KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja 29.oktoobril 2012 Jõhvi kohtumajas koht Väärteoasja number 4-12-2077 (2602,12,002556) Kohtunik Inna Kirsipuu Kohtuistungi se

§ 249

lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemises, milles Valentin Kazak tunnistati süüdi

§ 249

lg 2 järgi ja karistati rahatrahviga 70 trahviühikut ehk 280 eurot Menetlusalune isik Valentin Kazak, isikukood 36603172238, Vene Föderatsiooni kodanik, elukoht: xxx, töökoht: xxx Kohtuväline menetleja vanemväärteomenetleja Vallo Tõnuvere RESOLUTSIOON VTMS § 29 lg 1 p 1, 132 p 3, § 133-135 kohus OTSUSTAS: Valentin Kazaki kaebus Lõuna preefktuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvetalituse menetlusteenistuse vanemväärteomenetleja Vallo Tõnuvere 04.05.2012 otsuse peale väärteoasjas 2602,12,002556 rahuldada ja nimetatud otsustühistada täielikult väärteokoosseisu puudumise tõttu. Edasikaebamise kord. 1 Kohtuotsuse peale on õigus esitada kassatsioon Riigikohtule Viru Maakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on kohtu kantseleis menetlusosalistele tutvumiseks kättesaadav. Kassatsiooni esitamise õigus on üksnes vandeadvokaadil. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest Viru Maakohtule kirjalikult teatama seitsme päeva jooksul, alates kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest ehk hiljemalt 05.11.2012 Kohtuotsuse terviktekst on kohtu kantseleis kättesaadav 29.10.2012 Kohtuotsus jõustub alates kohtuotsuse tervikteksti kättesaadavusest 30-päevase tähtaja möödumisel (ehk 29.11.2012) juhul kui ükski menetlusepool ei ole kassatsiooni esitanud. Süüdistus Vastavalt 05.04.2012 väärteoprotokollile nr 20120405479401 (kohtutoimik lk 4) oli Valentin Kazakile esitatud süüdistus järgmises väärteos, et „ 05.04.2012 kell 15.25 Tartumaal Rõngu vallas Jõhvi-Tartu-Valga 163. kilomeetril juhtis V. Kazak mootorsõidukit, milles oli kohustatud kasutama sõidumeerikut. Kasutas 24 tunni jooksul, pärast eelmise ööpäevase puhkeperioodi lõppu 27.03.2012 kell 06.17 kehtestatud 9 tunni pikkuse asemel, üle kahe tunni lühemat ööpäevast puhkeperioodi. Pikima katkematu ööpäevase puhkeperioodi kestvus oli 28.03.2012 kell 00.29 kuni 28.03.2012 kell 06.17. Puhkeperioodi ei kasutanud ka kehtestatud korras kahes osas.“ Nimetatud teoga rikkus isik „

§ 130

lg 1, /AETR artikli 8`14 nõuet.“ Lühidalt ja arusaadavalt süüdistuse sisu seisneb selles, et

§ 130

lg 1 ja /AERT art 8`14 näeb ette, et pärast seda, kui isikul lõpeb tema viimane ööpäevane puhkeperiood (antud juhul see lõppes 27.03.2012 kell 06.17), peab ta järgmise 24 tunni jooksul võtma vähemalt 9 tundi puhkeaega (menetlusalune isik asus aga esimest korda pärast seda pikemalt puhkama 28.03.2012 kell 00.29 ja puhkas kuni kell 06.17 ehk puhkas 5 tundi 48 minutit, mis on lubatust 2 tundi 12 minuti võrra lühem. Isiku väärtegu on kvalifitseeritud

§ 249lg 2 alusel.

Menetluse käik Lõuna prefektuuri vanemväärteomenetleja tegi 04-05.2012 väärteoasjas otsuse ( lk 11´), milles leidis, et isikule väärteoprotokollil süüksarvatud väärteu on tõendatud, ja määras karistusema

õ 249 lg 1 järgi rahatrahvi 70 trahviühikut summas 280 2 eurot. Kohtuväline menetleja leidis, et väärteoprotokollis kirjeldatud teoga rikkus isik

§ 130lg 1 nõuet.

