Obsah (7)

§ 381§ 337§ 185§ 342§ 306§ 189§ 175

1-11-6232 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 14. märts 2012, Tartu Kriminaalasja number 1-11-6232 (10913000025) Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maarika

§ 381

lg 3 alusel ametikohustuste täitmine peatatud kuni kohtuotsuse jõustumiseni; varem kriminaalkorras karistamata tõkend: puudub Kaitsja vandeadvokaat Alar Urm ja advokaat Oliver Nääs Süüdistatav Janek Kunman isikukood: 37403280351; elukoht: XXX; XXXX; emakeel: XXXX; XXXX; OÜ T XXXX; varem kriminaalkorras karistamata tõkend: elukohast lahkumise keeld Kaitsja vandeadvokaat Alar Urm ja advokaat Oliver Nääs Kohtuistungi toimumise aeg 1. veebruar 2012 RESOLUTSIOON: Juhindudes

§ 337lg 1 p 1 jätta Tartu Maakohtu 20.

oktoobri 2011 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-11-6232 muutmata. Prokuröri apellatsioon ja J. Kunmani kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata.

§ 185

lg 2 alusel mõista Eesti Vabariigilt Leo Kunmani kasuks välja 2607.25 eurot valitud kaitsja poolt osutatud õigusabi katteks.

§ 185

lg 2 alusel mõista Eesti Vabariigilt Janek Kunmani kasuks välja 2607.25 eurot valitud kaitsja poolt osutatud õigusabi katteks. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks ringkonnakohtu kantselei kaudu

