← Eesti

1-11-11775/53

KOHTUOTSUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. mai
  2. a Tallinn Kriminaalasja number 1-11-11775 Kohtukoosseis Eesistuja Meelika Aava, liikmed Julia Katškovskaja ja Sten Lind Kea Lemming Kohtuistungi sekretär Kriminaalasi Irina Leetberg Gintas Burkauskase süüdistuses KarS § 118 p 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
  3. jaanuari
  4. a otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja Prokurör Süüdistatav Gintas Burkauskas ja kaitsja Owe Ladva Andra Sild Gintas Burkauskas 36404170232 elukoht xxxxxxxxxxxx, ei tööta, varem 5 korda kohtu poolt karistatud, viimati 07.10.2008 Harju Maakohtu poolt KarS § 200 lg 2 p 4 järgi 3 aasta 6 kuu vangistusega, millest kohesele ärakandmisele kuulus 6 kuud vangistust ning 3 aastat jäi kandmisele tingimisi 3-aastase katseajaga, kinni peetud 26.05.2011 Advokaat Owe Ladva Tõlk Süüdistatav Kaitsja RESOLUTSIOON Harju Maakohtu
  5. jaanuari
  6. a otsus Gintas Burkauskase suhtes jätta muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Välja mõista Gintas Burkauskaselt Eesti Vabariigi kasuks 537,60 eurot (viissada kolmkümmend seitse eurot ja kuuskümmend senti) määratud kaitsjale makstud tasu katteks apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest. Summa tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Pangas nr 10220034796011 või Swedbankis nr
  7. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049748 ning selgitus: „Gintas Burkauskas“, 1-11-11775, kohtukulud“. Nõue tasuda 30 päeva jooksul ringkonnakohtu otsuse jõustumisest arvates. Edasikaebe kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  8. Harju Maakohtu
  9. jaanuari
  10. a otsusega üldmenetluses tunnistati G. Burkauskas süüdi KarS 118 p 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks 7 aastat vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetavat karistust Harju Maakohtu
  11. oktoobri
  12. a otsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa, so 3 aasta vangistuse võrra ja liitkaristuseks mõisteti 10 aastat vangistust. Karistuse kandmise alguseks määras kohus
  13. mai
  14. a.
  15. G. Burkauskas tunnistati süüdi KarS § 118 p 1 järgi raske tervisekahjustuse tekitamises, millega tekitati oht kannatanu elule. Tema tegevus seisnes järgnevas.
  16. mail
  17. a kella 17.00-17.40 ajal Tallinnas Pae 23a-67 korteris lõi kääridega oma elukaaslast S. A paremale poole selja piirkonda, millega põhjustas talle eluohtliku tervisekahjustuse, so rinnaõõnde tungiva haava paremal pool selja ülaosal koos parema kopsu ülasagara vigastusega.
  18. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid süüdistatav G. Burkauskas ja tema kaitsja O. Ladva. 3.1 Süüdistatav G. Burkauskas taotleb süüdistuses KarS § 118 p 1 järgi kohtuotsuse tühistamist ja enda süüditunnistamist kehalises väärkohtlemises KarS § 121 järgi ning mõista talle minimaalne karistus. Alternatiivselt taotleb ta kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks. Apellatsiooni motiivide kohaselt ei ole ta S. Ai kääridega löönud. Selle kohta puuduvad igasugused tõendid. Nad on elanud S. Aiga koos pikka aega ja saavad üldiselt hästi läbi. Neil on ühine laps. Tüli tekkiski seetõttu, et S. A lapse eest piisavalt ei hoolitse. Möönab, et võis ägedusehoos kannatanule käega näkku lüüa. Kohtulik uurimine oli ühekülgne ja puudulik. Osa tunnistajaid jättis kohus üle kuulamata. Kohus arvestas tema süüditunnistamisel vaid sellega, et ta on varem korduvalt kohtu poolt karistatud ja kandnud vanglakaristust. 