Kohtuvälise menetleja esindaja: Hannes Küünarpuu Menetlusest osa võtnud isikud Kaebuse esitaja: Jaan Hammer, ik: 37803266527, elukoht: xxx RESOLUTSIOON 1. Jätta Jaan Hammeri kaebus Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor Oleg Lodeikini 09.10.2012 otsusele nr 2303,12,000624 Jaan Hammeri karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses, so 800 eurot ja LS §
lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 3 kuuks LS §
2. Jätta Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor Oleg Lodeikini 09.10.2012 otsus nr 2303,12,000624 Jaan Hammeri karistamises LS §
lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 3 kuuks muutmata ja tühistamata.
lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 3 kuuks selles, et menetlusalune isik 18.09.2012 kell 00.18 Sadama 25/2 juures Tallinnas juhtis mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris juhi väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,27 mg/l, millega rikkus LS § 69 lg 5 nõudeid ja pani toime LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse, milles märkis, et kuna töötab autojuhina väikebussidel, siis juhtimisõiguse peatamine on liialt ränk karistus nii majanduslikult kui rahaliselt, peale selle kaotab töökoha. Seetõttu palutakse otsus tühistada juhtimisõiguse äravõtmise osas. Kaebuses selgitatakse, et kaebuse esitaja pidi ootamatult sõitma Soome ja teel teatati, et peab tagasi tulles jõudma varasemale laevale. Laevas läks sauna ja jõi õlut ning saunast lahkudes kohtas vana sõpra, kes teatas, et tal on sündinud tütar ja peaks võtma veel ühe õlle. Pärast seda läks sööma, kuivõrd ei olnud 24 tundi sooja toitu saanud. Läks kajutisse magama ja sai magada 1,5 tundi. Ärgates mingit joovet ei tundnud, laevalt maha sõites ja järjekorras liikudes peatati. Ei leidnud isikut tõendavat dokumenti ja lasti puhuda alkomeetrisse, näiduks oli nagu öeldi 0,3, kuid hiljem paberites oli 0,32. Antud olukorras kahetseb tehtut, sättis ohtu teisi ja ennast ning palub säilitada juhtimisõigus ning loodab, et ei pea enam kunagi sellist olukorda tekitama. Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja kaebuse juurde ja selgitas, et jäi töökohast ilma kui rääkis juhtunust tööandjale ning on kuu aega olnud tööta. On lootus saada teise kohta tööle, kus oleks Euroopa sõitudega tegemist. Laeva minnes läks sauna ja seal sai kokku teise autojuhiga, siis läks sööma ja ei arvestanud kellaajaga, et saab vähe magada. Ei arvestanud sellega millal laev sadamasse tuleb ja on vaja maha sõita. Praegu on aasta lõpp ja kuskilt tööd võtta ei ole. Kohtuväline menetleja leidis, et kaebuse esitajale väärteo toimepanemise eest on karistus määratud õigesti. Kaebuse esitajale süüks arvatud teo eest on lisakaristust võimalik kohaldada kolmest kuni üheksa kuuni, kaebuse esitajale määrati miinimum. Kaebuse esitaja tegu oli tahtlik tegu. Tal tuli autoga laevale ja teadis seda, et laevalt tuleb ka maha sõita ja seda tuleb 2 teha sõidukit juhtides. Samuti on kaebuse esitajale teada, et enne sõidu alustamist ei tohi alkoholi tarvitada. Tegu on ka ohtlik. Kui võtta üld- ja eripreventiivsed eesmärgid, siis on riigikohus asunud seisukohale, et kui üks rikkumiste liik muutub massiliseks, siis tuleb kohaldada teist liiki karistusi või lisakaristust. Tehtud on õige otsus ja kaebus tuleks jätta rahuldamata. Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kuulanud ära kaebuse esitaja selgitused, kohtuvälise menetleja arvamuse, tutvunud kohtule edastatud väärteoasja kirjalike materjalidega, asub alljärgnevatele seisukohtadele. Nagu juhtimisõigusega kaebuse esitajale on teada, siis vastavalt LS § 224 lg 2 sätetele karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 – 1,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 – 0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, so kuni 1200 eurot või arestiga kuni 30 päeva või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni. Sama paragrahvi lõike 3 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada LS § 224 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem LS § 224 sätestatud süüteo eest karistatud. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses, so 800 eurot ja LS §
