KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 21. juuni 2012, Tallinn Kriminaalasja number 1-10-4493 Kohtukoosseis Eesistuja Urmas Reinola, liikmed Meelika

§ 22lg 3 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 29.

veebruari 2012 otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja kaitsja adv. Owe Ladva Prokurör Steven - Hristo Evestus Olaf Tšarnetski, isikukood 35102214729, elukoht xxxxxxx xxx, xxxxxxx, xxxxx xxxxxxx, Eesti Vabariigi kodanik, haridus kesk-eriharidus, emakeel eesti keel, töökoht: xxxxxxxxxx xxxxxxx, varem kohtulikult karistatud: Lääne Maakohtu 11.09.1996 otsusega KrK § 162, § 1844 järgi 2 aastase vabadusekaotusega tingimisi 1 aastase katseajaga, tõkendit valitud ei ole. Mariann Tusti Süüdistatav Kaitsja RESOLUTSIOON 1. Jätta Harju Maakohtu 29. veebruari 2012 otsus Olaf Tšarnetski KarS §

§ 22lg 3 järgi süüditunnistamises ja karistamises muutmata.

1. Kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata.
2. Määrata Olaf Tšarnetskile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest Advokaadibüroole Eva Rivis makstava riigi õigusabi tasu suuruseks 345 (kolmsada nelikümmend viis) eurot ja 60 senti, sealhulgas käibemaks 57 (viiskümmend seitse) eurot ja 60 1 senti ja Niguliste Advokaadibüroole makstava riigi õigusabi tasu suuruseks 576 (viissada seitsekümmend kuus) eurot, sealhulgas käibemaks 96 (üheksakümmend kuus) eurot.
3. Mõista p-s 3 nimetatud riigi õigusabi tasud välja Olaf Tšarnetskilt riigi tuludesse. Summad tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Pangas nr 10220034796011 või Swedbankis nr
4. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049748 ning selgitus: „Olaf Tšarnetski“, 1-10-4493, kohtukulud“. Nõue tasuda 30 päeva jooksul ringkonnakohtu otsuse jõustumisest arvates. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks
5. juunil 2012 kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel. Asjaolud ja menetluse käik
6. Riigikohus tühistas 21.10.2011 otsusega nr 3-1-1-75-11 Tallinna Ringkonnakohtu
7. mai 2011 ja Harju Maakohtu
8. oktoobri 2010 kohtuotsused O. Tšarnetski süüdistuses KarS § 113 ja § 22 lg 3 järgi täies ulatuses ja saatis kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.
9. Harju Maakohtu
10. veebruari 2012 otsusega tunnistati O. Tšarnetski süüdi KarS § 113 – 22 lg 3 järgi ja karistati arvestades KarS § 60 ja § 61 sätestatut, vangistusega 3 aastat. Karistusaja alguseks loeti karistuse kandmisele asumise päev. KrMS § 179 lg 1 alusel mõisteti O. Tšarnetskilt välja riigi tuludesse sundraha 725 eurot ja kaitsjatasu kokku 2000 eurot. KrMS § 180 lg 3 alusel jäeti kaitsjatasu ülejäänud osas riigi kanda.
11. O. Tšarnetskile oli esitatud süüdistus ja ta anti kohtu alla selles, et tema, töötades vastavalt 08.08.2003 Murru Vangla direktori käskkirjaga nr 436-P kinnitatud ametijuhendile, Murru Vangla vangistusosakonna valvurina, kus tema ametikoha eesmärgiks oli ametijuhendi p 2 järgi kinnipeetavate üle järelevalve teostamine ja isolatsiooni nõuete täitmine, sisevalvepiirkonnas kambrite juures, kinnipeetavate eluosakonnas, sööklas ja kartseris, õigusaktidega kehtestatud kinnipidamistingimuste täitmise kindlustamine ning ametijuhendi p 3 järgi kuulusid tema tööülesannete hulka kambris või kartseris olevate kinnipeetavate üle järelevalve teostamine, erilise tähelepanu pööramine kinnipeetavate käitumisele, 04.08.2006 kella 18.50 ajal Murru Vangla
12. eluosakonnas, toimetas kinnipeetava I K kinnipeetava R K palvel kambrisse nr 8, kus I. Kle tekitati eluohtlikud kehavigastused /vastavalt surnu kohtuarstliku ekspertiisi aktile nr 669 pea, kehatüve ja jäsemete kinnise hulgi trauma hulgalistest, mõlemapoolsetest roiete murdudest põhjustatud kopsukoe vigastustega, sellest tingitud veri-õhkrinna, nahaaluse õhkpuhituse, sisemisest verejooksust tingitud verekaotuse ja kopsukoe osalise kollapsi/ ning samal päeval poole tunni möödudes toimetas koos kinnipeetavate R. K ja J. S eluohtlikult vigastatud kinnipeetava I. K tagasi oma kambrisse, kus viimane samal õhtul suri saadud vigastustesse. Sellise tegevusega pani O. Tšarnetski toime KarS §

§ 22

lg 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o teise isiku poolt toime pandud tapmisele kaasaaitamise.