3.2 Kaitsja taotleb kohtuotsuse tühistamist ja õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist, sest G. Burkauskase süüd tõendavad tõendid puuduvad. Kohus on ebaõigesti jätnud arvestamata süüdistatava enda ütlused, mis riimuvad tunnistaja A. T ütlustega. Kannatanu S. Ai eeluurimisel antud ja kohtuistungil avaldatud ütlused ei saa olla tõendina lubatavad, sest ainuüksi KrMS § 71 nimetamisest protokollis ei piisa kannatanu õiguste selgitamiseks. Juriidilist haridust mitteomavalt inimeselt ei saa eeldada KrMS § 71 sisu tundmist. Kannatanu ei saanud teada ega pidanud teadma, et vaatamata tema poolt ütluste andmise ajal kehtinud ütluste avaldamise keelule taolist keeldu enam kohtuistungi toimumise ajal ei olnud. Seetõttu oli enne
  19. septembrit
  20. a kohtueelsel uurimisel antud kannatanu S. Ai ütluste avaldamine ja tõendina arvestamine lubamatu. Tähelepanu väärivad kannatanu poolt eksperdile antud seletused, sest need on kooskõlas süüdistatava ütlustega. Kaitsja ei nõustu kohtu väitega, nagu oleks süüdistatav oma repliikidega sundinud kannatanut kohtuistungil vaikima. Kannatanul on õigus ütluste andmisest keelduda. Kääride lõiketerade otstelt leitud kannatanu veri ei tõenda kannatanu kääridega löömist süüdistatava poolt ning veelgi enam – see ei tõenda kääride kui relva kasutamist üleüldse. Tegelikult on 2

(5)käesolevas asjas vigastuse tekitamise vahend tuvastamata. Kääridega löödud haava puhul oleks käärid verega määrdunud palju ulatuslikumalt kui ainult lõiketerade otstelt. Samuti ei tõenda kääridelt leitud süüdistatava DNA kuidagi süüdistatava süüd kuriteo toimepanemisel, kuna käärid olid kasutuses nende ühises koduses majapidamises. Jälgides menetlusdokumentide jada kriminaalasjas või õigemini selle puudumist, ei ole tõendatud isegi kohtuotsuses käsitletud kääride samasus sündmuskohalt võetud kääridega. Isegi kui hinnata politseiametnike ütlusi kui tunnistajate ütlusi, siis ei olnud tegemist süüdistatava poolt süüdistuses esitatud kuriteo toimepanemise tunnistamisega. Ei ole ühtegi tunnistajat, kes tõendaks süüdistatava poolt kuriteo toimepanemist. Küll tuleneb aga tunnistaja A. T ütlustest, et süüdistatav ei saanud talle süüdistuses esitatud kuritegu toime panna. Kohus on ebaõigesti hinnanud G. Si rolli. Kuulatud kõnedest ilmneb selline ülierutus, et on väga tõenäoline kuriteo toimepanemine hoopis G. Si poolt. Menetluse käigus ei ole lisaks G. Burkauskase väidetavale süüle teisi versioone üldse kontrollitud. Kohus on omistanud liialt suure tähenduse süüdistatava varasematele karistustele ning tema käitumisele kohtuistungil. Karistamise aluseks on siiski isiku süü. Kohtusaalis on aga inimene kahtlemata erutunud ja endast väljas, kui teda ähvardab süüdimõistmine teo eest, mida ta ei ole toime pannud.
