Obsah (8)

§ 337§ 185§ 339§ 331§ 312§ 342§ 321§ 364

1-09-676 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 7. september 2012, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-09-676 (08240100231) Kohtukoosseis

§ 337lg 1 p 1 jätta Viru Maakohtu 23.

veebruari 2012 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-09-676 muutmata ja Viru Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokuröri apellatsioon rahuldamata.

§ 185

lg 2 alusel mõista Eesti Vabariigilt Hannes Aamisepa kasuks välja 600 eurot valitud kaitsja poolt osutatud õigusabi katteks. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks ringkonnakohtu kantselei kaudu

1. septembril 2012 ja samast kuupäevast on kohtumenetluse poolel sellega võimalik tutvuda. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
2. septembrist
3. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
4. septembrist
5. Senine menetluskäik Viru Maakohtu 29.04.2010 otsusega mõisteti Hannes Aamisepp süüdi KarS § 3001 lg 2 järgi ja karistuseks mõisteti rahaline karistus 100 miinimumpäevamäära ulatuses, s.o 5000 krooni. Eelnimetatud maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni H. Aamisepa kaitsja, taotledes maakohtu otsuse tühistamist ja H. Aamisepa õigeksmõistmist. Tartu Ringkonnakohtu 14.10.2010 otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. H. Aamisepa kaitsja esitas Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale kassatsiooni, milles taotles nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu otsuste tühistamist ja H. Aamisepa õigeksmõistmist. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22.02.2011 otsusega nr 3-1-1-114-10 tühistati Tartu Ringkonnakohtu 14.10.2010 ja Viru Maakohtu 29.04.2010 otsused ning kriminaalasi saadeti uueks arutamiseks Viru Maakohtule. Viru Maakohtu 23.02.2012 otsusega tunnistati H. Aamisepp temale KarS § 3001 lg 2 järgi esitatud süüdistuses õigeks kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Esimese astme kohtu otsuse sisu Maakohus arutas H. Aamisepale KarS § 300 lg 2 järgi esitatud süüdistust selles, et tema, töötades alates 12.10.1994 Põllumajandusministeeriumi hallatava M i (enne ümberkujundamist J Õ- ja N) XXXX ametikohal, tegutsedes oma töölepingu ja põllumajandusministri 14.10.2005 määrusega nr 102 kinnitatud M i põhimääruse alusel, tegi
6. aastal real juhtudel otsuse aktsepteerida OÜ Casa Consulting poolt esitatud arveid projekti „XXXX XXXX XXXX " raames projektijuhtimise ja majanduskonsultatsioonide teenuste osutamise eest, misjärel ta tegi korralduse teha Rahandusministeeriumi Riigikassa osakonna vastavalt kontolt väljamaksed OÜ-le Casa Consulting viimase poolt esitatud arvete alusel. H. Aamisepa korralduste alusel kanti OÜ Casa Consulting arvele kokku 668 116.35 krooni. Seejuures oli H. Aamisepp teadlik, et OÜ Casa Consulting osanik ja juhatuse liige T.K. , tegutsedes H. Aamisepa ja tema abikaasa M.A. huvides ning vastavalt eelnevale kokkuleppele H. Aamisepaga, kandis enamiku saadud rahast H. Aamisepa poolt esitatud arvete alusel edasi OÜ-le AgriNet, mis kuulub H. Aamisepale ja tema abikaasale. Kokku kanti OÜ AgriNet arvele 654 691.05 krooni. Nimetatud raha oli tasu projektijuhtimise ja majanduskonsultatsiooniteenuste eest, mida OÜ Casa Consulting pidi vastavalt 03.02.2006 töövõtulepingule osutama projekti raames. Faktiliselt oli OÜ Casa Consulting M i ja OÜ AgriNet vahele loodud puhverfirma, mille juhtorgani liikmena tegutses T.K. vastavalt 2 kokkuleppele eeskätt H. Aamisepa ja tema abikaasa huvides. Kuni projekti lõppemiseni ei osutanud lepingute täitmise vältel ei T.K. ega ka ükski teine OÜ-ga Casa Consulting seotud isik projekti raames reaalset projektijuhtimise või konsultatsiooniteenust. Kogu vastava töö tegid ära H. Aamisepp ja M.A. läbi OÜ AgriNet, esitades tehtud tööde eest arved ja tööaruanded OÜ-le Casa Consulting, kes omakorda esitas arve ja tööaruanded M I . Taoline töövõtuskeem võimaldas H. Aamisepal jätkata projektis XXXX, minemata vastuollu KVS-ist ja M i põhimäärusest tulenevate piirangutega H. Aamisepa kui M i XXXX suhtes. Süüdistuse kohaselt oli H. Aamisepp väljamaksete tegemiseks korralduste andmise hetkel teadlik, et OÜ Casa Consulting arvete alusel makstav raha läheb vastavalt tema ja OÜ Casa Consulting juhatuse liikme T.K. kokkuleppele edasi OÜ-le AgriNet, mis kuulub H. Aamisepale ja tema abikaasale M.A. . Seoses huvide konflikti tekkimisega pidanuks H. Aamisepp vastavalt KVS § 25 lg-le 3 ennast KVS-st tulenevatest piirangutest teadliku isikuna raha väljamaksmisega seotud otsuste tegemisest taandama ning teatama huvide konfliktist oma vahetule ülemusele – põllumajandusministrile, kes peab huvide konflikti puudutavate otsuste tegemiseks määrama teise ametiisiku. H. Aamisepp end ei taandanud ja jättis oma ülemuse