← Eesti

1-12-2667/12

Obsah (5)§ 263§ 121§ 74§ 65§ 75

K O H T U O T S U S Eesti Vabariigi nimel 1-12-2667 22.mail 2012.a. Tallinnas, Liivalaia kohtumaja Harju Maakohus koosseisus kohtunik Karin Olentšenko, sekretäri Maris Karna juuresolekul, prokuröri An

§ 263

p 1 järgi vangistusega 7 kuud tingimisi 18-kuulise katseajaga - süüdistuses

§ 121järgi.

Süüdistus Ander Orul’it süüdistatakse selles, et tema 24.09.2010 kella 19.45 ajal Tallinnas Xxx asuvas korteris, tungis kallale RK, peksis teda korduvalt rusikatega pea- ja näopiirkonda, haaras juustest ning lõi peaga 5-6 korda vastu seina. Seejärel tõukas ta pikali, haaras uuesti juustest ning lõi peaga 5-6 korda vastu põrandat, põhjustades RK füüsilist valu ja tervisekahjustused - näokolju- ja peapõrutuse ning vasaku puusaliigese põrutuse Samuti tema, 18.01.2011.a. kella 22.47 ajal Tallinnas Pärnu mnt 129C asuva elamu ees, haarates RK jopest, tõmbas ta pikali ja lohistas mööda maad, seejärel lõi jalgadega 2-3 korda rindkere piirkonda ja ühe korra näo piirkonda, põhjustades RK füüsilist valu ja tervisekahjustused - parema põsesarna turse ja hematoom. Seega Ander Orul teise inimese tervise kahjustamise, peksmise ja valu tekitanud muu kehalise väärkohtlemisega pani toime

§ 121järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Kohtuistungil Ander Orul ennast süüdi ei tunnistanud ja seletas, et RK on alati olnud riiakas ja sõnakas, tõuklemist on neil kogu aeg olnud. Tema on töövõimetu käe vigastuse tõttu ning ei suudagi suuremale naisterahvale kahjustusi tekitada. 24.09.2010.a. juhtumi kohta seletas, et RK tuli koju närvilisena, karjus laste peale, esikus tuli tema poole tõuklema ning selle tõuklemise käigus kukkuski kapi palk maha. Vigastusi võis RK saada palgi kukkumisest. 18.01.2011.a. juhtumi kohta seletas, et ta ei tulnud korterist välja ja ei tea, millest tekkisid RK vigastused. Kohus uuris kohtuistungil järgmisi tõendeid: Kannatanu RK kirjeldas enda ja Ander Orul’i vahelisi suhteid: nende kooselust on sündinud kolm last, abielu registreeriti pärast noorema lapse sündi 2004.a. - 2006.aastal ja lahutati 2008.aastal. Ühisel elamispinnal nad elasid 2010.a.suveni. 2 24.09.2010.a. pidi ta minema sõbranna juubelile, mis ei meeldinud Orulile, kes oli päeval tulnud tema korterisse, poisid lasid ta sisse. Orul tõukas teda koridoris korduvalt, peksis pähe, kiskus juustest, ta hoidis kapi postist kinni ja kukkus koos selle postiga. Kui ta oli pikali, Orul võttis juustest kinni ja lõi peaga vastu kivipõrandat. Lapsed olid kodus ja nägid seda pealt, ainukesena julges appi tulla 5-aastane R . Tal õnnestus vannituppa ennast sulgeda, kust helistas emale ja politseisse. Kui ta ütles Orulile, et ei lähe enam kuskile, siis lõpetas Orul tema peksmise. Veidi hiljem õnnestus tänu 5aastasele pojale, kes otsis korteri võtmed ja pani need välisukse ette, korterist pääseda, politseid ootas juba väljas. Ander Orul on enne ka kasutanud vägivalda, kuid ta ei ole politseisse enne pöördunud, sest Orul käskis mõelda, et ta on ise kõiges süüdi. 18.01.2011.a. oli vanem poeg Ander Oruli juures aadressil Pärnu mnt.129c. Hommikul pidi poeg kooli minema (kooliskäimisega tekkisid probleemid) ning õhtul läks ta Oruli elukohta poega Karl-Aleksandrit kutsuma. Ta viskas lumepalli aknasse, sest kõnedele ei vastatud. Nähes esimese korruse aknas Oruli vihast liikumist, helistas ta emale, et ema kuuleks, mis edasi toimub ja kutsuks vajadusel välja politsei. Orul jooksis trepikojast välja ja hakkas teda pähe lööma, tõmbas pikali ja lohistas, mille peale ta hakkas karjuma ja hoidis varikatuse postist kinni. PERH erakorralise meditsiini osakonna patsiendikaardist nr 53669 nähtub 24.09.2010.a. RKtervislik seisund ja vigastused – näokolju põrutus, peapõrutus, vasaku puusaliigese põrutus. Kiirabikaardist nähtub 18.01.2011.a. RK tervislik seisund ja vigastused – parema põsesarna turse ja hematoom. 19.01.2011.a. isiku läbivaatuse protokolli ja fototabel kajastavad RK läbivaatusel tuvastatud põse paistetust ja hematoomi, samuti kriimustused seljas oleval jopekäisel. Tunnistaja HAK(sünd.XXX.a.) kinnitas kohtuistungil, et isa Ander Orul peksis ema RK 2010.aasta sügisel kodus rusikaga ja peaga vastu kappi. Tunnistaja EK (RK ema) kinnitas kohtus, et tütar on rääkinud

