1-12-8503/2

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja

1. september 2012 Tartu (kirjalik menetlus) koht Kriminaalasja number 1-12-8503 Kohtukoosseis Maarika Kuusk Vaidlustatud lahend Riigiprokuratuuri
2. augusti 2012 määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse Igor Makarevitchi esindaja vandeadvokaat Tarmo Pilve kaebus liik RESOLUTSIOON Juhindudes kriminaalmenetluse seadustiku § 208 lg-st 6 ringkonnakohus määras: Tühistada Riigiprokuratuuri määrus ja kohustada Riigiprokuratuuri alustama kriminaalmenetlust. Igor Makarevitchi esindaja vandeadvokaat Tarmo Pilve kaebus Riigiprokuratuuri
3. augusti 2012 määrusele rahuldada. Edasikaebamise kord KrMS § 385 p 11 kohaselt on määrus lõplik ja ei kuulu edasikaebamisele. Asjaolud Igor Makarevitch esitas 27.06.2012 Lõuna Ringkonnaprokuratuurile kuriteoteate ja avalduse kriminaalmenetluse alustamiseks A.A. suhtes KarS § 209 lg 1 tunnustel. Avaldusest nähtuvalt on avaldaja omandanud 21.12.2010 omandireservatsiooniga A. ja H.A. XXX talu, mida avaldaja ja Y.C. valdavad ja kasutavad kui elukohta. 25.01.2012 toimus XXX talus elektririke, mille käigus sai mh kahjustada Y.C. le ja avaldajale kuuluv arvuti. Elektririkke kohta esitas A.A. i AS-le If P&C I kahjuteate ja taotluse kahju hüvitamiseks, sh ka talle mittekuuluva arvuti hävimisest tekkinud kahju, mida viimane pole avaldajale seni üle andnud. 02.07.2012 jättis ringkonnaprokuratuur kriminaalmenetluse alustamata KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel, asudes seisukohale, et tegemist on poolte vahel tsiviilõigusliku suhtega, mille lahendamiseks tuleb kokkuleppe mitte saavutamisel pöörduda tsiviilkohtusse. Ringkonnaprokuratuur märkis, et avaldaja ei vaidlusta seda, et A.A. esitas tema vara suhtes AS-ile If P&C I kindlustusjuhtumi toimumise tõttu kahjuhüvitisnõude, kuid ei nõustu sellega, kellele nimetatud hüvitis on välja makstud. Nimetatud asjaolule osundab avaldaja poolt refereeritud avaldaja ja kindlustusandja vaheline kirjavahetus, milles on palutud kindlustushüvitis välja maksta Y.C. le ja avaldajale. Ringkonnaprokuratuur märkis, et avaldajal on õigus valida, kelle vastu ja millise nõude ta esitab. Tal on õigus välja nõuda kindlustusandjalt talle kuuluv asi või A.A. ilt temale alusetult välja makstud kindlustushüvitisele vastav summa. Eelkäsitletud kriminaalmenetluse alustamata jätmise määrusele esitas I. Makarevitchi kaitsja advokaat Karin Ploom kaebuse Riigiprokuratuurile, milles kaebaja kordas kuriteokaebuses esitatut kaebaja hinnangul seisneb A.A. i poolt toimepandud kelmus selles, et viimane sai kindlustushüvitist eseme eest, mis talle ei kuulunud. Riigiprokuratuur jättis kaebuse rahuldamata. Riigiprokuratuuri määruse sisu Riigiprokurör märkis, et kriminaalmenetluse alustamist lubab KrMS § 193 vaid juhul, kui selleks on ajend ja alus ning puuduvad KrMS § 199 lg 1 p 1 sätestatud kriminaalmenetlust välistavad asjaolud. Käesoleval juhul ei esine kuriteoteates ega Riigiprokuratuurile esitatud kaebuses sellist informatsiooni, mis oleks käsitletav kriminaalmenetluse alusena. Riigiprokuratuur viitas ultima ratio põhimõttele ja märkis, et karistusõigus sekkub isikutevahelisse suhetesse alles olukorras, kus ei ole küllaldaselt efektiivselt võimalik kaitsta end rünnete eest tsiviilõiguslike vahenditega. Kõnealusel juhul on taolised vahendid olemas – 07.06.2012 on I. Makarevitch ja Y.C. vandeadvokaat Tarmo Pilve vahendusel esitanud hagi A. ja H.A. vastu kahju hüvitamiseks menetlusabi taotlusega, mis 12.07.2012 kohtumäärusega jäeti käiguta taotluses esinevate puuduste tõttu. Riigiprokuratuur märkis, et tsiviilõigussuhte olemasolu ei välista kriminaalmenetlust, ent kindlasti ei ole seadusandja tahteks see, et iga varalise vaidluse korral, kus üks osapool veendunult väidab, et teine lepingupool pani toime kuriteo, viidaks igaks juhuks läbi kriminaalmenetlus. Riigiprokuratuur leidis, et käesoleval juhul puuduvad andmed, mis