← Eesti

1-11-8377/17

1-11-8377 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 15. mai 2012. a Tallinn Kriminaalasja number 1-11-8377 Kohtukoosseis Eesistuja Meelika Aava, liikme

§ 25lg 2 järgi Harju Maakohtu 10.

veebruari

  1. a otsus üldmenetluses Süüdistatav Nikolai Ivantšenko Rita Siniväli Nikolai Ivantšenko 36412240015 elukoht xxxxxxxxxxx ei tööta, varem 7 korda kohtu poolt karistatud, viimati 13.12.2007 Pärnu Maakohtu otsusega KarS § 121 järgi rahalise karistusega, kinni peetud 13.04.2011 Vandeadvokaat Milvi Söörd RESOLUTSIOON Harju Maakohtu
  2. veebruari
  3. a otsus Nikolai Ivantšenko suhtes jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Välja mõista Nikolai Ivantšenkolt Eesti Vabariigi kasuks 115,20 eurot (ükssada viisteist eurot ja kakskümmend senti) määratud kaitsjale makstud tasu katteks apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest. Summa tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Pangas nr 10220034796011 või Swedbankis nr
  4. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049748 ning selgitus: „Nikolai Ivantšenko“, 1-11-8377, kohtukulud“. Nõue tasuda 30 päeva jooksul ringkonnakohtu otsuse jõustumisest arvates. Edasikaebe kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  5. Harju Maakohtu 10.veebruari
  6. a otsusega üldmenetluses tunnistati N. Ivantšenko süüdi ja karistati KarS §

§ 25lg 2 järgi 12 aasta vangistusega, Kar

S § 122 järgi 2 aasta vangistusega ja KarS § 120 järgi 6 kuu vangistusega. KarS § 64 lg 1 kohaselt loeti kergemad karistused kaetuks raskemaga ja liitkaristuseks mõisteti 12 aastat vangistust. Karistuse kandmise alguseks määras kohus

  1. aprill
  2. a.
  3. N. Ivantšenko tunnistati süüdi selles, et ta alkoholijoobes
  4. jaanuaril 2010 kella 18.00 paiku, Tallinnas, Uus-Maleva 2a-5 asuvas eluruumis põhjendamatult ründas alaealiste laste juuresolekul elukaaslast L. T ja peksis teda kahe tunni jooksul pausidega, lüües teda korduvalt, rohkem kui 15 korral relvataolise eseme käepidemega pähe näo piirkonda, põhjustades viimasele järjepidevalt pikka aega suurt valu ja mitteeluohtliku tervisekahjustuse - ülalõualuu ja näokolju -ninaluude hulgimurrud. Peksmise ajal L. T teadvust ei kaotanud, kuid ei julgenud osutada vastupanu ega põgeneda, sest kartis enda ja laste elu ning tervise pärast. Järjepideva ja suurt valu põhjustanud kehalise väärkohtlemisega pani N. Ivantšenko toime piinamise, mis on kvalifitseeritav kuriteona KarS § 122 järgi. Samuti tunnistati N. Ivantšenko süüdi selles, et tema
  5. aprillil 2011 kella 18.40 paiku Tallinnas Tuulemaa 6-323 eluruumis pani toime tahtlikult L. T tapmiskatse julmal viisil. Nimelt, eesmärgiga karistada L. T selle eest, et viimane püüdis temast lahku kolida, sisenes valvuri keelust hoolimata Tallinnas Tuulemaa 6 asuvasse sotsiaalmajja ning toas nr 323 alaealise lapse (4 aastase V. T) juuresolekul lõi L. T korduvalt noaga jõuliste löökidega keha erinevatesse piirkondadesse, samuti elutähtsate organite piirkonda, tekitades viimasele hulgi lõike-torkevigastused (16 haava) näole, kaelale, rindkerele, kõhule ja paremale ülajäsemele, sealhulgas tekitas 2 eluohtlikku vigastust – kõhuõõnde tungivad torke-lõikehaavad koos jämesoole ja maksa vigastusega. Seejärel põgenes N. Ivantšenko sündmuskohalt arvates, et tappis L. T. L. T teadvust ei kaotanud, vaid läks endale abi kutsuma. Sellises N. Ivantšenko omakasulikus käitumises väljendus sihipärane, kaalutletud ja julm käitumine, mis väljendus põhimõttelises ja erilises hoolimatuses inimelu ja inimkeha kui väärtuse suhtes. Teise julmal viisil tapmise katsega pani N. Ivantšenko toime mõrva katse, mis on kvalifitseeritav kuriteona KarS §-de 114 p 1 ja 25 lg 2 järgi. Samuti tunnistati N. Ivantšenko süüdi selles, et ta ähvardas korduvalt, kokku viiel korral, tapmisega L. T, tema ema N. K ja viimase abikaasat I. K. 2

