1-09-9712/45

1-09-9712 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. juuni 2011, Tartu Kriminaalasja number 1-09-9712 (08240104636, 09240101759) Kohtukoosseis Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus, Mati Kartau Vaidlustatud kohtulahend Viru Maakohtu (Narva kohtumaja)
2. veebruari 2011 otsus üldmenetluses Kaebuste esitajad ja kaebuste liik süüdistatav Juri Andrejevi (Andrejev) ja tema kaitsja Pjotr Panasjuki (Panasjuk) apellatsioonid RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS § 326 lg 2 jätta süüdistatav Juri Andrejevi ja tema kaitsja Pjotr Panasjuki apellatsioonid Viru Maakohtu
3. veebruari 2011 otsusele läbi vaatamata. KrMS § 387 lg 1 kohaselt võib määrusele esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule kümne päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama. Asjaolud ja menetluse käik Viru Maakohtu 02.02.2011 otsusega mõisteti J. Andrejev KarS § 199 lg 1 järgi õigeks. Sama maakohtu otsusega mõisteti J. Andrejev KarS § 121 järgi süüdi ning karistuseks mõisteti talle 2 kuud vangistust, mille hulka arvati KarS § 68 lg 1 alusel eelvangistuses viibitud aeg alates 20.10.2008 kuni 21.10.2008 ja alates 11.01.2011 kuni 01.02.2011, so 24 päeva, ning lõplikuks karistuseks mõisteti 1 kuu 6 päeva vangistust. Lisaks kohaldati KarS § 73, jättes J. Andrejevile mõistetud karistus täielikult täitmisele pööramata, kui J. Andrejev ei pane 3-aastase katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu. Ühtlasi mõisteti J. Andrejevilt riigituludesse välja menetluskulud kogusummas 1000,85 eurot. Lisaks J. Andrejevile esitatud süüdistusele KarS § 199 lg 1 järgi, milles J. Andrejevi õigeksmõistmist ei vaidlustata, esitati J. Andrejevile süüdistus KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises selles, et tema, 15.10.2008 kella 22.00 paiku XXX asuva hotelli Y lähedal, isiklike vaenulike suhete pinnal toimunud tüli ajal lõi lamavat kannatanut V.K. rusikatega näo vasakule ja paremale poole ning jalgadega keha pihta, tekitades kannatanule füüsilist valu ja kehavigastusi. Maakohtu istungil J. Andrejev oma süüd KarS § 121 järgi ei tunnistanud. Maakohus, kuulanud ära süüdistatava, kannatanu ja tunnistajad, uurinud ja avaldanud kriminaalasja materjalides kogutud tõendeid ning hinnanud neid kogumis, jõudis järeldusele, et J. Andrejevi süü KarS § 121 ettenähtud kuriteo toimepanemises on tõendatud ning õigesti kvalifitseeritud. Maakohtu hinnangul puudub alus arvata, et V.K. andis 21.10.2008 ülekuulamisel valeütlusi. Maakohus märkis, et peale selle, et V.K. andis ütlusi enda peksmise kohta J. Andrejevi poolt, andis ta samal ülekuulamisel ütlusi ka S.R., S.D. (endine P.) ning iseenda vastu, paljastades oma ütlustega nende isikute poolt J. Andrejevi vastu väljatöötatud petuskeemi ning enda osalemise J. Andrejevi vastu suunatud tegudes. Seega luges maakohus kannatanu V.K. i poolt 21.10.2008 ülekuulamisel antud ütlused usaldusväärseteks. Samas asus maakohus seisukohale, et V.K. i poolt antud ütlused osas, mis puudutavad J. Andrejevi poolt kasutatud vägivalla kirjeldamist, on samuti usaldusväärsed, sest peksmise osas langevad kokku need ka tunnistaja S.P. ütluste, kohtuarstliku ekspertiisi akti ning videosalvestusega. Maakohus leidis, et puudub alus arvata, et videosalvestus on mingil moel võltsitud, sest