  1. aasta sügisel Ander Orul’i poolt tema suhtes kasutatud vägivallast, helistas sellel õhtul vannitoast. Ta tuli esimee bussiga Viljandist Tallinnasse, vestles kõigi kolme lapsega. 18.01.2011 õhtul, olles telefoniühenduses oma tütre RK’ga, kuulis RK karjumist, kuna Ander Orul oli tütart jalaga löönud, mille peale katkestas EK kõne, helistas politseisse ja andis Pärnu mnt aadressi. Ise asus ta Viljandis ning politsei esialgu arvas, et tuleb Viljandis asuva Pärnu maanteele väljakutse, kuid hiljem saadi aru, et politsei kutsutakse välja Tallinnas asuva Pärnu maanteele. Tunnistaja KAK kinnitas kohtus, et kuu aega elab isa juures, sest ema on ta kodust välja visanud ja keerab lapsi üles isa vastu. Ema on ähvardanud isa tappa. Sügisel kodus, kui isa tuli neid vaatama, mingit kaklust ei olnud, koridori kapi post kukkus tuppa küll. Lapsed olid toas, kuid keegi kaklust ei näinud. 18.01.2011.a. õhtul oli tema isa juures ja isa ei käinud korterist väljas. Öösel käis isa juures kiirabi seoses migreenivaludega, järgmisel päeval oli isal kohus. Kohtuliku arutamise järeldused KrMS § 61 kohaselt ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu ja kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Ütluste tõelevastavuse otsustamisel tuleb lähtuda eelkõige objektiivsetest tõenditest ja tuvastatud faktidest. Oluline on ka hinnata ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus (Riigikohtu lahend nr.3-1-1-74-05). Tõendite hindamisel on nende elulise usutavuse aspekti kaalumine vältimatu, sest nii saab kohus anda tõenditele objektiivse hinnangu, minemata vastuollu ka üldiste loogikareeglitega (Riigkohtu lahend nr.3-1-17-11). 3 Kohtul ei ole alust kahelda kannatanu ütlustes, sest need on kinnitatud 24.09.2010.a. patsiendikaardiga ja 18.01.2011.a. kiirabikaardiga. Meditsiinidokumentidel on kirjeldatud kannatanul esinenud tervisekahjustusi ning need langevad kokku kannatanu poolt antud kirjeldusega. Kohtul samuti ei ole alust kahelda kannatanu ema - tunnistaja EK ütlustes. Siinkohal ei oma tähtsust, et tegemist on kannatanu lähisugulasega. EK ütlused on loogilised ja usaldusväärsed, selles veendus kohus vahetult kohtuistungil. Kannatanu ütlusi 24.09.2010.a. episoodi kohta kinnitas keskmine poeg HK, 18.01.2011.a. episoodi kohta – EK. Samuti kinnitas EK, et RK on temale rääkinud 24.09.2010.a juhtumist. Ka lapsed, kolm poega on vanaemale EK vahetult pärast sündmust rääkinud, mis kodus juhtus: ainukesena julges emale appi minna noorem poeg R , KA ütles vanaemale, et tema appiminekust ei oleks nagunii kasu olnud, H oli vait. EKt uli Viljandist kannatanu juurde Tallinnasse esimese bussiga ning lapselapsed rääkisid toimunust olles veel tajutu mõju all, laste jutust ei olnud alust kahelda. Kohus veendus vahetult kohtuistungil, kui loogilised ja siirad on RK ja EK (tema ema) ütlused ning süüdistatava meelevaldsed alusetud süüdistused jäävad paljasõnalisteks. Psühholoogi I T juuresolekul on kohtus tunnistajana kuulatud HAK(sünd.XXX.a.). Tal oli raske kohtus ütlusi anda ema ja isa juuresolekul, olles enne istungit kohtukoridoris suhelnud ka vanema vennaga - KAK. Kuid HAK kinnitas, et rääkis uurijale õigust. Ka psühholoog I.T kinnitas, et HAK andis uurijale ütlusi ilma igasuguse mõjutuseta. Kohtul puudub alus kahelda HAK ütlustes, et Ander Orul kasutas vägivalda RK suhtes. Kuulates lapsi üle tunnistajatena tajus kohus vahetult kohtuistungil, kuidas on lapsi mõjutatud ütluste andmisel. 