1-12-387/3

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. jaanuar 2012 Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-12-387 Kohtukoosseis Maarika Kuusk Vaidlustatud lahend Riigiprokuratuuri
2. detsembri 2011 määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Andrei Kurašovi (Kurašov) Vladimir Rogulski kaebus RESOLUTSIOON Juhindudes kriminaalmenetluse seadustiku § 208 lg-st 5 ringkonnakohus määras: jätta Andrei Kurašovi esindaja vandeadvokaat Vladimir Rogulski kaebus Riigiprokuratuuri
3. detsembri 2011 määrusele rahuldamata. Edasikaebamise kord KrMS § 385 p 11 kohaselt on määrus lõplik ja ei kuulu edasikaebamisele. esindaja vandeadvokaat Asjaolud 26.06.2011 esitas kriminaalasjas 1174000022 KarS § 121 järgi kahtlustatav A. Kurašov Ida Prefektuurile avalduse kriminaalmenetluse alustamiseks samas kriminaalasjas kannatanu V.S. suhtes KarS § 201 tunnustel, kuna 29.01.2011 leiti Narva politseiosakonda toimetatud V.S. jope taskust A. Kurašovi mobiiltelefon Nokia C5 väärtusega 159,78 eurot. Uurimisasutus jättis kriminaalmenetluse alustamata KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel seoses kriminaalmenetluse aluse puudumisega, asudes seisukohale, et pole tuvastatud V.S. tahtlus võõra telefoni omastamiseks, millise otsuse jättis A. Kurašovi kaebuse läbivaatamisel jõusse ka Viru Ringkonnaprokuratuur, põhistades oma otsust järgmiselt. Enda kasuks pööramine KarS § 201 tähenduses on asja faktiline muutmine endale või kolmandale isikule kuuluvaks. Materjalidest nähtuvalt oli XXX baaris toimunud konflikti, kus osalesid Narva Prefektuuri töötajad A.A. , A. Kurašov ning eraisik V.S. , tagajärjel välja kutsutud politseitoimkond. Baaritöötaja T.R. võttis laualt, mille taga olid istunud A. Kurašov ja V.S. , valget värvi mobiiltelefoni Samsung ning andis selle V.S. le, eeldades, et tegemist on viimasele kuuluva telefoniga. Telefoni pani alkoholijoobes V.S. endale taskusse ning lahkus tagaukse kaudu baarist. Tunni aja pärast peeti V.S. kinni ja toimetati Narva politseiosakonda, kust leiti see telefon tema jope taskust. Politseiosakonnas selgus, et telefon kuulub A. Kurašovile. On tuvastatud, et V.S. baarist lahkumise põhjus ei olnud seotud tahtlusega mobiiltelefon enda kasuks pöörata. Arvestades baaris tekkinud olukorda, sh V.S. joobeseisundit, tema tähelepanu oli keskendunud baaris toimuvale ja politsei tulekule, mis ei olnud seotud telefoni kadumisega, võib arvata et A. Kurašovi mobiiltelefoni pani V.S. enda taskusse alateadlikult. Seda enam, et V.S. edasises käitumises, peale baarist koos telefoniga lahkumist puuduvad tegevused, mis on suunatud telefoni enda kasuks faktiliseks pööramiseks (kasutamine, peitmine jne). A. Kurašov esitas kaebuse Riigiprokuratuurile, milles taotleb hinnangut V.S. ja S.T. tegevusele ja vajadusel kriminaalmenetluse alustamist, olles seisukohal, et tema mobiiltelefon sattus V.S. kätte S.T. abil ning viimane lubas V.S. l tagaukse kaudu lahkuda, kusjuures V.S. , vaatamata alkoholijoobele, oli võimeline juhtunust aru saama. Kaebuse kohaselt „ei ole uurija ega prokurör andnud V.S. ja S.T. tegevustele hinnangut“. Kaebaja juhib tähelepanu ka vastuolule telefoni margis, st temal oli telefon Nokia, kuid tunnistaja T.R. väidab olevat andnud V.S. le telefoni Samsung. Kaebuse esitaja leiab, et tõe väljaselgitamine on võimalik vaid kriminaalmenetluse raames. Riigiprokuratuuri määruse sisu Riigiprokurör, tutvunud kaebuse ja sellega seonduvate materjalidega, sh kriminaalasja 11240100470 