Obsah (5)

§ 30§ 26§ 27§ 32§ 3

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 17. september 2012, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-12-8382 Kohtukoosseis Paavo Randma Vaidlustatud lahend Riigipro

§ 30

lg 1 kohaselt on politseiametnikul õigus kohaldada vahetut sundi, s.o mõjutada isikut füüsilise jõuga, erivahendiga või relvaga (

§ 26

).

§ 30

lg 2 lubab vahetut sundi kohaldada juhul, kui ohu tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks pandud kohustuste täitmise tagamine muu haldussunnivahendiga ei ole võimalik või ei ole õigel ajal võimalik.

§ 27

p 1, 2 kohaselt on erivahenditeks käe- ja jalarauad.

§ 32

lg 1 p 1, 2, 3 kohaselt võib politsei kasutada isiku suhtes käeraudu, kui isikult on seaduse alusel võetud vabadus ja on alust arvata, et ta võib rünnata teist isikut, osutada politseiametnikule füüsilist vastupanu, ta võib põgeneda või ennast vigastada. Riigiprokuratuur asus kogutud tõendite põhjal seisukohale, et B. Simanise suhtes jõu ning käeraudade kasutamine oli seaduslik, kuna politseiametnikud täitsid nendele

§ 3

lg 1 p-st 1 tulenevat ülesannet: ennetada avalikku korda ähvardavat ohtu, välja selgitada, tõrjuda ja kõrvaldada avaliku korra rikkumine. Avalikku korda rikkunud isiku kinnipidamine ja süüteo asjaolude väljaselgitamiseks toimetamine Lääne tänavale oli suunatud selle eesmärgi täitmisele. Seega oli politseinikel 17.03.2012 B. Simanise suhtes jõu kasutamiseks olemas seaduslik alus ja politseiametnikud lubatud intensiivsuse piire ei ületanud. Eeltoodust lähtuvalt tuleb füüsilise jõu ja käeraudade kasutamine politseinike poolt B. Simanise suhtes lugeda seaduslikuks, mistõttu puudub nende tegevuses KarS §-s 291 (võimuliialdus) sätestatud kuriteokoosseis. Kaebuses esitatud taotluse sisu Riigiprokuratuuri kaebuse rahuldamata jätmise määrusele esitas kaebuse B. Simanise esindaja, taotledes määruse tühistamist ning kriminaalmenetluse jätkamist, kogumaks täiendavaid tõendeid ning viimaks läbi täiendavaid menetlustoiminguid nagu vastastamine. Esindaja märgib, et 17.03.2012 B. Simanise kinnipidamisel XXX maja juures tekitati talle füüsilist valu ja tervisekahjustus, mis on fikseeritud politseile esitatud meditsiinidokumendis, s.o traumakaardi väljavõttes. Sealt nähtub, et 17.03.2012 kell 22.15 pöördus B. Simanis erakorralise meditsiini osakonda ja tal diagnoositi XXXX XXXX XXXX XXXX. Järgmisel päeval pöördus B. Simanis uuesti ja tal diagnoositi XXXX XXXX XXXX, XXXX, XXXX, XXXX XXXX XXXX. Sellise traumakaardi väljavõtte alusel saab esindaja hinnangul väita, et B. Simanise suhtes toime pandud teod, s.o vägivalla tarvitamine tema kinnipidamisel politseinike poolt moodustab igal juhul KarS §-s 121 sätestatud kuriteokoosseisu. Esindaja leiab, et politseinikud ületasid vägivalla kasutamisel lubatud intensiivsuse piire. Esindaja hinnangul puudub vaidlus selles, et 13.03.2012 peeti B. Simanis XXX maja juures politseinike poolt kinni. Vaidlust ei saa olla ka selles, et kinnipidamisel sai B. Simanis traumakaardis fikseeritud tervisekahjustusi, mis tekitati koos valu põhjustamisega. Seega on B. Simanise suhtes politseinike poolt toime pandud KarS § 121 tunnustega tegu. Vaidlus käib selle üle, kas politseinikud ületasid lubatud intensiivsust vägivalla tarvitamisel ja kas selline 3 vägivalla tarvitamine oli üldse antud juhul põhjendatud. Esindaja leiab, et antud asjas on tõendamist leidnud, et B. Simanis politseinikele vastu ei hakanud ja täitis nende korraldused vastuvaidlematult. Kuigi tunnistajatena üle kuulatud politseinike ja ka teiste tunnistajate ütlustes on vastuolusid, ei ole ümber lükatud fakt, et B. Simanis vastupanu ei osutanud ja täitis kõik korraldused. Samuti on kinnitust leidnud, et B. Simanisel fikseeriti traumakaardis seoses 17.03.2012 sündmusega tervisekahjustus. Esindaja leiab, et vägivalla, s.o jõu tarvitamine politseinike poolt ei olnud õigustatud, sest B. Simanis täitis kõik politseinike korraldused vastuvaidlematult. Seega oli igasugune jõu tarvitamine politseinike poolt põhjendamatu ja seda tuleb käsitleda kui intensiivsuse piiri ületamist. Antud kriminaalasjas on aga menetlus ennatlikult ja põhjendamatult lõpetatud. Esindaja leiab, et on vajalik menetluse jätkamine, et koguda täiendavaid tõendeid, ehkki ka juba kogutud vastuolulistest tõenditest on võimalik järeldada võimuliialdust politseinike poolt B. Simanise suhtes. Esindaja hinnangul tuleks ütlusi andnud isikud täiendavalt üle kuulata, läbi viia vastastamisi ning võimalusel koguda täiendavaid tõendeid, s.o leida isikuid, kes võisid sündmust pealt näha. Esindaja lisab, et tunnistajad K.R. ja T.R. on tema andmetel nägemispuudega isikud, mistõttu nende ütlustesse tuleb suhtuda kriitiliselt. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

