detsembri 2011 määrus muutmata ja AS Nordea Finance Estonia esindaja advokaat Mariann Tusti kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Määrus on lõplik ning edasikaebamisele ei kuulu. Asjaolud AS Nordea Finance Estonia (edaspidi: Avaldaja) esitas 16.11.2011 Lõuna Ringkonnaprokuratuurile avalduse, milles palus alustada kriminaalmenetlus, selgitamaks välja Avaldajale kuuluva ning ettevõtte ARH Ehitusjuhtimise OÜ kasutusse antud sõiduauto Renault Megane III Grand Tour registrimärgiga XXX XXX (edaspidi nimetatud Vara) asukoht, kuivõrd õiguslik alus ehk liisinguleping Vara kasutamiseks on ära langenud, kuid sellest hoolimata on Vara pikema perioodi jooksul Avaldajale, kui Vara omanikule, tagastamata. Avaldaja oli seisukohal, et tegemist võib olla KarS § 201 ettenähtud kuriteokoosseisuga ning palus võtta vara võimaliku omastamisega seotud isikud vastutusele. 28.11.2011 keeldus Lõuna Ringkonnaprokuratuur kriminaalmenetluse alustamisest, põhjendades seda sellega, et avalduse kontrollimise tulemusel ei leidnud kinnitust sõiduauto omastamist A.K. poolt. Omastamine KarS § 201 mõttes tähendab eelkõige enda valduses oleva võõra vallasasja ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks pööramist. Enda või kolmanda isiku kasuks pööramine tähendab asja faktilist muutmist endale või kolmandale isikule kuuluvaks ning vajab koosseisu täitmiseks faktilist manifesteerimist ning senise omaniku talle kuulunud asjast kestvalt ilmajäämist. Omastamistahte manifesteerimine ilmneb väliselt tajutavas teos, nt. Asja müümine või pantimine ning sellega kahjustatakse võõrast omandit. Dokumentidest nähtub, et Avaldaja vara on peale liisingulepingu lõppemist tagastamata. Prokurör on leidnud, et asja tagastamise tähtaja möödalaskmine iseenesest ei ole aga omastamistahte manifesteerimine, sest selliselt ei väljendata võõrast omandit kahjustavat hoiakut. 09.12.2011 dateerituna esitas Avaldaja kaebuse Riigiprokuratuuri, taotledes kriminaalmenetluse alustamist, asjas kohtueelse menetluse läbiviimist ja süüdlaste vastutusele võtmist. Riigiprokuratuuri määruse sisu Riigiprokuratuur jättis 27.12.2011 määrusega AS Nordea Finance Estonia esindaja R.K. kaebuse rahuldamata ning asus seisukohale, et otsus kriminaalmenetlus alustamata jätta on olnud õige ja põhjendatud. Riigiprokuratuur nõustus Lõuna Ringkonnaprokuratuuri seisukohtadega ja tugines arvamusele, et tegemist on tsiviilõigussuhtega ja seadusandja tahe ei ole kindlasti see, et iga lepinguvaidluse korral, kus üks pool veendunult väidab, et teine lepingupool pani toime kuriteo, viidaks igaks juhuks läbi kriminaalmenetlus. Asja sisulise käigu kohta märkis Riigiprokuratuur järgmist. AS Nordea Finance Estonia esitas 16.11.2011 Lõuna Ringkonnaprokuratuurile avalduse, milles palus alustada kriminaalmenetlust selgitamaks välja avaldajale kuuluva ning ettevõtte ARH Ehitusjuhtimise OÜ kasutusse antud sõiduauto Renault Megane III Grand Tour registrimärgiga XXX XXX asukoht, kuivõrd õiguslik alus e. liisinguleping vara kasutamiseks on ära langenud, kuid sellest hoolimata on auto avaldajale kui omanikule tagastamata. Avalduse kohaselt on leping poolte vahel erakorraliselt üles öeldud, liisinguvõtja ARH Ehitusjuhtimise OÜ juhatuse liige A.K. on nimetatud asjaolust teadlik, kuid pole vara tagastanud ning vara on omaniku tahte vastaselt ARH Ehitusjuhtimise OÜ teadlikult ebaseaduslikus valduses 28.11.2011 jättis ringkonnaprokuratuur kriminaalmenetluse alustamata
lg 1 p 1 alusel kriminaalmenetluse aluse puudumisel, asudes avalduse kontrollimise tulemusel seisukohale, et pole leidnud kinnitust nimetatud sõiduauto omastamine A.K. poolt. Ringkonnaprokuratuur ning põhistas oma otsust järgmiselt. 30.09.2009 sõlmiti AS Nordea Finance Estonia ja ARH Ehitusjuhtimise OÜ vahel liisinguleping 20096697, mille kohaselt andis avaldaja ARH Ehitusjuhtimise OÜ valdusesse sõiduauto Renault Megane III Grand Tour registrimärgiga XXX XXX . 