1-12-6275/4

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja

1. august 2012 Tartu (kirjalik menetlus) koht Kriminaalasja number 1-12-6275 Kohtukoosseis Maarika Kuusk Vaidlustatud lahend Riigiprokuratuuri
2. mai 2012 määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse Kaimo Kaasiku (Kaasik) Paabumetsa kaebus liik esindaja advokaat Marko RESOLUTSIOON Juhindudes kriminaalmenetluse seadustiku § 208 lg-st 5 ringkonnakohus määras: jätta Kaimo Kaasiku esindaja advokaat Marko Paabumetsa kaebus Riigiprokuratuuri
3. mai 2012 määrusele rahuldamata. Edasikaebamise kord KrMS § 385 p 11 kohaselt on määrus lõplik ja ei kuulu edasikaebamisele. Asjaolud Kriminaalasjas nr 11700000175 alustati 11.10.2011 menetlust KarS § 121 järgi selles, et 03.06.2011 kella 09:50 ajal XXX kolmandal korrusel OOO A KV kontoris kasutasid V.Z. ja V.T. tüli käigus füüsilist vägivalda Kaimo Kaasiku suhtes, millise tegevusega tekitasid talle füüsilist valu ja tervisekahjustusi. 10.04.2012 lõpetas Lõuna Prefektuur prokuratuuri loal kriminaalmenetluse. Kohtueelse menetluse käigus kuulati kannatanuna üle K. Kaasik, tunnistajana tema vend K.K. ja kahtlustatavatena V.Z. ja V.T. . K. Kaasik esitas saadud vigastuste tõendamiseks 22.08.2011 koostatud perearsti tõendi, kus perearsti otsus on, et K. Kaasikul on võimalik traumaatiline koesisene hematoom või paikne XXXX XXXX. Lõuna Prefektuuri määruses leiti, et eeluurimise käigus ei ole üheselt tõendamist leidnud, et ülalkirjeldatud KarS § 121 järgi kvalifitseeritav kuritegu toime pandi. Ütlustest nähtub, et XXX kolmandal korrusel OOO A KV kontoris, kus kuritegu toime pandi, viibisid V.Z. , V.T. , Kaimo ja K.K. neljakesi ning kumbki osapool annab toimunu kohta vastuolulisi ütlusi, mistõttu ei ole võimalik koguda juhtunu kohta täiendavaid tõendeid. KrMS § 7 lg 3 järgi tuleb kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus tõlgendada tema kasuks. Kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu lõpetati kriminaalmenetlus vastavalt kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu KrMS § 199 lg 1 p 1 ja § 200 alusel ning menetlus KrMS § 2001 alusel. Eelkäsitletud kriminaalmenetluse lõpetamise määrusele esitas K. Kaasiku kaitsja advokaat Marko Paabumets kaebuse Riigiprokuratuurile, milles kaebaja leidis, et täiendava menetlustoiminguna tuleks üle kuulata M.G. , kes võib toimunu kohta ütlusi anda. Riigiprokuratuuri määruse sisu Riigiprokuratuur jättis 23.05.
4. a määrusega K. Kaasiku kaebuse rahuldamata. Riigiprokuratuur leidis, et kriminaalmenetluse lõpetamine on seaduslik ja põhjendatud ning kaebuses esitatud pretensioon (M.G. ülekuulamata jätmine) ei too kaasa menetlusotsuse tühistamist. Riigiprokuratuur märkis tõendite hindamisega seonduvalt, et kahtlustatavate ning kannatanu ja tunnistaja ütlused on vastuolus, mistõttu võinuks kaaluda vastastamiste läbiviimist, mida aga riigiprokurör käesoleval ajal põhjendatuks ei pea. Kõnealusel juhul on mõlemad pooled kaevatavast menetlusotsusest teadlikud, kannatanu on kohtueelse menetluse käigus ja kaebemenetluses korduvalt jäänud oma seisukoha juurde ning pole mingit mõislikku põhjust oletada, et täiendava uurimise käigus ta oma ütlustest loobuks. Sama kehtib ka tunnistaja K.K. u kohta, kelle puhul ütluste muutmise korral tõusetuks küsimus valeütluste andmises. Eeldada, et kahtlustatavad muudaksid oma varasemalt antud ütlusi kaebaja kasuks olukorras, kus see võiks kaasa tuua kuriteokahtluse, pole samuti mingit mõistlikku alust. Riigiprokuratuur märkis, et ehkki seadus ei piira kuriteokaebuse esitamise aega, tuleb selle hindamisel arvestada ka esitamise aega ja esitamist mõjutada võinud asjaolusid. Väidetav kuritegu pandi toime 03.06.2011, kuriteokaebus esitati 09.09.2011 olukorras, kus Pihkva Rahukohus menetles 26.08.2011 V.Z. i avalduse alusel Vene Föderatsiooni KrK § 116 lg 1 (samastatav Eesti KarS §-ga 121) tunnustel erasüüdistusasja K. Kaasiku suhtes. V.Z. ütluste kohaselt põhjendas K. Kaasik kohtuistungil 29.12.2011 omapoolse avalduse esitamist sellega, et „ma ju pidin ennast kuidagi kaitsma“. 17.02.