Seega on põhikaristus määratud LS § 224 lg 2 ettenähtud sanktsiooni 2/3 ulatuses ja lisakaristus ettenähtud sanktsiooni alammääras. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt tuvastati menetlusaluse isiku väljahingatava õhu liitri kohta alkoholisisaldus 0,32 +/- 0,05 mg, kusjuures laiendmääramatus 0,05 mg arvestatakse isiku kasuks, vähendades mõõtetulemust laiendmääramatuse võrra. Seega on lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus 0,27 mg väljahingatava õhu liitri kohta. Selline piirmäär on alla sätestatud rikkumise keskmise määra. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Käesoleval juhul võib alkoholipiirmäära ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 224 lg 2 mõttes on alla keskmise. See aga omakorda tingiks karistuse määramise ettenähtud sanktsiooni keskmises määras või alla keskmise määra. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuvälise menetluse jooksul ei ole ei kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid tuvastatud. Peale selle tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Väärteoasjas leiduvatest karistusregistri andmetest nähtuvalt on menetlusalust isikut varem kahel korral 2011 aastal karistatud liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest ning määratud trahvid on tasutud. Seega peaks kaebuse esitajal olema juba piisav kogemus liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest kohaldatavate karistuste osas. See aga ei sundinud teda uue ja sedakorda juba raskema liiklusalase väärteo toimepanemisest hoiduma ning eelmised rahatrahvid oma eesmärki ei saavutanud. Sellest tulenevalt tuleb asuda süüdlast mõjutama teiste seaduses ettenähtud mõjutusvahenditega, mida saab realiseerida lisakaristuse kohaldamisega. Peale eelmärgitu tuleb karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukid, millede juhtidelt eeldatakse nii liikleja kohustuste täitmist kui ka juhi kohustuste täitmist. Seejuures on juhil ka kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt saab järeldada, et menetlusalune isik veendus õhtul alkoholi tarvitades selles, et ta on viinud ennast seisundisse, milline on juhile 3 keelatud ja sellele vaatamata pidas paar tundi hiljem vajalikuks sõidukit juhtida ega astunud samme selleks, et oma seisundit kindlaks teha, pidades kõige olulisemaks asuda sõidukit juhtima. Seega pidas menetlusalune isik täiesti tähtsusetuks iseenda ja teiste liiklejate elu ja tervist. Arvestades kaebuse esitaja eelnevaid karistusi ja toimepandud väärteos sisalduva süü suurust, leiab kohus, et vaatamata varasematele karistustele on põhikaristuse määra valikul olulisim komponent siiski süü suurus. Kuivõrd kaebuse esitaja süü on alla keskmise, siis leiab kohus, et põhikaristuse määramine ettenähtud sanktsiooni 2/3 ulatuses ei vasta süü suurusele ja on oma ranguselt ebaproportsionaalne ning kohus leiab, et määratud põhikaristus kuulub kergendamisele. Samas ei pea kohus võimalikuks karistust kergendada määrani, mis vastab LS § 224 lg 1 sätestatud sanktsiooni ülemmäärale, kuivõrd kaebuse esitaja süü ületab LS § 224 lg 1 sätestatud rikkumise maksimummäära oluliselt. Lisakaristuse kohaldamise või kohaldamata jätmise osas peab kohus vajalikuks rõhutada, et senise kohtupraktika kohaselt kohaldatakse taolise iseloomuga süüteo toimepanemise eest üldjuhul lisakaristust ning sellise süüteo toimepanemisel võib lisakaristuse jätta kohaldamata vaid erandlikel asjaoludel. Väärteoasja materjalidest ei ilmne selliseid erandlikke asjaolusid, mis võiks tingida sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kohaldamata jätmise ning menetlusaluse isiku puhul ei ole tegemist isikuga, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu, milline