1-11-8125/34

(6)Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Menetluskulude otsustust on võimalik vaidlustada eraldi määruskaebe korras samuti advokaadist kaitsja vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 20.01.
2. a otsusega mõisteti Vladislav Dõmov KarS § 113 järgi süüdi ja teda karistati 11-aastase vangistusega. V. Dõmov mõisteti süüdi selles, et
3. märtsi
4. a õhtul Tallinnas xxxxxxxxxx korteris ühisel alkoholitarvitamisel tekkinud omavahelise tüli käigus peksis ta A. K käte ja jalgadega, põhjustades nahamarrastusi ja nahaaluseid verevalumeid vasakul näopoolel, nahaalused verevalumid kaelal ja rindkere ülaosas, nahaalused verevalumid ja nahamarrastused kätel ja jalgadel, samuti tekitas ta noaga A. K pehmetesse kudedesse ulatuva torke-lõikehaava kaelal ja 2 torke-lõikehaava selja vasakul pool, lõikehaava vasakul küünarvarrel ning lisaks eelnevale lõi A. K tugevajõuliselt noaga rindkere piirkonda, millega põhjustas A. K rinnaõõnde tungiva torke-lõikehaava rindkerel vasakul pool südame vigastusega, Viimatimainitud vigastuste tagajärjel A. K suri ööl vastu
5. märtsi
6. a sündmuskohal.
7. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni süüdistatav ja tema kaitsja. 2.1 Kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja A. Dõmovi õigeksmõistmist. Kaitsja leiab, et maakohus on süüdimõistva otsuse tegemisel tuginenud vastuolulistele tõenditele. Ainsa kohtu arvates usaldusväärseid ütlusi andnud tunnistaja V G poolt kirjeldatud asjaolud on diametraalselt vastuolus surnu kohtuarstliku ekspertiisi aktis esitatud eksperdiarvamusega. Eksperdiarvamuse kohaselt võis A K pärast vigastuste tekitamist väga lühikest aega elada ja on vähetõenäoline, et kannatanu võis enne surma saabumist ühiselamus liikuda. Tunnistaja selgitas, et süüdistatav lahkus A. K korterist umbes kella 22:00 või 23:00 ajal. Järgmise päeva hommikul oli naabrinaine tunnistajale väitnud, et A. K oli kella 00:00 paiku või hiljem liikunud ringi ja palunud välja kutsuda kiirabi. Kuigi põhilistes tõendites esineb oluline vastuolu, ei ole maakohus sellele hinnangut andnud ega põhjendanud, miks on mõlemad vastuolulised tõendid loetud usaldusväärseteks ning kumb neist on otsuse tegemisel aluseks võetud. Maakohtu otsuse kohaselt ei esitanud Vladislav Dõmov kohtus korduvtaotlust kohtuliku uurimise täiendamiseks. V. Dõmov tõepoolest ei esitanud kohtuistungil uuesti taotlust kutsuda kohtusse ja küsitleda tunnistajaid, kes olid kohtueelses menetluses üle kuulatud, kuna nad ilmselt teadsid ja võisid kirjeldada samu asjaolusid, mille kohta oli ütlused andnud ka tunnistaja V G. Seega ei oleks täiendavate tunnistajate küsitlemine kohtus võimaldanud kõrvaldada kahtlusi ja eelpool nimetatud vastuolusid tõendite kogumis. PS § 22 lg-s 2 sätestatud ja süütuse presumptsiooni