25.01.2011 ütles avaldaja liisingulepingu üles seoses liisinguvõtja poolse lepinguliste kohustuste rikkumisega. Lepingu alusel üleantud sõiduauto on avaldajale tagastamata. Omastamine KarS § 201 mõttes tähendab valduses oleva võõra vallasasja ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks pööramist. Enda või kolmanda isiku kasuks pööramine tähendab asja faktilist muutmist endale või kolmandale isikule kuuluvaks ning vajab koosseisu täitmiseks faktilist manifesteerimist ning senise omaniku talle kuulunud asjast kestvalt ilmajätmist. Omastamistahte manifesteerimine ilmneb väliselt tajutavas teos, nt asja müümine või pantimine, ning sellega kahjustatakse võõrast omandit. Dokumentidest nähtub, et avaldaja vara on peale liisingulepingu lõppemist tagastamata. Asja tagastamise tähtaja möödalaskmine iseenesest ei ole aga omastamistahte manifesteerimine, sest selliselt ei väljendata võõrast omandit kahjustavat hoiakut. -2- Lisaks ei ole asja tagastamise tähtaja möödalaskmine senise omaniku kestvalt enda asjast ilmajätmine, kuivõrd asja omanikul on liisingulepingu ülesütlemise järgselt võimalik oma vallasasi tagasi saada. VÕS § 189 lg 1 alusel on avaldajal võimalik enda asi tagasi nõuda kohtusse hagi esitamisega. Seega ei nõustu ringkonnaprokurör avaldaja väitega, et on tehtud kõik võimalik, et enda asi tagasi saada. Riigiprokuratuurile esitatud kaebuses kordab AS Nordea Finance Estonia esindaja R.K. kuriteoteate sisu ja taotleb jätkuvalt kriminaalmenetluse alustamist. Kaebuse esitaja hinnangul sisustab KarS § 201 koosseisu asjaolu, et leping on üles öeldud juba 25.01.2011, sellekohane teade saadetud ARH Ehitusjuhtimise OÜ teadaolevale aadressile, A.K. on teadlikult vältinud kontakte vara omanikuga, vara asukoht on viimasele käesoleval ajal teadmata ning kaebuse esitajale teadaolevalt on autot vahepeal kasutanud kriminaalse taustaga A.F. . Riigiprokurör, tutvunud kaebuse ja sellega kaasnevate materjalidega, leidis, et ringkonnaprokuratuuri otsus kriminaalmenetlust mitte alustada on seaduslik ja põhjendatud ning lisas kaevatava menetlusotsuse põhistustele järgmist. Kriminaalmenetlus jääb alustamata olukorras, kus kriminaalmenetluslike vahenditega tuleks menetlejal alles otsida alust ja ajendit kuriteofakti kohta. Kriminaalmenetlust ei saa alustada pelgalt kaebaja subjektiivse arvamuse põhjal, et keegi on tema arvates pannud toime kuriteotunnustega teo. Käesoleval juhul ei ole ringkonnaprokuratuur sedastanud kuriteoteates informatsiooni, mis oleks käsitletav kriminaalmenetluse alusena ja riigiprokurör nõustub sellega. Kriminaalmenetlus ei ole menetlusliik, mida alustatakse n-ö igaks juhuks ning selleks, et alles kuriteotunnuseid sedastada või neid otsida. Kriminaalmenetluse alustamise otsustamine toimub kuriteoteate esitaja poolt menetlejale kuriteoteates ja sellele lisatud dokumentides kirjeldatud andmete põhjal. Kriminaalmenetluse alustamiseks ei piisa üksnes ajendi olemasolust.
lubab kriminaalmenetluse alustamist vaid juhul, kui selleks on nii ajend kui ka alus.
lg 2 tulenevalt on kriminaalmenetluse alus kuriteo tunnuste sedastamine kriminaalmenetluse ajendis. Karistusõiguse keskseks põhimõtteks on nullum crimen nulla poena sine lege põhimõte, mille kohaselt saab isikut kriminaalkorras karistada vaid juhul, kui isiku tegevus vastab karistusseadustiku eriosa süüteokoosseisule. Lubamatu on kriminaalmenetluse alustamine, kui on ilmne, et kuriteokaebuses osundatud tegevus ei ole küllaldase konkreetsusega subsumeeritav karistusseadustiku eriosa süüteokoosseisu alla. Käesoleval juhul puuduvad sellised andmed, millised võimaldaksid kriminaalmenetluse alustamist ühegi karistusseadustikus sätestatud kuriteokoosseisu tunnustel. KarS § 201 kohaselt saab omastada isiku valduses olevat asja, mis on omastaja jaoks võõras ning millele tal ei ole õiguslikku võimu. Kuivõrd enda kasuks pööramine on erinevalt vargusest objektiivse koosseisu tunnus, siis vajab see seetõttu faktilist manifesteerimist. Omastamistahte manifesteerimine tähendab seda, et objektiivne vaatleja peab mõistma, et asja valdaja kavatseb selle endale jätta või kolmandale isikule üle anda. Asja tagastamise tähtaja möödalaskmine või lepingust tulenevate lepingujärgsete maksete mittetasumine iseenesest ei ole omastamistahte manifesteerimine, sest selliselt ei väljendata võõrast omandist kahjustavat hoiakut. Samuti asjaolu, et avaldajale on liisingu objekti asukoht oletuslik või teadmata, ei kinnita veel A. K. ja/või ARH Ehitusjuhtimise OÜ poolt vara peitmist või selle endale jätmise kavatsust. Iseenesest asjaolu, et kasutamise seaduslik alus on lõppenud (liisingulepingu lõpetamisega) ei tähenda, et automaatselt oleks alanud asja omavoliline kasutamine. Kuivõrd pooltevahelisi õigusi ja kohustusi ning nende teostamise ja täitmise korda reguleerib sõlmitud liisinguleping (isegi, kui see on lõpetatud), tuleb poolte käitumist lepinguobjektiga ja lepinguobjekti suhtes käsitleda