← Eesti

1-12-4415/14

Obsah (5)§ 118§ 73§ 74§ 75§ 185

1-12-4415 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 1. oktoober 2012. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-12-4415 Kohtukoosseis Meelika Aava, Julia Katšk

§ 118p 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 23.

mai

  1. a otsus lühimenetluses Apellatsiooni esitaja Kannatanu Kirsti Nikkolo esindaja vandeadvokaat Priit Taru Teised apellatsioonimenetluse pooled Prokurör Merike Lugna, kannatanud Kirsti Nikkolo ja Ants Nikkolo Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Pärnu Maakohtu
  2. mai
  3. a kohtuotsus Valeri Nikkolo suhtes jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Kirsti Nikkolo esindajale apellatsioonimenetluses makstud tasu 245,64 eurot (kakssada nelikümmend viis eurot ja kuuskümmend neli senti) jätta riigi kanda. Edasikaebe kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  4. Pärnu Maakohtu
  5. mai
  6. a otsusega lühimenetluses tunnistati V. Nikkolo süüdi

§ 118p 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks 4 aastat 6 kuud vangistust. Kr

MS § 238 lg 2 alusel lühendati mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra ja karistuseks mõisteti 3 aastat vangistust, mis jäeti

§ 73lg 1,3 alusel tingimisi täitmisele pööramata 3 aastase katseajaga.

  1. V. Nikkolo tunnistati süüdi selles, et tema olles varasemalt ähvardanud, et lahutuspaberite saamisel tapab ta end ja teeb oma abikaasa K N elu põrguks, sai 11.12.2011 kella 18.50 ajal xxxxxxxx korteris kohtu käskjalalt kätte lahutuspaberid ning sellest ärritunud olles valas K N pähe bensiini, samuti viskas Valeri Nikkolo elutoas, kus põles küünal, bensiini diivanile, lauale ja põrandale, pidades võimalikuks, et antud tegevuse tagajärjel võib süttida ka bensiiniga üle valatud K N ning Valeri Nikkolo tegevuse tagajärjel süttiski põlema elutuba ja K N seljas olnud riided. Põlemise tagajärjel sai K N eluohtlikke kehavigastusi: pea, kaela, selja, rindkere ja mõlema ülajäseme piirkonna põletus leegiga - kokku 33% kehapinnast, lisaks tekkis äge hingamispuudulikkus koos hingamisteede tursega ja sepsis ning sedastatud parema käe kodarluu närvi kahjustus. Tulekahju kustutamisel sai kergemaid põletushaavu ka A N.
  2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni kannatanu esindaja, kes taotleb kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist maakohtusse uueks arutamiseks samas või teises kohtukoosseisus. Kaitsja esitab ka alternatiivse taotluse, mille kohaselt jätta V. Nikkolole mõistetud vangistus tingimisi täitmisele pööramata

§ 74

alusel 3-aastase katseajaga koos

§ 75-s sätestatud kontrollnõuete kohaldamisega.

Apellant leiab, et kohtuotsus ei ole seaduslik, kuivõrd kohtumenetluses rikuti oluliselt kriminaalmenetlusõigust ning mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule. Kannatanu peab kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks asjaolu, et kuigi ta oli esitanud vastava taotluse menetluse kestel võimalikult varakult, ei võimaldatud talle õigeaegselt st kohtumenetluseks riigi õigusabi, mistõttu jäid tema olulised õigused ja huvid kaitseta. Kuigi talle kohtu poolt tema õigusi selgitati, ei saanud ta oma menetlusosalise õigusi piisavalt tõhusalt kasutada, kuivõrd tulenevalt tema tervislikust olukorrast oli ta kohtuistungil pinges ega suutnud oma seisukohti vabalt väljendada. Samas aga oli süüdistatavale tagatud riigi õigusabi korras advokaat ja seega ka kvalifitseeritud õigusabi. Seega ei olnud menetlusosalised kohtuistungil võrdses olukorras. Vastavalt KrMS-le § 41 lg 3 kannatanule antakse kriminaalmenetluses riigi õigusabi seaduses ettenähtud alustel ja korras. Kui kohus leiab, et kannatanu huvid võivad advokaadi abita jääda kaitseta, võib kohus oma algatusel otsustada isikule riigi õigusabi andmise riigi õigusabi seaduses ettenähtud alustel ja korras. Kannatanu esitas Pärnu Maakohtule juba