ning valikuliselt ka kriminaalasja 11740000022 (A.A. ja A. Kurašovi kahtlustuses KarS § 121 ja 263 p 1 järgi) materjalidega, leidis, et kriminaalmenetluse alustamata jätmine on seaduslik ja põhjendatud, lisades uurimisasutuse ja ringkonnaprokuratuuri motiveeringule täiendavalt järgmist. Riigiprokurör viitas KrMS §-le 193 ja §-le 194 ning märkis, et kriminaalmenetlust alustatakse vaid siis, kui pädeva menetleja arvates esineb küllaldaselt andmeid kuriteo toimepanemise kohta. Ainuüksi uurimisasutusele või prokuratuurile teate esitamine, milles isik arvab olevat toime pandud kuritegu, ei ole piisav põhjus kriminaalmenetluse alustamiseks. Riigiprokuröri hinnangul ei esine kuriteoteates ega kaebuses Riigiprokuratuurile sellist informatsiooni, mis oleks käsitletav kriminaalmenetluse alusena. Kriminaalmenetlus ei ole menetlusliik, mida alustatakse nö igaks juhuks ning selleks, et alles kuriteotunnuseid sedastada või neid otsida. 29.01.2011 öösel seonduvalt baaris A toimunuga on kohtueelses menetluses kaks kriminaalasja – nr 11240100470, kus V.S. t kahtlustatakse KarS § 121 järgi A.A. löömises, ning 11740000022, kus A. A. kahtlustatakse KarS § 263 p 1 järgi baari töötaja S.T. jalaga rindu löömises ja V.S. kehalises väärkohtlemises ning A. Kurašovi ja A.A. KarS § 121 järgi V.S. peksmises Narva Politseiosakonna ruumides 29.01.2011 öösel. Riigiprokurör tsiteeris V.S. poolt telefoniga seonduvalt antud ütlusi eelviidatud kriminaalmenetluse raames. Riigiprokurör märkis, et kuigi seadus ei piira kuriteoteate (-kaebuse) esitamise tähtaega, tuleb selle hindamisel arvestada ka esitamise aega ja seda mõjutada võinud asjaolusid. Väidetav kuritegu so enda mobiiltelefoni vargus sai A. Kurašovile teatavaks 29.01.2011, kui tema juuresolekul leiti telefon Narva politseiosakonda toimetatud V.S. jope taskust. Samal päeval tagastati telefon A. Kurašovile. Kuriteokahtlustus A. Kurašovile esitati 20.05.2011, misjärel ta esitas uurimisasutusele kuriteokaebuse oma mobiiltelefoni varguses V.S. poolt, mida ülaltoodut hinnates on põhjust käsitleda tema poolse kaitsetaktikana talle endale esitatud kahtlustuses. Riigiprokuratuurile esitatud kaebuses peab Kurašov kuriteo kaasosaliseks S.T., kes on kannatanuks A.A. esitatud kahtlustuses, väites, et „telefoni sai V.S. kätte S.T. abil ning viimane lubas V.S. l baarist tagaukse kaudu lahkuda“. Riigiprokurör leidis, et kaebaja väide -2- on vastuolus kriminaalasja 11240100470 materjalidega ning tsiteeris siinkohal tunnistajate T.R. ja S.T. ütlusi. Eeltoodust nähtuvalt pole üheselt selge, mis asjaoludel temalt läbiotsimisel jope taskust leitud valge mobiiltelefon Nokia V.S. valdusesse sattus – kas selle andis eksikombel talle tunnistaja T.R. , kes eksib oma ütlustes telefoni margis, või nagu väidab V.S. , et ei mäleta telefoni enda taskusse sattumise asjaolusid ja see võidi „sokutada“ talle taskusse, et ta süüdi lavastada. Siiski tundub asjaolusid hinnates tõenäolisem esimene variant, samas jääb arusaamatuks, miks pidi A. Kurašov baaris viibides oma telefoni lauale panema. Igal juhul tuleb nõustuda uurimisasutuse ja ringkonnaprokuratuuriga selles, et pole tõendatud V.S. teadlik ja tahtlik tegevus võõra telefoni varguses või ekslikult tema valdusesse sattunud telefoni omastamises. Siinjuures pidas riigiprokurör vajalikuks märkida, et kriminaalmenetlus V.S. kahtlustuses on kestnud juba peaaegu aasta, kõik asjaosalised on (mõned korduvalt) üle kuulatud ning kui kaebajale kuuluva telefoni vargus või omastamine oleks tuvastamist leidnud, oleks V.S. le sellekohane kahtlustus esitatud juba kriminaalasjas