1. Maakohus leidis, et O. Tšarnetski süü I. K tapmisele kaasaaitamises on kohtuistungil hinnatud tõenditega tõendamist leidnud. Kohtu otsustuse kohaselt olnuks ilma O. Tšarnetski poolse tegevuseta I. Kle surmaga lõppenud kehavigastuste tekitamine, toimepanemine või vähemalt oleks ilma osavõtjateota, s.o. O. Tšarnetski poolt I. K toimetamiseta võõrasse kambrisse, kuriteo täideviimine oluliselt raskenenud. O. Tšarnetski käitumises esineb seega põhjuslik seos kaasaaitamisteo ja täideviimisteo vahel ning täidetud on kaasaaitamise objektiivne ja subjektiivne koosseis. 2 Apellatsiooni sisu ja menetlusosaliste seisukohad
2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni O. Tšarnetski kaitsja O. Ladva, paludes süüdimõistev otsus tühistada ja O. Tšarnetski õigeks mõista. Kaebuses peab apellant vajalikuks juhtida ringkonnakohtu tähelepanu asjaolule, et läbi kogu menetluse ei ole olnud kindlat ja ühest seisukohta, millise kuriteo on O. Tšarnetski toime pannud ja kuidas seda tegu kvalifitseerida. Apellant ei nõustu kohtu järeldusega, et O. Tšarnetski „sai suurepäraselt aru“ ka raske vägivalla rakendamise võimalusest vanglas ja seetõttu tegutses vähemalt kaudse tahtlusega. Et menetluse käigus ei ole tõendatud Murru Vanglas aset leidnud arveteõiendamisi raske vägivallaga ega tapmisi, on kohtu sellekohane järeldus meelevaldne ega tugine tõenditele. Apellant ei nõustu kohtu seisukohaga, et O. Tšarnetski tegevuses on täidetud kaasaaitamise subjektiivne koosseis. Apellant leiab, et O. Tšarnetski tegevuses ei ole võimalik üldse tahtlust tuvastada. O. Tšarnetski ei saanud ega pidanudki ette nägema kinnipeetava teise kambrisse mineku puhul selle kinnipeetava tapmist ehk surma. Tunnistajate ütlustest nähtub, et I. K surm oli O. Tšarnetskile üllatus. Erinevalt kohtuotsusest ei ole tõendatud kuriteo toimepanemine tegevusega. Kohus on jätnud kaevatavas otsuses täielikult hindamata asjaolu, et O. Tšarnetski oma tegevuses ei olnud nn. garant, tal ei olnud teavitamiskohustust, ning seeläbi ei saa ega tohi teda isegi kaudse tahtluse olemasolu korral süüdi mõista. O. Tšarnetski käitumise hindamisel ei ole kohus arvestanud, et O. Tšarnetski valvurina ei omanud iseseisvat otsustusõigust. Kogu tema tegevust jälgiti korrapidamisruumist monitoride kaudu, tööülesandeid andis ja täitis vahetuse vanem. Seega ei saa asuda seisukohale, et O.Tšarnetski oleks oma volitusi aktiivselt tegutsedes ületanud. Süüdimõistev otsus O. Tšarnetski suhtes on tehtud tuginedes teiste süüdistatavate ütlustele; -isegi kui asuda seisukohale, et O. Tšarnetski ei teostanud kontrolli piisavalt, ei süüsta see teda tapmisele kaasaaitamises. Kohtu veendumus O. Tšarnetski arusaamisest I. Ki peksmise kohta, ei ole millegagi tõendatud; -ei ole tõendatud O. Tšarnetski tegutsemine R. K palvel ehk alludes teiste kinnipeetavate konkreetsetele juhistele. Enda teise kambrisse viimist palus I. K ise. Kaevatavas otsuses ette heidetud info andmine R. Kle on tõendamata; -O. Tšarnetski otsene seos I. Ki surmaga ei ole ümberlükkamatult tõendatud. Uuritud tõenditest nähtub, et I. Ki kambris käisid mitmed isikud, tema ise käis oma kambrist ära, mitmel korral saatis selliselt liikunud kinnipeetavaid hoopis tunnistaja V. P. Kõrvaldamata on kahtlus, kas just O. Tšarnetski liikumise ajal tekitati I. Kile eluohtlikud kehavigastused.