kinnitaksid kaebaja väidetud KarS § 209 tunnuste või mõne muu KarS-is sätestatud kuriteo tunnuste esinemist A.A. tegevuses. Materjalidest ei nähtu, et I. Makarevitch oleks teinud varakäsutuse A.A. ile, rääkimata selle tegemisest eksitusse viimise tagajärjel A.A. i poolt. Ta on viinud remonditöökotta väidetavalt talle kuulunud ja elektrikatkestuse tõttu kahjustada saanud arvuti. Riigiprokuratuur märkis siinjuures, et pole esitatud ühtegi faktilist asjaolu ega dokumenti, mis kinnitaksid arvuti kuulumist I. Makarevitchile. Kaebaja väite kohaselt tõi arvuti töökojast ära A.A. , mistõttu tõusetub küsimus, kuidas sai A.A. kätte talle võõra arvuti, mille oli remonti andnud hoopis teine inimene. Eeldatavalt toimub nii hinnaliste esemete üleandmine ja remont dokumente vormistades. Kui kaebajal on olemas dokument, mis tõendab tema poolt arvuti remontiandmist ja töökoja poolt selle mingil põhjusel võõrale väljastamist, tuleb pöörduda arvuti maksumuse hüvitamise nõudes remonditöökoja poole. Igal juhul pole tegemist kaebaja eksimusse viimisega. Kui remonditöökoda väidab, et A.A. sai neilt võõra arvuti enda valdusesse pettuse teel, võib tõusetuda küsimus kelmuses, kuid siis pole kannatanuks I. Makarevitch. -2- Riigiprokuratuur leidis, et hinnates kõiki juhtumiga seotud asjaolusid kogumis, on eluliselt usutavam olukord, kus A.A. esitas arvuti kindlustusseltsile I. Makarevitchi teadmisel ja nõusolekul, kuna kindlustusvõtjaks oli A.A. ja I. Makarevitch ise ei oleks rikutud arvuti eest mingit hüvitist saanud. Kas ja millist infot A.A. arvuti eest hüvitise taotlemisel esitas, kas nimetas seda endale kuuluvaks, kas I. Makarevitchil üldse on õigust hüvitisele jne, s.o A.A. i ja kindlustusseltsi vaheline suhtlemine, väljub käesoleva menetluse raamidest. Materjalidele lisatud kirjavahetusest nähtuvalt on AS If P&C I A.A. i ja I. Makarevitchi vahelisest vaidlusest teadlik ja juhul kui ta leiab, et A.A. on saanud arvuti eest alusetult hüvitist neid pettes, reageerima sellele kas kuriteoteatega või muul viisil. Riigiprokuratuur märkis ühtlasi, et kaebaja väide, nagu keelduks A.A. talle arvuti eest saadud kindlustushüvitist edastamast, on paljasõnaline. Ühtegi dokumentaalset kinnitust sellest pole. Alustada kriminaalmenetlust üksnes põhjusel, et küsida A. Alndilt, kas ja mis põhjusel ta pole I. Makarevitchile soovitud summat seniajani maksnud, ei saa. Kaebuses esitatud taotluse sisu Kaebuse esitaja palub tühistada Riigiprokuratuuri 09.08.2012 määruse kaebuse rahuldamata jätmise ja kriminaalmenetluse algatamata jätmise kohta ning algatada kriminaalmenetlus A.A. i suhtes KarS § 209 lg 1 tunnustel. Kaebuse esitaja leiab, et kriminaalmenetluse kohustus on eraldiseisev tsiviilmenetluse läbiviimise võimalikkusest ja/või teiste menetlusliikide ammendumisest. Kaebaja ei nõustu prokuröriga selles, et ultima ratio põhimõttest tulenevalt on karistusõiguslik sekkumine põhjendatud õigushüve kaitsel vaid siis, kui muud õiguskaitsevahendid on ebapiisavad. Kaebaja sedastab, et seadus näeb ette ainuüksi kaks võimalust nn legaliteediprintsiibist irdumiseks – need on esmalt kriminaalmenetlust välistavate tunnuste ilmnemine KrMS § 199 kohaselt ning teiseks nn opurtuniteediklausli rakendamine. Seega ei ole seadus ette näinud võimalust teostada kaalutlust ultima ratio põhimõttel ja hinnata, kas isiku õigused saaksid kaitstud pelgalt tsiviilõiguslikus vaidluses. Kaebaja märgib sedagi, et Riigikohus on oma praktikas (3-3-1-60-10) asunud seisukohale, et kui kohtuotsuse tegemisel tuleb in dubio pro reo põhimõttes lähtuvalt tõlgendada kahtlused süüdistatava kasuks, siis KrMS § 6 sätestatu nõuab, et kriminaalmenetluse alustamisel tuleb lähtuda hoopis in dubio pro duriore põhimõttest, tõlgendades iga kuriteokahtluse kriminaalmenetluse alustamisese kasuks. Kaebaja leiab, et käesoleval juhul on kriminaalmenetluse algatamiseks olemas ajend - esitatud on faktiliste asjaoludega kuriteoteade, mis viitab üheselt A.A. i käitumise vastuolule KarS § 209 lg