esmalt lepingu rikkumisena/mittenõuetekohase täitmisena. Lepinguliste kohustuste täitmata jätmine või rikkumine ei ole käsitletav kuriteona. -3- Tsiviilõiguslikud vaidlused, sh lepinguliste kohustuste rikkumine, on lahendatavad tsiviilkohtumenetluse korras. Kriminaalmenetlus ei ole mõeldud erinevate teiste menetlusliikide abistamiseks, vaid iga menetlusliik võimaldab oma vahenditega tuvastada faktilisi asjaolusid. Kriminaalmenetluse alustamine võimalike kuriteo tunnuste selgitamiseks kujutab endast menetlusele allutatud isikute õiguste ebaproportsionaalset riivet ning ei ole seetõttu lubatud. Karistusõigus ei domineeri õigussuhete reguleerimisel teiste õigusharude üle, vaid kuulub kohaldamisele karistusseadustikus karistavana kirjeldatud teo tunnuste esinemisel. Muudel juhtudel tuleb õigussuhte korraldamisel pöörduda teiste õiguslike regulatsioonide poole, millede kohaldamine riivab isiku õigusi ja vabadusi oluliselt vähem. Kõnealusel juhul on tegemist pooltevahelise tsiviilõigusliku vaidlusega ning kaebajal on võimalus kasutada lepingurikkumisest tulenevaid nõudeid tsiviilkohtumenetluse korras. Käesolevas asjas seisneb küsimus asjaolus, kas esineb põhjendatud alus arvata, et olukorras, kus ARH Ehitusjuhtimise OÜ pole tema valdusesse usaldatud ning AS Nordea Finance Estonia omandisse kuuluvat vara sõlmitud lepingule vastavalt tagastanud, on toimunud vara enda kasuks pööramine OÜ ja/või A. K. poolt. Enda kasuks pööramine tähendab asja faktilist muutmist endale või kolmandale isikule kuuluvaks, mis võib väljenduda valduses oleva asja endale jätmises, äratarvitamises, raiskamises, võõrandamises või pantimises. Nagu juba eespool märgitud, asja tagastamise tähtaja möödalaskmine või lepingust tulenevate lepingujärgsete maksete mittetasumine iseenesest ei ole omastamistahte manifesteerimine, sest selliselt ei väljendata võõrast omandit kahjustavat hoiakut. Samuti asjaolu, et kaebajale on liisingu objekti asukoht oletuslik või teadmata, ei kinnita veel ARH Ehitusjuhtimise OÜ ja/või A. K. poolt vara peitmist või selle endale jätmise kavatsust. Antud seisukoht on leidnud aktsepteerimist ka kohtupraktikas (Tallinna RKK määrus nr 1-10-6651 sarnastel asjaoludel esitatud kaebuse menetlemisel). Eeltoodust tulenevalt leidis ringkonnaprokurör, et puudub põhjendatud alus arvamaks, et A.K. on tema valdusesse liisingulepingu alusel antud sõiduauto enda või kolmanda isiku kasuks pööranud. Kuigi isiku valduses või isikule usaldatud võõra vara enda kasuks pööramine võib vähemalt karistusõiguse teoorias aktsepteeritud arusaama kohaselt seisneda ka asja endale jätmises, ei tähenda see automaatselt, et vaid asja endale pidamisega/jätmisega oleks isik toime pannud kuriteo. Riigikohus on asunud seisukohale, et valdaja soovi vara endale jätta peab täiendavalt ilmestama mingi objektiivset külge iseloomustav tegu (vara peitmine, valduse salgamine, enda omaks kuulutamine vms). Riigiprokurör pidas vajalikuks ka märkida, et vastavalt võlaõigusseaduse §-s 367 liisingulepingu ülesütlemise tagajärgede loetelus on liisingueseme tagastamine üksnes üks alternatiivsetest nõuetest liisinguvõtja vastu. Liisingulepingu ülesütlemise korral tekib liisinguandjal liisinguvõtja vastu rahaline nõue ja/või nõue liisingueseme tagastamiseks. Seega on kaebuses tõstatatud küsimused lahendatavad tsiviilkohtumenetluse, mitte aga kriminaalmenetluse korras. Mõistagi ei välista tsiviilõigussuhte olemasolu kriminaalmenetlust. Kindlasti ei ole aga seadusandja tahe see, et iga lepinguvaidluse korral, kus üks pool veendunult väidab, et teine lepingupool pani toime kuriteo, viidaks igaks juhuks läbi kriminaalmenetlus. Vastupidi, kehtestades tsiviilvaidluste ja kuritegude uurimiseks eraldi menetluskorrad, soovis seadusandja, et tsiviilvaidlused lahendataks tsiviilkohtus, ja kriminaalmenetlus alustataks ainult siis, kui on olemas tõsine kuriteokahtlus. TsMS § 45 lg 6 kohaselt, kui menetlusosalise või muu isiku käitumises ilmnevad tsiviilkohtus kuriteo tunnused, edastab kohus kuriteoteate prokuratuurile või politseile. -4- Kaebuses esitatud taotluse sisu Kaebuse esitaja leiab, et nii esitatud avaldus kui ka kaebus on lahendatud formaalselt. Määrus ei sisalda peale teoreetilise käsitluse ühtegi sisulist argumenti, millised toetaksid antud asjas kriminaalmenetluse alustamata jätmist.
lubab kriminaalmenetluse alustamist vaid juhul kui selleks on alus ja ajend ning puuduvad
lg 1 sätestatud asjaolud.
