1-11-4958 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 24. mai 2011, Tartu Kriminaalasja number 1-11-4958 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Ago Kutsar, Tiit Lõhmus Vaidlustatud kohtul

§ 76kohaldamisel arvestada Võru Maakohtu 14.09.1998.a., Võru Maakohtu 18.01.1999.a.

, Võru Maakohtu 19.08.1999.a., Harju Maakohtu 05.05.2000.a., Tallinna Linnakohtu 04.10.2001.a. ja Tartu Maakohtu 04.04.2002.a. otsuste kogumis mõistetud karistusaja, s.o. 18 aastat 5 kuud ja 4 päeva vangistust algust alates 01.11.1997.a. D. Laasi karistusaeg algas seega 01.11.1997 ja lõpeb 04.04.2016.a. D. Laasil avanes võimalus

§ 76alusel vabaneda elektroonilise järelevalve alla 18.01.

2007, tingimisi ennetähtaegse vabanemise võimalus tekkis 20.04.2011.a. Esimese astme kohtu määruse sisu Kohus, tutvunud esitatud materjalidega ning ära kuulanud prokuröri, süüdimõistetu ja tema kaitsja arvamused, leiab, et D. Laasi vabastamine tingimisi enne tähtaega ei ole praegu veel õigustatud.

§ 76

lg 2 p 2 kohaselt võib esimese astme kuriteo tahtlikus toimepanemises süüdimõistetud isiku katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastada, kui süüdimõistetu on tegelikult ära kandnud vähemalt kaks kolmandikku mõistetud karistusajast. Käesolevaks ajaks on D. Laas temale mõistetud karistusajast kandnud ära üle kahe kolmandiku (13 aastat 5 kuud ja 27 päeva), seega on täidetud seadusekohaselt nõutav vältimatu eeltingimus vangistusest ennetähtaegseks vabastamiseks.

§ 76

lg 3 järgi katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel arvestab kohus kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdimõistetu isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdimõistetule kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine. Praeguseks on saabunud esimene võimalus D. Laasi vabanemiseks ennetähtaegselt ilma elektroonilist valvet kohaldamata. Kohtu hinnangul ei toeta D. Laasi poolt toime pandud kuritegude asjaolud ega ka tema käitumine karistuse kandmise ajal tema ennetähtaegset vabastamist esimesel võimalusel. Kohus peab vajalikuks rõhutada, et D. Laas ei kanna väga pikaajalist vangistust eksituse või muude juhuslike asjaolude tõttu, vaid tema enda tahtlike ja osaliselt ettekavatsetud tegude tõttu. On õige, et D. Laas on läbinud nüüdseks mitu sotsiaalprogrammi, samas ei saa lugeda, et need on isiku sootuks ümber kasvatanud. Kohus nõustub kriminaalhooldajaga selles, et pika vangistusaja tõttu vajab süüdimõistetu vabanemisel kriminaalhooldaja järelevalvet ja tuge kohanemiseks eluga vabaduses, kuid arvestades toimepandud kuritegude olemust ja raskust, ei pea kohus põhjendatuks isiku vabastamist karistuse kandmiselt viis aastat enne karistusaja lõppu. Määruskaebuses esitatud taotluste sisu Kaitsja, vandeadvokaadi abi Ahto Sirendi leiab, et vaidlust ei ole küsimuses, et D. Laasi puhul on täidetud seaduses sätestatud tingimisi ennetähtaegse vangistusest vabastamise formaalne eeldus, süüdimõistetu on ära kandnud piisava osa karistusajast. See on paraku ainus objektiivne ja kõigile üheselt mõistetav eeldus vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise küsimuse otsustamisel. 2 Kõik ülejäänud arvestamisele kuuluvad kriteeriumid (

