KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja 24. august 2012 Tartu (kirjalik menetlus) koht Kriminaalasja number 1-12-7706 Kohtukoosseis Maarika Kuusk Vaidlustatud lahend Riigiprokur

§ 193lubab kriminaalmenetluse alustamist vaid juhul, kui selleks on ajend ja alus ning puuduvad Kr

MS § 199 lg 1 p-s 1 sätestatud kriminaalmenetlust välistavad asjaolud. Vastavalt KrMS § 194 on kriminaalmenetluse ajendiks kuriteoteade või kuriteole viitav muu teave, kriminaalmenetluse alus on kuriteo tunnuste sedastamine kriminaalmenetluse ajendis. Kriminaalmenetlust alustatakse vaid siis, kui pädeva menetleja arvates esineb küllaldaselt andmeid kuriteo toimepanemise kohta. Ainuüksi uurimisasutusele või prokuratuurile teate esitamine, milles isik arvab olevat toime pandud kuritegu, ei ole piisav põhjus kriminaalmenetluse alustamiseks. Kriminaalmenetlust ei saa alustada pelgalt kaebaja subjektiivse hinnangu põhjal. Kuivõrd ajendi pinnalt ei ole võimalik tuvastada kuriteotunnuste olemasolu, on kriminaalmenetluse alustamine välistatud. Kõnealusel juhul ei esine kuriteoteates ega kaebuses Riigiprokuratuurile sellist informatsiooni, mis oleks käsitletav kriminaalmenetluse alusena. Käesoleval juhul puuduvad sellised andmed, millised kinnitaksid KarS § 209 tunnuste esinemist A.T. ja J.T. käitumises. Üheselt pole arusaadav kaebaja seisukoht selles, milles ta konkreetselt kelmust näeb – kas selles, et H. Toodelt peteti välja vaidlusalune võlakiri või selles, et A.T. esitas kohtusse hagi 3000 euro nõudes. -2- Riigiprokuratuuri määruses märgiti, et Äriregistri andmetel tegutseb A OÜ alates 21.09.1999 ning H. Toode on erinevatel aegadel olnud selle osanik ja juhatuse liige. Kaebusest nähtuvalt on tegu nn perefirmaga, mille tegevuses H. Toode aktiivselt osales, ning kureeris ka 11.10.2011 tehingu läbiviimist A OÜ nimel. Firma tegevusvaldkonnaks on muu hulgas ka kinnisvaraga seonduv – ost, müük, arendus. Seega võib eeldada, et H. Toode oli firmaga seotud ostu-müügi tehinguid varemgi teostanud, oli teadlik sellega seonduvatest lepingutest, finantseerimise variantidest, muudest võimalikest kaasneda võivatest tsiviilõiguslikest tehingutest jms., mistõttu pole eluliselt usutavad kaebaja väited nagu poleks H. Toode vaidlusalust võlakirja omakäeliselt koostades ja allkirjastades aru saanud, mis dokumendiga tegemist ja millised kohustused ja vastutus talle sellega tekivad. Pigem vastupidi, kohtule esitatud vastuväidetest nähtuvalt sõlmis H. Toode teadlikult ja tahtlikult näilise tehingu. 11.10.2011 koostatud võlakirjast nähtuvalt kohustub H. Toode tagastama J.T. laenu 3000 eurot 19.01.

1. Sõnastusest saab üheselt järeldada, et tegemist on seisuga 11.10.2011 juba võetud laenuga, mille väidetava tagastamise kohta H. Toodel ühtki dokumenti esitada pole. Kuriteokaebuse kohaselt oli võlatunnistuse sõlmimise tegelikuks sisuks „fikseerida poolte vahel tulevikus tekkiv laenusuhe, millega H. Toode võttis endale kohustuse anda J.T. laenu“. Kaebaja on hakanud ülalviidatud võlakirja seostama 08.12.2011 A OÜ kontolt A.T. kontole tehtud 3800-eurose ülekandega selgitusega „ettemaks V i kinnistu eest tasumine“. Sellega seonduvalt juhtis Riigiprokuratuur tähelepanu järgmistele momentidele: laenu kohustus tasuma H. Toode, mitte A OÜ, kusjuures H. Toode polnud firma ainuomanik; laen tuli tagastada J.T. le, mitte A.T. ja laenu tähtajaks oli 19.10.