  1. mail
  2. a taotluse riigi õigusabi saamiseks ja tema esindamiseks kriminaalasja kohtueelses menetluses ja kohtus. Kohtuistung käesolevas asjas toimus
  3. mail 2012.a. ning selleks ajaks kannatanu taotlust lahendatud ei olnud. Taotlus lahendati alles
  4. juunil
  5. a, mil see rahuldati ja kannatanule otsustati anda riigi õigusabi kohustuseta kulud hüvitada. Selleks ajaks oli kohtuistung käesolevas kriminaalasjas peetud ilma, et kannatanule oleks olnud õigusabi tagatud. Täpsustuseks olgu lisatud, et käesolevaks ajaks on selgunud, et kriminaalasja arutav kohtukoosseis ei olnud kannatanu poolt esitatud riigi õigusabi avaldusest teadlik, kuivõrd kannatanu oli esitanud avalduse otse kohtu kantseleisse ja seda menetleti kriminaalasjast eraldi. Samas oli kannatanu avalduses muuhulgas märgitud, et ta vajab õigusabi seoses tema abikaasa V. Nikkolo vastu
  6. detsembril
  7. a algatatud kriminaalasjaga, milles tema on kannatanu. Avaldus võeti vastu ja kannatanu eeldas, et see lahendatakse vastavalt seadusele. Kohtuistungil ei osanud ta sellele tähelepanu juhtida ja vastavat taotlust riigi õigusabi saamiseks uuesti esitada. Seega leiab kannatanu, et erinevalt süüdistatavast jäid tema huvid kohtuistungil vajalikul määral esindamata . Sellega rikuti ausa ja õiglase kohtupidamise põhimõtet, mis on vastavalt KrMS-le § 339 lg 1 p 12 oluline kriminaalmenetlusõiguse rikkumine. Kannatanu soovib, et asja arutataks maakohtus uuesti, et temal oleks võimalik kohtuistungist osa võtta koos esindajaga ja saada vajalikku õigusabi. Kannatanu ei nõustu ka süüdistatavale mõistetud karistusega ning peab seda liiga leebeks ning kriminaalasjas tuvastatud asjaoludele ja süüdistatava isikule mittevastavaks. 2

(5)Kohus on võtnud kergendava asjaoluna arvesse asjaolu, et kuriteo läbi sai raskelt kannatada ka V. Nikkolo ise ning tema vigastused on pea samased K. Nikkolo vigastustega. Kohus leiab, et nimetatud kannatused on arvestatavad ka V. Nikkolo enda karistusena. Kannatanu leiab, et taoline võrdlus ja seisukoht ei ole kohane. See, missuguseid tagajärgi V. Nikkolo põhjustas endale, on tõepoolest karistus talle endale, seda ei saa aga käsitada kergendava asjaoluna karistuse mõistmisel K. N põhjustatud tervisekahjustuste eest. Karistuse mõistmisel on kohus korduvalt rõhutanud, et üheks arvestatavaks asjaoluks on see, et nüüdseks on elu pooled lõplikult lahku viinud. Vastuolu on siiski selles, et pooltel on kasvatada ühine laps, neil on jagamata ühisvara, nad elavad ühes linnas. Seega on nende kokkupuuted võimalikud. Kriminaalasjas tuvastatud asjoludest nähtub üheselt V. Nikkolo ähvardav ja hoolimatu suhtumine K. N. Sellest tulenevalt on kannatanul põhjust V. Nikkolot jätkuvalt karta. Piisavalt ei ole kohus arvestanud ka asjaolu, et kuriteo pani V. Nikkolo toime üldohtlikul viisil. Seega vajab ta hoopis tõhusamat riigipoolset järelevalvet, kui kohtu poolt kohaldatud ilma kontrollnõueteta katseaeg selle keskmises määras. Kannatanu ei vaidlusta V. Nikkolole mõistetud karistust vangistuse määra osas, küll aga leiab, et karistus tuleb tingimisi jätta kohaldamata

§ 74lg-te 1 ja 3 alusel ning katseajaks määrata 3 aastat.

