1-11-11386/51

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg

1. september 2012 (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-11-11386 Kohtukoosseis Tiit Lõhmus, Mati Kartau, Maarika Kuusk Kriminaalasi Harri Induse süüdistuses KarS § 200 lg 2 p 7 järgi ja Janek Everti süüdistuses KarS § 200 lg 2 p 7 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu (Rakvere kohtumaja)
2. mai 2012 otsus Apellatsioonide esitajad süüdistatav Harri Indus ja tema kaitsja Monica Meristo Prokurör Sirje Merilo Süüdistatav Harri Indus Asukoht Viru Vanglas, elukoht XXX, isikukood: 36409155217, kodakondsus: eesti, XXX, XXX, XXX: XXXX; varem kriminaalkorras karistatud, väärtegude eest karistatud 8 korda. tõkend: vahistamine Kaitsja Monica Meristo RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätta Viru Maakohtu
3. mai 2012 kohtuotsus muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsus on tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis
4. septembril
5. Kassatsiooni esitamise õigus on prokuratuuril, advokaadist kaitsjal ja teistel kohtumenetluse pooltel advokaadi vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
6. septembrist
7. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
8. septembrist
9. 1 Esimese astme kohtu otsuse sisu Viru Maakohus mõistis H. Induse süüdi KarS § 200 lg 2 p 7 järgi ja karistas teda vangistusega 3 aastat ja 6 kuud. Maakohus suurendas karistust KarS § 65 lg 2 alusel 27.04.2010 Viru Maakohtu Rakvere kohtumaja poolt mõistetud ja ärakandmata karistuse, s.o 11 kuud 28 päeva vangistust, võrra ja mõistis liitkaristuseks 4 aastat 5 kuud 28 päeva vangistust. Sama otsusega mõistis maakohus süüdi ka J. Everti KarS § 200 lg 2 p 7 järgi, kuid selles osas ringkonnakohtule apellatsiooni ei esitatud. H. Indusele esitati süüdistus selles, et tema 09.03.2011 kella 17.00 paiku XXX kortermaja ees koos J. Evertiga nõudis A.K. 11 euro maksmist ning kui A.K. maksmisest keeldus, siis ta sülitas ning lõi A. K. ühe korra rusikaga näkku ja lubas ta metsa viia, mispeale A.K. andiski kummalegi 10 eurot. Seega H. Indus võttes vägivallaga ja isikute grupis ära võõra vallasasja selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, pani toime KarS § 200 lg 2 p 7 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Maakohus leidis, et objektiivse süüteokoosseisu olemasolu H. Induse ja J. Everti tegevuses on usaldusväärselt tõendatud kannatanu ütlustega, millest nähtub, et mõlemad süüdistatavad küsisid temalt raha, tema keeldumise peale ähvardasid mõlemad teda metsa viimisega, H. Indus lõi teda ning ta andis mõlemale 10 eurot kuna kartis metsaviimist. Maakohus leidis, et kannatanu ütlusi kinnitavad J. Everti ütlused, mille kohaselt ähvardas ta koos H. Indusega kannatanut metsaviimisega ja küsis ning sai raha. Maakohtu hinnangul on J. Evert andnud H. Induse tegevuse kohta vastuolulisi ütlusi, kuid on põhjendanud vahepealseid H. Indust õigustavaid ütlusi sooviga H. Indust toetada. Maakohus märkis, et kohtuistungil jäi J. Evert ütluste juurde, mille kohaselt küsis H. Indus kannatanult raha, sülitas kannatanule näkku, lõi viimast ja ähvardas metsaviimisega. Kannatanult raha küsimist, kannatanule näkkusülitamist ja metsaviimisega ähvardamist on maakohtu otsuse kohaselt tunnistanud ka H. Indus, kuid löömist eitanud, väites, et võis kogemata kätega vehkides kannatanut riivata. Samuti väitis H. Indus, et küsis kannatanult raha vaid laenuks. Maakohus ei pidanud H. Induse ennastõigustavaid ütlusi usaldusväärseks, kuna kannatanu ja J. Everti ütlused lükkavad need ümber. Maakohtu hinnangul nähtub ülaltoodust, et H. Induse ja J. Everti poolne psüühiline mõjutamine – ähvardamine – ja H. Induse poolne füüsiline mõjutamine – löömine – olid asjaoludeks, mis kannatanu vastupanu murdsid ja mille tagajärjel varem raha andmisest keeldunud kannatanu mõlemale süüdistatavale raha andis. Maakohus leidis, et süüdistatavad tegutsesid üheaegselt, ühise tahtlusega ja ühise eesmärgi nimel. Maakohtu hinnangul nähtub kannatanu ja süüdistatava J. Everti ütlustest, et mõlemad süüdistatavad panid kuriteo toime kavatsetult, nende eesmärgiks oli omastada kannatanu raha ning nad viisid oma eesmärgi ellu kannatanut füüsiliselt ja psüühiliselt mõjutades. Maakohus leidis, et H. Induse karistust kergendavaks asjaoluks on kuriteoga tekitatud kahju hüvitamine ning karistust raskendavaid