teavitamata, rikkudes sellega KVS § 25 lg-st 3 tulenevaid nõudeid ja KVS § 25 lg 1 p-des 3 ja 7 sätestatud toimingupiiranguid. Seega tegi H. Aamisepp eelkirjeldatud moel oma töö- ja teenistuskohuste täitmisel M i XXXX na otsuseid, mis oluliselt mõjutasid tema enda ja juriidilise isiku, mille osanik ja juhatuse liige tema ise ning tema lähisugulane on, majandushuve, aga samuti mõjutasid nimetatud otsused oluliselt taolise juriidilise isiku majandushuve, mille osanik ja juhtorgani liige kokkuleppel H. Aamisepaga tegutses H. Aamisepa ja tema abikaasa huvides. Maakohus, hinnanud tõendeid kogumis oma siseveendumuse kohaselt, leidis, et süüdistatav H. Aamisepp ei ole pannud toime talle KarS § 3001 lg 2 järgi inkrimineeritavat kuritegu. Maakohtu hinnangul oli tegemist HELCOM-i ning J Õ- ja N (edaspidi JÕNK) vahel sõlmitud lepingu täitmise raames saada olnud töötasuga ning seega on H. Aamisepa süüditunnistamine KarS § 3001 lg 2 järgi välistatud. Kriminaalasjas ei olnud vaidlust selles, et 13.11.2003 sõlmiti "XXXX XXXX XXXX i" raames HELCOM-i (klient) ja JÕNK-i (nõustajad) vahel nõustamiskohustuse täitmiseks leping nr CS5-
7. Lepinguga määrati K T juhiks nimeliselt H. Aamisepp ning nõustajateks vastavalt kompetentsile nimeliselt eksperdid. Lepingu p 4.3 alusel otsustas personali tööle palkamise küsimused klient. Selle lepingu alusel makstavate tasude väljamaksmiseks avati Riigikassas JÕNK-ile eriarve. H. Aamisepa ametiülesanded JÕNK-i XXXX na olid lahutatud kõne all oleva lepingu K T (KTÜ) XXXX tööülesannetest ja puutumus oli vaid sedavõrd, kuivõrd pärast vastavas korras kõigi lepingus osalevate nõustajate poolt töö aruannete esitamist, tuli ka temal koostada enda aruanne ning koondaruanne ja saata need kontrollimiseks kliendile. Tasu maksmise nõustajatele ja XXXX otsustas HELCOM ja see on lepingus sätestatud. Maakohus lähtus otsuse tegemisel eelkõige lepingu inglise keelsest originaaltekstist, kuna kohtuistungil, uurides selle toimikus olevat tõlget, tuvastas maakohus ebatäpsusi, mis andsid võimaluse lepingu eksitavaks tõlgendamiseks. Maakohus pidas oluliseks, et lepingu lisa C punktide a, b, d ja i kohaselt oli H. Aamisepa kui K T XXXX tööülesandeks muuhulgas tegutseda kui XXXX riigis ja KTÜ vastutav ametnik, jälgides ja koordineerides kõiki projektitoimingute täitmist, vastutada projekti eelarve eest: töötada välja lepingud KTÜ loomiseks ja vajaliku halduskorralduse aluseks, teostada makseid lepinguosalistele ja nõustajatele C2 koordinaatori ja HELCOM-i projekti tegevgrupi kooskõlastusel. Sellega luges 3 maakohus üheselt tõendatuks, et H. Aamisepp tegutses süüdistuses näidatud maksetele nõusolekut andes HELCOM-i lepingu raames KTÜ XXXX na, s.o XXXX ja mitte JÕNK-i XXXX na, s.t ta ei tegutsenud ametiisikuna. Tegemist ei olnud rahaliste vahenditega, mis oleks antud H. Aamisepale alluva riigiasutuse käsutusse ja mille üle ta selle juhina oleks võinud otsustada. See nähtub ka asjaolust, et Riigikassas oli nende vahendite jaoks eriarve, s.t need vahendid ei olnud H. Aamisepale alluva asutuse arveldusarvel, mille kasutamise õigus oli tal M i (MIK) XXXX na, s.t ametiisikuna. Seda kinnitab muuhulgas ka Põllumajandusministeeriumi õiend, mille kohaselt ministeerium ei olnud selle projekti elluviimisega seotud. Seega ei allunud H. Aamisepp selle projekti juhtimisel ka ministeeriumile, s.t ta ei tegutsenud ministeeriumi allasutuse ametiisikuna. Maakohtu hinnangul leidis tuvastamist, et korruptiivset tulu H. Aamisepp ei saanud ega loonud endale ka korruptiivse tulu saamise võimalust. Kogu kõne all oleva projekti rahastamine toimus Maailmapanga poolt HELCOM-i järelevalve all ilma Eesti Vabariigi rahaliste vahenditeta ja riigipoolse kontrolli ja järelevalveta. H. Aamisepp oli üks projekti personalist, kellel oli KTÜ XXXX na õigus ja kohustus pärast HELCOM-ist vastava nõusoleku saamist anda nõusolek Riigikassas avatud eriarvelt projektis ettenähtud summade väljamaksmiseks. Arvete esitamise ja maksmise kord on sätestatud lepingu punktis 6.
8. Maakohus märkis, et MIK ja OÜ Casa Consulting vahel 03.02.3006 sõlmitud töövõtulepingu seaduspärasust ei ole kahtluse alla seatud ning seetõttu tuleb sõlmitud leping lugeda selliseks, mis pole tehtud KVS § 25 lg 1 p-s 7 nimetatud piirangut rikkudes ja ühtlasi selliseks, mis jääb väljapoole KarS § 3001 lg-s 2 sätestatud õigusnormi kaitseala. Otsused teha riigikassast MIK-i nimel olevalt kontolt väljamaksed tegi H. Aamisepp õiguspäraselt lepingu täitmisaktina KTÜ juhina. HELCOM kandis raha üle siis, kui nende ametnik, kes teostas lõplikku kontrolli, sai heakskiidu Maailmapangalt. Arvete aktsepteerimine H. Aamisepa poolt oli oma sisult korralduslik toiming pangale, mistõttu ei olnud selle lepingu alusel väljamaksete tegemise lubamine maakohtu hinnangul toimingupiirangu rikkumine. Lepingus