Kriminaalmenetluse ajend on kuriteoteade või kuriteole viitav muu teave. Kuriteoteate menetlemisel on üldjuhul loomulik ja isegi vältimatu, et menetleja astub ise samme muuhulgas ja eelkõige täiendavate dokumentide kogumiseks. Seega eelkõige seetõttu, et avaldajal puudub võimalus tõendite kogumiseks, selleks on seadusandja näinud ette kohtueelse menetluse läbiviimise (
), selgitamaks välja, kas ja millisele kuriteokoosseisu tunnused isikute käitumises esinevad. Kaebuse esitaja leiab, et kriminaalmenetlus on uuriv menetlus ja ilma menetlust läbiviimata ja vajadusel täiendavate tõendite kogumiseta ei ole võimalik tegelikke asjaolusid välja selgitada, mistõttu riigiprokurör Kaire Jaaksoni arvamus, et tegemist on tsiviilõigussuhtega ja seadusandja tahe ei ole kindlasti see, et iga lepinguvaidluse korral, kus üks pool veendunult väidab, et teine lepingupool pani toime kuriteo, viidaks igaks juhuks läbi kriminaalmenetlus. Vastupidi, kehtestades tsiviilvaidluste ja kuritegude uurimiseks eraldi menetluskorrad, soovis seadusandja, et tsiviilvaidlused lahendatakse tsiviilkohtus ja kriminaalmenetlus alustatakse ainult siis, kui on olemas tõsine kuriteokahtlus, ei ole asjakohane ega kooskõlas kriminaalmenetluse kui uuriva menetluse põhimõtetega. Avaldajale jääb siinkohal selgusetuks, kes siis avalduses nimetatud asjaolusid peaks kontrollima. Kaebuses lahendamisel ei ole pööratud tähelepanu olulistele asjaoludele, so asjaolule, et Vara tagastamata jätmise ajalise faktori- liisinguleping kui õiguslik alus Vara kasutamiseks koos selles sisalduva nõudega vara tagastamiseks omanikule öeldi Avaldaja poolt üles ning edastati ARH Ehitusjuhtimise OÜ-le 25.01.2011, nimetatud teade saadeti Avaldaja poolt posti teel ARH Ehitusjuhtimise OÜ äriregistri järgsele aadressile XXX/XXX, Tallinn, mis on teadaolevalt ettevõtte ainuosaniku ja juhatuse liikme A. K. Avaldajale edastatud kontaktaadress. Samal päeval edastas Avaldaja volitatud esindaja Reeborn OÜ nimetatud teate ettevõtte ametlikule e-posti aadressile XXXX. Lisaks eeltoodule on Avaldaja oma 16.11.2011 esitatud avalduses Lõuna Ringkonnaprokuratuurile piisava põhjalikkusega kirjeldanud meetodeid, mil moel Avaldaja volitatud esindaja OÜ Reeborn on pikka aega Vara ja ettevõtte seaduslikku esindajat otsinud, kuid A.K. on teadlikult vältinud kontakti ning jätkanud vara ebaseaduslikku kasutamist. Eeltoodust nähtub, et sisuliselt on Avaldaja faktiliselt ja kestvalt ilma jäänud Vara omandist, kuivõrd tal puudub enda omandile juurdepääs ning võimalus omandit vallata, kasutada ning käsutada (omandiõiguse teostamine on oluliselt halvenenud või muutunud võimatuks). Omandiõiguse teostamise võimaluse kaotus tuleneb otseselt A.K. tegevusest, mis seisneb Vara suhtes Avaldaja omandiõiguse teostamise võimatuks tegemises juba sisuliselt 10 kuu vältel, millega on Avaldaja veendumuse kohaselt muutunud A.K. tahe jätta Avaldaja ilma Vara omandist omastamistahet väljendavaks teoks. Tegemist ei ole seega pelgalt valdusesse antud asja tagastamata jätmisega, vaid ARH Ehitusjuhtimise OÜ juhatuse liikme A.K. omastamistahet väljendava tegevusega. Ta on pidanud tema valduses olnud Avaldajale kuuluvat Vara endale. Lõuna Ringkonnaprokuratuur on oma teates õigesti märkinud, et omastamise koosseisu puhul on enda kasuks pööramine objektiivse koosseisu tunnus ja vajab seetõttu faktilist -5- manifesteerimist, kuid ekslikult arvanud, et antud juhul selline tunnus ARH Ehitusjuhtimise OÜ juhatuse liikme A.K. tegudes puudub. A.K. teod on suunatud Avaldaja kestvale ilmajätmisele Vara omandist ja endale Vara suhtes omandilaadse seisundi loomisele. Selline tegevus on kvalifitseeritav enda kasuks pööramisena KarS § 201 mõttes. Omastamise objektiivne koosseis on võõra vallasasja ebaseaduslik pööramine enda või kolmanda isiku kasuks. Isikule on KarS § 201 mõttes võõras asi, mis ei ole tema omandis (asjaõigusseaduse (AÕS) § 68). ARH Ehitusjuhtimise OÜ juhatuse liikme A.K. kasutusse antud Vara omanikuks on Nordea Finance Estonia AS, seega A.K. jaoks KarS § 201 mõttes võõras. Valdus karistusõiguslikus mõttes eeldab isikult nii tegelikku võimu asja üle kui ka soovi seda võimu teostada ehk valitsemissoovi. Käesolevas asjas omab