objektiivse koosseisu tunnused; b) Olemuslikult tuleb eraõiguslikud vaidlused lahendada tsiviilkohtumenetluse raames.
sätestamisel näikse olevat seadusandja eesmärk olnud oluliste rikkumiste (koosseisu sõnastusest tulenev viide suure varalise kahju nõudele) kriminaaliseerimisele. Eelnevale vaatamata on 12.04.2012 määruses koosseisu realiseerituse (tõendatuse) küsimuses võetud vaid ebamäärane seisukoht selles osas, kas keegi on kellegi „usaldust kuritarvitanud“. Seonduvalt menetluslike etteheidetega on sedastatud, et kuna olemuselt on tegemist lepingu tõlgendamise vaidlusega, ei ole kriminaalmenetlus kohane menetlus. Esindaja on seisukohal, et lepingu tõlgendusvaidlus ei välista kriminaalmenetlust. Esindaja arvates ei ole 12.04.2012 määruses lähtutud mitte
sisust vaid selle pealkirjast – viide sellele, et kriminaalmenetluse jätkamiseks võib olla alus, kui võimalikus tsiviilkohtumenetluses selgub, et kannatanu usaldust on siiski „kuritarvitatud“. Esindaja peab vajalikuks korrata, et
on kahest alamkoosseisust koosnev tagajärjedelikt, millel on oma konkreetsed koosseisuelemendid, mille esinemine tuleb kriminaalmenetluse raames tuvastada.
usalduse murdmise ega ka ärakasutamiskoosseisu (Riigikohtu lahendid kriminaalasjades 3-1-1-4-08, p 25-26, 3-1-1-100-09, 3-1-1-61-09 ja 3-1-1-55-09, Juridica 2008, 5, lk 24-34) koosseisuelementideks ei ole „usalduse murdmine“ või „usalduse kuritarvitamine“ vms selgelt deklaratiivse sisuga mõiste, mis on tuletatav
Nii 29.02.2012 kui ka 12.04.2012 määruse mõistekasutus viitab selgelt, et kummagi määruse puhul ei ole prokuratuur süvenenud ei asja sisusse ega ka
Esindaja leiab, et 12.04.2012 määrus on põhjendamata ja ebaõige. Eelneva tõttu on esindaja hinnangul sisuliselt vale ka 12.04.2012 määruses sedastatud järeldus, justkui oleks lepingu tõlgendusvaidluse teke alus kriminaalmenetluse lõpetamiseks. 12.04.2012 määruses ei ole viidatud ühelegi KrMS-st tulenevale alusele, mis annaks aluse menetluse lõpetamiseks. Ilmne on see, et sellist alust KrMS-s ei ole. 12.04.2012 määruse argumentatsioon tähendaks järgmist: a) Iga kord, kui kahtlustatav viitab oma kaitseversioonis, et lähtus teisest tõlgendusest, tuleks kriminaalmenetlus lõpetada. Eelneva puhul oleks nt välistatud menetluse jätkamine sellise kaitseversiooni esitamisel ka
alt I (sai aru, et liisinguleping ei kohusta eset tagastama),
(juhatuse liige sai ametilepingust valesti aru),
B)
rakendamisala muutuks sisuliselt olematuks, kuna see hõlmab enamikel rakendusjuhtudel lepingust tuleneva kohustuse rikkumist.
puhul ongi olemuslikult tegemist eraõigussuhetest tulenevate rikkumiste erandkorras (suure varalise kahju olemasolul) kriminaliseerimisega – teatud juhtudel on rikkumine niivõrd oluline, et see väärib isiku karistamist kriminaalkorras. Seda enam, et olemuslikult puudub vaidlus selles, et
on kohaldatud olukorras, kus tõendamiseseme asjaolusse kuuluski poolte arusaamine lepingu sisust (vt eelnevalt viidatud Riigikohtu lahendid kriminaalasjades nr 3-11-55-09, 3-1-1-84-10 jne). Eelneva pinnalt on ebaõige ka 12.04.2012 määruses edastatud sedastus, et käesoleva kriminaalmenetluse esemeks on küsimus, mille edasine „õiguslik lahendamine ei ole võimalik -3- kriminaalmenetluse raames“ ja „Taoline tahteavalduse tõlgendamine aga ei kuulu prokuratuuri pädevusse ega ole võimalik lahendada kriminaalmenetluse norme kohaldades, mistõttu tuleb nimetatud küsimused osapoolte vahel selgeks vaielda tsiviilkorras ja/või – kohtumenetluses“. Kannatanu kordab veelkord, et asjaolu, et kahtlustatav esitab kaitseversioonina väite, et tema tõlgendus lepingule oli erinev, ei tähenda automaatselt kriminaalmenetlust välistava asjaolu esinemist. Veelgi arusaamatumaks jääb antud seisukoht arvestades asjaolu, et kahtlustatavat ei ole kriminaalmenetluse vältel isegi kordagi üle kuulatud, mille raames ta võiks anda mingi selgituse tegeliku tahte osas. Ühtlasi märgib esindaja, et eelnev ei välista vastutust katse eest ning viitab Riigikohtu lahendile kriminaalasjas nr 3-1-1-55-09. Eelnevalt toodud näiteid arvestades ei ole esindaja arvates KrMS-iga vastavuses ka väide, justkui ei ole tõlgendusvaidluse tekkel võimalik kriminaalmenetluse kaudu tõenduslikku olukorda lahendada. 