Menetleja jättis 02.02.2012 kriminaalmenetluse alustamata kuriteoteates kriminaalmenetluse alustamise ajendite puudumise tõttu. Lõuna Ringkonnaprokuratuur nõustus 27.02.2012 määruses kriminaalmenetluse alustamata jätmisega ning leidis, et kriminaalmenetluse alustamiseks
lg 1, § 267 (väärtegu) ja 344 lg 1 alusel puudub seaduses sätestatud alus ja ajend. Prokurör viitas ka 07.02.2012 Tartu Maakohtu kohtumäärusele tsiviilasjas nr 2-12-1436, milles kohus leidis, et A.A. käitumine ei ole suunatud avaldaja eraelu ja kodu puutumatuse vastu. Põhiseaduses sätestatud igaühe õigus eraelu ja kodu puutumatusele ei ole absoluutne õigus. Sekkumine on muuhulgas võimalik teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks. Lisaks õigusele saada tagasi oma isiklikud asjad, on puudutatud isikul kui kaasomanikul teise kaasomaniku suhtes oma osale ühises asjas omaniku õigused, arvestades teise kaasomaniku õigusi. Kohtu hinnangul on puudutatud isik oma kaasomaniku õigusi kasutanud avaldaja (Dagmar Narusson) õigusi arvestades. Avaldaja on kohustatud taluma minimaalset sekkumist seoses ühise kaasomandi ja ühise laste olemasoluga, sest lahus elaval vanemal on õigus lastega suhelda. Lõuna Ringkonnaprokuratuur nõustus kaebaja seisukohaga, et menetleja on jätnud tähelepanuta kuriteoteates märgitud
Kuriteoteates on kirjas, et A.A. on korduvalt tarvitanud D. Narussoni kallal füüsilist vägivalda, sealhulgas lukustanud D. Narussoni kinnisesse tuppa ning väänanud tema käsi. Käte väänamine põhjustas tugevat valu. Lõuna Ringkonnaprokuratuur alustas 27.02.2012 kriminaalasja nr 12760000028 menetlust
Lõuna Ringkonnaprokuratuuri 27.02.2012 määruse peale esitas D. Narussoni esindaja vandeadvokaat T. Laasik 28.02.2012 kaebuse Riigiprokuratuurile osas, milles kaebus jäeti rahuldamata ning taotles kriminaalmenetluse alustamist. Kaebuse kohaselt on poolte kaasomandis aadressil XXX asuv korter, mis on poolte suulisel kokkuleppel kindlaksmääratud kasutuskorra kohaselt D. Narussoni elukohaks. A.A. elab alates 2010.a. lõpust aadressil XXX . Sellest hoolimata ei ole A.A. lõpetanud korteris käimist, tungides sinna suvalistel ajahetkedel, käitudes agressiivselt, konfliktselt ja provotseerivalt. Viimati leidis selline sündmus aset 27.12.2011, mil A.A. sisenes korterisse koos enda sõbraga ning keeldus sealt lahkumast. Asjaolu, et korter on poolte kaasomandis, ei anna A. A. õigust sinna suvalisel hetkel siseneda ning asuda seal enda õigusi teostama.
ja § 267 kaitstavaks õigushüveks ei ole mitte omand, vaid valdus ning eraelu ja kodu puutumatus. Menetleja on asjaolusid kontrollimata leidnud, et
lg 1 sätestatud kuritegu on aegunud ning prokuratuur on nimetatu osas jätnud seisukoha võtmata. Kannatanu sai allkirjast teada alles 2012.a. alguses, mistõttu on võimalik, et seda on võltsitud oluliselt hiljem kui 11.05.2006 ning blanketile on märgitud tagasiulatuvalt varasem kuupäev. Võltsimise aeg kuulub tuvastamisele kriminaalmenetluses. 02.02.2012 teatisest ei nähtu, et menetleja oleks teinud ühtegi toimingut allkirja võltsimise kuupäeva tuvastamiseks. Menetleja on kriminaalmenetluse
Riigiprokuratuuri määruse sisu Riigiprokuratuur jättis 03.04.2012 määrusega D. Narussoni esindaja kaebuse rahuldamata. Määruses märgitakse, et
sätte näol on tegemist väärteoga, mis on kriminaalmenetluse alustamist välistavaks asjaoluks.