10.05.2012 esitas V. Kazak maakohtule kaebuse ( lk 1), millega vaidlustas rikkumise fakti ja karistuse määramist. Kaebuse põhjendusteks oli lause „ rikkumine toimus meetmete tulemusel on peatamatu jõud“. Kohtuistungil selgitas V. Kazak oma kaebuse sisu, et ta rikkus töö- ja puhkeaja nõudeid, kuid rikkumine ei sõltunud temast. Kohtuistungil uuritud tõendid Kohtuistungil ülekuulatud menetlusalune isik V. Kazak andis ütlusi ( lk 32 pöördel), et ta ei mäleta kuupäeva, sõitis ta Venemaalt Eestisse. Ta saabus autoga piirile tööpäeva lõpus. Ta kohe sõtis piirile. Vene-eesti piiri ületamine võib võtta kaua aega. Sellepärast ta asetas sõidumeeriku puhkereziimile ja puhkas umbes 6 tunni kestel. Ta peaks puhkama vähemalt 9 tundi. Piiril aga ei saa ta viibida ja puhata 9 tundi, on ette kirjutatud, et järjekorra saabumisel peab ta lahkuma Eestisse. Samuti ei saa seista ja puhata Eesti piirikontrollzoonis, tuleb sõita Eesti territooriumile. Sellest tulenevalt tekibki töö ja puhkeaja rikkumine. Väärteoprotokollis toodud rikkumise faktilist külge menetleusalune isik ei vaidlusta. Esitatud süüdstusse puutuvalt on kohtuistungil uuritud teel liikleva sõiduki dokumentide ning juhi sõidu- ja puhkeaja nõuete täitmise kontrollkaart ( lk17). Kaardilt nähtub, et 05.04.2012 kontrollis liiklusjärelevalvetalitus sõidu- ja puhkeaja nõuete kinnipidamist. Menetlusaluse isiku puhul on märge igapäevane kohustuslik puhkeaeg ei olnud nõuetekohane. Kohus märgib, et antud tõend esiteks oma sisult ei anna kohtule süüdistuse seisukohalt vajalikku informatsiooni. Kohtuliku arutamise esemeks ei ole vaidlus, kas 05.04.2012 oli kontrollitud sõidu- ja puhkeaja reeglite kinnipidamist menetlusaluse isiklu poolt. Teiseks, osutab kohus asjaolule, et nimetatud dokumendile ei andnud oma allkirja sõidukit kontrollinud ametiisik. Kohus leiab, et tõend on lubamatu, sest ametisiiku allkirja puudumine kohustuslikul dokumendil on menetlusõiguse niivõrd oluline rikkumine, et paneb kohust kahtlema dokumendi identsusest ja selle päritolust. Kolmandaks kohus märgib, et