14-aastane KAK kordas ilmselgelt temale õpetatud sõnu ning kõnetas vanemaid kolmandas isiku vormis. Nii sai KA rääkida „laste asjade vargusest“ ainult tänu Ander Oruli õpetusele, kes just sellist väljendit on korduvalt kasutanud. Ometigi selgus kohtuistungil, et Viljandimaal asuva maja on lastele kinkinud RK, kellele omakorda oli selle maja kinkinud isa Jaan Kivi, st ei saa olla juttugi mingite „lasteasjade vargusest“. Vastates küsimustele seoses süüdistuses kirjeldatud vägivallaga, seostas KA esitatud küsimusi just süüdistuses tekitatud tervisekahjustustega, samas vastas küsimustele eitavalt, mis on vastuolus elementaarsete loogikareeglitega. Seega KA K ütlusi ei saa pidada usaldusväärseteks ning need tuleb tõendite hulgast kõrvale jätta. Võrreldes kannatanu ja süüdistatava ütlusi ei jää kohtul kahlust selles, kes ja kuidas on lapsi mõjutanud: Orul on laste ema kohta kasutanud halvustavaid väljendeid, lausa mustanud ema. KA on omandanud Oruli kõnemaneeri ja negatiivse hoiaku. Kohus peab ka meelevaldseks süüdistatav väidet, et arsitõendeid on võimalik saada suvaliselt, tõenditele kirjutatakse seda, mida inimene soovib. Teadaolevalt iga patsiendikaart või kiirabikaart või muu meditsiinidokument sisaldab objektiivset leidu, anamneesi, diagnoosi ja patsiendi seletust. Antud juhul 18.01.2011 episoodis kiirabikaardis tervisekahjustuse kirjeldus langeb kokku vaatlusprootkollis asuva kirjeldusega: parema põse turse ja hematoom. Kiirabis kirjeldati vigastusi 18.01.2011.a. kell 23.32, politseis – kahe tunni pärast - 19.01.2011 kell 01.
  2. Samuti meelevaldne on Oruli arusaam olukorrast, et RK meelega ei ole lapsi tema nimele vormistatud. Orul ise ei osanud noorema lapse sünniaastat õigesti nimetada. Teadaolevalt Perekonnaseaduse kohaselt kanne lapse isa kohta tehakse siis, kui lapse ema on abielus või isadus on tuvastatud. Antud juhul aga RK ja Ander Oruli abielu oli 4 sõlmitud pärast laste sündi, seega laste registreerimist ainult RK nimele Orul heidab kanatanule ette alusetult. Tunnistaja EK on pärast 24.09.2010.a. juhtumit rääkinud iga lapsega eraldi, lapselapsed on vanaemale rääkinud, kuidas isa läks emale kallale. Tänu noorema poja R sekkumisele sai RK korterist välja. Kõrvutades süüdistatava ning RK ja EK ütlusi, teeb kohus ühese järelduse: eluliselt usutavad on RK ja EK ütlused, need on loogilised ning langevad kokku omavahel pisiasjades, samuti on teiste tõenditega (meditsiini doklumendid, vaatlusprotookoll ja tunnistaja HAK ütlused) kinnitatud. Kannatanu on detailselt kirjeldanud süüdistatava poolt kasutatud vägivalda, tema kehavigastused on fikseeritud. Eelpooltoodud tõendite kogum kinnitab süüdistatava süüd toimepandus. Seega tegu – kannatanu tõukamine ja löömine, millega kannatanule tekitati füüsilist valu ja tervisekahjustusi - on aset leidnud, selle teo pani toime süüdistatav, muul viisil ei saanud kehavigastused kannatanul tekkida. Süüdistatava teod on tõendatud täies süüdistuses esitatud mahus ja need teod sisaldavad kuriteo koosseisu. Süüdistatava tegevus on õigesti kvalifitseeritud

