Obsah (9)

§ 185§ 384§ 344§ 387§ 66§ 338§ 339§ 312§ 62

1-11-9857 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg 30. oktoober 2012 Kriminaalasja number 1-11-9857 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Mati Kartau, Tiit Lõhmus Kohtuistungisekretär Tõlgid

§-dest 337 lg 2 p 2; 338 p 3; 339 lg 1 p 7; 341 lg 2 tühistada Viru Maakohtu 22. märtsi 2012 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-11-9857 täies ulatuses ja saata kriminaalasi samale kohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Vladimir Udini ja Nelja Vaštšuki tõkend – mõlemal vahi all pidamine – jätta muutmata. Apellatsioonid rahuldada osaliselt. Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt OÜ Advokaadibüroo Bulattšik kaudu 976.80 eurot, sealhulgas käibemaks 162.80 eurot, vandeadvokaat Eduard Bulattšikule tema poolt süüdistatav Nelja Vaštšukile apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest. Nelja Vaštšuki menetluskulu, s.o määratud kaitsja tasu vandeadvokaat Eduard Bulattšiku poolt ringkonnakohtus osutatud õigusabi eest 976.80 eurot, jätta

§ 185lg 1 alusel riigi kanda.

Edasikaebamise kord Ringkonnakohtu määruse peale võib

§ 384lg 2 kohaselt esitada määruskaebuse.

Määruskaebuse esitamise õigus on

§ 344

lõikes 3 loetletud isikutel, samuti menetlusvälisel isikul advokaadi vahendusel, kui kohtumäärusega on piiratud tema õigusi või seaduslikke huve. Määruskaebus esitatakse

§ 387

lg 1 kohaselt 10 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama, Tartu Ringkonnakohtule. Esimese astme kohtu otsuse sisu Viru Maakohtu 22.03.2012 otsusega tunnistati Nelja Vaštšuk süüdi KarS § 114 p 1, 4, 5 järgi ning mõisteti karistuseks 18 aastat vangistust. Arvestades kahtlustatavana kinnipidamist mõisteti lõplikuks karistuseks 17 aastat 11 kuud ja 27 päeva vangistust. Tõkend elukohast lahkumise keeld tühistati ning tõkendiks valiti vahistamine. Karistusaja algust arvestati alates otsusest, so 22.03.

