septembri 2010 otsus Apellatsiooni esitaja süüdistatav Vjatšeslav Lozovski kaitsja advokaat Anti Aasmaa Prokurör vanemprokurör Sirje Merilo Süüdistatav Vjatšeslav Lozovski isikukood: 37910312718; elukoht: kriminaalkorras karistatud 2-l korral Kaitsja advokaat Anti Aasmaa Kohtuistungi aeg ja koht
lg 1, 2 alusel Vjatšeslav Lozovskile mõistetud karistus pöörata täitmisele osaliselt ning koheselt ärakandmisele kuuluvaks karistuseks määrata 4 kuud vangistust. Ülejäänud karistuse osa - 2 aastat 7 kuud ja 28 päeva vangistust jätta tingimisi täitmisele pööramata, kui Vjatšeslav Lozovski 3- aastase katseaja kestel ei pane toime uut tahtlikku kuritegu ning täidab
§-s 75 lg 1 p-des 1-5 sätestatud nõudeid:
lg 2 alusel kohustada Vjatšeslav Lozovskit käitumiskontrolli ajal mitte tarvitama alkoholi. Katseaja algust arvestada alates kohtuotsuse teatavaks tegemisest, s.o
p 1 järgi, mille eest mõisteti talle karistuseks
V. Lozovskile esitati süüdistus
p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises selles, et tema 31.10.2008 kella 23.00 paiku Lääne-Virumaal XXX korteris toimunud tüli käigus lõi M.M. noaga rindkere piirkonda, millega tekitas kannatanule eluohtliku tervisekahjustuse – perikardiõõnde (e. südamepaunaõõnde) tungiva torke-lõikevigastuse vasakul pool rindkerel, mille tüsistusena tekkis traumajärgne perikardiit (e. südamepaunakelme põletik) ja mädane mediastiniit (e. keskseinandi põletik). V. Lozovski tunnistas end talle esitatud süüdistuses täielikult süüdi. Maakohus tugines otsuses järgnevatele kohtuistungil uuritud ja avaldatud tõenditele: V. Lozovski, M.M. i, R.L. ja T.L. ütlused, sündmuskoha vaatlusprotokoll, protokoll alkoholijoobe tuvastamise kohta indikaatorvahendi või mõõteriista kasutamisel, joobeseisundis isiku kainenemisele toimetamise protokoll, kahtlustatava kinnipidamise protokoll ning isiku ekspertiisiakt nr 9. Maakohus tugines V. Lozovski ütlustele, mille kohaselt haaras ta kehalise kontakti ajal laua pealt esimese ettejuhtuva asja, milleks osutus nuga ja lõi sellega M.M. , et ennast kaitsta ja sellega viimast endast eemale tõrjuda, kuivõrd M.M. i jõud oli tookord kõvasti üle. Süüdistatava V. Lozovski ütluste järgi torkas ta M.M. noaga kogemata, mitte tahtlikult. Siinkohal viitas maakohus
lg-le 1,2 ning märkis, et hädakaitse kui teo jaoks on vajalik esmalt tuvastada hädakaitseseisund. 2 Maakohus märkis, et V. Lozovski ei teadnud, kumb kummale kallale läks. R.L., kes oli sel ajal köögis pliidi juures süüa tegemas ja oli ainukesena tol õhtul kaine, avaldas, et V. Lozovski ja M.M. läksid tülli, olles järsku koos. Seega ei nähtu maakohtu hinnangul ka R.L. e ütlustest, kumb kummale kallale läks ja puuduvad tõendid selle kohta, et M.M. oleks hakanud V. Lozovskit ründama. Maakohus leidis, et V. Lozovski ütlused, mille kohaselt lõi M.M. teda, mispeale lõi tema M.M. rusikaga, käega enesekaitseks, on paljasõnalised, ennastõigustavad ega ole kooskõlas nii R.L. e kui ka M.M. i ütlustega ja teiste kohtulikul uurimisel avaldatud tõenditega. Maakohtu hinnangul oleks R.L. näinud kui noaga löömisele oleks eelnenud mingi kaklus või löömine. Lisaks viitab maakohtu arvates sellele, et eelnevalt mingit löömist ei toimunud, asjaolu, et V. Lozovski kainenemisele toimetamisel ja kahtlustatavana kinnipidamisel puudusid tal välised vigastused. Maakohtu hinnangul on V. Lozovski väide, mille kohaselt lõi ta M.M. noaga kogemata, mitte tahtlikult, ümber lükatud tema enda