1. märtsil 2012 ja samast kuupäevast on kohtumenetluse poolel sellega võimalik tutvuda. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
2. märtsist
3. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
4. märtsist
5. Esimese astme kohtu otsuse sisu Tartu Maakohtu 20.10.2011 otsusega mõisteti Leo Kunman süüdistuses KarS § 209 lg 2 p 3 järgi ning süüdistuses KarS § 25 lg 1 ja 2 ning § 212 lg 1 järgi õigeks. Sama otsusega mõisteti J. Kunman süüdistuses KarS § 209 lg 2 p 3 järgi õigeks, kuid tunnistati süüdi KarS § 25 lg 1 ja 2 – § 209 lg 1 järgi ja karistati rahalise karistusega 100kordses päevamääras, s.o 320 eurot. Maakohus arutas L. Kunmanile ja J. Kunmanile KarS § 209 lg 2 p 3 järgi esitatud süüdistust selles, et 02.07.2009 esitas L. Kunman ERGO Kindlustuse AS-le kahjuteate selle kohta, et 29.06.2009 kell 8.30 toimus tema poolt juhitud sõidukiga KIA Sorento, reg.nr XXX XXX , Harjumaal, Lagedil liiklusõnnetus. L. Kunmanil oli ERGO Kindlustuse AS-ga sõlmitud sõidukikindlustusleping nr 40403033 perioodiks 11.05.2009 kuni 10.05.
6. L. Kunmani esitatud kahjuteate alusel on ERGO Kindlustuse AS registreerinud liiklusõnnetuse toimumise kohta kahjujuhtumi nr LV
7. Kahjujuhtumi materjalide kohaselt on L. Kunman avaldanud soovi kindlustushüvitise maksmiseks remondifirmale ja sõiduk KIA Sorento, reg.nr XXX XXX , on remonditud vastavalt L. Kunmani soovile OÜ-s Tomico, mille kohta J. Kunman on esitanud ERGO Kindlustuse AS-le 12.08.2009 arve nr 44-/09, mille kohaselt on OÜ-s Tomico teostatud sõiduki esikapoti, vasaku esitiiva, esistange ja tiivaäärelaiendi värvimistööd, esiraua kinnituste remont ja taastamine ning vasaku esitule vahetus. 2 Tegelikkuses kõiki 12.08.2009 arves nr 44-/09 märgitud töid, sealhulgas esiosa remonttöid (2625,00 krooni), vasaku esitule vahetust (4554,00 krooni) ja esikapoti, vasaku esitiiva, esistange ja tiivaäärelaiendite värvimistöid (10 230,00 krooni) OÜ Tomico poolt KIA Sorentole, reg.nr XXX XXX , ei teostatud. L. Kunman, teades, et J. Kunmani poolt esitatud 12.08.2009 arves nr 44-/09 kirjeldatud remonttöödest eelnimetatud töid ei teostatud, teavitas kokkuleppel J. Kunmaniga 13.08.2009 esitatud kirjalikus kinnituses ERGO Kindlustuse ASle, et on sõiduki KIA Sorento, reg.nr XXX XXX , võtnud 10.08.2009 remonditult OÜ-lt Tomico vastu ja pretensioone ei oma. L. Kunman ja J. Kunman lõid seeläbi kindlustusandjale ebaõige ettekujutuse KIA Sorento, reg.nr XXX XXX , osas arves toodud remonttööde teostamisest ning kindlustushüvitise väljamaksmise kohustuse tekkimisest, mille tulemusena ERGO Kindlustuse AS kandis 14.08.2009 OÜ Tomico arvele kindlustushüvitise ka nende J. Kunmani poolt 12.08.2009 esitatud arves nr 44-/09 kirjeldatud remonttööde eest, mida tegelikult ei teostatud, sh esiosa remonttööde eest 2625,00 krooni, vasaku esitule vahetuse eest 4554,00 krooni ja esikapoti, vasaku esitiiva, esistange ja tiivaäärelaiendite värvimistööde eest 10 230,00 krooni. Seega lõid L. Kunman ja J. Kunman grupis ERGO Kindlustuse AS-le tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse ja said alusetut varalist kasu ERGO Kindlustuse AS-lt tasuna remondi eest summas 17 409,00 krooni. Veel süüdistati L. Kunmani KarS § 25 lg 1, 2 – § 212 lg 1 järgi selles, et tema, olles sõlminud ERGO Kindlustuse AS-ga sõidukikindlustuslepingu nr 40403033 perioodiks 11.05.2009 kuni 10.05.2010, esitas 11.01.2010 ERGO Kindlustuse AS-le kahjuteate selle kohta, et 08.01.2010 kell 16.15 toimus tema poolt juhitud sõidukiga KIA Sorento, reg.nr XXX XXX , Harjumaal Tallinna ringteel, Kurna lähedal liiklusõnnetus. Kahjuteate alusel on ERGO Kindlustuse AS registreerinud liiklusõnnetuse toimumise kohta kahjujuhtumi nr LV
8. Kahjujuhtumi materjalide kohaselt avaldas L. Kunman soovi, et kindlustushüvitis makstakse remondifirmale ja sõiduk remonditaks OÜ-s Tomico. Kahjujuhtumi käsitlemise käigus on J. Kunman OÜ Tomico nimel esitanud 27.01.2010 ERGO Kindlustuse AS-le KIA Sorento, reg.nr XXX XXX, taastamisremondi eelkalkulatsioonid nr 14, mille kohaselt tuleb 08.01.2010 kindlustusjuhtumi tagajärjel teostada muuhulgas parema udutule vahetus (1010,96 krooni), esiraua vahetus (5847,50 krooni) ning eeltööd ja värvimine esistange ja kapoti osas (4600,00 krooni). Kahjujuhtumi nr LV06100161 materjalidest nähtub, et 08.01.2010 kindlustusjuhtumi käigus ei tekkinud sõidukile KIA Sorento, reg.nr XXX XXX , selliseid vigastusi, mis tinginuks eelnimetatud remonttööde teostamist ja kindlustushüvitise maksmist ning osaliselt on nimetatud vigastused tekkinud sõidukil KIA Sorento, reg.nr XXX XXX , 29.06.2009 toimunud liiklusõnnetuse tagajärjel ning nende remondi eest on ERGO Kindlustuse AS juba OÜ-le Tomico tasunud 14.08.
9. L. Kunman kinnitas OÜ Tomico 27.01.2010 eelkalkulatsioonis nr 14 märgitud vigastuste tekkimist 08.01.2010 kindlustusjuhtumi tagajärjel ning teades, et need tegelikkuses ei ole tekkinud selle kindlustusjuhtumi tagajärjel, püüdis L. Kunman koos J. Kunmaniga luua kindlustusandjale kindlustusjuhtumi toimumise ehk selle tagajärjel tekkinud vigastuste kohta ebaõiget ettekujutust, eesmärgiga saada alusetut kindlustushüvitist J. Kunmanile remonttööde teostamise eest sõiduki vigastuste osas, mis ei olnud tekkinud 08.01.2010 kindlustusjuhtumi tagajärjel ja mille eest oli ERGO Kindlustuse AS juba osaliselt kindlustushüvitise 14.08.2009 välja maksnud. J. Kunman osutas süüdistuse kohaselt L. Kunmani teole ainelist kaasabi, koostades ja esitades kahjujuhtumi nr LV06100161 menetlemisel kindlustushüvitise saamise eesmärgil ERGO Kindlustuse AS-le OÜ Tomico nimel 27.01.2010 KIA Sorento, reg.nr XXX XXX , taastamisremondi eelkalkulatsioonid nr 14, näidates ERGO Kindlustuse AS-le, et 08.01.2010 kindlustusjuhtumi tagajärjel tekkinud vigastuste tõttu tuleb sõidukil teostada muuhulgas parema udutule vahetus, esiraua vahetus ning eeltööd ja värvimine esistange ja kapoti osas. J. Kunman teadis, et 08.01.2010 kindlustusjuhtumi käigus ei tekkinud sõidukile KIA Sorento, 3 reg.nr XXX XXX , selliseid vigastusi, mis tinginuks eelnimetatud remonttööde teostamist ja kindlustushüvitise maksmist ning J. Kunman teadis ka seda, et osaliselt on nimetatud vigastused tekkinud sõidukil KIA Sorento, reg.nr XXX XXX , 29.06.2009 toimunud liiklusõnnetuse tagajärjel ning nende remondi eest on ERGO Kindlustuse AS juba OÜ-le Tomico tasunud 14.08.
10. L. Kunmani ja J. Kunmani poolt jäi kuritegu lõpule viimata nende tahtest mitteolenevatel põhjustel, kuna ERGO Kindlustuse AS-l tekkis kahtlus, et kindlustusvõtja on kindlustusandjale esitanud toimunud kindlustusjuhtumi asjaolude kohta valeandmeid. Süüdistatavad L. Kunman ja J. Kunman ei tunnistanud end maakohtus esitatud süüdistustes süüdi. Tuvastatud asjaolude põhjal jõudis maakohus veendumisele, et L. Kunmani ning J. Kunmani ei ole alust süüdistada KarS § 209 lg 2 p 3 järgi ning L. Kunmani KarS § 25 lg 1 ja 2 – § 212 lg 1 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises, mistõttu maakohus mõistis nad nimetatud süüdistustes õigeks. J. Kunmani poolt toimepandu, mis oli kvalifitseeritud KarS § 25 lg 1, 2, § 22 lg 3 ja § 212 lg 1 järgi tuli maakohtu hinnangul kvalifitseerida KarS § 25 lg 1 ja 2 – § 209 lg 1 järgi. Analüüsides L. Kunmani tegu temale esitatud süüdistuses KarS § 209 lg 2 p 3 järgi, asus maakohus seisukohale, et tõendamata on asjaolu, et isik oli teadlik remondiettevõtte poolt tegemata töödest. Maakohtu hinnangul oli usutav, et L. Kunman pööras auto kättesaamisel OÜ-st Tomico tähelepanu eelkõige esirauale, kuna nimetatud detaili kahjustus oli õnnetuse järgselt kõige enam märgatav, jättes tähelepanuta kapoti värvimistööd ja vasaku esitule vahetuse. Kui esiraud oli paigas ning J. Kunman kinnitas, et auto on korras, oli maakohtu arvates eluliselt usutav, et L. Kunman pidaski autot korrasolevaks. Auto kättesaamiskinnitust kirjutades ei soovinud L. Kunman maakohtu hinnangul luua kellelegi teadvalt vale ettekujutust tegelikest asjaoludest. Seega ei täitnud L. Kunman oma käitumisega
11. aasta augustis KarS § 209 lg 2 p-s 3 sätestatud kuriteo objektiivset koosseisu. J. Kunmani pettuslik tegu, mille tulemusena Ergo Kindlustuse AS sattus eksimusse ja tegi varakäsutuse, seisnes süüdistuse kohaselt 12.08.2009 Ergo Kindlustuse AS-le arve esitamises sõiduki taastamisremonttööde maksumuse kohta summas 20 638 krooni. Nimetatud arve esitamise aluseks oli kindlustusandja poolt 23.07.2009 kindlustusvõtjale, s.o L. Kunmanile adresseeritud teade, et kindlustusandja on nõus tasuma remondi eest 24 254 krooni, millist summat hiljem remondiettevõtte OÜ Tomico ja kindlustusandja esindaja vahelistes läbirääkimistes korrigeeriti. Eeltoodu alusel leidis maakohus, et kannatanu oli ise teinud kindlaks kahju ja sellest tuleneva hüvitise suuruse ning kahju hindamise juures ei olnud keegi teda eksimusse viinud. Kannatanu varakäsutus, mis seisnes kahjuhüvitise väljamaksmises, põhines L. Kunmani ja Ergo Kindlustuse AS vahel sõlmitud kindlustuslepingul, mistõttu maakohus pidas oluliseks võtta arvesse kindlustuslepingu ja võlaõigusseaduse vastavaid sätteid. Maakohus leidis, et kannatanu varakäsutus tulenes sõidukikindlustuse lepingu alusel võetud kohustuse täitmisest. L. Kunman ega J. Kunman ei olnud esitanud kindlustusjuhtumi ega kahju suuruse kohta valesid või eksitavaid väiteid ega teinud tegusid, mis oleksid viinud kindlustusandja eksimusse. Seejuures märkis maakohus, et võlaõigusseaduse kahjukindlustust reguleerivatest sätetest ega lepingutingimustest ei tulene, et kahju hüvitamise eelduseks oleks kahjustatud asja parandamine. L. Kunman oli lepingupoolena taotlenud, et kahjuhüvitis makstaks välja kolmandale isikule – remondiettevõttele ja seda ongi J. Kunmani poolt esitatud arve alusel tehtud. Maakohus nõustus kaitsja argumentidega selle kohta, et arve ei ole tõend töö tegemise 4 kohta, mistõttu J. Kunmani ei saaks selle esitamisega seoses kelmuses süüdistada isegi juhul, kui remonttööde tegemine oleks tõepoolest eelduseks kahjuhüvitise väljamaksmiseks.