salvestatud juhtumi asjaolud langevad kokku kannatanu V.K. i ja tunnistaja S.P. ütlustega. Peale selle, on salvestus vaid kaudne tõend, sest kohtul oli võimalik uurida nii kannatanu V.K. i, kui ka tunnistaja S.P. ütlusi. Samuti nähtub A.Z. ja L.Z. ütlustest, et pärast V.K. i peksmist J. Andrejev ei varjanudki, et „peksis läbi A. armukese“. Ülalnimetatud tõenditele tuginedes luges maakohus tõendatuks, et just J. Andrejev peksis kannatanut V.K. i ning tekitas sellega kannatanule füüsilist valu ning kehavigastusi, mis on kirjeldatud patsiendikaardis nr 10725 ja isiku kohtuarstliku ekspertiisi aktis nr
4. Maakohus asus seisukohale, et V.K. i provotseeriv käitumine ning isegi V.K. i valmisolek peksa saamiseks ei anna alust süüdistatava õigeksmõistmiseks, kuid kergendab J. Andrejevi süüd ning seda tuleb karistuse mõistmisel arvestada. Maakohus asus seisukohale, et vaatamata kannatanu provotseerivale käitumisele oli J. Andrejevil viimase hetkeni võimalus otsustada, kas V.K. i peksta või mitte. Selline konfliktne olukord võiks olla lahendatud ka vägivalda kasutamata. Valides konflikti lahendamiseks kannatanu peksmise, rikkus J. Andrejev seadust ning täitis KarS § 121 ettenähtud kuriteokoosseisu objektiivse külje. Subjektiivse külje osas leidis maakohus, et J. Andrejev pani kuriteo toime otsese tahtlusega. J. Andrejev, lüües kannatanut korduvalt, teadis, et sellega tekitab ta kannatanule füüsilist valu ning tervisekahjustusi ning tahtis seda. Karistuse mõistmisel arvestas maakohus kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, tahtluse liiki, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Maakohus tuvastas, et süüdistatava puhul karistust raskendavaid asjaolusid KarS § 58 mõttes ei esine. Maakohus asus aga seisukohale, et J. Andrejevi käitumises esinevad järgmised karistust kergendavad asjaolud – KarS § 57 lg 1 p 4 ettenähtud süüteo toimepanemine raske isikliku olukorra mõjul, sest kohtuliku uurimise käigus on tuvastatud, et süüdistataval oli raske perekondlik olukord seoses oma naise poolt toimepandud petmisega ja see mõjutaski J. Andrejevit kasutama vägivalda kannatanu suhtes, keda ta pidas oma abielu lõhkujaks; KarS § 57 lg 6 ettenähtud süüteo toimepanemine õigusvastase käitumisega esile kutsutud tugeva hingelise erutuse mõjul, sest J. Andrejevil oli alust arvata, et just V.K. on tema abielu lõhkuja ning seega oli V.K. i käitumine J. Andrejevi silmis õigusevastane, provotseeriv ning nagu nähtub kohtu poolt uuritud videosalvestusest, just see kutsuski süüdistatavas esile tugeva hingelise erutuse. Karistuse mõistmisel arvestas maakohus samuti järgnevat – süüdistatav pani toime tahtliku teise astme kuriteo; kuriteo toimepanemise ajal oli J. Andrejev kohtulikult karistamata. Samuti arvestas maakohus tahtluse liiki, süüdistatava süü astet ja süüdlase käitumist pärast süüteo toimepanemist, millest kohtu arvates nähtub, et ta ei kahetse toimepandut. Seoses 2 sellega leidis maakohus, et eksisteerib tõenäoline risk uute samalaadsete kuritegude toimepanemiseks tema poolt. Vaatamata sellele, et J. Andrejevi süü leidis kohtus tõendamist, ei tunnistanud J. Andrejev oma süüd ja ei kahetsenud tehtut, mistõttu ei näinud maakohus võimalust karistada teda rahalise karistusega. Maakohus asus seisukohale, et aitamaks J. Andrejevil paremini kohaneda ühiskonnas