1-12-263/20

(7)istungitel Natalia Lausmaa. RESOLUTSIOON Tühistada Harju Maakohtu otsus osaliselt – Aleksandr Matjašini KarS § 200 lg 2 p 4, 8 järgi süüdimõistmise ning selle teo eest mõistetud karistuse ja liitkaristuse osas. Teha eelnevalt nimetatud osas uus otsus, millega mõista Aleksandr Matjašin süüdi KarS § 25 lg 2 - § 200 lg 2 p 4, 8 alusel ja karistada teda 5 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega. Vastavalt KarS § 65 lg 1 lugeda käesoleva otsusega mõistetud karistusega kaetuks Harju Maakohtu 30.11.2011.a. otsusega mõistetud kergem karistus 2 aastat ja 4 kuud vangistust Liitkaristuseks on seega 5 aastat 6 kuud vangistust. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata. Süüdistatava ja kaitsja apellatsioonid jätta rahuldamata. Apellatsioonimenetluse kulu – määratud kaitsjatele makstud tasu 95,88 ja 211,2 eurot jätta riigi kanda. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aleksandr Matjašin mõisteti Harju Maakohtu
2. märtsi
3. a otsusega süüdi KarS § 200 lg 2 p 4, 8 järgi ning teda karistati 7-aastase vangistusega. Mõistetud karistusega luges kohus KarS § 65 lg 1 alusel liitkaristust mõistes kaetuks Harju Maakohtu 30.11.2011.a. otsusega mõistetud karistuse. A. Matjašin mõisteti süüdi selles, et ta, varem röövimise toime pannud isikuna, 27.02.2011.a. kella 08:10 paiku, Tallinnas Majaka 11 maja juures lõi Anneli St ca 30-40 cm pikkuse ja 6-8 cm jämeduse kaikaga, mis on käsitatav relvana KarS § 200 lg 2 p 8 tähenduses, korduvalt pähe ja näkku nii, et kannatanu kukkus, misjärel A. Matjašin jätkas tema peksmist. Seejärel, kasutades ära kannatanu suhtes kasutatud vägivalla mõju ja seda, et kannatanu on saadud löökidest pikali kukkunud, võttis A. Matjašin kannatanult ära käekoti selles olnud esemetega.
4. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid süüdistatav ja tema kaitsja. 2.1 Kaitsja taotleb apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist ja A. Matjašini õigeksmõistmist. Apellant leiab, et kohus on vääralt hinnanud tõendeid, mis on kaasa toonud ebaõige kohtuotsuse. Peamised tõendid, millele kohus Aleksandr Matjašini süüdimõistmisel tugineb, on kannatanu A S ja tunnistaja N L poolt kohtus antud ütlused süüdistatava äratundmise osas. Kohtuotsuses sisalduv väide, et kannatanul oli aega ründajat vaadata ja meelde jätta, ei lähe kokku kannatanu ütlustega, mille kohaselt käis kõik kiiresti. Kohtueelses menetluses äratundmiseks esitamisel on kannatanu viidanud teistele isikutele, mistõttu on küsitav, kas ta sai kohtus kindlalt ära tunda teda rünnanud isiku. N. L viitas kohtueelses menetluses äratundmiseks esitamisel samuti hoopis teisele isikule. Ka kohtus ei olnud tunnistaja kindel. Kohtu viide tunnistaja T B ütlustele tõendamaks, et süüdistatavaga on ta kokku puutunud, kui A S kallale tungiti, ei ole kooskõlas tunnistaja ütlustega. T B andis kohtus ütlusi, et ta ei näinud isiku nägu, kes kannatanut ründas ning ei osanud kohtus öelda, kas 2

(7)süüdistatav on sama isik või mitte. Põhjendamatu on kohtu seisukoht, nagu oleks süüdistatav välja mõelnud, et äratundmiseks esitamisel ei olnud tal seljas see jope, mida kandis talvel ning müts anti talle politseitöötajate poolt. Kohus on meelevaldselt tõlgendanud DNA ekspertiisi tulemusi. Põhjendamatu on ka kohtu poolt tunnistaja V S ja süüdistatava enda ütluste kõrvaleheitmine ning nende mittearvestamine tõendina põhjendusega nagu esineksid nende ütlustes vastuolud kohtueelsel uurimisel antud ütlustega. Kohtu viide, et Aleksandr Matjašin on ka varem pühapäeval toime pannud kuritegusid, ei ole antud juhul