1. Ringkonnakohus leiab, et B. Simanise esindaja vahendusel esitatud kaebus Riigiprokuratuuri määruse peale tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna kaebuses esitatud seisukohad alust kriminaalmenetluse jätkamiseks ja täiendavate menetlustoimingute teostamiseks. Oma seisukohta põhjendab ringkonnakohus järgnevalt.
2. Ringkonnakohus on seisukohal, et Riigiprokuratuur on oma määruses põhjalikult selgitanud, miks B. Simanise kinnipidamisel osalenud politseiametnike tegevuses puudub KarS §-s 291 sätestatud kuriteokoosseis, mistõttu kriminaalmenetlus on tulnud KrMS § 200 ja § 199 lg 1 p 1 alusel lõpetada. Seejuures on Riigiprokuratuur analüüsinud kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid, mille põhjal asunud seisukohale, et politseiametnikud ei kasutanud B. Simanise suhtes ülemäärast vägivalda ning nende tegevuses ei esine kuriteo tunnuseid.
3. B. Simanise esindaja ei nõustu Riigiprokuratuuri määruses esitatud seisukohtadega, leides jätkuvalt, et politseiametnikud ületasid B. Simanise kinnipidamisel lubatud jõu kasutamise intensiivsuse piire ning seega oli nende tegevus ebaseaduslik. Seejuures on esindaja hinnangul tuvastamist leidnud, et B. Simanis ei hakanud politseinikele vastu ning täitis nende korraldusi vastuvaidlematult. 3.
4. Ringkonnakohus esindaja eeltoodud seisukohta ei jaga, leides, et kriminaalasjas kogutud tõenditega on tuvastatav vastupidine, s.o B. Simanis ei allunud politseiametnike korduvatele korraldustele autost väljuda ning osutas politseinikele füüsilist vastupanu. Nimetatud asjaolu tõendavad patrullpolitseinike A. Arukase, V. Põdra, S. Hruškihi ja U. Plaani ühetaolised ütlused, mille kohaselt andsid nii V. Põder kui ka A. Arukase B. Simanisele korduvalt korraldusi autost väljuda, mida B. Simanis aga ei täitnud. Sellele järgnevalt võttis A. Arukase B. Simanise vasakust käest kinni ja asus teda sõidukist välja tõmbama. Seepeale surus B. Simanis jalad vastu rooli, osutades sellega politseiniku tegevusele vastupanu. V. Põder haaras kinni B. Simanise paremast käest ja selliselt tirisid nad ta autost välja. Selleks ajaks olid sündmuskohale jõudnud ka vahetuse lõpetanud politseinikud S. Hruških ja U. Plaan. Tunnistajad kinnitavad, et B. Simanis ei allunud ka politseinike korraldustele heita kõhuli, mistõttu politseinikud olid sunnitud ta maha suruma, tema käed selja taha väänama ja raudu 4 panema. Tunnistaja V. Põdra sõnul üritas B. Simanis pidevalt niheleda, ei olnud rahulik ega allunud korraldustele.
5. Eeltoodust tuleneb, et B. Simanis ei allunud politseiametnike korraldustele, mistõttu politseinikud olid sunnitud kasutama tema suhtes jõudu ning erivahendit – käeraudu. Otsustamaks, kas politseinikud panid toime KarS §-s 291 sätestatud kuriteo, s.o võimuliialduse, tuleb tuvastada, et jõu ning erivahendi kasutamine toimus ebaseaduslikult – ilma seadusliku aluseta või lubatud intensiivsuse piire ületades. 4.
6. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul esines seaduslik alus B. Simanise suhtes vahetu sunni kasutamiseks.

§ 30lg 1 kohaselt on politseiametnikul õigus kohaldada vahetut sundi.