§ 139

lg 8 alusel VV 21.10.2010 määrusega nr 151 kehtestatud Mootorsõiduki töö-, sõidu- ja puhkeaja järelevalve korralduslikud nõuded ei näe ette järelevalve käigus kontrollkaardi koostamist. Seega tegemist on dokumendiga, millel puudub õiguslik tähendus. Kohus ei tugine nimetatud dokumendile kohtuotsuse tegemisel. Väärteoprotokollist (lk 4) nähtub, et väärteoprotokollile on lisatud koopia salvestisest. Kohus märgib, et väärteotoimiku juures puudub koopia digitaalse 3 sõidumeeriku salvestisest. Väärteotoimikus on küll olemas väljatrükk digitaalse sõidumeeriku kaardilt ( lk 13), mis puudutab väidetavalt 27.03.2012 kuupäeva, ka millest on võimalik jälgida vastavate märkidega ( kooskõlas Euroopa Nõukogu määruse nr 3821/85 art 15 lg 3 nõudega ) tähistatud juhtumis-, muude tööde ja puhkeaega. 28.03.2012 salvestise koopia väärteotoimikus puudub, samuti sellest paberikandjale tehtud väljatrükk. Lähtudes sellest ei ole väärteoprotokollis toodid faktiline asjaolu, et isik puhkas 28.03.2012 kell 00.29 kuni 06.17, kontrollitav. Kohus rahuldab sellega, et menetlusalune isik ei vaidlusta seda fakti. Kohus peab vajalikuks märkima järgmist. Väärteotoimikus on lk 12 ja 14 graafikud, mis kannavad nime „visualiseerimine“. Kohtule on varasemast praktikast teada, et politsei kasutab autojuhi sõidu- ja puhkeaja rikkumiste avastamiseks arvutiprogrammi, mis aitab ajade väljaarvutamist. Kohus korduvalt leiab, et kohtule esitatud graafikute puhul on tegemist tuletatud tõendiga, mille allikaks ei ole tegelikkuses eksisteeritavad algandmed (juhikaardile salvestatud puhke- ja sõiduajad), vaid arvutiprogrammi abil juba töödeldud, kasutamiseks mugavaks ja piltlikuks tehtud andmed. Kohus nõustub, et nimetatud arvutiprogrammi kasutamine liiklusjärelevalve tegemisel on täiesti põhjendatud, kuna aitab avastada rikkumisi, kuid rikkumise avastamise korral on kohtuvälisel menetlejal kohustus hakata koguma kohtukõlblikke tõendeid, millele kohus on juba korduvalt tähelepanu juhtinud. Kohus märgib, et graafikute abil ei ole võimalik puhkeaja tuvastamine minutilise täpsusega nagu see on võimalik juhikaardi väljatrükkide alusel. Minutiline täpsus on aga vajalik, kuna kohus peab tuvastama millal ja kui pikalt isik puhkas teatud ajavahemikel. Fototabel on liiga üldine ja keskendub just puhke- ja sõidu aja värvilisele märgistusele. Ühtlasi kohus leiab, et kui liiklusjärelevalve käigus kasutatud arvutiprogrammi abil saab avastatuks puhkeaja režiimi rikkumine, tuleb kohtuvälisel menetleja hakata koguma süüteomenetluses kõlblikud tõendid ehk pöörduda juhikaardi väljatrükkidele, millest on võimalik kontrollida minulitilise täpsusega puhke- ja sõiduaja režiimi. Kohus märgib, et juhikaardi väljatrükkide sisu on loetav ja arusaadav ka tavalisele lugejale. Väljatrükist on tuvastatav, millal oli tehtud väljatrükk, milliste kuupäevade kohta, , kuidas aeg kvalifitseerub sõi-, muude tööde ja puhkeajana (igale aja liigile on EMÜ määruse 3821/85 art 15 lg 3 omistatud märk). Politsei esitatud graafikust ei ole selliseid andmeid võimalik piisava täpsusega kontrollida, sest puhke- ja sõidugraafikut on raske kõrvutada kellaaja skaalaga selle väiksuse ja tiheduse tõttu. Kohus ei välista nimetatud arvutiprogrammi abil tehtud graafikute kasutamist tõendina kohtumenetluses, sest teatud andmed on graafiku alusel siiski tuvastatavad, näiteks millal juhikaart ei olnud sõidumeerikus ja aja kvalifitseerimist üldse ei toimunud. Kohtu tuvastatud asjaolud ja põhjendused 4 Peamiselt menetlusaluse isiku enda ütlustega leiab kohus tõendatuks, et olles kohustatud kasutama sõidumeerikut sõiduki juhtimisel ja kinni pidama sõidu-, tööja puhkeaja nõuetest, pärast seda, kui V. Kazakil lõppes tema viimane ööpäevane puhkeperiood ehk 27.03.2012 kell 06.17, asus ta esimest korda pikemalt puhkama 28.03.2012 kell 00.29 ja puhkas kuni kell 06.17 ehk puhkas 5 tundi 48 minutit. Süüdistuses väidetud, et nimetatud teoga rikkus isik

§ 130

lg 1 nõuet.