asjakohane, kuna kuriteo episood, mille ta on pühapäeval toime pannud, ei ole toime pandud varasel hommikutunnil. Pealegi nähtub kannatanu ütlustest teda rünnanud isiku käitumise kohta, et isiku eesmärgiks ei olnudki sedavõrd käekoti oma valdusse saamine, kuivõrd rünnak oli konkreetselt suunatud kannatanu isiku vastu, tema elu ja tervise vastu. Järelikult on uurimine läbi viidud väga pealiskaudselt. Oleks tulnud uurida isikute ringi, kellel oli mingisugune viha kannatanu vastu. Süüdistus on aga esitatud isikule, kes on varem tegelnud käekottide haaramisega kannatanutelt. Kuid kui uurida Aleksandr Matjašini poolt toime pandud kuritegusid, siis ta ei ole kordagi kedagi löönud. Ta on küll süüdi mõistetud KarS § 200 alusel, kuid tegemist ei ole olnud kellegi peksmisega, vaid ühel juhul kannatanu kukkus ning teisel juhul on lihtsalt kasutatud füüsilist jõudu koti oma valdusse saamisega. 2.2 Süüdistatav taotleb samuti maakohtu otsuse tühistamist ja tema õigeksmõistmist. A. Matjašin leiab, et kohus ei ole tõendeid igakülgselt hinnanud. Esimestel äratundmiseks esitamistel pidasid kannatanu ja tunnistaja teo toimepanijaiks hoopis teisi isikuid. Teisel äratundmiseks esitamisel mitu kuud hiljem tundis kannatanu toimepanijana mingil põhjusel ära tema. Sama juhtus tunnistajaga. Tunnistaja tundis ta ära riietuse järgi, aga need riided ei kuulunud talle. Kannatanu ja tunnistaja ei olnud tema ära tundmisel väga kindlad. Teiseks ei olnud tunnistaja sõnul röövijal käes kindaid, aga kotilt tema DNA-d ei leitud. Kolmandaks andis ta ise ütlusi, et oli sel ajal oma elukaaslase juures ja seda kinnitas ka tunnistaja. Samuti kinnitaks seda tema telefoni positsioneerimine. 3. Ringkonnakohtu istungil toetas süüdistatav enda ja kaitsja apellatsioone. Prokurör vaidles apellatsioonidele vastu ja leidis, et maakohtu otsuse muutmiseks ei ole alust. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 4. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonides esitatud argumendid ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. 5. Apellatsioonidega tuleb nõustuda selles, et maakohtu seisukoht, mille kohaselt röövimise pani toime just A. Matjašin, tugineb valdavalt tõenditele, mille allikaks on kannatanu A. S ja tunnistaja N. L. Nendeks tõenditeks on kannatanu ja tunnistaja maakohtus antud ütlused ja kohtueelses menetluses toimunud äratundmiseks esitamiste protokollid. Teisisõnu luges maakohus tõendatuks, et kuriteo pani toime just A. Matjašin, tuginedes üksnes sellele, et kannatanu ja tunnistaja tundsid temas ära isiku, kes A. S kallale tungis ja talt koti ära võttis. Ainuüksi asjaolu, et A. Matjašini süüd kinnitavad vaid kannatanu ja tunnistaja ütlused, ei tähenda aga, et kohus ei võiks teha süüdimõistvat otsust. KrMS § 61 lg 2 kohaselt hindab kohus kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtu veenmiseks võib olla piisav ka üksainus tõend. Sellisel juhul peab aga kohus eriti põhjalikult vaagima kõiki selle ühe süüstava tõendi uurimisel tõstatatud kahtlusi ja need veenvalt kummutama (Riigikohtu 08.03.2012. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-15-12). Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus seda teinud ning ka 3