lg 1 osas on Lõuna Ringkonnaprokuratuur juba viidanud Tartu Maakohtu 07.02.2012 määrusele tsiviilasjas nr 2-12-1436, millega jäeti rahuldamata kaebaja esialgse õiguskaitse taotlus kohaldada lähenemiskeeld A. A. suhtes peale kohtu poolt asjaosaliste põhjenduste ärakuulamist. Kaebuse esitaja nõuab samadel asjaoludel, mil esitati lähenemiskeelu seadmise taotlus, A. A. suhtes kriminaalmenetluse alustamist ja kriminaalkorras karistamist. Tsiviilõiguslike probleemide lahendamiseks karistusõiguslike meetmete kasutamine on põhjendamatu, eriti olukorras kus tsiviilkohtumenetlus nimetatud küsimuses on veel arutamisel või on juba lahendatud. Kriminaalmenetlus ei ole tsiviilkohtumenetlust domineeriv menetlus ega selle alternatiiv, vaid seadusandja poolt kriminaliseeritud tegude uurimise ja karistamise menetlus. Kriminaalmenetluse alustamata jätmise materjalide, kaebuse ja kohtumenetluse nr 2-12-1436 materjalide pinnalt puudub alus kriminaalmenetluse alustamiseks
A. A. tegevuses puuduvad
A. A. poolt sisenemine kaebaja eluruumi oli seaduslik, kuna võõrasse eluruumi sisenemine isiklike asjade äratoomiseks või lapsega õiguspärasel põhjusel kontakteerumiseks on käsitatav sotsiaaladekvaatse käitumisena ja see ei näita sisenemise ebaseaduslikkust, mistõttu
Kaebusest ei nähtu, et A.A. oleks kaebaja nimetatud juhtudel -2- eluruumi sisenenud kaebaja otsese keelu vastaselt ja tema poolse sisenemise takistamisest mööda tungides. Isegi juhul, kui asuda seisukohale, et tema teos esinevad objektiivse koosseisu tunnused, ei ole täidetud kuriteo subjektiivne koosseis, kuna tema tahtlus ei olnud suunatud kaebaja eluruumi ebaseaduslikule sissetungimisele ja seetõttu ei ole kriminaalmenetluse alustamine kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu antud juhul võimalik. Samuti on põhjendatud menetluse alustamata jätmine A. A. osas
Kaebuse esitaja on esitanud vaid oma kahtluse dokumendi võltsituses ning selles, et allkirja dokumendil võis võltsida A. A. Kaebaja ei maini kordagi, kust dokument pärineb, kuidas sattus kaebaja valdusesse, kas ta on olnud teadlik dokumendi vormistamisest ja kliendikaardi, mille vormistamisel on esitatud kõik temaga seotud kontaktandmed (e-mail ja telefon tööl, mitte kodus), väljastamisest N E AS poolt. Samuti on kaebuses nimetatud põhjendus, et arvatavasti on ka kuupäevad dokumendil võltsitud ning seetõttu pole kuritegu aegunud (04.05.2006 arvatav taotluse/lepingu koostamise kuupäev ja 11.05.2006 krediidilimiidi kinnitamise kuupäev) ebausutav, kuna kuupäevad ei ole eeldatavalt mitte taotleja, vaid N E AS poolt trükitud või templiga lisatud. Nimetatud asjaolud on piisavad põhjendamaks, et kriminaalmenetluse alustamiseks