A. K. Vara üle tegelikku võimu, mis lasi tal otsustada Vara kasutamise üle, kui ka valitsemissoov. Selline asjaolu annab aluse käsitada A.K. KarS § 201 mõttes Vara valdajana. A. K., teades lepingu ülesütlemisest ja sellega kaasnevatest tagajärgedest, ei ole tagastanud Vara ja hoidub kõrvale Vara tagastamisest ja / või selle asukohast teatamisest. Selline asjaolu on õiguslikult hinnatav Vara oma kasuks pööramisena KarS § 201 mõttes. Olukorras, kus vara on kolmanda isiku valduses ja vara on siiani tagastamata tema omanikule rohkem kui 10 kuu jooksul, on toimunud vara enda kasuks pööramine A.K. poolt. Enda kasuks pööramine tähendab asja faktilist muutmist endale või kolmandale isikule kuuluvaks. Nimetatu võib väljenduda kas asja endale jätmises, võõrandmises, pantimises, äratarvitamises või raiskamises. Omastamistahte manifesteerimine võib ilmneda väliselt tajutavas teos, mis tähendab, et objektiivne vaatleja peab mõistma, et asja valdaja kavatseb selle endale jätta või isikule anda. Antud juhul on lepingu lõppemisest möödas rohkem kui 10 kuud ja vara on omanikule tagastamata ja ei ole teada, kus vara asub ja omanikul puudub võimalus oma vara kasutada, käsutada ja vallata. Nimetatud asjaolusid saab välja selgitada vaid kriminaalmenetluse raames. Käesolevas ajas ei ole vähemalgi määral püütud analüüsida avalduses esitatut ja on jäetud tähelepanuta, et asi on väljunud tsiviilõigusliku vaidluse raamidest. Püüdmata leida vastuseid küsimustele, kus asub käesoleval ajahetkel Vara ning mis põhjusel A. K. ei ole Vara 10 kuu jooksul tagastanud ning asunud Vara varjama, miks ta hoidub kontaktidest Vara omanikuga ja/ või esindajaga. Nimetatud käitumine viitab teatud liiki tahtlusele ja ei saa olla juhus. Vähetähtis ei ole avalduses märgitud asjaolu, et veebruaris 2011 kasutas autot reaalselt Tartus auto tehnilisse passi märgitud A.F. i.k XXXXXXXXXXX, kes on 2009 aastal Tartu Maakohtus kriminaalasja nr. 1-07-9634 raames mõistetud süüdi kelmuses, milline pandi toime liisingufirmale kuuluva vara suhtes. Avaldaja on seisukohal, et 10 kuud on Vara ei tea kus ja kelle valduses, milleks puudub õiguslik alus/ leping on üles öeldud/, siis on tegemist väga selgelt omastamistahte manifesteerimisena. Seega on alust arvata, et A. K. võis oma käitumisega realiseerida KarS § 201 sätestatud omastamise koosseisu. Nimetatut toetavad Riigikohtu seisukohad lahendites 3-1-1-15-10 ja 3-1-1-46-08. Riigikohus lahendis 3-1-1-19-10 on asunud muuhulgas seisukohale, et kriminaalmenetluse seadustiku § 6 sätestab kriminaalmenetluse kohustuslikkuse ehk legaliteedi põhimõtte, mille kohaselt on uurimisasutus ja prokuratuur kohustatud kuriteo tunnuste ilmnedes oma pädevuse piirides alustama ja toimetama kriminaalmenetlust. Legaliteedi põhimõte kohustab pädevaid -6- ametivõime alustama kuriteo tunnuste sedastamisel kriminaalmenetlust sõltumata mis tahes isiku või riigiasutuse arvamusest. Eeltoodust järeldub ühtlasi, et uurimisasutusel ja prokuratuuril puudub kuriteole viitava teabe saamisel pädevus hinnata kriminaalmenetluse alustamise otstarbekust üksikjuhtumil. Sellise lähenemisega saavutatakse kõigi asjassepuutuvate isikute võrdne ja õiglane kohtlemine. Üksnes olukorras, kus pädevatele ametiasutustele laekunud teabe põhjal ilmnevad vahetult kriminaalmenetlust välistavad asjaolud
tähenduses, on uurimisasutus ja prokuratuur õigustatud jätma kriminaalmenetluse alustamata. Tagamaks legaliteedi põhimõtte kohtulikku kontrolli, st uurimisasutusele ja prokuratuurile seadusega pandud kriminaalmenetluse alustamise kohustuse täitmist, on seadusandja
§-des 207-208 kujundanud selleks kannatanu olemasolul eraldiseisva süüdistuskohustusmenetluse. Seega toimib kehtivas kriminaalmenetlusõiguses menetluse alustamise kohustus eranditeta Avaldaja on seisukohal, et tulenevalt eeltoodud Riigikohtu lahendist ei saa kannatanule (antud juhul Avaldajale) kuriteoteate esitamisel seada kohustust tõendada kuriteo tunnuste olemasolu, vaid piisav on sellise teabe olemasolu, mille põhjal võib järeldada kuriteo tunnuste võimalikku olemasolu ja leiab, et esitatud avalduses on piisav teave kriminaalmenetluse alustamiseks. Eeltoodust johtuvalt saab kriminaalmenetluse alustamata jätmise põhjenduseks