ühe elemendina käsitatava põhimõtte kohaselt ei pea aga isik kriminaalmenetluses tõendama oma süü puudumist. Kaitsja leiab, et kohtulik uurimine on olnud ühekülgne ja sellest tulenevalt ei ole kaalutud erinevaid võimalikke versioone. A K tapmise võisid toime panna teised ühiselamus viibinud isikud. Tähelepanuta ei saa jätta asjaolu, et ühiselamu uksed ei olnud korralikult suletud, seal tarvitati alkoholi ja narkootilisi aineid. Tunnistaja V S sõnade kohaselt ,,Sõle tn maja trepikoda on narkomaanide pesa, seal jäävad jalgu kogu aeg süstlad. Narkomaanid süstivad end igal korrusel. Trepikoda ei käinud lukus, sinna on hirmus siseneda”. Tunnistaja V G andis kohtus ütlusi, millest 2

(6)nähtuvalt ta ükskord nägi, kui A K läks trepikotta ja ajas narkomaane sealt välja. Kohus on andnud teole ebaõige õigusliku hinnangu. Kohtuotsuses on õigesti märgitud, et süüdistataval tuvastati ekspertiisiaktis marrastused, mis võisid olla tekitatud sündmuskohalt leitud noaga. Kohus on asunud põhjendatult seisukohale, et kannatanu võis ise noa haarata, mis on eluliselt usutav, kuna tunnistaja ütlustest tulenevalt hoidis A. K oma nõusid just toas kapis, süüdistatav viibis seal korteris aga esmakordselt, seega ei oleks süüdistatav teadnud, kust nuga otsida. Antud eluliselt usutavat verisooni kinnitab ka asjaolu, et süüdistataval tuvastatud noakriimustused labakäel ja randmel olid sellele viitavad, et ta püüdis A K nuga ära võtta. Samas on põhjendamatu ja oletuslik kohtu järeldus, et kannatanu haaras küll esimesena noa, tegi seda aga enesekaitseks. Maakohtu otsusest ei nähtu, millistel tõenditel see seisukoht põhineb. Kaitsja leiab, et kuna V. Dõmovil esinesid enesekaitsele viitavad vigastused, kannatanul need aga puudusid, on tuvastatav kannatanu vägivaldne tegu, mis vahetult vallandas süüdistatava emotsionaalse reaktsiooni, s.o süüdistatav tegutses hingelise erutuse seisundis. Seega isegi lugedes tõendatuks, et Vladislav Dõmov

1. märtsil
2. a õhtul Tallinnas xxxxxxx korteris lõi A K noaga rindkere, selja, kaela ja küünarvarre piirkonda, millega põhjustas A K vigastused, mille tagajärjel A K suri ööl vastu
3. märtsi 2011.a., tuleb süüdistatava käitumine kvalifitseerida KarS § 115 järgi kui provotseeritud tapmine. Kohus ei ole vaatamata ilmnenud vasturääkivustele ja kaheldavustele lähtunud in dubio pro reo põhimõttest. 2.2 Süüdistatav taotleb samuti enda õigeksmõistmist. Prokurör leidis maakohtus, et tema ütlused on vastuolulised. Esimeste ütluste andmisel
4. märtsil
5. a andis ta aga ütlused ilma kaitsja ja tõlgi juuresolekuta ja lasi end uurijal mõjutada. V. Dõmov märgib apellatsioonis, et on oma ütlustes ja kõigis kaebustes püüdnud juhtida tähelepanu kõige tähtsamale – noal, millega A. K surma põhjustanud vigastus tekitati, ei ole tema sõrmejälge ega DNA-d. 19.01.