MS § 193 lubab kriminaalmenetluse alustamist vaid juhul, kui selleks on alus ja ajend ning puuduvad KrMS § 199 lg 1 sätestatud asjaolud. Sellise piirangu seadmine kriminaalmenetluse alustamisele kujutab endast olulist õigusriiklikku garantiid üksikisiku põhiõiguste kaitsel, et vältida kriminaalmenetluslike vahendite alusetut kasutamist. Kriminaalmenetlus on isikute põhiõigusi äärmiselt intensiivselt riivav menetlus ja selle alustamine ei saa toimuda kergekäeliselt, vaid peab olema põhjendatud väga ulatusliku ja tõsise ühiskondlike normide rikkumisega, mis väärivad vastavalt karistusõiguslikku sekkumist. Seetõttu alustatakse kriminaalmenetlust vaid siis, kui pädeva menetleja arvates esineb küllaldaselt andmeid kuriteo toimepanemise kohta. Kaebuses esitatud taotluste sisu D. Narussoni esindaja vandeadvokaat T. Laasik esitas Riigiprokuratuuri 03.04.2012 määruse peale kaebuse, milles taotleb Riigiprokuratuuri määruse tühistamist ning Riigiprokuratuuri kohustamist kriminaalmenetlust alustama A.A. suhtes
Kaebuse esitaja taotleb lisaks viia N E AS kliendikaardi taotlusel oleva D. Narussoni allkirja õigsuse tuvastamiseks läbi käekirjaekspertiis. Kaebuse põhjenduste järgi: 1. On Riigiprokuratuur vääralt leidnud justkui oleks A. A. olnud õigus D. Narussoni elukohta tungimiseks omaniku õigustest lähtuvalt ning et see välistab
Poolte kaasomandis on aadressil XXX asuv korter, mis on poolte suulisel kokkuleppel kindlaksmääratud kasutuskorra kohaselt D. Narussoni elukohaks. A.A. elab alates 2010.a. lõpust aadressil XXX . Sellest hoolimata ei olnud A.A. kuriteoteate esitamise hetkeks lõpetanud korteris käimist, tungides sinna suvalistel ajahetkedel, käitudes agressiivselt, konfliktselt ja provotseerivalt. 23.01.2012 kuriteoteates on kirjas, et A.A. on korduvalt tarvitanud D. Narussoni kallal füüsilist vägivalda, sealhulgas lukustanud D. Narussoni kinnisesse tuppa ning väänanud tema käsi. Viimane korterisse sissetungimine leidis aset 27.12.2011, mil A.A. sisenes korterisse koos enda sõbraga ning keeldus sealt lahkumast.
lg 1 objektiivse koosseisu moodustab valdaja tahte vastaselt võõrasse ruumi ebaseaduslik tungimine. A.A. on korduvalt sisenenud D. Narussoni eluruumi viimase tahte vastaselt. Põhiseaduse § 33 kohaselt on kodu puutumatu ning ei ole lubatud tungida kellegi -3- eluruumi, valdusesse ega töökohta, välja arvatud seaduses sätestatud juhtudel ja korras. Tegemist on D. Narussoni elukohaga, sest poolte kokkuleppel elab viimane seal koos lastega alates 2010.a. lõpust. XXX korter on kahtlustatava jaoks võõras asi, sest see ei ole tema seaduslikus valduses AÕS § 34 järgi. A.A. korterisse sisenemine on käsitletav sissetungimisena, sest tal ei ole õigust teise isiku eluruumi siseneda. D. Narusson soovis, et A.A. lahkuks korterist, kuid viimane seda ei teinud. Eeltoodust lähtuvalt on täidetud
Isiklike asjade äratoomine või lapsega kontakteerumine ei anna alust tungida võõrasse eluruumi. Selleks tuleb sõlmida poolte vahel kokkulepe. Asjaolu, et A.A. on korteri kaasomanikuks, ei anna talle õigust korterisse suvalisel hetkel siseneda, seal viibida ega oma väidetavaid õigusi teostada. Subjektiivsest küljest eeldab
lg 1 tahtlust ning süüteokoosseis on täidetud, kui isik pani teo toime vähemalt kaudse tahtlusega.
lg 4 järgi paneb isik teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. A.A. ja D. Narussoni vahel oli juba 2010.a. lõpust sõlmitud kokkulepe, mille kohaselt jääb XXX korter D. Narussoni elukohaks ning ta pidi võimalikuks pidama, et ilma loata teise isiku valdusesse ebaseaduslik tungimine ei ole lubatud. Järelikult tegutses A.A. vähemalt kaudse tahtlusega.