olla üksnes kuriteo tunnuste sedastamata jätmine kriminaalmenetluse ajendis. Kuriteoteates selliste asjaolude kirjeldamisel, mille alusel on võimalik jaatada nende asjaolude vastavust karistusõiguse normis kirjeldatud dispositsioonile, tuleb kriminaalmenetlust alustada. Kuivõrd antud asjas puuduvad KarS § 199 kriminaalmenetluse alustamist välistavad asjaolud, on Avaldaja seisukohal, et asjaolude selgitamiseks ning Vara tagastamiseks omanikule tuleb läbi viia kriminaalmenetlus, tuvastada vara omastanud isikud ning võtta seaduse ettenähtud korras vastutusele. Riigikohtu seisukohtadega vastuolus olev on menetleja viited kriminaalmenetlusele kui isikute põhiõigusi äärmiselt intensiivselt riivavale menetlusele ning ei ole seetõttu lubatud. Kriminaalmenetluse alustamine ei pea kaasa tooma ilmtingimata isikute vastutusele võtmise, vaid tagab objektiivse ja igakülgse kuriteoteate menetlemise. Käesoleva kaebuse kontekstis peab kaebuse esitaja vajalikuks märkida, et kuigi isikul ei ole õigus riigilt nõuda tema õigusi kahjustanud isiku süüditunnistamist ja karistamist, on tal õigusriikluse põhimõttest tulenevalt õigus nõuda, et vastavad ametiasutused suhtuvad kuriteoteate menetlemisse piisava hoolsusega ning teevad kõik selleks, et kriminaalmenetlust, kui uurivat menetlust, ei jäetaks kergekäeliselt alustamata. Kaebuse esitaja on kokkuvõttes seisukohal, et antud asjas on põhjendamatult jäetud alustamata kriminaalmenetlus. Nii teatise kui määruse koostajad ei ole piisaval määral järginud kuriteoteate menetlemiseks vajalikku uurimisstandardit ja hoolsuskohustust ehk siis realiseerinud uurimispõhimõtet. Kaebaja taotleb tühistada kaebuse rahuldamata jätmise määrus kriminaalasjas nr 11760000194 ja kohustada Riigiprokuratuuri alustama kriminaalmenetlus ning viia asjas läbi kohtueelne menetlus ja võtta teo toimepannud isik/ isikud vastutusele. -7- Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohus, tutvunud esitatud materjalide ja AS Nordea Finance Estonia esindaja kaebusega, on seisukohal, et kriminaalmenetluse alustamata jätmine on olnud seaduslik ja põhjendatud. Riigiprokuratuuri 27.12.2011 määrus, millega jäeti rahuldamata AS Nordea Finance Estonia esindaja R.K. kaebus kriminaalmenetluse alustamata jätmise kohta, tuleb jätta muutmata ja AS Nordea Finance Estonia esindaja advokaat M. Tusti kaebus Riigiprokuratuuri määrusele rahuldamata. Ringkonnakohus leiab, et prokuratuur on menetlusotsuse vastuvõtmisel kriminaalmenetluse mittealustamiseks õigesti lähtunud piisavast kriminaalmenetluse väliselt kogutud teabest ning esindaja kaebuses toodud väited ei anna alust arvamuseks, et kogutud teave on olnud vähene või puudulik. Kuivõrd kuriteoteate aluseks on olnud liisingulepingu käigus toimunu, on prokuratuur õigesti kontrollinud liisingulepingu aluseks olnud materjale ning veendunud kriminaalmenetlust välistavas asjaolus, so kriminaalmenetluse aluse puudumises. Ringkonnakohus nõustub Riigiprokuratuuri määruses esitatud põhjendustega ja ei pea neid vajalikuks siinkohal korrata, kuid täiendavalt selgitab järgmist. Kaebusest nähtuvalt on väidetav kuritegu toime pandud peale 25.01.2011, st kui avaldaja poolt liisinguleping üles öeldi ja eeldati, et auto tagastatakse, kuid seda ei tehtud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole asja tagastamise tähtaja möödalaskmine senise omaniku kestvalt enda asjast ilmajätmine, kuivõrd asja omanikul on liisingulepingu ülesütlemise järgselt võimalik oma vallasasi tagasi saada. VÕS § 189 lg 1 alusel on avaldajal võimalik enda asi tagasi nõuda kohtusse hagi esitamisega. Seega ei saa nõustuda avaldaja väitega, et on tehtud kõik võimalik, et enda asi tagasi saada. Kuivõrd sõiduki omanik on jätkuvalt AS Nordea Finance Estonia, siis ringkonnakohus nõustub Riigiprokuratuuriga, et antud juhul puudub kirjeldatud faktiliste asjaolude pinnalt KarS § 201 objektiivne koosseis. VÕS §-s 367 nimetatud liisingulepingu ülesütlemise tagajärgede loetelus on liisingueseme tagastamine üksnes üks alternatiivsetest nõuetest liisinguvõtja vastu. Liisingulepingu ülesütlemise korral tekib liisinguandjal liisinguvõtja vastu rahaline nõue ja/või nõue liisingueseme tagastamiseks. Lisaks püsib võimalus, et