2. Laenu suurus oli 3000, mitte 3800 eurot ning küsitav on, miks ei võinud selgitusse sõnaselgelt märkida, et tegemist on tagastatava laenuga. 11.10.2011 sõlmitud notariaalsest lepingust nähtuvalt deponeeriti kogu ostusumma 39 000 eurot notari deposiitkontole. Lepingust nähtuvalt A.T. mingit summat, sh ettemaksuna tasuda ei tulnud. Kogu summa, 3800 eurot on A.T. A OÜ-le tagasi kandnud 2012 veebruaris selgitusega „V i kinnistu liigselt makstud osa tagasimakse“. Kui vastab tegelikkusele kaebaja väide, et võlakirja näol oli tegemist näilise tehinguga, saab eeltoodule tugines üheselt väita, et see toimus H. Toode teadmisel ja nõusolekul ning materjalidest ei nähtu, milles ta Jüri ja/või A.T. poolt eksitusse viidi. Riigiprokuratuur märkis, et 14.03.2012 on A.T. esitanud Tartu Maakohtusse hagiavalduse H. Toode vastu, milles palub H. Toodelt 3000 euro välja mõistmist. Hagiavalduse kohaselt „kostja võlgnes minu isale J.T. 3000 eurot. Selle kohta kirjutas kostja 11.10.2011 oma käega teksti pealkirjaga „allkiri“. Võla kohustus ta tasuma hiljemalt 19.10.
3. Võlga kostja tasunud ei ole. J.T. loovutas oma nõude kostja vastu minule.“ Kostja esindaja Tarmo Pilve 09.05.2012 vastuväite kohaselt „Hans Toode poolt
4. oktoobril 2011 allkirjastatud võlatunnistus on tegelikult näiline. Kostja nõustub, et formaalselt on tegemist võlatunnistusega, kuid käesoleval juhul ei saa sellel olla õiguslikke tagajärgi kuivõrd kõnealune võlatunnistus ei kajasta tegelikku olukorda. H. Toodel ei olnud mingisuguseid kohustusi J.T., veel vähem A.T. ees ja võlatunnistuse allkirjastanud isikutel puudus tegelikult tahe realiseerida fikseeritud tehingut ehk pooled olid teadlikud asjaolust, et Hans Toode ei ole J.T. võlgu ja tehingu tegelik eesmärk oli anda J.T. erinevate kulutuste katteks rahalisi vahendeid. Seega soovisid pooled võlatunnistuse koostamisega tekitada vaid õigusnäivust. Selline tehing on aga näilik. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 89 lg 1 kohaselt saab pidada näiliseks on tehingut, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. TsÜS § 89 lg 2 kohaselt on näilik tehing tühine. TsÜS § 84 lg 1 kohaselt ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi, seega on H. Toode poolt 11.10.2011 allkirjastatud dokument tühine juba selle koostamisest ja hagejal puudub võimalus sellele tuginedes kostja käest vaidlusaluse summa tasumist nõuda.“ -3- Riigiprokuratuur konstateeris ülaltoodust lähtuvalt, et A. ja/või J.T. tegevuses ei nähtu kelmuse ega ühegi teise KarS eriosas sätestatud kuriteo tunnuseid ei 11.10.2011 võlakirjaga seonduvalt ega ka kohtusse hagiavaldust esitades. Riigiprokuratuur märkis, et varaliste suhete oluliseks tagatiseks on usaldus. Viimast tugevdavad vähemalt sama oluliselt korrektsed ja konkreetsed kirjalikud lepingud. Eeltoodu mittearvestamist ei saa kompenseerida kriminaalmenetluse kaudu. Kaebuses esitatud taotluse sisu Kaebuse esitaja palub tühistada Riigiprokuratuuri määruse kriminaalasja