3. Ringkonnakohtu istungil toetab süüdistatav kaitsja apellatsiooni ja palub ennast õigeks mõista. Prokurör palub jätta kaitsja apellatsioonkaebus rahuldamata ja kohtuotsus muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht ja põhjendused
4. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära kohtumenetluse pooled leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata, kuna see on seaduslik ja põhjendatud. Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-17-03 märkinud, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti esimese astme süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks. Samuti on Riigikohus otsuses 3 nr 3-1-1-85-00 märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav ja kohtu põhjendused peavad olema veenvad. Tulenevalt eeltoodust kohtukolleegium nendib, et maakohus on KrMS § 61 lg 2 tulenevalt hinnanud tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtuniku siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav. Maakohus on andnud süüdistatava O. Tšarnetski tegevusele õige juriidilise hinnangu ja seda põhjendanud. Arvestades maakohtu otsuses esitatud põhjendusi ning kohtukolleegiumi eelöeldud seisukohti, puudub kohtukolleegiumil alus maakohtu järelduste ümberhindamiseks. Põhjendatud on ka konkreetset karistusmäära ning karistusmäära valikul on maakohus arvestanud KarS § 22 lg-s 5 sätestatut, kergendades O. Tšarnetskile mõistetavat karistust ning mõistnud karistuse antud kuriteo eest ette nähtud sanktsiooni alammäärast pooles määras. Kaitsja ei esita apellatsioonis mingeid uusi õiguslikke ega tõenduslikke argumente. Seetõttu kohtukolleegium, nõustudes maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid KrMS § 342 lg 3 p-s 1 sätestatud õigust kasutades vajalikuks korrata.
5. Vastuseks apellatsiooni etteheidetele märgib kohtukolleegium järgmist. Süüdistatav, töötades vangistusosakonna valvurina, oli kohustatud täitma tööandja poolt kehtestatud ametijuhendist tulenevaid tööülesandeid, mis peavad tagama vanglas kinnipeetavate isikute ohutuse ja seetõttu välistama enese allutamise kinnipeetavate käskudele ja korraldustele ning välistama igasuguse ebaseadusliku koostöö vangidega. Kohtumenetluses on prokuratuur O. Tšarnetskile esitatud süüdistust muutnud vastavalt kehtinud KrMS § 268 lg-le 2, kuid süüdistusaktis esitatud karistusõiguslik hinnang ei ole kohtumenetluse ajal muutunud. O. Tšarnetskile etteheidetav käitumine kujutab endast aktiivse tegevusega I. Ki tapmisele kaasaaitamist, mis seisnes selles, et O. Tšarnetski toimetas süüdistusaktis märgitud ajal kinnipeetava I. Ki teiste kinnipeetavate kambrisse ning hiljem toimetas eluohtlikus seisundis kinnipeetava oma kambrisse tagasi. Sellise tegevusega eiras süüdistatav temale kui vanglaametnikule pandud kohustusi ja nagu maakohus õigesti tuvastas, tegutses vastavalt teiste kinnipeetavate soovidele ja tahtele, aidates neil realiseerida oma tegevusplaane ja soove, täites sellega sisuliselt kinnipeetavate käske. Olenemata sellest, kas ja kui mitu tapmist või kehavigastuste tekitamist 2006 aastal Murru Vanglas kinnipeetavate vahel toime pandi või tuvastati, on ilmne ja igale mõistetav, et kinnipeetavad on paigutatud kinnipidamisasutustes neile määratud karistusaega kandma kõiki võimalikke julgeolekualaseid ohuriske arvestades. Vanglaametnikul ei ole õigust kinnipeetavate juhiste või oma suva järgi vägivallakuritegude eest süüdi mõistetud kinnipeetavaid, keda pole vanglas ühte kambrisse paigutatud, ümber paigutada. Juhul, kui seda siiski tehakse, nagu käesolevas asjas on tuvastatud, tuleb pidada tõsiste tagajärgede saabumist eluliselt võimalikuks, sest sellise korralduse täitmine loob võimaluse kinnipeetavate vahel vägivalla kasutamiseks näiteks ka isiklikul motiivil.
