist D.V. poolt on Riigiprokuratuur leidnud, et rikkumist ei avastanud kannatanu ise, ega ka sündmuskoha vaatluse läbi viinud menetleja vahetult sündmuse järel - seega puuduvad otsesed tõendid selle kohta, et asjad rikkus D.V. Menetleja ei ole pidanud nimetatud teo toimepanemist D.V. poolt piisavalt tõendatuks täiendava kahtlustuse esitamiseks. Ringkonnakohtu arvates on seega antud süüdistus alusetu ega põhine Riigiprokuratuuri määruses järeldatul. 4.1 Kaebuse esitaja on leidnud, et menetleja ei ole üle kuulanud kõiki tunnistajaid. Ringkonnakohus nõustub Riigiprokuratuuriga selles, et politseipatrulli ülekuulamine tunnistajana ei tõenda kuritegude toimepanemist D.V. poolt. Ringkonnakohus kordab, et kohtueelses menetluses erinevate menetlusotsustuste vastuvõtmine või vastuvõetud menetlusotsustuste põhjendatuse hindamine on prokuratuuri pädevuses – seega ei saa objektiivselt menetlejale ette heita erinevate kannatanupoolsete tunnistajate ülekuulamata jätmist. Küll aga märgib ringkonnakohus, et I. Dolgonossovi ema, isa ja sõbra täiendav ülekuulamine ei oleks olnud otstarbekas, kuna arvestades kogutud tõendeid, oleks siingi tõusetunud ütluste vastuolu küsimus. Samuti ei oleks uurimise seisukohalt midagi juurde andnud J.P. ülekuulamine, kuivõrd viimane kuulis sündmuste käigust I. Dolgonossovilt, mistõttu kinnitaksid tema ütlused vaid I. Dolgonossovi ülekuulamisel räägitud versiooni sündmuse toimumisest. 4.2 Ringkonnakohtu arvates ei ole põhjust ka menetleja taandamiseks üksnes põhjendusel, et samas asutuses temaga töötab ka D.V. vend. 4.3 Ringkonnakohus jätab tähelepanuta väited, mis puudutavad kompromissi pakkumist, kuna kriminaalasja toimikus sellele viited puuduvad. 4.4 Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga selles, et kriminaalmenetluse lõpetamise määruse koopia tuleb viivitamatult saata kuriteoteate esitanud isikule (KrMS § 206 lg 2). Toimikumaterjalide kohaselt on prokuratuuri loal kriminaalmenetluse lõpetamise määrusel ka vastav märge olemas (tlk 47). Kannatanu väitel ei saadetud talle määruse koopiat ja vastavat väidet ümber lükkav teave kriminaaltoimikus puudub. Ringkonnakohus märgib siiski, et põhistatud määruse saamise õigus ja edasikaebeõigus tagati kannatanule sellega, et Riigiprokuratuuri korraldusel esitas 12.07.2012 menetleja T. Veskus põhistused 01.11.2011 koostatud kriminaalmenetluse lõpetamise määruse juurde. Seega on tagatud isiku õigus põhistatud määruse saamiseks, samuti kannatanu õigus esitada kaebus Riigiprokuratuurile kriminaalmenetluse lõpetamise peale. Eeltoodud põhjendustel jätab ringkonnakohus I. Dolgonossovi esindaja kaebuse rahuldamata. Paavo Randma kohtunik -5-