1-12-2354/20

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. mai 2012 Kriminaalasja number 1-12-2354 Kohtukoosseis Paavo Randma, Aarne Sarjas, Tiit Lõhmus Vaidlustatud kohtuotsus Viru Maakohtu
2. märtsi 2012 otsus Leonid Šarovi süüdistuses KarS § 184 lg 21 p 1 ja § 392 lg 2 p 2 järgi, kokkuleppemenetluses Leonid Šarov Määruskaebuse esitaja Resolutsioon
3. Tühistada Viru Maakohtu
4. märtsi 2012 otsus osas, millega mõisteti Leonid Šarovilt välja menetluskulu toimiku koopia tegemise eest summas 58.93 eurot.
5. Viru Maakohtu kohtuniku
6. aprilli 2012 määrus, millega mõisteti Leonid Šarovilt kaitsjale makstud õigusabikulude katteks välja 1248.86 eurot, tühistada tervikuna.
7. Leonid Šarovi määruskaebused rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Määruse peale võib prokuratuur või süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule 10 päeva jooksul Tartu Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
8. Viru Maakohtu
9. märtsi 2012 otsusega tunnistati L. Šarov kokkuleppemenetluses süüdi KarS § 184 lg 21 p 1 ja § 392 lg 2 p 2 järgi ja mõisteti talle kuritegude kogumi eest karistuseks 7 aastat vangistust. Otsusega mõisteti süüdistatavalt välja ka kriminaalmenetluse kulud toimiku koopia tegemise eest summas 58.93 eurot. 1
10. Selle kohtuotsuse peale esitas L. Šarov apellatsiooni, milles palub vähendada temalt väljamõistetud menetluskulusid, kuna ta ei tööta ja väljamõistetud summade tasumiseks puudub võimalus.
11. Viru Maakohtu kohtuniku
12. aprilli 2012 määrusega kohtunik, vaadanud läbi kriminaalasjades 1-10-8498 ja 1-12-2354 õigusabikulud L. Šarovi suhtes, mõistis L. Šarovilt nendes kriminaalasjades kaitsjale makstud õigusabikulude katteks välja 1248.86 eurot.
13. Ka selle määruse peale esitas L. Šarov apellatsioonina pealkirjastatud kaebuse, milles viitab töö puudumisele ning palub kaitsetasude küsimus uuesti lahendada. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
14. Kõigepealt lahendab kohtukolleegium L. Šarovi esitatud apellatsiooni Viru Maakohtu
15. märtsi 2012 otsuse peale. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium leiab esmalt, et puudub alus L. Šarovi poolt esitatud kaebuse kui apellatsiooni menetlemiseks. Käesolev kriminaalasi on lahendatud kokkuleppemenetluses, mis seab teatud piirangud kohtuotsuse apelleerimisele. Kriminaalmenetluse seadustiku § 318 lg 3 p 4 sätestab, et apellatsiooni ei saa esitada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale, välja arvatud juhul, kui tegemist on käesoleva seadustiku
16. peatüki
17. jao sätete või § 339 lõike 1 rikkumisega. Süüdistatav ja kaitsja võivad esitada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale apellatsiooni ka juhul, kui kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu, see on karistusseadustiku järgi ebaõigesti kvalifitseeritud või kui süüdistatavale on kuriteo eest mõistetud karistus, mida seadus selle eest ette ei näe. Senises praktikas on Riigikohtu kriminaalkolleegium asunud seisukohale, et kui kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale esitatud apellatsioonis pole osutatud ühelegi Kriminaalmenetluse seadustiku § 318 lg 3 p-s 4 nimetatud rikkumisele, tuleb apellatsioon jätta KrMS § 326 lg 2 ls 1, § 323 lg 2 p 2 ja § 318 lg 3 p 4 alusel läbi vaatamata (RKKKo 3-1-1-38-06, p 9).