heakskiidetud käitumisreeglite ning konfliktide rahumeelse lahendamise põhimõttetega ja tema distsiplineerimiseks, tuleb talle karistuseks mõista vangistus. Eeltoodut arvestades pidas maakohus võimalikuks karistada J. Andrejevit vangistusega KarS §-s 121 ettenähtud sanktsiooni miinimummäärale lähedases määras ning mõistetud karistust tingimisi täitmisele mitte pöörata, kuna kuriteo toimepanemise ajal oli J. Andrejev veel kohtulikult karistamata. Apellatsioonides esitatud taotlused J. Andrejevi kaitsja apellatsioon J. Andrejevi kaitsja taotleb maakohtu otsuse osalist tühistamist J. Andrejevi süüdimõistmises KarS § 121 järgi ning teha uus otsus, millega mõista J. Andrejev nimetatud süüdistuses õigeks. Kaitsja hinnangul on maakohtu otsus põhjendamatu, kuna maakohus ei hinnanud tõendeid nende kogumis vastavalt KrMS § 61 lg-le
5. Kaitsja leiab, et maakohtu väited J. Andrejevi süü kohta KarS § 121 ettenähtud kuriteo toimepanemises ei vasta tõendamisesemega seotud väljaselgitatud asjaoludele. Samuti puuduvad kohtuotsuses motiivid, mille alusel maakohus arvestab süüdistatava suhtes pettuse toime pannud ja valeütlusi andnud kannatanu ning tunnistajate ütlusi, kelle kohtuasi asub käesoleva kriminaasja arutamise ajal Viru Maakohtu Narva kohtumaja menetluses. Kaitsja arvates on maakohus lähenenud ühekülgselt J. Andrejevi süüd kinnitavatesse tõendite kogumisse, nähes J. Andrejevi ja kannatanu vahelist konfliktsituatsiooni, ei uurinud kohus konflikti esmapõhjust ja asjaolu, et konflikt valmistati ette kriminaalasja tunnistajate S.R. , S.P. ja A.Z. ning kannatanu V.K. i poolt, eesmärgiga pressida J. Andrejevilt raha välja. Juhul, kui J. Andrejev oleks keeldunud raha maksmisest, sooviti luua iga hinna eest, et J. Andrejev satuks vanglasse, saamaks J. Andrejevi vara ja äri enda omandusse. Nimetatut tõendavad nii kannatanu V.K. i kui ka kohtuistungil avaldatud kriminaalasja materjalid. Kaitsja märgib, et 15.10.2008 tekitas V.K. konfliktse olukorra J. Andrejeviga. 16.10.2008 määrasid S.R. , S.P. ja V.K. J. Andrejevile kohtumise ja nõudsid J. Andrejevilt 100 000 krooni „kannatanu“ V.K. i eest. Nimetatud isikud ähvardasid J. Andrejevit, et nad kirjutavad politseile avalduse V.K. ilt raha röövimise kohta. J. Andrejev keeldus raha maksmast ja teatas neile, et nad ise peksid V.K. i läbi ja lubas, et teatab politseile nende kelmusest, provokatsioonist ning väljapressimisest. Vastavalt V.K. i ütlustele käskisid S.R. ja S.P. tal samal päeval kirjutada J. Andrejevi kohta avalduse peksmise ja röövimise kohta. Narva politsei algatas V.K. i avalduse alusel J. Andrejevi suhtes kriminaalasja KarS § 200 lg 1 järgi. J. Andrejev vahistati ja talle esitati süüdistus. Antud kriminaalasja eeluurimisel andsid eelneval kokkuleppel valeütlusi tunnistajad käesolevas kriminaalasjas – S.R. , S.P. , A.Z. – kellele kohus viitab kui J. Andrejevi süüd tõendavatele tunnistajatele. V.K. i ütluste kohaselt laimas ta J. Andrejevit, kuna ta oli S.R. lt ja S.P. ilt materiaalses sõltuvuses ning soovis saada neilt elamispinda kui J. Andrejev saadetakse vanglasse. A.Z. ütluste kohaselt andis ta J. Andrejevi kohta valetunnistusi. S.R. sundis A.Z. t andma valeütlusi J. Andrejevi vastu ja ähvardas teda. Kannatanu V.K. i, tunnistajate S.R. , S.P. ja A.Z. suhtes on algatatud kriminaalasi nr. 08240104889 