6. a väitis prokurör kohtus, et ekspertiisi kohaselt leiti sündmuskohalt vaid tapetu ja V. Dõmovi DNA-d, kellegi teise DNA-d sealt ei leitud. Sündmuskohalt kaasa võetud noalt leiti V. Dõmovi sõrmejälg. 20.01.2012 ütleb aga prokurör, et ekspertiisi kohaselt väga suure tõenäosusega oli noa käepidemel ja A. K küünte all V. Dõmovi bioloogilist materjali. DNA ekspertiisi akt paigutab V. Dõmovi üheselt sündmuskohale ja tema DNA oli kohtades (kannatanu küünte all), mis viitab sellele, et see sattus sinna just A. K tapmise käigus. V. Dõmov märgib, et tema andmetel ekspertiisiakti kohaselt tapetu küünte all ega noa käepidemel tema DNA-d ei olnud. Uurija aga nuga sõrmejäljeekspertiisiks ei andnudki. Tema sviiter sai kannatanu verega kokku siis, kui nad omavahel käesurumises mõõtu võtsid. A. Kl läks käel olnud haav lahti ja nii sai ka V. Dõmovi sviiter veriseks. Selle tõendamiseks sooviski ta vere suhtes ekspertiisi määramiseks, kuna veeniveri on koostiselt erinev. Mujalt tema riietuselt leitud vere kohta on ekspert leidnud, et see võib olla A. K veri. V. Dõmov märgib, et ta saab sest aru nii, et see ei ole A. K veri. See oli tema enda veri, ta kukkus ja vigastas kätt. Vigastust võib kinnitada tema elukaaslane. Tema kätel olevate vigastuste ekspertiis leidis aset 31.03.2011, selle kohaselt olid vigastused saadud 4-5 päeva varem, s.t päev enne kui A.K tapeti. Ekspertiisiaktile on alla kirjutanud T K, s.o isik, kellel on sama perekonnanimi nagu prokuröril. Sarnaselt kaitsjale viitab süüdistatav vastuolule kohtuarstliku ekspertiisi akti ja tunnistaja ütluste vahel ja seega on leidnud kinnitust, et A. K elas, kui ta lahkus. Ühtlasi leiab, et tegelikult oli tunnistaja G käitumine kahtlane – ta ei kutsunud kohe laipa leides politseid, võttis kätte noa, millega A. K oli tapetud.
7. Ringkonnakohtu istungil jäid apellandid esitatud apellatsioonide juurde. Prokurör leidis, et maakohtu otsuse tühistamiseks alust ei ole. 3

(6)RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonides esitatud argumendid ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.
2. Seoses apellatsioonides osutatud vastuoluga tunnistaja V. G ütluste ja eksperdiarvamuse vahel tuleb märkida, seda, et tunnistaja ütluste kohaselt ei palunud A. K kesköö paiku kiirabi välja kutsumist just temalt, vaid seda, et A. K oli abi palunud, kuulis ta hiljem Raissa-nimeliselt naabrilt, kes elas Sõle 62-
3. KrMS § 66 lg 21 kohaselt tunnistaja ütlus tõendamiseseme asjaolude kohta, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel, ei ole tõend, v.a kui tegemist on nimetatud lõike punktides 1–4 nimetatud olukorraga. Ringkonnakohtu hinnangul KrMS § 66 lg 21 punktides 1– 4 sätestatud tingimustest ühtegi ei esine. Tuvastatud ei ole seda, et isikut, kellelt abi paluti, ei oleks olnud võimalik tunnistajana üle kuulata mõnel KrMS § 291 sätestatud alusel. Nimetatud tunnistaja ülekuulamist taotleti esmakordselt alles ringkonnakohtus. Kohus jättis aga taotluse rahuldamata KrMS § 2861 lg 2 p 2 alusel – ringkonnakohtule ei esitatud põhjendusi, miks ei olnud võimalik tunnistaja ülekuulamist varem taotleda. Tunnistaja V. G ristküsitlemisel ei ole taotletud ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks tema kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist, mistõttu ei ole alust arvata, et V. G oleks andnud kohtueelses menetluses teistsuguseid ütlusi kui kohtus. Veelgi enam, maakohtu istungil on kohtunik V. Glt küsinud, kas too andis ka kohtueelses menetluses samasuguseid ütlusi, millele on viimane vastanud jaatavalt. Seega pidi aadressil Sõle 62-122 elanud isiku ülekuulamise vajadus olema teada juba kohtueelses menetluses ning kindlalt maakohtus toimunud kohtuliku uurimise ajal pärast V. G ristküsitlemist. Märkida tuleb, et kaitseaktis on taotletud E-P J ülekuulamist, kelle elukohana on märgitud Sõle 62-
