KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 23.mai 2012, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-11-13835 Kohtukoosseis Julia Katškovskaja, Urmas Reinola, Meelika Aava Kriminaalasi Apelleeritud kohtuotsus Aare Dombergi süüdistuses KarS 424 järgi üldmenetluses Pärnu Maakohtu otsus 27.märtsist 2012.a. Apellatsiooni esitaja Süüdistatav Aare Domberg ja Lääne ringkonnaprokurör Aarne Pruus Süüdistatav Kaitsja Prokurör RESOLUTSIOON Aare Domberg (ankeetandmed Pärnu Maakohtu otsuses) Advokaat Natalia Suvorova Aarne Pruus Pärnu Maakohtu otsus 27.märtsist 2012.a. Aare Dombergi suhtes tühistada osaliselt ja nimelt temale mõistetud rahalisest karistusest tingimisi vabastamise osas KarS prg. 73 sätete alusel. Rahaline karistus kuulub maksmisele Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr 10220034796011 AS SEB Pank või Swedpangas nr 221023778606 viitenumber
- Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata, kuid täpsustada selle resolutiivosa järgmiselt: Liiklusseaduse § 127 alusel on Aare Domberg kohustatud 5 (viie) tööpäeva jooksul otsuse jõustumisest Maanteeametile. arvates loovutama juhiloa Süüdistatava Aare Dombergi apellatsioon jätta rahuldamata. Prokuröri apellatsioon rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. Menetluskulude peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 10 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: Harju Maakohus otsustas 27.märtsi 2012 otsusega süüdi tunnistada Aare Domberg KarS prg.424 järgi ja karistada teda rahalise karistusega 200 miinimumpäevamäära ( 640 eurot ) ning KarS § 73 lg.1,3 alusel vabastati karistusest, tingimisi 3 aastase katseajaga. Aare Domberg mõisteti süüdi selles, et tema juhtis 11.06.2011 kella 20.49 ajal Raplamaal, Rapla vallas, Hagudis Vana-Viljandi maanteelt Kuuse tänav 3 õuele mootorsõidukit Volvo registreerimismärgiga xxxxxxx, olles alkoholijoobes, mis väljendus selles, et tema ühes grammis veres oli 1,87 (± 0,06) milligrammi alkoholi. APELLATSIOONIDE SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Süüdistatav vaidlustab maakohtu otsust enda süüdimõistmises ja taotleb uue otsusega enda õigeksmõistmist. Oma taotlust põhjendab appellant järgnevalt. Ta väidab, et ei ole toime pannud temale inkrimineeritud kuritegu. Ei eita, et viibis süüdistuses märgitud ajal ja kohas autos ja oli alkoholi tarvitanud, kuid autot ei ole tema juhtinud.Sel momendil, kui auto juurde saabusid politseitöötajad oli tema autos sellepärast, et sättis paika raadiokanaleid ja U.T oli autos, sest tuli autost viina võtma. Aito kapott oli soe, sest auto oli terve päeva seisnud päikese käes. Tema ütlusi kinnitasid kohtuistungil ka tunnistajad U.T ja A.E. Kohtu järeldusega, et tunnistaja U.T ütlused ei ole usaldusväärsed ta samuti ei nõustu. Ka kinnitas U.T, kes elab Kase tänaval, et samal tänaval on veel teistelgi heledaid sõiduautosid. Ka tunnistaja S.L ütlused ei kinnita otseselt tema süüd. Arvatavasti on sel korral tegemist politsei poolse eksitusega. Prokurör vaidlustab maakohtu otsus süüdistatavale mõistetud karistuse osas. Ta ei nõustu sellega, et rahalise karistusena maksmisele kuulu summa on arvutatud miinimumpäevamääras ja et süüdistatavale on karistus mõistetud tingimis KarS prg. 73 sätteid kohaldades. Prokurör taotleb selles osas maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega karistada A.Dombergi reaalse rahalise karistusega 200 päevamäära, s.o. 2674 eurot 13,37x200). Prokurör põhjendab oma taotlust alljärgnevalt. Kohus leidis, et süüdistatav ei ole varem kriminaalkorras karistatud ja on ka pärast arutatavat sündmust elanud seaduskuulekalt. Väärteo eest määratud karistus oli arutatava kuriteo toimumise ajaks kustunud. Seepärast peab kohus võimalikuks süüdistatav rahalise karistuse tasumisest KarS § 73 lg. 1 kohaselt tingimisi vabastada. Riigikohtu 20.06.2007 otsuse 3-1-1-99-06 p.16.2 tõdetakse, et süüdistatava karistusest tingimuslik vabastamata jätmine on selline diskretsiooniotsus, mida kohus ei pea eraldi põhjendama. Kehtiva kohtupraktika kohaselt on kohtul vajalik põhistada süüdistatavale mõistetud karistusest tingimuslik vabastamine. Riigikohtu 20.06.2007 otsuse 3-1-1-99-06 p-des 16.3 ja 16.4 märgitakse, et KarS §-de 73 ja 74 esimeste lõigete kohaselt on karistusest tingimusliku vabastamise aluseks kuriteo toimepanemise asjaolude ja süüdlase isiku eripära ning süüdistatava karistusest tingimuslikku vabastamist saab lugeda seaduslikuks, kui kohtuotsuses on veenvalt põhjendatud kas kuriteo toimepanemise asjaolusid või süüdlase isikut iseloomustavate tunnuste märkimisväärset eripära. Asjaolu, et A.Dombergi ei ole varem kriminaalkorras karistatud, ei ole selline isikut iseloomustav märkimisväärne eripära, mille alusel peaks süüdlase tingimuslikult karistusest vabastama. Küll aga võimaldab nimetatud asjaolu kohaldada A.Dombergi suhtes vangistuse asemel karistusliigina rahalist karistust. Kohtu poolt A.Dombergile mõistetud karistuse määrast- rahaline karistus 200 päevmäära, selgub, et kohus ei tuvastanud kuriteo toimepanemisega seonduvaid erandlikke asjaolusid. Kahtlustatava keskmise päevasissetuleku ja elatustaseme teatisest ( lk.12 ) selgub, et Aare Dombergi
- aasta keskmise päevasissetuleku suurus on 13,37 eurot. 2010 aastal A.Domberg tuludeklaratsiooni ei esitanud. KarS § 44 lg. 3 sätestab, et keskmise päevasissetulek arvutatakse lähtudes süüdimõistetu suhtes kriminaalmenetluse alustamise aastale eelnenud aasta või, kui nimetatud aasta andmed ei ole kättesaadavad, selle aastale eelnenud aasta tulumaksuga maksustatavat tulust, millest on maha arvatud tulumaks. Vabariigi Valitsuse 13.08.2002 määruse nr.264: „Keskmise päevasissetuleku arvutamise, keskmisest päevasissetulekust mahaarvamiste tegemise, elatustaseme väljaselgitamise ning keskmise päevasissetuleku arvutamiseks ja elatustaseme väljaselgitamiseks vajalike andmete väljanõudmise, esitamise ja vormistamise kord“ on kehtestatud süüdlase aastanetosissetuleku kindlakstegemise metoodika. Nimetud määruse §-st 2 nähtub, et süüdistatava aastanetosissetulek leitakse tuludeklaratsioonis esitatud andmete põhjal, tema suhtes kriminaalmenetluse alustamise aastale eelnenud aasta andmete alusel. Kui kuriteole eelnenud aastal ei ole süüdistatava andmed Maksuja Tolliametist kättesaadavad, võetakse aastanetosissetuleku leidmisel aluseks sellele aastale eelnenud aasta tuludeklaratsiooni andmed. Ülalnimetatud Vabariigi Valitsuse määrusest tulenevalt on kohus Aare Dombergi rahalise karistuse mõistmisel ekslikult lähtunud miinimumpäevamäärast. Teatisest (lk.12) nähtub, et Aare Dombergi keskmine päevasissetulek on 13,37 