1. Sama otsusega tunnistati süüdi ka Vladimir Udin KarS § 114 p 1, 5 järgi ja mõisteti karistuseks 16 aastat vangistust. Maakohus arutas N. Vaštšuki süüdistust KarS § 114 p 1, 4, 5 järgi selles, et tema, olles varem kriminaalkorras karistatud 04.01.2001 Kohtla-Järve Linnakohtu poolt KrK § 100 järgi vangistusega 7 aastat, seega olles isik, kes on varem pannud toime teise inimese tapmise, pani toime kuriteo järgmistel asjaoludel: N. Vaštšuk tegi 26.03.2011 hommikul aadressil: XXX ühise alkohoolsete jookide joomise käigus V. Udinile ettepaneku tappa nende naaber E.K. , kellega neil tekkisid vaenulikud suhted. V. Udin nõustus N. Vaštšuki ettepanekuga tappa E.K. ning 26.03.2011 õhtust kuni 27.03.2011 hommikuni, olles alkoholijoobes, 3-nda korruse trepimademel, mis asub XXX välisukse juures, N. Vaštšuk tegutsedes koos V. Udiniga, nõudis E.K. ilt raha andmist, millega viimane nõus ei olnud. N. Vaštšuk grupis koos V. Udiniga, omakasu ajendil, tahtliku tapmise eesmärgil peksid piinaval viisil E.K. i surnuks, 2 lõid pikema aja jooksul maas lamavat
2. a sündinud E.K. i korduvalt rusikate ja kängitsetud jalgadega pea, näo, kaela, keha, rinna, kõhu ja ülajäsemete piirkonda, V. Udin hüppas E.K. i peale jalgadega ja lõi jõuga E.K. i pea vastu kummuti nurka. Seejärel N. Vaštšuk koos V. Udiniga lohistasid E.K. i trepimademelt tema korterisse nr XXX, kus jätkasid E.K. i peksmist. Oma tegevusega N. Vaštšuk ja V. Udin tekitasid E.K. ile surma põhjustanud aju-kolju kinnise tömptrauma näokolju luude hulgi murdude ning verevalumitega peaaju kelmete all ja ajuvatsakestesse. Lisaks tekitasid E.K. ile rindkere kinnise tömp trauma, kõhu kinnise tömp trauma, kilpkõhre keha murru, keeleluu parema sarve murru, naha pindmised verevalumid ülajäsemetel. Pärast E.K. i tapmist, N. Vaštšuk ja V. Udin lõikasid julmalt noaga E.K. i kaela piirkonnas, tekitades talle surmajärgselt pindmised haavad paremal pool kaelal, seejärel katsid E.K. i keha kinni ning V. Udin röövis samast korterist raha summas 3.50 eurot. Oma tegevusega tekitasid N. Vaštšuk ja V. Udin varalise kahju L.M. summas 378.99 eurot. Maakohus leidis, et süüdistust kinnitavad järgmised tõendid: Sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtuvalt 27.03.2011 kell 10.20 fikseeriti Ida Viru politsei poolt XXX kolmanda korruse korteri nr XXX köögiuksel naise surnukeha, peale oli loobitud riideid ja erinevat olmeprahti. Maakohus järeldab sündmuskoha vaatlusprotokollist, et leitud naine, kelleks osutus E.K. , tapeti trepimademel, trepil või köögis, millele viitavad verejäljed ning laiba lohistusjäljed korteri nr XXX köögi uksele. Sündmuskoha vaatlusprotokollist saab teha veel järelduse, et E.K. i korterist otsiti midagi, sellele viitab korteri segipööramine, asjade laialiloopimine ja osaliselt nendega laiba katmine. Antud tõendist järeldub veel, et E.K. i surmaga on puutumuses korteri nr XXX elanik, millele viitavad korteri ees mademel pruunikaspunased plekid ning korteris asuvad verekahtlaste jälgedega pruunid rihmikud, samuti korteri nr XXX elanik, kust leiti verekahtlaste määrdumisega teksapüksid. Surnu ekspertiisiaktist nähtub, et surnu on E.K. , sündinud 01.12.1930, kelle surm saabus vägivalla toimel. Surma põhjuseks oli aju-kolju kinnine tömp trauma näokolju luude hulgimurdude ning verevalumitega peaaju kelmete alla ja ajuvatsakestesse. E.K. il leiti peale aju-koljutrauma veel vasakpoolne kõvakelmealune verevalum, pea juuste kaetud piirkonna pehmete kudede irre, hulgalised haavad ja verevalumid näos ja peas, verevalum ülahuule limaskestal; rindkere kinnine tömp trauma; kõhu kinnine tömp trauma; kilpkõhre keha murd, keeleluu parema serva murd verevalumitega ümbritsevas koes; naha pindmise kihi irdega verevalumid ülajäsemetel; pindmised lõikehaavad paremal pool kaelal. Ekspertiisiakti kohaselt tekitati kõik vigastused elupuhuselt kõva tömbi eseme toimel. Kõik surnukehal sedastatud vigastused põhjustavad eluohtliku terviskahjustuse: antud juhul tõid enesega kaasa surmlõppe. Pindmised haavad paremal pool kaelal tekkisid surmajärgselt terava lõikevahendi toimel, mida tõendavad nii kohtuhistoloogilise uuringu andmed kui ka surnukeha uuring. Ülaltoodud aktist järeldas maakohus, et vigastusi oli palju ja kõik, välja arvatud kaela lõikehaavad, olid elupuhused, seega oli E.K. vigastuste tekitamise ajal elus ning peksjate eesmärgiks oli surma saabumine käte ja jalgadega peksmise tulemusel. Piinavaks viisiks tuleb lugeda peksmist veel siis, kui juba abitus seisundis maas lamavat kõrges eas kannatanut löödi veel korduvalt jalgadega nii elutähtsatesse kui muudesse organitesse, põhjustades nii valu kui eluohtlikke vigastusi. Tapmist tuleb hinnata ka julmaks, selleks on kannatanule põhjendamatult jõhkrate ja moonutavate vigastuste tekitamine. Selleks on rinnaku otsene ristmurd, mis võis tekkida 3 jalgadega rinnal trampimisest, pea täiesti moonutavate vigastuste tekitamine. Tapjate julmusest annab tunnistust ka pärast tapmist kannatanu lõikamine noaga kaela piirkonnas ja surnukeha peale vanade riiete ja olmeprahi loopimist. Antud ekspertiisiaktist saab teha järelduse ka selle kohta, et tapjaid oli kaks. See järeldub vigastuste asukohast – oli tekitatud mõlemapoolsed roiete hulgimurrud, mis eeldab kahe peksja olemasolu. Subjektiivse külje osas annab kuriteo eesmärgist tunnistust segipööratud korter, millest nähtub, et tapja (tapjad) otsisid midagi. Otsida saab vaid materiaalset väärtust, milleks on raha, seega on kuritegu õigesti kvalifitseeritud KarS § 114 p 1 ja 5 järgi kui tapmine, mis on toime pandud piinaval ja julmal viisil ning omakasu motiivil. Peksmise ja surma saabumise kohana on tõendamist leidnud kolmanda korruse trepimade või köök, millelt leitud veri kuulus vastavalt DNA ekspertiisiaktile E.K. ile. E.K. i verd leiti ka V. Udinilt äravõetud teksapükstelt, jopelt ning saapalt. E.K. i verd leiti ka hambaproteesidelt ning leitud noa teral olnud veretaolisest määrdumisest. See annab tunnistust sellest, et proteesid lendasid ohvri suust peksmise käigus ning noaga nüsiti juba surnud E.K. i kaela. Samuti ei saa välistada E.K. ilt pärineva bioloogilise materjali sisaldumist N. Vaštšuki rihmikutelt leitud veretaolises määrdumises. Maakohus leidis, et N. Vaštšuki ja V. Udini süüd kinnitavad ka tunnistajate ütlused. Tunnistaja J.M. ütluste kohaselt suhted N. Vaštšuki ja E.K. i vahel olid halvad. E.K. i surmast kuulis ta kohe 27.03.2011 hommikul. Tema käis sündmuskohal enne politsei tulekut. Kolmandal korrusel, kus elas E.K. , oli kogu põrand verd täis ja jäätunud. Süüdistatavaid ta ei näinud, kuid nägi tunnistaja M.M. , kes rääkis talle, et süüdistatavad tapsid E.K. i, peksid ta surnuks, nõudsid raha, läksid tema korterisse ja otsisid midagi. J.M. ütlustest nähtub, et laupäeva päeval helistas M.M. tema abikaasale, abikaasa käis seal ja rääkis, et süüdistatavad olid tarvitanud alkoholi, nõudnud E.K. ilt raha, see aga raha ei andnud, siis oli N. Vaštšuk teda peksnud ja ähvardanud maja põlema panna ja tappa. M.M. kartnud väga arveteõiendamist Vaštšukkide poolt ning peitis ennast. Hiljem G. Vaštšuk ähvardanud M.M. ning tahtnud, et see võtaks tapmise enda peale. Ähvardamine toimus tema juuresolekul. Tunnistaja M.M. sõnade kohaselt olid temal kannatanuga head suhted. Laupäeva päeval oli ta N. Vaštšuki korteris, kus oli ka V. Udin ja nad tarvitasid koos alkoholi. Kui ta oma korterisse