ütlustega, et selle esimese ettejuhtuva esemega, mis ta laualt haaras, pidi ta lööma. Maakohus leidis, et V. Lozovski sai koheselt aru, et tegemist on noaga, sest vastasel juhul ei oleks ta seda otstarbekohaselt kasutanud. Asjaolu, et ründav pool oli V. Lozovski, näitab maakohtu arvates see, et kui peale noaga lüüa saamist oli kannatanu kukkunud R.L. ele otsa, oli just süüdistatav see, kes M.M.il rinnust kinni võttis ja ta eemale tõmbas. V. Lozovski väide, mille kohaselt lükkasid nad teineteist laiali, kui ta nägi verd, kuid viimane hakkas talle uuesti peale tulema, on maakohtu hinnangul ümber lükatud R.L. e ütlustega. Seega ei tuvastanud maakohus M.M. i poolset rünnet, mille vastu V. Lozovski pidi ennast kaitsma. Maakohus leidis, et kui ei ole hädakaitseseisundit, ei ole ka hädakaitset kui õigustavat asjaolu ning hädakaitsetegevuse analüüsimine ei ole vajalik. Maakohus ei nõustunud kaitsja taotlusega V. Lozovski poolt toimepandu ümberkvalifitseerimisega
Subjektiivse külje osas leidis maakohus, et V. Lozovski, lüües kannatanu M.M. noaga, möönis igasuguse tervisekahjustuse tekitamise võimalikkust. Lisaks leidis maakohus, et õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad. Karistuse mõistmisel juhindus maakohus
Maakohus leidis, et V. Lozovski karistust kergendavad süü tunnistamine ja
lg 1 p 3 kohaselt puhtsüdamlik kahetsus ning
Maakohtu arvates puuduvad karistust raskendavad asjaolud. Karistuse mõistmisel arvestas maakohus toimepandud kuriteo raskust ja laadi ning V. Lozovski isikut iseloomustavaid andmeid. Maakohus tuvastas, et V. Lozovskit on varem kriminaalkorras 2-l korral karistatud (viimati 14.03.2005 Järva Maakohtu poolt
järgi rahalise karistusega 1500 krooni) ja väärtegude toimepanemise eest 4-l korral. Maakohus märkis, et Riigikohus on lahendites korduvalt väljendanud seisukohta, et karistuse kandmisest tingimuslik vabastamine võib üldjuhul kõne alla tulla vaid kergemate kuritegude puhul ja lühiajalisemate vangistuste puhul. Samas leidis maakohus, et esineb põhjendatud alus arvata, et V. Lozovski käitumise tingis M.M. i eelnev õigusvastane käitumine, sest viimane oli eelnevalt tunnistaja T.L. suhtes juba vägivalda tarvitanud, seejärel ähvardas ta endale Rakverest sõpru appi kutsuda. Eeltoodu on maakohtu arvates erandlikuks asjaoluks, mis annab aluse kohaldada V. Lozovski suhtes
Apellatsioonis esitatud taotluste sisu Kaitsja taotleb apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega mõista V. Lozovski õigeks. Alternatiivsena taotleb kaitsja
Lozovski vabastamist talle mõistetud karistuse kandmisest. Kaitsja hinnangul on maakohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust (ühekülgsus ja puudulikkus) ning kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. 3 Kaitsja märkis, et V. Lozovski on süüd tunnistanud süüteokoosseisu objektiivsete tunnuste osas. Samas rõhutab kaitsja, et süü omaksvõtt ei vabasta kohut õigusvastasust välistavate asjaolude hindamisest. Kaitsja arvates esineb käesoleval juhul