4. Telefoniga seonduvat on menetletud ka teises eespool viidatud kriminaalajas. Kui edasise menetluse käigus peaks ilmnema uusi asjaolusid, mis kinnitavad V.S. poolt A. Kurašovile kuulunud telefoni omastamist (vargus tundub seniste tõendite põhjal olevat välistatud), esitatakse talle ka vastav kahtlustus. Eraldi kriminaalmenetlust selleks alustama ei pea. Riigiprokuröri hinnangul ei ilmne käesoleval ajal V.S. tegevuses A. Kurašovi mobiiltelefoniga seondavalt ei kaebaja viidatud KarS § 201 ega ühegi teise KarS-i eriosas sätestatud süüteo tunnuseid. Kaebuses esitatud taotluse sisu A. Kurašovi esindaja esitas kaebuse Riigiprokuratuuri määrusele, milles palub tühistada Riigiprokuratuuri määruse ning alustada kriminaalmenetlust. A. Kurašov leiab, et V.S. kuritegelikku tegevust tõendavad järgnevad faktid. Esiteks, mobiiltelefon oli avastatud just V.S. isiklike asjade hulgast. Riigiprokuratuur on avaldanud õigusvastaselt eelarvamust selle kohta, et A. Kurašovi mobiiltelefon „sokutati“ kahtlustatavale V.S. eesmärgiga avaldada viimasele survet ja lavastada ta süüdi. Teiseks ei ole eeluurimisasutuse poolt võetud arvesse ühtegi fakti, mida A. Kurašov teab politseiametniku A.P. vestlusest, et just A. Kurašovi mobiiltelefoni sai V.S. kätte baarijuhataja S.T. abil ning viimane lubas V.S. l baarist lahkuda tagaukse kaudu selleks, et V.S. ei satuks politsei kätte. Esindaja arvates on Riigiprokuratuuri poolt õigusevastane olla veendunud selles, et A. Kurašovi mobiiltelefon sattus V.S. isiklike asjade hulka tema süüdi lavastamiseks, kuna kui viimane ei oleks politseiametnike poolt kinni peetud, jääks A. Kurašov ilma telefonita ning seega oleks talle tekitatud varaline kahju. Samuti on Riigiprokuratuuri poolt põhjendamatu arvata, et hiljem A. Kurašovi mobiiltelefoni suhtes pretensioonide avaldamine on kriminaalmenetluses kaitsetaktika. Seega võiks järeldada, et V.S. ja S.T. poolt rohkem kui kahe ööpäeva pärast avalduste esitamine on samuti nende kaitsetaktika, eesmärgiga vältida arutamist massiteabevahendite kaudu nende tuntud isiksust, varjata osalust A. Kurašovi mobiiltelefoni omastamises, õigustada oma käitumist baaris ja laimata narkokuritegude talituse ametnikke. Kahtlustatava V.S. isiklike asjade hulgast A. Kurašovi mobiiltelefoni avastamise fakti kohta andis ta selgitusi koheselt esmase tunnistajana ülekuulamise protokollis kriminaalmenetluse nr 11240100470 raames, mitte ainult kahtlustatava ülekuulamisel kriminaalmenetluse nr 11740000022 raames. Esindaja leiab, et Riigiprokuratuuri poolt on käesolevaks ajaks süütuse presumptsiooni printsiipi jälgimata juba kujundatud arvamus, et ülalmainitud juhtumis on süüdi politseiametnikud A.A. ja A. Kurašov, mis on juriidiliselt ebakorrektne. Samuti on Riigiprokuratuur võtnud arvesse ainult vastaspoole ütlusi, andnud juriidilise hinnangu ainult -3- A.A. ja A. Kurašovi tegevustele ning hinnanud teisi andmeid kriminaalmenetluses ebaobjektiivselt. Sellega antakse Viru Ringkonnaprokuratuurile mitteavalikult tegevusjuhend, kuidas peaks kriminaalmenetluse nr 11740000022 lõpule viima. Esindaja leiab, et tõe väljaselgitamine on võimalik vaid kriminaalmenetluse raames. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
5. Ringkonnakohus leiab, et A. Kurašovi esindaja vahendusel esitatud kaebus Riigiprokuratuuri määruse peale tuleb jätta rahuldamata, kui põhjendamatu ning põhjendab seda järgnevalt.