alustamata jätmise kohta ja algatada kriminaalmenetlus J.T. ja A.T. suhtes KarS § 209 lg 1 tunnustel. Kaitsja leiab, et kriminaalmenetlus tuleks algatada, kuna täidetud on nii kelmuse objektiivne kui subjektiivne koosseis. Kaitsja märgib, et J.T. ja A.T. veensid H. Toodet selles, et 11.10.2011 sõlmitud kinnistu müügitehing saab õnnestuda üksnes juhul, kui H. Toode laenab neile raha jooksvate kulutuste katteks. Kuna H. Toode oli huvitatud kinnistu müügitehingu õnnestumisest, oli ta nõus raha kõnealustele isikutele laenama. J. ja A.T. veensid H. Toodet selles, et antud lubaduse osas (laenata raha) tuleks koostada koheselt ka dokument, kus H. Toode kinnitab, et kohustub hiljemalt 19.10.2011 J.T. üle andma 3 000 eurot. J. ja A.T. selgitasid H. Toodele, et lihtsaim ja kiireim ning kohaseim vorm selleks on allkirjastada dokument, kus on märgitud nagu oleks H. Toode J.T. võlgu ning üleandmisele kuuluks justkui see võlgnevus. H. Toode ei osanud arvestada, et allkirjastatud dokument on sisuliselt võlatunnistus võlaõigusseaduse § 30 lg 1 tähenduses, ja et seda on võimalik kasutada ka hilisemalt (st korduvalt) ning temalt sisuliselt uuesti nõuda dokumendil märgitud kohustuse täitmist, kuivõrd juriidiliselt on tegemist iseseisva nõude alusega. J. ja A.T. lõid H. Toodele väära ettekujutuse, mille kohaselt ei ole võimalik võlatunnistuse koostamata ja allkirjastamata jätmisel kinnistu müügitehingut õnnestunult läbi viia ja H. Toode jääb soovitavast kinnistust seega ilma. Kõnealused isikud kinnitasid, et H. Toode poolt allkirjastatud dokument on vaid selleks, et tagada tema poolt kindlasti laenu andmine pärast notariaalse tehingu allkirjastamist, kuivõrd J.T. ei soovi endale ühelgi juhul võtta notariaalse lepinguga kohustust, mida ta ilma laenuta täita ei suudaks. J.T. ja A.T. tegutsesid kavatsetult, sest neil oli kindel eesmärk ja tahe tekitada H. Toodele ebaõige ettekujutus tegelikest asjaoludest, mille tagajärjel ta kirjutas alla võlatunnistusele. Käesolevaks hetkeks on kujunenud olukord, kus H. Toode täitis nimetatud kohustuse, kandes OÜ A kontolt 08.12.2011 J.T. 3 800 eurot. A.T. tagastas laenu
5. ja
6. 02.2012, kuid võlatunnistust endale ei nõudnud ja J.T. ega A.T. seda iseseisvalt ei tagastanud. 3 800 eurot kanti A.T. kontole, sest J.T. andis H. Toodele A.T. kontonumbri ning palus laenusumma sinna kanda. Olgugi, et J.T. anti laenu H. Toode nimel nagu on kirjas ka poolte vahel sõlmitud võlatunnistuses, siis ülekanne tehti OÜ A kontolt, sest V i kinnistu omandajaks oli OÜ A . Seetõttu ei näinud H. Toode probleemi laenata J.T. laenusumma OÜ A kontolt. Kuigi vaidlusaluses dokumendis on laenusummana märgitud 3 000 eurot, siis H. Toode kandis J.T. OÜ A kontolt 3 800 eurot, sest pärast võladokumendi koostamist ja poolte allkirjastamist jõuti täiendava 800 euro laenamises kokkuleppele. Vaidlusalust dokumenti ei hakatud ümber vormistama, sest oli teada, et pangaülekandes niikuinii kajastub 3 800 euro laenamine. Asjaolu, et