KarS § 209 lg 2 p 3 ja § 320 alusel J. Andrejevi suhtes toime pandud kelmuse ning laimu suhtes. Kaitsja hinnangul on vaieldamatult kindlaks tehtud, et kannatanu V.K. i kogu tegevus, keda suunasid tunnistajad S.R. ja S.P. , oli ajendatud omakasust. V.K. oli omakasu pärast nõus isegi sellega, et ta pekstaks läbi. Ei olnud oluline, kes seda teeb, eesmärk oli üks – selle eest 3 tuleb panna vastutama J. Andrejev. Kaitsja arvates ei ole võimalik nimetada kannatanuks isikut, kes tegeles isikute grupis ohvri suhtes kuriteo kavandamisega ning valmistas ette tingimused endale kehavigastuste tekitamiseks, et kasutada neid seejärel ära ohvri (J. Andrejevi) vastu. Kaitsja viitab KarS § 2 lg-le 2 ja §-le 27 ning märgib, et vastavalt rahvusvahelise õiguse sätetele on kannatanu nõusolek kuriteo toimepanemiseks asjaoluks, mis välistab teo õigusvastasuse. Kohtueelses menetluses on kindlaks tehtud, et kannatanu V.K. ise soovis, et J. Andrejev paneks tema vastu kuriteo ja ta oli eelnevalt kokku leppinud S.R. ga ning S.P. iga, et provotseerida J. Andrejevit nimetatud teo toimepanemisele. Seega on vastavalt rahvusvahelise õiguse sätetele kannatanu V.K. i nõusolek tema enda suhtes kuriteo toimepanemiseks kriminaalmenetlust välistavaks asjaoluks J. Andrejevi suhtes. Kaitsja ei nõustu maakohtu järeldusega, et J. Andrejevi süüdistus on tõendatud. Kannatanu V.K. , tunnistajad S.R. , S.P. ja A.Z. on J. Andrejeviga vaenulike suhetes, mis on tingitud asjaolust, et S.P. , S.R. , V.K. ja A.Z. panid J. Andrejevi suhtes toime kelmuse ning andsid politseile valeütlusi selle kohta, et J. Andrejev oleks justkui pannud V.K. suhtes toime röövkallaletungi. Arvestades nimetatud asjaolusid ei peaks kaitsja arvates maakohtul olema mingit alust uskuda tunnistajate S.R. , S.P. ning A.Z. ütluste tõepärasust. Kohtupraktika näitab, et süüdistatava suhtes vaenulikult meelestatud kannatanut või tunnistajaid ei saa lugeda heauskseteks. Lisaks ei ole kaitsja arvates usaldusväärsed kannatanu V.K. i ütlused tema peksmise kohta J. Andrejevi poolt, kuna ta andis ütlusi enda, S.R. ja S.P. vastu J. Andrejevi suhtes toimepandud kelmuse osas. Samas on kaitsja arvates V.K. i ja S.P. ütluste kokkulangevus seletatav sellega, et S.P. dikteeris V.K. ile ette teksti, mida V.K. pidi politseis J. Andrejevi kohta rääkima. Kaitsja hinnangul tuleb jätta tähelepanuta tunnistajate A. ja L.Z. ütlused selle kohta, et J. Andrejev ei varjanud nende ees, et ta peksis läbi A. armukese. J. Andrejev eitab kategooriliselt seda fakti, samal ajal on Z. aga motiiv J. Andrejevit laimata. Kaitsja ei nõustu maakohtu arvamusega, et J. Andrejevi süü on tõendatud kehavigastuste kirjeldusega patsiendikaardis nr. 10725 ning kohtumeditsiinilise ekspertiisi aktiga nr
6. Kaitsja märgib, et nii patsiendikaart kui kohtumeditsiinilise ekspertiisi akt tõendavad üksnes kehavigastuste olemasolu patsiendil, kuid jätavad vastamata küsimusele, kes ja kuidas V.K. ile kehavigastused tekitas. Patsiendikaardist nähtuvalt ütles V.K. , et teda peksid kätega tundmatud isikud. Nimetatust nähtub, et V.K. i peksis mitte üks, vaid kaks inimest ja et V.K. i peksti mitte jalgade, vaid kätega. V.K. puudusid muud kehavigastused lisaks pealae marrastusele. Kohtumeditsiinilise ekspertiisi aktist nähtub, et V.K. vaadati läbi Kohtla-Järve kohtueksperdi poolt 20.10.
