S § 120 järgi ja mõisteti talle karistuseks 6 kuud vangistust. A. Jelagin tunnistati süüdi ka KarS § 418 lg 1 järgi ja mõisteti talle karistuseks 3 aastat vangistust. Samuti tunnistati A. Jelagin süüdi KarS § 266 lg 2 p 1,2 järgi ja mõisteti talle karistuseks 9 kuud vangistust. A. Jelagin tunnistati süüdi ka KarS § 199 lg 2 p 5 järgi ning mõisteti talle karistuseks 3 kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergemad karistused kaetuks raskeima karistusega ning mõisteti A. Jelaginile liitkaristuseks 6 aastat vangistust. Vastavalt KarS §-le 68 lg 1 loeti eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka, s.o ajavahemikud 21.01.2008-23.01.2008 ja 16.02.2008-09.02.2009 ning loeti ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 5 aastat ja 3 päeva vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel liideti sellele karistusele Viru Maakohtu 21.12.2007 otsusega mõistetud ja ärakandmata karistus, s.o 1 aasta vangistust ning mõisteti A. Jelaginile lõplikuks 2 liitkaristuseks 6 aastat ja 3 päeva vangistust. Karistuse kandmise algust hakati arvestama alates 10.02.2009. Süüdimõistmist ja karistamist KarS §-de 418 lg 1, 266 lg 2 p 1 ja 2 ning 199 lg 2 p 5 järgi ei ole vaidlustatud. Maakohus arutas A. Jelagini süüdistust KarS § 120 järgi selles, et tema 11.01.2008 kella 15.30 paiku ähvardas oma endist elukaaslast Ž.B. XXX maja viiendal korrusel trepikoridoris suhete lõpetamise pinnal puhkenud sõneluses. Selle käigus võttis A. Jelagin kaasasolnud tuvastamata marki tulirelva, pani relva kannatanu pea vasaku poole juurde, nõudis korterisse laskmist. Ž.B. oli sunnitud relva ähvardusel avama oma korteri välisukse ja A. Jelagini sisse laskma, kusjuures viimane hoidis relva Ž.B. pea juures ka välisukse avamise ajal. Korteris jätkas A. Jelagin suhete selgitamise ajal Ž.B. tulirelvaga ähvardamist. Hoides püstolit käes, relvatoru kannatanu suunas, vinnastas A. Jelagin tulirelva, öeldes, kui naine ei hakka temaga olema, siis ei ole ta kellegagi, ähvardas teda tapmisega, kusjuures Ž.B. l oli reaalne alus karta oma elu pärast. - A. Jelagini süüdistust KarS §
järgi selles, et tema 13.02.2008 ajavahemikul kella 10.00-st kuni 12.25-ni võttis I K juveeliosakonnas XXX isiklike suhete selgitamisel endise elukaaslase Ž.B. ga vihast ja armukadedusest, eesmärgiga kannatanu tappa, jopetaskust kaasasolnud tuvastamata marki laetud tulirelva, sihtis Ž.B. suunas ning tulistas ühe korra kannatanule näkku, põhjustades talle haava alalõua vasaku nurga piirkonnas ja alalõualuu murru vasakul, mis tekkisid üheaegselt laskerelva kuulilaengu toimel. Kaubanduskeskuse töötajate poolt väljakutsutud kiirabi toimetas Ž.B. Ida-Viru Keskhaigla reanimatsiooniosakonda, kus talle osutati arstiabi. Kohtuotsuse motiivide kohaselt on tõendatud A. Jelagini süü KarS § 120 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises. Kannatanu Ž.B. ütlustega on tõendatud, et 11.01.2008 läks Ž.B. koju ja A. Jelagin ootas teda 5. korrusel ning tahtis rääkida ning tulla korterisse. Kannatanu ei soovinud, et A. Jelagin siseneks korterisse. Seejärel võttis A. Jelagin taskust musta värvi eseme. Kannatanu ehmus kui nägi, et see on püstol, ta kartis A. Jelaginit. Ta ei teadnud, kas püstol on ehtne või mitte. A. Jelagin sundis relvaga ähvardades korteriukse avamist. Kannatanu avas ukse ja nad sisenesid korterisse. Kannatanu sai korteris aru, et tegemist on ehtsa relvaga kui A. Jelagin vinnastas püstoli. Seega on Ž.B. ütlustega tõendatud, et ta kartis A. Jelaginit ja seetõttu ei kutsunud välja politseid. Politseisse pöördus Ž.B. avaldusega 21.01.2008, kus teatas, et A. Jelagin relva ähvardusel tungis korterisse. A. Jelagini ütlustega on tõendatud, et 11.01.2008 oli tal kaasas püstol, et hirmutada Ž.B. . A. Jelagin selgitas, et ta võttis jope taskust püstoli välja ja see oli paremas käes. Sündmuskoha vaatlusprotokolliga seonduvad Ž.B. ütlused selle kohta, et A. Jelagin kaotas tema korteris ühe padruni. Eelnimetatud tõendid seonduvad eksperdiarvamusega ekspertiisiaktis nr TB-091-08/1899, millega on tõendatud, et ekspertiisiks esitatud padrun on 5,6 mm ääretulepadrun Vostok, mis kuulub tulirelva laskemoona hulka ning mis oli laskekõlbulik. Eeltoodud kannatanu ja süüdistatava ütlustega on tõendatud, et Ž.B. tajus