12.04.2012 määrus unustab täiel määral ära selle, et olemuselt on tegemist vaid kahtlustatava kaitseversiooniga, mis kuulub kriminaalmenetluse vältel kontrollimisele nagu iga teine. Väidetav lepingu erinevast tõlgendusest lähtumine on kontrollitav nii kohtueelse menetluse raames tõendite kogumise kui ka hilisema kohtumenetluse vältel – hinnates, kas kahtlustatava tegelik käitumine vastab tema väidetavale tõlgendusele. Arvestades asjaolu, et kahtlustatav on väitnud, justkui mingi osa dokumentidest lepinguga seoses tal üldse puudub, samas on teatud osa esitanud, on piisav alus kahtluse tekkeks, et tegelikkuses teadis kahtlustatav väga hästi, et esitab valimatult objektiga mitteseotud arveid, ent nüüd kriminaalmenetluse vältel on hakanud tuginema väidetavale arusaamale lepingu sisust. Seda enam, et käesoleval juhul on kannatanu olukorras, kus igasuguste väidete kontrollimine on võimatu, sest kriminaalasja raames on tehtud sisuliselt 1 toiming – palutud YIT Ehitus AS-l esitada dokumendid. 12.04.2012 määruse argumentatsiooni valguses on kannatanu sunnitud viitama põhjusele, miks ta üldse prokuratuuri poole pöördus – YIT Ehitus AS oli a) esmalt esitanud mingi osa „väidetavalt“ projektijuhtimislepinguga seotud arvetest, b) kahtluse tekkel aga üldse keeldunud nende väljastamisest, tuginedes absurdsetele põhjendustele justkui oleks paljundamiskulu olnud väga suur. Sisuliselt oli kannatanu olukorras, kus oli tekkinud temale suur varaline kahju, kuid puudus igasugune mõistlik võimalus oma õigusi kaitsta (ka tsiviilkohtumenetluses oleks olnud sisuliselt võimatu välja nõuda dokumente, kui vastaspool oli hoidnud dokumentidega seonduvat kiivalt enda teada, st sisuliselt oleks kannatanu pidanud välja nõudma dokumente, teadmata, mida konkreetselt välja nõuda). Eelnevast tulenevalt – jättes kõrvale küsimuse, kas
realiseerimise kahtlus on juba iseenesest piisav alus kriminaalmenetluse alustamiseks/jätkamiseks – ei olnud kannatanul muud võimalust, kui pöörduda kriminaalmenetluse alustamiseks prokuratuuri poole. Esindaja hinnangul ei vasta kriminaalmenetluse käik KrMS § 211 sisule. 12.04.2012 määruses on jäetud vastamata kaebuse p-des 3.1.jj toodud etteheidetele selle osas, et kõigele eelnevale vaatamata on ilmne, et kriminaalmenetluse läbiviimise käik ei vasta mingil moel KrMS § 211 lg-s 1 toodud põhimõttelistele nõuetele. Sisuliselt ei ole 3 aasta jooksul menetlust läbi viidud. 12.04.2012 määruses, 29.02.2012 määruses ja ka asja materjalide hulgas puudub igasugune analüüs arvete seotuse kohta. Niivõrd, kuivõrd 29.02.2012 määruse põhjendustest võib aru saada, on need täies ulatuses kattuvad kannatanu poolt 30.01.2012 antud selgitustega. Puudub nende õigsuse kriitiline analüüs. Veelgi enam – 29.02.2012 määruse ega ka 12.04.2012 määruse põhjendustest, samuti asjas kogutud materjalidest nähtuvalt ei ole menetluse raames täidetud 18.09.2009 määruses antud juhiseid. Kannatanu on korduvalt rõhutanud, et oli sunnitud prokuratuuri poole pöörduma, kuna juba esitatud arvete pinnalt tekkis kahtlus, kas kannatanu poolt tasutu on kaetud lepingu eesmärgiga seotud kuludokumentidega. Sisuline kontroll kas pooltevahelise koostöö või siis tsiviilõigusliku vaidluse raames oli osutunud võimatuks, kuna YIT keeldus kuludokumente väljastamast. Eelnevast tulenevalt on kannatanu ka korduvalt taotlenud kogu lepingu täitmist -4- puudutava dokumentatsiooni väljastamist ehk siis 18.09.2009 määruses veenvalt põhistatud kahtluse kontrollimist. 