Nimetatut on kinnitanud ka Riigikohtu kriminaalkolleegium 29.04.2011 otsuses nr 3-1-1-23-11 p 12: „
lg 1 koosseisu objektiivseks tunnuseks on valdus, mis tähendab isiku faktilist võimu asja üle (AÕS § 32). Valduse seaduslikkust ja heausksust üldjuhul eeldatakse (AÕS § 34 lg 2 ja § 35 lg 3). Valduse mõiste karistusõiguses ei ole täielikult kattuv asjaõigusliku valduse mõistega. Valdus karistusõiguslikus mõttes eeldab isikult nii tegelikku võimu asja üle kui ka soovi seda võimu teostada ehk valitsemissoovi (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuseid asjades nr 3-1-1-93-07 ja 3-1-1-46-08, p 20.“ Viidatud asjas mõisteti
järgi süüdi üürileandja, kes tungis üürniku tahte vastaselt enda omandis, kuid üürniku valduses olnud korterisse. Omandiõigus ei ole absoluutne ning omandiõigusest tuleneva õiguse teostamine võib kujutada endast
sätestatud kuritegu.
Seetõttu saab viidatud sätetes kriminaliseeritud süüteo Riigikohtu praktikast lähtuvalt toime panna ka omanik või kaasomanik. 2. Prokuratuur on, viidates tsiviilasjale nr 2-12-1436, vääralt leidnud, et kriminaalmenetluse alustamiseks puudub alus
Lähenemiskeelu seadmise eesmärk on kaitsta sellist õigushüve nagu isiku eraelu puutumatus. Lähenemiskeelu seadmine kui eraelu kaitsmise vahend on suunatud tulevikku, lähenemiskeeldu ei saa seada tagasiulatuvalt ega kõrvaldada sellega varasemaid rikkumisi.
lg 1 on suunatud kriminaalkorras karistamisele isiku eraelu ja kodu puutumatuse rikkumise eest, mis on juba toime pandud. Kannatanu ei leia, et eelnevalt nimetatud lähenemiskeelu seadmise taotlemine tsiviilõiguslikul alusel ja kriminaalmenetluse algatamise taotlemine ebaseadusliku tungimise eest võõrasse ruumi valdaja tahte vastaselt
MS § 6 järgi on uurimisasutus ja prokuratuur kohustatud toimetama kriminaalmenetlust, kui ilmnevad kuriteo asjaolud. Käesolevas asjas on täidetud
lg 1 objektiivne ja subjektiivne koosseis ning puuduvad
§-s 199 sätestatud kriminaalmenetlust välistavad asjaolud. 3. Prokurör on põhjuseta jätnud alustamata kriminaalmenetluse A.A. osas
-4- Kannatanul on põhjendatud kahtlus, et A.A. on võltsinud tema allkirja, allkirjastades AS N E kliendikaardi taotluse vormi. D. Narusson ei ole N E AS kliendikaardi taotlust ise allkirjastanud ning sai nimetatud taotlusest teadlikuks alles 2012.a., helistades AS N ning küsides selle kohta informatsiooni.
lg 1 objektiivne teokoosseis on täidetud, sest N E AS kliendikaardi taotluse puhul on tegemist dokumendiga, mille alusel on võimalik omandada kliendikaart, mis annab õiguse saada soodsamalt kütust N tanklatest. Nimetatud N E AS kliendikaardi taotluse vormil on D. Narussoni allkiri, kuigi viimane pole seda isiklikult allkirjastanud, mistõttu on põhjust kahtlustada, et tegu on võltsinguga. On põhjust arvata, et allkirja on võltsinud A. A., sest varasemalt suhtlesid kannatanu ja kahtlustatav tihedalt ning viimane teadis D. Narussoni kontaktandmeid ning missugune D. Narussoni allkiri välja näeb, mistõttu ta oli võimeline N kliendikaardi taotluse vormi täitma.