(7)ringkonnakohus leiab, et kannatanu ja tunnistaja ütlused on usaldusväärsed ja piisavalt informatiivsed, väitmaks, et teo pani toime just A. Matjašin. Kannatanu väitis maakohtus, et on 100% kindel, et teda ründas just süüdistatav. Kannatanu kirjeldas, millisel hetkel ta ründajat näha ja meelde jätta jõudis („kui kuulsin seljataga kiireid samme, pöördusin, et vaadata, nägin noormeest /--/ käes oli ese ja oli valmis lööma.“) Lisaks selgitas kannatanu, mis olid need konkreetsed tunnused, mis talle teda rünnanud isikust meelde jäid – silmad ja huuled. Hiljem küsimustele vastates tõstis kannatanu taas esile isiku silmi, mis olid „sinised ja suured“. Lisaks nimetas ta, et äratundmisel mängisid rolli ka kasv ja näojooned. Seda, et kannatanul tõepoolest oli võimalik ründajat piisavalt näha ja seda, et talle jäi ründaja piisavalt meelde, et teda ära tunda, näitab ringkonnakohtu hinnangul see, et A. S oskas kirjeldada ka teda rünnanud isiku riietust: noormehel oli tema sõnul seljas sportlik kootud müts, must jope, jope eest natuke lahti ja all oli midagi halli. Ka tunnistajad N. L ja T. B on ründaja riietust kirjeldanud sarnaselt. T. B ütles, et ta täpselt ei mäleta, kuid isikul oli seljas tume jope. N. L on andnud konkreetsemaid ütlusi: „peas oli tume müts, mütsi ees oli mingi triip valge, ja hall särk ja tumedad püksid.“ Seega märkasid nii kannatanu kui tunnistaja N. L, et isikul oli jope all hall särk. Kohtukolleegiumi arvates näitab selliste detailide märkamine, et kannatanul ja tunnistajal oli piisavalt aega kannatanut rünnanud isiku nägemiseks ja meelde jätmiseks. Ka on mõlemad tunnistajad toonud välja isiku nooruse ja sportliku kehaehituse. Lisaks kannatanule tundis A. Matjašinis ründaja ära ka tunnistaja N. L, kes väitis, et on 90% kindel, et ründaja oli just A. Matjašin. Õige ei ole kaitsja seisukoht, et N. Li ütlusi ei või kasutada tõendina, kuna ta ei olnud 100% kindel, kas süüdistatav on sama isik, kes ründas kannatanut. Kriminaalmenetluse seadustikust nõuet, et tõend peab mingi asjaolu esinemist kategooriliselt kinnitama, ei ole. Ka näiteks eksperdiarvamuste puhul on Riigikohus selgitanud, et tugineda võib mitte ainult kategoorilises vormis antud eksperdiarvamusele, vaid ka tõenäolikus vormis antud eksperdiarvamusele (Riigikohtu 05.12.

1. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-63-08; p 17.4). Apellatsioonides väidetakse, et tunnistaja N. L pidas A. Matjašinit ründajaks vaid riietuse järgi. Ringkonnakohus selle väitega ei nõustu. N. L on vastuseks küsimusele, kas ta tundis A. Matjašini ära mütsi järgi, öelnud: „Rohkem tundsin ära jope järgi ja näo järgi.“ Tunnistaja seletas, et isikul oli ilus nägu ja ta tundus väga noor. Kaitsjaga tuleb nõustuda selles, et maakohtu otsusest jääb mulje, justkui oleks A. Matjašini ära tundnud ka tunnistaja T. B, mis ei pea aga paika. Kohtukolleegium nõustub, et tunnistaja T.B ei ole oma ütlustes väitnud, et ta tunneb A. Matjašinis ära A. St rünnanud isiku. Vastupidi, ta on maakohtus ütlusi andes mitu korda nentinud, et ründaja nägu ta ei näinud. Samas on tunnistaja andnud ütlusi selle kohta, et ründaja oli noor, sportliku kehaehitusega ja tumeda jopega, kinnitades seega kannatanu ja tunnistaja N. Li ütlusi kuriteo toime pannud isiku välimise kohta ja suurendades seega nende ütluste usaldusväärsust. Erinevalt apellantidest leiab ringkonnakohus, et kannatanu ütluste usaldusväärsust suurendavad ka äratundmiseks esitamise protokollid.
2. märtsil
3. a toimunud äratundmiseks esitamisel osutas kannatanu M. Tomsonile kui isikule, kes oli tema hinnangul kõige sarnasem teda rünnanud isikule. A. Matjašini fotot äratundmiseks esitatud fotode seas ei olnud. Sama kehtib tunnistaja N. Li kohta. Seegi, et kannatanu ja tunnistaja hinnangul tegelikult keegi neile esimesel äratundmiseks esitatud isikuist ei olnud teo toimepanija, kinnitab ringkonnakohtu hinnangul seda, et neil oli kindel teadmine sellest, kuidas A. St rünnanud isik välja nägi.