4. Maakohus jättis 31.10.
5. a määrusega taotluse rahuldamata (tl 42-43). Maakohtu istungi protokollist nähtuvalt kaitsja ja süüdistatav pidasid kohtuliku uurimise ajal nõu, kas uuesti taotleda tunnistajate ülekuulamist, kuid otsustati taotlust uuesti mitte esitada (tl 259-260). Rääkida ei saa ka sellest, et Raissa-nimeline naaber oleks rääkinud vahetult enne rääkimist tajutud asjaoludest, kuna G sõnade järgi oli talle räägitud hommikul, abi palumine oli väidetavalt leidnud aset kesköö paiku. Punktid 3 ja 4 eeldavad seda, et edasi räägitakse isiku öeldut, kes on end sisuliselt süüdi tunnistanud, ning need ei ole ilmselgelt asjakohased. Seega ei ole V. G ütlused ses osas, mis puudutav A. K poolset väidetavat abipalumist, tõendiks. Ka ei sea see väidetav vastuolu kahtluse alla V. G ütlusi tervikuna, kuna ses osas rääkis V. G mitte vahetult enda kogetust, vaid edastas kolmandalt isikult saadud infot. V. G ütlused ses osas, milles ta kirjeldas enda poolt vahetult kogetut, kinnitavad aga V. Dõmovi süüd. Nimelt väitis V. G, et läks pärast seda, kui oli V. Dõmovi korterist välja lasknud, A. K tuppa, et tollelt suitsu küsida. A. K lamas põrandal vasakul küljel ja tunnistaja arvates magas. Ta nägi ka nuga kannatanu pea juures tugitoolil ning tugitool oli üleni verine. See kinnitab, et A. K oli pussitatud juba selleks ajaks. V. G ütlustest ilmneb lisaks, et kui ta hommikul läks A. K tuppa, oli too endiselt pikali, kuigi paremal küljel. Ka sündmuskoha vaatlusprotokollist ja selle lisaks oleva fototabeli fotodelt 5 ja 6 on näha, et A. K lamab tugitooli juures põrandal, ülakeha põrandal olevatel tugitooli madratsite ja tekkide peal (tl 83; 89). Tuginedes nii vigastuste morfoloogilistele iseärasustele kui riiete verekahtlase määrdumise iseloomule, leidis ekspert, et on vähetõenäoline, et kannatanu oleks enne surma saanud käia. Nimelt on särgil ja kampsunil rohkelt väljendunud verekahtlane määrdumine ees paremal, s.t veri on valgunud haavadest paremale. Seega kinnitavad V. G enda ütlused kooskõlas eksperdiarvamusega, et A. K ei olnud pärast pussitamist ringi kõndinud. Ühtlasi välistavad V. G ütlused selle, et A. K oleks saanud tappa keegi kõrvaline isik – V. G sõnul lasi ta V. Dõmovi korteri uksest välja ja lukustas taas ukse, s.t korterisse ei olnud juhuslikel isikutel juurdepääsu. 4

(6)Lisaks V. G ütlustele tõendavad V. Dõmovi süüd DNA-ekspertiisi tulemused. Nimelt selle noa käepidemelt, mille teralt saadud DNA täisprofiil langes kokku A. K DNA profiiliga (eksperdiarvamuse p 1), saadi neljas proovis DNA segaprofiil, millest kolme puhul ei saa välistada V. Dõmovilt pärineva bioloogilise materjali sisaldumist segaproovis (eksperdiarvamuse punktid 13, 14) ning ühel korral ei saa kindlalt välistada V. Dõmovilt pärineva bioloogilise materjali sisaldumist segaproovis (p 15). Eksperdiarvamuse formuleering „ei saa välistada“ ja „ei saa kindlalt välistada“, ei tähenda, et V. Dõmovi DNA profiil ei vasta noa käepidemelt võetud proovidelt saadud DNA profiilile. Ekspertiisiakti lisas 1 olevate selgituste kohaselt tähendab „isiku DNA sisaldumist ei saa välistada“, et segaproovis on esindatud kõik võrdlusisikul esinevad alleelid ja DNA profiili geomeetria arvestamisel ei ole võrdlusisiku DNA sisaldumine segaproovis ebatõenäoline, „ei saa