§ 76

lg 3) on subjektiivset ja hinnangulist laadi, mistõttu on oma olemuselt vaieldavad ja vaidlustatavad ning sõltuvad alati hinnangu andja väärtushinnangutest, suhtumistest ja seisukohtadest. Oma seisukohavõtul määruse vormis on kohus arvestanud loetletud asjaoludest ainult kuriteo toimepanemise asjaolusid ja varasemat elukäiku, mistõttu on rõhuasetus jäänud ennekõike D. Laasi iseloomustavatele negatiivsetele asjaoludele, millest omakorda tuleneb negatiivne hinnang ja pessimistlik prognoos tema edaspidise käitumise suhtes. Üldistatult ja tinglikult võib

§-s 76 lõige 3 sätestatud asjaolusid jagada kolme gruppi :

1. Asjaolud, mis puudutavad minevikku – kuriteo toimepanemise asjaolud, süüdimõistetu isik ja varasem elukäik;
2. Asjaolud, mis puudutavad olevikku - käitumine karistuse kandmise ajal (siia mahub ka süüdimõistetu isik oma muutumises kuni tänase päevani, ennekõike olevikulisena);
3. Asjaolud, mis puudutavad tulevikku - elutingimused ja need võimalikud tagajärjed, mida võib kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine, so käitumisprognoos vabastamise puhuks. Loogilisest aspektist peaks viimatinimetatu põhinema kahe esimese grupi asjaolude koosmõjul, nii mineviku kui ka oleviku arvessevõtmisel. Paraku põhineb kohtupoolne prognoos ainult esimese grupi asjaoludel ehk minevikulistel asjaoludel, olevikulisi asjaolusid on küll kohtumääruses nimetatud, kuid need on jäänud arvesse võtmata. Need esimese grupi asjaolud on juba kord arvesse võetud karistuse mõistmisel ja vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamise küsimuse otsustamisel nende ainult nende asjaoludega arvestamine on ne bis in idem põhimõtte seisukohalt mõneti küsitav. Vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamise küsimuse otsustamisel on alati olulised 2 põhidokumenti:
4. Vangla iseloomustus, milles on resümeerivalt väljendatud ka suhtumine (toetamine või mittetoetamine) võimalikku vangistusest enne tähtaega tingimisi vabastamisse;
5. Kriminaalhooldusametniku ettekanne, milles on samuti väljendatud suhtumine võimalikku vabastamisse. Käesoleval juhtumil on nendes dokumentides esitatud seisukohad risti vastupidised. Kaitsja leiab, et erinevatele tulemustele jõudmise põhjus peitub selles, et kriminaalhooldaja on võtnud arvamuses kajastatud prognoosi aluseks ainult minevikulisi asjaolusid alates karistusregistri väljavõttest ja see arvamus ongi valdavalt registripõhine. Kriminaalhooldaja on küll peale eelloetletu pidanud vestlusi tugivõrgustikku kuuluvate isikutega ja teinud kodukülastuse, kuid arvamusest ei nähtu (ettekande koostamise allikatest), et ta oleks pidanud kasvõi põgusa vestluse D. Laasi endaga (olgu või telefonivestlus). Olevikulised asjaolud on jäänud täiesti arvestamata. Ainult minevikulistel andmetel põhinev prognoos võib teoreetiliselt ja paljudel juhtudel ka praktikas õige olla, kuid olevikku arvesse võtmata ei saa see olla õige individualiseeritult konkreetse isiku suhtes. See prognoos ei lähtu konkreetsest isikust, sellest, kes on see isik täna, vaid sellest, kes ta oli. Selle eest, kes ta oli ja mis ta tegi, sai D. Laas kohtulikult karistada ja selle karistuse kandmisel ta praegu on. Vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamise küsimuse otsustamisel ainult neist asjaoludest uuesti lähtumine on midagi ligilähedast topeltkaristamise põhimõttest juhindumisele. Samas on Tartu Vangla iseloomustuses väljendatud arvamuses põhinetud nii minevikuliste kui ka otseselt olevikulistele asjaoludele ja tulevikuprognoos põhineb mõlema asjaolu arvestamisel. Vanglas on isiku arengu mõjutamisele suunatud põhidokumendiks individuaalne täitmiskava. D. Laas on seda täitmiskava täitnud punktuaalselt. D. Laasi iseloomustuses on enamiku riskifaktorite kohta resümeeriv märge: ohtlikkus puudub, risk olemas. Mõtlemise ja käitumise osas on iseloomustuses leitud, et D. Laas suudab seada ka pikaajalisi eesmärke ning nende saavutamise nimel ka pingutada (silmas on peetud ennekõike järjepidevat töötamist). Lisan siia juurde, et D. Laasi vastu ei ole kellelgi rahalisi nõudeid ning vabanemisfondis on tal spetsiaalselt kogutud raha, mis vangistusest vabanemise korral võimaldab tal pikemat aega iseseisvalt toime tulla isegi sellisel juhul, kui ei peaks mingil põhjusel leidma soovitud tööd. Igapäevapraktikas on suhteliselt harvad need juhtumid, mil 3 kinnipeetav vabanemisel ainult iseenda peale loodab, üliharvad aga need juhtumid, mil kinnipeetav on vabanemise puhuks ise arvestatava materiaalse reservi loonud. D. Laas kuulub viimatinimetatute hulka. D. Laas kuulub ka nende väheste hulka, kes on vabad sõltuvusprobleemidest. Iseloomustuses on leitud ka, et tulevikuks on D. Laasil seatud võrdlemisi optimistlikud eesmärgid, kuid annab endale aru vajalikust kohanemisperioodist. On ka üsna tõenäoline, et D. Laas valitud tegevusalal, XXXX tööd leiab. Kui võrrelda kahte ülalnimetatud dokumenti usaldusväärsuse seisukohalt, siis allakirjutanul puudub põhjus kahelda Tartu Vangla seisukohas, millega nad avaldavad toetust D. Laasi vabanemisele, puutuvad nad ju igapäevaselt temaga kokku juba aastaid, mida aga ei saa paraku öelda kriminaalhooldusametniku kohta. Vangistusseaduse § 6 lg 1 kohaselt on vangistuse täideviimise eesmärk kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Viimatinimetatud eesmärk ehk kinnipeetava ühiskonnast isoleerimine ja seeläbi õiguskorra kaitsmine on omaette eesmärgina prevaleeriv eluaegse, mitte aga tähtajalise vangistuse puhul. Vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamise küsimuse otsustamine kujutabki endast otsustuslikku murdepunkti, kumma karistuse eesmärgi saavutamisele on mingil ajal vaja rõhuasetus suunata.