12. aasta jaanuaris aset leidnud kindlustuskelmuse katse ja sellele kaasaaitamise episoodi osas leidis maakohus, et olukorras, kus kindlustusvõtja L. Kunman toimis pärast kindlustusjuhtumi asetleidmist vastavuses kindlustuslepingu tingimustega, s.t esitas sõiduki kindlustusandjale ülevaatuseks, ei saanud ta pärast seda enam valeandmeid esitada ega ole seda ka teinud. Kindlustusandja on sõiduki ülevaatuse aktis 11.01.2010 auto vigastused fikseerinud ning need on ka pildistatud. Süüdistusest ei nähtu, millal toimus L. Kunmani poolt kinnitamine, et vigastused, mis süüdistuse kohaselt ei olnud tegelikkuses tekkinud 08.01.2010 kindlustusjuhtumi tagajärjel, on sellel ajal tekkinud. Teates kahjujuhtumist ei ole L. Kunman vigastusi kirjeldanud. Kui selleks kinnituseks pidada L. Kunmani vastust J.S. e-kirjale 04.03.2010, kus ta nõustus kannatanu poolt saadetud fotol nooltega näidatud vigastuste asukohtadega, oli maakohtu arvates usutav, et kuna L. Kunman ei mäletanud enam kõiki vigastusi, eriti nende asukohti auto esiosal, nõustus ta kindlustusandja poolt kindlakstehtud vigastustega. Maakohus leidis, et seega oli L. Kunmani poolt kindlustusjuhtumi toimumise kohta ebaõige ettekujutuse loomise katse toimepanemine seoses 08.01.2010 toimunud juhtumiga tõendamata. J. Kunmanile kindlustuskelmuse katsele kaasaaitamises esitatud süüdistuses asus maakohus seisukohale, et J. Kunman, esitades 27.01.2010 OÜ Tomico nimel Ergo Kindlustuse AS-le sõiduki KIA Sorento, reg.nr XXX XXX , taastamisremondi eelkalkulatsiooni, milles oli näidatud, et 08.01.2010 kindlustusjuhtumi tagajärjel tekkinud vigastuste tõttu tuleb sõidukil teostada muuhulgas eeltööd ja värvimine esistange ja kapoti osas 4600 krooni ulatuses, pani toime kelmuse, s.o KarS § 209 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo katse. Seejuures märkis maakohus, et J. Kunmanit ei saa süüdistada KarS § 212 lg 1 järgi kvalifitseeritava süüteo toimepanemisele suunatud tegudes, kuna tema ei saa olla KarS § 212 lg 1 sätestatud süüteo subjektiks, s.o kindlustushüvitise saajaks. Maakohus leidis, et J. Kunman ei loonud tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõiget ettekujutust parema udutule ja esiraua vahetuse osas, sest nimetatud detailide kahjustumine teise kindlustusjuhtumi käigus leidis tõendamist. Seega püüdis J. Kunman luua kannatanule teadvalt ebaõiget ettekujutust vaid selles, et sõiduki KIA Sorento, reg.nr XXX XXX , esikapoti paremasse serva ja vasakule tiivale on 08.01.2010 toimunud kindlustusjuhtumi tagajärjel tekkinud uuesti samasugused vigastused, millised OÜ Tomico oli
13. aasta suvel remontinud ja lisaks veel esikapotile, varasema värvikahjustusega samasse piirkonda uus mõlk. Eksperdiarvamusega, sõiduki vigastustest tehtud fotodega ja jälitusprotokolliga on tõendatud, et J. Kunman ei remontinud tegelikult
14. aasta suvel kapoti vigastusi ning esitas seetõttu 27.01.2010 eelkalkulatsioonis valeandmeid nende vigastuste remondi vajaduse kohta, soovides selle tulemusena saada Ergo Kindlustuse AS-lt alusetult suurema kindlustushüvitise väljamaksmist 4600 krooni ulatuses. Kuna hüvitise väljamaksmist ehk varakäsutust tegelikkuses ei toimunud, kannatanu ei saanud varalist kahju ega süüdlane kasu, jäi kuritegu lõpule viimata. Apellatsioonides esitatud taotluste sisu Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni süüdistatavate kaitsjad, kes taotlevad maakohtu otsuse osalist tühistamist, s.o osas, milles J. Kunman tunnistati süüdi ning karistati KarS § 25 lg 1, 2 – § 209 lg 1 järgi, ning uue otsuse tegemist, millega J. Kunman esitatud süüdistuses KarS § 25 lg 1, 2 – § 212 lg 1 järgi õigeks mõista. 5 Kaitsjad leiavad, et maakohus kohaldas otsust tehes ebaõigesti materiaalõigust, kuivõrd kindlustusõiguslikust suhtest tulenevalt ei saanud J. Kunman esitada Ergo Kindlustuse AS-le valeandmeid seoses 08.01.2010 toimunud kindlustusjuhtumiga. Remonditöökoda ei saa esitada teavet kindlustusjuhtumi kohta, vaid üksnes teavet seoses sõidukite vigastuste nimistuga ning remondi maksumusega. Selle mõistmiseks on vaja mõista remonditöökoja seisundit kindlustusõigussuhtes, täpsemalt selle puudumist. Kaitsjad selgitavad, et kindlustusleping on võlaõiguslik leping, millest tekivad kohustused ainult võlasuhtes olevatele isikutele. Kindlustusleping sõlmitakse kindlustusandja ja kindlustusvõtja vahel ning sellest ei teki ei otse ega kaude kohustusi remonditöökojale, kes pärast kindlustusjuhtumi toimumist kõrvaldab tekkinud kahju kindlustusvõtja tellimusel. Kindlustusjuhtumi tagajärjel saavad tekkinud kahju kindlaks määrata ja seega ka selle kohta üksteisele õiguslikult relevantselt kas õigeid või ebaõigeid andmeid esitada ainult kindlustusandja ja kindlustusvõtja. Remonditöökoja seisund jääb seejuures väljapoole kindlustuslepingu suhet. Eeltoodust tulenevalt ei oma remonditöökoja poolt kindlustusandjale edastatud taastamisremondi eelkalkulatsioon õiguslikku tähendust kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju kindlaksmääramisel. Remonditöökoda andis kindlustusandjale teavet selle kohta, missugused vigastused sõidukil on ning kui palju nende kõrvaldamine maksab. Seejuures ei saa remonditöökoda eristada sõiduki vigastusi hüvitamisele kuuluvateks ja hüvitamisele mittekuuluvateks – selle otsuse teeb kindlustusandja ja sellega mittenõustumisel on kindlustuslepingust tulenev vaidlus kindlustusandja ja kindlustusvõtja vahel. Teiseks on kaitsjad seisukohal, et seadusandja tahte kohaselt on kõik kindlustusandjale kindlustusjuhtumi kohta valeandmete esitamise läbi toimepandud kelmused ammendavalt reguleeritud KarS § 212 lg-s 1 ning ühelgi juhul ei ole võimalik isikut kindlustusandjale kindlustusjuhtumi kohta valeandmete esitamise osas süüdi mõista KarS § 209 lg 1 alusel. Kaitsjad leiavad, et KarS § 209 lg 1 ja § 212 lg 1 sätestatud kuriteod on üld- ja erinormi suhtes ning lex specialis derogat legi generali põhimõttest tulenevalt kuulub kohaldamisele erinorm. Eeltoodust tulenevalt kohaldas maakohus, tunnistades J. Kunmani süüdi KarS § 25 lg 1 ja § 209 lg 1 sätestatud kuriteo toimepanemises, ebaõigesti materiaalõigust. Süüdistusaktis kirjeldatud tegu ei ole ühelgi juhul inkrimineeritav J. Kunmanile. Siinkohal juhivad kaitsjad tähelepanu asjaolule, et J. Kunmanile ei ole inkrimineeritav KarS § 212 lg 1 sätestatud kuriteo täideviimine KarS § 21 lg 1 mõttes, kuna J. Kunmani isik ei oma vajalikku erisubjekti – kindlustusvõtja – kvaliteeti. Samuti ei ole J. Kunmanile inkrimineeritav viidatud kuriteole kaasaaitamine, kuna puudub täideviija, kelle teole oleks J. Kunman saanud kaasa aidata. Kolmandaks on kaitsjad seisukohal, et J. Kunman ei esitanud kindlustusandjale ebaõiget teavet. Kõik detailid, mis vigastatud olid, olid ka tegelikult vigastatud ning seega oli remonditöökoja poolt ERGO-le esitatud teave õige. Kaitsjad märgivad, et J. Kunmani süüdimõistmise põhjuseks said probleemid seoses esikapotikaane ja vasaku esitiivaga. Kaitsjad leiavad, et kriminaalasja juures olevate sõiduki fotodega on tõendatud, et pärast esimest kindlustusjuhtumit oli esikapotil täke ja pärast teist kindlustusjuhtumit ka mõlk. Pärast esimest kindlustusjuhtumit aktsepteeris kindlustusandja esikapoti remondi eespool viidatud täkke tõttu. See, kas esikapott remonditakse värvimise teel või muul viisil, on kindlustusvõtja ning remonditöökoja otsustada. Esikapotti ei värvitud, vaid see poleeriti. Teise kindlustusjuhtumiga tekkis esikapotile mõlk, mis oli eelviidatud täkkest suurem vigastus ja selle tõttu tuli kapotti uuesti remontida. Seda tõendab kaitsjate hinnangul ka 08.03.2010 asuv ERGO garantiikiri koos remonditöökoja eelkalkulatsiooniga. Pärast kriminaalasja alustamise avalduse esitamist 08.03.2010 tegi kindlustusandja garantiikirja andes otsuse, et esikapoti remont pärast teist kindlustusjuhtumit on vajalik – see otsus ei olnud mingil juhul tehtud eksimuses olles, sest selleks ajaks olid kindlustusandjale igal juhul teada kõik asjaolud, ka need, mis teda väidetavalt eksitasid. J. Kunman OÜ Tomico 6 esindajana esitaski kindlustusandjale eelkalkulatsiooni, millel oli näidatud esikapoti remondi hind. Kuna asjas kogutud tõendite põhjal oligi esikapoti remont peale teist kindlustusjuhtumit vajalik, siis ei esitanud J. Kunman valeandmeid ja kindlustusandja on seda ka kinnitanud, andes garantii esikapoti remonditööde hüvitamise eest tasumise kohta. Vasaku esitiiva osas on kaitsjad seisukohal, et see ei ole teise kindlustusjuhtumi kontekstis üldse oluline, sest selle remonti ei ole teise kindlustusjuhtumiga seoses kunagi taotletud ja seega ei saanud ERGO selles osas ka eksimusse sattuda. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni ka riigiprokurör, kes palub maakohtu otsuse L. Kunmani ja J. Kunmani õigeksmõistmises KarS § 209 lg 2 p 3 järgi ja L. Kunmani õigeksmõistmises KarS § 25 lg 1, 2 – § 212 järgi ning J. Kunmani teo ümberkvalifitseerimises ja tema süüdimõistmises KarS § 25 lg 1, 2 – § 209 lg 1 järgi tühistada ning mõista L. Kunman süüdi KarS § 209 lg 2 p 3 ja § 25 lg 1, 2 – § 212 järgi ja J. Kunman KarS § 209 lg 2 p 3 ja § 25 lg 1, 2, § 22 lg 3 – § 212 järgi. Riigiprokurör leiab, et maakohus on andnud faktilistele asjaoludele eksliku hinnangu ning seetõttu kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Riigiprokurör juhib tähelepanu asjaolule, et L. Kunmani ütlused esimese kindlustusjuhtumi järgsete sündmuste kohta on vastuolus kogutud tõendite, sh tunnistaja I.K. ütlustega. Maakohus jättis tähelepanuta, et kriminaalasjas on tuvastatud, et esimese kahjujuhtumi menetleja I.K. adresseeris 23.07.2009 L. Kunmanile kirja, millega teavitati L. Kunmanit, et remondiettevõtte poolt esitatav arve tasutakse pärast sõiduki remonttööde lõpetamist ja sõiduki üleandmist omanikule või valdajale. Kirja kohaselt tuleb koos arvega ERGO Kindlustuse AS-le esitada ka sõiduki valdaja kirjalik kinnitus, et sõiduki remonttööd on teostatud. Asjaolu, et VÕS-s ega ERGO Kindlustuse AS kindlustuslepingu lisaks olevate sõidukikindlustuse tingimustes ei ole märgitud, et sõiduki taastamise puhul makstakse kahjuhüvitis välja pärast taastamisremondi lõpuleviimist ning et taastamisremondi teostamisel remonditöökojas, mis ei ole ERGO Kindlustuse AS lepingupartner, tuleb kindlustusvõtjal pärast remonti kirjalikult kinnitada, et taastamine on teostatud, ei saa riigiprokuröri arvates olla süüdistatavate õigeksmõistmise aluseks. Riigiprokuröri hinnangul on oluline see, et nii J. Kunman kui ka L. Kunman olid teadlikud ja aktsepteerisid ERGO Kindlustuse AS tingimust, et kindlustushüvitise väljamakse taastamiskulude hüvitamiseks tehakse siis, kui sõiduki taastamisremont on lõpule viidud arvel näidatud ulatuses ning samuti olid süüdistatavad teadlikud sellest, et kindlustushüvitis makstakse välja, kui koos arvega on esitatud L. Kunmani kirjalik kinnitus, et ta on remonditult sõiduki kätte saanud. Asjas on tuvastatud, et J. Kunman ja L. Kunman käitusid kindlustushüvitise saamiseks eeltoodud tingimustele vastavalt, esitades 13.08.2009 ERGO Kindlustuse AS-le kindlustusandja poolt kindlustushüvitise osas väljamakse tegemiseks nõutud dokumendid, s.o arve teostatud taastamisremondi tööde kirjeldusega, mille hulgas oli lõpuleviiduna kajastatud ka tegelikult teostamata töid 17 409 krooni ulatuses, ning L. Kunmani omakäelise kinnituse 10.08.2009 sõiduki remonditult kättesaamise kohta. Tunnistaja I.K. on kinnitanud, et nimetatud dokumendid olid aluseks hüvitise väljamakse otsuse tegemisel ning kindlustushüvitise ülekandmisel. Eeltoodust ilmneb, et kannatanu viisid eksimusse J. Kunmani poolt esitatud arve ja L. Kunmani poolt esitatud omakäeline kinnitus, millega jäeti kindlustusandjale mulje, et kõik arvel näidatud remonttööd on teostatud. Eksimuse tõttu tegi kannatanu varakäsutuse, mille tulemusena said süüdistatavad varalist kasu 17409 krooni. Maakohtu seisukoha osas, mille kohaselt kannatanu tegi ise kindlaks kahju ja sellest tuleneva hüvitise suuruse, märgib riigiprokurör, et süüdistatavatele ei ole ette heidetud mitte kahjujuhtumi toimumise asjaolude kohta vale ettekujutuse loomist kahju suuremana näitamise kaudu, vaid KarS § 209 lg 2 p 3 kohast tegu, ehk isikute grupi poolt varalise kasu saamist pettuse teel. J. Kunmani ja L. Kunmani pettuslik tegu seisnes mitte arve esitamises summas 7 20638,80 krooni, vaid selles, et esitatud arvel oli näidatud, justkui oleks arve esitamise ajaks teostatud kõik arvel märgitud remonditööd. Riigiprokurör ei nõustu maakohtu poolt tuvastatuga selles, justkui oleks esimese kahjujuhtumi järgselt J. Kunman remontinud L. Kunmani sõiduki vasakut esituld ja oleksid usutavad süüdistatava väited, et ta oli arve esitamise ajaks tellinud arvel kajastatud vasaku esitule. Riigiprokurör leiab, et maakohus on seejuures jätnud tähelepanuta, et liiklustrassoloogia aktis on ekspert lugenud tuvastatuks sõiduauto vasakpoolse esitule reflektoril esineva mõra ja ka selle, et esitule kinnituskõrvadel ei esine remondile viitavaid tunnuseid ega vigastusi. Seega ei saa J. Kunmani kohtus antud ütlusi vasaku esitule remondi osas riigiprokuröri hinnangul pidada usaldusväärseks. Usaldusväärseks ei saa pidada J. Kunmani väiteid ka selles, et ta olevat garantiikirja saamise järgselt ülejärgmisel päeval tellinud Almelo OÜ-st vasaku esitule ja teinud ka ettemaksu, kuivõrd need ei ole asjas kogutud tõenditega kooskõlas. Riigiprokurör ei nõustu maakohtu seisukohaga, mille kohaselt on usutav, et L. Kunman ei olnud teadlik remondiettevõtte poolt tegemata töödest. Seejuures juhib riigiprokurör tähelepanu asjaolule, et kindlustusele esimese kindlustusjuhtumi järgselt avaldust tehes märkis L. Kunman, et juhtumi tagajärjel sai vigastada ka vasak tiib ja kapott. Seega pidi L. Kunman autot vastu võttes kindlasti tähelepanu pöörama, kas tema poolt avaldusel märgitud kapotivigastused olid remonditud. Samuti ei saa riigiprokuröri arvates usutavaks pidada, et L. Kunman ei märganud vasaku esitule vahetamata jätmist, kuna see kahjustus on selgesti märgatav. Eeltoodu alusel ei saa L. Kunmani ütlusi riigiprokuröri hinnangul pidada usaldusväärseteks. L. Kunman oli teadlik tegemata remonditöödest, mida kinnitavad L. Kunmani ja J. Kunmani 08.03.2010 telefonikõne eristus ning L. Kunmani telefonivestlused kindlustusuurija A.K. . Teises kuriteoepisoodis on riigiprokurör seisukohal, et L. Kunmani poolt kindlustuskelmuse katse toimepanemine koos J. Kunmaniga on tõendatud. Seejuures on riigiprokurör seisukohal, et L. Kunman oli teadlik, et taastamiskulude suurus kajastatakse J. Kunmani poolt koostatavas OÜ Tomico pakkumises ehk eelkalkulatsioonis, mille alusel saab kindlustusandja kahju suuruse kindlaks teha. Riigiprokurör ei nõustu kohtu seisukohaga, mille kohaselt sai hüvitamisele kuuluv kahju tuvastatud kindlustusandja poolt sõiduki ülevaatuse teostamisega ja seega ei saanud L. Kunman pärast seda enam valeandmeid esitada. L. Kunman kindlustusvõtjana oli kohustatud esitama kindlustusandjale kõik dokumendid kahju tekkimise põhjuste ja selle suuruse kohta ning alles seejärel oli kindlustusandjal võimalik teha kindlaks hüvitamisele kuuluv kahju. Riigiprokurör märgib, et käesoleval juhul on kindlustusjuhtumi kohta ebaõigeid andmeid esitatud kahju suuruse osas. Seejuures on sõiduki taastamiseks vajalike kulutuste kohta valeandmeid esitatud J. Kunmani poolt esitatud eelkalkulatsioonis, kusjuures eelkalkulatsioon on käsitletav dokumendina kahju suuruse kohta, mida kindlustusvõtja on kohustatud kindlustusandjale kahju suuruse kindlakstegemiseks esitama. J. Kunmani poolt esitatud eelkalkulatsioonis moonutati asjaolusid, näidates kahju suuremana, kui see tegelikult oli, et saada suuremat hüvitist. Riigiprokuröri arvates ei vabasta L. Kunmani kindlustuskelmuse katse toimepanemisest asjaolu, et mitte tema, vaid J. Kunman esitas kindlustusandjale ebaõigeid andmeid kahju suuremana näitamiseks. J. Kunman ja L. Kunman püüdsid ühiselt ja kooskõlastatult luua kindlustusandjale ebaõiget ettekujutust toimunud kindlustusjuhtumi kahju asjaolude, s.o suuruse kohta. Seejuures seisnes L. Kunmani osa pettusliku teo toimepanemisel avalduse esitamises kindlushüvitise saamise eesmärgil ning selles, et vastavalt L. Kunmani ja J. Kunmani eelnevale kokkuleppele avaldas L. Kunman kindlustusandjale soovi, et taastamisremont teostataks OÜ-s Tomico ja kahju suuruse avaldaks kindlustusandjale OÜ Tomico eelkalkulatsioonide kaudu J. Kunman. J. Kunmani osa seisnes OÜ Tomico nimel kindlustusandjale remondikalkulatsioonide esitamises ja nendes väärate andmete kajastamises 8 suurema kahjuhüvitise saamiseks. Seega täitis mõlema süüdistatava süüteopanus ühiselt kindlustuskelmuse katse objektiivsed tunnused, mis seisnes ebaõigete andmete esitamises kindlustusjuhtumi toimumise asjaolude kohta, mis jäi katsestaadiumisse. Kuna aga kindlustuskelmuse subjektiks saab olla üksnes vastutust loova erilise isikutunnusega isik, s.o kindlustusvõtja L. Kunman, on J. Kunmani tegu kvalifitseeritud osavõtjana KarS § 22 lg 3 alusel. Samuti ei nõustu riigiprokurör maakohtuga selles, et ei ole tõendatud J. Kunmani ja L. Kunmani ühine ja kooskõlastatud tegutsemine, kuna L. Kunman ei olnud pettusest teadlik. Riigiprokurör leiab, et L. Kunmani sellekohased ütlused ei ole usaldusväärsed, kuivõrd need on vastuolus asjas kogutud muude tõenditega. Riigiprokurör ei jaga maakohtu seisukohta ka selles, et esiraua lisamisega eelkalkulatsiooni ei loodud süüdistatavate poolt kannatanule ebaõiget ettekujutust, et näidata kahju suuremana ja saada suuremat hüvitist. Kriminaalasjas uuritud tõenditega on tuvastatud, et 08.01.2010 kahjujuhtumis sai esikaitseraud vigastada. Teisalt on kriminaalasja materjalidega tuvastatud, et nimetatud vigastus oli sedavõrd väike, et ei eeldanuks detaili väljavahetamist. Seetõttu leiab riigiprokurör, et esikaitseraua vahetamise lisamine eelkalkulatsiooni ei olnud põhjendatud ega vajalik. Kuivõrd kriminaalasjas on tuvastatud, et J. Kunman ja L. Kunman on KarS § 209 lg 2 p 3 kirjeldatud süüteo tulemusel saanud vara 17 409 krooni ehk 1112 euro ja 64 senti, taotleb prokurör selle summa süüdistatavatelt väljamõistmist KarS § 831, § 84 ja § 85 lg 1 alusel riigi omandisse. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtu istungil jäid süüdistatav J. Kunman ja kaitsjad esitatud apellatsiooni juurde ning palusid see rahuldada. Prokuröri apellatsiooni palusid J. ja L. Kunman ja kaitsjad jätta kui põhjendamatu, rahuldamata. Prokurör palus Tartu Maakohtu otsuse tühistada täies ulatuses ja teha uue otsuse, millega tunnistada J. ja L. Kunman süüdi prokuröri poolt koostatud süüdistusaktis toodud ulatuses. J. Kunmani kaitsjate apellatsioonile vaidles prokurör vastu ja palus see jätta rahuldamata. Ringkonnakohus, kuulanud ära L. ja J. Kunmani, kaitsjad, prokuröri ning tutvunud kõigi kriminaalasja materjalidega leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning tulenevalt

