← Eesti

1-12-2356/19

1-12-2356 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. oktoober
  2. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-12-2356 Kohtukoosseis Meelika Aava, Malle Preimer, Pavel Gontšarov Kriminaalasi Üllar Tiido süüdistuses KarS § 121 järgi Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu
  3. septembri
  4. a otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja Süüdistatava Toomsalu Üllar Tiido kaitsja vandeadvokaat Liis Teised apellatsioonimenetluse pooled Prokurör Indrek Kalda, süüdistatav Üllar Tiido, kannatanu Meelis Tähtväli, kannatanu esindaja advokaat Andres Simson Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Jätta Pärnu Maakohtu
  5. septembri
  6. a otsus apellatsioon rahuldamata. Üllar Tiido suhtes muutmata ja Edasikaebe kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu võivad esitada kassatsiooni üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  7. Pärnu Maakohtu
  8. septembri
  9. a otsusega üldmenetluses tunnistati Ü. Tiido süüdi KarS § 121 järgi ja karistati rahalise karistusega 250 päevamäära (päevamäära suurus 3,20 eurot) summas 800 eurot.
  10. Ü. Tiido tunnistati süüdi teise isiku kehalises väärkohtlemises, so löömises. Tema tegevus seisnes, selles, et
  11. oktoobril
  12. a kella 11.00-11.05 paiku Haapsalus Lihula mnt 29 asuva Neste A24 bensiinitanklas rehvide kontrollimise seadme juures tekkinud konflikti käigus lõi ta M. T ühe korra rusikas käega näkku parema silma piirkonda, põhjustades oma tegevusega kannatanule füüsilist valu ja mitteeluohtlikud tervisekahjustused – parema silma sarvkesta hüpereemia ja 0,5 cm põrutushaava paremal silmalaul.
  13. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja, kes taotleb kohtuotsuse tühistamist ja Ü. Tiido suhtes õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Apellatsiooni motiivide kohaselt oli kohtulik uurimine ühekülgne ning ebaõigelt on kohaldatud materiaalõiguse normi. Kohus ei ole otsuse tegemisel juhindunud KrMS §-s 61 toodud üldpõhimõtetest ning on hinnanud asjas kogutud tõendeid ilmselgelt kallutatult ja ebaobjektiivselt. KrMS § 61 lg 1 kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtuotsusest tuleneb üheselt, et kohus, langetades süüdimõistva otsuse, on tuginenud peaasjalikult kannatanupoolsele nägemusele sündmuste käigust. Täiesti alusetult on ebausaldusväärseks loetud teistest tõenditest tulenev – nii tunnistajate kui ka süüdistatava ütlused. Tegelikkuses ühtib just süüdistatavapoolne sündmuste kirjeldus tunnistajate poolt antud ütlustega ning kannatanu sõnu ei kinnita ükski asjas kogutud tõend. Tunnistaja A. P nii eeluurimisel kui ka kohtus antud ütlustest tuleneb üheselt, et kannatanu oli isikuks, kes algatas füüsilise konflikti. Ka kohus on otsuses selle kirja pannud, kuid jätnud selle asjaolu sisuliselt arvestamata ning asetanud rõhuasetuse hoopis tunnistajapoolsele väljenduse selgusele: „Kohtueelses uurimises on tunnistaja öelnud, et kannatanu vehkis Üllari poole käega, kohtuistungil aga öelnud, et kannatanu üritas lüüa Ü. Tiidot näkku. Eeluurimisel on öelnud, et Ü. Tiido lõi kohe ise seda meest vastu, kuhugi näo või kaela piirkonda. Kohtuistungil rääkis, et Ü. Tiido lõi nagu vastu, ei näinud, kuhu tabas.