asjaolusid ei esine. Maakohus võttis arvesse seda, et H. Indust on varem kohtu poolt seitsmel korral karistatud ning arutatav kuritegu on toime pandud katseajal. Karistuse mõistmisel arvestas maakohus ka asjaolu, et kasutatud vägivald ei olnud intensiivne ja tekitatud kahju oli väike. Maakohus leidis, et arvestades kuriteo tehiolusid, H. Induse süü suurust ja isikut, on teda võimalik mõjutada õiguskuulekale käitumisele tema karistamisega sanktsiooni miinimumilähedase vangistusega. Maakohus liitis karistusele eelmise kohtuotsusega mõistetud kandmata karistuse. Apellatsioonides esitatud taotluste sisu H. Induse apellatsioon H. Indus taotleb maakohtu otsuse osalist tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega H. Induse tegu kvalifitseerida KarS § 199 lg 2 p 7 järgi, samuti mõistetud karistuse kergendamist. 2 H. Indus märgib, et võis ärritunud meeleseisundis kannatanut ähvardada, kuid leiab, et metsaviimise jutt ei olnud tõsiseltvõetav, kuna tahtlus ja võimalus selleks puudus. Apellatsiooni kohaselt ei kasutanud H. Indus kannatanu suhtes vägivalda, vägivalla kasutamise tõendamiseks puudub ekspertiis ning J. Everti ütlused olid ebausaldusväärsed ja vastuolulised ja ta muutis neid korduvalt. Apellandi hinnangul on arusaamatud kannatanu ütlused selle kohta nagu oleks süüdistatavad takistanud tal vestluse ajal ära minemast, kuna A.K. tunnistas kohtus, et ta ei üritanudki ära minna. Samuti oli igasugune hirm selles situatsioonis apellandi hinnangul põhjendamatu, kuna nad viibisid avalikus kohas tööpäeva õhtupoolikul kella 17 paiku ja rahvast liikus palju. H. Induse väitel oli tema soov A. K. 10 eurot laenata ning kui ta oleks tahtnud kannatanut röövida, oleks ta temalt ära võtnud kogu raha, kuna võimalus selleks oli. Süüdistatav märgib, et on kannatanule kahju 20 eurot vabatahtlikult hüvitanud, tal on vabaduses kindel elukoht ja väike laps, tema pere majanduslik olukord on halb ja ta soovib vabaduses minna tööle ja elada seaduskuulekalt. Apellatsiooni kohaselt on maakohus jätnud tähelepanuta, et tema eelnevate karistuste vahel on kümne aastane ajavahemik. Ka apellatsioonile esitatud lisas kordab H. Indus apellatsioonis esiatatud seisukohti ja rõhutab, et vägivaldset raha võtmist A. K. ei toimunud ning ta ei löönud kannatanut tahtlikult ega teadlikult ning nii kannatanu kui ka kaassüüdistatava ütlused on ebausaldusväärsed. H. Induse kaitsja apellatsioon H. Induse kaitsja taotleb maakohtu otsuse osalist tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega H. Induse tegu kvalifitseerida KarS § 199 järgi, samuti H. Indusele mõistetud karistuse kergendamist. Kaitsja märgib, et asja kohtuliku uurimisega ei tuvastatud asjaolusid, mille eest 3 aasta ja 6 kuu pikkune karistus mõisteti. Apellatsiooni kohaselt oli H. Induse soov raha laenata ja kui ta oleks tõesti olnud soov kannatanut röövida, siis oli tal ju võimalus saada kätte kogu raha, mis kannatanul oli. Kaitsja märgib, et isegi juhul, kui kohus leiab, et tegemist on röövimisega, on mõistetud karistus liiga range, arvestades kannatanu isikut, raskete tagajärgede puudumist ja 10 euro suurust kahju. Apellatsiooni kohaselt on H. Indusel väike laps ja pere vajab tema abi. Apellandi hinnangul tugineb maakohtu otsus olulisel määral kannatanu ütlustele. Kaitsja märgib ka, et kannatanul oli võimalus kohe politseisse pöörduda, kuid ta tegi seda tunduvalt hiljem, mingeid vigastusi tal ei esinenud ja talle tekitatud kahju on hüvitatud. Kaitsja hinnangul on maakohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust, samuti mõistnud liiga range karistuse. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
10. Ringkonnakohus, olles uurinud kriminaalasja materjale, andnud võimaluse süüdistatavale, kaitsjale ja prokurörile apellatsioonimenetluses seisukohtade esitamiseks, leiab, et süüdistatava H. Induse ja kaitsja apellatsioonid, milles on taotletud H. Induse teo ümberkvalifitseerimist vargusena ning mõistetud karistuse kergendamist, on põhjendamatud ja rahuldamisele ei kuulu ning maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selle põhiosas esitatud asjaoludel. Kuna ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohtadega, ei pea kohus vajalikuks täiendavalt maakohtu põhjendusi vastavalt KrMS § 342 lg 3 p-le 1 korrata, vaid käsitleb järgnevalt üksnes peamisi apellatsioonides esitatud väiteid.