läks, siis kuulis koridoris, kuidas N. Vaštšuk karjus trepil, et tapab E.K. i ja paneb maja põlema. See oli peale lõunat. N. Vaštšuk oli purjus. Tema kutsus siis politsei. Kui politsei saabus, siis ütles neile, et N. Vaštšuk jookseb mööda maja ja karjub, et paneb maja põlema. Hiljem N. Vaštšuk rahunes ja nad istusid veel kolmekesi korteris nr XXX ning tarvitasid alkoholi. Kella kaheksa paiku õhtul N. Vaštšuk ütles V. Udinile, et mine küsi E.K. i käest raha. N. Vaštšuk öelnud veel, et kui ei anna, siis löö ta maha. V. Udin ei olevat midagi öelnud ja läinud ära. Tema lahkunud ka umbes 15 minuti pärast ja heitnud oma korteris magama. Ärkas trepilt kostvate karjete peale. Karjus N. Vaštšuk. Kui tunnistaja ukse avas, siis nägi väikese esiku seinas oleva prao kaudu, et süüdistatavad peksavad kannatanut. Tema oli vähem kui meetri kaugusel. Kannatanu oli põrandal maas, nähtavus oli hea, sest koridoris põles lamp. Tema jälginud 1-2 minutit, siis läks helistama. Kannatanu oli peaga trepi poole, trepimademel 3 korrusel oma korteri juures, lamas paremal küljel. N. Vaštšuk oli kannatanu keha ja jalgade juures, V. Udin oli kannatanu pea juures. N. Vaštšuk lõi jalaga vastu rindkeret ja V. Udin vastu pead. Ka N. Vaštšuk lõi kannatanut pea piirkonda, tema nägi N. Vaštšuki poolt löömist vähemalt 5 korda. V. Udin löönud jalaga pea piirkonda, pähe, kuklaossa. Löögid olnud tugevad, löödud vihaga. Nii V. Udin kui N. Vaštšuk nõudnud peksmise käigus 4 raha ja sõimanud ebatsensuurselt. Tunnistaja läinud ja helistanud T.V. (J.M. elukaaslane), kes öelnud, et kutsu politsei. Tema helistas siis politseisse, kust küsitud, et kas hommikuni ei saa oodata. Peale helistamist vaatas ta uuesti trepil toimuvat ja siis ta nägi, kuidas süüdistatavad tassisid ohvrit korterisse, tassisid jalgupidi ja trepimademel oli verejälg. V. Udin vedas, N. Vaštšuk oli kõrval, pärast panid nad ukse kinni. Lohistasid kannatanu tema korterisse nr XXX. Tema siis helistanud veel korra politseisse ja teatanud, et süüdistatavad lohistavad kannatanut. V. Udin koputanud tema uksele, tema lahti ei teinud. Politsei öelnud, et oodake hommikuni. Järgmisena nägi ta süüdistatavaid hommikul kella 8 paiku. Koputas N. Vaštšuk, kes ütles, et nad öösel Vovkaga tapsid kannatanu ja V. Udin võttis raha 3.50 eurot. Siis läksid nad V. Udini juurde, kes öelnud, et raha on vaja ja läks poodi. Kuni V. Udin poes käis, N. Vaštsuk rääkis, et E.K. on vaja maha matta. Kui V. Udin tagasi tuli, siis N. Vaštšuk hakkas karjuma, et V. Udin paneks tema abikaasa riided selga ja omad riided põletaks ära, et miks ta öösel ära läks, et oli vaja E.K. tükkideks raiuda. V. Udin vastanud, et vaja metsa viia või kasvuhoonesse matta. Tema öelnud, et vaja politseisse teatada. Tema valis oma telefonil politsei numbri, kuid N. Vaštšuk haaras telefoni ja ütles, et mutike tapeti ära. Ta öelnud, et määris oma rihmikud hommikul ära. Tunnistaja on aga seisukohal, et maja oli kütmata ja veri oli jääs, nii et N. Vaštšuk ei saanud hommikul oma rihmikuid määrida, vaid pidi seda tegema öösel. Enne politsei tulekut leppisid V. Udin ja N. Vaštšuk kokku, et V. Udin võtab kõik enda peale.
3. märtsil tulnud tema juurde G. Vaštšuk, kes ähvardas teda, et kui ta N. Vaštšuki vastu tunnistusi annab, siis lüüakse ta maha. Seetõttu ei julgenud ta kohe tõtt rääkida. Tema andis 04.04.2011 politseile avalduse selle kohta, et G. Vaštšuk on teda ähvardanud, kui ta N. Vaštšuki vastu ütlusi annab. N. Vaštšuk andis V. Udinile teksad ja saapad, V. Udin vahetas püksid, aga saapad jäid vahetamata. Asitõendina äravõetud teksad ja kohtus näidatud teksad on samad, mis V. Udinil tapmise ajal jalas olid. Maakohus leidis, et antud tunnistaja ütlusi kinnitavad politseisse tehtud telefonikõnede salvestused. Nii nähtub 26.03.2011 kell 13.27 telefonilt nr XXXXXXXX, mis kuulub M.M. , tehtud kõnesalvestusest, et ta teatab, et teise korruse korteri omanik lubab korteri ja kõik muu põlema panna. Tema nimi on N. Vaštšuk. Antud kõnega on leidnud tõendamist, et konfliktsed suhted majas tekkisid juba 26.03.2011 päeval ja N. Vaštšuk oli alkoholijoobes ning soovis halba E.K. ile. Maakohus tuvastas, et järgmise telefonikõne tegi M.M. oma telefonilt 27.03.2011 öösel kell 01.27, kus ta palub politseid sõita aadressil XXX, kus tapeti inimene. Ta kardab korterist väljuda. Tapjad on koridoris, trepimademel, nendeks on N. Vaštšuk ja Volodja, kes koputavad tema uksele. Nad tassivad ohvrit kuhugi, terve trepikoda on verd täis. Palub kindlasti kohale tulla ja avada jõuga välisuks, mis on lukus. Tunnistaja teatab ka oma nime ja sünniaja. Järgmise kõne tegi M.M. oma telefonilt 27.03.2011 öösel kell 01.36, kus küsis üle, et kas patrull juba sõidab ja sellele vastatakse, et informatsioon on edasi antud. M.M. räägib, et ta kardab, et tema seinale koputatakse, palub kiiremini tulla. Tunnistaja E.K. oli tööl 26.03.2011 ning tema ütluste kohaselt oli väljakutse XXX 26.03.2011 kella kahe paiku öösel, et keegi lõhub ukse taga. Tema käinud kella kolme paiku kohal, kuid kõik oli vaikne ja nad sisse ei läinud. Järgmine kõne M.M. telefonilt XXXXXXXX on tehtud 27.03.2011 kell 09.28, kus N. Vaštšuk teatab, et neil koridoris on palju verd ja nad ei tea, mis juhtus. Tema pole mingit 5 müra ega kaklust kuulnud ning järgmises kõnes ütleb, et käis vaatamas, uks oli lahti ja ainult jalad olid näha. Maakohus on seisukohal, et M.M. poolt politseisse tehtud kõned kinnitavad tema ütlusi ja neis ei ole alust kahelda. Samuti kinnitab M.M. sõnu selle kohta, et ta kardab N. Vaštšuki endist abikaasat G. Vaštšukki, tema poolt politseile 04.04.2011 tehtud avaldus, mille kohaselt nii N. Vaštšuk kui G. Vaštsuk ähvardasid tunnistajat tapmisega. Nimetatud avalduse alusel algatati G. Vaštsuki suhtes kriminaalasi. Tunnistaja T.V. ütluste kohaselt helistas M.M. talle 26.03.2011 päeval umbes kella kahe paiku ja teatas, et N. Vaštšuk karjub, et tapab E.K. i ja tahab maja põlema panna, tema soovitas kutsuda politsei. Hiljem ta helistas tagasi ja M.M. öelnud, et politsei käis, aga N. Vaštšuk ähvardab E.K. i edasi. Järgmine kord helistas M.M. talle öösel, kui ta juba magas ja ütles, et N. Vaštšuk ja V. Udin peksavad trepimademel E.K. i ja nõuavad raha. M.M. rääkinud sosinal ja öelnud, et ta kardab. Tunnistaja soovitas kutsuda politsei. Hommikul 27.03.2011 helistas talle M.M. kella 8 paiku ja ütles, et E.K. on surnud, tema küsis, et kas ta politseisse helistas ja selle peale öelnud M.M. , et telefon võetakse tal käest ära, et N. Vaštšuk tahab, et joovad oma odekolonni lõpuni ja siis helistavad. M.M. rääkis veel, et planeerivad laibast lahti saada, matta kasvuhoonesse. Tunnistaja käis majas hommikul kella 9 paiku ja läks kolmandale korrusele, seal oli külmunud veri ja maja oli kütmata. Maakohus leidis, et antud tunnistaja ütlused lähevad kokku M.M. ütlustega ning neis ei ole alust kahelda. Tunnistaja J.M. ütluste kohaselt nägi ta V. Udinit kas 26.03.2011 või 27.03.2011 õhtul kella 10 paiku, kui V. Udin tuli tema käest suitsu küsima. V. Udini riietel nägi tunnistaja verd, jope peal, teksade peal, kinnaste peal. Ütles, et nemad N. Vaštšukiga tapsid E.K. i ära. V. Udin oli tema juures vaid 5 minutit, siis lahkus. Kohtueelsel uurimisel on tunnistaja väitnud, et V. Udin öelnud talle, et „Nelka ässitas mind sellele, et E. maha lüüa“. Kohtuistungil tunnistaja seda ässitamise juttu enam ei kinnitanud.