lg 1 subjektiivne teokoosseis eeldab vähemalt kaudset tahtlust
A.A. tegutses vähemalt kaudse tahtlusega, sest ta pidi võimalikuks pidama ja möönma, et kliendikaardi taotluse vormi täitmisel, kasutades teise isiku andmeid ja jäljendades kannatanu allkirja, on tegu dokumendi võltsimisega. Allkirja õigsust ja võltsijat ei ole võimalik tuvastada enne vastava ekspertiisi tegemist. Prokuratuur oleks pidanud alustama kriminaalmenetluse
lg 1 tunnustel ning kriminaalmenetluse käigus, teostades sobivaid uurimistoiminguid, jõudma selgusele, kas D. Narussoni allkirja N E AS kliendikaardi taotluse vormil on võltsitud, kas võltsijaks on kahtlustatav A.A. ning millal on võimalik võltsimine aset leidnud. Alles pärast nimetatud küsimustele vastuste saamist on võimalik võtta seisukoht, kas tegu on toime pandud ning kas see võib olla aegunud. Prokuratuur ei saa tugineda kuriteo aegumise sätetele olukorras, kus ei ole tuvastatud kuriteo toimepanemise aeg. Kannatanule ei ole teada tema allkirja võltsimise aeg. Asjaolu, et allkiri on võltsitud blanketil, mis kannab kuupäeva 11.05.2006 ei tähenda, et allkirja ei ole võimalik võltsida nimetatud kuupäevast hiljem või varem. Ei ole alust arvata, et taotlusel olev kuupäev on õige, sest kuupäevaks võib märkida iga ajahetke ning kannatanu sai dokumendi võltsimisest teada alles 2012.a. Dokumendi võltsimine võidi toime panna hiljuti, kuid võimaliku kriminaalmenetluse välistamiseks märgiti varasem kuupäev. Asjaolusid, kas taotlusel olevad kuupäevad on N E AS poolt trükitud või templiga lisatud ning millal on allkirja võltsimine toimunud, tuleb kontrollida ja saadud tulemuste põhjal otsustada, kas
lg 1 tunnustel kuritegu on
Prokuratuuril on võimalik läbi viia erinevaid uurimistoiminguid (kaasa arvatud allkirja ekspertiis), tuvastamaks kas taotlusel olevad kuupäevad on õiged ning kas allkirja võltsimine on pandud toime taotlusel oleval kuupäeval või sellest hiljem. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohus, tutvunud asja materjalidega leiab, et D. Narussoni esindaja kaebus Riigiprokuratuuri määruse peale on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus leiab, et Riigiprokuratuur on asjakohaselt märkinud, et KrMS § 193 lubab kriminaalmenetluse alustamist vaid juhul, kui selleks on alus ja ajend ning puuduvad KrMS § 199 lg 1 sätestatud asjaolud. Kriminaalmenetlust alustatakse vaid siis, kui menetleja arvates esineb küllaldaselt andmeid kuriteo toimepanemise kohta. KrMS § 208 alusel kannatanule kaebeõiguse andmisel kriminaalmenetluste alustamata jätmise määrustele ei anna ringkonnakohtule pädevust hinnata kriminaalmenetluse väliselt kogutud teavet sisuliselt ja selle põhjal otsustada kriminaalmenetluse aluse olemasolu üle ning seeläbi kohustada prokuratuuri alustama kriminaalmenetlust KrMS § 193 lg 1 järgi. Vastavalt KrMS § 30 lg 1 juhib kohtueelset menetlust prokuratuur, tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse. Ringkonnakohtul on pädevus KrMS § 208 järgi kaebuse lahendamisel -5- otsustada, kas kriminaalmenetluse alustamine võiks olla vajalik selgitamaks välja võimalikud tähtsust omavad asjaolud. Ringkonnakohus nõustub antud juhul Riigiprokuratuuri seisukohaga, et esitatud materjalidest ei nähtu kuriteole viitavaid asjaolusid ning kriminaalmenetluse alustamine