§ 342

lg 3 p 1 ei pea ringkonnakohus vajalikuks selles toodud põhjendusi käesolevas otsuses korrata.

1. juunil 2009 toimunud avariiga seotud kuriteoepisood. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt süüdistati L. ja J. Kunmanit selles, et nemad lõid grupis ERGO Kindlustuse AS-le teadvalt tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse, mille tulemusena said alusetult varalist kasu 17 409 krooni. Seejuures tuleneb süüdistusest, et teona, millega J. Kunman lõi ERGO Kindlustuse AS esindajates ebaõige ettekujutuse tegelikest asjaoludest, saab vaadelda J. Kunmani poolt arve esitamist kindlustusseltsile, milles L. Kunmani sõidukile teostatud remonttööde maht oli näidatud tegelikkusest suuremana. L. Kunmani teona on aga vaadeldav see, et ta esitas ERGO Kindlustuse AS esindajatele kinnituse OÜ Tomicolt (J. Kunmanilt) talle kuulunud sõiduki kätte saamise ja pretensioonide mitte omamise kohta, kuigi oli teadlik, et remonttöid teostati vähemas mahus, kui oli märgitud kindlustusseltsile esitatud arvel. Oma ülaltoodud pettuslike tegudega lõidki L. ja J. Kunman tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutise ERGO Kindlustuse AS-le, mille tulemusena viimane tegi varakäsutuse ka nende tööde osas, mida tegelikkuses ei teostatud ja seeläbi said süüdistatavad alusetult varalist kasu. 9 Ringkonnakohus, nõustudes maakohtuga, leiab, et kuivõrd süüdistusest nähtuvalt peteti ERGO Kindlustuse AS-i ja kindlustusseltsi poolne varakäsutus, mis seisnes kahjuhüvitise väljamaksmises, tulenes L. Kunmani ja ERGO Kindlustuse AS-i vahel sõlmitud kindlustuslepingust, siis tuleb L. ja J. Kunmani süüküsimuse otsustamisel analüüsida VÕS vastavaid sätteid. Kindlustuslepingu mõiste on toodud VÕS § 422 lg 1 ja selle kohaselt kohustub kindlustuslepinguga üks isik (kindlustusandja) kindlustusjuhtumi toimumisel hüvitama kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju või maksma kokkulepitud rahasumma ühekordselt või osadena või täitma lepingu muul kokkulepitud viisil (kindlusandja täitmise kohustus). Teine isik (kindlustusvõtja) kohustub tasuma kindlustusandjale kindlustusmakseid. Seega on kindlustuslepingu mõiste avatud kindlustusandja ja kindlustusvõtja põhikohustuste kaudu. Nimetatud kohustustele vastandub teise lepingupoole õigus nõuda vastavate kohustuste täitmist. Seega, kuivõrd L. Kunmanil oli sõlmitud ERGO Kindlustuse AS-ga sõidukikindlustus, siis oli ERGO Kindlustuse AS-l õigus nõuda L. Kunmanilt kindlustusmaksete tasumist ja kohustus kindlustusjuhtumi esinemisel hüvitada L. Kunmanile kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju. L. Kunmanil oli aga kohustus tasuda kindlustusmakseid ja õigus nõuda kindlusandjalt kindlustusjuhtumi esinemisel tekkinud kahju hüvitamist. Kriminaalasjas ei ole vaidlust, et
2. juunil 2009 toimus L. Kunmani poolt juhitud sõiduki kokkupõrge metskitsega. Vaidlust ei ole ka selles, et tegemist oli Sõidukikindlustuse tingimused (edaspidi Tingimused) §-dest 6 ja 13 lg 2 tuleneva kindlustusjuhtumiga. Tingimuste § 16 lg-s 3 sätestatu alusel esitas L. Kunman ERGO Kindlustuse AS-le teate kahjujuhtumi toimumisest ning on esitatud teates kirjeldanud kahju tekkimise põhjuseid ning nimetanud ära ka tekkinud vigastused. Samuti on L. Kunman esitanud sõiduki ülevaatuseks kindlustusandjale. Tingimuste § 17 lg 1 p 2 kohaselt peab kindlustusandja alustama viivitamatult kindlustusjuhtumi käsitlust alates kindlustusvõtja kirjaliku avalduse saamist. Eeltoodust lähtudes alustaski kindlustusselts kindlustusjuhtumi käsitlust avades kahjutoimiku nr LV06093507 ning teostades
3. juulil 2009 sõiduki ülevaatuse. Samuti koostati sõiduki ülevaatuse akt, kus on äranäidatud L. Kunmani sõidukil esinenud vigastused. VÕS § 489 lg 1 kohaselt peab kindlustusandja viivitamata tegema kindlaks hüvitamisele kuuluva kahju. Ka Tingimuste § 17 lg 2 kohaselt peab kindlustusandja pärast kindlustusjuhtumi käsitluse alustamist tegema kindlaks hüvitamisele kuuluva kahju suuruse. Ülaltoodud alusel saab teha ühese järelduse, et kahju kindlakstegemine kuulub otseselt kindlustusandja kohustuste hulka. Kuidas hüvitamisele kuuluv kahju kindlaks tehakse, on ringkonnakohtu arvates kindlustusandja sisemise töökorralduse otsustada. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhtumil on kindlustusselts kahju kindlakstegemisel fikseerinud sõidukil esinenud vigastused ning lähtunud kahju suuruse kindlaksmääramisel OÜ Tomico poolt
4. ja 29 juulil 2009 esitatud sõiduki remondi eelkalkulatsioonidest. Tähelepanuvääriv on seejuures asjaolu, et ERGO Kindlustuse AS on aktsepteerinud juba
5. juulil 2009 esitatud sõiduki remondi eelkalkulatsiooni, milles kahju suurus oli välja toodud suuremana kui seda
6. juulil 2009 esitatud eelkalkulatsioonis. 10 Nimetatud asjaolu nähtub ERGO Kindlustuse AS otsusest kahjujuhtumis (Sõidukikahjust) nr LV06093507, milles kindlustusselts
7. juulil 2009 teatab, et on nõus tasuma L. Kunmani sõiduki remondi eest 24 254 krooni, millest on juba mahaarvatud omavastutus 3000 krooni.
8. juulil on OÜ Tomico esitanud lõpliku remonttööde eelkalkulatsiooni L. Kunmani sõidukil esinenud vigastuste maksumuse kohta, mida ERGO Kindlustuse AS on samuti aktsepteerinud, makstes OÜ Tomico poolt
9. augustil 2009 esitatud arve alusel nimetatud osaühingule
10. augustil 2009 välja 20 638.80 krooni. Ülaltoodust nähtuvalt saab ringkonnakohtu arvates teha järelduse, et ERGO Kindlustuse AS-i esindajad tegid hiljemalt
11. augustiks 2009 kindlaks nii kindlustusjuhtumi toimumise kui ka hüvitamisele kuuluva kahju suuruse (I kd tl 61). Vastavalt VÕS § 450 lg 1 muutub kindlustusandja lepingu täitmise kohustus sissenõutavaks kindlustusjuhtumi toimumise ja kindlustusandja täitmise ulatuse kindlaksmääramiseks vajalike toimingute lõpetamisega. Ringkonnakohus leiab, et kohustuse sissenõutavaks muutumine tähendab tulenevalt VÕS § 422 lg 1, et kindlustusandjal tekkis kohustus hüvitada kindlustusvõtjale kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju ning L. Kunmanil tekkis õigus nõuda kahju hüvitamist kindlustusandja poolt. Kuivõrd
12. augustiks 2009 oli kindlustusselts lõpetanud kõik kahju ulatuse kindlaksmääramiseks vajalikud toimingud, siis tulenevalt VÕS §-st 450 lg 1 ongi ERGO Kindlustuse AS täitnud oma kohustuse L. Kunmani ees ning hüvitanud talle (OÜ Tomico) liiklusjuhtumi tagajärjel tekkinud kahju. Kriminaalasjas ei ole kogutud ühtki tõendit, mis kinnitaksid, et L. Kunman või J. Kunman oleksid esitanud ERGO Kindlustuse AS-i esindajatele kindlustusjuhtumi esinemise või sõidukil tekkinud vigastuste kohta tegelikkusele mittevastavaid väiteid mis oleksid viinud kindlustusseltsi esindajad eksimusse. Ringkonnakohus leiab, et ERGO Kindlustus AS poolne varakäsutus tulenes seega otseselt L. Kunmani ja ERGO Kindlustuse AS vahel
13. mail 2009 sõlmitud sõidukikindlustuslepingust ning seega oli L. Kunmanile kindlustushüvitise väljamaksmine kooskõlas seadusega. Ringkonnakohtu arvates on L. ja J. Kunmanile prokuröri poolt süüdistuse esitamise eelduseks asjaolu, et kuigi ERGO Kindlustuse AS hüvitas L. Kunmanile kogu tema sõiduki taastamiseks tehtavate remonttööde kulud, siis tegelikkuses väljamakstud summa ulatuses remonttöid ei teostatud ning seetõttu said süüdistatavad alusetut varalist kasu. Esmalt peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et kohtu arvates on prokuröri taoline arutluskäik vastuoluline. Ringkonnakohtu arvates saab süüdistuse loogikast (L. Kunmanile ei esitatud süüdistust KarS § 212 lg 1 järgi) teha järelduse, et riiklik süüdistus aktsepteerib ERGO Kindlustuse AS poolt L. Kunmanile väljamakstud kahjuhüvitise seaduslikkust. Jaatades ühelt poolt L. Kunmanile kahjuhüvitise väljamaksmise seaduslikkust, leiab riiklik süüdistus ometi, et väljamakstud seadusliku kahjuhüvitise alusel on L. ja J. Kunman saanud ebaseaduslikku kasu. Kuivõrd L. ja J. Kunmanile etteheidetavad pettuslikud teod on seotud nimelt remonttööde teostamisega, siis tuleb ringkonnakohtu arvates esmalt vastata küsimusele, kas nimetatud remonttööde teostamine on puutumuses L. Kunmanile kindlustushüvitise väljamaksmisega. 11 Ringkonnakohus leiab, et sellele küsimusele tuleb vastata eitavalt. Ülal jõudis ringkonnakohus järeldusele, et ERGO Kindlustuse AS maksis L. Kunmanile kindlustushüvitise välja seaduslikel alustel ning L. Kunmanil oli seaduslik õigus nimetatud kindlustushüvitise saamiseks. Seega oli 20 638.80 krooni väljamaksmine L. Kunmanile seaduslik. Apellatsioonis leiab prokurör, et L. ja J. Kunmani süüküsimuse lahendamisel on oluline süüdistatavate teadlikkus ERGO Kindlustuse AS tingimusest, et kindlustushüvitise väljamakse tehakse siis, kui sõiduki taastamisremont on lõpule viidud arvel näidatud ulatuses ja kui selle kohta on esitatud L. Kunmani kirjalik kinnitus. Ringkonnakohus prokuröri taolise väitega ei nõustu. Ringkonnakohtule on mõistetamatu, millisele seadusele tuginedes väidab prokurör, et kindlustushüvitise väljamaksmine on seatud sõltuvusse tekkinud kahju kõrvaldamisega, s.o taastamisremondi lõpuleviimisega. Ringkonnakohtu arvates on kindlustusseltsi poolt L. Kunmanile esitatud kinnituse nõue vaadeldav kindlustusseltsi siseprotseduurina kindlustamaks end hilisemate pretensioonide eest, kuid taoline kinnituse nõue ei tulene seadusest. Kindlustushüvitise väljamaksmine on vastavalt VÕS-le seatud sõltuvusse kahest asjaolust – kindlustusjuhtumi esinemisest ja kindlustusandja täitmise ulatuse kindlaksmääramisest. Mingeid teisi tingimusi kindlustushüvitise väljamaksmiseks seadus ei sea. Eeltoodust saab ringkonnakohtu arvates teha järelduse, et kindlustushüvitise saamine ja selle väljamaksmine ei ole seatud sõltuvusse kindlustusjuhtumi tagajärjel tekkinud kahjustuste kõrvaldamisest. Ringkonnakohtu arvates kinnitavad taolist järeldust ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi vastavasisulised lahendid. Nii on Riigikohtu tsiviilkolleegium oma otsuses nr 3-2-1-113-08 p 15 leidnud, et kahju hüvitamise põhimõtetest (nt VÕS §-st 127) ega VÕS §-st 132 ei tulene, et kahjustatud isik peab kindlustushüvitise saamiseks kindlustusobjekti taastama. Kindlustusjuhtumi tõttu kindlustusvõtjale tekkinud kahju tuleb hüvitada. Üldjuhul ei saa kahjuhüvitise suurus sõltuda sellest, kuidas kindlusvõtja hüvitist kasutab. Sarnasele seisukohale on tsiviilkolleegium jõudnud oma lahendis 3-2-1-139-05 p 12, millises kolleegium on leidnud, et varakahju suurust hinnatakse LKS § 47 lg-st 2 tulenevalt kahjustatud vara maksumuse või taastamiskulude kohta esitatud andmete ja tõendite alusel. Nendes sätetes ei ole öeldud, et kannatanu peaks olema hävinenud asja asemel muretsenud uue asja või siis kahjustatud asja taastanud. Nimetatud lahendis on tsiviilkolleegium lahendanud varakahju hüvitamist küll Liikluskindlustusseadusest lähtudes, kuid ringkonnakohtu arvates on nimetatud põhimõtted kohaldatavad ka käesolevas kriminaalasjas. Kuivõrd ERGO Kindlustuse AS maksis L. Kunmanile kindlustushüvitise välja seaduslikul alusel ja selle väljamaksmine ei olenenud L. Kunmanile kuulunud sõiduki remonttöödest, siis puudus L. ja J. Kunmanil ka võimalus luua ERGO Kindlustuse AS esindajates tegelikest asjaoludest ebaõiget ettekujutust. Ringkonnakohus leiab, et kuna L. ja J. Kunman ei pannud toime ühtki pettuslikku tegu, mille tõttu ERGO Kindlustuse AS esindajad sattusid eksitusse ning tegid varakäsutuse, makstes L. Kunmanile (OÜ Tomico) välja 20 638.80 krooni tulenevalt ERGO Kindlustuse AS-i ja L. 12 Kunmani vahel sõlmitud lepingust, siis puudub süüdistatavate käitumises kelmuse kuriteokoosseis ning maakohus on L. ja J. Kunmani nimetatud kuriteoepisoodis õigustatult õigeks mõistnud.
14. jaanuaril 2010 toimunud avariiga seotud kuriteoepisood.