11. Kaitsja on apellatsioonis esitanud arvamuse, et maakohus tugineb oma otsuses olulisel määral kannatanu ütlustele ning süüdistatav märgib täiendavalt, et nii kannatanu kui ka kaassüüdistatava ütlused on ebausaldusväärsed. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja ja süüdistatava sellekohaste paljasõnaliste arvamustega. 3 Kaitsja ja süüdistatava apellatsioonis ei sisaldu asjakohaseid kaalukaid motiive ja asjaolusid, mis ajendaks ringkonnakohut maakohtu otsuse süüdimõistvaid järeldusi ümber hindama. Samuti ei sea ringkonnakohus kahtluse alla maakohtu otsuses analüüsitud isikuliste tõendite tõenduslikku sisu, mis kinnitavad H. Induse süüd.
12. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et tõendite hindamise temaatikat on korduvalt käsitletud Riigikohtu praktikas (sealhulgas RKKKo-d nr 3-1-1-61-08 ja nr 3-1-1-3-10), millest tuleneb tõendite hindamise põhimõte, et ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel tuleb lisaks teiste tõenditega kõrvutamisel hinnata ka ütlustes väljendatud asjaolude „elulist usutavust“. Ka käesolevas kriminaalasjas on tõendite hindamisel, sh usaldusväärsuse kontrollimisel peamine kõrvutada tõendeid teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega ning seejärel hinnata neid „elulise usutavuse“ kontekstis. Samas ei olegi võimalik mõista, miks käsitletavas käitumissituatsioonis kannatanu ja kaassüüdistatav J. Evert peaksid andma valeütlusi toimunu kohta või mis peaks tõstatama põhjendatud kahtlusi nende ütluste usaldusväärsuses.
13. Ringkonnakohus ei nõustu H. Induse väitega, et ta ei kasutanud kannatanu suhtes vägivalda. Maakohus on kannatanu ja J. Everti ütlustega lugenud tõendatuks, et kannatanu suhtes kasutati psüühilist (ähvardus metsa viia) ja füüsilist vägivalda (H. Indus lõi kannatanut). Süüdistatavad on tunnistanud, et nad ähvardasid kannatanut metsa viia. Samuti on kannatanu ja J. Everti ütlustega (tl 152-155) tõendatud, et H. Indus lõi kannatanut rusikaga vastu lõuga. J. Everti sõnul lõi H. Indus kannatanut rusikaga vastu alalõuga. Eelnevaga on ümber lükatud H. Induse väide, et ta ei kasutanud kannatanu suhtes vägivalda tahtlikult ega teadlikult. Maakohus luges tuvastatuks, et süüdistatavad ähvardasid kannatanu A. K. metsa viia. H. Induse apellatsiooni vastuväite kohaselt ei olnud kannatanu metsaviimine jutt tõsiseltvõetav, kuna tahtlus ja võimalus selleks puudus. Ringkonnakohus leiab, et ähvarduse puhul on oluline, et ähvarduse adressaat võtaks seda tõsiselt. A.K. on korduvalt kinnitanud, et metsaviimise ähvarduse tõttu oli ta hirmutatud ja on usutav, et ta võttis seda tõsiselt (tl 149-151). H. Induse väited, et ähvarduse täideviimiseks puudus tahtlus ja ka reaalne võimalus, on eeltoodust tulenevalt asjakohatud. H. Induse väide nagu süüdistatavad ei takistanud kannatanul vestluse ajal ära minemast ning kannatanu ise ei üritanudki seda teha, on ümber lükatud J. Everti ja kannatanu ütlustega. J. Evert on väitnud, et kannatanu seisis trepikoja nurgas ja süüdistatavad ei lasknud kannatanut algul kohe ära, takistasid kätega, kannatanu oli nende kahe vahel. Kannatanu kohtuistungil antud ütluste kohaselt seisis ta trepikoja nurgas ning süüdistatavad olid tema ees ja ta ei saanud ära minna. Seega ei saanud kannatanu sündmuskohalt lahkuda temast mitteoleneval põhjusel, s.o süüdistatavad takistasid tal seda tegemast. Kaitsja ja süüdistatav väidavad apellatsioonides, et kui H. Indusel oleks reaalselt olnud soov kannatanut röövida, siis oli süüdistataval võimalus saada kätte kogu raha, mis kannatanul oli. Ringkonnakohtu hinnangul on röövimise koosseis kannatanult võetud raha osas tõendatud asjas kogutud materjalidega ning asjaolu, et süüdistatav ei võtnud kannatanult kogu kaasas olnud raha, ei anna alust järeldada, et H. Indus ei pannud toime KarS § 200 lg 2 p 7 järgi kvalifitseerivat kuritegu.
