Obsah (4)

§ 238§ 180§ 175§ 179

1-12-5898 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 24. augustil 2012.a Tallinn, Liivalaia kohtumaja Kriminaalasja number 1-12-5898 (12230104016) Kohtunik Külli

§ 238

lg 2 alusel vähendada mõistetavat põhikaristust ühe kolmandiku (8 kuu vangistuse) võrra ja kandmisele kuuluvaks karistuseks mõista 1 (üks) aasta ja 4 (neli) kuud vangistust. Tõkend vahistamine jätta muutmata kohtuotsuse jõustumiseni, KarS § 68 lg 1 alusel lugeda eelvangistus karistusaja hulka ning mõistetud vangistuse alguseks lugeda

1. aprill 2012.a.
2. Välja mõista Viktor Parhomenkolt menetluskulud riigieelarve tuludesse: määratud kaitsjale makstav tasu 211,20 eurot (kakssada üksteist eurot ja 20 senti) ja süüdimõistva kohtuotsusega kaasnevast sundrahast 210 (kakssada kümme) eurot. Menetluskulusid on võimalik tasuda vabatahtlikult 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest Rahandusministeeriumi arvele nr 10220034796011 SEB pangas või arvele nr 221023778606 Swedbank pangas, viitenumber mõlemal juhul 2800049777; maksekorraldusele märkida kriminaalasja number 1-12-5898 ja süüdimõistetu nimi. Kui menetluskulud ei ole tähtaegselt tasutud, suunatakse need täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.
3. Asitõendid CD-plaat helisalvestisega, mis asub kriminaalasja materjalide juures – jätta asja materjalide juurde pärast kohtuotsuse jõustumist Edasikaebamise kord Otsuse peale on õigus esitada apellatsioon 15 päeva jooksul Harju Maakohtu kaudu. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb otsuse teinud kohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul, alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest. Apellatsioon tuleb esitada otsuse teinud kohtule 15 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik kohtus tutvuda kohtuotsusega. SÜÜDISTUS Viktor Parhomenko 27.03.2012 kella 03:30 paiku, viibides korteris, aadressil Tallinn, xxx, tekitas tervisekahjustuse oma emale NP sellega, et lõi kannatanut kaks korda rusikaga vastu pead ja nägu. Saadud löökidest kukkus kannatanu diivanile, mille järel lõi V. Parhomenko kannatanut kaks korda roiete piirkonda, millega tekitas kannatanule tugevat füüsilist valu ja vastavalt arstitõendile, mis oli väljastatud SA Põhja Eesti Regionaalhaiglast, on kannatanul tuvastatud põrutus silma ümber, ninapõrutus, punetus otsaees ja põrutused rinnal. Seega V. Parhomenko teise inimese suhtes füüsilise vägivalla kasutamise ja kehavigastuste tekitamisega pani toime KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo. V.Parhomenko 31.03.2012 ajavahemikul alates kella 20:00 kuni kella 20:30, viibides korteris, aadressil Tallinn XXX, ähvardas oma ema NP füüsilise vägivalla kasutamisega, seejuures oli tema käes nuga, mille tera oli suunatud kannatanu kõhu peale. Ta seisis kannatanust 0,5 meetri kaugusel ja ütles: „Kas soovid, et löön sind noaga?“. Kannatanu võttis tema ähvardusi reaalselt, kuna tal oli alust karta ähvarduste täideviimist, sest V.Parhomenko on tema suhtes 2 korduvalt kasutanud füüsilist vägivalda ning 16.03.11 Harju Maakohtu otsusega oli selle eest süüdi mõistetud KarS § 122 ja § 120 järgi. Seega ähvardades tapmise ja füüsilise vägivalla kasutamisega, kui on alust karta ähvarduse täideviimist, pani V.Parhomenko toime KarS § 120 järgi kvalifitseeritava kuriteo. POOLTE SEISUKOHAD Prokurör leidis, et süüdistatava süü mõlemas kuriteos on tõendamist leidnud ning tema käitumine on