§ 66lg 21 p 2 alusel on J.M.

ütlused lubatav tõend, mille alusel saab otsuse teiste tõendite kogumiga rajada. Maakohus leidis, et antud tunnistaja ütlustest saab teha vaid ühe järelduse, et E.K. i tapsid nii V. Udin kui ka N. Vaštšuk. Süüdistatava V. Udini sõnade kohaselt jõid nad terve päeva odekolonni ja tema läks E.K. i juurde raha küsima, aga ta ei andnud. Selle peale N. Vaštšuk läks ise küsima, aga talle ka ei antud. Siis läks veel tema ja kui E.K. tuli talle noaga vastu, siis V. Udin haaras temast kinni ja hakkas peksma. Nii palju ja selliseid vigastusi, nagu on märgitud ekspertiisiaktis, tema küll ei tekitanud, ohvri rinna peal ei tallanud, noaga kaela ei lõiganud. Siis läks tagasi ja teatas, et tappis E.K. i ja läks veel tagasi rahakotti otsima, mille leidis laua pealt. Siis tassis üksinda E.K. i korterisse. Teisel päeval ärkas selle peale, et politsei koputas ukse peale ja ajas ta üles. J.M. juures käimist ta ei mäleta. Maakohus leidis, et antud ütlused ei lähe kokku tema kohtueelsel uurimisel antud ütlustega, kus ta kinnitab, et nii N. Vaštšukil kui M.M. l olid vaenulikud suhted E.K. iga ning alkoholi tarvitamise käigus tegid naised talle ettepaneku E.K. „ära koristada„ ning tema nõustus E.K. i tapma. Seega maakohus leidis, et tema ütlused on ebausaldusväärsed ega kuulu tõendina arvestamisele. Süüdistatava N. Vaštšuki ütluste kohaselt olid tal E.K. iga head suhted, T.V. mitte eriti head korterite omandiõiguste pinnal. 26.03.2011 oli keegi tema ukse naeltega kinni löönud, kui ta välja sai, siis läinud bensiiniga V. Udini juurde, kuna arvanud, et see nii tegi. Siis ostsid M.M. 6 ga viina ja jõid koos V. Udiniga õhtuni ja kell 22 läksid kõik laiali. Tema läinud hommikul kolmandale korrusele, koputanud M.M. uksele ja küsinud, et kas ta on näinud, aga M.M. ei vastanud midagi, ilmselt oli siis asjaga kursis. V. Udin käis õhtul viinajoomise käigus mitu korda korterist väljas. Hommikul lubas ta politsei kutsuda, kuid V. Udin olevat tahtnud, et ta käib enne poes ära, siis kutsugu. V. Udin tõi odekolonni ja nad hakanud kolmekesi jooma. Tema helistanud politseisse oma telefoniga, mitte M.M. omaga. M.M. rääkinud oma telefoniga T.V. . Kohtueelsel uurimisel antud ütluste kohaselt V. Udin rääkinud talle, et E.K. olevat talle noaga kallale tunginud. Tema sel päeval E.K. i käest raha küsimas ei käinud. Tema käis kolmandal korrusel alles hommikul, siis said jalatsid veriseks, veri ei olnud külmunud. Oma viimases sõnas teatas N. Vaštšuk, et ta teadis, et E.K. il oli kodus suurem summa raha, mida sealt aga hiljem ei leitud. Maakohus leidis, et antud ütlused telefonikõnede osas ei lähe kokku politsei poolt esitatud kõnede väljavõttega, mille kohaselt toimus 27.03.2011 helistamine M.M. telefonilt kaks korda, kell 9.28 ja 09.