Subjektiivse koosseisu osas viitab kaitsja Riigikohtu lahendile 3-1-1-80-02 ning leiab, et maakohus on valesti tuvastanud M.M. i tegevuse. Kaitsja hinnangul oli V. Lozovski teo toimepanemise ajal hädakaitseseisundis. Kaitsja arvates on tuvastatav, et M.M. käitus enne V. Lozovski tegu agressiivselt, mida tuvastas ka maakohus, motiveerides V. Lozovskile karistuse mõistmist alla alammäära. Kaitsja rõhutab, et maakohus võttis nimetatud asjaolu arvesse karistuse mõistmisel, kuid pole seda sisuliselt hinnanud deliktistruktuuri analüüsides. Kaitsja hinnangul on maakohus osutanud liigset tähelepanu R.L. e ütlustele, kuid jätnud kannatanu ja süüdistatava sündmuse eelse ja pealse käitumise tähelepanuta. Ühtlasi märgib kaitsja, et R.L. e ütlustest lähtuvalt ei saa välistada, et ründajaks oli kannatanu ning süüdistatav tõrjus üksnes õigusvastast rünnet. Kaitsja arvates viitab sellele ka asjaolu, et V. Lozovski hakkas peale noalööki kannatanut koheselt abistama. Sellest tulenevalt ei saa kaitsja hinnangul asuda seisukohale, et V. Lozovski tahtlus oli suunatud kuriteo toimepanemisele. Seetõttu on tekkinud kõrvaldamata kahtlus KrMS § 7 lg 3 mõttes, et V. Lozovski tegutses eesmärgiga ennast kaitsta. Alternatiivsena, arvestades V. Lozovski isikut, kannatanu eelnevat käitumist ja tegu, leiab kaitsja, et V. Lozovski tuleks vähemalt osaliselt vabastada tingimuslikult karistuse kandmisest. Kaitsja märgib, et V. Lozovskit ei ole varasemalt karistatud reaalse vangistusega ning kogu karistuse reaalne ärakandmine ei ole kaitsja arvates otstarbekas, tuginedes sealjuures ka asjaolule, et maakohus pidas võimalikuks V. Lozovskile mõista karistus alla alammäära. Ühtlasi märgib kaitsja, et V. Lozovski pani kuriteod toime mitme aasta eest, mistõttu ei saa asuda seisukohale, et tegemist on isikuga, kes paneks pidevalt toime kuritegusid. Lisaks on V. Lozovski S E tus OÜ XXXX XXXX ning reaalne pikaajaline vangistus seaks sisuliselt perefirma raskustesse. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtus jäid süüdistatav ja kaitsja apellatsiooni juurde selles toodud motiividel. Prokurör palus apellatsiooni jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja ja prokuröri, leiab, et apellatsioon tuleb jätta rahuldamata osas, mis puudutab õigusvastasust välistava asjaolu esinemise küsimust. Ringkonnakohus leiab, et selles osas tuleb maakohtu otsus jätta muutmata selle põhiosas esitatud asjaoludel, mida ringkonnakohus ei pea vajalikuks korrata vastavalt KrMS § 342 lg 3 p 1. Apellant on seisukohal, et kuigi V. Lozovski tunnistas end süüdi objektiivse teokoosseisu realiseerimises, ei vabasta see asjaolu kohut objektiivsest hindamisest kas esinesid õigusvastasust välistavad asjaolud. Kaitsja arvates esineb käesoleval juhul
§-s 28 lg 1 sätestatud õigusvastasust välistav asjaolu, s.t V. Lozovski viibis teo toimepanemise ajal hädakaitseseisundis. Samuti on kaitsja arvamusel, et kohus on vastuoluliselt tuvastanud kannatanu M.M. i tegevuse. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus selles osas on igati põhjendatud. Tulenevalt tuvastatud asjaoludest, on maakohus pidanud vajalikuks põhjalikult käsitleda seda, kas V. Lozovski poolt toimepandud tegu oli õigusvastane või mitte (kohtuotsuse lk 6-7). Maakohus on põhjendatult märkinud, et
lg 1 kohaselt tuleb kõigepealt tuvastada hädakaitseseisundi olemasolu- s.o vahetu või vahetult eesseisev õigusvastane rünne kaitsja või teise isiku vastu. Siinkohal on maakohus õigesti tuvastanud, et süüdistatav V. Lozovski ei teadnud, kumb kummale kallale läks. Samasugusel seisukohal oli süüdistatav ka 4 ringkonnakohtus. Kannatanu ei osanud samuti midagi ründe algataja kohta öelda, kuna oli kõvasti alkoholi joonud. Muuhulgas tuleb märkida, et ringkonnakohus vastuolusid kannatanu M.M. i tegevuse tuvastamisel maakohtu poolt ei täheldanud. Ka tunnistaja R.L. - ainus kaine isik, kes oli sündmuse ajal köögis, ei osanud esimesena ründajat nimetada. Seega on õigesti tuvastamist leidnud, et puuduvad tõendid sellest, et just kannatanu M.M. oleks hakanud V. Lozovskit ründama. Maakohus on tõendite kogumile tuginevalt põhjendatult leidnud, et V. Lozovski väide sellest, et kannatanu lõi teda, mistõttu ka tema lõi kannatanut enesekaitseks, ei ole millegagi tõendatud. V. Lozovskil puudusid tema kinnipidamisel igasugused vigastused. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi väitega, et maakohus on liigset tähelepanu osutanud tunnistaja R.L. e ütlustele, jätnud aga kannatanu ja süüdistatava sündmuse eelse ja järgse käitumise tähelepanuta. Maakohus on tõendite kogumis asjakohaselt osundanud muuhulgas ka R.L. e ütlustele, kuna tema oli ainsaks kaineks isikuks sündmuskohal, samuti sündmusesse isiklikult mittepuutuvaks isikuks. Samas on maakohus käsitlenud ka kannatanu ja süüdistatava ütlusi ning kogumis teiste tõenditega teinud nende pinnalt ka kohtuotsuses toodud järeldused. Kaitsja heidab maakohtule ette, et viimane on jätnud süüteokoosseisu deliktistruktuuri analüüsides hindamata asjaolu, et kannatanu M.M. oli eelnevalt tarvitanud vägivalda tunnistaja T.L. suhtes. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud etteheide ei ole põhjendatud. Tõenditest tulenevalt on tuvastatud, et intsident tunnistaja T.L. ja kannatanu M.M. i vahel, mille käigus viimane lõi tunnistajat, toimus tükk aega enne käsitletavat sündmust kannatanu ja süüdistatava vahel. Ka ringkonnakohtu istungil süüdistatav V. Lozovski kinnitas, et T.L. ja M.M. i vaheline intsident toimus umbes pool tundi varem ning kannatanu oli juba maha rahunenud, mistõttu ringkonnakohtu arvamuse kohaselt nimetatud sündmus ei ole seostatav süüdistatava ja kannatanu vahel toimunuga. Kokkuvõtvalt, ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et tõendite kogumit analüüsides ei ole tuvastatav kannatanu M.M. i rünne, mille vastu süüdistatav V. Lozovski pidi ennast kaitsma ning apellatsioonis toodud väited ei anna tõendite kogumile antud hinnangu muutmiseks alust. Kaitsja, vaidlustamata V. Lozovskile mõistetud karistust, märgib, et arvestades V. Lozovski isikut, kannatanu eelnevat käitumist ja tegu, peaks kohus vähemalt osaliselt vabastama süüdimõistetu tingimuslikult karistuse kandmisest. Ringkonnaohus leiab, et apellatsioonis alternatiivselt esitatud taotlus süüdistatava karistusest tingimisi osaliselt vabastamisest on põhjendatud. Maakohus on otsuses märkinud, et Riigikohus on lahendites korduvalt väljendanud seisukohta, et karistuse kandmisest tingimuslik vabastamine võib üldjuhul kõne alla tulla vaid kergemate kuritegude puhul ja lühiajalisemate vangistuste puhul. Kuna V. Lozovski on toime pannud esimese astme kuriteo, siis sellest tulenevalt välistas kohus võimaluse V. Lozovskit karistusest vabastada. Samas tuleb märkida, et Riigikohus on selgitanud, et „üldjuhul“ tähendab seda, et tegemist ei ole reegliga, millel puuduksid erandid, kuna
§-de 73 ja 74 esimestes lõigetes sätestatust ei tulene karistusest tingimusliku vabastamise keeldu ka raskemate kuritegude puhul (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-99-06). Lisaks sellele, et V. Lozovski on süüdi mõistetud esimese astme kuriteos, mille puhul ei ole karistusest tingimusliku vabastamise keeldu, on maakohus karistuse kohaldamisel lähtunud