§ 121järgi.

Süüdistatava tegevuse õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei ole tuvastatud. Süüdistatava tegu oli õigusvastane ja ta on süüdi kuriteo toimepanemises, ta on süüvõimeline isik. Kohus asub seisukohale, et RK poolt esitatud tsiviilhagi ei ole tõendatud ning rahuldamisele ei kuulu. R.K väite kohaselt oli sulejope ostetud 5-6 aastat tagasi hinnaga 8-10 tuhat krooni. Varruka vigastuse eest on esitatud nõudmine 10% jope hinnast, ehk 51,13 eurot (10% 8000-st eurodes). Süüdistatav vaidles hagile vastu ning teatas, et jope oli ostetud 1200.-krooni eest. Kumbki pool ei ole esitanud oma väidete kinnitamiseks ühtegi tõendit. Jope vaatlusprotokollist nähtub, et tõepoolest varrukal on kriimustus, kahjustatud alaks on märgitud 4,0x1,5cm. Kriimustus on pinnapealne, jope varrukas ei ole katki. Seega kahtlust ei ole, et kuriteo toimepanemise käigus on sulejope varrukas kahjustatud, kuid tõendamata on jope esialgne maksumus või keskmine turuhind, mille alusel oleks võinud hinnata tekitatud kahju ulatust. Kui poote väited vara maksumuse kohta erinevad niivõrd olulisel määral (1200 ja 8000 krooni), peab kumbki pool oma väiteid tõendama. Antud juhul ei ole hageja tõendanud oma väiteid ning tõendamatuse tõttu jätab kohus tsiviilhagi rahuldamata. Karistuse mõistmise aluseks on isiku süü. Kohus arvestab seejuures karistust raskendavaid ja kergendavaid asjaolusid ja võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid ei esine. Tegemist on isikuga, kes on varasemalt kohtulikult karistatud samuti vägivalla kasutamise eest. Kuivõrd süüdistataval puudub töökoht, ei ole otstarbekas karistada teda rahalise karistusega. Kohus leiab, et Ander Orulit tuleb allutada käitumiskontrollile kohustusega läbida sotsiaalabiprogrammid, seega süüdistatavat tuleb karistada vangistusega sanktsiooni alammäära ja keskmäära vahelises suuruses, arvestades toimunu tehiolusid ja kuriteo raskust, vabastades ta tingimisi karistusest

§ 74alusel.