4. Mainitud A. Matjašinit süüstavaid tõendeid ei lükka ümber muud tõendid, millele on apellatsioonides viidatud. 6.1 Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult tervikuna kõrvale jätnud süüdistatava ja tunnistaja V. S ütlused. Maakohtu istungi protokolli kohaselt avaldati prokuröri taotlusel ristküsitluse raames nii tunnistaja kui süüdistatava ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks osaliselt 4

(7)nende kohtueelses menetluses antud ütlused. Kui kohtus kinnitasid nii tunnistaja kui süüdistatav, et 27.02.

1. a hommikul viibis A. Matjašin tunnistaja juures, siis kohtueelses menetluses on mõlemad öelnud, et ei oska kindlalt öelda, kus A. Matjašin selle päeva hommikul oli. Seega on erinevused ütlustes olemas. Erinevust on nii tunnistaja kui süüdistatav selgitanud ühte moodi – taoline küsimus üllatas neid. Kohtukolleegium leiab, et selline selgitus ei ole veenev ega selgita ütluste erinevust. Kuna A. Matjašinit on varem kriminaalkorras karistatud, ei olnud ülekuulamine talle esmakordne kogemus. Ka ei olnud see V. S jaoks esimene kord, kui teda A. Matjašinile esitatud kahtlustusega seoses üle kuulati – tema enda väitel on teda varem politseisse kutsutud 20 korda. Seega ei ole alust arvata, et ülekuulamine iseenesest oleks olnud tunnistaja või süüdistatava jaoks niivõrd ehmatav, et ta ei oleks olnud võimeline küsimustele vastama. On igati alust arvata, et kui isikult endalt või tema elukaaslaselt küsitakse, kus ta mingil ajal viibis, püüaks nad, kui vähegi võimalik, seda meenutada, et võimalikku alusetut kahtlustust kummutada. Riigikohtu praktika (vt nt Riigikohtu 07.03.
2. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-13-12) kohaselt tuleb juhul, kui isiku kohtueelses ja kohtumenetluses antud ütlused on omavahel vastuolus ja vastuolule puudub mõistlik seletus, isiku ütlused tervikuna kõrvale jätta. Seega on maakohus tunnistaja ja süüdistatava ütlused põhjendatult ja õiguspäraselt kõrvale jätnud. 6.2 A. Matjašini taotlusel uuris ringkonnakohus tema suhtes läbi viidud KrMS §-s 117 sätestatud jälitustoimingu tulemusel elektroonilise side võrgu operaatorilt saadud andmeid A. Matjašini kasutuses olnud mobiiltelefonilt või telefonile tehtud kõnede või muude mobiiltelefoniteenuste kohta. Nende kohaselt on A. Matjašinile 27.02.
3. a kell 8:43 saadetud SMS. Sellele eelnev kõne on toimunud kell 3:31 ja järgmisena on A. Matjašin saanud taas SMS-i kell 11:
4. Kell 8:43 ja 11:31 oli A. Matjašini kasutusel olev telefon Raadiku 1 masti levialas, kus asub A. Matjašini elukoht. Samas tuleb märkida, et kuna tegemist on SMS-dega, mitte aga kõnedega, millele A. Matjašin oleks vastanud, ei tõenda see, et telefon oli Raadiku 1 levialas, et ka A. Matjašin ise viibis Raadiku tänaval. Teisisõnu ei ole välistatud, et A. Matjašin ei võtnud telefoni kaasa. 6.3 Osalt tuleb nõustuda kaitsja apellatsioonis esitatud väitega, et maakohus on valesti tõlgendanud DNA ekspertiisi tulemusi. Eksperdiarvamuse p 3 kohaselt saadi teisest proovist käekotisangal olnud vereplekist, teisest proovist käekotisangadelt ja kolmandast proovist käekotisangadelt DNA täisprofiil, mis on pärit peamiselt ühelt isikult. Seejuures viidatakse arvamuse punktile 2, mille kohaselt on tegemist naissoost isikuga. Erinevalt kaitsjast mõistab ringkonnakohus eksperdiarvamust nii, et erinevatest proovidest saadud peamine DNA profiil on pärit tõenäoliselt ühelt ja samalt naissoost isikult, mitte