§-st 61, s.t karistanud V. Lozovskit alla sanktsioonis ettenähtud alammäära- 3 aastase vangistusega. Selles osas ei ole maakohtu otsust vaidlustatud. Tulenevalt Riigikohtu eelpoolviidatud lahendist, ei ole karistusseadustiku mõttega vastuolus ka olukord, kus karistusest vabastatakse tingimuslikult süüdistatav, kellele karistuse kohaldamisel on lähtutud
§-st 61. Samuti ei ole ka
§-s 74 lg 3 sätestatust tulenevalt, arvestades V. Lozovskile mõistetud vangistuse pikkust, välistatud tema karistusest tingimuslik vabastamine koos käitumiskontrollile allutamisega. Eeltoodust tulenevalt ringkonnakohus nõustub kaitsjaga, et V. Lozovski puhul on tema karistusest tingimuslik vabastamine võimalik. V. Lozovski on kuriteo toime pannud 31.10.2008, s.t sündmusest on möödunud üle kahe aasta. Mingeid uusi kuritegusid süüdistatav selle aja jooksul toime ei ole pannud. Ringkonnakohtus kohtu küsimusele vastates V. Lozovski tunnistas, 5 et oli üks alkoholijoobes arestimajja sattumine, selgitades sellega seotud asjaolusid. Ringkonnakohus leiab, et tulenevalt V. Lozovski selgitustest, ei ole eelnimetatud sündmus sellise kaaluga, mis välistaks V. Lozovski vangistusest tingimusliku vabastamise. Ringkonnakohtu istungil esitatud tõendist nähtuvalt on XX.XX.XXXX V. Lozovski perre sündinud XXXX, peres kasvab veel teinegi, elukaaslase XXXX aastal sündinud XXXX, abikaasa XX XXXX, olles lapsehoolduspuhkusel. Peale selle lasub V. Lozovskil veel ka teise lapse ülalpidamiskohustus, kes tema sõnade kohaselt elab Soomes. Lisaks sellele on V. Lozovski tegev perefirmas, olles S E OÜ XXXX XXXX. Ringkonnakohus, hinnates V. Lozovski selgitusi ringkonnakohtus ning eelnimetatud perekondlikke asjaolusid, leiab, et V. Lozovski poolt kolmeaastase reaalse vangistuse kandmine seaks tema perekonna äärmiselt raskesse olukorda. Ringkonnakohtul kujunes veendumus, et süüdistatavat on võimalik karistuse reaalsest kandmisest tingimuslikult vabastada maksimaalse katseajaga, mis on sätestatud
§ -s 74 lg 3 ja allutada ta käitumiskontrollile. Kontrollnõuete eesmärk on järelevalve kindlustamine süüdlase käitumise üle, mis V. Lozovski puhul on igati vajalik. Lisaks
§-s 75 lg 1 sätestatud kontrollnõuetele, peab ringkonnakohus vajalikuks määrata, et käitumiskontrolli ajal on V. Lozovski kohustatud mitte tarvitama alkoholi (
Nimetatud kohustuse panek on oluline seetõttu, et V. Lozovski puhul võib alkoholi tarvitamine soodustada õigusrikkumiste toimepanekut. Tulenevalt asjaolust, et ringkonnakohus peab võimalikuks V. Lozovskit karistuse kandmisest tingimuslikult vabastada, tuleb aga märkida, et eripreventiivsetel eesmärkidel on tema puhul siiski vajalik eelnimetatud vabastamist kohaldada osaliselt. Tulenevalt asjaolust, et V. Lozovski ei ole varem reaalset vangistust kandnud, on ringkonnakohus veendumusel, et V. Lozovski puhul oleks määratava katseaja toime oluliselt mõjusam, s.t lühiajalise vangistuse näol saab süüdistatav piisava ettekujutuse vangistusega kaasnevatest vabadusepiirangutest ning selle kandmine soodustab ilmselgelt karistuse edaspidise tingimusliku kandmise edukat läbimist V. Lozovski poolt. Ringkonnakohtu istungil esitas kaitsja A. Aasmaa taotluse hüvitada V. Lozovskile tema poolt valitud kaitsjale makstud tasu summas 12000 krooni. Ringkonnakohus leiab, et kuna kaitsja apellatsioon kuulub rahuldamisele osaliselt, on V. Lozovski poolt kantud kulutuste hüvitamine põhjendatud samuti osaliselt. Maarika Kuusk Tiit Lõhmus 6 Mati Kartau
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.