18. Samas ei võta see asjaolu ära õigust vaidlustada menetluskulusid eraldi Kriminaalmenetluse seadustiku
19. peatüki kohaselt, s.o määruskaebemenetluses. Kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuses sisalduva kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse vaidlustamisel määruskaebe korras vastavalt KrMS § 189 lg-le 3 ei ole ette nähtud KrMS § 318 lg 3 p-s 4 sätestatuga analoogilist kaebepiirangut. Seega tulenevalt KrMS § 189 lg-st 3 ei laiene KrMS § 318 lg 3 p-s 4 sätestatud kaebepiirang L. Šarovi poolt ringkonnakohtule esitatud kaebuses sisalduvale taotlusele muuta Viru Maakohtu
20. märtsi 2012 otsuses ette nähtud kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustust. Järelikult tuleb ringkonnakohtul L. Šarovi taotlus menetluskulude vähendamiseks lahendada lähtudes Kriminaalmenetluse seadustiku
21. peatükis sätestatud menetluskorrast, s.o määruskaebemenetluses.
22. Kriminaalkolleegium leiab, L. Šarovi määruskaebus, millega vaidlustatakse maakohtu otsusega temalt väljamõistetud menetluskulusid, kuulub rahuldamisele ja seda järgmistel argumentidel. 7.1 Senise kohtupraktika kohaselt ei saa kohus kokkuleppemenetluses otsust tehes piirduda ainult kokkuleppe analüüsiga, vaid tal tuleb lahendada küsimus ka sellest, kas kokkuleppega ei ole jäänud hõlmamata mingid sellised KrMS §-s 306 loetletud küsimused, mida tuleks kokkuleppemenetluse tulemina kohtuotsuses kajastada. Nii näiteks ei pea KrMS §-st 245 lähtuvalt kokkulepe tõepoolest hõlmama asitõendite ja kriminaalmenetluses äravõetud, arestitud või konfiskeerimisele kuuluvate muude objektidega ning kriminaalmenetluse kuludega, samuti tsiviilhagi rahuldamise või kuriteoga 2 tekitatud kahju hüvitamise ulatusega seonduvat. Kuid KrMS § 306 lg 1 p-dest 11, 13 ja 14 tulenevalt ning § 248 lg 1 p-s 3 sätestatut arvestades ei tohi neid küsimusi aga jätta märkamata kokkuleppemenetluse raames kohtuotsust tehes, s.o need on jätkuvalt otsuses obligatoorselt lahendatavad küsimused. Ja omakorda - kui kokkuleppemenetluse raames tehtud kohtuotsuses on näiteks kriminaalmenetluse kuludega seonduvaid, aga ka teisi eelnimetatud küsimusi kajastatud ilma, et süüdistatavat ja kaitsjat oleks kohtuistungil sellest teavitatud ning nende nõusolekut küsitud, on põhjust rääkida kokkuleppemenetlust sätestavate menetlusnormide rikkumisest (vt selle kohta RKKKo 3-1-1-52-07, 3-1-1-60-11). 7.2 Ehk siis – eelnevast tuleneb, et kohtuotsusega kaasnev menetluskulude väljamõistmine on enda olemuselt kokkuleppe osiseks. Seetõttu leiab ringkonnakohus soovituslikult, et juba kokkuleppes tuleks kajastada kohustus tasuda seoses süüdimõistva kohtuotsuse tegemisega menetluskulud – kas konkreetselt väljatoodud summadena või vähemalt üldpõhimõttena. Alternatiivseks lahenduseks on, et menetluskulusid puudutavad asjaolud leiavad käsitlemist kohtuistungil, s.o pärast kokkuleppe avaldamist prokurör poolt. Sisuliselt tuleb lõpptulemusena saavutada tulemus, et tegemist ei tohi olla n.ö üllatusliku menetluskulude väljamõistmisega, millest süüdimõistetu saab teadlikuks alles kohtuotsuse vahendusel. 7.3 Käesoleval juhtumil tuleb sellist rikkumist aga just tõdeda. Esmalt ei ole kohtumenetluse kulusid vähimalgi määral kajastatud sõlmitud kokkuleppes (tlk 104), väljamõistetud kulusid – vähemalt osas, mis leidis kajastamist kohtuotsuses – ei ole kohtuistungi protokolli kohaselt käsitletud ka istungil. Kohtuistungi protokolli kohaselt (tlk 98 pöördel) on põgusalt arutletud küll sundraha ning kaitsekulude teemadel, kuid käsitletud ei ole koopiakulusid, mis on otsusega süüdistatavalt välja mõistetud; kohtuistungi protokolli on võimatu interpreteerida selliselt, nagu oleks leidnud käsitlemist ka muud/kõik kriminaalmenetluse toimetamisega kaasnenud kulud. Seega on ringkonnakohtu hinnangul tegemist kokkuleppemenetluse sätete rikkumisega, menetluskulud vaidlustatud osas on mõistetud süüdistatavalt välja üllatuslikult ning maakohtu otsus tuleb selles osas tühistada ning L. Šarovi määruskaebus selles osas ka rahuldada.