“ Ka tunnistaja A. S nii eeluurimisel kui ka kohtus antud ütlused kinnitavad A. P ütluste usaldusväärsust – neistki tuleneb üheselt, et kannatanu oli isikuks, kes tegi esimese löögi Ü. Tiido suunas. Ebaobjektiivne on kohtu seisukoht ka Ü. Tiido ütluste ebausaldusväärsuse osas. Ü. Tiido selgitab, kuidas kannatanu oli teda parema käega alt üles löönud. Madalalt ja kiiresti. Ü. Tiido sai aga käe ette ja tõukas kannatanu tagasi. Ü. Tiido ei eitagi, et ründe tõrjumise käigus tabas kannatanut, mispeale kannatanu taganes. Asitõendina vaadeldud videosalvestis tõendab samuti Ü. Tiido sõnu – ka kohus on otsuses nentinud, et „asitõendilt ei nähtu süüdistuses kirjeldatud löömist“. Kohus on ilmselge poolehoiuga suhtunud kannatanu M. Täheväli antud ütlustesse. Tegelikkuses on aga just tema ütlused ebausaldusväärsed, kuivõrd lahknevad teistest tõenditest saadavast teabest. Kohus lausa pehmendab kannatanupoolseid valeütlusi kohtus: „Kohus leiab, et kannatanu seletus selle kohta, miks ta kohtuistungil rääkis nii kindlalt kukkumisest, on usutav. Kannatanu on ka selgitanud, mida ta mõtles kukkumise all – see ei olnud nii, et ta pikali maha jäi – pigem oli see tasakaalukaotus, tal oli tunne, et ta peab kiiresti peale lööki saama end süüdistatava eest ära liigutada, et ei järgneks uus rünnak.“ Arusaamatuks jääb, miks on kohus seisukohal, et kannatanu poolt eksimused sõna kasutamisel ei muuda tema ütlusi ebausaldusväärseks, kuid samas samalaadsed eksimused koheselt välistavad süüdistatava ja tunnistajate ütluste usaldusväärsuse. Kohus on jätnud täielikult tähelepanuta kaitse positsiooni – Ü. Tiido tegutsemise hädakaitse seisundis. Kohus on jätnud tuvastamata KarS § 28 lg 1 hädakaitseseisundi olemasolu – ehk tuvastamata on kannatanu tegevusest tulenev rünne Ü. Tiido vastu. Ü. Tiido tegevus tulenes hädakaitseseisundist, kuivõrd tema suhtes oli M. Täheväli poolne rünne alanud. Vältimaks uut M. Täheväli poolset lööki, oligi Ü. Tiido sunnitud M. Täheväli eemale tõukama. 2

(5)Kindlasti ei saa rääkida Ü. Tiido poolsest hädakaitse piiride ületamisest. Riigikohtu praktikas valitseb arvamus, et kui hädakaitsepiire on objektiivselt ületatud, tuleb ühtlasi näidata, kas seda on tehtud vahendi sobimatuse või liigse kahju tõttu, ning järgnevalt hinnata hädakaitsepiiride ületamise subjektiivset koosseisu. Hädakaitsepiiride ületamine on karistatav üksnes siis, kui see toimub otsese tahtlusega või kavatsetut (3-1-1-38-04). Hädakaitse piiride mitteületamist kinnitab iseenesest juba asjaolu, et M. Tähtväli näol oli tegemist heas füüsilises vormis tugeva, Ü. Tiidost 10 aastat noorema meesterahvaga. Hinnates kogumis nii süüdistatava ja tunnistajate ütlusi kui ka videosalvestiselt tulenevat, saab teha tõsikindla järelduse hädakaitse seisundi olemasolule. KarS § 28 lg 1 kohaselt ei ole tegu õigusvastane, kui isik tõrjub vahetut või vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet enda või teise isiku õigushüvedele, kahjustades ründaja õigushüvesid, ületamata seejuures hädakaitse piiri. Järelikult ei olnud Ü. Tiido tegu õigusvastane, mistõttu on tema süü antud teo toimepanemises välistatud.
  1. Ringkonnakohtule saatis oma seisukoha kaitsja poolt esitatud apellatsiooni suhtes süüdistatav Ü. Tiido, kes taotleb kohtuotsuse tühistamist ja õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist, sest ta tegutses hädakaitseseisundis. Süüdistatav teeb etteheiteid nii uurijale kui maakohtule, et teda on asjatult süüdlaseks tehtud. Tõendina on arvestatud vaid kannatanu valeütlusi.