pangaülekannete selgitusse oli märgitud „ettemaks V i kinnistu eest tasumine“ ja „V i kinnistu liigselt makstud osa tagasimakse“, ei välista laenu andmist J.T. le. Vastupidiselt, näitab see, et poolte vahel oli täiendav kokkulepe raha kasutamise osas. Antud -4- juhul selgitusena märgitud „ettemaks“ tähendaski raha laenamist J.T. le, et viimane saaks kinnistu soetada, et see omakorda müüa OÜ-le A . A.T. tagastas OÜ A kontole laenusumma, kuid koos sellega jättis tagastamata H. Toodele võlakirja. Asjaoludest on selgelt nähtuv, et H. Toode andis enda nimel, kuid OÜ A pangakonto alt J.T. (kuid A.T. pangakontole) laenu 3 800 eurot, mis OÜ A kontole ka tagastati. Nüüd aga nõutakse H. Toodelt täiendavalt 3 000 eurot, sest isik on ekslikult kirjutanud alla võlatunnistusele, arvates et nimetatud dokument kohustab teda laenu andma. Välistatud ei ole, et A.T. kontonumbri esitamine ja täiendavalt lepinguväliselt 800 euro küsimine oli J.T. ja A.T. teadvalt planeeritud käitumise osa, et asjaolud tunduksid segased. J.T. ja A.T. kasutavad nende poolt tekitatud olukorda enda huvides ära, saamaks kelmuse läbi H. Toodelt täiendavalt 3 000 eurot. Kaitsja leiab, et tsiviilmenetluse läbiviimine antud asjas ei anna alust kriminaalmenetluse alustamata jätmiseks. Kriminaalmenetluse raames tuleb anda hinnang mitte dokumendi ehtsusele ja/või selle olemusele, vaid otseselt J. ja A.T. käitumisele ning selle võimalikule vastavusele kelmusele. Nõustuda ei saa ka riigiprokuröri seisukohaga, et H. Toode, osaledes aktiivselt A OÜ äritegevuses ja olles teadlik erinevatest tehingutest ja lepingutest, pidi võlatunnistust omakäeliselt koostades allkirjastades aru saama, mis dokumendiga on tegemist ja millised kohustused ja vastutus talle sellega tekivad. Asjaolu, et isik osaleb äriühingu tegevuses, kus ta sõlmib erinevaid tsiviilõiguslikke tehinguid ja lepinguid, ei tähenda, et isik on teadlik võlatunnistusest ja selle allkirjastamisel kaasnevatest kõikidest puhtjuriidilistest tagajärgedest (nt fakti, et eristatav on deklaratiivne ja konstitutiivne võlatunnistus). Kannatanu on põhiliselt kokku puutunud müügilepingutega seoses OÜ A tegevusega. Kaitsja leiab, et käesoleval juhul on põhjendamatu kriminaalmenetluse alustamata jätmine ning objektiivsete asjaolude välja selgitamiseks on vajalik elementaarsete uurimistoimingute tegemine, misjärel alles oleks võimalik adekvaatselt otsustada, kas tegemist on vaid pooltevahelise erineva tõlgendusega tehingu sisu osas või on J. ja A.T. käitumine selgelt pahatahtlik ning mõtestatud kannatanult raha saamise eesmärgil. Vastastamise läbiviimine KrMS § 77 lg 1 võimaldaks esmaselt kõrvaldada vastuolud H. Toode ning J. ja A.T. ütlustes ning tuua olukorda täiendavalt selgust Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
7. Ringkonnakohus leiab, et H. Toode esindaja vahendusel esitatud kaebus Riigiprokuratuuri määruse peale tuleb jätta rahuldamata, kui põhjendamatu ning põhjendab seda järgnevalt.