7. V.K. jutustas eksperdile, et 16.10.2008 astus tema juurde tundmatu meesterahvas ja hakkas teda rusikaga peksma, kui ta aga kukkus, siis peksis teda peaga. Kaitsja on arvamusel, et maakohus ei pööranud tähelepanu asjaolule, et patsiendikaardis ja kohtumeditsiinilise ekspertiisi aktis esinevad olulised vastuolud, mida ei ole uuritud ega kõrvaldatud. Nii teatas 15.10.2008 kell 23.45 V.K. Narva haigla vastuvõtuosakonnas vastuvõtuosakonna arstile, et teda peksid kätega kaks tundmatut isikut, 20.10.2008 teatas ta aga Kohtla-Järvel kohtumeditsiini eksperdile, et tema juurde astus tundmatu meesterahvas ja hakkas teda rusikatega peksma, kui ta aga kukkus, siis hakkas teda peksma peaga. Kaitsja hinnangul tõstatuvad küsimused – miks V.K. teatas 15.10.2008, et teda peksid läbi kaks tundmatut isikut; miks V.K. arvas teadvat, et ta peksti läbi J. Andrejevi poolt, kuid ta ei rääkinud sellest, kuigi ta valmistus J. Andrejeviga kohtumiseks ette ning teadis, et tegu on A.Z. abikaasaga? Järeldus on kaitsja arvates üksnes see, et ta ei pidanud ennast läbi pekstuks, kuna ta sai üksnes pealaepiirkonna marrastuse, ja seda siis, kui ta kukkus J. Andrejevi heitest maha. V.K. tuli Narva Haigla vastuvõturuumi üksnes seepärast, et teda tõid sinna vägisi kohale S.R. ja S.P. . V.K. ei soovinud kirjutada politseisse avaldust J. Andrejevi kohta, teda sundisid selleks S.R. ning S.P. . V.K. tunnistas seda asjaolu 21.10.2008 protokollis, millele viitab ka kohus. Kuid välja selgitamata on jäänud küsimus, miks teatas V.K. 20.10.2008 kohtumeditsiini eksperdile, et teda peksis tundmatu meesterahvas, kuna V.K. andis juba tol 4 ajal ütlusi J. Andrejevi vastu. Kaitsja on seisukohal, et sellest järeldub, et V.K. teadis, et J. Andrejev teda ei peksnud ja kohtumeditsiinieksperdi poolt avastatud vigastused tekitas (või tekitasid) talle muud isikud, keda ta kartis nimetada. V.K. peksti läbi J. Andrejevi süü suurendamiseks. Lisaks ei nõustu kaitsja maakohtu seisukohaga, et J. Andrejevi süüd tõendab videosalvestus, mis langeb justkui kokku S.P. ja V.K. i ütluste ning kohtumeditsiinilise ekspertiisi aktiga. Kuigi videosalvestis lisati kriminaalasja materjalidele J. Andrejevi taotlusel, ei uuritud seda videosalvestust kriminalistikaekspertide poolt, mida aga J. Andrejev taotles. J. Andrejev märkis, et videosalvestise näol on tegu fabritseeritud võltsinguga ja tegelikult ei ole videosalvestisel tegu J. Andrejeviga, vaid seal on salvestatud hoopis teine isik. Fakt, et S.P. tunnistused langevad kokku kannatanu V.K. i tunnistustega ja kohtumeditsiinilise ekspertiisi akti andmetega, on seletatav sellega, et 21.10.2008 ülekuulamisel jutustas V.K. põhjalikult, kuidas S.P. ja S.R. juhendasid teda, mida ta peab J. Andrejevi kohta politseis rääkima. J. Andrejevi apellatsioon J. Andrejev taotleb maakohtu otsuse osalist tühistamist tema süüdimõistmises KarS § 121 järgi ning uue otsuse tegemist, millega mõista ta nimetatud süüdistuses õigeks. J. Andrejev leiab, et maakohtu otsus on ebaseaduslik, kuna temale inkrimineeritud tegu ei vasta tegelikkusele. Ringkonnaprokuratuur on selles asjas selgusele jõudnud ning prokuratuuri 17.12.2008 määrusega mõisteti ta täielikult õigeks. J. Andrejevi hinnangul on nimetatud määruse hilisem, so poole aasta pärast, tühistamine ebaseaduslik, kuna õigeksmõistva otsuse ülevaatamine on võimalik üksnes uute asjaolude ilmnemisel. Uusi asjaolusid aga ei ole ning kedagi ei ole lubatud võtta teist korda kriminaalvastutusele ja mõista süüdi ühes ja samas kriminaalasjas. Lisaks on J. Andrejev seisukohal, et kohtunik I.M. ei olnud mingit õigust arutada käesolevat kriminaasja ja ta oli kohustatud taanduma vastavalt KrMS §-le
8. J. Andrejev selgitab, et nimetatud kohtunik, olles omal ajal prokurör, võttis koos kohtuniku P.G. tema kriminaalvastutusele oma sõbra A.K. meeleheaks, võltsides selleks tõendeid ja mõistes teda ebaõiglaselt ning ebaseaduslikult süüdi aastal
9. 18.10.2006 mõistis ringkonnakohus J. Andrejevi antud kriminaalasjas täies mahus õigeks. Videosalvestuse kohta märgib J. Andrejev, et tegemist on täieliku võltsinguga ning tema ei ole sellel videosalvestusel üldse kujutatud. Pärast S.P. (D.) ülekuulamist, kes teatas, et ta andis videosalvestuse A.K. , esitas J. Andrejev kohe taotluse, et A.K. kuulataks üle tunnistajana, kuid kohtunik I.M. jättis selle taotluse rahuldamata, soovimata seada löögi alla oma semu A.K. i. Samas oleks J. Andrejevi hinnangul A.K. i ülekuulamine võimaldanud saada selgust videosalvestuse osas, kuna tuli välja selgitada järgnev – miks S.P. andis selle videosalvestuse A.K. ; kas see oli aruanne tellija ees või midagi muud; kes ja millal teostas selle videosalvestuse montaaži; kas see juhtus enne videosalvestuse üleandmist A.K. või pärast. Lisaks peab J. Andrejev vajalikuks märkida, et teda võeti ebaseaduslikult vahi alla 11.01.2011 kuni selle tühistamiseni Tartu Ringkonnakohtu poolt 01.02.