Kuivõrd käesoleva otsusega mõistab kohus karistuse tegude eest, mis olid toimepandud enne eelmist – 17.02.2011.a. kohtuotsust, tuleb moodustada liitkaristus

§ 65lg.1 5 alusel.

Kohus peab vajalikuks lugeda käesoleva otsusega mõistetud raskema karistusega kaetuks eelmise otsusega mõistetud kergem karistus, pikendades katseaega, mille alguseks on käesoleva otsuse kuulutamise päev. KrMS § 175 lg.1 p.4,9 ja § 180 kohaselt tuleb süüdimõistetult välja mõista menetluskulu, so kaitsjatasu ja süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha: teise astme kuriteos süüdimõistmise korral on sundraha § 179 lg.1 p.2 alusel 1,5 palga alammäära. Kuivõrd liitkaristus mõistetakse

§ 65

lg.1 alusel, kohus ei mõista välja sundraha, sest eelmise kohtuotsusega on see välja mõistetud. Arvestades eeltoodut ja juhindudes KrMS §-dest 175, 179, 180; 315, 318, 319 kohus o t s u s t a s: Süüdi tunnistada Ander Orul

§ 121

järgi ja karistuseks mõista vangistus 10 (kümme) kuud.

§ 74

lg.1 kohaselt vangistust täielikult ei pöörata täitmisele, kui Ander Orul 2 (kaks) aastase kasteaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab

§ 75

lg.1 sätestatud käitumiskontrolli nõudeid Tallinna vangla Harju kriminaalhooldusosakonna juhataja poolt määratud kriminaalhooldaja järelevalve all: 1) elab kohtu määratud alalises elukohas; 2) ilmub kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; 3) allub kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; 4) saab kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks kauemaks kui viieteistkümneks päevaks; 5) saab kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks.

§ 75

lg.2 p.8 kohaselt kohustada Ander Orul’it katseaja kestel osalema kriminaalhooldaja poolt määratud sotsiaalabiprogrammides.

§ 65

lg.1 kohaselt lugeda käesoleva otsusega mõistetud raskema karistusega kaetuks 17.02.2011.a. Harju Maakohtu otsusega mõistetud samaliigiline kergem karistus, lõplikuks karistuseks on vangistus 10 kuud, mida

§ 74lg.1 alusel ei pöörata täimisele 2-aastase katseaja kestel.

Katseaja alguseks on 22.05.2012.a. Tõkend – elukohast lahkumise keeld – tühistada kohtuotsuse jõustumisel. RKtsiviilhagi summas 51,13 eurot jätta rahuldamata. Välja mõista Ander Orul’ilt riigieelarve tuludesse menetluskulud: tasu osutatud õigusabi eest 498,70 eurot ja kriminaaltoimiku koopiate kulud 6,27 eurot. Menetluskulud tasuda ühe kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Pangas nr 10220034796011 või Swedpankis nr 221023778606. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049777 ning selgitus: „Ander Orul, 1-12-2667, kriminaalmenetluse kulud“. Kui rahalised nõuded ei ole täies ulatuses tähtaegselt tasutud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras ning süüdimõistetul tuleb kanda ka kohtuotsuse täitmisega seonduvad kulud. Kohtuotsusele võib esitada apellatsiooni, teatades Harju Maakohtule apellatsiooniõiguse kasutamise soovist 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest ning esitades apellatsiooni 15 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik kohtus tutvuda kohtuotsusega. 6 Kohtuotsuse resolutiivosa avaldati 22.mail 2012.a. Kohtuotsus tervikuna koostatakse ja see on kohtumenetluse pooltele kohtus kättesaadav apellatsiooniteate esitamisest 15 päeva pärast. Kohtunik:

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.