(7)Nimelt N. Ivantšenko
  1. a aprillikuu alguses täpsemalt tuvastamata kuupäeval, Tallinnas Tuulemaa 6-323 eluruumis ähvardas L. T tapmisega, kuna ütles L. Tle, et kui ta püüab ennast tema eest peita, pussitab ta surnuks nii L. T kui tema pere ja lapsed, et nende sugu enam maailmas poleks. L. Tl oli põhjust karta reaalselt ähvarduse täideviimist, kuna N. Ivantšenko oli tema kallal juba varasemalt, so
  2. jaanuaril
  3. a vägivalda tarvitanud. Samuti helistas N. Ivantšenko
  4. aprillil 2011 kella 15:26 N. T mobiiltelefonilt nr xxxxxxxxxx I. K mobiiltelefonile nr xxxxxxxxxxxx ja uuris, kus L T viibib ning kui sai teada, et ta on elus, läks ta raevu ja teatas I. Kle, et lõikab L. Tl pea otsast ja viskab I. K auto kapotile, seejärel pussitab surnuks nii I. K kui tema naise. Samuti helistas N. Ivantšenko pärast L. T tapmiskatset
  5. aprillil
  6. a kella 22:41 paiku N. T mobiiltelefonilt nr xxxxxxxxxx I. K mobiiltelefonile nr xxxxxxxxx ja teatas, et ühe ta juba saatis teise ilma ja I. K on järgmine. Samuti samal õhtul kella 23:13 paiku, kui N. K helistas numbrilt xxxxxxxxx N. Ivantšenko mobiiltelefonile nr xxxxxxxxx teatas N. Ivantšenko talle, et ta tappis tema tütre ja tapab ka tema. Samuti helistas N. Ivantšenko
  7. aprillil
  8. a päevasel ajal korduvalt N. T telefonilt nr xxxxxxxx I. K mobiiltelefonile nr xxxxxxxxxx ning ähvardas viimast, et ta peksab tema ja ta naise surnuks, sest nad ei tohiks elada. I. Kl ja N. Kl, kes teadsid, et N. Ivantšenko pussitas L. T, oli põhjust karta reaalselt ähvarduse täideviimist. Tapmisega ähvardamisega, kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist, pani N. Ivantšenko toime KarS § 120 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
  9. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav, kes taotleb süüdistuses KarS § 120 ja § 122 järgi enda õigeksmõistmist ja KarS §

§ 25lg 2 järgi kvalifitseeritud tegudele uue õigusliku hinnangu andmist Kar

S § 118 p 1 järgi. Taotlust süüdistuses KarS § 122 järgi õigeksmõistmiseks põhjendab sellega, et ei ole L. T piinanud. Selle kohta puuduvad igasugused tõendid. L. T kohe politsei poole ei pöördunud ja oma vanematele juhtunust ei rääkinud. Kui L. T oma laste turvalisuse pärast nii väga kartis, siis oleks ta võinud nad oma vanemate juurde viia. L. T ei lubanud oma lapsi tunnistajana üle kuulata. Ka sotsiaaltöötaja K. L ei uskunud L. T ütlusi. Vastasel juhul oleks ta pöördunud politsei poole. See näitab, et L. T on esitanud valekaebuse. Taotlust KarS § 120 järgi õigeksmõistmiseks põhjendab süüdistatav sellega, et kannatanud ei võtnud tema ähvardusi tõsiselt. Kannatanu I. K on seda oma ütlustes selgesõnaliselt väljendanud. Süüdistatav möönab, et kui ta midagi valjusti ütleski, siis oli see tingitud tema hingelise erutuse seisundist, mida kinnitas ka ekspertiis. Taotlust KarS §