Vahetu sunni all tuleb

§ 26kohaselt mõista isiku mõjutamist füüsilise jõu, erivahendi või relvaga.

Politseiametnik võib

§ 30

lg 2 kohaselt kohaldada vahetut sundi, kui ohu tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks pandud kohustuse täitmise tagamine muu haldussunnivahendiga ei ole võimalik või ei ole õigel ajal võimalik.

§ 32

lg 1 täpsustab, et politsei võib isiku suhtes kasutada käeraudu muuhulgas siis, kui isikult on seaduse alusel võetud vabadus ning on alust arvata, et ta võib rünnata teist isikut, osutada politseiametnikule füüsilist vastupanu, põgeneda või ennast vigastada. Sarnaselt Riigiprokuratuurile leiab ka ringkonnakohus, et B. Simanise suhtes vahetu sunni kasutamine toimus seaduslikult. Politseiametnikud täitsid neile

§ 3

lg 1 p-st 1 tulenevat ülesannet ennetada avalikku korda ähvardavat ohtu, välja selgitada, tõrjuda ja kõrvaldada avaliku korra rikkumine ning B. Simanise kinnipidamine oli suunatud selle eesmärgi täitmisele. Seejuures tuleb arvesse võtta, et politseinikel oli kuriteoteate põhjal alust arvata, et B. Simanise valduses oli nuga. 4.

1. Samuti on ringkonnakohus seisukohal, et politseinikud ei ületanud B. Simanise suhtes vahetu sunni kasutamisel lubatud intensiivsuse piire. Kriminaalasjas on tuvastatud, et politseinikud kasutasid B. Simanise suhtes füüsilist jõudu ja käeraudu, millise tegevuse käigus võis B. Simanis tunda füüsilist valu ja saada kergemaid vigastusi. Samas ei ole ringkonnakohtu hinnangul tõendamist leidnud, et politseinikud oleksid B. Simanist löönud, seisnud tema kätel ja jalgadel või kasutanud muul viisil ülemäärast vägivalda. Kõik sündmuskohal viibinud politseinikud kinnitavad, et B. Simanist kinnipidamise käigus ei löödud. Ka sündmust pealt näinud tunnistajad T.R. ja K.R. on andnud ütlusi, et politseibussi panemisel politseinikud B. Simanise suhtes vägivalda ei kasutanud. 4.
2. Ringkonnakohus nõustub Riigiprokuratuuri seisukohaga, mille kohaselt ei ole tunnistajate T.K. ja E. S. ning kannatanu B. Simanise eeltoodule vastupidised ütlused usaldusväärsed. Nii on E.S. ja T.K. andnud ütlusi, et politseinikud seisid jalgadega B. Simanise peal, B. Simanis ise aga pole selle kohta ütlusi andnud. Samuti erinevad kõigi kolme ütlused selles, millisesse kehapiirkonda B. Simanist löödi. Tunnistajate ja kannatanu ütluste ebausaldusväärsust näitab ka vastuolu B. Simanise ravidokumentidega. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav, et niivõrd intensiivse peksmise käigus kui seda on kannatanu ja tunnistajad kirjeldanud, oleks kannatanu vigastused piirdunud vaid XXXX XXXX . Samuti ei ole B. Simanis arstile maininud sõnagi sellest, et teda oleks pekstud, vaid öelnud, et politsei tõmbas ta autost välja ja surus vastu maad, vigastades pead ja nägu.
3. Seoses esindaja seisukohaga, mille kohaselt tuleks käesolevas kriminaalasjas läbi viia täiendavate tõendite kogumine, s.o otsida uusi tunnistajaid ning läbi viia vastastamisi, selgitab ringkonnakohus, et uurimistoimingute läbiviimine ei ole eesmärk iseenesest, vaid eesmärgiks on koguda tõendamiseseme asjaolude kohta teavet. Seega olukorras, kus juba kogutud tõendid 5 võimaldavad teha järeldusi tõendamiseseme asjaolude kohta, puudub vajadus otsida uusi tõendeid. Ringkonnakohus märgib, et esindaja taotlus täiendavate tunnistajate ülekuulamiseks on oletuslik, st esindaja pole kindel, kas üldse eksisteerib isikuid, kes oleks veel 17.03.2012 XXX maja ees aset leidnud sündmusi pealt näinud. Kohus leiab, et üksnes sellise oletuse põhjalt prokuratuuri kriminaalmenetluse jätkamiseks kohustamine on põhjendamatu, kuivõrd puudub alus arvata, et menetluse jätkamine võimaldaks tuvastada uusi asjaolusid.
4. Eeltoodud asjaoludel jätab ringkonnakohus B. Simanise esindaja määruskaebuse rahuldamata ja Riigiprokuratuuri 06.08.2012 määruse muutmata. Paavo Randma Tartu Ringkonnakohtu kohtunik 6