  1. Kaitsja märgib apellatsioonivastuses, et süüdistatava ja kaitsja hinnangul on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud, mistõttu selle muutmiseks puudub alus. K. N osales kohtuistungil ning sai esitada kohtule omapoolse nägemuse kuriteo asjaolude ja karistuse kohta. Otsuse langetamisel on kohus põhjalikult kaalunud kõiki asjas tähtsust omavaid asjaolusid, sealhulgas K. Nikkolol ja V. Nikkolol tekkinud tervisekahjustusi. V. Nikkolo on tema poolt toimepandud kuriteost vajalikud järeldused teinud ning ei kujuta tulevikus mitte mingisugust ohtu K. N.
  2. Prokurör leiab apellatsioonivastuses, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata, sest kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud. Kannatanu on tõepoolest esitanud Pärnu Maakohtule taotluse riigi õigusabi saamiseks, kuid kriminaalasja arutav kohtukoosseis ei olnud istungipäeval sellest teadlik. Samas ei ole apellant nimetanud ühtegi konkreetset huvi, mis jäi vajaliku kaitseta. Peab möönma, et kannatanu õigust riigi õigusabile menetluse selles staadiumis küll rikuti, samas riigi õigusabi hiljem siiski määrati ning kannatanu sai oma õigust kohtuotsus vaidlustada kasutada. Apellant tugineb KrMS § 41 lg-le 3, mis sätestab, et kui kohus leiab, et kannatanu huvid võivad advokaadi abita jääda kaitseta, võib kohus omal algatusel otsustada isikule riigi õigusabi andmise. Pärnu Maakohus seda vajalikuks ei pidanud ja seda ei saa kohtule ka ette heita. Kuna maakohtu tegevuses olulist menetlusõiguse rikkumist ei toimunud, ei ole alust ka kohtuotsuse tühistamiseks. Samas kannatanu nõuab alternatiivselt V. Nikkolole karistuseks sisuliselt sama karistust, mille maakohus V. Nikkolole mõistiski. Erisusena vaid karistusest vabastamise alus karistusseaduse mõttes.

§ 73

lg 1 kohaselt, kui süüdimõistetu paneb katseajal toime uue tahtliku kuriteo, pööratakse karistus täitmisele.

§ 74lg 1 kohaselt määratakse süüdimõistetu kriminaalhooldaja järelevalve alla.

Kriminaalhooldaja järelevalve all olek iseenesest ei pruugi ära hoida uusi kuritegusid. Kriminaalhoolduse vajalikkus tuleneb isikust, kellele see määratakse. Maakohus on õigustatult leidnud, et kuigi esineb raskendava asjaoluna kuriteo toimepanemine üldohtlikul viisil, tuleb arvestada ka kergendavate asjaolude olemasolu, milleks on V. Nikkolo poolt süü tunnistamine, kahetsus, samuti asjaolu, et sai kuriteo läbi ise samuti kannatada, kelle vigastused on pea samased K. N omadega. Vähemoluline pole asjaolu, et kuritegu on toime pandud kaudse tahtlusega. Ei ole tuvastatud, et V. Nikkolo oleks kavatsenudki K. N kehavigastusi tekitada, sest ta lubas hoopiski ennast ära tappa. Kuna juba kohtuistungi ajaks ei elanud V. Nikkolo ja K. N koos, siis on õigustatud kohtu seisukoht, et kuna ühist kooselu poolte vahel enam ei ole, on saabunud selles osas õigusrahu. Vähemoluline 3