õigesti kvalifitseeritud. Prokurör taotles V. Parhomenkole karistuseks KarS § 120 järgi 6 kuud vangistust ning KarS § 121 järgi 2 aastat vangistust ning liitkaristuseks 2 aastat ja 6 kuud vangistust. Lühimenetlusest tulenevalt vähendada mõistetavat karistust kolmandiku võrra ning lõplikuks karistuseks mõista 1 aasta ja 8 kuud vangistust. Karistusaja hulka lugeda eelvangistusaeg ning mõistetava vangistuse alguseks lugeda 03.04.2012.a. Kaitsja leidis, et tema kaitsealuse süü on tõendamist leidnud vaid kuriteos KarS § 120 järgi ning kuna vägivallategudes ta end süüdi ei tunnista, siis süüdistuses KarS § 121 järgi tuleb ta õigeks mõista. Karistuse mõistmisel palus kaitsja arvestada V. Parhomenko tervislikku seisundit, sest ta on isik, kes on 19 korda viibinud psühhiaatrihaiglas statsionaarsel ravil, ta on invaliid, kelle töövõime kaotus on 100 %. Kaitsja arvates piisaks V. Parhomenko karistamisel 7-kuulisest vangistusest, mida kolmandiku võrra vähendada ja kandmisele kuuluks 4 kuud ja 20 päeva vangistust, mille ta on ära kandnud juba eelvangistusena. TUVASTATUD ASJAOLUD ja KOHTU JÄRELDUSED Kuigi V. Parhomenko ise kord tunnistab oma süüd, kord eitab süüdistuses näidatud tegude toimepanemist, leiab kohus, et V. Parhomenko süü kannatanu kehalises väärkohtlemises ja ähvardamises on tõendamist leidnud järgmiste kohtuistungil kontrollitud tõenditega: - kannatanu NP ütlustega (tl 2 - 5; 6 - 9; 12 - 13), millest nähtuvalt 27.03.12 kella 03.30 paiku ründas teda poeg Viktor, kes oli alkoholijoobes; lõi talle kaks korda rusikaga vastu pead ja nägu, mille tagajärjel tundis ta tugevat füüsilist valu ja kukkus diivanile. Pärast seda lõi poeg teda veel kaks korda vastu keha, roiete piirkonda. 31.03.12 kella 20:00 - 20.30 kannatanu palvele suitsetada rõdul, mitte toas, lähenes poeg talle, hoides paremas käes nuga ja olles ca 0,5 meetri kaugusel, suunas noatera kannatanu kõhu peale ning küsis: „Kas soovid, et löön sind noaga?“. Ta ei vastanud midagi, sest kartis oma elu pärast, kuna ta teadis oma poja käitumist, poeg on teda varem korduvalt peksnud. Kohtul ei ole alust kahelda kannatanu ütlustes, sest need on kooskõlas teiste kogutud tõenditega: - N. P haigusloos nr. 1238868 (tl 10 - 11), isiku läbivaatuse protokollis ja sellele lisatud fotodel (tl 14 - 17) ja SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla teatises (tl 18) on N. P fikseeritud järgmised vägivallaga tekitatud vigastused: pea pindmised hulgivigastused; marrastused ninal, paremal kulmul, näol ja otsmikul; silma ümbruse, nina ja rindkere põrutus; -tunnistaja VK ütlustega (tl 26-30), millest nähtuvalt 27.03.12 lasi tema uksekella üks eakas naisterahvas, kelle särgikrael märkas ta pruuni värvi kuivanud vereplekke. See eakas naisterahvas ütles talle, et poeg on tema pea katki löönud ja peksnud maksa piirkonda ning palus kutsuda kiirabi, ütles oma ees- ja perekonnanime - NP. Tunnistaja kutsus kiirabi ja politsei; 3 - asitõendina on vaadeldud kõnesalvestust politseile (tl 33 - 37). Sellest nähtub, et 27.03.2012 kell 07:59:11 on tunnistaja V. K helistanud politseisse ja teatanud: tema poole oli pöördunud naabrinaine, kes palus kutsuda politsei. Poeg oli peksnud teda vastu pead ja maksa piirkonda. 04.04.2012 kahtlustatavana antud ütlustes V. Parhomenko ise tunnistab oma süüd, et olles alkoholijoobes lõi tüli käigus 27.03.12 emale käega vastu nägu, mille tagajärjel kukkus ema diivanile. Ei mäletanud seda, et lõi ema veel teist korda vastu nägu ja roiete piirkonda. Pärast seda sündmust lahkus kodust (tl 75 – 80). 