  2. Ringkonnakohtule on saatnud oma seisukoha ka prokurör, kes ei nõustu apellatsioonis toodud väidetega ning jääb maakohtus peetud süüdistuskõnes esitatud seisukohtade juurde. Prokurör nõustub maakohtu otsuses toodud põhjendustega Ü. Tiido süüdimõistmise kohta. Prokuröri hinnangu kohaselt ei ole apellatsioonis toodud välja asjaolusid, mis tingiksid maakohtu süüdimõistva otsuse tühistamise. Väide, et kohtulik uurimine on olnud ühekülgne, ei ole millegagi tõendatud ja seda ei ole ka apellatsioonis sisuliselt käsitletud. Kohus on uurinud kõiki tõendeid, mille uurimist on taotlenud prokurör ja kaitsja ning andnud kõigile kohtus uuritud tõenditele ka hinnangu. Üksnes asjaolu, et kaitsja ei nõustu kohtu poolt antud hinnanguga kohtus uuritud tõenditele, ei saa tähendada kohtuliku uurimise ühekülgsust ja materiaalõiguse normi ebaõiget kohaldamist. Maakohtu otsuses on põhjendatud, miks kohus tugineb kannatanu ütlustele ja miks ta ei loe usaldusväärseteks süüdistatava ja temapoolsete tunnistajate ütlusi. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et seaduslik ja põhjendatud on süüdimõistev kohtuotsus ka siis, kui see tugineb ainult ühele tõendile, kuid sel juhul peab kohtu arutluskäik olema jälgitav, miks ta tugineb nt ainult kannatanu ütlustele. Antud juhul on kohus põhjalikult selgitanud, miks ta loeb kannatanu ütlused usaldusväärseteks, viidates sellele, et asitõendilt- turvakaamera salvestuselt on näha, et kannatanu ütlused langevad kokku salvestisel nähtavaga. Samuti on kohus põhjendanud salvestuse sisuga süüdistatava ja temapoolsete tunnistajate ütluste ebausaldusväärsust lisaks nende poolt kohtueelsel uurimisel antud ütluste erinevusele kohtuistungil antud ütlustega. Nimetatud isikute ütluste erinevused salvestusel nähtavaga ning erinevused neis endis on selgelt tuvastatavad ning kohus on neid otsuses ka käsitlenud. Salvestiselt on selgelt näha, et kannatanu ei olnud agressiivne ja ründav pool, arvestades tema liikumist ja tema seismist süüdistatava poolse löögi momendil autoukse juures, kus ta hoidis ühe käega autouksest kinni ning peale seda hakkab taganema süüdistatava eest. Kohus leidis põhjendatult, et süüdistatava ja temapoolsete tunnistajate ütlused ei ole usaldusväärsed ning tuleb tõendite kogumist kõrvale jätta. Seetõttu ei ole ka ühtegi tõendit, mis kinnitaks seda, et kannatanu oleks rünnanud süüdistatavat, mistõttu puudub ka vajadus ja õiguslik alus käsitleda süüdistatava tegutsemist hädakaitseseisundis. Eeltoodu alusel leiab prokuratuur, et kaitsja apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. 3
(5)RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
  1. Kohtukolleegium, tutvunud kohtutoimiku materjalide ja kaitsja apellatsiooni väidetega, leiab, et apellatsiooni väited kohtuotsuse tühistamiseks alust ei anna. Kohtukolleegium põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt. 6.1 Esitatud apellatsioonis taotleb kaitsja maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ning Ü. Tiido poolt toime pandud teole uue õigusliku hinnangu andmist. Siinkohal osundab kohtukolleegium Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. mai
  3. a otsuses nr 3-11-17-03 väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium
  4. septembri