8. Ringkonnakohus leiab, et kriminaalmenetluses on välja selgitatud kriminaalmenetluse alustamise seisukohalt tähtsust omavad asjaolud ja teostatud käesoleva menetluse seisukohalt vajalikud toimingud ning sedastanud kokkuvõtvalt kriminaalmenetluse aluse puudumist. Ringkonnakohus peab vajalikuks selgitada, et tulenevalt KrMS § 208 mõttest, ei anna see ringkonnakohtule kriminaalmenetluse alustamata jätmise või lõpetamise määruse peale esitatud kaebuse lahendamisel pädevust teha prokuratuurile ettekirjutusi tõendite sisulise hindamise osas. Siinkohal on oluline silmas pidada, et vastavalt KrMS § 30 lg-le 1 ei juhi kohtueelset menetlust mitte kohus, vaid prokuratuur, tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse ning esindab riiklikku süüdistust kohtus. Seega on kohtueelses menetluses erinevate menetlusotsustuste vastuvõtmine või vastuvõetud menetlusotsustuste põhjendatuse hindamine prokuratuuri pädevuses ning kohtu roll tulenevalt KrMS § 208 mõttest on nimetatud otsustustesse sekkumisel selgelt piiratud menetlustoimingute läbiviimise vajaduse väljaselgitamisega. Samuti on ringkonnakohus õigustatud hindama, kas uurimisasutus ja prokuratuur on õigesti tõlgendanud ja kohaldanud asjassepuutuvaid õigusnorme. -5-
9. H. Toode kaitsja on leidnud, et tarvilik oleks elementaarsete uurimistoimingute tegemine, misjärel saab otsustada, kas tegemist on vaid pooltevahelise erineva tõlgendusega tehingu sisu osas või on J. ja A.T. käitumine pahatahtlik ja mõtestatud kannatanult raha saamise eesmärgil. Selleks esitas kaitsja taotluse läbi viia vastastamine. Ringkonnakohus leiab, et esindaja poolt väljatoodud menetlustoimingu teostamine ei ole käesoleval juhul vajalik ning ei tingi Riigiprokuratuuri määruse tühistamist ja kriminaalmenetluse alustamist. Ringkonnakohus märgib seoses vastastamine läbiviimise taotlusega, et vastastamise kui uurimistoimingu eesmärgiks on tõendi kinnitamine ja sedagi vaid juhul, kui üks pool loobub varem antud ütlustest ja kinnitab teise poole versiooni. Kõnealusel juhul on pooled võlatunnistusega seonduva vaidluse lahendamiseks pöördunud tsiviilkohtusse ning pole mingit mõislikku põhjust oletada, et täiendava uurimise käigus loobuksid pooled oma versioonist võlatunnistuse osas, mistõttu leiab ringkonnakohus, et ka tsiviilõiguslike vahenditega on võimalik saavutada ka kaitsja poolt taotletud tulem - s.o see, kas tegemist on pooltevahelise erineva tõlgendusega tehingu sisu osas või pahatahtliku käitumisega.
10. Kaitsja leiab, et tsiviilmenetluse läbiviimine antud asjas ei anna alust kriminaalmenetluse alustamata jätmiseks. Kriminaalmenetluse raames tuleb anda hinnang mitte dokumendi ehtsusele ja/või selle olemusele, vaid otseselt J. ja A.T. käitumisele ning selle võimalikule vastavusele kelmusele. Ringkonnakohus märgib, et vastavalt KrMS § 199 lg 1 p-le 1 peab kriminaalmenetluse alustamiseks esinema alus. Käesoleval juhul on prokurör põhjalikult analüüsinud kelmuse koosseisu ja vastavat Riigikohtu praktikat, ning sedastanud, et kelmuse koosseis ei ole täidetud. Ringkonnakohus nõustub Riigiprokuratuuri seisukohaga ja ei pea vajalikuks seda üle korrata. Ringkonnakohus rõhutab, et tulenevalt KrMS § 211 lg-st 2 on prokuratuur kohustatud kohtueelses menetluses selgitama nii kahtlustatavat süüstavad kui ka õigustavad asjaolud. Seega tuleb prokuratuuril kontrollida ka erinevaid kaitseversioone. Kriminaalmenetluse jätkamine on välistatud üksnes juhul, kui menetluse käigus selgub, et kahtlustatava kaitseversioon on põhjendatud või prokuratuuril ei õnnestu selle paikapidavust ümber lükata. Sellisel juhul ei ole võimalik kahtlustatava käitumises kuriteo tunnuseid sedastada ning kriminaalmenetlus tuleb KrMS § 200 ja § 199 lg 1 p 1 kohaselt kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu lõpetada. Käesoleval juhul on Riigiprokuratuur juhtinud õigustatult tähelepanu mitmetele küsimust tekitavatele aspektidele: ehkki laenu kohustus tasuma H. Toode, tehti ülekanne A OÜ arvelt, kusjuures H. Toode polnud firma ainuomanik. Laen tuli tagastada J.T. le, tagastati aga A.T., seejuures oli laenu tähtajaks 19.10.