14. Seega on maakohus uuritud tõendite põhjal põhjendatult järeldanud, et süüdistatav H. Indus pani koos kaassüüdistatavatega toime A. K. suhtes KarS § 200 lg 2 p 7 järgi kvalifitseeritava kuriteo, so võõra vallasasja äravõtmine isikute grupis vägivalla abil selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil. Kuna ringkonnakohus tuvastas samuti H. Induse käitumises 4 kuriteokoosseisu esinemise KarS § 200 lg 2 p 7 järgi, siis puudub vajadus kaaluda süüdistuse ümberkvalifitseerimist kergemaliigiliseks varavastaseks süüteoks.
15. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja apellatsioonis märgitud seisukohaga, et H. Indusele mõisteti KarS § 200 lg 2 p 7 järgi kvalifitseeritava kuriteo eest ülemäära range karistus, s.o 3 aastat ja 6 kuud vangistust. Maakohus on juba arvestanud seadusest tulenevate üldpõhimõtetega H. Indusele vangistuse mõistmisel. KarS § 56 lg 2 esimese lause kohaselt võib vangistust mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Riigikohus on kriminaalasja lahendis nr 3-1-1-14-06 asunud seisukohale, et kui kohus peab vangistuse kohaldamist siiski vajalikuks, tuleb kaaluda sellest tingimisi vabastamist. H. Induse puhul on tegemist isikuga, kes oli korduvalt kriminaal- ja väärteokorras karistatud. Peale selle ei ole väheoluline asjaolu, et süüdistatav pani käesoleva kriminaalasja aluseks oleva kuriteo toime katseajal, millega näitas hoolimatut suhtumist eelmisse karistamisse kui hoiatusse, mis annab tunnistust tema negatiivsest sotsiaalõiguslikust meelestatusest. Maakohus on põhjendatult määranud H. Indusele karistuseks reaalse vangistuse. Maakohus on mõistetava karistuse määra puhul võtnud arvesse karistust kergendavaid asjaolusid ning leidnud, et H. Indusele on võimalik KarS § 200 lg 2 p 7 järgi süüks arvatava kuriteo eest määrata vangistus sanktsioonis ettenähtud alammäära lähedal. Üldpreventiivsetest kaalutlustest ja prognoosist eripreventiivsete eesmärkide saavutamisel, on põhjendatud H. Induse karistamine KarS § 200 lg 2 p 7 järgi alammäärast mõnevõrra ülenevalt. Lähtuda tuleb ka õiguskorra kaitsmise huvidest, kus määratav karistus peab avaldama õiglase karistuse mõju, mis kinnitab inimeste usku normikehtivusse ja usaldust õiguskorra vastu. H. Induse isiku puhul on tegemist süsteemselt kuritegusid (sealhulgas varavastaseid) toime paneva isikuga, kes pole siiski vääriliselt hinnanud tavaelu võimalusi vabaduses. Süüdistatav on karistuse kergendamise taotlusega seonduvalt märkinud, et tal on vabaduses kindel elukoht ja väike laps, tema pere majanduslik olukord on halb ja ta soovib vabaduses minna tööle ja elada seaduskuulekalt. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud asjaolud ei saa samuti olla karistuse kergendamise aluseks ning olid H. Indusele teada juba varasemalt. On üldteada asjaolu, et süüdistatava süüdi tunnistamise ja karistamisega kaasnevad tavaliselt ka kitsendused tema pereelule ja pere majanduslikule olukorrale. Kuna H. Indus sooritas uue kuriteo katseajal, siis maakohus põhjendatult suurendas KarS § 200 lg 2 p 7 järgi kvalifitseeritava kuriteo eest mõistetud karistust, s.o 3 aastat ja 6 kuud, KarS § 65 lg 2 alusel 27.04.2010 Viru Maakohtu Rakvere kohtumaja poolt mõistetud ja ärakandmata karistuse, s.o 11 kuud 28 päeva vangistust, võrra ja mõistis liitkaristuseks 4 aastat 5 kuud 28 päeva vangistust.
16. Eeltoodust tulenevalt on ka põhjendamatu süüdistatava ja kaitsja taotlus H. Indusele mõistetud karistuse kergendamiseks. Tiit Lõhmus Mati Kartau 5 Maarika Kuusk