on sätestatud piirid, milles tegutses projekti toimimisel riigiasutus J- Õ- ja N, praeguse nimega M I . Ka selle asutuse XXXX ei saanud nendest piiridest väljuda. Lepingu kohaselt pidi JÕNK kindlustama KTÜ vajaliku organisatoorse ja administratiivse küljega, võimaldades KTÜ-le kui mitte juriidilisele isikule kõike vajalikku. Projekt tasus kasutatud teenuste eest vastavalt JÕNK-i poolt esitatud arvetele. Lepingu kohaselt vormistas JÕNK tööle XXXX ja sõlmis vastavad lepingud projekti poolt valitud nõustajatega. Ei JÕNK ega tema XXXX polnud isikuks, kes XXXX ja nõustajad välja valis. Seda tegid C2 Koordinaator ja HELCOM. Maakohus märkis, et projekti rakendusplaan sisaldab endas lisas A teenuste kirjeldust (TOR), mis määratleb nõustajate kohustused ja pädevuse. Samas on sätestatud, et need ei laiene JÕNK-ile. Lepingu järgi teostas KTÜ makseid lepinguosalistele ja nõustajatele C2 Koordinaatori ja HELCOM-i kooskõlastusel. KTÜ on vastutav ja aruandev C2 Koordinaatori ja HELCOM PIT-i ees. Seega ei ole sätestatud aruandekohustust JÕNK-i XXXX või Põllumajandusministeeriumi ees. Lepingu kohaselt tegutses KTÜ XXXX H. Aamisepp kui XXXX riigis ja kui KTÜ vastutav ametnik, kelle kohustus oli jälgida ja koordineerida kõiki C2 projektitoimingute täitmisi. Seega, kõiki uuritud tõendeid kogumis hinnates, asus maakohus seisukohale, et H. Aamisepp ei ole rikkunud toimingupiirangut KVS § 25 lg 1 tähenduses, mistõttu tema käitumises 4 puudub KarS § 3001 lg-s 2 sätestatud kuriteokoosseis ning ta tuleb esitatud süüdistuses õigeks mõista. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni eriasjade prokurör, taotledes maakohtu õigeksmõistva kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks Viru Maakohtule teises kohtukooseisus. Alternatiivselt taotleb apellant kriminaalasja saatmist Viru Maakohtule samas kohtukoosseisus uue kohtuotsuse tegemiseks. Apellant on seisukohal, et maakohus on Riigikohtu poolt osundatud kriminaalmenetlusõiguse rikkumise kõrvaldamise asemel asunud eeskätt otsustama materiaalõiguslike hinnangute üle, jõudes H. Aamisepa tegevuse koosseisupärasuse osas eelmiste (s.o süüdimõistvate) kohtuotsustega võrreldes vastupidistele lõppjäreldustele. Süüdistuse poolt väljapakutud põhistused ja argumendid, millega (kuidas) sisustada isiku karistusõigusliku vastutuse seisukohalt olulisi järeldusi ja parandada sel moel põhjenduste puudumine, on jäänud vähimagi tähelepanuta, mistõttu maakohtu eelkirjeldatud tegevus(etus) tühistamise alustest lähtumisel on vaadeldav olulise menetlusnormide rikkumisena. Vaidlustatava lahendi teinud Viru Maakohus konstateerib sarnaselt H. Aamisepa süüasja varem arutanud kohtukoosseisudega, et kriminaalasjas pole vaidlust tõendites sisalduvate faktiliste asjaolude üle. Sellest hoolimata hindab kohus nimetatud tõendeid ja neis sisalduvaid asjaolusid võrreldes varasemate lahenditega diametraalselt erineval moel. Seejuures on märkimisväärne asjaolu, et käesolevat asja varem läbi vaadanud kohtute poolt oli tuvastatud piisava põhjalikkusega rida selliseid faktilisi asjaolusid, mille esinemist pole kordagi vaidlustatud või millega seonduvatele ja nüüdseks tühistatud kohtuotsustes sisalduvatele põhjendustele polnud Riigikohtul etteheiteid (nt hinnangud sõlmitud lepingute seaduslikkusele või lepingu täitmise käigus tehtud väljamaksete põhjendatusele või korruptiivse tulu (mitte-)esinemisele). Muuhulgas on maakohus asja uuel arutamisel erinevalt varasematest asja arutanud kohtutest seadnud H. Aamisepa süüküsimuse otsesesse sõltuvusse väljamaksete kui lepingujärgse töötasu õiguspärasuse hindamisest, milline käsitlus on apellandi hinnangul ekslik ja põhjendamatu. Apellant leiab, et maakohus on asja uuel arutamisel eiranud põhimõtet, mille kohaselt tuleb süüdistatava süüküsimuse osas sama tõendikogumi pinnalt varasemate asja arutanud kohtukoosseisudega võrreldes vastupidise otsuse tegemist eriti põhjalikult motiveerida. Lisaks sellele, et vaidlustatavas lahendis pole kuigivõrd arvestatud varasemates kohtulahendites toodud järeldustega süü tõendatuse küsimuses, ei sisalda kohtuotsuse põhistav osa vähimatki hinnangut süüdistust kinnitavatele tõenditele. Puudub selgitus, miks maakohus ei pidanud vajalikuks analüüsida või siis kummutada apellandi seisukohti, millised on piisava põhjalikkusega fikseeritud olemasolevates ja asja raames avaldatud kohtuistungi protokollides. Apellandi poolt asja arutamisel kohtuvaidlustes väljendatud seisukohad, aga samuti varasemates lahendites toodud asjassepuutuvad põhistused, järeldused ja seisukohad on jäetud täielikult tähelepanuta, kuigi need oleksid apellandi hinnangul olnud (vähemalt osaliselt) kasutatavad ka uue otsuse tegemisel. Selliselt toimides on maakohus apellandi hinnangul oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust

§ 339lg 1 p 7 mõttes.

Maakohtu poolt menetlusnormide rikkumistega seostub apellandi hinnangul ka materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, mis on toonud kaasa kohtu ekslikud lõppjäreldused koosseisulise asjaolu (erisubjekti, s.o ametiisiku) mitteesinemise osas. Apellant ei vaidlusta seda, et H. Aamisepa ametiülesanded JÕNK-i/MIK-i XXXX olid lahutatud K T (KTÜ) XXXX tööülesannetest. Samas ei saa apellandi arvates nõustuda maakohtu järeldustega selles osas, et H. Aamisepp ei tegutsenud süüdistuses näidatud maksetele nõusolekut andes JÕNK-i XXXX (ametiisikuna), vaid KTÜ XXXX. Apellant rõhutab, et maakohtu otsuses sisalduvad 5 järeldused on vastuolus rea kriminaalasja materjalidega. H. Aamisepp on varasemalt kohtuistungil (15. 03.2010) selgitanud, et tema kui XXXX poolt väljamaksete tegemise korraldamine (maksete teostamine lepingu lisa C tähenduses) seisnes JÕNK-i/MIK-i raamatupidamisele tööde vastuvõtmist kinnitava lihtsa vormi (akti) esitamises ja raamatupidamisele ettepaneku tegemises rahad välja maksta. Asjassepuutuvad arved esitati OÜ Casa Consulting poolt samas eraldi ja kuna ükski arve ei lähe/ei saa minna maksmisele ilma asutuse juhi viisata (tuleneb asutuse suhtest kontoga) viseeris H. Aamisepp arved ära JÕNK-i/MIK-i XXXX. Mitte kusagilt ei nähtu, et H. Aamisepp oleks kordagi OÜ Casa Consulting arveid kontrollides, viseerides ja väljamakseteks korraldusi andes tegutsenud KTÜ XXXX. Viimatinimetatud ametis tegutsedes tegeles ta töötasudesse puutuvas sisuliselt vaid tööde vastuvõtmise ja aruandlusega. H. Aamisepa allkirjastatud MIK-i vastuses uurija päringule on selgitatud rahaliste maksete olemust ja XXXX ning JÕNK-i XXXX erinevaid rolle. Muuhulgas märgitakse selles vastuses, et XXXX sai teha JÕNK-i XXXX vaid taotluse väljamaksmiseks ja korralduse andis ikkagi JÕNK-i XXXX. Nähtuvalt kogutud tõenditest kanti projektiraha Riigikassa kontole, mida käsutas ja haldas JÕNK/MIK. Arved selle raha väljamaksmiseks, mis olid ettenähtud projektikulude hüvitamiseks, käisid läbi H. Aamisepa kui JÕNK-i/MIK-i XXXX, mitte läbi H. Aamisepa kui XXXX. OÜ Casa Consulting arved olid adresseeritud JÕNK-ile/MIK-ile, samas kui aruanded esitati XXXX. Seega tegutses H. Aamisepp korraga kahes erinevas ülesandes: esiteks esitas XXXX ettepanekud väljamakseteks ja teiseks viseeris arvete laekumise korral JÕNK-i/MIK-i XXXX arved ja edastas need raamatupidamisele koos korraldusega väljamakseteks. JÕNKi/MIK-i raamatupidaja täitis väljamaksetel vaid JÕNK-i/MIK-i XXXX, mitte aga KTÜ XXXX korraldusi. Apellant leiab, et arvete viseerimine ei saa olla formaalne toiming, kuna iga arve alusel väljamaksete tegemine toob kaasa arvel asuvate rahaliste vahendite osas kontomuutuse (vähenemise) ning väljamaksete tegemise eelduseks on arve õiguspärasuses veendumine. Apellant leiab, et JÕNK-i/MIK-i käsutusse (arvele) antud rahade õiguspärase kasutamise ja väljamaksete õigsuse ees vastutab JÕNK-i/MIK-i XXXX (varaliste huvide järgimise kohustus), kelle ülesandeks on muuhulgas veenduda väljamaksmiseks/viseerimiseks esitatud arve ja sellele märgitud andmete õigsuses. Eelnimetatud otsuste langetamisel, esitatud arvete aktseptimisel ning raamatupidamistöötajatele vastava ülesande andmisel on H. Aamisepa puhul tegu tema tööülesannete täitmisega JÕNK-i/MIK-i XXXX, kus H. Aamisepp peab järgima KVS sätteid. Apellatsioonimenetluse poolte seisukohad Ringkonnakohtu 22.05.2012 määrusega määrati kriminaalasi