11. Laenu suuruseks oli 3000, mitte 3800 eurot. Küsimusi tekitab seegi, miks ei võinud selgitusse sõnaselgelt märkida, et tegemist on tagastatava laenuga. 11.10.2011 sõlmitud notariaalsest lepingust nähtuvalt kogu ostusumma 39 000 eurot deponeeritakse notari deposiitkontole, seega jääb arusaamatuks pangaülekannete selgitus, kuna lepingust nähtuvalt A.T. mingit summat sh ettemaksuna tasuda ei tulnud. Kogu summa, 3800 eurot on A.T. A OÜ-le tagasi kandnud 2012 veebruaris selgitusega „V i kinnistu liigselt makstud osa tagasimakse“. Arvestades eeltoodud faktilisi asjaolusid, ei saa teha ühest järeldust, et tegemist ei olnud kahe eraldi kohustusega. Ringkonnakohus nõustub Riigiprokuratuuriga selles, et kui vastab tegelikkusele kaebaja väide, et võlakirja näol oli tegemist näilise tehinguga, saab eeltoodule tugines üheselt väita, et see toimus H. Toode teadmisel ja nõusolekul ning materjalidest ei nähtu, milles ta Jüri ja/või A.T. poolt eksitusse viidi.
12. Kaebuse esitaja on viidanud sellelegi, et ehkki H. Toode osaleb äriühingu tegevuses, kus sõlmib erinevaid tsiviilõiguslikke tehinguid ja lepinguid, ei tähenda see, et isik on teadlik võlatunnistusega kaasnevatest tagajärgedest. Ringkonnakohtu arvates võib isikult, kes kuulub ettevõtte juhtorganisse ja tegeleb tsiviilõiguslike tehingute sõlmimisega, eeldada suuremat õigusteadlikkust kui tavakodanikult. -6- Ringkonnakohus nõustub Riigiprokuratuuriga selleski, et loeb eluliselt ebausutavaks kaebuse esitaja väited, mille kohaselt ta ei saanud aru, mis dokumendiga on tegemist ning millised tagajärjed talle sellega kaasneda võivad.
13. Kaebuse esitaja leiab, et kriminaalmenetluse alustamine on KrMS § 6 järgi kuriteo asjaolude ilmnemisel kohustuslik, kui ei esine kriminaalmenetlust välistavaid asjaolusid või kui puudub alus kriminaalmenetluse lõpetamiseks otstarbekuse kaalutlustel. Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga, ent märgib, et antud juhul ei tuvastanud ei uurimisasutus ega Riigiprokuratuur kuriteokoosseisu. Eeltoodut arvestades nõustub ringkonnakohus Riigiprokuratuuri määruse seisukohaga,

§ 193lubab kriminaalmenetluse alustamist üksnes juhul, kui selleks on ajend ja alus ning puuduvad Kr

MS § 199 lg 1 p 1 sätestatud kriminaalmenetlust välistavad asjaolud. Ringkonnakohus märgib ühtlasi,

§ 199

lg-st 1 tuleneva piirangu seadmine kriminaalmenetluse alustamisele kujutab endast olulist õigusriiklikku garantiid üksikisiku põhiõiguste kaitsel, et vältida kriminaalmenetluse vahendite alusetut kasutamist. Seega algatatakse kriminaalmenetlus üksnes juhul, kui pädeva menetleja arvates esineb küllaldaselt andmeid kuriteo toimepanemise kohta. Riigikohtu lahendis asjas nr 3-1-1-56-05 on leitud, et tagades kannatanuna käsitletavale isikule KrMS §-des 207 ja 208 sätestatud kaebeõigust tuleb samaaegselt vältimatult arvestada, et kriminaalmenetluse alustamine või selle jätkamine kui kõnealuse kaebeõiguse realiseerimise tulem kujutab endast samaaegselt ka teise isiku kuriteos väidetavalt kahtlustatava mitmete põhiõiguste sedavõrd intensiivset riivet, mida on raske võrrelda mistahes muudes eluvaldkondades asetleidvate põhiõiguste riivetega. Erinevate isikute põhiõiguste tasakaalustatud kaitse huvides on riiklikult oluline tagada, et kriminaalmenetlust alustataks ja isikut käsitletaks kuriteos kahtlustatavana alles pärast väidetava kuriteo tunnuste põhjalikku analüüsi õigusküsimustes pädeva isiku poolt. Ringkonnakohus sedastab eeltoodud seisukohti arvestades, et Riigiprokuratuur on analüüsinud igakülgselt kuriteo tunnuste võimaliku esinemist. Eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus kaebuse rahuldamata. Maarika Kuusk kohtunik -7-