§ 25lg 2 järgi kvalifitseeritud tegude kvalifitseerimiseks Kar

S § 118 p 1 järgi põhjendab süüdistatav sellega, et tal puudus tahtlus L. T tappa. Tegemist oli juhusega. Seda tõendab kannatanu kehal olevate vigastuste pindmine iseloom ja paiknemine kehal. Kannatanul oli vaid kaks eluohtlikku vigastust. Kui tal oleks olnud soov tappa, siis oleks haavad sügavamad ja paikneks teises kohas. Ta ei pea end vägivaldseks inimeseks. Kohus tegi ebaõige järelduse, et N. Ivantšenko lahkus sündmuskohalt teadmisega, et tappis L. T. Ta tunnistas end kohtueelsel uurimisel süüdi KarS § 113 - § 25 lg 2 järgi, sest ei olnud KarS § 118 p 1 olemasolust teadlik. Ta tunnistab, et tekitas L. Tle eluohtlikud vigastused juhuslikult. Kannatanu liikus toas ringi, kõneles, ei kukkunud kordagi maha ega kaotanud 3

(7)teadvust. Ka need asjaolud kinnitavad süüdistatava arvates seda, et ta ei soovinud kannatanut tappa. Süüdistatav lahkus sündmuskohalt pärast seda, kui nägi, et turvamehed osutavad kannatanule abi.
  1. Ringkonnakohtu istungil süüdistatav N. Ivantšenko toetas esitatud apellatsiooni. Süüdistatav ja kaitsja taotlesid kohtuotsuse tühistamist ning N. Ivantšenko süüditunnistamist KarS § 118 p 1 järgi, süüdistuses KarS § 120 ja § 122 järgi aga õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
  2. Kohtukolleegium, tutvunud kohtutoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad, leiab, et apellatsiooni väited kohtuotsuse tühistamiseks alust ei anna. Kohtukolleegium põhjendab oma seisukohti alljärgnevalt. 5.1 Esmalt osundab kohtukolleegium Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. mai
  4. a otsuses nr 3-1-117-03 väljendatud seisukohale, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Ka on Riigikohtu kriminaalkolleegium
  5. oktoobri
  6. a otsuses nr 3-1-1-85-00 märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav ja kohtu põhjendused peavad olema veenvad. Maakohtu otsusest nähtub, et N. Ivantšenko süüditunnistamisel tegi maakohus kindlaks, et teod, mille toimepanemises süüdistatavat süüdistati, on toime pandud, need teod pani toime süüdistatav ja need teod sisaldavad kuriteokoosseise, mis on ette nähtud KarS § 114 p-s 1 ning §-des 120 ja
  7. Samuti tuvastas kohus, et puuduvad tegude õigusvastasust välistavad asjaolud ja süüdistatav on nende kuritegude toimepanemises süüdi. Eeltoodu tõttu on N. Ivantšenko süüditunnistamiseni viinud mõttekäigu kujunemine kohtuotsuse pinnalt jälgitav. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks ega õiguslike järelmite muutmiseks. Ringkonnakohtu ees ei tõstatata uusi tõenduslikke ega õiguslikke argumente, millele maakohtu otsuses oleks vastamata jäetud. 5.2 Vastuseks apellatsiooni etteheitele, et kohus on süüdistatava N. Ivantšenko ütlused põhjendamatult kõrvale jätnud ja rajanud kohtuotsuse vaid kannatanu L. T ütlustele, märgib kohtukolleegium, et see on küsimus süüdistatava ütluste usaldusväärsusest. Eesti kriminaalmenetlusõigus lähtub tõendite vaba hindamise põhimõttest, millele osutab KrMS § 61 ja mille kohaselt pole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ning kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  8. aprilli
  9. a otsuses nr 3-1-1-19-05 ja
  10. septembri