6. Kaitsja väide, et tõendamist ei ole leidnud järeldus, et O. Tšarnetski toimetas I. Ki kambrisse B8 eluaegse süüdimõistetu R. K käsul, ei tugine asjas kogutud ja maakohtus hinnatud tõenditele. Jälitusprotokollist (kd V, tlk 1-2) ja kinnipeetavate R. K ja L. Pi kõnede salvestistest (kd V, tlk 105113, 124-127, 130-138, 163-164) tuleneb üheselt, et R. K „seebitas“ valvureid, et I. K S. S kambrisse viidaks ja andis oma sõna, et kõik on õige, nüüd peab šokolaadi ja muude asjadega juhtunut siluma minema; samuti räägib R. K L. P sellest, et I. Kil oli puruks kõik, imestab, et üldse omal jalal ära kõndis ja sellest, et valvur tuli talle ütlema, et I. K suri ära, kuigi oli keelatud seda infot levitada. Ka asitõendina Murru Vangla
7. eluosakonna II korruse valvekaamera salvestusega CD-plaadi (tlk 3536) vaatlusega on tuvastatud, et 04.08.2006 kell 18.54 tulevad vahekoridori valvur O. Tšarnetski koos kinnipeetav I. Kiga, valvur saadab kinnipeetava teise koridori, tuleb ise tagasi kell 18.
8. Teiselt faililt on tuvastatav, et kell 19.23 sisenevad II korruse vahekoridori valvur O. Tšarnetski koos kinnipeetav R. Kga ning suunduvad kaamera vastas oleva võreukse juurde ning lähevad sealt samasse koridori kuhu viidi I. K. Kell 19.25 tulevad valvur O. Tšarnetski ja kinnipeetav R. K koos 4 kahe teise isikuga, kellede pead ja näod on rätikuga varjatud ning kellest üheks oli I. K. Seega nähtub ka videosalvestiselt teiste kinnipeetavate ja süüdistatava O.Tšarnetski liikumine vangla II korruse vahekoridorides, mis lükkab veenvalt ümber kaitsja seisukoha, mille kohaselt saatis kinnipeetavaid ajal, kui I. Kile tekitati eluohtlikud vigastused, tunnistajana üle kuulatud V. P.