15. jaanuaril 2010 toimunud avariiga seoses süüdistatakse L. Kunmani kindlustuskelmuse katses ning J. Kunmani sellele kaasaaitamises. Seejuures käsitleb riiklik süüdistus J. Kunmani pettusliku teona seda, et viimane esitas OÜ Tomico esindajana
16. jaanuaril 2010 Ergo Kindlustuse AS-le sõiduki Kia Sorento taastamisremondi eelkalkulatsioonid nr 14, milles märkis auto vigastustena, mis tuleb taastamisremondi käigus kõrvaldada, vigastusi, mis ei tekkinud
17. jaanuaril 2010 toimunud liiklusavarii käigus ning mis osaliselt tekkisid sõidukile
18. juunil 2009 toimunud liiklusavariis ning milliste kõrvaldamise eest oli ERGO Kindlustuse AS juba tasunud. L. Kunman pettusliku teona käsitleb prokurör aga süüdistatava kinnitust, et OÜ Tomico poolt eelkalkulatsioonis nr 14 märgitud vigastused tekkisid
19. jaanuaril 2010 toimunud liiklusavarii käigus, kuigi ta oli teadlik, et nimetatud vigastused ei tekkinud nimetatud liiklusavarii tagajärjel. Süüdistuse kohaselt püüdsid L. ja J. Kunman oma taolise tegevusega luua kindlustusandjale ebaõiget ettekujutust eesmärgiga saada alusetut kindlustushüvitist J. Kunmanile. KarS § 212 lg 1 ettenähtud kindlustuspettuse teine alternatiiv näeb ette vastutuse kindlustusjuhtumi toimumise kohta ebeõige ettekujutuse loomise eest kindlustusandjalt kindlustushüvitise saamise eesmärgil. Tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutise loomine on pettuslik tegu ehk petmine s.o tegevus, mis teadvalt tekitab teises isikus väärkujutlust. L. Kunmanile etteheidetav pettuslik tegu seisnes süüdistuse kohaselt selles, et ta kinnitas ERGO Kindlustuse AS esindajatele OÜ Tomico poolt eelkalkulatsioonides nr 14 märgitud vigastuste tekkimist
20. jaanuaril 2010 toimunud liiklusavariis. Samas ei nähtu L. Kunmanile esitatud süüdistusest ega ka prokuröri poolt maakohtu esitatud kohtuteesidest, milliste tegudega ja millal L. Kunman kindlustusseltsi esindajatele süüdistuses nimetatud kinnituse andis. Ringkonnakohtu arvates ei ole kriminaalasjas kogutud tõendeid, mis lubaksid väita, et L. Kunman oleks ERGO Kindlustuse AS-i esindajatele kinnitanud, et sõiduki vigastused millised J. Kunman on kandnud eelkalkulatsioonidesse nr 14 oleksid sõidukile tekkinud
21. jaanuaril 2010 toimunud avariis. J. Kunmani poolt on ERGO Kindlustuse AS-le
22. jaanuaril 2010 esitatud kaks sisuliselt identset remonttööde eelkalkulatsiooni ning nende erinevus seisneb vaid teostatavate tööde eest makstavas tasus (I kd tl 67,68). J. Kunmani ja ERGO Kindlustuse AS-i esindaja J.S. i vahelisest elektronkirjavahetusest nähtuvalt on J. Kunman esitanud
23. veebruaril 2010 sama kuupäeva ja numbriga (27.01.2010 nr 14) uue remonttööde eelkalkulatsiooni, milles esikaitseraua vahetus on asendatud selle remondiga ning vähendatud on värvimistööde hinda (I kd tl 77-79). Ülaltoodust järeldub, et L. Kunmani sõiduki remondi eelkalkulatsioonid esitas ning ERGO Kindlustuse AS-i esindajaga suhtles remontööde osas vaid J. Kunman. Ringkonnakohtu arvates puuduvad kriminaalasjas igasugused tõendid, mis lubaksid väita, et L. Kunman
24. jaanuaril ja
25. veebruaril 2010, mil J. Kunman esitas kindlustusseltsile 13 remonttööde kalkulatsioonid, oleks olnud teadlik remonttööde loetelust, mille J. Kunman eelkalkulatsiooni kandis. L. Kunman ise on nimetatud asjaolu eitanud. Ringkonnakohtu arvates ei lükka L. Kunmani taolisi ütlusi ümber teade, mille L. Kunman
26. jaanuaril 2010 esitas ERGO Kindlustuse AS-le kahjujuhtumi toimumise kohta, sest nimetatud teatel ei ole L. Kunman üldse kirjeldanud tema sõidukil esinenud vigastusi. Ringkonnakohus, nõustudes maakohtuga, leiab, et taolise kinnitusena ei saa vaadelda ka
27. märtsil 2010 saadetud vastust kindlustusseltsi esindaja J.S. i elektronkirjale. 3.märtsil 2010 on J.S. saatnud L. Kunmanile elektronkirja, milles palub täpsustada
28. jaanuaril 2010 toimunud liiklusõnnetuse tagajärjel sõidukile tekkinud kahju (vigastusi).
29. märtsil 2010, seega 2 kuud pärast avarii toimumist, on L. Kunman mälu järgi kirjeldanud, sõidukil pärast avariid esinenud vigastusi. L. Kunman on nimetanud nn kängururaua kõverdumist, udutule liikumist selle pesas, registreerimisnumbri deformeerumist. Ka on L. Kunman lisanud, et sõidukil olid vigastused auto esiosal, kuid nende asukohta ta ei mäleta. L. Kunman väidab, et kuivõrd ta ei mäleta sõiduki esiosal olevaid vigastusi, siis nõustub ta fotodel nooltega näidatud vigastuste asukohtadega. L. Kunmani nõustumist talle saadetud fotodel nooltega näidatud vigastustega, millised kattuvad
30. juunil 2009 liiklusavariis saadud vigastustega, ei saa ringkonnakohtu arvates vaadelda kui tema poolset kinnitust, et nimetatud vigastused on tekkinud nimelt
31. jaanuaril 2010 toimunud avarii käigus. Ringkonnakohus leiab, et L. Kunmani sellekohast lauset tuleb tõlgendada kui nõustumist kindlustuse esindajate poolt väljaselgitatud vigastuste ja nende asukohaga. Seejuures peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et J.S. ei ole oma nimetatud elektronkirjas taotlenudki L. Kunmanilt nimelt
32. jaanuaril 2010 toimunud liiklusavariis tekkinud vigastuste nimetamist või nende eristamist
33. juunil 2009 tekkinud vigastustest. Ka telefonivestluses ERGO Kindlustuse AS-i töötaja A.K. ei ole L. Kunman viimasele kinnitanud, et J. Kunmani poolt eelkalkulatsiooni kantud vigastused oleksid tekkinud kõik
34. jaanuaril
36. märtsil 2010 toimunud vestluse käigus on A.K. tundnud huvi, kas pärast
37. juunil 2009 toimunud avariid remonditi kõik sõidukil olnud vigastused ning L. Kunman on selgitanud, et kaitserauda väänati sirgeks. Samuti on selgitanud L. Kunman, et kapotil olid väikesed mõlgid ja kriimustused ning tema teada pahteldati need vigastused ära.
38. märtsil 2010 toimunud vestluse käigus on A.K. tundnud huvi samade vigastuste kohta ja avaldanud arvamust, et kindlustus ei taha ühe ja sama asja eest kaks korda maksta. L. Kunman on kindlustusseltsi esindajale vastanud, et ta ei mäleta enam millised vigastused 2009 suvel sõidukile tekkisid ning soovitab A.K. l rääkida sellel teemal töömehe endaga. Seega nähtub L. Kunmani vestlustest A.K. , et L. Kunman ei ole kindlustusseltsi esindajale kinnitanud, et sõidukil esinenud vigastused oleksid tekkinud nimelt
39. jaanuaril
40. Pigem saab toimunud vestlustest teha järelduse, et L. Kunman ei oska kirjeldada sõiduki vigastusi millised pärast millist avariid tekkisid. Kindlasti ei ole aga ringkonnakohtu arvates võimalik nimetatud telefonivestluste pinnalt teha tõsikindlat järeldust, nagu kinnitaks L. Kunman sõidukil esinenud vigastuste tekkimist
41. jaanuaril 2010 toimunud avarii käigus. Apellatsioonis on prokurör leidnud, et kuigi L. Kunman ei esitanud ise kindlustusseltsi esindajatele ebaõigeid andmeid sõiduki vigastuste kohta, ei vabastada see teda vastutusest, sest L. Kunman tegutses kindlustusandjale ebaõige ettekujutluse loomisel ühiselt ja kooskõlastatult J. Kunmaniga. Apellatsioonis esitatust saab järeldada, et nimetatud asjaolu loeb prokurör tõendatuks L. Kunmani ja J. Kunmani vahelistele telefonikõnedele tuginedes. 14 Ringkonnakohus prokuröri taolise väitega ei nõustu. Esmalt märgib ringkonnakohus, et J. Kunman esitas remonttööde eelkalkulatsioonid
42. jaanuaril ja
43. veebruaril 2010, seega tunduvalt varem, kui J. Kunman sai üldse kindlustusseltsi esindajalt teada kindlustusseltsi poolsetest pretensioonidest (
44. märts 2010) ning toimusid L. Kunmani ja J. Kunmani vahelised telefonivestlused. Ringkonnakohtule on seetõttu ka mõistetamatu, kuidas nimetatud telefonivestlused saaksid üldse kinnitada asjaolu, et kindlustusseltsile valeandmete esitamisel tegutsesid L. ja J. Kunman kooskõlastatult.
45. märtsil 2010 on L. Kunman kahel korral helistanud J. Kunmanile. Telefonivestluses mis on toimunud kell 10.24 on L. Kunman teavitanud J. Kunmani, et kindlustusseltsil on tekkinud kahtlus, et pärast
46. juunit 2009 toimunud avariid ei ole sõiduki kapotti tehtud (remonditud). Samas soovitab L. Kunman J. Kunmanile värvida kapott ära ilma kahjuhüvitist nõudmata, juhul kui nad (kindlusseltsi esindajad) kahtlevad, et seda varasema remondi käigus ei värvitud. Samuti soovitab L. Kunman nendega (kindlustusseltsi esindajatega) mitte „jämmida“, sest teda võidakse süüdistada kindlustuspettuses. J. Kunman on L. Kunmanile vastanud, et tema kinnitab kindlustusseltsi esindajatele, et pärast
47. juuni 2009 avariid tegi ta autol värviparandusi ja piisas poleerimisest. Kell 10.33 toimunud vestluses tunneb L. Kunman huvi kui suur oli eelmisel korral J. Kunmani poolt esitatud kalkulatsioonis värvimise maksumus ning J. Kunman vastab, et vist
48. Samas kinnitab J. Kunman L. Kunmanile, et tema kavatseb raiuda kindlustusele, et tegi värviparanduse ja poleeris sõidukit. L. Kunman avaldab kahtlust, kas see J. Kunmanil õnnestub, sest teostatakse ekspertiis ja sellega tehakse kindlaks, et ei ole tehtud (värviparandusi ja poleerimist). Ringkonnakohus leiab, et nimetatud vestluste sisust ei saa teha järeldust nagu oleksid L. Kunman ja J. Kunman tegutsenud
49. jaanuaril 2010 toimunud avarii järgselt sõiduki vigastuste kindlaksmääramisel ja nende esitamisel kindlustusseltsile kooskõlastatult ja ühiselt. Toimunud vestlustest tuleneb hoopis üheselt, et L. Kunman soovitab J. Kunmanile kindlustusseltsile mitte valetada (ära hakka nendega jämmima) ning selgitab, et ekspertiisiga on remonttööde teostamist võimalik kindlaks teha. Ringkonnakohtu arvates kinnitab toimunud vestluste sisu veelkordselt, et L. Kunman ei olnud teadlik, millised sõiduki vigastused oli J. Kunman kandnud remonttööde eelkalkulatsioonidesse, sest kindlustusseltsipoolsetest pretensioonidest sai ta teada alles
50. märtsil
51. Ringkonnakohus leiab, et juhul kui L. Kunman oleks soovinud esitada kindlustusseltsile valeandmeid, s.t soovinuks tegutseda kooskõlastatult J. Kunmaniga, puudus tal vajadus anda J. Kunmanile ülaltoodud soovitusi. Samuti saanuks L. Kunman vestlustes ERGO Kindlustuse AS esindajatega sõnaselgelt kinnitada J. Kunmani väiteid kõigi kahjustuste tekkimise kohta
52. jaanuaril 2010 toimunud liiklusavariis ning kõigi vigastuste kõrvaldamise kohta pärast 29 juuni 2009 toimunud avariid, mida L. Kunman aga teinud ei ole. Apellatsioonis väidab prokurör, et L. Kunmani osa pettusliku teo toimepanemises seisnes avalduse esitamises kindlustushüvitise saamise eesmärgil ning selles, et ta avaldas soovi teostada remonttööd OÜ-s Tomico ja taotles, et kahju suuruse avaldaks kindlustusandjale samuti OÜ Tomico. Ringkonnakohus leiab, et prokuröri poolt apellatsioonis loetletud L. Kunmani teod eraldivõetuna ja ka kogumis, ei anna alust väiteks, nagu oleks L. Kunaman kinnitanud kindlustusseltsi esindajatele, et tema käsutuses olnud sõiduki vigastused oleksid tekkinud nimelt
53. jaanuaril 2010 toimunud liiklusavariis. 15 Puutuvalt avalduse esitamisse liiklusjuhtumi toimumise kohta L. Kunmani poolt ERGO Kindlustuse AS-le, märgib ringkonnakohus, et taoline avalduse esitamine oli L. Kunmani kohustus ning see tulenes otseselt „Sõidukikindlustuse tingimuste“ § 16 lg 2 p-st 4, mille kohaselt on kindlustusvõtja kohustatud teatama kirjalikult kindlustusjuhtumist kindlustusandjale, tehes seda esimesel võimalusel isiklikult või esindaja kaudu alates kindlustusjuhtumist teadasaamise hetkest. Üldteada on ka asjaolu, et taoline avaldus esitatakse kindlustusjuhtumi puhul selleks, et kindlustusselts asuks kindlustusjuhtumit käsitlema ja hüvitaks vastavate tingimuste täidetuse korral kindlustusjuhtumi tagajärjel tekkinud kahju. Käeoleval juhul ei ole vaidlust selles, et