liisingulepingu ülesütlemise avaldus on tühine ning poolte vahel sõlmitud liisinguleping on seetõttu kehtiv. Avaldaja poolt esitatud asjaoludest nähtub, et tegemist on tsiviilõigusliku vaidlusega, mis kuulub lahendamiseks tsiviilkohtus. Kriminaalmenetlust alustatakse juhul, kui kuriteoteates sedastatakse kuriteole viitavaid tunnused. Ringkonnakohus märgib, et kriminaalmenetluse alustamise menetlusotsustuse juures on oluline silmas pidada, et see ei saa toimuda kergekäeliselt ning kriminaalmenetluse alustamist tuleb alati põhjalikult kaaluda. Ringkonnakohus on sarnaselt prokuratuuriga seisukohal, et käesoleval juhul puudub alus kriminaalmenetluse alustamiseks. Seda ei lükka ka ümber kaebuse esitaja väited, et prokuratuur ei ole vaevunud koguma asjas tõendeid ega ole pööranud tähelepanu asjaolule, et kuriteoteates kirjeldatud sündmused on väljunud lepingu raamest. Kaebuses viidatud Riigikohtu lahend nr 3-1-1-19-10 ei kohusta alati ja igal juhul algatama kriminaalmenetlust, sest eelkõige lähtutakse
§-s 199 sätestatust. Kuna antud juhul esinevad kriminaalmenetlust välistavad asjaolud
mõttes, siis ei ole ka asjakohased kaebuses toodud viited Riigikohtu lahenditele nr 3-1-1-15-10 ja 3-1-1-46-08. Ringkonnakohus rõhutab veelkord juba Riigiprokuratuuri määruses märgitut, et etteheiteid liisingulepingu mittetäitmisele ei lahendata läbi kriminaalmenetluse. -8- Ringkonnakohus nõustub Riigiprokuratuuri 27.12.2011 määrusega, millega jäeti OÜ Nordea Finance Estonia esindaja kaebus rahuldamata, kuna leiti, et kriminaalmenetluse alustamata jätmine kriminaalmenetlust välistavate asjaolude tõttu on põhjendatud ja seaduslik. KarS § 201 kohaselt saab omastada isiku valduses olevat asja, mis on omastaja jaoks võõras ning millele tal ei ole õiguslikku võimu. Kuivõrd enda kasuks pööramine on erinevalt vargusest objektiivse koosseisu tunnus, siis vajab see faktilist manifesteerimist. Omastamistahte manifesteerimine tähendab, et objektiivne vaatleja peab mõistma, et asja valdaja kavatseb selle endale jätta või kolmandale isikule üle anda. Asja tagastamise tähtaja möödalaskmine või lepingust tulenevate lepingujärgsete maksete mittetasumine iseenesest ei ole omastamistahte manifesteerimine, sest selliselt ei väljendata võõrast omandit kahjustavat hoiakut. Samuti asjaolu, et kaebajale on liisingu objekti asukoht teadmata, ei kinnita veel A.K. poolt vara peitmist või selle endale jätmise kavatsust. Iseenesest asjaolu, et kasutamise seaduslik alus on lõppenud (liisingulepingu lõpetamisega) ei tähenda, et automaatselt oleks alanud asja omavoliline kasutamine. Kuivõrd pooltevahelisi õigusi ja kohustusi ning nende teostamise ja täitmise korda reguleerib(s) sõlmitud liisinguleping, tuleb poolte käitumist lepinguobjektiga ja lepinguobjekti suhtes käsitleda esmalt lepingu rikkumisena/mittenõuetekohase täitmisena. Lepinguliste kohustuste täitmata jätmine või rikkumine ei ole käsitletav kuriteona. Tsiviilõiguslikud vaidlused, s.h lepinguliste kohustuste rikkumine, on lahendatavad tsiviilkohtumenetluse korras. Kriminaalmenetlus ei ole mõeldud teiste menetlusliikide abistamiseks, vaid iga menetlusliik võimaldab oma vahenditega tuvastada faktilisi asjaolusid. Ringkonnakohus ei nõustu AS Nordea Finance Estonia esindaja advokaat M. Tusti väidetega, kes esitas ringkonnakohtule kaebuse, milles taotleb Riigiprokuratuuri 27.12.2011 määruse tühistamist ja Riigiprokuratuuri kohustamist kriminaalmenetluse alustamiseks. Kaebuse kohaselt on avaldaja esitanud teate, mis viitab kuriteo toimepanemisele. Kaebaja leiab, et üksnes asjaolu, et vara on kadunud, on piisav informatsioon kinnitamaks, et tegemist võib olla kuriteoga. Kaebaja leiab, et kriminaalmenetlus on uuriv menetlus ja menetlust alustamata, seda läbiviimata ja täiendavate tõendite kogumiseta ei ole võimalik tegelikke asjaolusid välja selgitada, mistõttu Riigiprokuratuuri poolt kujundatud seisukoht ei tulene tegelikest asjaoludest ega ole kooskõlas kriminaalmenetluse põhimõtetega. Kaebaja märgib, et käesolevas õigusvaidluses on tekkinud olukord, kus leping on üles öeldud, kuid sõiduautot ei ole tagastatud, tänaseks on auto võõras valduses olnud juba ca 1 aasta. Seega puudub A. K. õigus ja voli sõiduauto