otsest ohtu oma elule hetkel, kui nägi A. Jelagini käes relva ja ehmus. Samas lootis kannatanu, et A. Jelagin ei vii ähvardust täide. Üldteada asjaolule tuginedes isik, keda tulirelvaga ähvardatakse oma nõudmiste täitmisele sundimiseks, peab küllaldaselt tõenäoliseks, et nõudmise mittetäitmise korral on reaalne ähvarduse täideviimine. Seega Ž.B. pidi vastu oma tahtmist alluma A. Jelaginile ja relva ähvardusel avama oma korteri ukse, et hoida ära A. Jelagini poolt relva kasutamine tema suhtes tapmise või ükskõik millise võimaliku vigastuse ärahoidmiseks. Seega lõppes A. Jelagini relvaga kannatanu ähvardamine kannatanu poolt A. Jelagini nõudmiste täitmisega, mis oligi A. Jelagini süülise käitumise eesmärgiks. A. Jelagini käitumine – relva suunamine tüli ajal Ž.B. suunas ja temas hirmutunde tekitamine oma 3 nõudmiste rahuldamise eesmärgil, s.o oma endise elukaaslase korterisse pääsemiseks, korteris tülitsemise jätkamine relva hoidmisega käes ja käepärast, andis Ž.B. le põhjendatud aluse hirmu tundmiseks oma elu ja tervise pärast. Ž.B. l oli põhjendatud alus kahtluseks, et kui ta A. Jelagini nõudmisi ei täida, ei ole välistatud viimase poolt kannatanu tulistamine. Seega puuduvad A. Jelagini süüd välistavad asjaolud temale inkrimineeritavas käitumises KarS § 120 järgi. A. Jelagin pani kuriteo toime tahtlikult. Samuti on A. Jelagini süü KarS §-de
113 järgi tõendatud: - Süüdistatava A. Jelagini ütlustega, et püstolit hoidis ta paremas taskus. Ta tahtis kannatanut ehmatada ja tulistas, suunates püstoli kannatanust kõrvale. Püstolis oli padrun. Ž.B. oli leti taga A. Jelaginist umbes 1,5 m kaugusel ja istus toolil. A. Jelagin ei näinud kuhu lask tabas ja läks ära. - Kannatanu Ž. B. ütlustega, et A. Jelagin tuli 13.02.2008 kella 11 paiku tema töökohta XXXX XXXX . A. Jelagin palus kannatanult suhete jätkamist, kuid kannatanu keeldus ja palus A. Jelaginil lahkuda. Kannatanu nägi, et A. Jelaginil oli käsi taskus, siis võttis käe välja ja kannatanu nägi tema käes relva, mille A. Jelagin suunas temale. Kannatanu istus väga lähedal A. Jelaginile, leti taga otse tema vastas ja kannatanu kattis kätega näo, kuul tabas kaela. A. Jelagin ütles „suka“ sarnase sõna ja lahkus kohe. - Tunnistaja A.T. ütlustega, et XXXX asetses kaubanduskeskuses XXXX vastas, kus tunnistaja töötas. Tunnistaja kuulis 13.02.2008 XXXX kõva häälega rääkimist, kus tütarlaps ajas välja tumedas riietuses noormeest. Siis oli tugev plaksatus. Noormees tuli osakonnast välja ja ütles jämedalt, et teda on ära tüüdanud ja lahkus kiirelt väljapääsu poole. - Tunnistaja O.S. ütlustega, et alates 21.01.2008 töötas tunnistaja O XXXX XXXX. Asukoht XXXX suhtes oli üle osakonna, kus töötas Ž.B. 13.02.2008 umbes 15 minutit peale kaupluse avamist kuulis tunnistaja XXXX lärmi ja Ž. häält kuuldes sai ta aru, et viimane ajas noormeest ära. Umbes poole tunni pärast möödus tunnistaja XXXX, kus nägi, et tütarlaps istus ja noormees seisis tunnistaja poole seljaga. Tugevat plaksatust kuulis tunnistaja mingi aja pärast. Ta nägi tumedas jopes ja spordipükstes noormeest lahkumas. Noormees ütles ebatsensuurselt „zajebala“. - Tunnistaja K.N. ütlustega, et ta tunneb kannatanut alates tema tööle asumisest. 13.02.2008 töötas tunnistaja kaubanduskeskuse I korrusel XXXX vastas XXXX. Hommikul tuli Andrei, kes käitus agressiivselt. Tunnistaja kutsus administraatori välja, kes hoiatas Andreid. Peale seda Andrei lahkus. Andrei tuli tagasi poole tunni või tunni pärast ja nad vestlesid jälle kõrgendatud toonil. Ž. istus ja ütles talle midagi. A. Jelagin seisis tema vastas umbes 1,5 meetri kaugusel, võttis taskust püstoli, tulistas ja lahkus. Tekkis suits ja tunnistaja hüüdis Ž. Ž. pööras pead ja ta kaelast voolas verd. Tunnistaja kutsus välja kiirabi. - Sündmuskoha vaatlusprotokolliga ja eksperdiarvamusega ekspertiisiaktis nr 30, et Ž.B. sedastati haiglasse pöördumisel haav alalõua vasaku nurga piirkonnas, alalõualuu murd vasakul, mis tekkis üheaegselt laskerelva laengu toimel, milleks oli kuul, mida kinnitab metallitihedusega võõrkeha olemasolu haavakanali lõpus. Eeltoodud tõenditest järeldub, et A. Jelagin ei suutnud leppida asjaoluga, et Ž.B. lõpetas temaga lähedased suhted. Saanud Ž.B. lt vastuse, et kannatanu ei soovi temaga suhteid