10. Sellest järeldub J. Andrejevi arvates, et kohtunik I.M. soovis paigutada teda vanglasse veel enne kohut ja seepärast võttis ta teda seadust ja inimõigusi rikkudes põhjendamatult ning ebaseaduslikult vahi alla. J. Andrejev märgib, et tema suhtes panid toime provokatsiooni S.R. , S.P. , V.K. , A.Z. ja L. Z. S.R. , A.Z. ja S.P. ütlustest selgub, et nimetatud provokatsiooni loogiline ahel sai alguse just A.K. ist, kes kaasas sellesse S.P. ja S.R. . Eelnimetatud panid J. Andrejevi hinnangul oktoobris 2008 tema vastu toime kelmuse, söötes talle ette nende poolt hiljem läbi pekstud V.K. i, keda nad peksid kokkuleppel viimatinimetatuga. Nende eesmärk oli ajada kõik J. Andrejevi kaela ja saata teda vanglasse. Siinkohal märgib J. Andrejev, et ilmselt seepärast oli V.K. il temaga järgneval päeval, so 16.10.2008 kohtudes seljas kummiriietus ja peas parukas, mis ei vastanud tema õigele välimusele. 5 J. Andrejev rõhutab, et ta ei ole V.K. i löönud ja ta on kindel, et videosalvestusel peksab V.K. i S.P. . J. Andrejev leiab, et tema kerge V.K. i heide ei saa moodustada kuriteokoosseisu ning V.K. peksti läbi S.P. poolt juba pärast nende kohtumist ja seda selleks, et oleksid veelgi veenvamad teise kohtuarstliku ekspertiisi tulemused, mis tehti alles 20.10.
11. J. Andrejev selgitab juhtunut ning märgib, et kohtumisel näitas ta V.K. ile perekonnafotosid ja nõudis, et ta ei sekkuks meie perekonnaellu. V.K. vastas selle peale provokatiivselt: „Ma kohtusin A. ja kohtun temaga ka edaspidigi". Selle peale tegi J. Andrejev V.K. ile ettepaneku rääkida nagu mees mehega ja kõike seda A.Z. juuresolekul. Ta läks koos V.K. iga tänavale ja tegi talle korduvalt ettepaneku, et ta kutsuks A.Z. telefoni teel kohale, kuid V.K. ütles talle: „Ah mis sest, anna mulle!". J. Andrejev heitis V.K. i pikali. V.K. kukkus, toetudes paremale käele ja istus tee peale. Polnud mõtet teda lüüa ja ta sõitis minema. Seega leiab J. Andrejev, et arvestades tema suhtes omakasupüüdlikel eesmärkidel toime pandud provokatsiooni, ei saa tema kerget heidet lugeda kuriteoks. Lisaks eelnevale märgib J. Andrejev, et tema ja kaitsja esitasid kohtuistungil protesti selle kohta, et käesolevat kriminaalasja vaadati läbi ilma niinimetatud „kannatanu" V.K. i osavõtuta ja seda seepärast, et V.K. i ütlused kohtus võisid olla tõesed – V.K. oleks võinud kohtule jutustada, kes teda tegelikult peksis ning miks V.K. kandis maski. Samas ei rahuldanud maakohus J. Andrejevi järgmisi esitatud taotlusi: videosalvestuse ekspertiisi, A.K. i ülekuulamist tunnistajana ja videosalvestuse uurimist kohtuistungil. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohus, uurinud kriminaaltoimiku materjale, on seisukohal, et J. Andrejevi ja tema kaitsja apellatsioonid tuleb jätta läbi vaatamata. Ringkonnakohus, hinnates J. Andrejevi ja tema kaitsja apellatsioonide põhjendatust, nende kohtuliku läbivaatamise perspektiivi, olemasolevat kohtupraktikat ja võimalikku tulemust, leiab, et apellatsioonid on ilmselt põhjendamatud ja tuleb KrMS § 326 lg 2 alusel jätta läbi vaatamata. Esmalt leiab ringkonnakohus, et maakohtu otsus on piisavalt põhjendatud, kohtu mõttekäik ja siseveendumuse kujunemine on lugejale selgelt jälgitavad ning ringkonnakohus ei tuvastanud, et maakohus oleks kriminaalmenetlusõigust rikkunud. J. Andrejev on apellatsioonis avaldanud arvamust, et maakohtus käesolevat kriminaalasja arutanud kohtunik oli kohustatud taanduma vastavalt KrMS §-le