130 lg 1 sätestab: „Sõitjate veoks ettenähtud üle üheksa istekohaga (kaasa arvatud juhi koht) või veose veoks ettenähtud üle 3500-kilogrammise lubatud suurima täismassiga auto või autorongi juhi sõidu- ja puhkeaja kestuse, autoveol nõuete täitmisest vabastatud vedude loetelu ja juhi kohustused sätestab Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 561/2006, mis käsitleb teatavate autovedusid käsitlevate sotsiaalõigusnormide ühtlustamist ja millega muudetakse nõukogu määrusi (EMÜ) nr 3821/85 ja (EÜ) nr 2135/98 ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EMÜ) nr 3820/85“ Seega, nagu nähtub

§ 130

lg 1 sätestatust, on tegemist blanketse normiga, mis ise ei sätesta vastutuse konkreetset alust, vaid viidab muule normi kehtestavale õigusaktile. Maakohus on kontrollinud, kas isikule süüks arvatud tegu rikub

§ 130lg 2 kuni lg 15 sätestatud norme, ja jõuab järeldusele, et seda ei ole.

Süüdistuses on väidetud, et oma teoga rikkus menetlusalune isik järgmist õigusakti/AETR art 8`

1. Kas numbri 14 puhul on tegemist alapunkti, punkti või lõikega, või tegemist on hoopis art 8 märkega 14, ei ole selge. Selles osas ei olnud ka kohtuväline menetleja võimeline kohtule selgitusi andma. Igal juhul puudub nimetatud lepingu mitteametlikes eestikeelses tõlkes art 8 alapunkt või punkt või lõige
2. Art 8 lõpeb
3. lõikega. Avaldatud lepingus puudub art 8 märkega
4. Kohtuväline menetleja väitis kohtuistungil ( lk 33), et art 8 kas lg 14 või märge 14 on olemas inglise ja vene keeles. Kohus märgib, et Riigiteatajas on avaldatud ka inglisekeelne tekst, milles kooneb art 8 kaheksast lõikest ega oma punkte ega alapunkte, art 8 märkega 14 inglisekeelses tekstis ei ole. Tegemist on väislepinguga „Rahvusvahelisel maanteeveol töötava sõiduki meeskonna tööaja Euroopa kokkulepe (AETR)“, millega on Vabariigi Valitsus ühinenud oma määrusega ja mis on avaldatud RT II 1996, 30,
5. Lepingust on avaldatud mitteametlik eestikeelne tõlge ja tekst inglise keeles. Maakohus on analüüsinud nimetatud lepingu mitteametliku eestikeelse tõlke art 8 ja leiab, et V. Kazaki tegevuses esinebnimetatud lepingu art 8 lg 1 sätte rikkumine. Art 8 lg 1 näeb ette, et ööpäeva jooksul peab juhil olema vähemalt 11-tunnime igapäevane puhkeaeg, mida võib kuni kolm korda nädalas lühendada vähemalt 9-tunniseks pidevaks puhkeajaks sel tingimusel, et sellega võrdne puhkeaeg korvatakse enne järgmise nädala lõppu. Kuna kohtuliku arutamise käigus ei tekkinud vaidlust, kas isikul oli õigus lühendatud puhkeajale ja kas lühendatud puhkeaeg oli hiljem korvatud järgmise 5 nädala lõppu, rahuldub kohus sellega, et leiab tuvastatuks, et menetlusalusel isikul oli õigus ja kohustus lühendatud ehk 9-tunnisele puhkeajale, mida ta ei järginud, puhates ainult 5 tundi 48 minutit. Kohtuliku arutamise käigus ei ole kohtuväline menetleja kordagi kohtule selgitanud, millise õigusakti millise konkreetse paragrahvi lõike, punkti (ja alapunkti)on menetlusalune oma teoga rikkunud. Kohtuväline menetleja piirdus kohtuvaidlustes tõdemusega, et rikkumine on tõendatud juba sellepärast, et isik ise tunnistab rikkumise olemasolu. Kohus märgib, et KarS § 2 alusel karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. Seega ei ole kohtuväline menetleja ega kohus seotud isiku süüteo omaksvõtuga, vaid karistusotsuse tegemisel tuleb näidata millise isiku teoga milline süüteokoosseis täidetud, kas tegu on õigusvastane (puuduvad oõisusevastasust välistavad asjaolud) ja isiku süü.