4. Prokurör on oletustele tuginedes teinud järeldused. Riigiprokurör on leidnud, et materjalidest ei nähtu varakäsutuse tegemist I. Makarevitchi poolt. Käesoleval juhul on tegemist kolmnurkkelmusega, kus varakäsutaja on kannatanu vara suhtes sellises seisundis, kus tema tegu mõjub vahetult kannatanu vara vähendavalt. A.A. i pettuse peale tegi kindlustusandja varakäsutuse ja sellega vähenes kaebaja vara. Selline varakäsutus tehti pettuse teel. A.A. i poolt talle mittekuuluva arvuti kindlustussumma endale kanda laskmine oli kantud subjektiivsest tahtest KarS § 16 lg 2 mõttes, olles eesmärgipärane ja suunatud varalise kasu saamisele I. Makarevitchi arvelt, millele ta tegelikult õigustatud ei ole. -3- Seoses tsiviilõigusliku vaidlusega märgib kaebaja, et pooled on korduvalt kohtunud ja pidanud läbirääkimisi, kus kaebaja esindaja on korduvalt esitanud ka nõude kindlustushüvitise üle andmiseks I. Makarevitchile, ent tulutult. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
5. KrMS § 208 lg 6 sätestab, et kui kohtunik leiab, et kriminaalmenetluse alustamiseks või jätkamiseks on alust, tühistab ta Riigiprokuratuuri määruse ja kohustab Riigiprokuratuuri alustama või jätkama kriminaalmenetlust. Ringkonnakohus leiab, et I. Makarevitchi esindaja vahendusel esitatud Riigiprokuratuuri määruse peale tuleb rahuldada ning põhjendab seda järgnevalt. kaebus
6. Kaitsja leiab, et kriminaalmenetlust tuleks igal juhul alustada, kuna esineb kuriteo ajend ja alus. Ringkonnakohus märgib esmalt, et kriminaalmenetluse alustamise otsus on diskretsiooniotsus ning sisaldab endas seetõttu kaalumist, kas esineb küllaldaselt andmeid, mis viitavad kuriteo tunnustele ja kas kuriteo toimepanemist on võimalik tõendada. KrMS § 193 lubab kriminaalmenetluse alustamist vaid juhul, kui selleks on alus ja ajend ning puuduvad kriminaalmenetluse seadustiku § 199 lg 1 sätestatud asjaolud. Sellise piirangu seadmine kriminaalmenetluse alustamisele kujutab endast olulist õigusriiklikku garantiid üksikisiku põhiõiguste kaitsel, et vältida kriminaalmenetluslike vahendite alusetut kasutamist. Kriminaalmenetlus on isikute põhiõigusi intensiivselt riivav menetlus ja selle alustamine ei saa toimuda kergekäeliselt. Seetõttu ei ole kriminaalmenetluse ülesandeks mitte ainult kuriteo asjaolude selgitamine, vaid kahtlustatavate põhiõigusi tagav kohtlemine ning isiku alusetu kahtlustamise välistamine. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et avaldajale antud soovitus lahendada tekkinud õigusvaidlus kasutades tsiviilõiguslikke vahendeid, on õiguslikult kõige sobivam ja pooli vähem koormavam. Siiski nõustub kohus kaebuse esitajaga ja möönab, et konflikti aluseks olev tsiviilõiguslik vaidlus ei välista riigi karistusõiguslikku sekkumist, kui esinevad KrMS § 194 sätestatud kriminaalmenetluse ajend ja alus. Käesoleval juhul on Riigiprokuratuur leidnud, et kuriteoteates ega kaebuses ei sisaldu sellist informatsiooni, mis oleks käsitletav kriminaalmenetluse alusena. Ringkonnakohus sellega tõendite puudumise tõttu ei nõustu. Ringkonnakohus märgib, et käesoleval juhul on üle kuulamata I. Makarevitch ja A.A. , et selgitada välja arvuti omandisuhted, kahju tekkimise asjaolud, arvuti väidetavalt ebaseadusliku üleandmise asjaolud remonditöökoja poolt, A.A. i hüvitise saamine talle väidetavalt mittekuuluva arvuti eest jpm. Ringkonnakohtu hinnangul on antud asjas alles peale ülekuulamiste ja dokumentaalsete tõendite uurimist võimalik võtta seisukoht kriminaalmenetluse aluse puudumises või olemasolus. Lisaks on Riigiprokuratuur oma kaebuse rahuldamata jätmise määruses püstitanud rida hüpoteese, millele uurimistoimingud saaksid vastuse anda.
7. Ringkonnakohus on seisukohal, et Riigiprokuratuuri määruse peale esitatud kaebus tuleb rahuldada, Riigiprokuratuuri määrus tühistada ja kohustada Riigiprokuratuuri alustama kriminaalasjas menetlust. Maarika Kuusk kohtunik -4-