5. a mõistis ülalmärgitud kohus K. Kaasiku süüdi KrK § 116 lg 1 järgi. Riigiprokuratuur järeldas eeltoodust, et kuriteokaebuse esitamine K. Kaasiku poolt polnud tingitud mitte niivõrd vajadusest saada õiguskaitseorganitelt kaitset, vaid kaitsetaktikast tema suhtes juba käimasolevas kohtuasjas. Riigiprokuratuur märgib, et ütluste usaldusväärsuses sunnivad kahtlema nii K. Kaasiku süüdimõistev otsus, kui tema ja V.Z. i käitumine sündmuste järgselt. Viimane pöördus viivitamatult raviasutusse, K. Kaasik esitas uurimisasutusele perearsti tõendi 22.08.2011, s.o 2,5 kuud hiljem. Miski ei seo perearsti poolt diagnoositut 03.06.
6. a sündmustega, rääkimata vigastuste tahtlikust tekitamisest kahtlustatavate poolt K. Kaasiku kirjeldatud viisil. Riigiprokuratuuri arvates on K. Kaasik ise võtnud võimaluse fikseerida oluline, kui mitte ainus tõend - kannatanu tervislik seisund pärast väidetavat kuritegu. Riigiprokuratuur ei pidanud esitatud taotlust, kuulata tunnistaja M.G. üle, põhjendatuks, kuivõrd koridoris viibides ei saanud ta sedavõrd detailselt näha ruumis toimunut, et tema ütlused võiksid kuidagi menetlusotsust mõjutada. Riigiprokuratuuri arvates ei ole võimalik kriminaalasjas kogutud tõenditele tuginedes tuvastada V.Z. i ja V.T. i tegevuses tahtlust tekitada K. Kaasikule füüsilist valu ja /või tervisekahjustust ja nad ei käitunud tahtlikult viisil, mis võiks seda teha. -2- Riigiprokuratuur sedastas, et viide KrMS § 2001 ei ole antud juhul asjakohane, ent antud eksitus ei mõjuta kuidagi vastuvõetud menetlusotsust sisuliselt ega too kaasa selle muutmist ega tühistamist. Kaebuses esitatud taotluse sisu Kaebuse esitaja on seisukohal, et menetlus kriminaalasjas on lõpetatud põhjendamatult ning palub uuendada menetlus kriminaalasjas nr
7. Kaebaja esindaja jääb oma seisukoha juurde, kuulata tunnistajana üle M.G. , mis võimaldaks kõrvaldada vastuolud kahtlustatavate ning tunnistaja ja kannatanu antud ütlustes, mida käesolevaks ajaks ei ole kohtueelse menetluse läbiviija suutnud muude tõendite või uurimistoimingutega kõrvaldada. Kaebuse esitaja ei nõustu Riigiprokuratuuri seisukohaga selles, et M.G. ülekuulamine on põhjendamatu. Kuriteoteates kirjeldas kannatanu, et tõepoolest lahkus M.G. koridori, kuid see ei takistanud tal sündmuste käiku jälgida. Riigiprokuratuur ei ole põhjendanud, miks ei ole eeluurimismenetluses arvesse võetud kuriteoteates sisalduvat selgitust, et kontor oli ühetoaline ning sealt avanes uks koridori, mis lükkab ümber uurija ning Riigiprokuratuuri väited, et tunnistaja M.G. l ei olnud võimalik piisavalt täpselt järgida kabinetis toimuvat. Tõusetunud vastuolude lahendamine olnuks võimalik täiendavate uurimistoimingute näol, s.o eelkõige sündmuskoha vaatluse abil KrMS § 84 lg 1 mõttes, mis kinnitaks, kas tunnistajal oli võimalik koridoris viibides sündmuste käiku jälgida või mitte. Kaebuse esitaja hinnangul ei ole kohtueelse menetluse raames suudetud piisava kindlusega kõrvaldada asjaolu, et M.G. ütlused võivad olla oluliseks tõendusteabeks. Kaebuse esitaja hinnangul ei saa Riigiprokuratuur teha järeldusi K. Kaasiku ütluste ebausaldusväärsuse kohta toetudes Pihkva Rahukohtu otsusele. Tegemist ei ole jõustunud kohtuotsusega. Menetluse materjalidele on lisatud Pihkva Rahukohtu teatis, mille kohaselt vaadati 14.03.