§ 76

regulatsioon on ennekõike karistuse eesmärkide efektiivsema saavutamise vahend ja võimalus suunata rõhuasetus mõistuspäraselt vangistuse ühelt eesmärgilt teisele, kui senikasutatud võimalus on end ammendanud. Karistuse üldeesmärgiks demokraatlikus riigis saab olla ikkagi seaduskuulekusele suunamine, mitte aga õiguskorra kaitsmine ühiskonnast isoleerimise läbi, nagu on see kombeks totalitaarsetele režiimidele. Vaatamata erinevusele põhiseisukohas, on nii vangla kui ka kriminaalhooldusametnik leidnud, et aeg on muutusteks D. Laasi vangistuse osas, kuna pikk vangistus on juba avaldanud pärssivat mõju sotsiaalsele arengule. Kaitsja väidab siinkohal, et kohus on jätnud arvestamata D. Laasi vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamise võimaliku positiivse toime e võimalikud positiivsed tagajärjed, mida võib süüdimõistetule kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine. Vangistuse eesmärgid isiku ühiskonnast isoleerimise osas on minu arvates tema suhtes täidetud ja see meede on end ammendanud. D. Laas on järjestikuses vangistuses alates 11.11.1997.a., s.o üle 13 aasta ja 5 kuu. Isegi kriminaalhooldusametnik, kes ei poolda vangistusest vabanemist, ei pea põhjendatuks hoida D. Laasi kinnises vanglas. Ärakandmata osa vangistusest ei kao iseenesest kuhugi. Uute kuritegude toimepanemise risk on alati, mida on tõestanud kriminoloogilised uurimised selle teadusharu tekkimisest alates. Karistuse kandmisest vabaneks D. Laas tingimisi selge teadmisega, et käitumiskontrolli nõuete eiramine toob kaasa karistuse ärakandmata osa ärakandmisele saatmist, rääkimata uue kuriteo toimepanemisel selle karistusosa liitmisest. Ka D. Laas ise on leidnud, et ainuüksi see teadmine oleks temale piisavaks motivatsiooniks, et seaduskuulekalt käituda. Kohus ei pidanud põhjendatuks D. Laasi vabastamist karistuse kandmiselt viis aastat enne karistuse lõppu. Siinkohal on kohus jätnud siiski tähelepanuta asjaolu, et vabastamine toimuks ligemale kolmteist ja pool aastat pärast karistuse kandmise algust ja rohkem kui üheksa aastat pärast viimast kohtuotsust. Karistuse kandmise alguses oli D. Laas 19-aastane, praegu 32aastane. Kõiki eeltoodud asjaolusid arvestades vaidlustab kaitsja A. Sirendi Tartu Maakohtu 02.05.2011.a. määruse, sest leiab, et D. Laasi vangistusest tingimisi vabastamine oleks igati seaduslik ja ka otstarbekas. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohus on seisukohal, et Tartu Maakohtu 02. mai 2011 määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruse tühistamiseks määruskaebuses toodud motiividel puudub alus. 4