  1. Ringkonnakohtu istungil taotlesid süüdistatav ja kaitsja õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Taotlustest KarS § 121 järgi süüditunnistamiseks või kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks süüdistatav ei toetanud. Prokurör taotles jätta kohtuotsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
  2. Kohtukolleegium, tutvunud kohtutoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad, leiab, et apellatsioonide väited kohtuotsuse tühistamiseks alust ei anna. Kohtukolleegium põhjendab oma seisukohti alljärgnevalt. 5.1 Esmalt osundab kohtukolleegium Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. mai
  4. a otsuses nr 3-11-17-03 väljendatud seisukohale, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Ka on Riigikohtu kriminaalkolleegium
  5. oktoobri
  6. a otsuses nr 3-1-1-85-00 märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav ja kohtu põhjendused peavad olema veenvad. Maakohtu otsusest nähtub, G. Burkauskase süüditunnistamisel tegi maakohus kindlaks, et tegu, mille toimepanemises süüdistatavat süüdistati, on toime pandud, selle teo pani toime süüdistatav ja see tegu sisaldab kuriteokoosseisu, mis on ette nähtud KarS § 118 p-s
  7. Samuti tuvastas kohus, et puuduvad teo õigusvastasust välistavad asjaolud ja süüdistatav on selle kuriteo toimepanemises süüdi. Eeltoodu tõttu on E. Burkauskase süüditunnistamiseni viinud mõttekäigu kujunemine kohtuotsuse pinnalt jälgitav. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsioonide väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks ega õiguslike järelmite muutmiseks. Esitatud apellatsioonides käsitletakse samu kaitseväiteid, mida esitati maakohtus ja millele apelleeritud kohtuotsuses on 3
(5)põhjalikult vastatud. Seega ei tõstatata ringkonnakohtu ees uusi tõenduslikke ega õiguslikke argumente, millele maakohtu otsuses oleks vastamata jäetud. 5.2 Vastuseks apellatsioonide etteheitele, et kohus on süüdistatava G. Burkauskase ütlused põhjendamatult kõrvale jätnud ja rajanud kohtuotsuse vaid oletustele, märgib kohtukolleegium, et see on küsimus süüdistatava ütluste usaldusväärsusest. Eesti kriminaalmenetlusõigus lähtub tõendite vaba hindamise põhimõttest, millele osutab KrMS § 61 ja mille kohaselt pole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ning kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. aprilli
  2. a otsuses nr 3-1-1-19-05 ja
  3. septembri
  4. a otsuses 3-11-77-05 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Käesoleval juhul on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus on tõendeid hinnates seda põhimõtet järginud, sest kohtuotsusest nähtub selgesti, millise kaalu ja miks, on kohus ühele või teisele tõendile omistanud. Kohtukolleegium nõustub kohtuotsuse seisukohaga, et G. Burkauskase ütlused ei ole usaldusväärsed, sest need on vastuolus teiste kohtueelsel uurimisel kogutud ja kohtuistungil kontrollitud tõenditega, eelkõige kannatanu S. Ai ja tunnistajate I. Ki, L. Vi, V. D ja L. L ütlustega, kääride kui asitõendi vaatlusprotokolli, DNA eksperdi ja kohtuarsti arvamusega. Apelleeritud kohtuotsuse lehekülgedel 4-10 on neid tõendeid väga põhjalikult analüüsitud, mistõttu kohtukolleegium ei pea nende põhjenduste kordamist vajalikuks. Kohus on tunnistaja A. T ütlused põhjendatult ebausaldusväärseks lugenud, sest ta oli sündmuse toimumise ajal äärmiselt purjus ning kuni suhtlemiskeelu kohaldamiseni oli süüdistataval G. Burkauskasel piisavalt aega teda mõjutada soovitud suunas ütlusi andma. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium apellantide väitega, et maakohus on tunnistaja A. T ütlused põhjendamatult kõrvale jätnud. Kohtutoimiku materjalidest ja apelleeritud kohtuotsusest nähtub, et G. Burkauskas on enda kaitsmiseks tunnistajate mõjutamist varemgi kasutanud. Seda kinnitas ka tema käitumine maakohtu istungil, kui ta hakkas kannatanu S. Ai ristküsitlemise käigus kannatanut mõjutama ütlusi mitte andma. Süüdistatav saavutaski oma eesmärgi, sest kannatanu ei soovinud enda edasist küsitlemist. Seetõttu avaldas maakohus tema kohtueelsel uurimisel antud ütlused. Kannatanu ütluste avaldamine maakohtu istungil oli kohtukolleegiumi hinnangul kooskõlas KrMS § 291 lg 1 p 2 ja lg 3 p 1,2,3 sätetega, sest KrMS § 3 lg 3 kohaselt kohaldatakse menetlustoimingu ajal kehtivat kriminaalmenetlusõigust. Kohtueelses menetluses kannatanuna ülekuulamise ajal oli S. Aile selgitatud tema õigusi, sealhulgas õigust keelduda ütluste andmisest oma elukaaslase vastu. Kui S. Aile ei oleks tema õigused arusaadavad olnud, siis teovõimelise isikuna ei oleks ta protokollile oma õiguste selgitamise kohta allkirja andnud. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium kaitsja apellatsiooni väitega, et maakohus ei oleks tohtinud kannatanu S. Ai ütlusi tõendina arvesse võtta. Kaitsja väidab, et kannatanu S. Ai poolt eksperdile antud selgitus juhtunu kohta on kooskõlas tunnistaja A. T ütlustega. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga, et eksperdile antud seletus ei ole käsitletav tõendina KrMS § 61 mõttes. Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida sedagi, et Riigikohtu senises praktikas on asutud tõendite hindamisel seisukohale, et iseenesest ei ole välistatud lugeda mingi isiku poolt kuriteo 4
(5)toimepanemise kaudseks tõendiks selle kuriteo toimepanemise viisi sarnasust isiku poolt varem toimepandud kuriteo toimepanemise viisiga (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. mai
  2. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-32-05,
  3. novembri
  4. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-87-09,
  5. märtsi
  6. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-8-10). Apelleeritud kohtuotsuses ongi põhjendatult märgitud, et G. Burkauskast on ka varem korduvalt karistatud kuritegude eest, mille käigus on kasutanud kannatanute suhtes jõhkrat füüsilist vägivalda, sealhulgas oma lähedaste suhtes. Seega on tegemist isikuga, kes on kergesti ärrituv ja võimeline kasutama teiste isikute suhtes füüsilist vägivalda. Kaitsja leiab oma apellatsioonis, et tõendamata on kohtuistungil vaadeldud kääride päritolu. Sama seisukohta on avaldanud kaitsja maakohtus kohtuvaidluste käigus. Kohtukolleegium märgib, et apelleeritud kohtuotsuses on maakohus ka neile väidetele põhjalikult vastanud. Kohtutoimiku materjalidest nähtub, et sündmuskohal osutas G. Burkauskas ise lastetekile ja selle all olevatele kääridele, mille politseinukud sündmuskohalt kaasa võtsid. Kääride suhtes on teostatud DNA ekspertiis, mille käigus tuvastati kääri lõiketerade otstel kannatanu S. Ai veri, käepidemetel aga G. Burkauskase DNA. Kohtuistungil tundis G. Burkauskas käärid ära. Käesoleval ajal kehtiva kriminaalmenetlusõiguse kohaselt enam kogu kriminaaltoimikut kohtule ei edastata. Kohtutoimikusse kogutakse vaid süüd kinnitavad ja õigustavad tõendid. Seega kohtutoimik kõiki määrusi, kirju, saatekirju jne ei sisalda. Kuna kohtutoimik mittevajalikke dokumente ei sisalda ja G. Burkauskas tundis kohtuistungil käärid ära, siis on kohtukolleegiumi hinnangul alusetu kaitsja apellatsiooni väide, et kääride päritulu on teadmata. Kuna kohtutoimik kõiki kohtueelsel uurimisel kogutud materjale ei sisalda, siis ei saa kaitsja väita, et kohtueelse menetluse käigus muid uurimisversioone ei kontrollitud. Süüdistatava G. Burkauskase enda poolt esitatud versiooni mingi narkomaani olemasolust ei olnudki kohtueelses menetluses võimalik kontrollida, sest see oli konkretiseerimata ja umbmäärane. Riigikohtu senine praktika on olnud jätkuvalt seisukohal, et juhul, mil süüdistatav otsustab end kaitsta aktiivselt, peab ta kas ise esitama tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või looma süüdistusfunktsiooni kandjale vähemalt reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks. Kui end aktiivselt kaitsev kohtualune jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust nende väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada kohtualuse kasuks (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  7. detsembri
  8. a otsus nr 3-11-112-99 ja
  9. veebruari
  10. a otsus nr 3-1-12-03). 5.3 Kohtukolleegium rahuldas KrMS § 189 lg 4 alusel määratud kaitsjale tasu väljamaksmise taotluse apellatsioonimenetluses ja määras G. Burkauskase kaitsjale välja maksta 537,60 eurot. Maakohtu otsusele olid esitanud apellatsiooni süüdistatav ja kaitsja.. KrMS § 45 lg 4 kohaselt on kaitsja osavõtt kohtumenetlusest kohustuslik. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale makstav tasu menetluskulu. KarS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Kuna kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse G. Burkauskase suhtes muutmata, siis jäävad menetluskulud tema enda kanda.
  11. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu
  12. jaanuari
  13. a otsuse G. Burkauskase suhtes muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Meelika Aava Julia Katškovskaja Sten Lind 5
(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.