jätkata, otsustas ta Ž.B. tappa. Ž.B. istus sel hetkel A. Jelagini vastas toolil, müügileti taga. Peale tulistamist lahkus A. Jelagin kohe kiirustades sündmuskohalt ja ei püüdnud kannatanule osutada või kutsuda abi. A. Jelagin ei soovinud kannatanut hirmutada vaid otseselt tappa, mida väljendub tema sihipärane käitumine relva suunamisel kannatanule ja sellele järgnev kiirustav lahkumine sündmuskohalt, Ž.B. aadressil ebatsensuurselt väljendatud sõna (zajebala) väljaütlemine kiirel lahkumisel, mida kuulis ka tunnistaja O.S. A. Jelagin tabas püstolist Ž.B. , tulistades kannatanut lõua piirkonda. Seega A. Jelagini poolt tahtlik tegevus ei viidud lõpuni süüdlasest mitteolenevatel põhjustel. 4 Karistuse mõistmisel arvestas kohus toimepandud kuritegude raskust ja laadi ning vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. A. Jelagini käitumises karistust raskendavad asjaolud puudusid. A. Jelaginile tema poolt raskeima kuriteo toimepanemise eest mõistetud karistus on põhjendatud lugeda kaetuks teiste, tema poolt eelnevalt toimepandud kuritegude eest mõistetud karistustega. A. Jelagin pani kuriteod toime katseajal, mistõttu mõistetud liitkaristusele tuleb liita eelnevalt mõistetud ja ärakandmata karistus. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu A. Jelagini kaitsja esitas apellatsiooni, milles palub tühistada maakohtu otsuse osaliselt, s.o A. Jelagini süüditunnistamises KarS §
S § 120 järgi ning lõpliku karistuse osas ning teha selles osas uue otsuse, millega kvalifitseerida ümber A. Jelagini teod KarS §
113 järgi süüdistuseks KarS § 263 p 3 järgi. Süüdistuses KarS § 120 järgi mõista A. Jelagin õigeks ning kergendada A. Jelaginile mõistetud lõplikku karistust. Apellatsiooni kohaselt eeldab tapmise katse, et süüdiolev isik täitis vastavalt oma ettekujutusele kõiki tegusid, mis on suunatud sellele, et saabuks teise isiku surm. Kuul tabas kannatanut, kuid ei toonud kaasa tema surma, sest Ž.B. le põhjustatud vigastused põhjustavad lühiajalise tervisekahjustuse. Vastavalt KrMS § 268 lg 1 kriminaalasja kohtulik arutamine toimub süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi, kui käesoleva paragrahvi lõigetes 2-6 ei ole sätestatud teisiti. Käesoleva paragrahvi lõike 2 kohaselt prokurör võib kohtulikul arutamisel enne kohtuliku uurimise lõpetamist muuta või täiendada esitatud süüdistust. Kohus rikkus eelnimetatud protsessuaalnorme, ületades süüdistuse piire. Süüdistusaktis on märgitud, et A. Jelagini poolt jäi kuritegu lõpuleviimata, kuna kaubanduskeskuse töötajate poolt väljakutsutud kiirabi toimetas Ž.B. Ida-Viru Keskhaigla reanimatsiooniosakonda, kus talle osutati kiiret ja kvalifitseeritud arstiabi. Prokuröri poolt ei olnud esitatud süüdistust muudetud ega täiendatud. Kohtul puudus õigus süüdimõistva kohtuotsuse tegemisele, põhinedes asjaoludel, mis puudusid A. Jelaginile esitatud süüdistuses. Kohus tuvastas, et kannatanule Ž.B. le põhjustatud vigastused põhjustavad lühiajalise tervisekahjustuse kestvusega mitte enam kui neli nädalat ja nad ei ole eluohtlikud. See tähendab, et A. Jelagini tegevuse tagajärjel kannatanu surm ei oleks igal juhul saabunud, sõltumata sellest, kes ja millal kutsus välja kiirabi ja kui kiiresti ja kvalifitseeritult oli osutatud meditsiiniline abi. Toimikus ei ole tõendeid selle kohta, et kannatanu surm oleks võinud saabuda, kui ei oleks osutatud õigeaegselt meditsiinilist abi. Teisi põhjusi, mil kuritegu jäi lõpuleviimata süüdlasest mitteolenevatel põhjustel, A. Jelagini süüdistus ei sisalda. Kohtuistungil andis A. Jelagin ütlusi, et ta tulistas püstolist eesmärgiga hirmutada Ž.B. . Selleks sihtis ta püstolipära kannatanu suunas, kes istus temast 1-1,5 m kaugusel. Ta oli kindel, et kuul ei taba kannatanut ning isegi ei möönnud sellise tagajärje saabumist. Kannatanu kuuliga tabamist seletas süüdistatav sellega, et laskmise momendil kattis kannatanu näo kätega ning nihkus toolil sinna poole, kuhu oli sihitud püstolipära. A. Jelagin nägi, et kuul tabas kannatanut, kuid vaatamata sellele lahkus ta sündmuskohalt, mitte kutsudes välja kiirabi, kuna kõik see toimus kaubanduskeskuses, kus kannatanu kõrval töötasid teised inimesed, sealhulgas ka viimase tuttavad. Nemad nägid pealt kõike toimunut, seetõttu oli A. Jelagin veendunud, et