9. KarS § 22 lg 3 kohaselt on kaasaaitaja isik, kes tahtlikult osutab teise isiku tahtlikule õigusvastasele teole füüsilist, ainelist või vaimset kaasabi. Kuriteole kaasaitamine tähendab seega teise isiku õigusvastase teo toetamist ehk soodustamist. Riigikohtu mitmetes lahendites (nr 3-1-1-9400, 3-1-1-60-02, 3-1-1-69-02, 3-1-1-150-03) väljendatud seisukohtade kohaselt on kaasaaitamine selline süüteost osavõtu vorm, kus peab tingimata olema täideviimine; tegu, mida täide viiakse peab olema õigusvastane, osavõtutegu peab olema tahtlik ja hõlmama tahtliku põhiteo. Osavõtt on võimalik ainult teise isiku teost. Osavõtt kaasaaitamisena on teise isiku õigusvastase teo soodustamine. Kaasaaitamine on kuriteost osavõtu kergem vorm, sest kaasaaitamise puhul on süüteo toimepanijal teo tahtlus juba olemas. Kaasaaitamine võib väljenduda füüsilises kaasabis, vaimses kaasabis või ainelises kaasabis. Füüsiline kaasaaitamine on põhiteoga põhjuslikus seoses, on selle üks tingimusi, mis aga ei tähenda, et kaasaaitamine peaks olema üks neid tingimusi ilma milleta põhitegu ära jääks. Põhjuslikkus on piisav, kui kaasaaitamine teeb põhiteo võimalikuks. Kõik eelpoolnimetatud kaasaaitamise liigid on võimalikud tegevusega. Kaasaaitaja tahtlus peab sisaldama teadmist või vähemalt võimalikuks pidamist, et ta soodustab põhitegu ja ulatuma välja täideviija poolt toimepandava teo objektiivse ning subjektiivse ebaõiguse kõige olulisemate elementideni vähemalt kaudse tahtluse tasemel (vt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-94-00, p-d 6.5-6.6.) Jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud I. Ki tahtlik tapmine ja vaidlustatud otsusega on maakohus õigesti lugenud tuvastatuks O. Tšarnetskil kaudse tahtluse etteheidetava kaasaaitamisteo toimepanemisel, kuna eksperdiarvamuse kohaselt põhjustasid I. Kile peksmisega tekitatud vigastused tema surma. Seega on tuvastatud O. Tšarnetski kaasaaitamisteo ja täideviimise teo vahel põhjuslik seos, kuna ilma O. Tšarnetski poolse tegevuseta polnuks I. Ki suhtes kuriteo, s.o surmaga lõppenud kehavigastuste tekitamine, toimepanemine võimalik või vähemalt oleks ilma osavõtjateota, s.o O. Tšarnetski poolt I. K toimetamiseta võõrasse kambrisse, kuriteo täideviimine oluliselt raskenenud. Kohtukolleegium ei saa nõustuda apellatsioonkaebuses esitatuga, mille kohaselt puuduvad tõendid selle kohta, et süüdistatav oleks I. Ki peksmisest kambris B8 aru saanud. Maakohus on otsuses esitanud kohtukolleegiumi arvates piisava põhjenduse selle kohta, miks pidi O. Tšarnetski I. Ki eluohtlikust seisundist aru saama (otsuse lk 13 jj, I. Ki pea kui elutähtsa organi varjamine rätikuga, kaaskinnipeetava poolt I. Ki talutamine tema füüsilisel kaasabil tagasi oma kambrisse jms). Ei ole eluliselt usutav, et O. Tšarnetskile jäi see asjaolu tema ütluste kohaselt märkamatuks ja ta ei saanud aru, et midagi olnuks teisiti või et I. Ki suhtes on kambris viibivate kinnipeetavate poolt tarvitatud füüsilist vägivalda. Süüdistatava sellekohased ütlused viitavad otseselt püüdlusele varjata enda allumist kinnipeetavate poolt antud korraldusele ja selline käitumine viitab otseselt sellele, et O. Tšarnetski sai aru, et I. Kit oli pekstud. Mööndes, et tema poolt I. Ki paigutamisel kambrisse B8 ei hakata seal reedeõhtuselt teed jooma ega plaate vahetama vaid I. Ki suhtes vägivalda tarvitama, suhtus süüdistatav ka saabunud tagajärge ükskõikselt, veendumata I. Ki tervislikus seisundis, mööndes sellega ükskõik missugust peksmise tagajärje võimalikku saabumist. Seisukohta, et O. Tšarnetski tegutses mitte oma ametijuhendist tulenevaid ülesandeid, vaid aktiivselt kinnipeetavate käske täites, kinnitab kohtukolleegiumi arvates maakohtus videosalvestusega tuvastatud asjaolu, et peale I. Ki surnukeha leidmist ei teatanud süüdistatav sellest mitte meditsiiniosakonnale ega vangla juhtkonnale, vaid läks koheselt kinnipeetava R. K kambri ukse juurde ja andis R. Kle juhtunu kohta informatsiooni. O. Tšarnetski teotahtluse tuvastamisel on maakohus põhjendatult pööranud tähelepanu ka asjaolule, et kambrisse B8 läks süüdistatav I. Kile järele samuti kinnipeetava R. K käsul ning koos temaga. Maakohus on tõendeid kogumis hinnates põhjendatult tuvastanud O. Tšarnetski käitumises 5 süüdistuses märgitud ajal KarS §

§ 22lg 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise vähemalt kaudse tahtlusega.