§ 331lg 11 alusel apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses.

Apellatsioonimenetluse pooltele anti seisukohtade esitamiseks aega kuni 13.06.2012. 12.06.2012 registreeriti ringkonnakohtus süüdistatava kaitsja seisukohad eriasjade prokuröri apellatsiooni kohta, millised on kokkuvõtlikult järgmised. Kaitsja on seisukohal, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Kaitsja arvates on ekslik apellandi seisukoht, mille kohaselt pidanuks maakohus asja uuel arutamisel ja kohtuotsuse tegemisel lähtuma ainuüksi apellandi seisukohtadest ja põhjendustest, sest vaid sellisel juhul oleks täidetud Riigikohtu otsuses antud juhis ning kohus ei oleks rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. Selline apellandi seisukoht viitab kaitsja arvates soovile jätkuvalt õigustada menetluse jätkamist põhjendamatu ja kogutud ning uuritud tõenditega mittetõendatud süüdistuse alusel. Kaitsja leiab, et maakohus on asja uuel arutamisel just 6 nimelt välja selgitanud asjaolud ja toonud välja järeldused, mille kohta põhjenduste ja järelduste puudumisele Riigikohus tähelepanu juhtis. Põhjendamatu ja eksitav on kaitsja hinnangul ka apellandi arvamus ja etteheide, et maakohus on samu tõendeid ja neis sisalduvaid faktilisi asjaolusid hinnanud varasemate lahenditega võrreldes diametraalselt erineval moel. Kaitsja arvates ongi küsimus selles, et uuel asja arutamisel uuris maakohus tõendeid ka lähtudes sellest, millele juhtis tähelepanu Riigikohus oma lahendis. Ei ole midagi menetluslikult lubamatut, kui teine kohtukoosseis sellisel juhul jõuab teistele järeldustele. Seejuures juhib kaitsja tähelepanu asjaolule, et maakohus tegi H. Aamisepa suhtes õigeksmõistva kohtuotsuse, mistõttu selles ei saagi olla hinnanguid süüdistust kinnitavatele tõenditele. Kaitsja hinnangul on eksitav ka apellandi paljasõnaline seisukoht, et kohtuotsuses puuduvad põhjendused süüdistuses esitatud väidete paikapidavuse/ekslikkuse kohta, kuivõrd

§ 312sätestatu kohaselt ei peagi kohtuotsuses seda esitama.