1. M.M. number on XXXXXXXX, N. Vaštšuki number on XXXXXXXX, ning sellelt numbrilt toimus ainult üks kord eelmiste kõnede järg. Süüdistatava N. Vaštšuki ütlused ei lähe kokku ka teiste asjas kogutud tõenditega ning maakohus luges need ebausaldusväärseteks. Kannatanu L.M. ütluste kohaselt kogus E.K. raha maja ostuks ja siis kui ta teda viimati nägi, oli E.K. il 32 tuhat krooni, raha peitsid ära korterisse. 29.03.2011 kui ta korterisse läks, siis peidukohas raha enam ei olnud. L.M. soovib tuhastamiskulude hüvitamist kviitungi alusel. Ülaltoodud tõendite alusel leidis maakohus, et E.K. i tapsid nii V. Udin kui N. Vaštšuk. Mõlemad on täideviijad. V. Udin on end ka süüdi tunnistanud. Kuigi N. Vaštšuk end süüdi ei tunnistanud, leidis maakohus, et ka tema osavõtt antud kuriteost on tõendatud. V. Udini suhtes on kuritegu õigesti kvalifitseeritud KarS § 114 p 1, 5 järgi, sest omakasu motiiv on tõendatud raha nõudmisega, raha otsimisega, selle leidmisega, selle eest odekolonni ostmisega ja tarvitamisega. N. Vaštšuki suhtes on kuritegu õigesti kvalifitseeritud KarS § 114 p 1, 4, 5 järgi, sest tema puhul on tegemist tapmise korduvusega. Ta on Kohtla-Järve Linnakohtu otsusega 04.01.2001 süüdi mõistetud KrK § 100 järgi. Karistuse mõistmisel maakohus arvestas, et kuritegu pandi toime heatahtliku naabri, vanuri suhtes, kes oli süüdistatavatele korduvalt raha laenanud, kes ise ei provotseerinud millegagi tema suhtes julma kuriteo sooritamist. Tapetud E.K. oli vaid 144 cm pikk, 80 aastane, süüdistatavad aga keskmise pikkusega keskealised täisjõus inimesed. Raskendavaks asjaoluks on kuriteo toimepanemine kõrges eas isiku suhtes, millest süüdistatavad olid teadlikud. Raskendavaks asjaoluks on ka kuriteo toimepanemine grupi poolt. N. Vaštšuki osas kergendavaid asjaolusid ei esine. Mõlemat süüdistatavat on varem karistatud isikuvastase kuriteo eest. Kumbki ei töötanud kuriteo sooritamise ajal ja mõlema näol on tegemist alkoholisõltlastega. N. Vaštšukil on kolm kvalifitseerivat tunnust ning kergendavaid asjaolusid ei esine, seetõttu mõistis maakohus rangema karistuse, s.o 18 aastat vangistust. Apellatsioonides esitatud taotluste sisu Maakohtu otsusele on apellatsioonid esitanud N. Vaštšuk ja tema kaitsja. Järgnevalt on kokkuvõtlikult toodud apellatsioonides esitatud väited ja taotlused. 7 Kaitsja palub tühistada maakohtu otsuse N. Vaštšuki süüdimõistmises KarS § 114 p 1, 4, 5 alusel ning teha õigeksmõistev kohtuotsus või saata kriminaalasi maakohtule uueks läbivaatamiseks uues kohtukoosseisus. Kaitsja leiab, et maakohus ei oleks pidanud lähtuma asjas kogutud kahtlastest tõenditest, vaid oma sisemisest veendumusest. Kaitsja märgib, et N. Vaštšuk eitab mistahes osalust E.K. i tapmises, kellega tal olid vaid head ja sõbralikud suhted. E.K. i tapmisest sai ta teada alles 27.03.2011 hommikul. Kaitsja toob välja, et V. Udin ei meenutanud ülekuulamisel kordagi, et peale tema veel keegi oleks osalenud vägivaldses käitumises E.K. i vastu. V. Udin andis kohtus tunnistusi sellest, et kui E.K. avas oma korteri ukse, oli tal käes nuga ning V. Udin haaras temast kahe käega kinni ja lõi peaga vastu uksepiita. Eakale naisterahvale võis olla sellisest löögist piisav, et saada peatrauma ja ta kaotas teadvuse. Sündmuskoha vaatlusel leitud nuga ei konfiskeeritud. Kaitsja on seisukohal, et N. Vaštšuki ning tunnistajate J.M. ja T.V. vaheliste vaenulike suhete tõttu on kriminaalasjas kogutud mitmeid kahtlaseid tõendeid. J.M. ning T.V. seotud tunnistaja J.M. annab ütlusi, et V. Udin rääkis talle N. Vaštšukist. Kaitsjale jääb arusaamatuks, miks räägib J.M. N. Vaštšuki seotusest E.K. i tapmisega, kui seda ei meenuta V. Udin ise. 26.03.2011 õhtul tarvitasid koos N. Vaštšukiga tema korteris alkoholi V. Udin ja M.M. , kuid N. Vaštšuki süüdistuses M.M. ei märgita. N. Vaštšuki korterist mindi laiali 26.03.2011 umbes kell 22.
2. Kaitsja toob välja, et süüdistuses ei märgita E.K. i tapmise täpset aega, mis on väga tähtis. M.M. poolt 27.03.2011 kell 01.27 politseisse tehtud telefonikõnest tuleneb, et ta justkui jälgib E.K. i tapmist ning et ka M.M. korterisse koputatakse ning ta kardab, kuid M.M. ei ava ust 10 minuti pärast kohale sõitnud politseipatrullile. Tunnistaja, politseitöötaja E.K. näitas kohtus, et telefoni teel oli edastatud ebaadekvaatne informatsioon. Ta andis ütlusi, et kui nad sõitsid maja juurde, põles tuli vaid ühes II korrusel olevas korteris. Kohtus andis M.M. pärast seda, kui kõrvaldati temalt kahtlus KarS § 114 alusel, tunnistusi selle kohta, et nägi ise kõike pealt. Juurdlusel neli korda ülekuulatuna, ei andnud ta ühesuguseid tunnistusi, alates tunnistustest, et ta midagi ei kuulnud, ei tea, kes kutsus välja politsei, et 26.03.2011 hakkasid alkoholi tarvitama kolmekesi ning et 27.03.2011 hommikul N. Vaštšuk ütles talle, et Vovka tappis E.K. i, et 26.03.2011 heitis oma korteris magama, umbes kella 22 paiku ärkas müra, karjete tõttu üles, kuni tunnistusteni kohtus, kus muutub pealtnägijaks. Kaitsja leiab, et kohtul on õigus valida sobivad tunnistused, kuid neid tuleb toimunuga siduda õigesti, lükkamata eemale sisemist kindlust ja veendumist, selgepiirilisust ja objektiivsust. Seoses veremäärdumistega N. Vaštšuki jalatsitel märgib kaitsja, et kui N. Vaštšuk väljus 27.03.2011 hommikul soojast korterist, ei saanud astudes külmunud verele soojade jalanõude tallad määrimata jääda. N. Vaštšukil, mõistes suurepäraselt, mida see tähendab, oli piisavalt aega nende süütõendite kõrvaldamiseks, kui ta oleks olnud selles tapmises süüdi. Isegi V. Udin näitas kohtus, et M.M. l, väljudes N. Vaštšuki korterist ja astudes koridori põrandal oleva vere sisse, oli piisavalt aega, et jalanõud puhtaks pesta, ning seejärel helistada politseisse, kuid ust seejuures politseile ei avanud. Kaitsja on seisukohal, et kohtul puudus antud asjas kriitiline suhtumine ning maakohus ei motiveerinud ühtede tunnistuste eelistamist teistele. Seega kohtuotsuse resolutsioonis toodud järeldused ei vasta tõendamiseseme asjaoludele. N. Vaštšuk taotleb maakohtu otsuse tühistamist ning õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist või kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks. 8 Apellatsiooni kohaselt on maakohus otsuse teinud ebaobjektiivselt. N. Vaštšuk rõhutab apellatsioonis, et ei ole E.K. i mõrvaga seotud ning tema ja E.K. i vahelised suhted olid sõbralikud. N. Vaštšuk väidab, et 26.03.2011 õhtul tõi M.M. tema juurde korterisse nr 4 V. Udini. Hakati tarbima alkoholi. V. Udin käis mitu korda poes. Kui M.M. l hakkas raha otsa saama, siis tegi ta ettepaneku laenata raha E.K. ilt. Esialgu V. Udin keeldus, kuid kella 20.30 ja 21.30 vahel lahkus. M.M. jäi N. Vaštšuki juurde. Umbes 20-30 min hiljem V. Udin naases ning rääkis midagi E.K. i kohta. Kell 22 V. Udin ja M.M. lahkusid koos. 27.03.2011 hommikul läks N. Vaštšuk M.M. juurde kolmandale korrusele ning nägi trepikojas verd ja kööginuga. N. Vaštšuk kutsus M.M. , kuid M.M. ei imestanud, vaid näitas hambaproteesidele. N. Vaštšuk selgitab, et M.M. ütles, et need kuuluvad E.K. ile. N. Vaštšuk läks V. Udini juurde ning V. Udin ütles talle, et pani E.K. i korterisse. Tapmise kohta V. Udin ei öelnud midagi. N. Vaštšuk läks seepeale E.K. i korterisse. Kui koputamise peale keegi ei vastanud, paotas ta ukse ning nägi ainult jalgu ning sulges ukse. N. Vaštšuk läks tagasi V. Udini juurde ning ütles, et on vaja kutsuda politsei, mille peale V. Udin palus 10 minutit poes käimiseks. 10 minuti pärast tulid tema juurde M.M. ja V. Udin, kes ütles, et leidis E.K. ilt 3,5 eurot. Nad tõid alkoholi. Joomise käigus V. Udin ütles, et E.K. ründas teda noaga. Pärast ütles V. Udin, et politseile pole vaja midagi teatada, et ta viib laiba minema. N. Vaštšuk väidab, et siis sai ta aru, et on vaja kutsuda politsei ning kinnitab, et tegi seda enda telefoninumbrilt. N. Vaštšuk märgib, et M.M. helistas samal ajal T.V. ja J.M. . Politsei saabudes läksid nad kõik koos kolmandale korrusele, M.M. läks välja. Apellatsiooni kohaselt viis politsei ära ainult N. Vaštšuki ja V. Udini. Väljas seisid M.M. , J.M. ja T.V. . N. Vaštšuk väidab, et see tõendab, et M.M. helistas J.M. . N. Vaštšuk väidab, et temalt ütluste võtmisel ütles uurija, et talle ning M.M. esitatakse süüdistus tapmisele kihutamises. N. Vaštšuk väidab, et kui M.M. andis ütlusi selle kohta, et ta 26.03.2011 helistas politseisse ning teatas, et trepikojas tapetakse inimest, mille peale talle vastati, et oodake hommikuni, ning sellega andis valeütlusi politseiametniku vastu, siis on ta võimeline valetama ka N. Vaštšuki kohta. Samuti toob N. Vaštšuk välja, et 28.04.2011 andis M.M. ütlusi selle kohta, et N. Vaštšuk peksis E.K. i üle kogu keha, kuid 08.02.2012 andis ütlusi, et N. Vaštšuk peksis E.K. i vastu jalgu. N. Vaštšuk on seisukohal, et M.M. annab tema vastu valeütlusi sellepärast, et J.M. on teda mõjutanud ning M.M. kardab teda. Nimelt jaanuaris 2011 üritas J.M. N. Vaštšuki abikaasat peksta. N. Vaštšuk kutsus politsei ning kirjutas avalduse, mille peale J.M. lubas talle kätte maksta. N. Vaštšuk usub, et J.M. on sidemeid prokuratuuriga ning ka tema kriminaalasja ajava prokuröriga. N. Vaštšuk leiab, et J.M. soovib tema korterit osta ning seega on huvitatud tema kriminaalasja tulemustest. N. Vaštšuk väidab, et kohtusaalis ütles talle J.M., et kuna N. Vaštšuk kaebas tema poja peale, siis nüüd peab ta hakkama ise istuma. Lisaks selgitab N. Vaštšuk, et veri korteri nr 4 kõrval võis olla sellepärast seal, et nii tema, M.M. kui ka V. Udin 27.03.2011 hommikul sinna läksid. Ta väidab, et sai E.K. ile tekitatud kehavigastusest teada alles kohtusaalis ning enne seda arvas, et V. Udin tappis E.K. i noaga. N. Vaštšuk väidab, et J.M. ütlused, mille kohaselt N. Vaštšuki ja E.K. i vahelised suhted olid halvad, ei ole tõesed. N. Vaštšuk märgib, et halvad suhted on hoopis tema ja J.M. vahel, eriti alates 08.01.2011, kui N. Vaštšuk kaebas J.M. poja tegevuse peale politseisse. Samuti ei ole tõesed J.M. ütlused, mille kohaselt rääkis ta hommikul M.M. ga, kuna M.M. viibis alates kella 8.30 N. Vaštšuki korteris nr XXX. Samuti ei ole tema ütlused tõesed osas, mille kohaselt 9 viibis ta sündmuskohal juba enne politsei saabumist ning osas, mille kohaselt E.K. i peksti juba päeval. N. Vaštšuk kinnitab, et mingeid konflikte E.K. iga päeval ei toimunud. N. Vaštšuk märgib, et M.M. ütluste kohaselt helistas viimane öösel politseisse ning palus politseil kohale tulla ja välisuks sisse lüüa, samas kui helisalvestisest nähtuvalt öeldi ainult „kardan, kardan“. Samuti juhib ta tähelepanu, et M.M. 28.04.2011 esitatud väidete kohaselt ärkas ta 22.00, kuid politseisse helistas alles öösel kell 01.
3. N. Vaštšuk palub uurida sündmuskohavaatluse protokollile lisatud fototabeleid, millelt ei nähtu sündmuskoha (XXX) ehk trepikoja kolmanda korruse tervikpilti. N. Vaštšuk väidab, et M.M. ei saanud oma korteriuksest näha E.K. i suhtes vägivallategude toimepanemist. Samuti palub N. Vaštšuk uurida CD-plaati M.M. poolt politseisse tehtud kõnede helisalvestisega, kuna ta on seisukohal, et helisalvestisest ei nähtu, et M.M. oleks sündmusi jälginud. See aga tõendab E.K. ütlusi ja lükkab ümber M.M. ütlused. Lisaks N. Vaštšuk väidab, et sai süüdistusakti kätte alles esimesel kohtuistungi päeval 08.02.2012, mistõttu ei jäänud tal aega oma kaitse ettevalmistamiseks. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtus toetasid süüdistatav ja kaitsja apellatsioone. Seejuures esitati täiendavalt apellatsioonides toodud väidete kinnitamiseks järgmised materjalid: omakäeliselt koostatud XXX kolmanda korruse skeem tõendamaks, et M.M. ei saanud oma korterist sündmust näha; elanike avaldus kinnitamaks, et N. Vaštšuki ja E.K. i vahel olid head suhted; prokuratuuri vastus kinnitamaks, et N. Vaštšuki avalduse alusel seoses 08.01.2011 toimunud sündmusega, milles osales S.M., algatati kriminaalmenetlus. Prokurör palus apellatsioonid jätta rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata. Ringkonnakohus, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja ja prokuröri, leiab, et maakohtu otsus tuleb