23. Edasiselt leiab ringkonnakohus, et tühistada tuleb ka maakohtu
24. aprilli 2012 määrus, millega mõisteti L. Šarovilt täiendavalt välja 1248.86 eurot kaitsetasude katteks. Selles osas selgitab kriminaalkolleegium järgmist. 8.1 Kriminaalmenetluse kulude hüvitamine otsustatakse vastavalt KrMS § 189 lg-le 2 kohtumääruse või -otsusega. Seega vormiliselt oli maakohus õigustatud lahendama menetluskulusid puudutavad küsimused eraldi kohtuotsusest. Riigikohtu kriminaalkolleegium on enda kehtivas praktikas samal ajal aga ka leidnud, et see küsimus tuleb lahendada kindlates ajalistes piirides. Nii on asutud ühesele seisukohale, et kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustus tuleb vastavalt KrMS § 306 lg 1 p-le 14 teha samal ajal kohtuotsusega ja seda isegi juhul, kui kohus vormistab sellise otsustuse KrMS § 189 lg-s 2 ette nähtud võimalust kasutades mitte kohtuotsuses, vaid eraldi määruses. Seda lahendust on põhistatud arusaamaga, et seadus ei näe kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks ette eraldi menetluskorda, s.o kohtuotsuse ning määruse näol on tegemist üheaegselt lahendatavate küsimuste ning seega sisuliselt ka ühtse tervikuga (vt RKKKm 3-1-1-70-08, 3-1-1-3206). 8.2 Käesoleval juhul on maakohus lahendanud menetluskulusid puudutava küsimuse kriminaalasjas aga mitu nädalat peale kohtuotsuse tegemist, mis on aga ilmselgelt võimatu. Ei saa unustada sedagi, et see määrus on tehtud just käesoleva kriminaalasja raames, mis lahendati kokkuleppemenetluses (seejuures on arusaamatult lahendatud ka teise numbriga kriminaalasja menetluskulusid) ning mis on seetõttu täiendavaks „üllatuseks“ selle küsimuse lahendamisel. Samuti 3 peab ringkonnakohus vajalikuks rõhutada, et ka määruse tegemisel tuleb ära näidata menetlusõiguslikud sätted, millele tuginevalt selline lahendus on tehtud. Vaatluse all olevas määruses ei ole viidatud aga mitte ühelegi menetlusõiguslikule normile, millest kohus määruse tegemisel oleks juhindunud. Seega tuleb Viru Maakohtu
25. aprilli 2012 määrus kui ebaseaduslik tühistada.
26. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-st 3, § 339 lg-st 2 § 390 lg-st 1 tühistab Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium Viru Maakohtu
27. märtsi 2012 otsuse menetluskulude väljamõistmist puudutavas osas ning
28. aprilli 2012 määruse tervikuna. Määruskaebused rahuldada osaliselt. Paavo Randma Aarne Sarjas Tiit Lõhmus 4