27.04.2012.a. kahtlustavana antud ütlustes V. Parhomenko ei tunnista talle inkrimineeritud kuritegusid. Tunnistab, et 27.03.12 oli emaga konflikt, aga ta ei ole ema peksnud rusikatega vastu pead ega nägu. 31.03.12 sündmuse kohta andis ütlusi, et neil oli emaga tüli, kuid noaga ta ema ähvardanud ei ole. V. Parhomenko lisas veel, et tal on olnud kolm korda peapõrutus ja tal on halb mälu (tl 82-89). Kohtuistungil ei taotlenud V. Parhomenko enda ülekuulamist, kuid vastas kohtu küsimustele, et tunnistab oma süüd ähvardamises 31.03.12, mitte aga vägivallategudes 27.03.
4. Ta võis 27.03.12.a. oma ema üksnes tõugata, sest ema püüdis teda kägistada ning ema tõugates tegutses ta enesekaitseks. Kohus peab V. Parhomenko ütlusi ebausaldusväärseiks, kuna ta on oma seisukohti pidevalt muutnud. Üldsõnalise enesekaitse versiooni esitas ta alles kohtuistungil ja kohus peab seda ka eluliselt ebausutavaks, et 84-aastane kannatanu, kes liigub toa piires vaid rulaatoriga, oleks suuteline või julgeks rünnata oma poega, kes alkoholijoobes on agressiivne ja varem on korduvalt tema suhtes olnud vägivaldne. V. Parhomenko ei ole osanud selgitada, kuidas sai ema vigastused, mis on fikseeritud dokumentaalselt ning on näha ka isiku läbivaatuse protokollile lisatud värvifotodel. Ainuüksi lükkamisega selliseid vigastusi pole võimalik tekitada. Eksperdi arvamuse kohaselt (23.04.2012.a. ekspertiisiakt nr 163, tl 57 - 60) V. Parhomenkol ei esinenud inkrimineeritavate tegude sooritamise ajal vaimuhaigust, nõdrameelsust ega ajutist rasket psüühikahäiret. V. Parhomenko oli talle süüks arvatud kuritegude toimepanemise ajal võimeline oma tegudest aru saama ja neid juhtima, ta oli süüdivusseisundis. Samuti on ta võimeline kohtus esinema ja kandma kohtulikku karistust. V. Parhomenko ei vaja sundravi kohaldamist. KarS § 121 näeb ette karistuse teise inimese tervise kahjustamise eest, samuti löömise, peksmise või valu tekitanud muu kehalise väärkohtlemise eest - rahaline karistus või kuni 3aastane vangistus. Oma 84-aastasele emale rusikaga näkku, vastu pead ja roiete piirkonda löömisega on V.Parhomenko tekitanud kannatanule 27.03.12 füüsilist valu ja vastavalt arstitõendile ka tervisekahjustused (põrutus silma ümber, ninapõrutus, punetus otsaees, põrutused rinnal) ning seetõttu on tema käitumine õigesti kvalifitseeritud KarS § 121 järgi. V.Parhomenko teab, et oma tervisliku seisundi tõttu ei tohi ta alkoholi tarvitada, sest see muudab ta agressiivseks, kuid vaatamata oma varasematele kogemustele, jätkab ta alkoholi tarvitamist. Oma agressiivsuse suunab ta oma ema vastu ja on järjekordselt kahjustanud tema tervist. 4 KarS § 120 näeb ette vastutuse tapmisega, tervisekahjustuse tekitamisega, olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega ähvardamise eest, kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist. Ähvardamisega rünnatav õigushüve on inimese vaimne tervis. Süüdistatava ähvardust kannatanule: „Kas soovid, et löön sind noaga?