§-de 338 p 3 ja 339 lg 1 p 7 alusel täies ulatuses tühistada ning kriminaalasi saata maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.

§ 338

p 3 kohaselt on kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise aluseks kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine.

§ 339

lg 1 p 7 kohaselt on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega kui kohtuotsuses puudub põhjendus. Ringkonnakohus leiab, et käesolevas kriminaalasjas puuduvad maakohtu otsuse põhiosas põhistused, milledest saaks järeldada N. Vaštšuki süü olemasolu vastavalt talle esitatud süüdistusele. Kuigi V. Udin pole kohtuotsust vaidlustanud, tuleb ka tema osas kriminaalasi saata maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus, sest sarnaselt N. Vaštšuki süü tõendatuse põhjenduste puudumisele pole selliseid põhjendusi ka V. Udini osas. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on seejuures rikkunud

§ 312

p 1 ja 2 nõudeid.

§ 312

p 1 kohaselt tuleb kohtuotsuse põhiosas esitada kohtulikul uurimisel tõendatuks tunnistatud asjaolud ja tõendid, millele tuginetakse ning p 2 kohaselt tuleb esitada tõendid, mida kohus ei pea usaldusväärseks ning põhjendus, miks ta neid usaldusväärseks ei pea. Eeltoodu kohaselt peab kohtuotsuse põhiosa sisaldama tõendite analüüsi ja hindamist. Seda nõuavad ka

§-d 60 ja 61, mille kohaselt kohus tugineb kriminaalasja lahendades 10 asjaoludele, mis on tunnistatud tõendatuks. Tõendatus on kohtul tõendamise tulemusena kujunenud veendumus, et tõendamiseseme asjaolud on olemas või puuduvad.