54. jaanuaril 2010 toimunud liiklusavarii tagajärjel sai L. Kunmani kasutuses olnud sõiduk kahjustusi ning seega on iseenesest mõistetav, et L. Kunman esitas kindlustusseltsile avalduse eesmärgiga saada tekkinud kahjustuste eest kindlustushüvitist. Seega, esitades kindlustusseltsile avalduse kindlustusjuhtumi toimumise kohta, lähtus L. Kunman kindlustuslepingu tingimustest ning oma taolise tegevusega ei esitanud ta kindlustusseltsile tegelikkusele mittevastavaid asjaolusid. Ringkonnakohus leiab, et taotledes remontööde teostamist ja remonttööde maksumuse esitamist OÜ Tomico poolt, pole L. Kunman samuti esitanud ERGO Kindlustuse AS-i esindajatele tegelikkusele mittevastavaid asjaolusid. „Sõidukikindlustuse tingimuste“ § 18 lg 1 kohaselt sõiduki taastamiskulude hüvitamise korral on kindlustusandjal õigus määrata sõiduki taastamise koht või ise korraldada ja tellida sõiduki taastamine. Ringkonnakohtu arvates tuleneb eeltoodust, et kindlustusandjal on õigus määrata sõiduki taastamise koht, kuid ta võib ka nõustuda kindlustusvõtja ettepanekuga sõiduki taastamise koha osas. Käesoleval juhul on L. Kunman soovinud sõiduki taastamist OÜ Tomico poolt ning ERGO Kindlustuse AS on sellega ka nõustunud. Kuivõrd sõiduki taastamine toimus OÜ Tomico poolt, siis on ka mõistetav, et kalkulatsioonid tekkinud kahju osas esitas kindlustusseltsile OÜ Tomico. Ringkonnakohus leiab, et L. Kunman oma tegevusega, s.o kindlustusjuhtumi esinemise kohta avalduse esitamise ning sõiduki taastamise koha eelistuse avaldamisega ei ole esitanud ERGO Kindlustuse AS-i esindajatele valeandmeid. Siinjuures peab ringkonnakohus vajalikuks veel märkida, et kohtule jääb mõistetamatuks, kuidas L. Kunmani ülalkirjeldatud teod võiksid tõendada tema poolset kinnitust kindlustusseltsi esindajatel nagu tekkinuks J. Kunmani poolt eelkalkulatsioonis nr 14 äranäidatud vigastused nimelt
55. jaanuaril 2010 toimunu liiklusavarii käigus. Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et L. Kunman kindlustusvõtjana ei ole ERGO Kindlustuse AS-i esindajatele esitanud kindlustusjuhtumi toimumise kohta valeandmeid. Seega puudub tema käitumises KarS § 212 lg 1 ettenähtud kuriteo objektiivne teokoosseis ning maakohus on L. Kunmani õigustatult talle esitatud süüdistuses õigeks mõistnud. Ringkonnakohus leiab, et J. Kunmani süüditunnistamisel KarS § 25 lg 1,2 ja 209 lg 1 järgi on maakohus toimunu tehiolude kindlakstegemisel lähtunud kriminaalmenetlusõiguse sätetest ja kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt on kohtu seisukohad selged, ammendavad ning vastuoludeta. Käesolevas kriminaalasjas on maakohus tuvastanud loogiliselt ja arusaadavalt, et J. Kunman pani toime KarS §-de 25 lg 1,2 ja 209 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Maakohus on käsitlenud kõiki kriminaalasjas uuritud tõendeid, asetanud erinevatest tõenditest tuleneva teabe ning süüdistatava esitatud selgitused omavahelisse konteksti ning sellest 16 tulenevalt teinud põhjendatud järelduse, et need kinnitavad süüdistuse versiooni toimunust, s.o kuriteo toimepanemist J. Kunmani poolt. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna need ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud asjakohaseid põhjendusi. Ringkonnakohus leiab, et kvalifitseerides J. Kunmani teod ümber ning tunnistades ta süüdi KarS § 209 lg 1 järgi ei ole maakohus, tulenevalt KarS § 268 lg-st 6, rikkunud menetlusnorme. Ringkonnakohtu arvates on võimalik J. Kunmanile esitatud süüdistuses kajastatud faktiliste asjaolude (esitas kindlustusseltsile remonttööde eelkalkulatsioonid, millistes näitas sõiduki vigastusi millised tegelikkuses ei tekkinud
56. jaanuaril 2010 toimunud avarii käigus) pinnalt muuta kuriteo kvalifikatsiooni. Kuivõrd J. Kunmanile esitatud süüdistus sisuliselt ei muutunud, siis oli tagatud ka J. Kunmani kaitseõigus. Ühtlasi oli J. Kunmanil võimalus end muudetud süüdistuse vastu kaitsta ringkonnakohtus. KarS § 212 lg 1 järgi on võimalik isikut süüdi tunnistada vaid juhul kui tal esineb eriline isikutunnus, s.o kindlustuskelmust saab toime panna vaid kindlustusvõtja. Ringkonnakohus, nõustudes maakohtuga, leiab, et L. Kunmani kui kindlustusvõtja tegevuses ei esine KarS § 212 lg 1 ettenähtud kuriteokoosseisu ning kuivõrd J. Kunman ei vasta erilisele isikutunnusele (pole kindlustusvõtja), siis ei saa tema süüküsimust lahendada lähtudes KarS § 212 lg 1 toodud teokoosseisust. Lähtudes esitatud süüdistusest, tuleb J. Kunmani süüküsimuse otsustamisel seega vastata küsimusele, kas J. Kunman OÜ Tomico esindajana esitas ERGO Kindlustuse AS-i esindajatele L.Kunmani käsutuses olnud sõiduki taastamisremondi kohta esitatud eelkalkulatsioonis nr 14 teadvalt valeandmeid, s.o kas ta lõi või püüdis luua kindlustusseltsi esindajates tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõiget kujutust eesmärgiga saada varalist kasu. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud küsimusele tuleb vastata jaatavalt. Kriminaalasjas kogutud tõenditega on tõsikindlalt tuvastatud, et pärast
57. juunit 2009 toimunud avariid teostas L. Kunmani käsutuses olnud sõiduki remonttöid J. Kunman. Seega oli J. Kunman teadlik, millised vigastused tekkisid sõidukile
58. juunil 2009 toimunud liiklusavariis ning kas nimetatud vigastused ka kõrvaldati remonttööde käigus. Kriminaalasjas kogutud tõenditega on üheselt kindlaks tehtud, et pärast 29 juunil 2009 toimunud avariid ei kõrvaldanud J. Kunman kõiki sõiduki vigastusi, jättes kõrvaldamata sõiduki kapoti ja vasaku tiiva vigastused. Nimetatud vigastuste remontimata jätmine on kriminaalasjas kindlaks tehtud eelkõige liiklustrassoloogia eksperdi arvamusega, mille kohaselt ei ole pärast
59. juunil 2009 toimunud liiklusavariid üle värvitud sõiduki esikapotti, vasakpoolset esitiiba, esitiiva äärelaiendeid ega esistanget. Koostades pärast
60. jaanuaril 2010 toimunud liiklusavariid L. Kunmani käsutuses olnud sõiduki remonttööde eelkalkulatsioone, märkis J. Kunman kalkulatsioonidesse ka sõiduki taolised vigastused, mis olid sõidukile tekkinud
61. juunil 2009 toimunud liiklusavarii käigus ning milliseid J. Kunman pärast 2009 toimunud avariid tegelikkuses ei kõrvaldanud. Taoliseks järelduseks annab aluse liiklustrassoloogia eksperdi arvamus, mille kohaselt esikapoti parempoolsel osal, esitule ja iluvõre vahel olev suurem värvikahjustus ja deformatsioon ning selle läheduses paiknevad kolm väiksemat värvikahjustust on nähtavad pärast mõlemat kahjujuhtumit. Ekspert on jõudnud järeldusele, et kuivõrd värvikahjustuste asetus ja kuju on mõlema kahjujuhtumi järgselt tehtud fotodel ühesugune, saab väita, et pärast
62. juunil 2009 toimunud avariid ei ole nimetatud piirkondi õgvendatud ega värvitud. Ekspert 17 on jõudnud arvamusele, et kuna
63. jaanuaril 2010 toimunud liiklusavariis ei saanud L. Kunmani käsutuses olnud sõiduki esikapott kontakteeruda liiklusavariis osalenud teise sõiduki keredetailidega ning kuna kapotipiirkonnas olevad värvikahjustused ja deformatsioon on tekkinud otsekontakti tulemusena, siis nende iseeneselik ilmumine pärast
64. jaanuaril 2010 toimunud liiklusavariid ei ole võimalik. Seega esitades
65. jaanuaril 2010 remonttööde eelkalkulatsioonis nr 14 taotluse kahju hüvitamiseks L. Kunmani käsutuses olnud sõiduki esikapoti eeltööde ja värvimise eest, esitas J. Kunman kindlustusseltsi esindajatele valeandmeid, sest nimetatud vigastused olid tekkinud sõidukile
66. juunil 2009 toimunud liiklusavariis mitte aga
67. jaanuaril 2010 toimunud avariis. Esitades ülaltoodud valeandmeid, püüdis J. Kunman luua kindlustusseltsi esindajates tegelikest asjaoludest ebaõiget ettekujutust, mis võimaldaks tal saavutada kindlustusseltsilt kahjude hüvitamist ka nende sõidukil esinenud vigastuste eest, mis olid tekkinud
68. juunil 2009 toimunud liiklusavariis ning milliste remonttööde teostamise eest oli kindlustusselts juba tasunud. Siinjuures ei nõustu ringkonnakohus kaitsjaga nagu ei oleks J. Kunman esitanud teise kindlustusjuhtumi järgselt kindlustusandjale ebaõiget teavet, sest J. Kunman on remonttööde eelkalkulatsioonides loetlenud kõik sõidukil esinenud ning remonti vajanud vigastused. Tõepoolest on J. Kunman eelkalkulatsioonis esitanud kõik sõidukil esinenud vigastused, kuid Kunmanile süüdistuse esitamise aluseks ei ole mitte sõidukil esinenud vigastuste äranäitamine, vaid taoliste vigastuste esitamises eelkalkulatsioonides, millised tegelikkuses ei tekkinud
69. jaanuaril 2010 toimunud liiklusavariis vaid varasemalt ja milliste remonttööde eest oli kindlustusselts juba tasunud. Seega märkides eelkalkulatsioonidesse nr 14 sõidukil esinenud vigastused, millised tegelikkuses ei tekkinud sõidukile
70. jaanuaril 2010 toimunud liiklusavarii käigus, esitas J. Kunman kindlustusseltsi esindajatele valeandmeid. Seega, luues varalise kasu saamise eesmärgil kindlustusseltsi esindajates teadvalt tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse, täitis J. Kunman on tegevusega KarS § 209 lg 1 ettenähtud kuriteokoosseisu. Kuivõrd J. Kunmani ülakirjeldatud tegevus ilmnes kindlustusjuhtumi nr LV06100161 menetlemisel ning tema konkreetne tegevus ei toonud kaasa ERGO Kindlustuse AS-i poolset varakäsutust (varakäsutus tulenes L. Kunmani ja kindlustusseltsi vahelisest kindlustuslepingust), siis tuleb J. Kunmani tegevus kvalifitseerida kelmuse katsena. Apellatsioonis leiab J. Kunmani kaitsja, et remonditöökoja poolt kindlustusandjale edastatud taastamisremondi eelkalkulatsioon ei oma õiguslikku tähendust kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju kindlaksmääramisel, sest tulenevalt seadusest peab kahju suuruse kindlaks määrama kindlustusandja. Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga selles, et kindlustusjuhtumi tagajärjel tekkinud kahju kindlakstegemine kuulub VÕS § 489 lg 1 kohaselt kindlustusandja kohustuste hulka. Samas leiab ringkonnakohus, et kindlustusandja taoline kohustus ei välista isiku vastutust, kes kahju suuruse kindlaksmääramisel esitab kindlustusandjale teadvalt valeandmeid. Seejuures võib ringkonnakohtu arvates olla valeandmete esitajaks ka isik, kes ei ole kindlustusvõtja ning ei ole seetõttu kindlustusseltsiga seotud kindlustuslepingu kaudu. Käesoleval juhul esitas J. Kunman (mitte kindlustusvõtjana) kindlustussseltsi esindajatele kahju suuruse kohta teadvalt valeandmeid. Kindlustusandja, täites oma kohustust hüvitamisele kuuluva kahju suuruse kindlakstegemisel, aga tuvastas kindlustusjuhtumi käsitlemise käigus nimetatud valeandmete esitamise. Ülaltoodust tulenevalt ei välista kindlustusandja kohustus teha kindlaks hüvitamisele kuuluva kahju suurus kuidagi J. Kunmani poolset vastutust kelmuse toimepanemise eest. 18 Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja seisukohaga, nagu ei saaks isikut kindlustusandjale valeandmete esitamise eest süüdi tunnistada KarS § 209 lg 1 järgi, sest kindlustusandjale kindlustusjuhtumi kohta valeandmete esitamise läbi kelmuste toimepanemine on ammendavalt reguleeritud KarS § 212 lg 1 järgi. KarS § 212 lg 1 reguleerib õigussuhet, kus kindlustusjuhtumi kohta esitab kindlustusandjale valeandmeid isik, kes vastab erilisele isikutunnusele, s.o valeandmeid esitab kindlustusvõtja. Ringkonnakohus leiab, et KarS § 212 lg 1 toodu eriregulatsioon ei välista sellise isiku vastutust KarS § 209 lg 1 järgi, kes esitab kindlustusandjale valeandmeid, kuid ei vasta erilisele isikutunnusele, s.o ei ole kindlustusvõtja. L. Kunmani ja J. Kunmani kaitsja A. Urm esitas ringkonnakohtu
71. veebruari 2012 istungil kohtukulude nimekirja, milles palutakse L. Kunmani kasuks Eesti Vabariigilt välja mõista valitud kaitsjale makstud tasu 8173.99 eurot ja J. Kunmanil 8173.99 eurot. Seejuures nähtub kohtukulude nimekirjast, et ringkonnakohtult taotletakse kaitsjatasude hüvitamist nii maakohtus osutatud kui ka ringkonnakohtus osutatud õigusabi eest.