§ 76

lg 3 kohaselt arvestab kohus isiku vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamisel kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdimõistetu isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdimõistetule kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja leiab samuti, et käesoleval ajal ei ole D. Laasi vabastamine esimesel võimalusel tingimisi enne tähtaega veel põhjendatud. Maakohus on D. Laasi puhul õigesti käsitlenud ja hinnanud

§ 76lg-s 3 sätestatud asjaolusid.

Määruskaebuses on kaitsja viidanud asjaolule, et maakohus on hinnangu andmisel lähtunud ainult kuriteo toimepanemise asjaoludest ja D. Laasi varasemast elukäigust, kuid Ringkonnakohus ei nõustu selle kaitsja seisukohaga. Maakohus on selgelt hinnanud ka D. Laasi olevikku (D. Laas on läbinud nüüdseks mitu sotsiaalprogrammi, samas ei saa lugeda, et need on isiku sootuks ümber kasvatanud) ja tulevikku (arvestades D. Laasi poolt toimepandud kuritegude olemust ja raskust pole põhjendatud vabastamine 5 aastat enne karistuse lõppu) puudutavaid asjaolusid. Seega pole tegemist kaitsja poolt viidatud ne bis in idem põhimõtte rikkumisega. Rõhutada tuleb ka asjaolu, et kuigi ennetähtaegne vabastamine võiks kaasa tuua positiivseid tagajärgi D. Laasi suhtumises ja süvendada temas seadusekuulekust, siis pole viie aasta pikkuse kriminaalhoolduse teostamine Ringkonnakohtu arvates põhjendatud. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida ka teiste ühiskonnaliikmete õiguspärast ootust karistuse kestvusse ning selle abil inimese ümberkasvatamisse. Ringkonnakohus soovib siinkohal tunnustada positiivseid muutusi D. Laasi käitumises (sotsiaalabiprogrammis osalemine, töötamine), kuid samas ei saa Ringkonnakohus käeoleval ajal veel olla täielikult veendunud, et positiivne ellusuhtumine, töötahe ning õiguskorrast kinnipidamine oleks D. Laasis vangistuses viibimise ajal sedavõrd juurdunud, et vabaduses viibides kõrvalekaldeid ei tekiks. Ringkonnakohus peab veel vajalikuks märkida, et D. Laasi poolt toime pandud kuriteod olid tahtlikud ning nende eest määratud karistused vastavad. Tuleb mõista, et isik, kes pani toime kuriteo, peab arvestama asjaoluga, et tal tuleb ära kanda kogu temale mõistetud karistus. Kinnipeetav peab mõistma, et süüdimõistmisel ei ole tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamine talle garanteeritud. Eelnevast lähtuvalt jätab ringkonnakohus vaidlustatud kohtumääruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. Aarne Sarjas Ago Kutsar 5 Tiit Lõhmus