  11. a otsuses 3-1-177-05 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Käesoleval juhul on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus on tõendeid hinnates seda põhimõtet järginud, sest kohtuotsusest nähtub selgesti, millise kaalu ja miks, on kohus ühele või teisele tõendile omistanud. Kohtukolleegium nõustub kohtuotsuse seisukohaga, et kannatanu L. T ütlustes ei ole põhjust kahelda, sest ta andis kohtuistungil samasuguseid ütlusi nagu kohtueelsel uurimisel kannatanuna ülekuulamisel. 4
(7)Lisaks sellele on tema ütlused kooskõlas teiste kohtueelsel uurimisel kogutud ja kohtuistungil kontrollitud tõenditega, eelkõige tunnistajate N. K, I. K, K. K, K. L ja I. J ütlustega, sündmuskoha vaatlusprotokolliga, liigendnoa kui asitõendi vaatlusprotokolliga, turvakaamera salvestusega, telefonikõnede eristustega, ravidokumentidega ja kohtuarsti arvamusega. Apelleeritud kohtuotsuse lehekülgedel 3-8 on neid tõendeid väga põhjalikult analüüsitud, mistõttu kohtukolleegium ei pea nende põhjenduste kordamist vajalikuks. Eeltoodut arvesse võttes ei nõustu kohtukolleegium apellandi väitega, et maakohus on tema ütlused kõrvale jätnud põhjendamatult. 5.3 KarS §-s 122 sätestatud piinamise objektiivne koosseis seisneb kehalises väärkohtlemises, mille all tuleb mõista KarS § 121 koosseisule vastavaid tegusid, so tervisekahjustuse tekitamist, löömist, peksmist või valu tekitanud muud kehalist väärkohtlemist. Piinamiseks kvalifitseeruvad nimetatud teod aga kahel juhul – toime panduna järjepidevalt või suurt valu põhjustavatena. Käesolevas kriminaalasjas oli N. Ivantšenkole esitatud süüdistus ja ta mõisteti ka süüdi järjepidevas ja kannatanule suurt valu põhjustanud löömises ja peksmises. Riigikohtu senises praktikas on asutud valu põhjustanud muu kehalise väärkohtlemise (näiteks käe väänamise) tõlgendamisel seisukohale, et valu põhjustanud muu kehaline väärkohtlemine on inimese keha mõjutamine viisil, mis ei ole normaalsetes inimestevahelistes suhetes aktsepteeritav. Küsimus, milline valu on suur, tuleb lahendada kohtupraktikas. Riigikohus on näiteks pidanud tavalisest suuremat valu tekitavaks kannatanu korduvat juustest kiskumist kuni nende väljarebimiseni ja keha hammustamist (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. aprilli
  2. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-51-97 ja
  3. juuni
  4. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-48-04 ). Käesoleva kriminaalasja materjalidest nähtub, et kannatanule tekitati löömise ja peksmise tagajärjel hulgaliselt kehavigastusi, mille tagajärjel ta pidi viibima haiglas. Haiglas teostatud läbivaatuse käigus tuvastati kannatanul ülalõualuu ja ninaluude hulgimurrud, mis kohtukolleegiumi hinnangul põhjustasid kahtlemata suurt valu. Lisaks sellele on N. Ivantšenkole inkrimineeritud teod (löömine ja peksmine) juba oma olemuselt piisava intensiivsuse juures suurt valu põhjustavad. Seetõttu nõustub kohtukolleegium maakohtu seisukohaga, et N. Ivantšenko süü L. T piinamises on tõendamist leidnud ja ta tuleb KarS § 122 järgi süüdi tunnistada. Asjaolu, et kannatanu kohe politsei poole ei pöördunud ei sea tema ütlusi kahtluse alla, sest kohtutoimiku materjalidest nähtub selgelt, et kannatanu kartis süüdistatavat. N. Ivantšenko ennastõigustavad ütlused on kantud soovist vastutusest pääseda. Eelnevat arvesse võttes on põhjendamatu apellatsiooni taotlus N. Ivantšenko süüdistuses KarS § 122 järgi õigeks mõista, mistõttu kohtukolleegium jätab selle rahuldamata. 