8. a kohtuistungil läbi K. Kaasiku kaitsja esitatud apellatsioonkaebus. Ennatlike järelduste tegemisega on Riigiprokuratuur rikkunud KrMS § 7 lg 1 sätestatud süütuse presumptsiooni põhimõtet. Eeltoodust tulenevalt ei saanud Riigiprokuratuur keelduda M.G. tunnistajana üle kuulamisest üksnes Pihkva Rahukohtu otsuse tõttu. Kaitsja märgib, et Riigiprokuratuur võttis arvesse kuriteokaebuse esitamise aega ja esitamist mõjutada võivaid asjaolusid. Riigiprokuratuur leidis, et väidetav kuritegu pandi toime 03.06.2011.a. Kuriteokaebus esitati 09.09.
9. a olukorras, kus Pihkva Rahukohus menetles alates 28.06.2011.a. Vene Föderatsiooni KrK § 116 lg 1 tunnustel erasüüdistusasja V.Z. i avalduse alusel K. Kaasiku suhtes. V.Z. i ütluste kohaselt põhjendas K. Kaasik kohtuistungil 29.12.2011.a. omapoolse avalduse esitamist sellega, et „ma pean ju ennast kuidagi kaitsma“. Kaebuse esitaja hinnangul on Riigiprokuratuuri sellekohased väited põhjendamatud ning tuleb jätta tähelepanuta. Riigiprokuratuur on õigesti märkinud, et seadus ei piira kuriteoteate esitamise tähtaega. Seevastu on Riigiprokuratuur edaspidiselt seadnud kahtluse alla kuriteoteate esitamise 3 kuud pärast sündmuse toimumist. Lisaks on Riigiprokuratuur toetunud kriminaalmenetlusele Pihkva Rahukohtus ning kahtlustatava ütlustele. Esmalt juhib kaebuse esitaja tähelepanu asjaolule, et arusaamatu on Riigiprokuratuuri poolt määruse põhjendamine toetudes kriminaalasja kohtumenetlusele, milles, nagu eelnevalt märgitud, puudub lõplik lahend. Tegemist ei saa olla tõendiga KrMS mõttes. Samuti ei nähtu 23.05.2012.a. määrusest põhjendusi, miks on Riigiprokuratuur võtnud arvesse V.Z. i ütlusi väidetavalt kohtuistungil antud Kaimo Kaasiku ütluste osas. Riigiprokuratuur ei ole viidanud kohtuistungi protokollile või muule samalaadsele dokumendile, mis kinnitaks V.Z. i ütlusi, vaid lähtunud üksnes V.Z. i ülekuulamisel kujunenud seisukohast. Kriminaalmenetlusõiguse põhimõtetega ei ole kooskõlas kahtlustatava ütluste eelistamine olukorras, kus ütlused on vastuolus kannatanu ütlustega. Seetõttu on Riigiprokuratuuri -3- välja toodud seisukohad põhjendamatud ning ei oma käesoleva kaebuse lahendamise seisukohast tähtsust. Kaebuse esitaja hinnangul on põhjendamatu Riigiprokuratuuri seisukoht, et hilisem perearsti poole pöördumine välistab täielikult teo toimepanemise kahtlustatavate poolt. Nagu märgib ka perearst võib tegemist olla XXXX XXXX , mis viitab sellele, et trauma on tekitatud oluliselt varem enne XXXX teket. Seetõttu ei ole välistatud 03.06.2011.a. sündmuste toimumine. Samuti on põhjendamatu Riigiprokuratuuri seisukoht, et perearsti poolt diagnoositu välistab 03.06.2011.a. sündmuste toimumise ning tahtlike vigastuste tekitamise. Kohtumenetluse raames sätestab KrMS § 61 lg 1, et ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu. Sama põhimõte kehtib ka uurimisasutusele ning prokuratuurile tõendite kogumise faasis. Seega ei saa üksnes perearsti tõendi põhjal välistada sündmuste toimumist ega nende tahtlikku tekitamist. Kaebuse esitaja juhib tähelepanu asjaolule, et välistatud ei ole, et perearsti tõendi ning tunnistaja ütluste kogumis hindamise tulemusena on võimalik lugeda toimepandud tegu tõendatuks. Nimetatud asjaolu on Riigiprokuratuur käesoleval juhul jätnud tähelepanuta. Kaebuse esitaja märgib, et in dubio pro reo põhimõte kohaldub vaid juhul, kui eeluurimise käigus puuduvad täiendavad võimalused tõendite kogumiseks ning seeläbi tõusetunud kahtluste kõrvaldamiseks. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