Seega ei ole apellant kaitsja arvates esitanud ühtegi põhjendatud asjaolu, mida oleks võimalik käsitleda kriminaalmenetlusnormide olulise rikkumisena ja mis võimaldaks kohtuotsuse tühistamist ja asja saatmist esimese astme kohtule uueks arutamiseks või uue kohtuotsuse tegemiseks. Seoses apellandi seisukohaga, et menetlusõiguse normide rikkumisega seostub ka materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, mis on toonud kaasa kohtu ekslikud lõppjäreldused koosseisulise asjaolu (tegu peab olema toime pandud ametiisiku poolt) mitteesinemise osas, märgib kaitsja, et mingil juhul ei saa materiaalõiguse ebaõige kohaldamine kaasa tuua kohtu ekslikke järeldusi koosseisulise asjaolu kohta, sest kõigepealt tuleb kindlaks teha koosseisuliste asjaolude esinemine ja alles seejärel saab kohaldada materiaalõigust. Kaitsja leiab, et maakohus on oma otsuses piisavalt põhjendanud, et H. Aamisepp ei tegutsenud süüdistuses näidatud maksetele nõusolekut andes JÕNK-i XXXX(ametiisikuna) vaid KTÜ XXXX. Kohtu seisukoha kujunemine on otsuses selgesti ja üheselt jälgitav ning arusaadav. Ka kaitsja on jätkuvalt seisukohal, et H. Aamisepa poolt ei toimunud tema teenistuskohustuste raames mingit tegevust, mida võiks pidada teoks (otsustuseks) kuriteokoosseisu mõttes. H. Aamisepal ei olnud JÕNK-i/MIK-i XXXX mingit võimalust teha (või jätta tegemata) otsustust, millest sõltus arvetel kajastatud summade väljamaksmine. Arvete alusel maksmine puhtalt lepingu täitmisaktina toimus pärast seda, kui HELCOM oli arvetel näidatud töö vastu võtnud ja heaks kiitnud ning eriarvele Riigikassas selleks Maailmapanga nõusolekul raha kandnud. Kaitsja hinnangul on põhjendatud maakohtu seisukoht, et M i ja OÜ Casa Consulting vahel 03.02.2006 sõlmitud töövõtulepingu seaduslikkust ei ole kahtluse alla seatud ning seetõttu tuleb sõlmitud leping lugeda selliseks, mis pole tehtud KVS § 25 lg 1 p-s 7 nimetatud piirangut rikkudes ja ühtlasi selliseks, mis jääb väljapoole KarS § 3001 lg-s 2 sätestatud õigusnormi kaitseala. Kaitsja arvates on üheselt tõendatud, et H. Aamisepp tegutses süüdistuses näidatud maksete kohta oma nõusolekut andes HELCOM-i lepingu raames K T XXXX ja mitte J Õ- ja N (hiljem MIK) XXXX, s.t ametiisikuna. Oluline on, et tegemist ei olnud rahaliste vahenditega, mis oleks antud H. Aamisepale alluva riigiasutuse käsutusse ja mille käsutamise ja kasutamise üle ta selle XXXX oleks võinud otsustada. See nähtub ka asjaolust, et Riigikassas oli nende vahendite jaoks eriarve, s.t need vahendid ei olnud H. Aamisepale alluva asutuse arveldusarvel, mille kasutamise õigus oli tal MIK-i XXXX, s.t ametiisikuna. Selles osas on ebaõige ja eksitav apellatsioonkaebuses esitatud väide, et projektiraha kanti Riigikassa kontole, mida käsutas ja haldas JÕNK/MIK. Seda kinnitab muuhulgas ka Põllumajandusministeeriumi õiend, mille kohaselt ministeerium ei olnud selle projekti elluviimisega seotud. Seega ei allunud H. Aamisepp selle projekti juhtimisel ka ministeeriumile ehk teisisõnu ei tegutsenud ministeeriumi allasutuse ametiisikuna. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused 7 Tartu Ringkonnakohus, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, prokuröri poolt apellatsioonis esitatud väidetega ning H. Aamisepa kaitsja vastuväidetega apellatsioonile, leiab, et maakohtu otsus H. Aamisepa õigeksmõistmine KarS § 3001 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises tuleb jätta muutmata. Tartu Ringkonnakohus, leiab, et maakohus on oma otsuses

§ 312

p 1,2 alusel igakülgselt analüüsinud süüdistatavale esitatud süüdistust ning põhjendatult leidnud, et see ei ole tõendamist leidnud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu sellekohaste järeldustega ning vastavalt

§ 342

lg 3 p 1 ei pea ringkonnakohus vajalikuks kohtuotsuses toodud põhjendusi käesolevas otsuses korrata. Ringkonnakohtu arvates ei esine maakohtu otsuses taolisi kriminaalmenetluse normide rikkumisi, mis tingiksid kohtuotsuse tühistamise ja selle saatmise I astme kohtule uueks arutamiseks. Viru Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokuröri poolt esitatud apellatsioonis taotletakse Viru Maakohtu otsuse tühistamist ning kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks esimese astme kohtule, kusjuures apellatsioonis viitab kaitsja ka nimetatud taotlust reguleerivatele

sätetele (§-d 339 lg 1 p 7; 341 ).

§ 331lg 2 kohaselt arutab ringkonnakohus kriminaalasja esitatud apellatsiooni piires.

Apellatsiooni piirid on seatud sellega, millises osas kohtuotsust vaidlustatakse, aga eelkõige siiski apellandi nõuete sisuga (

§ 321lg 2 p 4).

Käesoleval juhul on apellandi nõudeks tühistada maakohtu otsus kriminaalmenetluse seaduse normide rikkumise tõttu. Seega saab ringkonnakohus käesoleval juhul otsustada vaid küsimuse üle, kas Viru Maakohus on kohtuotsust koostades rikkunud kriminaalmenetluse seaduse norme või mitte ning kas nimetatud rikkumine toob kaasa kohtuotsuse tühistamise ja selle saatmise I astme kohtule uueks arutamiseks. Vastavalt

§-le 341 lg 2 on ringkonnakohtul õigus saata kriminaalasi uueks arutamiseks esimese astme kohtule, mis on sõnaselgelt toodud ka kaitsja poolt esitatud apellatsiooni nõudena, juhul, kui ringkonnakohtu istungil tuvastatakse

§ 339

lõikes 1 punktides 6-8 või 11 nimetatud kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Nähtuvalt apellatsioonis esitatud nõude sisust taotleb prokurör kriminaalasjas saatmist esimese astme kohtule uueks arutamiseks

§ 339lg 1 p 7 alusel, s.o põhjusel, et kohtuotsuses puuduvad põhjendused.