aga, et DNA proovidest saadud profiil oli pärit tõenäoliselt naissoost isikult. Eksperdiarvamuse p 4 kohaselt saadi käekotisangadelt võetud esimesest proovist enam kui ühelt isikult pärit täisprofiil. Segaprofiilis on taas peamise DNA profiilina eristatav sama profiil nagu eelmainitute puhul. Tähelepanu väärib aga see, et DNA analüüsi tulemuste tabelis viimases lahtris toodud sugukromosoomide all on nimetatud proovi puhul märgitud „X,Y“, s.t proov sisaldas ka meessoost isiku bioloogilist materjali. Samas tuleb tõdeda, et nimetatud tulemus ei välista võimalust, et röövimise pani toime A. Matjašin. Nimelt ei ole ekspert selle proovi puhul andnud arvamust, kas proovidest määratletud DNA profiil on kokkulangev mõne Riiklikus DNA registris eelnevalt talletatud DNA profiiliga. Sellekohase arvamuse on andnud ekspert ainult arvamuse punktis
5. Ei ole põhjust arvata, et punktis 2 öeldu kehtib ka punktide 3 ja 4 kohta, kuna N. Li DNA profiili kohta on ekspert andnud arvamuse igas punktis. S.t ekspert ei ole sisuliselt andnud arvamust A. Matjašini DNA profiili osas. 6.4 Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja seisukohaga, et A. St rünnanud isikul pidi, arvestades peksmise iseloomu, olema ründeks isiklik motiiv. Kohtukolleegiumi hinnangul nähtub kannatanu ütlustest pigem, et asjaolude käik ei läinud kokku ründaja teoplaaniga – kannatanu ütluste kohaselt taheti teda rünnata selja tagant, ta pöördus aga ümber, kuna kuulis samme. Selleks hetkeks, kui 5

(7)kannatanu ümber pööras, valmistus ründaja juba lööma. 6.5 Mis puutub väitesse, et A. Matjašinil oli 25.04.

1. a seljas jope, mis ei kuulunud talle, siis tuleb tõdeda, et toimikust ei nähtu, et A. Matjašini kodu või tema elukaaslase elukohta oleks läbi otsitud, selgitamaks, kas A. Matjašinil on kannatanu ja tunnistajate poolt esitatud kirjeldusele vastavaid riideid. Seega ei ole kohtul võimalik öelda, kas A. Matjašinil oli endal olemas sarnane jope ja müts või mitte. Küll tuleb aga tõdeda seda, et A. Matjašini väitel oli tal seljas sõbralt saadud jope ja ta lootis nii vältida seda, et politsei ta tabab. Seega ei saa välistada seda, et A. Matjašin võis ka kuriteo toimepanemisel kanda kelleltki teiselt laenatud jopet.
2. Ringkonnakohus peab aga vastavalt KrMS § 340 lg-le 1 vajalikuks väljuda apellatsioonide piirest, kuna kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. Tunnistaja N. Li ütluste kohaselt põrkas A. St rünnanud isik põgenedes temaga kokku ja ta haaras noormehelt käest käekoti. Tunnistaja ütlusi kinnitab asitõendi vaatlusprotokoll (kd I; tl 40), mille kohaselt on naiste käekotti vaadeldud. Ringkonnakohus leiab, et selleks ajaks, kui N. L kuriteo toimepannud isikult koti kätte sai, ei olnud röövimine lõpule viidud, kuna röövi toimepanija ei olnud jõudnud uut valdust kehtestada. Uus valdus on kehtestatud, kui asja hõivaja on saavutanud selle üle võimu. Kohtupraktika kohaselt lähtutakse selle otsustamisel, kas valdus on kehtestatud, käsutamisteooriast, mille kohaselt on vara hõivamine lõpule viidud siis, kui vara on süüdlase käes ja tal on võimalik hakata seda oma äranägemise järgi kasutama või käsutama. Riigikohtu praktika kohaselt ei ole vara hõivamine lõpule viidud, kui asi on hõivaja käes ja ta on nt väljunud ruumist, kuid tegu on avastatud ja teda aetakse taga (Riigikohtu otsused asjades 3-1-1-19-96 ja 3-1-1-95-96). Kohtukolleegiumi hinnangul on käesoleval juhul olukord