2,5 aastat pärast menetluse algatamist seda tehtud ei ole. Seega on asjas tähtsust omavad asjaolud täies ulatuses välja selgitamata. Olukorras, kus asjas tähtsust omavad asjaolud KrMS § 211 lg 1, 2 mõttes on välja selgitamata, on ilmselgelt põhjendamatu ka menetluse lõpetamine. Esindaja osundab, et asjas ei ole teostatud ühtegi vahetut menetlustoimingut – nt kannatanu ülekuulamine, võimaldamaks esitada selgitus 30.01.2012 seisukohas esitatu ebaõigsusele, tunnistajate ülekuulamised. Teostamata on 18.09.2009 määruse ja kannatanu poolt korduvalt osutatu – asjas olulisimat tähtsust omav ehk kogu projektijuhtimislepingu teostusdokumentatsiooni väljanõudmine või siis läbiotsimise teostamine. Arvestades asjaolu, et YIT on ka käesolevas menetluses asunud andma projektijuhtimislepingu sisuga ilmselges vastuolus olevaid selgitusi, viitama sellele, et tegelikkuses tal puudubki igasugune ülevaade kuludest, lisaks esitas ta teadlikult alusetuid kuluaruandeid (kuna sai aru, et 24 930 049 krooni tasumine on põhjendatud täiesti suvaliste kuludokumentide alusel), samuti YIT-ile kulunud aega 19.07.2011 taotlusele vastamisel, on kannatanu hinnangul oluline fikseerida olukord andmata YIT-ile võimalust esitada taaskord tegeliku info asemel omapoolne õiguslik tõlgendus olukorrale. Tulenevalt eeltoodust on kannatanu sunnitud taotlema menetluse jätkamisel YIT Tartu kontori XXX , XXXX Tartu läbiotsimist. Kannatanu taotleb ühtlasi lepingu sõlmimise ja täitmise aegse juhatuse liikme A.T. ülekuulamist. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused 1. Ringkonnakohus leiab, et OÜ REK Ehitus esindaja kaebus Riigiprokuratuuri määruse peale on põhjendamatu ning tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub Riigiprokuratuuri määruses esitatud põhjendustega, mida ei pea vajalikuks korrata. Puutuvalt kaebuse esitaja seisukohtadesse märgib ringkonnakohus järgnevat. 2. Ringkonnakohus peab vajalikuks selgitada, et tulenevalt KrMS § 208 mõttest, ei anna see ringkonnakohtule kriminaalmenetluse alustamata jätmise või lõpetamise määruse peale esitatud kaebuse lahendamisel pädevust teha prokuratuurile ettekirjutusi tõendite sisulise hindamise osas. Siinkohal on oluline silmas pidada, et vastavalt KrMS § 30 lg-le 1 ei juhi kohtueelset menetlust mitte kohus, vaid prokuratuur, tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse ning esindab riiklikku süüdistust kohtus. Seega on kohtueelses menetluses erinevate menetlusotsustuste vastuvõtmine või vastuvõetud menetlusotsustuste põhjendatuse hindamine prokuratuuri pädevuses ning kohtu roll tulenevalt KrMS § 208 mõttest on nimetatud otsustustesse sekkumisel selgelt piiratud menetlustoimingute läbiviimise vajaduse väljaselgitamisega. Samuti on ringkonnakohus õigustatud hindama, kas uurimisasutus ja prokuratuur on õigesti tõlgendanud ja kohaldanud asjassepuutuvaid õigusnorme. 3. Eeltoodust lähtuvalt puudub ringkonnakohtul pädevus asuda hindama OÜ REK Ehitus ja AS-i YIT Ehitus vahel sõlmitud projektijuhtimislepingu tingimusi ning sellest tulenevaid poolte kohustusi, samuti esitatud arvete põhjendatust. Seetõttu käsitleb ringkonnakohus järgnevalt üksnes neid määruskaebuses esitatud seisukohti, mis puudutavad
§-s 2172 sätestatud kuriteokoosseisu tõlgendamist ning täiendavate menetlustoimingute teostamise vajadust. 4. Ringkonnakohus jagab kannatanu esindaja seisukohta, mille kohaselt ei välista vaidlus kahtlustatava ja kannatanu vahel sõlmitud lepingutingimuste tõlgendamise üle tingimata kriminaalmenetlust. Nii on Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-4-08 selgitatud, et
2172 lg 1 teise alternatiivi, n-ö usalduse murdmise koosseisu puhul tuletatakse usaldusseisund teo -5- toimepanijal lasuvast hoolsus- ja järelevalvekohustusest teise isiku vara suhtes. Seejuures põhineb selline kohustus eelkõige just tsiviilõiguslikul või avalik-õiguslikul suhtel. Koosseisu realiseerituse hindamisel tuleb pooltevahelisest suhtest lähtudes avada süüdistatava pädevus kannatanule kuuluva vara suhtes, selle tekkimise alus ning konkreetne sisu. Ringkonnakohus leiab, et kui kahtlustatava ja kannatanu vahelise tsiviilõigusliku suhte aluseks on leping, tuleb nimetatud asjaolude selgitamisel paratamatult lähtuda lepingust ning välistatud ei ole, et pooltel on sellest tulenevatest õigustest ja kohustustest erinev arusaam. 4.
§-s 2172 sätestatud kuriteokoosseisu tunnuste esinemine tulenevalt vaidlusest lepingutingimuste üle ebaselge. Seega ei ole AS-i YIT Ehitus kaitseversiooni ümber lükata ning puudub alus kriminaalmenetluse jätkamiseks. -6-
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.