§ 62

p 1, 2, 3 kohaselt on tõendamiseseme asjaoludeks kuriteo toimepanemise aeg, koht ja viis ning muud kuriteo tehiolud, samuti ka kuriteokoosseis ja kuriteo toimepannud isiku süü. Ringkonnakohus märgib, et maakohtu otsuse põhjendused ei vasta

§-de 62 ja 312 eelpool viidatud punktidele ning tegemist on

§-s 339 lg 1 p 7 näidatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega, st et kohtuotsuses puudub seadusest tulenev süüdimõistmise põhjendus. Isiku karistusõiguslik vastutus eeldab süüteokoosseisu, õigusvastasuse ja süü tuvastamist konkreetse teo toime pannud isiku käitumises. Maakohus pole nõuetekohaselt käsitlenud KarS § 12 mõttes süüdistatavate käitumises sisalduvaid süüteokoosseisu objektiivseid ja subjektiivseid tunnuseid. Eeltoodud väidet kinnitab maakohtu otsuses kajastatu, mille alajaotused on:

1. Kohtus tuvastatud asjaolud (otsuse lk 4-6), kus kajastatakse sündmuskoha vaatlusprotokolli, surnu ekspertiisiakti ja DNA ekspertiisiakti ning nendest tehakse järeldus, et E.K. tapeti julmal ja piinaval viisil, et tema korterist otsiti midagi, et tapjaid oli kaks ja nad tegutsesid otsese tahtlusega. Eeltoodud järeldusi põhjendatakse verejälgedega korteri nr XXX (kus elas N. Vaštšuk) ukse ees ja korterist leitud verekahtlaste jälgedega pruunide rihmikutega ning korteri nr 7 (kus elas V. Udin) suunas viivate veresarnaste jälgedega, samuti korterist äravõetud veretaolise määrdumisega teksapükste ja saabastega. Samas maakohus sündmuskoha vaatlusprotokolli põhjal järeldas (otsuse lk 5), et leitud naine, kelleks osutus korteris nr XXX elav E.K. , tapeti trepimademel, trepil või köögis, millele viitavad verejäljed ning laiba lohistusjäljed korteri nr XXX köögi uksele. Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et E.K. elas korteris nr XXX ning süüdistuse kohaselt tema peksmist alustati 3-nda korruse trepimademel korteri nr XXX välisukse juures, seejärel lohistati ta korterisse nr XXX, kus jätkati tema peksmist. Seega jääb arusaamatuks maakohtu eelpool viidatud järelduses toodud seos korteriga nr XXX, sest seal E.K. ei elanud ja süüdistuse kohaselt seal teda ka ei pekstud. Ringkonnakohus märgib, et kuigi maakohus leidis, et kuritegu on toime pandud otsese tahtlusega, ei selgu otsuse põhjendavast osast, kuidas maakohus sellisele järeldusele jõudis.
2. Süüdistatavate süüd kinnitavad tõendid (otsuse lk 6-11), kus kajastatakse tunnistajate J.M., M.M. , E.K. , T.V. , J.M. , süüdistatavate V. Udini ja N. Vaštšuki, kannatanu L.M. ütlusi. Seejuures süüdistatavate V. Udini ja N. Vaštšuki ütlused loeti ebausaldusväärseteks (otsuse lk 10-11) ja tõendina neid ei arvestatud. Tunnistajate ütlustele tuginedes maakohus leidis (otsuse lk 11), et E.K. i tapsid nii V. Udin kui N. Vaštšuk ning mõlemad on täideviijad. Ringkonnakohus eeltoodust lähtudes märgib, et maakohtu otsuses sisuliselt puudub alajaotus, kus oleks toodud põhjendused, milline tõend mida tõendab ja miks see ei ole teiste tõenditega ümber lükatud. Maakohtu otsust lugedes nähtub, et see sisaldab põhiliselt uuritud tõendite loetelu ja sisu, kuid puuduvad põhjuslikud seosed ja põhjendused. Mitte kuidagi ei saa mõrva toimepanemist kaastäideviijatena tõendada selliste põhjendustega, nagu seda tegi maakohus. Maakohtu põhjendused (otsuse lk 11) on järgmised: Mõlemad on täideviijad. V. Udin on end ka süüdi tunnistanud, kuid tema mälu- ja analüüsivõime oli alanenud seetõttu, et enne kuritegu tarvitati mitmendat päeva alkoholi, sh surrogaate odekolonni näol. Ta ei mäleta J.M. juures käimist ega seda, mitu korda käidi alkoholi järel. 11 Kuigi N. Vaštšuk end süüdi ei tunnistanud, on ka tema osavõtt antud kuriteost tõendatud. Ka N. Vaštšuk tarvitas mitmendat päeva alkoholi, tal oli raskusi küsimustest arusaamisega ning sündmuste kronoloogilise järjekorra meeldetuletamisega. Vastavalt 09.02.2012 arstlikule tõendile esinevad tal alkoholi tarvitamisest tingitud psüühika- ja käitumishäired, alkoholi kuritarvitamine. Ringkonnakohus vahemärkusena märgib, et kuulates N. Vaštšuki esinemist ringkonnakohtu istungil, ei olnud küll märgata, et tal oleks raskusi küsimustest arusaamisega ning sündmuste kronoloogilise järjekorra meeldetuletamisega. Apellatsioonides taotletakse uuesti hinnata kõiki maakohtus uuritud tõendeid. Erilist tähelepanu pööratakse tunnistajate J.M., M.M. , T.V. , J.M. ütluste veelkordsele hindamisele. Apellantide arvates viidatud tunnistajate ütlused on vastuolulised ega kinnita süüdistuse tõendatust. Ringkonnakohus märgib, et otsustamaks küsimust, kas kuriteo toimepanemine on tõendatud või ei, tuleb ringkonnakohtul selleks hinnata maakohtu vastavaid põhjendusi. Kui need põhjendused puuduvad, ei ole ringkonnakohtul võimalik vastavat hinnangut anda ega apellatsioonides tõstatatud küsimusi lahendada. Antud juhul põhjendused puuduvad ja maakohus ei ole täitnud nõuet, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse põhjenduste alusel lugejale jälgitav. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu seisukohad ei ole selged, ammendavad ja vastuoludeta. Süüdistuse kohaselt tapmine toimus 26.03.2011 õhtust kuni 27.03.2011 hommikuni. Kuriteo toimepanemise kohana on näidatud XXX maja 3-nda korruse trepimade korteri nr XXX välisukse juures ja korter nr XXX. Kuriteo toimepanemise viisina on näidatud, et algul süüdistatavad trepimademel pikema aja jooksul peksid maas lamavat kannatanut rusikate ja jalgadega kõigisse keha piirkondadesse. Eraldi on välja toodud, et V. Udin hüppas kannatanu rindkerele ja lõi tema pea vastu kummuti nurka. Seejärel süüdistatavad lohistasid kannatanu trepimademelt tema korterisse nr XXX, kus jätkasid tema peksmist. Pärast kannatanu tapmist mõlemad süüdistatavad lõikasid noaga kannatanu kaela piirkonda, siis katsid ta keha kinni ning V. Udin röövis korterist 3,5 eurot. Eeltoodust nähtuvalt süüdistuses orienteeruvat tapmise kellaaega pole toodud. Segane on, kus mingid teod majas toime pandi. Süüdistuse tekstist nähtub, nagu oleks V. Udin löönud kannatanu pead vastu kummutit trepimademel ja seejärel lohistati kannatanu tema korterisse, kuigi sündmuskoha vaatlusprotokollist ei nähtu, et trepimademel oleks mingi kummut olnud. Ülaltoodud asjaolud omavad aga