§ 249sätestab vastutuse mootorsõidukijuhile kehtestatud ööpäevase puhkeaja nõuete rikkumise eest:

§ 130

lg 1 viidab Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrusele 561/2006, mis käsitleb teatavate autovedusid käsitlevate sotsiaalõigusnormide ühtlustamist. Isikule esitatud süüdistusest, nimelt väärteoprotokollist on võimalik aru saada, et menetlusalune isik pidi puhkama pärast kell 06.17 27.03.2012 järgmise 24 tunni jooksul vähemalt 9 tundi. Sellest võimalik aru saada, et tegemist on ööpäevase puhkeperioodiga. Nõukogu määrusele 561/2006 art 4 alapunkti g kohaselt on 9tunniline ööpäevane puhkeaeg lühendatud puhkeperiood, regulaarne ööpäevane puhkeperiood on 11 tundi. Järelikult väärteoprotokollist on võimalik aru saada, et menetlusalune isik rikkus just lühendatud ööpäevase puhkeperioodi võtmise reegleid, puhkas mitte 9 tundi vaid nagu tuvastas kohus 5 tundi 48 minutit. Puhkeaegade reeglistik on sätestatud nimetatud määruse

1. peatükis. Puhkeaega reguleerib nimetatud määruse art
2. Art 8 lg 2 näeb ette, et 24 tunni jooksul pärast eelmist ööpäevast puhkeperioodi peab juht olema võtnud uue uue oopäevase puhkeperioodi ja kui ööpäevase puhkeperioodi 24 tunnisesse ajavahemikku jääv osa moodustab vähemalt 9 tundi, kui vähem kui 11 tundi, loetakse kõnealune ööpäevane puhkeperiood vähendatud ööpäevaseks puhkeperioodiks. Järelikult jättes võtmata 24 tunni jooksul alates 27.03.2012 kell 06.17 puhkeaja vähemalt 9 tundi (ehk art 8 lg 2 mõttes vähendatud puhkeaega), puhates ajavahemikus 28.03.2012 kell 00.29 kuni 06.17 kokku 5 tundi 48 minutit, rikkus menetlusalune isik Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse nr 561/2006 art 8 lg 2 6 nõuet, samuti välislepingu Rahvusvahelisel maanteeveol töötava sõiduki meeskonna tööaja Euroopa kokkulepe (AETR) art 8 lg 1 sätet, puhkas seega kestestatust üle kahe tünni vähem, mille eest näeb ette vastutuse

§ 249lg 2.

Seegakohus on tuvastanud, et menetlusaluse isiku tegu ettenähtud väärteokoosseisule. vastab

§ 249

lg 2 Nüüd kohus kontrollib, kas isiku tegu oli õigusvastane, kas esinevad teo õigusvastasust välistavaid asjaolusid. Kohus ei nõustu, et Eesti-Venemaa piiri ületamine on vääramatu jõud, mille tõttu reegleid rikkunud autojuht ei vastuta süüteo eest. Kohtuliku arutamise käigus on menetlusalune isik väitnud, et piiri ületamine võib vahepeal kesta 15 tundi ( lk 32 pöördel). Kohus ei nõustu, et antud juhul oleks tegemist õigusvastasust välistava asjaoluga KarS