need inimesed kutsuvad välja kiirabi. Relva suunamine kannatanu poole ei tõenda, et süüdistatav soovis kannatanut tappa, s.t. tegutses otsese tahtlusega. Kohtuotsusest ei nähtu, milles konkreetselt väljendus A. Jelagini sihipärane käitumine relva suunamisel kannatanule, mis annaks alust teha järelduse, tema soovist tappa kannatanut. Samuti ei nähtu kohtuotsusest, miks hindas kohus A. Jelagini kiirustavat lahkumist sündmuskohalt ja kannatanu aadressil ebatsensuurse sõna väljaütlemist tõendina, et A. Jelagin 5 soovis tappa kannatanut. Seega rikkus kohus KrMS § 312 p 1 nõudeid, mis kaasas endaga kohtuotsuse ebaselguse. KrMS § 312 p 2 sätestab, et kohtuotsuse põhiosas esitatakse tõendid, mida kohus ei pea usaldusväärseks, põhjendus, miks ta neid usaldusväärseks ei pea. Kohus rikkus neid nõudeid, kuna ei andnud hinnangut süüdistatava ja kannatanu ütlustele. Nende tõendite hindamisel tekib küsimus, kas süüdistatav tegutses kannatanu tapmise kaudse tahtlusega või pani toime teo ettevaatamatult KarS § 18 mõttes. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 01.03.2006 kohtuotsuse nr 3-1-1-142-05, p-s 18, on osutatud, et kaudset tahtlust ja kergemeelsuse vormis ettevaatamatust tuleb piiritleda subjektiivse külje voluntatiivse elemendi abil. Mõlemal juhul tunneb isik ära enda käitumises sisaldava ohtlikkuse, kuid erinev on suhtumine võimalikku tagajärge. Kaudse tahtluse korral kiidab isik võimalikku tagajärje heaks, st soostub tema saabumisega. Ettevaatamatuse korral loodab isik tagajärje mittesaabumisele. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab aga olema isiku üldist elukogemust ja teospetsiifikat silmas pidades adekvaatne, st see peab tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema poolt loodud oht ei realiseeru tagajärjes. Süüdistatava ja kannatanu ütlustest tuleneb, et A. Jelagin teostas lasu, olles kannatanust 1-1,5 meetri kaugusel, s.t. praktiliselt tulistas lähedalt pihta. Viibides nii lähedal kannatanust ning pöörates püstolipära kannatanust eemale vähemalt 20 cm, kujutas A. Jelagin endale tavalise mõistliku elukogemuse tasemel, et tema poolt teostatud püstolilasust ei taba kuul kannatanut ning ei põhjusta talle kehavigastusi. A. Jelagin ei saanud ette näha, et laskmise ajal ratastega tugitoolis istuv kannatanu veeres sinnapoole, kuhu süüdistatav sihtis püstoli. Seega tuleks A. Jelagini suhtumine oma tegudesse kvalifitseerida kui ettevaatamatust hooletuse vormis KarS § 18 lg 2 mõttes. Süüdistatava tegu tuleks kvalifitseerida KarS § 263 p 3 järgi. A. Jelagin teostas lasu kannatanuga tekkinud isikliku konflikti pinnal. Laskmine püstolist oli teostatud kaubanduskeskuses, s.t. avalikus kohas ning see rikkus teiste sealviibinute isikute rahu. Isiklike suhete väljaselgitamine avalikus kohas, kui selle tagajärjel on häiritud teiste isikute rahu, moodustab KarS § 263 järgi ettenähtud kuriteokoosseisu. Süüdistus KarS § 120 järgi eeldab, et tapmisega ähvardamine peab olema selline, et kannatanul on alus karta ähvarduse täideviimist. Kanntanu Ž.B. ütluste kohaselt kannatanu ei teadnud, kas püstol on ehtne või mitte. Ta kartis A. Jelaginit ja sellepärast avas korteriukse. Ta ei uskunud, et A. Jelagin võib kasutada relva tema suhtes. Hiljem, viibides korteris, sai ta teada, et püstol on ehtne, kuna A. Jelagin otsis taga püstolist väljakukkunud padrunit. Kannatanu ütlustest ei tulene, et ta tundis reaalset ohtu oma elule. Ähvardamise momendil ta isegi ei teadnud, kas püstol oli ehtne või mitte. Ta ei olnud veendunud, et süüdistatav tapab ta seetõttu, et ta ei ava korteriust ning ei luba tal siseneda. Kohus andis hinnangu A. Jelagini tegevusele, mis oli seotud püstoli kasutamisega 11.01.2008, üheaegselt KarS § 120 ja § 266 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi. A. Jelagini tegevus ei moodusta nende kuritegude ideaalkonkurentsi. Kui kohus jõudis järeldusele, et süüdistatav, ähvardades kannatanut püstoliga, sundis teda korterisse sisse laskma, siis tuleb neid tegusid kvalifitseerida ainult KarS § 266 järgi. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtus toetasid süüdistatav ja kaitsja apellatsiooni selles toodud motiividel. Prokurör palus apellatsiooni jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Samas prokuröri arvates esineb antud asjas kriminaalmenetlusõiguse normide oluline rikkumine, kuna kohtuotsuses puuduvad põhjendused kaitsja väite kohta, et süüdistuses KarS §-de 25 lg 2 ja 113 järgi inkrimineeritud tegu pandi toime ettevaatamatusest. 6 Kaitsja selgitas, et ta küll apellatsioonis viitas kriminaalmenetlusõiguse normide rikkumisele, kuid ta leiab, et ringkonnakohus saab ise apellatsioonis esitatud taotlused ära lahendada ning kaitsja ei taotle kriminaalasja uueks arutamiseks saatmist. Ringkonnakohus ei tuvastanud KrMS §-s 339 lg 1 näidatud kriminaalmenetlusõiguse olulisi rikkumisi ja seetõttu puudub alus KrMS § 341 lg 1 sätete kohaldamiseks. Samuti ei ole vajadust KrMS § 341 lg 2 sätete kohaldamiseks. Ringkonnakohus, olles uurinud ja hinnanud kriminaalasjas kogutud tõendeid, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja ja prokuröri, leiab, et apellatsioon on põhjendamatu, rahuldamisele ei kuulu ja maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selle põhiosas esitatud asjaolusid kordamata, kuid ringkonnakohus peab vajalikuks lisada omapoolseid põhjendusi tulenevalt KrMS §-st 342 lg 3 p 1. Apellatsioonis ei ole esitatud mingeid uusi tõendeid. Taotletakse olemasolevate tõendite veelkordset hindamist ja sellest tulenevalt A. Jelaginile KarS §-de 25 lg 2 ja 113 järgi esitatud süüdistuse ümberkvalifitseerimist KarS § 263 p 3 järgi ning KarS § 120 osas õigeksmõistmist. Tõendite hindamise taotlusest lähtudes ringkonnakohus leiab, et apellatsioonis ei ole esitatud mingeid selliseid asjaolusid, mis tingiksid maakohtu järelduste, millele tugineb A. Jelagini KarS §-de 25 lg 2 ja 113 ning 120 järgi süüditunnistamine, ümberhindamist. Maakohus on tõendeid kogumis hinnates näidanud motiivid, miks kohus rajab oma otsuse nimelt nendele tõenditele (II kd lk 71 pöördel-74). Seejuures on otsuses sisuliselt antud hinnang ka taotlusele A. Jelaginile KarS §-de 25 lg 2 ja 113 järgi inkrimineeritud tegu ümber kvalifitseerida KarS § 263 p 3 järgi ning KarS § 120 järgi õigeks mõista, mis oli maakohtule teada kohtuvaidluste kaudu (II kd lk 56 pöördel-57). Sama taotlust korratakse apellatsioonis, kus leitakse, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. Ringkonnakohus ei nõustu nende väidetega. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjenduste ja järeldustega A. Jelagini süü tõendatuse kohta KarS §-de 25 lg 2 ja 113 ning 120 järgi, sest need vastavad faktilistele asjaoludele. Maakohus on kuritegude kvalifitseerimise osas materiaalõigust õigesti kohaldanud. Vastuseks apellatsioonis toodud väidetele, et A. Jelagin ei pannud toime tapmise katset, vaid hoopis avaliku korra raske rikkumise, ringkonnakohus märgib, et maakohus on õigesti lähtunud kohtupraktikast, mille kohaselt tuleb arvestada, et kuriteo toimepanemine on ajaliselt piiritletud käitumisakt, mis on samas seotud süüdlase käitumisega nii enne kui ka pärast kuriteosündmust. Süüdlase käitumine kuriteosündmusele eelnenud või sellele järgnenud ajal võib anda kaudset teavet, mis aitab tuvastada ka seda, milline oli isiku käitumine kuriteosündmuse ajal. Maakohus on eeltoodust lähtudes põhjalikult käsitlenud (II kd lk 73 pöördel) süüdistatava ja kannatanu vahelisi eelnevaid suhteid, mis viisid selleni, et süüdistatav 13.02.2008 tuli kannatanu töökohta armukadedusest ajendatuna eesmärgiga tappa kannatanu, kes ei soovinud nendevaheliste suhete taastamist. Kannatanu ütluste kohaselt (II kd lk 48-50) süüdistatav palus temalt suhete jätkamist, kannatanu keeldus ja selle peale süüdistatav võttis taskust relva ja tulistas teda väga lähedalt, kuul tabas teda kaela, jäi sinna kinni, verd hakkas voolama. Käesoleva ajani on kuul sees, see on väga lähedal selgrooajule, kuuli väljavõtmine võib kaasa tuua invaliidiks jäämise. Süüdistatava ütluste kohaselt (II kd lk 44 pöördel-47) ta ainult tahtis kannatanut ehmatada kui teda tulistas. Tal ei olnud tahtlust kannatanut tappa ja ta arvas, et ei saanudki talle pihta. Ta suunas püstoli kannatanust kõrvale ja tahtis temast mööda tulistada, kuid tegelikult tabas teda. Kannatanu oli temast 1,5 m kaugusel, istus ratastega toolil. Ta sirutas püstoliga käe ette ja kannatanu oli nüüd temast ühe meetri kaugusel. Ta sihtis kannatanust 20 cm mööda, kannatanu kattis näo kätega ja liikus tooliga ning sai püstolilasust pihta. Süüdistatav leiab, et kui tal oleks olnud tahtlus kannatanu tappa, siis olid tal selleks kõik võimalused, kuid ta nimelt sihtis kannatanust mööda ja kogemata kuul tabas kannatanut. 