kasutamiseks. Kaebaja küsib, kas see ei ole siis kuritegu ja kas selliseid fakte ei tuleks siiski kontrollida. Kohtueelne menetleja pole isegi püüdnud välja selgitada, kus vara käesoleval ajahetkel asub ning mis põhjusel ei soovi A.K. vara tagastada ja miks ta on asunud vara varjama. Kaebuse esitaja on seisukohal, et A.K. käitumises võib olla kuriteokoosseisulisi tunnuseid, mis võivad vastata KarS §-s 201 ettenähtud teokoosseisule, kuid seda saab tuvastada vaid läbi kohtueelse menetluse. Ringkonnakohus märgib, et käesolevas asjas seisneb küsimus tõesti asjaolus, kas esineb põhjendatud alus arvata, et olukorras, kus A.K. pole tema valdusesse usaldatud ning AS Nordea Finance Estonia omandisse kuuluvat vara sõlmitud lepingule vastavalt tagastanud, on toimunud vara enda kasuks pööramine A.K. poolt. Nagu juba korduvalt on märgitud, tähendab enda kasuks pööramine asja faktilist muutmist endale või kolmandale isikule kuuluvaks, mis võib väljenduda valduses oleva asja endale jätmises, äratarvitamises, raiskamises, võõrandamises või pantimises. Omastamistahte manifesteerimine võib ilmneda väliselt tajutavas teos, mis tähendab, et objektiivne vaatleja peab mõistma, et asja valdaja kavatseb selle endale jätta või kolmandale isikule anda. Seejuures ei tähenda manifesteerimine alati asja endale pidamise avalikku kuulutamist. Riigiprokuratuur on seisukohal, et antud asjas puudub omastamise koosseis, samuti on Riigiprokuratuur viidanud, et kaebajal on võimalus kasutada lepingurikkumisest tulenevaid nõudeid tsiviilkohtumenetluse korras. Ringkonnakohus nõustub nimetatud järeldusega ning leiab, -9- et antud juhul ei ole esitatud selliseid andmeid, millest nähtuks piisav alus kriminaalmenetluse alustamiseks. Ringkonnakohus viitab siinkohal juba eelnevate menetlejate poole välja toodud seisukohtadele, mille kohaselt asja tagastamise tähtaja möödalaskmine või lepingust tulenevate lepingujärgsete maksete mittetasumine iseenesest ei ole omastamistahte manifesteerimine, sest selliselt ei väljendata võõrast omandit kahjustavat hoiakut. Samuti asjaolu, et kaebajale on liisingu objekti asukoht teadmata, ei kinnita veel A.K. poolt vara peitmist või selle endale jätmise kavatsust. Ringkonnakohus märgib, et esitatud kaebusest ei nähtu, milliseid samme on AS Nordea Finance Estonia liisingulepingu poolena astunud lepingu rikkumisest puudutavate asjaolude välja selgitamiseks, s.t millel põhineb ettevõtte esindaja veendumus, et tegemist on kuriteoga. Tulenevalt
§-st 193 alustatakse kriminaalmenetlust vaid juhul, kui selleks on alus ja ajend, mis tähendab, et menetlejal peab esinema piisav veendumus, et isiku käitumises on esinenud kuriteokoosseisu tunnused. Käesoleval juhul on kaebaja esitanud selle kohta aga ainult paljasõnalisi väiteid, millest nimetatud veendumuse tekkimiseks ei piisa. Kriminaalmenetluse alustamata jätmist käsitlevates otsustustes on põhjendatud, millest tulenevalt puudub käesoleval juhul esitatud andmete põhjal alus veendumuseks, et toime on pandud süüteo tunnustele vastav tegu. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus pole üheselt võimalik sedastada, et isiku tegevuses esinesid kõik kuriteo koosseisu elemendid, on kriminaalmenetluse alustamata jätmine õiguspärane. Siinkohal viitab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri määruses väljendatud seisukohale, et kriminaalmenetlus ei ole menetlusliik, mida alustatakse n-ö igaks juhuks ning selleks, et alles kuriteotunnuseid sedastada või neid otsida. Kriminaalmenetluse alustamise otsustamine toimub kuriteoteate esitaja poolt menetlejale kuriteoteates ja sellele lisatud dokumentides kirjeldatud andmete põhjal. Samuti nõustub ringkonnakohus Riigiprokuratuuri määruses rõhutatud seisukohaga, et käesoleval juhul on tegemist tsiviilõigusliku vaidlusega ning kaebuse esitajal on võimalik oma õigusi kaitsta tsiviilkohtumenetluse korras. Seega on kriminaalmenetluse alustamata jätmine olnud põhjendatud ja seaduslik. Eeltoodu alusel ning juhindudes
§-st 208 lg 5 jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri 27.12.2011 määruse muutmata ja esitatud kaebuse rahuldamata. Mati Kartau Kohtunik - 10 -
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.