  5. a otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Maakohtu otsusest nähtub, et Ü. Tiido süüditunnistamisel tegi maakohus kindlaks, et tegu, mille toimepanemises süüdistatavat süüdistati, on toime pandud, selle teo pani toime süüdistatav ja see tegu sisaldab kuriteokoosseisu, mis on ette nähtud KarS §-s
  6. Samuti tuvastas kohus, et puuduvad teo õigusvastasust välistavad asjaolud ja süüdistatav on selle kuriteo toimepanemises süüdi. Eeltoodu tõttu on Ü. Tiido süüditunnistamiseni viinud mõttekäigu kujunemine kohtuotsuse pinnalt jälgitav. Kohtukolleegium leiab, et nii apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks ega õiguslike järelmite muutmiseks. Kohtukolleegium nõustudes apelleeritud kohtuotsuse motiivide ja järeldustega, ei pea vajalikuks neid korrata. 6.2 Kaitsja heidab maakohtule ette, et süüdimõistev kohtuotsus rajaneb vaid ühel tõendil, so kannatanu M. Tähtvälja ütlustel. Siinkohal märgib kohtukolleegium, et Riigikohtu kriminaalkolleegiumi senise praktika kohaselt võibki süüdimõistev kohtuotsus tugineda vaid ühele tõendile, sh ka üksnes kannatanu ütlustele. Vaid ühe tõendi pinnalt kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatuse põhjendamine kohtu poolt peab aga olema selline, et kohtu siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale eriti selgesti jälgitav. Kõnealustel juhtudel on iseäranis oluline ka see, et kohus oleks igakülgselt ning erapooletult vaaginud kõiki selle ühe süüstava tõendi hindamisel tõusetunud kahtlusi ja need veenvalt kummutanud (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  7. veebruari
  8. a otsus nr 3-1-1-109-10,
  9. juuni
  10. a otsus nr 3-1-1-48-11,
  11. novembri
  12. a otsus nr 3-1-1-8711). Apelleeritud kohtuotsusest nähtub, et maakohus on kannatanu M. Tähtvälja ütlusi väga põhjalikult analüüsinud. Maakohus on leidnud, et kannatanu kohtueelses uurimises ja kohtuistungil antud ütlustes vastuolusid ei esine. Kohtuistungil ta selgitas, et ta ei kukkunud näkku saadud rusikahoobi tagajärjel mitte pikali maha, vaid kaotas korraks tasakaalu. Bensiinijaama turvakaamera salvestuselt ei ole küll Ü. Tiido rusikalöök nähtav, kuid see ei tähenda, et seda lööki ei olnud. Salvestuselt on näha, kuidas Ü. Tiido kiiresti M. Tähtvälja sõiduautole läheneb ning kannatanu samal ajal rahulikult autouksele nõjatub ning seejärel järsku selg ees taganema hakkab. Talle järgneb Ü. Tiido. Löögi hetk ei ole salvestusel nähtav seetõttu, et see jäi auto varju. Seega on kannatanu M. Tähtvälja ütlused kooskõlas turvakaamera salvestusega. Kannatanu M. Tähtväli on nii kohtueelsel uurimisel kui kohtus kinnitanud, et ta laiutas vaid Ü. Tiido agressiivse käitumise peale käsi ja lubas kohe tankla juurest ära sõita. Maakohus võttis kannatanu ütluste usaldusväärsusel arvesse sedagi, et ta pöördus 4
(5)kohe arsti ja politsei poole. Läänemaa Haigla patsiendikaardil ja politseis koostatud isiku läbivaatlusprotokollis on tema vigastused fikseeritud. Seega kinnitavad need tõendid kannatanu M. Tähtvälja ütlusi selles osas, mida ta tegi vahetult pärast kuriteosündmust. Seega on kannatanu M. Tähtvälja ütlused usaldusväärsed ning need on kooskõlas turvakaamera salvestusega ning patsiendikaardil ja isiku läbivaatuse protokollis talletatud informatsiooniga. Eeltoodut arvesse võttes ei nõustu kohtukolleegium kaitsja apellatsiooni väitega, et kohtuotsus rajaneb vaid kannatanu ebausaldusväärsetel ütlustel. 6.3 Veel heidab kaitsja maakohtule ette, et ta on süüdistatava Ü. Tiido ja tunnistajate A. P ning A. S ütlused põhjendamatult kõrvale jätnud. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendites korduvalt rõhutanud, et isiku erinevates menetlusetappides antud ütluste diametraalse erinevuse korral tuleb selline tõend tervikuna kui ebausaldusväärne kõrvale jätta (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. novembri