1. peatüki
2. jao § 30 mõttes. Isikul oli täielik võimalus täita mõlemad kohustused, nii sõidu-, töö- ja puhkeajast kinnipidamise kohustust kui ka piiri ettenähtud korras läbimise kohustust. Menetlusaluse isiku jaoks on tema sõidu-, töö- ja puhkeaja graafikud selged ja edasised tegevused (nimelt millal ta peab võtma puhkepausi) on ette arvatavad. Kui isikule on teada, et tal on sõidu- ja tööaeg kasutatud ja ta peab võtma vähemalt 9 tundi puhkeaega, siis isikul on võimalik korraldada oma tegevust selliselt, et piirile mitte sõita, peatuda piiri lädeduses Venemaa territooriumil ja puhata vähemalt kohustusliku 9 tunni kestel. Kohus märgib, et ka Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrus nr 561/2006 ei näe ette erandit puhkeajast kinnipidamise tingimustes seoses piiri ületamisega. Ainuke erand on sätestatud nimetatud määruse art 9, et regulaarset ööpäevast puhkeaega võib katkestada mitte rohkem kui kahel korral, mille kogukestus ei tohi ületada ühte tundi, kui juht saadab oma oma parvlaeva või rongiga veetavat sõidukit. Muid erandeid ei ole Nõukogu määrusega sätestatud. Kohus märgib, et ka varem mainitud rahvusvaheline lepingu art 8 lg 8 näeb ette, et igapäevast puhkeaega võib katkestada mitte üle ühe korra, kui juht saadab praamil või rongis veetavat sõidukit. Piiri ületamiseks ei ole erandit sätestatud. Asjaolu, et menetlusalusel isikul sündis 28.03.2012 poeg (tõend lk 22) on rõõmutekitav, kuid ei vabasta menetlusalust isikut õigusaktidega kehtestatud normide järgimisest. Kohus leiab, et menetlusaluse isiku tegu on õigusvastane, sest vastab

§ 249lg 2 kehtestatud väärteokoosseisule ja puuduvad teo õigusvastasust välistavad asjaolud kar

S õ 2.peatüki 2.jao mõttes. Menenetlusalune isik on teo toimepanemises süüdi KarS § 32 mõttes, sest ta on süüvõimeline ja puudub karS 2.peatüki 3.jao mõttes süüd välistav asjaolud. Menetlusaluine isik on süüdiv ja täiskasvanu. Kohus leiab, et kohtuväline menetlus on läbi viidud pädeva menetleja politseiasutuse poolt. Nüüd juhib kohus menetlusosaliste tähelepani järgmisele õiguslikule probleemile. 7 KarS § 6 lg 1 kohaselt kehtib eesti karistusseadus teo kohta, mis pannakse toime Eesti territooriumil. Kohtuliku arutamise käigus on menetlusaluse isiku ütlustega tuvastatud, et menetlusalune isik sõitis Vene territooriumil piiri kontrollalale ajal, mil tal oli õigus sõiduajale ja pani sõidumeeriku puhkeajale. Seega kasutas ta puhkeaega Venemaa piiri kontrollalal, mis ei ole Eesti territoorium. Esimene võimalus sõita Eesti piiri kontrollalale tekkis tal aga enne 9-tunnise puhkeaja lõppu. Ta katkestas puhkeaega ja sõitiski eesti kontrollalale, ületas Eesti Vabariigi piiri ja sõitis Eesti territooriumile. Pärast seda ta ei võtnud puhkeaega, jätkas sõitu koju. Kohus juhib tähelepanu, et

§ 249

lg 2 näeb ette vastutuse kehtestatust üle kahe tunni lühema ööpäevase puhkeaja kasutamise eest mootorsõidukijuhi poolt. Seega lühema kui 9-tunnise nimelt 5 tundi 48 minutilist puhkeaega kasutas isik Venemaa kontrollalal, mitte aga Eesti Vabariigi territooriumil. Kohus leiab, et lähtudes KarS § 6 põhimõttest, ei saa menetlusalust isikut