(5)pole ka ühise alaealise lapse olemasolu, mistõttu on mõlemad vanemad läbi vanemakohustuste siiski omavahel seotud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT 6. Kohtukolleegium, tutvunud kohtutoimiku materjalide ja kannatanu esindaja apellatsiooni väidetega ning prokuröri ja süüdistatava kaitsja vastuväidetega apellatsioonile, leiab, et apellatsiooni väited kohtuotsuse tühistamiseks alust ei anna. 6.1 Kannatanu esindaja leiab, et olukorras, kus kannatanul puudus maakohtu istungil esindaja, tuleb kohtuotsus KrMS § 339 lg 1 p 12 alusel tühistada ja saata kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks samas või teises kohtukoosseisus. Maakohtu istungi protokollist nähtub, et kannatanu K. N võttis kohtuistungist osa ja talle selgitati tema õigusi. Kannatanule on olnud õigused arusaadavad. K. Ni ei avaldanud kohtule, et ta soovib kohtu poolt endale esindaja määramist. Samuti ei informeerinud ta kohut sellest, et oli esitanud juba varem maakohtule avalduse esindaja määramiseks. Maakohus andis talle kohtuvaidluses sõna ja palus lisaks tsiviilhagile väljendada oma seisukoht V. Nikkolole mõistetava karistuse osas. Kannatanu K. N on öelnud, et ta peab olema kindel, et ta elu ei ole ohus. Muud tal lisada ei olnud. Maakohus tegi V. Nikkolo suhtes süüdimõistva kohtuotsuse ja tunnistas ta süüdi kogu süüdistuse mahus, milles ta oli kohtu alla antud. Samuti mõistis kohus talle prokuröri poolt taotletud karistuse. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium kannatanu esindaja väitega, et maakohtus jäid kannatanu õigused ja huvid olulise kaitseta. Milles konkreetselt kannatanu õiguste ja huvide kaitseta jäämine seisnes, ei selgu ka kannatanu esindaja apellatsioonist. Apellant tugineb KrMS § 41 lg-le 3, mis sätestab, et kui kohus leiab, et kannatanu huvid võivad advokaadi abita jääda kaitseta, võib kohus omal algatusel otsustada isikule riigi õigusabi andmise. Maakohus seda vajalikuks ei pidanud ja seda ei saa kohtule ka ette heita. Kuna maakohtu tegevuses olulist menetlusõiguse rikkumist ei toimunud, ei ole alust ka kohtuotsuse tühistamiseks. On igati kahetsusväärne, et maakohus rahuldas kannatanu K. N taotluse talle esindaja määramiseks alles pärast maakohtu istungit, kuid kohtukolleegiumi hinnangul korvatakse talle see minetus võimalusega kontrollida maakohtu otsuse seaduslikkust ringkonnakohtus kannatanu esindaja poolt esitatud apellatsiooni alusel. Eeltoodut arvesse võttes ei nõustu kohtukolleegium kannatanu esindaja apellatsiooni taotlusega maakohtu otsuse tühistamiseks ja kriminaalasja saatmiseks maakohtule uueks arutamiseks. 6.2 Järgnevalt peatub kohtukolleegium kannatanu esindaja apellatsiooni alternatiivsel taotlusel jätta V. Nikkolole mõistetud kolmeaastane vangistus

§ 74lg 1,3 alusel täitmisele pööramata.

Käesoleva kohtuasja materjalidest nähtub, et maakohus on mõistnud V. Nikkolole kolmeaastase vangistuse, kuid on jätnud selle

§ 73lg 1,3 alusel täitmisele pööramata kolmeaastase katseajaga.

Kohus on motiveerinud karistuse kohaldamata jätmist sellega, et ta kahetseb puhtsüdamlikult, ühine kooselu on lõplikult lõppenud ja ta on kuriteo läbi ise kannatada saanud. Nende asjaolude vastu ei vaidle ka apellant. Riigikohtu senise kohtupraktika kohaselt kohaldatakse

§ 74

lg 1,3 alusel karistusest tingimisi vabastamist eelkõige varem kohtu poolt karistatud isikute suhtes, et kriminaalhoolduse abil tagada järelevalve nende käitumise üle. Selle eesmärk on eelkõige süüdimõistetute poolt uute kuritegude toimepanemise vältimine. Kuna V. Nikkolo on kohtu all esmakordselt, siis nõustub kohtukolleegium maakohtu seisukohaga vabastada ta mõistetud karistuse kandmisest tingimisi

§ 73lg 1,3 alusel.

Kannatanu esindaja apellatsiooni väited ei veena kohtukolleegiumi vastupidises, sest V. Nikkolo suhtes kontrollnõuete kehtestamine ei välista seda, et süüdistatav ja kannatanu võivad juhuslikult kusagil kohtuda. 4

(5)7. Kohtukolleegium rahuldas KrMS § 189 lg 4 alusel kannatanu esindajale tasu väljamaksmise taotluse apellatsioonimenetluses ja määras talle maksta 245,64 eurot. Maakohtu otsusele oli esitanud apellatsiooni kannatanu esindaja.

§ 185lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse Kr

MS § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Kui apellatsiooni esitaja on prokuratuur, kannab menetluskulud riik. Kuna kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse V. Nikkolo suhtes muutmata ja kannatanu esindaja apellatsiooni rahuldamata, siis peaks kuuluma kannatanu esindaja tasu K. N väljamõistmisele. Kohtukolleegium on aga seisukohal, et antud juhul ei ole see säte kohaldatav, sest Pärnu Maakohtu

  1. juuni
  2. a määrusega on riigi õigusabi seaduse § 15 lg 5 ja § 8 p 1 alusel määratud K. N õigusabi andmine kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud. Seega tuleb jätta K. N esindajale apellatsioonimenetluses makstud tasu 245,64 eurot riigi kanda.
  3. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab kohtukolleegium Pärnu Maakohtu
  4. mai
  5. a otsuse V. Nikkolo suhtes muutmata ja kannatanu esindaja apellatsiooni rahuldamata. Meelika Aava Julia Katškovskaja Ivi Kesküla 5

(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.