analoogne. Oluline on see, et isik ei põrganud lihtsalt juhuslikult N. Liga kokku, vaid N. L oli eelnevalt kuulnud kannatanu appikarjeid ja oli suundumas kannatanule appi. N. Li käitumisest on näha, et ta sai aru, et isik, kes talle nurga tagant vastu jooksis, on pannud toime kuriteo – N. L enda sõnul ajas käed laiali ja sõimas isikut, kes talle vastu tuli, ka – nagu eelnevalt mainitud – võttis ta kukkunud põgenejalt ära naistekoti. Kohtukolleegium leiab, et kui kannatanu hüüab appi, on alust arvata, et keegi lähipiirkonnas olevaist isikuist võib sekkuda ja sellest tulenevalt ei saa rääkida vara hõivajal tekkinud valdusest enne, kui on kindel, et appihüüule reageerijad sekkuda ja teda vara kasutama ja käsutama asumast takistada ei saa (nt peitudes või peites hõivatud vara, põgenedes piisavalt kaugele, et välistada jälitamine vmt). Kuna sekkunud N. L võttis A. Matjašinilt A. Sle kuuluva koti ära, jäi A. Matjašinil röövimine lõpule viimata ja tema tegu tuleb kvalifitseerida KarS § 25 lg 2- § 200 lg 2 p 4, 8 järgi. Arvestades seda, kui vähe jäi A. Matjašinil puudu teo lõpuleviimisest, ei pea ringkonnakohus õigustatuks KarS § 25 lg 6 alusel KarS § 60 kohaldamist. Siiski tuleb A. Matjašini süü suuruse hindamisel võtta arvesse ka seda, et tegu jäi katsestaadiumi – valdava osa teos sisalduvast ebaõigusest annab kannatanu suhtes tarvitatud vägivald. Maakohtuga tuleb nõustuda selles, et peksmine oli üsna jõhker ja tõi kannatanule kaasa tervisekahjustusi. Samas tuleb arvestada sellega, et A. Matjašinile ei ole pandud süüks kannatanule raskete tervisekahjustuste põhjustamist (§ 200 lg 2 p 5). Seega tuleb süü suuruse hindamisel võrdluseks võtta KarS § 121, mis näeb ette vastutuse peksmise ja tervisekahjustuse põhjustamise eest ning mis näeb ette kuni kolmeaastase vangistuse. 7-aastane vangistus, olgugi, et see jääb alla KarS § 200 lg 2 sanktsiooni keskmise määra, on aga pigem võrreldav raske tervisekahjustuse tekitamise või koguni tapmise eest mõistetava karistusega. Lisaks vägivallale tuleb arvesse võtta röövimise korduvust ja relvana kasutatava eseme kasutamist, s.t esines kaks röövimise kvalifitseerivat tunnust. Sellest tulenevalt ei ole alust mõista A. Matjašinile KarS § 200 lg 2 sanktsiooni alammäärale vastavat vangistust, vaid karistus peab seda tuntavalt ületama. Et aga vara ei hõivatud ja ka selle vara väärtus, mida hõivata püüti, ei olnud suur, leiab ringkonnakohus, et karistus peab olema väiksem kui maakohtu mõistetud 7 aasta vangistust. Ringkonnakohus peab kohaseks karistuseks 5 aastat 6 kuud vangistust. Kuivõrd mainitud karistus ületab samuti Harju Maakohtu 30.11.2011.a. otsusega mõistetud karistust (2 aastat ja 4 kuud 6

(7)vangistust) enam kui poole võrra, loeb ringkonnakohus sarnaselt maakohtuga KarS § 65 lg 1 ja § 64 lg1 alusel kergema karistuse kaetuks raskemaga. Liitkaristuseks jääb seega 5 aastat 6 kuud vangistust. 8. Eelnevast tulenevalt ja tuginedes KrMS § 337 lg 1 p 4, § 338 p 2 ning § 340 lg 1 ja lg 2 p 3 tuleb maakohtu otsus tühistada osaliselt ja teha ses osas uus otsus. Apellatsioonimenetluses esitasid nii apellatsiooni esitanud kaitsja kui kohtuistungil osalenud asenduskaitsja taotlused riigi õigusabi osutamise eest tasu saamiseks (apellant 95,88 euro ulatuses, kohtuistungitel osalenud kaitsja 211, 2 euro ulatuses). Ringkonnakohus rahuldas taotlused. Vastavalt KrMS § 185 lg 1 jäävad menetluskulud riigi kanda. Sten Lind Pavel Gontšarov Ivi Kesküla 7