§ 249

lg 2 järgi ettenähtud rikkumise eest eesti karistusseaduse alusel vastutusele võtta. Kohus leiab tõendatuks, et olles

§ 131

alusel kohustatud kasutama sõidumeerikut sõiduki juhtimisel ja kinni pidama sõidu-, töö- ja puhkeaja nõuetest, pärast seda, kui V. Kazakil lõppes tema viimane ööpäevane puhkeperiood ehk 27.03.2012 kell 06.17, asus ta esimest korda pikemalt puhkama 28.03.2012 kell 00.29 ja puhkas kuni kell 06.17 ehk puhkas 5 tundi 48 minutit Venemaa kontrollala piiril. Pärast seda sõitis eesti kontrollalale piirile , ületas piiri ja jätkas sõitu eesti territooriumil. Kohus juhib tähelepanu, et isik on võimalik vastutusele võtta üksnes väärteoprotokoollis kajastatud faktiliste asjaolude kogumi alusel. See põhimõte on sätestatud VTMS § 87, mille kohaselt arutatakse väärteoasja ainult väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. Väärteoprotokollis on tegu kirjeldatud just nimelt kui puhkeaja kasutamine: „ 05.04.2012 kell 15.25 Tartumaal Rõngu vallas Jõhvi-Tartu-Valga