5.4 Kohtukolleegium märgib, et KarS § 120 sätestatud kuriteokoosseisu objektiks on inimese vaimne tervis, mille ründamiseks süüdlane kasutab psüühilist vägivalda. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas ollakse jätkuvalt seisukohal, et selle kuriteokoosseisu realiseerimiseks piisab, kui kannatanus kutsutakse esile sedavõrd tugev hirmuaisting, et ta leiab, et on alust karta selle ähvarduse täideviimist. Siin ei eeldata, et ründajal oleksid kuriteo toimepanemise hetkel olemas ründevahendid, millega ta ähvardab (näiteks Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  5. jaanuari
  6. a otsus nr 3-1-11-00). Käesolevas kriminaalasjas esitatud süüdistuse kohaselt lubas N. Ivantšenko ära tappa nii L. T, N. K kui I. K. N. Ivantšenko oli L. T suhtes varem vägivalda tarvitanud, mistõttu oli kannatanul kahtlemata alus karta ähvarduse täideviimist. Tegelikult üritaski N. Ivantšenko
  7. aprillil
  8. a L. T tappa, kuid see ei õnnestunud. Kuna N. Ivantšenko oli püüdnud L. T tappa, siis mõjus tema poolt õhtul telefoni teel edastatud sõnum N. Kile ja I. Kile samuti reaalse ähvardusena. Kohtukolleegium rõhutab veelkord, et 5
(7)siinjuures ei oma tähtsust asjaolu, kas N. Ivantšenko tegelikult tahtis kannatanuid tappa ja kas tal see üldse võimalik oleks olnud. Seega on apellatsiooni taotlus N. Ivantšenko õigeksmõistmises süüdistuses KarS § 122 järgi põhjendamatu ja rahuldamisele ei kuulu. 5.5 Järgnevalt peatub kohtukolleegium N. Ivantšenko väitel, et ta ei soovitud L. T tappa, mistõttu tema tegevus tuleks kvalifitseerida KarS § 118 p 1 järgi. KarS § 16 lg 2 kohaselt paneb isik teo toime kavatsetult, kui ta seab eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja teab, et see saabub, või vähemalt peab seda võimalikuks. Isik paneb teo toime kavatsetult ka siis, kui ta kujutab endale ette, et süüteokoosseisule vastav asjaolu on eesmärgi saavutamise hädavajalik tingimus. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. märtsi
  2. a otsuses nr 3-1-1141-04 väljendatud seisukoha kohaselt ei ole kavatsetuse puhul kosseisupärane tagajärg mitte ainult isiku teo eesmärgiks, vaid ühtlasi selleks sisemiseks põhjuseks, miks isik üldse teo toime paneb, so toimepanijat liikumapanevaks jõuks. Kohtukolleegium osundab siinjuures veel Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. aprilli
  4. a otsuses nr 3-1-1-128-06 väljendatud seisukohale, et enamasti on subjektiivse külje avamisel abipakkuvaks kriteeriumiks objektiivsed ehk siis välised tehiolud. See tähendab, et olukorras, kus isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis võib kausaalahela katkematu kulgemise korral suure tõenäosusega vahetult kaasa tuua inimese surma, saab juba ainuüksi välise teopildi alusel rääkida vahetust inimelu ohustamisest tapmiskoosseisu mõttes. Välisele teopildile saab tapmiskoosseisu tuvastamisel tugineda iseäranis siis, kui toimepanija tegu ei ole ühekordne, vaid koosneb mitmest isiku elu ohustavast teost ning siis, kui toimepanija tegu iseloomustab ühekordse toimimisviisi äärmuslik ohtlikkus. Käesoleva