Ringkonnakohus ei nõustu apellandi taolise väitega. Ringkonnakohtu arvates käsitlevad apellatsiooni väited maakohtu poolt tuvastatud asjaolude kriitikat, mida apellant käsitleb kui menetlusnormide rikkumist, sest apellandi arvates ei ole kohus oma seisukohti piisavalt põhjendanud. Riigikohus on oma mitmetes otsustes leidnud, et põhjenduste puudumisena tuleb käsitleda olukorda, kus mõnes olulises küsimuses motiive üldse ei esitata, mitte aga seda, kui motiivid tunduvad menetlusosalisele ebapiisavatena. Ringkonnakohus leiab, et käesolevas asjas on maakohus oma kohtuotsuses H. Aamisepa õigeks mõistes igakülgselt ja piisavalt analüüsinud ja hinnanud kõiki kriminaalasjas esitatud tõendeid ja kujundanud nende põhjal oma motiveeritud seisukoha. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on kohtuotsuses ära näidanud asjaolud, millised ta on lugenud tõendatuks ja näidanud ära ka tõendid, millistele tuginedes on kohus teinud H. 8 Aamisepa suhtes õigeksmõistva kohtuotsuse. Samas on kohtu taolise seisukoha kujunemine kohtuotsuse lugejale ka jälgitav. Ringkonnakohtu arvates on mõistetamatu prokuröri poolt apellatsioonis esitatud etteheide maakohtule, nagu ei oleks viimane kõrvaldanud eelnevate kohtuotsuse tühistamise aluseks olnud kriminaalmenetluslikke minetusi ning keskendunud kohtuotsuses vaid materiaalõiguslike normidele hinnangu andmisele. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt tühistas Riigikohtu kriminaalkolleegium oma

1. veebruari 2011 otsusega Viru Maakohtu ja Tartu Ringkonnakohtu kohtuotsused H. Aamisepa süüditunnistamises KarS § 3001 lg 2 järgi põhjusel, et maa- ja ringkonnakohus olid jätnud oma otsustes H. Aamisepa karistusõigusliku vastutuse seisukohalt olulised järeldused põhistamata. Riigikohtu kriminaalkolleegium tõi välja asjaolu, et kohtuotsustes ei olnud analüüsitud millised õigussuhted tekkisid HELCOM-i, JÕNK-i (hiljem MIK-i) ja H. Aamisepa vahel tulenevalt
2. novembril 2003 sõlmitud nõustamiskohustuse täitmise lepingust ja selle lisadest. Kohtuotsustele heideti ette ka seda, et kohtud pole andnud hinnangut sellele, kas süüdistuses nimetatud arvete aktsepteerimisel oli KVS § 25 lg 1 mõttes otsuse kvaliteet. Ka on Riigikohtu kriminaalkolleegium kohtutele etteheitnud, et kohtute poolt on jäänud analüüsimata, kas OÜ Casa Consulting arvete aktsepteerimine ja nende väljamaksmiseks korralduste andmine kuulus MIK-i XXXX kompetentsi või tulenes H. Aamisepa pädevus arvete aktsepteerimisel ja väljamaksmiseks korralduste andmisel „XXXX XXXX XXXX i“ K T XXXX tööülesannetest. Eeltoodust nähtub, et Riigikohutu kriminaalkolleegium, tühistades varasemad kohtuotsused põhjenduste puudumise tõttu, s.o kriminaalmenetluse normide rikkumise tõttu, on oma otsuses konkreetselt viidanud ka küsimustele, millistele vastamata pole võimalik lahenda H. Aamisepa süüküsimust. Ringkonnakohus, vastupidiselt apellatsioonis väidetule, leiab, et Viru Maakohus on oma
3. veebruari 2012 otsuses esmalt kõrvaldanud varasematele kohtuotsustustele etteheidetud kriminaalmenetluse normide rikkumised analüüsides