1. kilomeetril juhtis V. Kazak mootorsõidukit, milles oli kohustatud kasutama sõidumeerikut. Kasutas 24 tunni jooksul, pärast eelmise ööpäevase puhkeperioodi lõppu 27.03.2012 kell 06.17 kehtestatud 9 tunni pikkuse asemel, üle kahe tunni lühemat ööpäevast puhkeperioodi. Pikima katkematu ööpäevase puhkeperioodi kestvus oli 28.03.2012 kell 00.29 kuni 28.03.2012 kell 06.
2. Puhkeperioodi ei kasutanud ka kehtestatud korras kahes osas.“ Teo kirjeldamine lõppebki 28.03.2012 kell 06.17 ehk hetkega, mil isik alustas sõitu vene kontrollalast üle Venemaa piiri Eesti Vabariigi kontrollalale ja edasi Eesti territooriumile. Osutamine 05.04.2012 kuupäevale väärteoprotokollis kui teo toimepanemise ajale, ei ole kohane, sest tegelikult on see politsei poolt läbiviidud kontrolli aeg. Väärteoprotokollis ei ole kajastamist leidnud faktilised asjaolud, mis puudutavad aega, mil menetlusalune isik viibis Eesti territooriumil, kuigi kohtuliku arutamise käigus on tuvastatud, et vaatamata varasemale rikkumisele (et ta alustas sõitu enne 9-tunnise puhkeaja lõppu olles venemaa kontrollalal), ei peatanud ta ka Eesti territooriumil ega kasutanud puhkeaega, kuigi pidi seda tegema määruse 56172006 art 8 lg 2 kooskõlas. Kohus ei saa kohtuvälise menetleja asemel hakata sisustama süüdistust ulatuses, mida ei ole väärteoprotokollis kajastatud. Keelatud väljuda väärteoprotokolli 8 piiridest. Selle kohta on kohtupraktika kindlalt välja kujunenud, kohtuvälisele menetlejale on sellele korduvalt ja korduvalt osutatud (3-1-1-84-07, 3-1-1-16-09, 31-1-45-11) . Siinjuures osutab kohus süüdistuse konkretiseerimise temaatikasse puutuvalt järgmistele asjaoludele. Nimelt on Riigikohus leidnud, et ühtlasi igasugune konkretiseerimatus ei ole alati väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine. Lahendis 3-1-1-54-09 selle p 8.2 leidis Riigikohus, et „Kohtupraktika kohaselt võib maakohus muuta väärteo kvalifikatsiooni, s.t anda teole kohtuvälisest menetlejast erineva õigusliku hinnangu, raskendamata seejuures menetlusaluse isiku olukorda (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. mai
4. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-7503 - RT III 2003, 21, 200, p 7). Blanketse süüteokoosseisu puhul ei ole väärteomenetlusõiguse rikkumiseks loetud viitamist väärteoprotokollis nimetamata blankettnormi sisustavatele sätetele (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus väärteoasjas nr 3-1-1-80-05 - RT III 2005, 27, 284, p 8), kui seejuures ei muudeta etteheidetava teo sisu. Sarnaselt kriminaalmenetlusega peab menetlusalusel isikul olema võimalik esitada kohtu õiguslikule hinnangule vastuväiteid, et oleks tagatud isiku kaitseõigus kooskõlas VTMS § 19 lg 1 p-ga 1 (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. detsembri
6. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-46-08 RT III 2008, 52, 361, p-d 34-35).“ Siijuures peab maakohus märkima, et antud juhul ei ole võimalik muuta isiku teo kvalifikatsiooni, sest menetluslik probleem ei seisne kvalifikatsioonis, vaid selles, et eesti Vabariigi territooriumil toimepandud tegu ise ei ole väärteoprotokollis kajastatud. Lahendis 3-1-1-46-08 p 34 on Riigikohus osutanud sellele, et seadus ega Euroopa Inimõiguste Konventsioon ei näe ette, millisel viisil peab isik olema informeeritud tema vastutuse aluseks olevatest faktilistest ja õiguslikest asjaoludest. Peamiseks on see, et isikul oleks piisavalt võimalust süüdistuse sisust aru saada ja ennast kaitsta ja seda piisava aja jooksul. Lahendis 3-1-1-46-08 p 34 väljendatud seisukoht ei välista, et süüdistuse nimetamata jäänud aspektidest võib isikut informeerida kohus ise ja näiteks küsida isikult kirjalikku arvamust. Kohus märgib, et juhul, kui antud asjas asuks kohus isikut informeerima, et tegelikult eesti karistusõiguse alusel vastutab ta ainult eesti territooriumil toimepandud süüteo eest, edasise sammuna kirjeldaks, millised on rikkumise tegelikud asjaolud ja paluks selle kohta menetlusaluse isiku kirjalikku seisukohta, sisuliselt võtaks kohus endale valdava osa kohtuvälise menetleja rollist ja asuks isiku süüdistamisele selle asemel olla õigusemõistja. Sel juhul tuleks kohtul hakata täielikult ümber tegema väärteoprotokolli sisu, märkides süüdistusse pärast kella 06.17 28.03.2012 toimunud rikkumise konkreetseid asjaolud ja neile vastavad normid. Sel juhul oleks aga täielikult muudetud väärteoprotokollis isikule etteheidetud tegu, mis väärteoprotokolli kohaselt seisnes ainult selles, et isik kasutas puhkesaega 28.03.2012 kell 00.29 kuni 06.17 kokku 5 tundi 48 minutit. See oleks vastuolus kohtupraktikaga, nimelt juba mainitud Riigikohtu otsusega 3-1-1-54-09 p 8.2 Kohtu meetmed 9 Kuna ei ole tagatud isiku õigus VTMS § 19 lg 1 p 1 mõttes olla informeeritud asjaoludest, mis on isiku süüdistuse aluseks, kuulub väärteomenetlus

§ 249

lg 2 järgi toimepandud väärteos lõpetamisele VTMS § 19 lg 1 p 1 näidatud alusel – väärteokoosseisu puudumise tõttu. Kohus leiab, et Valentin Kazaki esitatud kaebus Lõuna prefektuuri vanemväärteomenetleja Vallo Tõnuvere 04.05.2012 otsuse peale väärteoasjas 2062,12,002556 tuleb jätta rahuldada ja nimetatud otsustühistada isiku tegevuses väärteokoosseisu puudumise tõttu. /allkirjastatud digitaalselt) Kohtunik Inna Kirsipuu 10