eurot, mistõttu kohus oleks pidanud Aare Dombergi rahalise karistuse arvutamisel lähtuma nimetatud päevamäärast ja karistama A.Dombergit rahalise karistusega 2674 eurot. Aare Domberg on kuriteo toime pannud otsese tahtlusega, tema tegevuses puuduvad karistust kergendavad asjaolud. Aare Domberg ei ole kohtus andnud tõeseid ütlusi, millest tuleneb, et ta ei ole tema poolt toime pandud õigusrikkumist hukka mõistnud ning temaga kooskõlastatult on valeütlusi andnud U T ja A E, mistõttu leian, et on ebaõige tema vabastamine rahalise karistuse tasumisest. Tallinna Ringkonnakohtu 8.mai 2012.a. määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda seisukohtade esitamiseks aega 15.maini
- Määratud tähtajaks apellatsioonimenetluse pooled oma seisukohti kohtule ei esitanud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsioonidega tuli alljärgnevatele järeldustele.
- Süüdistatava apellatsiooni osas. Sisuliselt ei ole apellatsioonis esitatud mingeid uusi maakohtule mitteteadaolevaid tõendeid ega asjaolusid ning selles taotletaksegi olemasolevate tõendite veelkordset hindamist ja sellest tulenevalt õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Apellatsioonis esitatud taotlusest lähtudes ringkonnakohus, hinnates kogutud tõendeid nende kogumis leiab, et maakohtu otsus süüdistatava süü osas on seaduslik, kooskõlas kogutud tõenditega ja küllaldaselt motiveeritud. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on analüüsinud vaidlustatud kohtuotsuses süüdistatava süüd tõendavaid tõendeid nii eraldi, kui ka kõrvutanud neid omavahel ning loogiliselt ja arusaadavalt ülesehitatud arutluses, jõudnud põhjendatult järeldustele süüdistatava süü osas. Tõendite põhjalik analüüs on maakohtu otsuses ära toodud ja sellest tehtud järeldustele jõudmine on kohtuotsuse lugejale jälgitav ning veenev. Põhjalikult ja veenvalt on maakohus ka otsuses selgitanud omapoolset tõendite eelistust – miks ei pea usaldusväärseks ega arvestatavateks süüdistatava Aare Dombergi ning tunnistajate U.T ja A.E ütlusi. Maakohtu sellekohane järeldus rajaneb nimetatud ütluste põhjalikul analüüsil ning nende kõrvutamisel teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega ja kohtu poolt tuvastatud tehioludega. Riigikohtu kriminaalkolleegium on juba oma
- oktoobri 2000.a otsuses nr 3-1-1-85-00 L. Kala süüdistusasjas märkinud, et kohtunikupoolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav . Kohtukolleegium leiab, et vaidlustatud kohtuotsus vastab oma motiveerituselt sellele Riigikohtu seisukohale täielikult. Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida, et maakohtu otsuses on kohus eraldi pööranud tähelepanu ka süüdistatava poolt kohtumenetluses esitatud kaitseargumentidele ning motiveeritult need ümber lükanud. Esitatud apellatsioonis kordab süüdistatav sisuliselt neid väiteid, millistega vaidles maakohtus süüdistusele vastu. Apellant ei nõustu maakohtu otsuses toodud järeldustega ja taotleb tõendite ümberhindamist ringkonnakohtu poolt ning õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks kuna nad ei lükka veenvalt ümber maakohtu otsuses esitatud põhjendusi. Seejuures märgib kohtukolleegium, et üks tõendite hindamise põhinõue on järgmine: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (Riigikohtu otsus 3-1-1-77-05). Ka on Riigikohus oma