§ 62

p 1 kohaselt suurt tähtsust, sest tõendamiseseme asjaoludeks on kuriteo toimepanemise aeg, koht ja viis ning muud kuriteo tehiolud. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole seoses tapmise toimepanemise ajaga kõrvaldanud tunnistajate M.M. ja J.M. ütlustes esinevat vastuolu. J.M. ütluste kohaselt (otsuse lk 10) käis V. Udin tema juures kas

1. või
2. märtsi õhtul kella 10 paiku. V. Udini riided olid verised ja ta ütles tunnistajale, et oli koos N. Vaštšukiga E.K. i ära tapnud. Maakohus luges J.M. ütlused lubatavaks tõendiks ja leidis, et need kinnitavad, et E.K. i tapsid mõlemad süüdistatavad koos. Ringkonnakohus märgib, et kriminaalasja materjalidest nähtuvalt pidi see kohtumine olema
3. märtsi õhtul, sest
4. märtsil kell 13.50 peeti V. Udin kahtlustatavana kinni ja vabaks ei lastud. Kui võtta aluseks J.M. ütlused, siis oli E.K. juba
5. märtsi õhtul kella 10-ks tapetud. M.M. ütluste kohaselt (otsuse lk 7-9) nägi ta peksmist pealt
6. märtsil kella 01.25 paiku. Kuna seda kinnitab ka telefonikõne politseisse, siis maakohus võttis aluseks M.M. ütlused. 12 M.M. ütlustest nähtuvalt tapmine oli hoopis
7. märtsil kella 01.25 paiku. Ringkonnakohtule jääb selgusetuks, kuidas sai siis veriste riietega V. Udin
8. märtsi õhtul kella 10 paiku J.M. juures käia ja talle toimepandud tapmisest rääkida, kui seda polnud veel toimunudki. Mille tagajärjel siis V. Udini riided verised olid? Kas M.M. telefonikõne politseile
9. märtsil kella 01.25 paiku tähendab seda, et ta just samal ajal nägi peksmist pealt või helistas ta hiljem? Kas M.M. üldse oma korterist sai näha seda, mis toimus korter nr XXX ees trepimademel? Millised tõendid tõendavad seda, mis toimus korteris nr XXX sees, sest seal said olla ainult süüdistatavad ja nende kummagi ütlusi kohus tõendina ei arvestanud? Kas M.M. ütlused võisid olla mõjutatud tunnistajate J.M. ja T.V. poolt, kelledest M.M. olevat väidetavalt sõltuv ning kelledega N. Vaštšuk olevat vaenulikes suhetes? Neile küsimustele maakohtu otsusest vastust ei leia, sest neid vastuolusid pole kõrvaldatud ega üheselt põhjendatud, millised tõendid ja kuidas tõendavad esitatud süüdistuse tõendatust. Maakohtule olid eeltoodud küsimused teada, sest N. Vaštšuk korduvalt väitis, et M.M. ei saanud oma korterist näha seda, mis toimus korter nr XXX ees trepimademel. N. Vaštšuk luges sündmuskoha vaatlusprotokolli mittetäielikuks, sest sealt ei nähtu XXX maja 3-nda korruse trepikoja tervikpilti ning korterit nr XXX, kus elas M.M. , pole selles protokollis vaadeldud. N. Vaštšuk püüdis sündmuskohta täpsustada omakäelise skeemiga (III kd lk 12). Ringkonnakohus leiab, et maakohus, võttes aluseks M.M. ütlused, samas ei kontrollinud, kas ta tegelikult sai oma korterist seda näha, mida ta väidab. Nagu eeltoodust nähtub, ei ole ringkonnakohtul võimalik ülaltoodud vastuolusid kõrvaldada ega apellantide taotlust tunnistajate ütluste veelkordseks hindamiseks täies ulatuses lahendada, sest maakohus on osade tunnistajate (J.M., E.K. ) ütlusi ainult refereerinud, kuid ei ole neile hinnangut andnud. Seetõttu ei saa ringkonnakohus ka anda hinnangut väitele, et M.M. ütlused võisid olla mõjutatud tunnistajate J.M. ja T.V. poolt. See on aga väga oluline, sest sisuliselt rajaneb süüdimõistev kohtuotsus ainult M.M. ütlustel. Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-63-08 punkt 12.2 kohaselt tõendite loetlemine kohtuotsuses ei ole käsitatav kohtuotsuse põhistusena

§ 339lg 1 p 7 mõttes.

Tõendite hindamine nende kogumis tähendab muuhulgas erinevatest tõenditest tulenevate andmete asetamist omavahelisse konteksti sidustatuna kuriteokoosseisu tunnustega. Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-33-08 punkt 8 kohaselt kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta.

§ 62

p 1 valguses tähendab see eelkõige veendumuse kujundamist küsimuses, kuidas sündmus aset leidis ja kas teo pani toime just süüdistatav. Millised asjaolud ja millele tuginedes kohus tõendatuks luges, peab tulenevalt

§-st 312 p 1 kajastuma kohtuotsuse põhiosas. Ringkonnakohus märgib, et maakohus on rikkunud Riigikohtu otsuste eeltoodud nõudeid. Osa tõendeid on jäetud hindamata, kohtuotsuses esineb vastuolusid ja maakohtu seisukohad pole selged ja ammendavad. Eeltoodud põhjustel on maakohtu otsuse näol tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega, mis

§-de 338 p 3 ja 339 lg 1 p 7 kohaselt on kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise aluseks. Kohtuotsus tuleb täies ulatuses tühistada ning kriminaalasi saata maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Uuel arutamisel on otstarbekas arvestada eeltoodud märkustega ning tuleb läbi viia igakülgne kohtulik uurimine, mille käigus kõrvaldada esinenud vastuolud. Uuritud tõendite pinnalt tuleb igakülgselt põhjendada, kas esitatud süüdistus on tõendatud või ei ole. Ringkonnakohus leiab, et V. Udini ja N. Vaštšuki tõkendid – vahi all pidamine – tuleb jätta samaks. Tegemist on varem kohtulikult karistatud isikutega, kellele antud juhul on süüdistus 13 esitatud väga raske kuriteo toimepanemises. Kriminaalasja uueks iseenesest ei anna alust senist tõkendit muuta. arutamiseks saatmine Määratud kaitsja vandeadvokaat E. Bulattšiku poolt ringkonnakohtus osutatud õigusabi eest tasumisele kuuluv summa 976,80 eurot tuleb jätta

§ 185

lg 1 alusel riigi kanda, sest ringkonnakohus tegi

§-s 337 lg 2 märgitud lahendi. Mati Kartau Aarne Sarjas 14 Tiit Lõhmus