asjaolu välistaks mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise. Asjaolu, et menetlusalune isik ise viis end seisundisse, mis on juhile keelatud ja juhtis mootorsõidukit sellises seisundis, ei ole kohtu arvates kaebuse esitaja karistusandmete taustal selliseks erandlikuks asjaoluks, mis võiks välistada lisakaristuse kohaldamise. Arvestades senist karistuspraktikat ning asjaolu, et varasemad rahalised mõjutamised oma eesmärki ei saavutanud, leiab kohus, et vaidlustatud otsusega lisakaristuse kohaldamine oli täiesti põhjendatud ja seaduslik ning lisakaristuse kohaldamata jätmine olnuks ilmselgelt põhjendamatu ja vastuolus väljakujunenud karistuspoliitikaga. Kohtule esitatud kaebuses märgiti, määratud lisakaristus tingib kaebuse esitajal olukorra, et ta jääb ilma oma tööst, kuivõrd töötab autojuhina. Kohus asub seisukohale, et kaebuse esitanud isiku juhtimisõiguse saamise ja säilimise eelduseks on liiklusseaduse sätete tundmine ning nende järgimine. Seega on juhtimisõiguse saanud isik teadlik nii liiklusnõuetest, juhi kohustustest, seadusest tulenevatest keeldudest kui ka karistustest nende nõuete, kohustuste ja keeldude rikkumiste eest. Kaebuse esitanud isiku seisund mootorsõiduki juhtimisel aga viitab sellele, et kaebuse esitanud isik oli end ise teadlikult viinud sellisesse seisundisse ja teadlikult ning tahtlikult rikkunud liikluskorda. Kohus leiab, et juhtimisõiguse vajalikkus kaebuses toodud põhjustel ei tulnud menetlusalusele isikule ootamatuna ja pärast väärteoasjas kohtuvälise menetleja otsuse koostamist. Menetlusalusele isikule oli töö iseloom ja sissetuleku saamise viis teada enne vaidlustatud otsuse tegemist ja väärteo toimepanemise ajal, so ajal, mil ta laevas õlut jõi, teades ka seda, et varsti tuleb sadamasse jõudes sõidukit juhtides laevalt maha sõita ja soovitud sihtpunkti liikuda. See teadmine aga ei takistanud teda ei alkoholi tarvitamast ega juhile keelatud seisundis sõidukit juhtimast. Samuti oli menetlusalune isik, keda on juba karistatud liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest, teadlik ka sellest, et tema enese väär käitumine liikluses põhjustab temale rahalisi väljaminekuid ja tema suhtes piiranguid sõiduki edaspidisel juhtimisel ja isik peab piisava hoolsuse ülesnäitamisel tegema kõik enesest oleneva, et tema olukord ei halveneks, töötamise eelduseks vajalik juhtimisõigus ja senine mugav elulaad säiliks. Kaebuse esitanud isiku väärteo iseloomust saab järeldada, et õlle joomine ja juhile keelatud seisundis sõiduki juhtimine kaalusid oma olulisuse tõttu üles kaebuses toodud põhjendused, mis viitasid juhtimisõiguse vajalikkusele. Menetlusaluse isiku toime pandud tegu on toime pandud tahtlikult ning kohtu arvates tuleb selline juht kas põhi- või lisakaristust kohaldades liiklusest kõrvaldada. Kaebuse esitajale määrati lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine 3 kuuks, so ettenähtud sanktsiooni alammääras ning kohus asub seisukohale, et lisakaristuse määr vastab kaebuse esitanud isiku toime pandud väärteo iseloomule ja süü suurusele ning kaebuse esitaja on oma süüteoga näidanud, et ta on oma suhtumise tõttu liikluskorda liikluses ohtlik nii iseendale kui teistele. Kohus leiab, et selliste asjaolude alusel määratud lisakaristuse 4 määr on põhjendatud ning igasugune alus selle lisakaristuse kergendamiseks või otsuse tühistamiseks lisakaristuse osas puudub. Eeltoodud motiividel asub kohus seisukohale, et puudub alus vaidlustatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks lisakaristuse kohaldamise osas ning selles osas tuleb kaebus jätta rahuldamata, vaidlustatud otsus muutmata ja tühistamata. Mis aga puudutab põhikaristuse määra, siis leiab kohus, et vaidlustatud otsusega määratud põhikaristuse määra osas kuulub vaidlustatud otsus sõltumata sellekohase taotluse puudumisest kaebuses tühistamisele ja uue otsusega kergendamisele. Märt Toming Kohtunik 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.