kindlalt välistada“ tähendab, et segaprofiilis on esindatud suurem osa võrdlusisikul esinevatest alleelidest. DNA analüüsi tulemuste tabelist nähtub, et noa käepidemelt saadud proovide 2-4 puhul esinesid kõigis lookustes nii V. Dõmovi DNA profiilile omased alleelid kui A. K DNA profiilile omased alleelid. Neis kummagi DNA profiilis esinevad alleelid ei ole aga tugevamalt väljendunud, s.o tuvastatud ei ole peamist DNA profiili. Seega ei ole tulemus sellise kindlusastmega nagu juhul, kui siis, kui tegemist oleks ühelt isikult pärit prooviga või kui segaproovis oleks tuvastatav peamine DNA profiil. Vaadates DNA analüüsi tulemuste tabelit, võib näha, et proovide A111749, B110375 ja B110374 puhul koosneb segaproov just nende alleelide kombinatsioonist, mis esinevad V. Dõmovi ja A. K DNA profiilides (v.a mõned üksikud alleelid). Sellest tulenevalt peab kohus tõendatuks, et selle noa käepidemel, millega A.K tapeti, esines ka V. Dõmovilt pärit bioloogilist materjali, mida seal ei peaks esinema, kui V. Dõmov ei oleks nuga kasutanud. Sellele lisandub V. Dõmovi sviitrilt leitud A. K veri. Arvestades, et V. Dõmovi DNA-d leidus ka noal, millega A. K tapeti, ei ole usutav V. Dõmovi väide, et see veri sai tema sviitrile, kui omavahelise jõukatsumise ajal A. K käel olnud haav lahti läks. Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et V. Dõmovi süü A.K tapmises on tõendatud. Seoses süüdistatava etteheitega, et noa suhtes ei tehtud sõrmejäljeekspertiisi, märgib ringkonnakohus, et kriminaalmenetluse seadustik ei nõua, et juhul, kui kannatanu on tapetud noaga, tuleb leitud noale teha sõrmejäljeekspertiis. Vastavalt KrMS § 66 lg-le 1 ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ja sama paragrahvi 2. lõike kohaselt hindab kohus kõiki tõendeid kogumis. Seega peab kohus hindama, kas olemasolevad tõendid tõendavad isiku süüd. Kui need tõendid kohut ei veena, peab kohus süüdistatava õigeks mõistma. Käesoleval juhul on aga nii maakohus kui ringkonnakohus leidnud, et olemasolevate tõenditega on V. Dõmovi süü tõendatud. 6. Kaitsja on apellatsioonis leidnud veel, et tegemist võis olla provotseeritud tapmisega, mille põhjustas kannatanu poolne vägivald. Prokurör asus seisukohale, et kuna süüdistatav ise eitab tapmist üldse, on teo kvalifitseerimine provotseeritud tapmisena välistatud. Kohtukolleegium märgib, et süüdistatava positsioon, et ta pole üldse tapmist toime pannud, ei välista ei materiaal- ega menetlusõiguslikult teo kvalifitseerimist provotseeritud tapmisena. Samas tuleb tõdeda, et kui süüdistatav tapmist ning ka konflikti kannatanuga eitab, on raske leida tõendeid selle kohta, et tapmise oleks provotseerinud kannatanu enda käitumine. Ka käesoleval juhul selliseid tõendeid ei esine. Lisaks on ekspert andnud arvamuse, et V. Dõmovil ei esinenud mingisugust erilist erutusseisundit. Seega ei ole alust kvalifitseerida V. Dõmovi toimepandud tegu provotseeritud tapmisena. 7. Eelnevast tulenevalt ja tuginedes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Kaitsja on esitanud taotluse apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest kokku 499,2 euro suuruse tasu saamiseks. Ringkonnakohus rahuldas taotluse. Vastavalt KrMS § 185 lg-le 1 jäävad menetluskulud süüdistatava kanda. 5

(6)Sten Lind Meelika Aava Urmas Reinola 6