§ 306

p 14 kohaselt peab kohus kohtuotsuse tegemisel lahendama küsimuse millised on kriminaalmenetluse kulud (nende hulka kuuluvad ka valitud kaitsjale makstud mõistlik suurusega tasu) ja kelle kanda need jäävad.

§ 189

lg 2 kohaselt otsustatakse kohtumenetluses kriminaalmenetluse kulude hüvitamine kohtumääruse või kohtuotsusega. Ülaltoodust tuleneb, et kohtukulude s.h kaitsjatasu suuruse kindlaks määramiseks ning otsustamaks kelle kanda need jäävad, tuleb kohtule esitada vastav taotlus ning kuludokumendid kas süüdistatava või tema kaitsja poolt. Vastasel korral ei oleks kohtul võimalik teha sellesisulist otsustust. Sellise taotluse esitamine on aga

§ 306

lg 1 p-s 14 sätestatu pinnalt võimalik üksnes kohtumenetluse raames asja sisulise arutamise käigus. Arvestada tuleb, et lahendamaks küsimust

§ 175

lg 1 p-s 1 sätestatud menetluskulude suuruse mõistlikkusest ja vajalikkusest, on kohtul õigus küsida taotluse põhjendatuse osas prokuröri ja menetlusosaliste arvamust. Pärast kohtu lahkumist nõupidamistuppa selline võimalus kohtulikku uurimist uuendamata puudub. Eeltoodust saab teha järelduse, et taotlus valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks tuleb esitada enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt ei ole L. ja J. Kunmani kaitsja maakohtus esitanud taotlust kaitsjatasu hüvitamise kohta ning maakohus ei ole sellest tulenevalt saanud ka kohtuotsuse tegemisel nimetatud küsimust lahendada. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd kaitsjatasude üle asja arutamisel I astme kohtus on pädev arvamust avaldama vaid maakohus kus nimetatud kriminaalasja menetlemine toimus, siis puudub ringkonnakohtul käesoleval hetkel pädevus nimetatud küsimuse lahendamiseks. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on L. Kunmani ja J. Kunmani kaitsjana esinenud maakohtus vandeadvokaat A. Urm. Kaitsjakulude nimekirjale lisatud kaitsja poolsete tegevuste loetelust nähtuvalt on kaitsja kulutanud kaitsetegevusele esimese astme kohtus 64 tundi ja 41 minutit ning taotleb sellest tulenevalt kaitsjatasu väljamõistmist 8 408.83 euro suuruses summas. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd kaitsja ei esitanud nimetatud taotlust enne esimese astme kohtu lahkumist nõupidamistuppa, siis puudub ringkonnakohtul käesoleval hetkel pädevus nimetatud taotluse läbivaatamiseks. Seega tuleb A. Urmi taotlus kaitsjatasu väljamõistmiseks 19 maakohtus osutatud õigusabi kulude katteks jätta läbi vaatamata. Seetõttu ei kuulu kaitsjatasu nimetatud osas L. ja J. Kunmanile riigi poolt ka hüvitamisele. Kaitsjakulude nimekirjale lisatud kaitsja poolsete tegevuste loetelust nähtuvalt on A. Urm taotlenud ringkonnakohtus osutatud õigusabi eest kaitsjatasu väljamõistmist summas 520 eurot, O. Nääs 2 231 eurot ning Olavi-Jüri Luik summas 2463.49 eurot. Seega taotletakse ringkonnakohtus osutatud õigusabi eest kaitsekulude hüvitamist summas kokku 5 214.49 eurot. Arvestades kriminaalasja õiguslikku keerukust ning kaitsjate poolt kriminaalasja menetlemisel ringkonnakohtus läbiviidud toimingud, leiab ringkonnakohus, et tegemist on mõistliku suuruse tasuga. Kaitsjakulude nimekirjale lisatud arvete kohaselt jaguneb kaitsjatele õigusabi eest makstav kaitsjatasu L. Kunmani ja J. Kunmani vahel võrdsetes osades ning seega kuulub kaitsjatasu hüvitamisele samuti võrdsetes osades. Kuivõrd käesolevas kriminaalasjas on apellatsiooni esitanud prokuröri, siis tulenevalt

§ 185lg 2 tuleb menetluskulud kaitsjatasude näol kanda riigil.

Aarne Sarjas Maarika Kuusk 20 Tiit Lõhmus