7 Maakohus on tõendeid kogumis hinnates tulnud järeldusele (II kd lk 73 pöördel), et süüdistatav ei soovinud seekord hirmutada kannatanut, vaid otseselt tappa, mida väljendab tema sihipärane käitumine relva suunamisel kannatanule ja tulistamine. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, sest see vastab kohtupraktikale, mille kohaselt tapmiskatsega on tegemist ka siis, kui isik kavatseb tulistada ohvrit, kuid tema relvakäsitsemise oskusest ei piisa eesmärgi saavutamiseks. Kuna süüdistatav seisis toolil istuvast kannatanust ühe meetri kaugusel, siis ta teadis, et kannatanut sihtides ja tulistades tema tegu põhjustab kannatanu surma. Kas ta seda soovis või üksnes möönas, ei ole tähtis. Otsese tahtluse tuvastamisel on seega ainutähtis tahtluse intellektuaalne element, st tahtlus on otsene ka siis, kui tapja kannatanu surma tegelikult ei soovi, ent teo toimepanemisel saab aru, et see on tema teo vältimatu tagajärg. Kaitsja leiab, et maakohus ületas süüdistuse piire. Süüdistusakti kohaselt kuritegu jäi lõpule viimata, kuna väljakutsutud kiirabi toimetas kannatanu haiglasse, kus talle osutati kiiret ja kvalifitseeritud arstiabi. Maakohus aga jõudis järeldusele, et kuritegu jäi lõpule viimata seetõttu, et süüdistatav tabas kannatanut tulistades teda lõua piirkonda, mis ei toonud kaasa tema surma, vaid põhjustas lühiajalise tervisekahjustuse. Ringkonnakohus ei nõustu väitega, et maakohus ületas süüdistuse piire. Süüdistusakti kohaselt A. Jelagini poolt jäi kuritegu lõpule viimata temast mitteolenevatel põhjustel, s.o et väljakutsutud kiirabi toimetas kannatanu haiglasse, kus talle osutati kiiret ja kvalifitseeritud arstiabi. Maakohus tuvastas (II kd lk 74), et A. Jelagini poolt tahtlik tegevus ei viidud lõpuni süüdlasest mitteolenevatel põhjustel, s.o et kuul tabas kannatanut, kuid ei toonud kaasa tema surma, sest kannatanule põhjustatud vigastused põhjustavad lühiajalise tervisekahjustuse kestvusega mitte enam kui 4 nädalat. Ringkonnakohus leiab, et tegemist ei ole süüdistuse piiride ületamisega, vaid maakohus on antud juhul kirjeldanud kannatanule tegelikult saabunud tagajärge, mis ei välista kuidagi süüdistuses toodud asjaolu, et kiirabi toimetas kannatanu haiglasse ja seal osutati talle arstiabi. Kaitsja leiab, et kuna maakohus tuvastas, et kannatanule tekitatud tegelik tagajärg oli lühiajaline tervisekahjustus kestvusega mitte enam kui 4 nädalat, siis süüdistatava tegevuse tagajärjel ei oleks kannatanu surm mitte kuidagi saanud saabuda ning see välistab tema süüdimõistmise tapmise katses. Ringkonnakohus ei nõustu selle väitega. Maakohus tuvastas, et süüdistatav tegutses kannatanu tapmise eesmärgil. Objektiivselt seisnes see kannatanu väga lähedalt tulistamises. Asjaolu, et tulistamise tagajärjeks ei olnud kannatanu surm, vaid tema kehavigastus, ei anna alust süüdistuse ümberkvalifitseerimiseks, sest see ei olnud tingitud süüdistatava tahtest. Tal ei olnud tahtlust kannatanule ainult kehavigastust tekitada ja see kehavigastus ei tulnud sellest, et süüdistatav sihtis ja tabas kannatanut just eesmärgiga põhjustada talle haav alalõua vasaku nurga piirkonnas ja alalõualuu murd vasakul. Nimetatud tagajärg on tapmiskoosseisuga hõlmatud ja tuleneb sellest, et tapmine jäi katse staadiumi. Sellist järeldust kinnitab ka kohtupraktika. Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-128-06 punktis 11 on märgitud, et kuna tapmistahtluses sisaldub alati ka tervisekahjustuse tekitamise tahtlus, siis olukorras, kus toimepanija on tegutsenud kannatanu surma põhjustamise suhtes vähemalt kaudse tahtlusega, neeldub tervisekahjustuse tekitamise tahtlus tapmistahtluses ning isiku tegevust tuleb õiguslikult vaadelda üksnes tapmiskatsena. Kaitsja leiab, et relva suunamine kannatanu poole, kiirustav lahkumine sündmuskohalt ja ebatsensuurne väljendumine kannatanu aadressil ei tõenda, et süüdistatav soovis kannatanut tappa ja tegutses otsese tahtlusega. Kaitsja väidab, et kohtuotsusest ei nähtu, mis andis alust selliseks järelduseks. Ringkonnakohus ei nõustu sellega, et kohtuotsusest ei nähtu maakohtu järelduseni jõudmise põhjendused. Asjaolu, et kaitsja ei ole nõus maakohtu põhjendustega, ei tähenda seda, et põhjendused üldse puuduks. Ringkonnakohus märgib, et maakohus on põhjendanud (II kd lk 73 pöördel-74), miks ta järeldab, et A. Jelagin ei soovinud seekord kannatanut ainult hirmutada, vaid soovis teda otseselt tappa ning miks seda väljendavad 8 süüdistatava poolt sihipärane relva suunamine kannatanule, sellele järgnenud kiirustav lahkumine sündmuskohalt ja kannatanu aadressil ebatsensuurne väljendumine. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja ei pea vajalikuks neid korrata. Kaitsja ei ole nõus ka sellega, et kohtuotsusest ei nähtu hinnangut prokuröri seisukohale, et süüdistatav tegutses kannatanu tapmise kaudse tahtlusega ja kaitsja seisukohale, et tegu pandi toime ettevaatamatult KarS § 18 mõttes. Ringkonnakohus nõustub selle väitega, et viidatud põhjendused kohtuotsuses otseselt puuduvad, kuid kaudselt on selles osas hinnang antud põhjendustega, et süüdistatav tegutses otsese tahtlusega. Ringkonnakohus leiab, et kuna maakohus tuvastas, et tegemist on otsese tahtlusega ja ringkonnakohus sellega nõustub, siis ei ole vajadust alljärgnevalt hakata üksikasjalikult käsitlema antud asjas kohtuvaidlustes esitatud väiteid, et tegemist oli kas kaudse tahtlusega või hoopis ettevaatamatusega. Vastuseks kaitsja väidetele kuriteo toimepanemisest ettevaatamatuse tõttu ringkonnakohus märgib, et maakohtu järeldus otsese tahtluse tuvastamises on kooskõlas kohtupraktikaga. Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-13-07 kohaselt tahtlus koosneb kahest elemendist, s.o intellektuaalsest küljest ehk koosseisuasjaolude teadmisest ning voluntatiivsest küljest ehk koosseisuasjaolude tahtmisest. Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-128-06 kohaselt isiku käitumise subjektiivsele küljele antav hinnang tuleb lahendada tahtluse intellektuaalse ja voluntatiivse külje eristamise kaudu. Subjektiivse külje tuvastamisel on abipakkuvateks kriteeriumiteks ka isiku teoeelne- ja järgne käitumine, samuti tema teo objektiivne avaldumine. Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-31-07 kohaselt otsese tahtluse tuvastamine eeldab seda, et isik teab asjaolu ja tahab või vähemalt möönab seda. Kaudse tahtluse kriteeriumiks on see, et isik peab asjaolu vähemalt võimalikuks ning möönab seda. Seega ei ole teadmine ja möönmine alternatiivsed tunnused. Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-20-04 kohaselt kaudse tahtlusega on tegemist siis, kui on tuvastatud, et isik ei pruukinud ehk küll olla kindel süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumises, kuid samas pidas seda siiski võimalikuks ja ka möönis kõnealuse asjaolu saabumist, sest vastasel juhul ei oleks tal olnud võimalik oma eesmärki saavutada. Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-142-05 kohaselt kaudset tahtlust ja kergemeelsuse vormis ettevaatamatust tuleb piiritleda subjektiivse külje voluntatiivse elemendi abil. Mõlemal juhul tunneb isik ära enda käitumises sisalduva ohtlikkuse, kuid erinev on suhtumine võimalikku tagajärge. Kaudse tahtluse korral kiidab isik võimaliku tagajärje heaks, st soostub tema saabumisega. Ettevaatamatuse korral loodab isik tagajärje mittesaabumisele. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab aga olema isiku üldist elukogemust ja teospetsiifikat silmas pidades adekvaatne, st see peab tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema poolt loodud oht ei realiseeru tagajärjes. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab olema tõsimeelne, mis tähendab, et see toetub konkreetsetele asjaoludele ega ole sõltuvuses tema poolt mittekontrollitavast juhuslikkusest. Seega tuleb kaudse tahtluse ja ettevaatamatuse piiritlemisel esmalt tuvastada, kas isik kujutas endale üldjoontes ja tavalise elukogemuse tasemel ette põhjuslikku seost oma teo ja saabuva tagajärje vahel. Jaatava vastuse korral tuleb seejärel lahendada küsimus, kas ta kiitis tagajärje heaks (seda mööndes) või lootis seda vältida. Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-128-06 punkt 6 kohaselt küsimus, millise sätte järgi konkreetsel juhul süütegu kvalifitseerida, sõltub toimepanija käitumise objektiivsele (nn väline teopilt) ja subjektiivsele (nn sisemine teopilt) küljele antavast hinnangust kogumis. Nimetatud otsuse punkt 7 kohaselt välisele teopildile saab tapmiskoosseisu tuvastamisel tugineda iseäranis siis, kui toimepanija tegu iseloomustab ühekordse toimimisviisi äärmuslik ohtlikkus. Ringkonnakohus leiab, et antud juhul seisnes ühekordse toimimisviisi äärmuslik ohtlikkus selles, et A. Jelagin sihtis ja tulistas kannatanut ühe meetri kauguselt, seega oli tegemist tapmisele suunatud teoga. Seda kinnitab ka nn sisemine teopilt ehk see, millele süüdistatava 9 tahtlus oli suunatud. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on ammendavalt avanud A. Jelagini nn sisemise teopildi (II kd lk 73 pöördel). Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja väitega, et A. Jelagin ei saanud ette näha, et laskmise ajal ratastega tugitoolis istuv kannatanu veeres sinnapoole, kuhu süüdistatav sihtis püstoli. Tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidi A. Jelagin ette nägema, et kannatanu ehmub, teeb järsu liigutuse ja seetõttu võib nihkuda, istudes ratastega tugitoolis, sinnapoole, kuhu lendab kuul. Kaitsja leiab, et A. Jelagini suhtumist oma teosse on võimalik kvalifitseerida kui ettevaatamatust hooletuse vormis. Ringkonnakohus ei nõustu selle väitega, sest see on ümber lükatud eelpool toodud nn välise ja sisemise teopildi analüüsiga. Tulistades kannatanut ühe meetri kauguselt ja koheselt lahkudes ei kontrollinud A. Jelagin mingilgi viisil sündmuste edasist käiku. Süüdistatava käitumine tõi kaasa tema poolt mittekontrollitava sündmuste käigu ning tema poolt loodud konkreetse ohu võimaliku tagajärje – kannatanu surma – hoidis ära vaid meditsiinitöötajate õigeaegne sekkumine. Eeltoodust tulenevalt ei ole alust A. Jelagini tegu ümber kvalifitseerida KarS § 263 p 3 järgi, nagu seda apellatsioonis taotletakse. Kaitsja taotleb ka A. Jelagini õigeksmõistmist KarS § 120 järgi, kuna ei ole tõendatud, et kannatanul oli alust karta ähvarduse täideviimist. Ringkonnakohus ei nõustu selle taotlusega. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on küllaldaselt põhjendanud (II kd lk 71 pöördel-72), millega on tõendatud A. Jelagini süü KarS § 120 järgi. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja leiab, et maakohtu järeldus vastab faktiliselt tuvastatud asjaoludele. Kannatanu on kohtuistungil (II kd lk 47-50) kinnitanud, et kui A. Jelagin teda trepikoja koridoris relvaga ähvardas, siis ta kartis ähvarduse täideviimist ja lasi süüdistatava oma korterisse. Ka korteris jätkus relvaga ähvardamine ja kannatanu kartis oma elu pärast. Ringkonnakohus leiab, et kannatanu väited A. Jelagini kartmise kohta 11.01.2008 ei ole alusetud, sest need leidsid kinnitust 13.02.2008, kui A. Jelagin teda tulistas. Kaitsja leiab, et kuna maakohus andis hinnangu A. Jelagini tegevusele, mis oli seotud püstoli kasutamisega 11.01.2008, üheaegselt KarS §-de 120 ja 266 lg 2 p 1 ja 2 järgi, siis see tegevus ei moodusta ideaalkonkurentsi ja tulnuks kvalifitseerida ainult KarS § 266 lg 2 p 1 ja 2 järgi. Ringkonnakohus ei nõustu selle väitega, sest A. Jelaginile esitatud süüdistus KarS § 266 lg 2 p 1 ja 2 järgi ei koosne ainult 11.01.2008 episoodist, vaid seda sisustab ka 19.01.2008 episood. Kaitsja on taotlenud ka A. Jelaginile mõistetud karistuse kergendamist. Ringkonnakohus ei nõustu selle taotlusega, sest ei esitatud mingeid asjaolusid, mis tingiks mõistetud karistuse kergendamist. Maakohus on igakülgselt põhjendanud karistuse mõistmist ja ringkonnakohus nõustub nende põhjendustega. Maakohus on viie erineva kuriteo eest liitkaristuseks mõistnud raskeima karistuse, s.o 6 aastat vangistust, mis omakorda on KarS § 113 sanktsiooni alammäär. Arvestada tuleb ka seda, et A. Jelagin pani kuriteod toime katseajal. KrMS § 180 lg 1 kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu, millised vastavalt KrMS §-le 175 lg 1 p 4 koosnevad ka määratud kaitsjale makstud tasudest seoses tema osalemisega kohtuistungil ja seega on A. Jelagin kohustatud hüvitama kulud õigusabile 6931.30 krooni ulatuses, mis olid osutatud advokaat S. Politševi poolt. Maarika Kuusk Tiit Lõhmus 10 Mati Kartau
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.