Määruskaebuse esitaja nõuab samadel asjaoludel, mil esitati lähenemiskeelu seadmise taotlus, A.A. suhtes kriminaalmenetluse alustamist ja kriminaalkorras karistamist. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks üle korrata Riigiprokuratuuri seisukohti, kuid märgib siiski, et Riigiprokuratuur on asunud õigele seisukohale selles, et Tartu Maakohus on juba 07.02.2012 määrusega tsiviilasjas nr 2-12-1436 tuvastanud, et D. Narussoni eraelu ja isikuõiguste rikkumine ning kodu puutumatus ei õigusta A.A. suhtes lähenemiskeelu kohaldamist. Põhiseaduses sätestatud igaühe õigus eraelu ja kodu puutumatusele ei ole absoluutne õigus. Maakohus on leidnud, et D. Narusson on kohustatud taluma teatud määral sekkumist seoses ühise kaasomandi ja ühiste laste olemasoluga. Kuna tsiviilasjas on juba leitud, et A.A. ei ole rikkunud D. Narussoni suhtes kodu ega eraelu puutumatust, ei ole alust kriminaalmenetluse algatamiseks
Ringkonnakohtu hinnangul on seega õigesti tuvastatud, et A.A. tegevuses puudusid
Antud juhul on tegemist kaasomandis oleva eluruumiga ning A.A. sisenemist ka temale kuuluvasse eluruumi ei ole alust kvalifitseerida omavolilise sissetungina. Määruskaebuses ei ole uusi asjaolusid esitatud ning määruskaebus toetub täpselt samadele asjaoludele, mis on esitatud Riigiprokuratuurile kaebuse esitamisel. Kaitsja poolt märgitud A.A. vägivalla toimepanemise osas D. Narussoni suhtes on alustatud kriminaalmenetlust
tunnustel ning juhul, kui kriminaalasja edaspidises menetluses selguvad asjaolud, mille tõttu osutub vajalikuks A.A. suhtes lähenemiskeelu seadmine D. Narussonile ja tema elukohta, on seda edaspidi võimalik prokuratuuri taotluse alusel kohaldada. Ringkonnakohus leiab eeltoodu alusel, et antud juhul on riigiprokuratuur õigustatult leidnud, et A.A. poolt selline sisenemine kaebaja eluruumi oli seaduslik, kuna võõrasse eluruumi sisenemine isiklike asjade äratoomiseks või lapsega õiguspärasel põhjusel kontakteerumiseks ei ole ebaseaduslik, mistõttu
Samuti nõustub ringkonnakohus menetluse alustamata jätmisega A.A. suhtes
lg 1 alusel, kuna prokuratuur on juba kindlaks teinud, et dokumendi koostamine ja krediidilimiidi kinnitamine on toimunud 2006.a. ning mitte taotleja, vaid N E AS-i poolt. Seega ei ole tuvastatud dokumendi võltsimine ning kriminaalmenetluse algatamiseks täiendavate ekspertiiside tegemiseks puudub alus. Kuna võltsimist ei ole tuvastatud, oleks nimetatud kuritegu ka
Kriminaalmenetluse alustamata jätmist käsitlevates otsustustes on põhjendatud, millest tulenevalt puudub käesoleval juhul esitatud andmete põhjal alus veendumuseks, et toime on pandud süüteo tunnustele vastavad teod. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus pole üheselt võimalik sedastada, et isiku tegevuses esinesid kõik kuriteo koosseisu elemendid, on kriminaalmenetluse alustamata jätmine õiguspärane. Siinkohal viitab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri määruses väljendatud seisukohale, et kriminaalmenetlus ei ole menetlusliik, mida alustatakse n-ö igaks juhuks ning selleks, et alles kuriteotunnuseid sedastada või neid otsida. Kriminaalmenetluse alustamise otsustamine toimub kuriteoteate esitaja poolt menetlejale kuriteoteates ja sellele lisatud dokumentides kirjeldatud andmete põhjal. Samuti nõustub ringkonnakohus Riigiprokuratuuri määruses rõhutatud seisukohaga, et käesoleval -6- juhul on tegemist tsiviilõigusliku vaidlusega ning kaebuse esitajal on võimalik oma õigusi kaitsta tsiviilkohtumenetluse korras. Seega on kriminaalmenetluse alustamata jätmine olnud põhjendatud ja seaduslik. Ringkonnakohus leiab, et Riigiprokuratuuri 03.04.2012 määrus on põhistatud ning seetõttu ei ole alust kriminaalmenetluse alustamiseks. Riigiprokuratuur on piisavalt põhjendanud oma järeldusi ja kaebuses esitatud õiguslikud põhjendused ei ole nii kaalukad, et neid ümber lükkaks. Kaebuses ei ole toodud mitte ühtegi uut asjaolu, mida Riigiprokuratuur oleks jätnud arvesse võtmata kriminaalmenetluse alustamata jätmisel. Neil asjaoludel tuleb Riigiprokuratuuri 03.04.2012 määrus jätta muutmata ja kaebus rahuldamata. Mati Kartau kohtunik -7-
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.