10. Ringkonnakohus leiab, et K. Kaasiku esindaja vahendusel esitatud kaebus Riigiprokuratuuri määruse peale tuleb jätta rahuldamata, kui põhjendamatu ning põhjendab seda järgnevalt.
11. Ringkonnakohus peab vajalikuks selgitada, et tulenevalt KrMS § 208 mõttest, ei anna see ringkonnakohtule kriminaalmenetluse alustamata jätmise või lõpetamise määruse peale esitatud kaebuse lahendamisel pädevust teha prokuratuurile ettekirjutusi tõendite sisulise hindamise osas. Eeltoodust lähtuvalt jätab ringkonnakohus hindamata kaitsja tõendite hindamisega seotud vastuväited riigiprokuratuuri määrusele. Vastavalt KrMS § 30 lg-le 1 ei juhi kohtueelset menetlust mitte kohus, vaid prokuratuur, kes esindab riiklikku süüdistust kohtus tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse. Seega on kohtueelses menetluses erinevate menetlusotsustuste vastuvõtmine või vastuvõetud menetlusotsustuste põhjendatuse hindamine prokuratuuri pädevuses ning kohtu roll tulenevalt KrMS § 208 mõttest on nimetatud otsustustesse sekkumisel selgelt piiratud menetlustoimingute läbiviimise vajaduse väljaselgitamisega. Samuti on ringkonnakohus õigustatud hindama, kas uurimisasutus ja prokuratuur on õigesti tõlgendanud ja kohaldanud asjassepuutuvaid õigusnorme.
12. Kaitsja leiab, et eeluurimise käigus on põhjendamatult üle kuulamata jäetud M.G. ja ei nõustu Riigiprokuratuuri määruse põhjendustega ülekuulamata jätmise osas. Samuti tuleks menetlustoiminguna läbi viia sündmuskoha vaatlus. Ringkonnakohus leiab, et esindaja poolt väljatoodud menetlustoimingute teostamine ei ole käesoleval juhul vajalik ning ei tingi Riigiprokuratuuri määruse tühistamist ja kriminaalmenetluse jätkamist. Ringkonnakohus, kontrollinud kriminaalasja materjale ning tutvunud kriminaalmenetluse lõpetamise määruse ja Riigiprokuratuuri määrusega, leiab, et kriminaalmenetluses on välja selgitatud kriminaalmenetluses tähtsust omavad asjaolud ja teostatud käesoleva menetluse seisukohalt vajalikud toimingud. Kriminaalasja materjalidega tutvunult nõustub ringkonnakohus Lõuna Prefektuuriga selles, et ütlustest nähtub, et XXX kolmandal korrusel OOO A KV kontoris, kus kuritegu toime pandi, -4- viibisid V.Z. ja V.T. , Kaimo Kaasik ja K.K. neljakesi ning kumbki osapool annab toimunu kohta vastuolulisi ütlusi, mistõttu ei peetud võimalikuks koguda juhtunu kohta täiendavaid tõendeid ja leiti, et KrMS § 7 lg 3 järgi tuleb kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus tõlgendada tema kasuks. Sisuliselt sama olukord (ütluste vastuolu) tekiks ringkonnakohtu arvates taotluses esitatud M.G. ülekuulamisel, sest kahtlustatavana üle kuulatud M.T. on andnud ütlusi, mille kohaselt oli ruumi uks kinni. Tunnistaja K.K. u ütluste kohaselt ei tea ta, kas M.G. midagi nägi, aga ta kuulis kõike. Seega peab ringkonnakohus põhjendamatuks kaitsja taotlust sooritada täiendav uurimistoiming sündmuskoha vaatluse näol, mis kaitsja arvates kinnitaks, kas tunnistajal oli võimalik koridoris viibides sündmuste käiku jälgida või mitte. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus kohtueelses menetluses erinevate menetlusotsustuste vastuvõtmine on prokuratuuri pädevuses, ei saa kohus sekkuda menetleja kaalutlusõigusesse uurimistoimingute läbiviimise vajalikkuse üle otsustamisel. Ringkonnakohus rõhutab, et tulenevalt KrMS § 211 lg-st 2 on prokuratuur kohustatud kohtueelses menetluses selgitama nii kahtlustatavat süüstavad kui ka õigustavad asjaolud. Seega tuleb prokuratuuril kontrollida ka erinevaid kaitseversioone. Kriminaalmenetluse jätkamine on välistatud üksnes juhul, kui menetluse käigus selgub, et kahtlustatava kaitseversioon on põhjendatud või prokuratuuril ei õnnestu selle paikapidavust ümber lükata. Sellisel juhul ei ole võimalik kahtlustatava käitumises kuriteo tunnuseid sedastada ning kriminaalmenetlus tuleb KrMS § 200 ja § 199 lg 1 p 1 kohaselt kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu lõpetada. Ringkonnakohtule esitatud määruskaebuse kohaselt on samade asjaolude üle käimas vaidlus Pihkva Rahukohtus. Käesolevaks ajaks on esimese astme otsus apelleeritud. Antud olukorras leiab ringkonnakohus, et vaatamata kriminaalmenetluse alustamata jätmisele Eesti Vabariigis on Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahel sõlmitud lepingu kohaselt, mis reguleerib õigusabi ja õigussuhteid tsiviil, perekonna- ja kriminaalasjades, ühe lepingupoole kodanikel õigus pöörduda vabalt ja takistamatult teise lepingupoole kohtute, prokuratuuri ning muude asutuste poole, kelle pädevusse kuuluvad kriminaalasjad. Lepingu kohaselt võivad lepingupoole kodanikud seal esineda, algatada taotlusi, esitada hagisid ja sooritada muid protsessuaalseid toiminguid samadel tingimustel kui oma kodanikudki. Seega isegi kui asuda seisukohale, et M.G. ütlused lahendavad tõusetunud vastuolud, võimaldab nimetatud lepingu art 12 kutsuda ta tunnistajana Pihkva Rahukohtusse. Ringkonnakohus leiab, et antud olukorras ei ole kahes riigis paralleelselt samade asjaolude üle vaidluse algatamine ökonoomne kui isik kaitseb juba aktiivselt oma õigusi välisriigi kohtus. Kriminaalmenetluse alustamise otsus on diskretsiooniotsus ning sisaldab endas seetõttu kaalumist, kas esineb küllaldaselt andmeid, mis viitavad kuriteo tunnustele ja kas kuriteo toimepanemist on võimalik tõendada. KrMS § 193 lubab kriminaalmenetluse alustamist vaid juhul, kui selleks on alus ja ajend ning puuduvad kriminaalmenetluse seadustiku § 199 lg 1 sätestatud asjaolud. Sellise piirangu seadmine kriminaalmenetluse alustamisele kujutab endast olulist õigusriiklikku garantiid üksikisiku põhiõiguste kaitsel, et vältida kriminaalmenetluslike vahendite alusetut kasutamist. Kriminaalmenetlus on isikute põhiõigusi intensiivselt riivav menetlus ja selle alustamine ei saa toimuda kergekäeliselt. Seetõttu ei ole kriminaalmenetluse ülesandeks mitte ainult kuriteo asjaolude selgitamine, vaid kahtlustatavate põhiõigusi tagav kohtlemine ning isiku alusetu kahtlustamise välistamine. -5- Maarika Kuusk kohtunik -6-