  2. a otsus nr 3-1-187-11,
  3. märtsi
  4. a otsus nr 3-1-1-13-12,
  5. aprilli
  6. a otsus nr 3-1-1-34-12). Käesoleva kohtuasja materjalidest nähtub, Ü. Tiido ei ole kohtueelses menetluses kannatanu löömist üldse tunnistanud. Kohtuistungil on ta aga väitnud, et lõi kannatanut enesekaitseks kaela piirkonda. Kuna patsiendikaardi ja isiku läbivaatuse protokolli kohaselt on löömisjäljed näos, siis ei ole tõene süüdistatava väide, et ta lõi kannatanule vastu kaela. Seega ei ole süüdistatava Ü. Tiido ütlused vastuolus mitte ainult teiste tõenditega, vaid ka tema enda poolt kohtueelsel uurimisel ja kohtuistungil antud ütlustega. Seetõttu on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus on süüdistatava Ü. Tiido ütlused põhjendatult ebausaldusväärseks tunnistanud. Tunnistaja A. P on kohtueelsel uurimisel rääkinud, et kannatanu vehkis Ü. Tiido poole käega ning Ü. Tiido lõi teda kohe kuhugi näo või kaela piirkonda. Kohtustungil on ta aga andnud ütlusi, mille kohaselt kannatanu üritas Ü. Tiidole näkku lüüa ning Ü. Tiido lõi nagu vastu, aga ta ei näinud, kuhu löök tabas. Seega on tunnistaja A. P andnud kohtueelsel uurimisel ja kohtuistungil diametraalselt erinevaid ütlusi, mistõttu maakohus on tema ütlused juba ainuüksi sellel alusel põhjendatult ebausaldusväärseks tunnistanud. Lisaks sellele ei ole tunnistaja A. P ütlused kooskõlas turvakaamera salvestusega. Nii kinnitab tunnistaja, et sündmus toimus autost eemal. Salvestuselt on aga näha, et sündmus toimus autole väga lähedal. Tunnistaja A. S on kohtueelsel uurimisel andnud ütlusi, mille kohaselt kannatanu hakkas Ü. Tiido suunas vehkima, kuid ta ei tea, kas kannatanu Ü. Tiidot kuhugi tabas. Ü. Tiido lõi siis kannatanu suunas vastu, kuid ei tea, kas löök kuhugi tabas. Seevastu kohtuistungil on tunnistaja A. S öelnud, et kui Ü. Tiido kannatanu juurde jõudis, siis tahtis kannatanu Ü. Tiidot näo suunas lüüa, kuid ei saanud pihta. Seepeale Ü. Tiido lõi või tõukas vastu. Seega on ka tunnistaja A. S ütlused vastuolulised ning maakohus on need põhjendatult kõrvale jätnud. 6.4 Kaitsja leiab oma apellatsioonis, et maakohtu otsuses puuduvad motiivid hädakaitseseisundi olemasolu ja süüdistatava Ü. Tiido tegutsemise kohta hädakaitses. Kohtukolleegium on seisukohal, et kuna maakohus ei leidnud, et kannatanu M. Tähtväli oleks süüdistatavat Ü. Tiidot rünnanud, siis ei olnudki tal vajadust analüüsida tegutsemist hädakaitses, sest hädakaitse seisund saab tekkida vaid vahetu õigusvastase ründe olemasolul. Seega teo õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei esine ning Ü. Tiido on põhjendatult süüdi tunnistatud KarS § 121 järgi.
  7. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab kohtukolleegium Pärnu Maakohtu
  8. septembri
  9. a otsuse Ü. Tiido suhtes muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. Meelika Aava Malle Preimer Pavel Gontšarov 5
(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.