kohtuasja materjalidest nähtub, et N. Ivantšenko oli juba varem kannatanu L. T suhtes korduvalt vägivalda tarvitanud ja ähvardanud teda tappa. Ühiselamusse sisenemiseks N. Ivantšenkol luba ei olnud. Sotsiaalmajja sisenes ta vaatamata turvatöötajana töötanud tunnistaja I. J keelule. Kuna N. Ivantšenko I. J ähvardas, siis ei julgenud ta N. Ivantšenkole läheneda. Tuppa sisenedes hakkas N. Ivantšenko kannatanut kohe noaga lööma, põhjustades talle hulgaliselt lõike-torkehaavu. Kaks vigastust olid eluohtlikud, so kõhuõõnde tungivad torke-lõikehaavad koos jämesoole ja maksa vigastusega. Pärast teo toimepanemist lahkus ta rahulikult ühiselamust. Neid asjaolusid arvesse võttes kohtukolleegium nõustub maakohtu poolt teo subjektiivsele koosseisule antud hinnanguga, et N. Ivantšenko tegutses sihipäraselt sooviga kannatanu tappa, so kavatsetult. Kohtukolleegium nõustub maakohtu otsuses märgituga, et kannatanu näol esinev lõikehaava arm, mis ulatub suu nurgast üle kaela kõrva taha, kinnitab üheselt N. Ivantšenko soovi kannatanu tappa. Süüdistatava ainukene soov, tekitades kannatanu kaelale 15 cm pikkuse haava, oli tema kõri läbi lõigata. Seetõttu kohtukolleegium leiab, et käesoleval juhul saab juba ainuüksi välimise teopildi hindamise tulemusel asuda vastuvaidlematule seisukohale, et süüdistatav soovis kannatanut tappa, kuid tema tahtest olenemata jäi kannatanu ellu. 5.6 Erinevalt KrK § 101 p-st 7 ei näe KarS § 114 p 1 koosseis enam ette, et tapmine pannakse toime eriti piinaval või eriti julmal viisil. KarS § 114 p 1 koosseis on täidetud, kui tapmine pannakse toime piinaval või julmal viisil. N. Ivantšenko süüdistuses ja apelleeritud kohtuotsuses on põhjendatud, miks pandi L. T tapmiskatse toime julmal viisil. Kannatanu on saanud lõike-torkehaavu üle kogu keha. Tema verd on leitud korterist ja koridori erinevatest kohtadest. Seega on kannatanu püüdnud end N. Ivantšenko löökide eest kaitsta ja põgeneda. Päevasel ajal, valvatavas sotsiaalmajas, turvatöötaja vahetus läheduses kaitsetule naisterahvale L. Tle 6
(7)põhjustatud noalöökide arv, nende intensiivsus ja paiknemine kehal näitavad, et tapmine pandi toime julmal viisil. Eriline hoolimatus inimkeha kui väärtuse suhtes väljendus ka selles, et N. Ivantšenko ei lõpetanud peksmist, kui L. T püüdis põgeneda või ennast kätega kaitsta. Seega on N. Ivantšenko põhjendatult süüdi tunnistatud KarS §

§ 25lg 2 järgi. 6. Kohtukolleegium rahuldas Kr

MS § 189 lg 4 alusel määratud kaitsjale tasu väljamaksmise taotluse apellatsioonimenetluses ja määras N. Ivantšenko kaitsjale välja maksta 115,20 eurot. Maakohtu otsusele olid esitanud apellatsiooni süüdistatav. KrMS § 45 lg 4 kohaselt on kaitsja osavõtt kohtumenetlusest kohustuslik. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale makstav tasu menetluskulu. KarS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Kuna kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse N. Ivantšenko suhtes muutmata, siis jäävad menetluskulud tema enda kanda. 7. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 10. veebruari 2012. a otsuse N. Ivantšenko suhtes muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. Meelika Aava Ivi Kesküla Malle Preimer 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.