“, oli kannatanul alust pidada reaalseks ähvarduseks, oli alust karta selle täideviimist, sest oma ema vastu on V.Parhomenko vägivaldne olnud ka varem. Seda kinnitab ka Harju Maakohtu 16.03.11 otsus nr 1-10-16815 (tl 43 - 48), millega mõisteti V. Parhomenko süüdi oma ema varasemas piinamises ning tapmise ja vägivallaga ähvardamises. Kohus leiab, et süüdistatava poolt oma ema suhtes tehtud ähvardused 31.03.12 olid eelneva vägivalla tarvitamise tõttu sellised, et kannatanul oli alust pidada neid reaalseteks ning õigesti on V. Parhomenko käitumine kvalifitseeritud KarS § 120 järgi. Õigusvastasust või süüd välistavaid asjaolusid ei ole kohus tuvastanud. Kohtul ei ole põhjust kahtluse alla seada eksperdi arvamust selle kohta, et oma psüühilise seisundi poolest ei vaja V. Parhomenko sundravi kohaldamist, vaid ta on võimeline kandma karistust. Karistuse mõistmisel lähtub kohus süüdistatava süüst, arvestab kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma uute süütegude toimepanemisest ja lähtuda tuleb ka õiguskorra kaitsmise huvidest. Oma süüd kannatanu kehalises väärkohtlemises ei ole V. Parhomenko kohtus tunnistanud, omaks võttis küll ähvardamise, kuid oma käitumist ei ole ta kahetsenud, vaid väitis kohtus, et vabanedes paneb ta ema vanadekodusse või vaimuhaiglasse. Karistust kergendavad asjaolud antud asjas puuduvad. Karistust raskendavaks asjaoluks on kuriteo toimepanemise kõrges eas isiku suhtes. V. Parhomenko süü suurust näitab asjaolu, et ta on ähvardanud ja kehaliselt väärkohelnud oma kõrges eas ema, oma kõige lähedasemat isikut, kes on tema eest hoolitsenud, talle siiani peavarju andnud. Ta on ka varem andnud lubadusi oma ema mitte enam puutuda, mitte tarvitada alkoholi, kuid vägivallateod ema suhtes on jätkunud. Uue kuriteo pani ta toime vahetult pärast vanglast vabanemist. Tema süü suurust, toimepandud tegude asjaolusid ja süüdlase isikut arvesse võttes ei pea kohus võimalikuks karistada V. Parhomenkot rahalise karistusega. Selline karistus ei oleks tema puhul ka täidetav, sest tema sissetuleku moodustab vaid invaliidsuspension. Süüdimõistva kohtuotsusega kaasnevad ka menetluskulud. Seega tuleb V. Parhomenkot karistada vangistusega. Alkoholi kuritarvitava isiku suhtes ei ole võimalik kohaldada vangistust tingimisi, s.o. kohus ei pea võimalikuks kohaldada tema suhtes KarS § 73 ega § 74 sätteid, see ei vastaks ka teo toimepanemise asjaoludele ega oleks kooskõlas õiguskorra kaitsmise huvidega. V. Parhomenkot tuleb karistada reaalse vangistusega sanktsiooni keskmises ja keskmisest veidi suuremas määras. 5 Arvestades aga lisaks ülaltoodule ka süüdistatava enda tervislikku seisundit (diagnoositud on tal orgaanilist isiksushäiret), peab kohus võimalikuks mõista V. Parhomenkole veidi kergem karistus kui taotles seda prokurör, s.o. vastavalt 6 kuud ja 1 aasta 8 kuud vangistust ning liitkaristuseks 2 aastat vangistust, mida lühimenetluse tõttu tuleb vähendada kolmandiku võrra. Karistuse kandmise aja hulka tuleb arvata ka eelvangistusaeg alates V. Parhomenko kinnipidamisest 03.04.2012.a. Menetluskulud.

§ 180

lg 1 kohaselt tuleb süüdimõistva otsuse korral süüdimõistetul hüvitada ka menetluskulud.

§ 175

lg 1 p 3, 4, 5 ja 9 kohaselt on menetluskuludeks ekspertiisikulud, määratud kaitsjale makstud tasu, kaitsjale materjalidest koopiate tegemise kulud ning süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha.

§ 179

kohaselt on sundraha suuruseks teise astme kuriteos süüdimõistmise korral 1,5 kuupalga alammäära ehk 435 eurot. V. Parhomenko varalist seisundit ja tema resotsialiseerumisväljavaateid arvestades jätab kohus osa menetluskuludest - ekspertiisikulud (446,25 eurot), koopiate tegemise kulud (0,45 eurot) ja osa sundrahast (225 eurot) riigi kanda. Õigusnormid, millest kohus lähtub otsuse tegemisel, on

§-d 175, 179, 180, 238, 306, 311-313. Kohtunik 6