§ 364

lg 1 p 1 tulenevalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses tõstatud küsimusi, milliste põhistamatust heideti ette varasematele kohtuotsustele. Alles pärast tõusetunud küsimuste analüüsi ja omapoolsete põhistuste esitamist on maakohus teinud otsustuse KarS § 3001 lg 2 ettenähtud kuriteokoosseisu esinemise kohta H. Aamisepa käitumises. Nii on maakohus kohtuotsuses analüüsinud „XXXX XXXX XXXX i“ raames HELCOM-i ja JÕNK-i vahel sõlmitud Nõustamiskohustuse täitmise lepingut ja selle lisa C. Ringkonnakohus leiab, et analüüsides HELCOM-i ja JÕNK-i vahel sõlmitud lepingut on kohus välja toonud, millised olid H. Aamisepa kohustused JÕNK-i XXXX na (n. osutama kohalikule tootmisüksusele organisatoorset abi) ning millised olid tema kohustused projekti K T juhina tegutsedes (n. teostada makseid lepinguosalistele ja nõustajatele C2 koordinaatori ja HELCOM-i projekti tegevgrupi kooskõlastusel). Nimetatud analüüsi tulemusena ongi maakohus tulnud õigele järeldusele, et A. Aamisepa ülesanded JÕNK-i XXXX na ning projekti K T XXXX na olid lahutatud ning andes nõusoleku HELCOM-i projekti raames esitatud arvete väljamaksmiseks, tegutses H. Aamisepp kui projekti K T XXXX . Maakohus on kohtuotsuses esitanud omapoolse analüüsi ka küsimuses, kas H. Aamisepa poolt HELCOM-i projekti raames esitatud arvete väljamaksmise aktsepteerimine on KVS § 25 lg 1 mõttes vaadeldav otsuse tegemisena. 9 Maakohus on otsuses analüüsinud, millised olid eeldused, mis tagasid lepingu raames teostatud tööde eest tasumise (aruannete esitamine, nende kinnitamine HELCOM-i koordinaatori poolt, arvete aktsepteerimine Maailmapanga poolt) ning alles pärast sellekohast tõendite analüüsi jõudnud otsustusele, et oma sisult oli HELCOM projekti raames H. Aamisepale esitatud arvete aktsepteerimine oma sisult vaid korralduslik toiming. Kohtuotsusest nähtuvalt on maakohus eeltoodud analüüsi tulemusena jõudnudki järeldusele, et H. Aamisepp ei tegutsenud HELCOM-i projekti raames esitatud maksetele nõusolekut andes mitte JÕNK-i XXXX na s.o ametiisikuna, vaid K T juhina ning seetõttu ei ole tema tegevus kvalifitseeritav KarS § 3001 lg 2 järgi. Ringkonnakohus leiab, et põhjendamatu on prokuröri seisukoht nagu oleks maakohus jätnud tähelepanuta süüdistuse poolsed põhjendused, miks esineb H. Aamisepa käitumises KarS § 3001 lg 2 kuriteokoosseis. Maakohus hinnates kriminaalasjas kogutud tõendeid nende kogumis, eelkõige aga „XXXX XXXX XXXX i“ raames HELCOM-i ja JÕNK-i vahel sõlmitud Nõustamiskohustuse täitmise lepingut, on tulnud järeldusele, et H. Aamisepp ei täitnud projekti raames esitatud arveid aktsepteerides ametiülesandeid ning ta ei esinenud nimetatud lepingulistes suhetes ametiisikuna. Kuivõrd H. Aamisepale esitatud süüdistus põhines eelkõige eeldusel, et H. Aamisepp tegutses projekti raames esitatud arvete aktsepteerimisel ametisikuna, s.o JÕNK-i XXXX na ja kuna maakohus on kohtuotsuses esitatud analüüsi tulemusena jõudnud vastupidisele järeldusele, siis ringkonnakohtu arvates on maakohus kohtuotsuses esitatud analüüsiga vastanud ka süüdistuse poolsetele põhjendustele ning need omapoolse analüüsi tulemusena ümberlükanud. Puutuvalt prokuröri apellatsioonis esitatud väitesse, et maakohus ei ole kohtuotsuse koostamisel järginud põhimõtet, mille kohaselt juhul kui kohus teeb sama tõendikogumi pinnalt varasemate kohtukoosseisudega võrreldes vastupidise otsuse, peab ta sellist otsust eriti põhjalikult motiveerima, märgib ringkonnakohus järgmist. Ringkonnakohus leiab, et prokuröri poolt väljatoodud põhimõtet saab ja tuleb järgida vaid juhul, kui tegemist on vaidlustatud kohtuotsusega. Käesoleval juhul on aga tegemist olukorraga, kus Riigikohtu kriminaalkolleegium on Viru Maakohtu 29. aprilli 2010 ja Tartu Ringkonnakohtu 14. oktoobri 2010 kohtuotsused kriminaalmenetluse normide rikkumise tõttu tühistanud. Kuivõrd nimetatud kohtuotsused on tühistatud, siis tuleb Viru Maakohtu 23. veebruari 2012 otsust vaadelda kui esimest antud kriminaalasjas tehtud kohtulahendit ning mis käesoleval hetkel on apellatsioonikorras vaidlustatud. Eeltoodust tulenevalt puudus maakohtul seega igasugune alus arvestada tühistatud kohtuotsustes esitatud seisukohtadega ning vajadus anda omapoolseid hinnanguid nendes kajastatud asjaoludele. Ülaltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et Viru Maakohus ei ole kohtuotsuses rikkunud otsuse põhistamise nõuet

§ 339

lg 1 p 7 mõttes ning puudub alus maakohtu otsuse tühistamiseks kriminaalmenetluse normide rikkumise tõttu. H. Aamisepa kaitsja on esitanud õigusabi kulude hüvitamise taotluse, millest nähtub, et H. Aamisepp on tasunud valitud kaitsja poolt osutatud õigusabi eest Advokaadibüroole Priit Tartu OÜ 600 eurot. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud tasu on põhjendatud. 10 Käesolevas kriminaalasjas on apellatsiooni esitanud Viru Ringkonnaprokuratuuri prokurör ning tulenevalt

§-st 185 lg 2 kannab juhul kui apellatsiooni esitaja on prokuratuur menetluskulud riik. Aarne Sarjas Maarika Kuusk 11 Paavo Randma