Kriminaalasjas puuduvad tõendid, et O. Tšarnetski oleks tegutsenud I. Ki toimetamisel kambrisse B8 kinnipeetavate sunni või ähvarduste survel, seda ei ole kinnitanud ka süüdistatav ise, mistõttu puuduvad tema käitumises õigusvastasust välistavad asjaolud. Seega oli kogu O. Tšarnetski aktiivne tegevus vabatahtlik ja vanglaametnikule pandud kohustusi eirav. Arvestades antud kuriteoga seotud tegelikke asjaolusid ning kohtulikul uurimisel kogutud tõendite analüüsi, on kohtukolleegiumi hinnangul tõendatud, et O. Tšarnetski kaasaaitamisteo toel viidigi täideviijate poolt kuritegu lõpuni, s.o saabus I. Ki surm. Ilma O. Tšarnetski füüsilise abistava tegevuseta ei oleks olnud võimalik I. Ki tapmist toime panna, kuna I. Ki tapmisest osavõtnud vangistusrežiimil olevatel vangidel ja eluaegsel kinnipeetaval R. Kl puudus võimalus mööda eluosakonda vabalt liikuda, kambreid ja vaheuksi avada ja lukustada ning kinnipeetavaid ühest kambrist teise paigutada. Kinnipeetava I. Ki eluohtlikus seisundis oma kambrisse lukustamisega osutas O. Tšarnetski füüsilist kaasabi ja aitas sellega tapmisteole igati kaasa. Maakohus on O. Tšarnetski süü tuvastamisel hinnanud erinevaid tõendiallikaid ja tema süüditunnistamine ei rajane mitte ainult kaassüüdistatavate ütlustele nagu kaitsja ekslikult leiab.

1. Et ringkonnakohus jätab maakohtu vaidlustatud otsuse O. Tšarnetski suhtes muutmata ning kaitsja apellatsioni rahuldamata, jäävad menetluskulud, tulenevalt KrMS § 185 lg-st 2 selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Kaitsja adv O. Ladva on esitanud taotluse apellatsioonimenetluses riigi õigusabi tasu ja kulude hüvitamiseks summas 345,60 eurot, s.h käibemaks 57,60 eurot. Taotluse kohaselt kulutas adv O. Ladva ringkonnakohtus menetluse ettevalmistusele ning apellatsioonkaebuse koostamisele kokku 4,5 tundi (s.o 9 pooltundi à 16 eurot), millele kohaldub tasu arvestamise korra p 5 kohaselt erikoefitsent 2,0, seega kokku 288 eurot + käibemaks 57,60 eurot. Apellatsioonimenetluses O. Tšarnetskile määratud kaitsja adv. M. Tusti esitatud taotluse kohaselt kulutas kaitsja menetluse ettevalmistusele 6 tundi (s.o 12 pooltundi à 16 eurot) ja esinemiseks ringkonnakohtu istungil 1,5 tundi (s.o 3 pooltundi à 16 eurot), millele kohaldub tasu arvestamise korra p 5 kohaselt erikoefitsent 2,0, seega kokku 384 eurot + 96 eurot + käibemaks 96 eurot. Kohtukolleegium peab esitatud taotlusi põhjendatuks ja nõutavat tasu mõistlikuks suuruseks. Tasu suuruse mõistlikkuse hindamisel arvestab kohtukolleegium O. Tšarnetskile esitatud süüdistust, vaidluse sisu, samuti apellatsioonis esitatud asjaolusid ja kriminaaltoimiku mahukust (kokku 13 köidet). Kaitsjatasud kuuluvad väljamõistmisele O. Tšarnetskilt riigi tuludesse.
2. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu
3. veebruari 2012 otsuse muutmata ja kaitsja apellatsiooni rahuldamata. Urmas Reinola Meelika Aava Pavel Gontšarov 6 7