6. Kaebusest nähtuvalt on esindaja taotlenud ringkonnakohtult peamiselt tõendite ümberhindamist puutuvalt V.S. jope taskust leitud A. Kurašovi mobiiltelefoni ja sellega seoses tuvastatud asjaoludele vastupidise hinnangu andmist, milline käsitlus ei ühti uurimisasutuse, prokuratuuri ja Riigiprokuratuuri arvamustega. Esmalt peab ringkonnakohus vajalikuks selgitada, et seadusandja mõte KrMS § 208 alusel kannatanule kaebeõiguse andmisel kriminaalmenetluste alustamata jätmise määrustele ei anna ringkonnakohtule pädevust hinnata kriminaalmenetluse väliselt kogutud teavet sisuliselt ja selle põhjal otsustada kriminaalmenetluse aluse olemasolu üle ning seeläbi kohustada prokuratuuri alustama kriminaalmenetlust KrMS § 193 lg 1 järgi. Riigiprokuratuur on asjakohaselt märkinud, et menetlejal on pädevus hinnata, kas esineb piisavalt aluseid võimaliku kuriteo toimepanemise kohta ning selliseks aluseks ei saa pidada pelgalt kuriteoteate esitamist ja selles avaldatud kaebaja subjektiivset hinnangut. Küll on ringkonnakohtul õigus ja pädevus KrMS § 208 järgi kaebuse lahendamisel otsustada, kas kriminaalmenetluse alustamine võiks olla vajalik selgitamaks välja võimalikud tähtsust omavad asjaolud, mille tarbeks oleks uurimisasutusel vajalik teostada menetlustoiminguid, mille läbiviimine on omakorda võimalik üksnes kriminaalmenetluse raames. Lisaks on ringkonnakohus õigustatud hindama, kas uurimisasutus ja prokuratuur on õigesti tõlgendanud ja kohaldanud asjassepuutuvaid õigusnorme. Sellest tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et kohus ületaks KrMS §-st 208 tulenevat pädevust, kohustades prokuratuuri ja seeläbi ka uurimisasutust hindama olemasolevat teavet nii, nagu seda kohus vajalikuks peab. Oluline on rõhutada, et vastavalt KrMS § 30 lg-le 1 juhib kohtueelset menetlust prokuratuur, tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse ning esindab riiklikku süüdistust kohtus. Seega on kohtueelses menetluses erinevate menetlusotsustuste vastuvõtmine või vastuvõetud menetlusotsustuste põhjendatuse hindamine siiski prokuratuuri pädevuses ning kohtu roll tulenevalt KrMS § 208 mõttest on nimetatud otsustustesse sekkumisel selgelt piiratud menetlustoimingute läbiviimise vajaduse väljaselgitamisega.
7. Ringkonnakohus märgib, et A. Kurašovi esindaja kaebuses ei ole välja toodud, milliste menetlustoimingute läbiviimist peab A. Kurašov esitatud kuriteoteate valguses vajalikuks, mistõttu ei ole ringkonnakohtul võimalik võtta seisukohta menetlustoimingute teostamise vajaduse üle. Samas peab ringkonnakohus vajalikuks rõhutada fakti, et seoses 29.01.2011 öösel baaris A toimunuga on käesoleval ajal menetluses mitu kriminaalmenetlust – kriminaalasi nr 11240100470, milles V.S. t kahtlustatakse KarS § 121 järgi A.A. löömises, ning kriminaalasi nr 11740000022, milles A.A. kahtlustatakse KarS § 263 p 1 järgi baari töötaja S.T. jalaga rindu löömises ja V.S. kehalises väärkohtlemises ning A. Kurašovi ja A.A. KarS § 121 järgi V.S. peksmises Narva Politseiosakonna ruumides 29.01.2011 öösel. -4- Riigiprokuratuuri määrusest nähtuvalt, mida kinnitab ka A. Kurašovi esindaja kaebuses märgitu, on V.S. andnud temalt 29.01.2011 leitud A. Kurašovi mobiiltelefoni osas ütlusi juba eelnimetatud kriminaalmenetluse raames. Samuti on kriminaalasja nr 11240100470 raames A. Kurašovi mobiiltelefoni osas ütlusi andnud ka baaridaamid T.R. ja S.T.. Sellest järeldub ringkonnakohtu arvates selgelt, et A. Kurašovi mobiiltelefoni V.S. jope taskusse sattumise asjaolud 29.01.2011 öösel on olnud tuvastamisel juba läbiviidavas kriminaalmenetluses, mistõttu leiab ka ringkonnakohus, et eraldi kriminaalmenetluse alustamine ei ole vajalik. Siinkohal peab ringkonnakohus vajalikuks viidata KrMS §-st 6 tulenevale kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõttele, et kuriteo asjaolude ilmnemisel on uurimisasutus ja prokuratuur kohustatud toimetama kriminaalmenetlust, kui puuduvad KrMS §-s 199 sätestatud kriminaalmenetlust välistavad asjaolud või kui puudub alus kriminaalmenetluse lõpetamiseks KrMS § 201 lg 2, § 202, § 203, § 2031, § 204, § 205, § 2051 kohaselt. Maarika Kuusk kohtunik -5-