12. Ringkonnakohus ei nõustu J. Andrejevi sellesisulise õiguslikult asjakohatu seisukohaga, kuna kohtuniku poolt, kes on varasemalt tegutsenud prokuratuuris sama süüdistatava suhtes kriminaalasjade menetlejana, hilisem sama süüdistatava suhtes mõne teise kriminaalasja lahendamine ei tähenda, et kriminaalasjade arutamisel kohtunikuna ei suudaks ta olla erapooletu. Lisaks leiab ringkonnakohus, et J. Andrejevi subjektiivsed arvamused kohtuniku kallutatusest või teiste meelehea eesmärgil otsuste langetamisest on paljasõnalised ja täielikult tõendamata. Apellatsioonides on nii J. Andrejev kui tema kaitsja leidnud, et maakohus on jätnud kuriteokoosseisu juures arvestamata ja analüüsimata J. Andrejevi ja V.K. i vahelise konflikti ja selle tekkimise põhjused. Esiteks on ringkonnakohtu hinnangul oluline rõhutada, et vastavalt KrMS § 268 lg-le 1 toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi, kui KrMS § 268 lg-s 2–6 ei ole sätestatud teisiti. Seega oli maakohtul pädevus arutada kriminaalasja üksnes J. Andrejevi osas ning konkreetselt talle etteheidetavates süüdistustes. Sellest tulenevalt on asjakohatud J. Andrejevi ja tema kaitsja poolt väljatoodud argumendid selle kohta, et käesolevas kriminaalasjas oleva kannatanu V.K. i, tunnistajate S.R. , S.P. ja A.Z. suhtes on alustatud kriminaalmenetlus J. Andrejevi suhtes toimepandud kuriteo kohta. 6 Ringkonnakohus märgib, et teiste kriminaalasjade menetlemine samade isikute vahel toimepandud kuritegude osas ei saa käesoleval juhul kuidagi mõjutada J. Andrejevi suhtes menetletavat kuritegu. Samas möönab ringkonnakohus, et teatavatel juhtudel võib süüdistatava suhtes süüdistuse ajalistest piiridest väljapoole jäänud käitumisel olla tähendust süüdistuse tõendatuse hindamise seisukohalt ning teatud olukorras võib süüdistatava süüdistuse piiridest väljapoole jääv käitumine kuuluda ka tõendamiseseme asjaoludesse, kuna selle kaudu on võimalik anda tervikpilt süüdistatava kuritegelikule käitumisele ja selle kujunemisele läbi ajalise telje. Seega toimub kohtuliku arutamise käigus süü küsimuse lahendamine üksnes J. Andrejevi suhtes ning sealjuures ei saa kohus tuvastada kannatanute või tunnistajate süüd, kellele ei ole kohtueelses menetluses tagatud õigusi kahtlustatavana ning kellele ei ole esitatud süüdistust. Sellest tulenevalt on maakohus õigesti lähtunud J. Andrejevile esitatud süüdistuse piiridest ning arutanud kriminaalasja ja tuvastanud J. Andrejevi süü KarS § 121 süüteokoosseisu mõttes. Ühtlasi peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et teiste isikute käitumine võib teataval määral selgitada ja mõjutada süüdistatava tegutsemist ning iseenesest on võimalik selle kaudu tuvastada kuriteo toimepanemise motiiv. Siiski on oluline märkida, et kuriteo toimepanemise motiiv ei ole KarS § 121 koosseisuline tunnus, mistõttu ei saa J. Andrejevi motiivist lähtuvalt nt leida, et süüdistatava käitumises puudub üldse kuriteokoosseis. Seega ei ole J. Andrejevi kuriteo toimepanemise motiiv või ajend tema koosseisulise teo õigusvastasust välistavaks asjaoluks. Samas võib motiiv mõjutada süüdistatava süü suurust. Ringkonnakohus on seisukohal, et tegemist on motiiviga, mida on maakohus õigesti arvestanud J. Andrejevile karistuse mõistmisel arvestatava süü suuruse hindamise juures. J. Andrejevi kaitsja on leidnud, et maakohtul ei olnud mingit alust uskuda tunnistajate S.R. , S.P. ja A.Z. ütlusi, kuna kohtupraktika näitab, et süüdistatava suhtes vaenulikult meelestatud kannatanut või tunnistajaid ei saa lugeda heauskseiks. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja nimetatud arusaam on paljasõnaline ja õiguslikult asjakohatu. Ühtlasi on ringkonnakohtu hinnangul tegemist kaitsja väärarusaamaga, kuna kriminaalasjades on alati süüdistatav toime pannud kannatanu suhtes kuriteo, kusjuures kuriteona käsitletakse ühiskonnas aktsepteeritud käitumisreeglite vastu sellist eksimist, mille suhtes peetakse vajalikuks rakendada karistusena riiklikku sundi, mistõttu ei ole üldiselt ootuspärane, et kannatanu, kelle suhtes teatud kuritegu toime on pandud, suhtuks süüdistatavasse mitte vaenulikult. Lisaks ei saa nimetatud argumendile tuginedes väita, et kannatanu ja tunnistajate ütlused on ebausaldusväärsed. Nimetatu oleks vastuolus tõendite hindamise põhimõttega. Märkimisväärne on siinkohal ka asjaolu, et erinevalt kahtlustatavast või süüdistatavast, on kannatanul ja tunnistajal vastavalt KrMS § 37 lg-le 3 ja § 66 lg-le 3 kohustus anda tõeseid ütlusi, kui puudub ütluste andmisest keeldumise seaduslik alus KrMS § 71–73 järgi. Õige on kaitsja väide, et kehavigastusi saavad tõendada patsiendikaart ja kohtumeditsiiniline ekspertiisiakt. Siinkohal peab aga ringkonnakohus vajalikuks rõhutada, et tõendeid tuleb hinnata nende kogumis, mistõttu on alusetud kaitsja ootused, justkui patsiendikaart ja ekspertiis võiksid sisaldada sellist teavet ka J. Andrejevi süü kohta, millele kohus saaks otsuses tugineda. Siinjuures tuleb märkida, et KrMS § 63 lg 1 kohaselt saab kriminaalmenetluses tõendiks olla vaid eksperdiarvamus. Selgitused, mida uuritav on ekspertiisi käigus andnud võivad mõjutada küll ekspertiisi tulemusi, aga mitte süüdistatava süüküsimuse lõpliku otsustamist. Ringkonnakohus rõhutab, et KarS § 121 kuriteokoosseisu mõttes ei ole oluline, kas kannatanu ise peab end läbi pekstuks või mitte. Süüteokoosseisu jaoks on oluline tuvastada süüdistatavapoolne teise inimese tervise kahjustamine, löömine, peksmine või valu tekitanud muu kehaline väärkohtlemine ning tahtlus sellise teo toimepanemiseks. Seega on õiguslikult asjakohatu arvata, justkui kannatanu subjektiivne arvamus saaks antud juhul sisustada 7 kuriteokoosseisu. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et kriminaalasjas kogutud tõenditega on tuvastatud nii J. Andrejevi poolt V.K. i löömine, kui ka selle tagajärjel V.K. il olnud kehavigastused. Videosalvestusele ekspertiisi tegemata jätmise kohta märgib ringkonnakohus, et vastavalt KrMS § 105 lg-le 1 korraldatakse ekspertiis tõendamisvajadusest lähtudes menetleja määruse alusel. Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt leituga, et videosalvestust tuleb käsitleda käesoleval juhul kaudse tõendina, sest kohus uuris nii kannatanu V.K. i kui ka tunnistaja S.P. ütlusi, mida videosalvestus muuhulgas kinnitab. Eeltoodud asjaoludel leiab ringkonnakohtu koosseis üksmeelselt, et apellatsioonid on ilmselt põhjendamatud ja KrMS § 326 lg 2 kohaselt tuleb jätta läbi vaatamata. Maarika Kuusk Tiit Lõhmus 8 Mati Kartau