otsuses 3-1-1-127-06 selgitanud, et KrMS § 61 lg 1 ei välista igasugust tõendite omavahelist astmestamist, vaid keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab aga tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel. Käesoleval juhul on maakohus toonud kohtuotsuses esile kaalutlused, miks ta peab S. L ja M.S ütlusi usaldusväärsemaks, ning neist ei nähtu, et maakohus oleks rikkunud KrMS § 61 lg-s 1 sätestatud nõudeid. Maakohus on analüüsinud kogumis kriminaalasjas kogutud tõendeid ning kujundanud nende alusel oma siseveendumuse. Tõendite teistsuguseks hindamiseks kolleegium alust ei näe. Käesoleval juhul ei ole võimalik kogutud tõendite ja nende kogumis hindamise pinnalt jõuda järelmini, et A.Domberg tuleb temale esitatud süüdistuses õigeks mõista. Süüdistatava poolt esitatud kaitseversiooni tõele vastamisel korral peaks olema tema sattumine kriminaalmenetluse alla paljude puhtjuhuslike asjaolude kokkusattumiste jada, mis ei ole eluliselt usutav. Nimelt tähendaks see seda, et samal ajal, kui politseinikud jälitasid ilmselt ebakaine juhi poolt juhitavat sõidukit, mille numbri ja värvi kohta said nad teave politsei juhtimiskeskusest ja sõitsid sellele autole järgi kuni Kuuse tänavani, istus A.Domberg samal tänaval asuva maja hoovis seisvasse samasugusesse autosse, olles ise alkoholijoobes ja klõpsutas autos raadio kanalite nuppe. Tema kõrval oli samal momendil autost viina võtma tulnud tunnistaja U.T ja politseinikud sattusid eesmärgiga tuvastada alkoholijoobes sõidukit juhtinud juhti, just sel momendil autoroolis ebakaines olekus istuva A.Dombergi peale. Kohtukolleegium ei pea sellist kaitseversiooni samuti usutavaks ja leiab, et politseitöötaja S.L ütlused selle kohta, et auto, mille juurde nad jõudsid oli tema vaateväljas kogu aeg, lükkavad esitatud kaitseversiooni ümber.
- Prokuröri apellatsiooni osas. Maakohus on karistanud A.Dombergi rahalise karistusega 200 miinimumpäevamäära. Rahaline karistus mõistetakse päevamäärades (30-500 päevamäära) ja mõistetud päevamäärade arv näitab ka tegelikult karistuse raskust. Just mõistetud päevamäärade järgi on võimalik otsustada, kas karistus on mõistetud seaduslikult e. sanktsiooni piires. Ka rahalise karistuse ümberarvestamine vangistuseks toimub päevamäärade alusel. Seega, kui rääkida A.Dombergile mõistetud karistuse raskusest, siis tegelikult on maakohus mõistnud karistuse, mis ületab 2/3 võrra prokuröri poolt taotletud karistuse, mis on maakohtu õigus. Prokurör ei ole mõistetud rahalist karistust vaidlustanud, vaid leiab, et maakohus on põhjendamatult kohaldanud rahalise karistuse rahalise vääringu väljaarvutamisel miinimumpäevamäära – 3,20 eurot. Milline summa tuleb süüdistataval tasuda rahalises vääringus, see sõltub sisuselt konkreetse süüdistatava sissetulekust. Ehk siis, kui kahele süüdistatavale on mõistetud võrdne rahaline karistus, mis väljendub päevamäärades, siis tasumisele kuuluvas summas võib olla erinevus väga suur. Samas olenemata, kui suur on tasumisele kuulul summa, peavad mõlemad süüdistatavad juhul, kui jätavad täitmata neile pandud kohustuse maksta konkreetne summa, kandma võrdses pikkuses vangistust rahalise karistuse asendamisel. Seega on seaduseandja pidanud oluliseks rahalise karistuse mõistmisel, et rahalise karistusena mõistetud rahasumma oleks isiku materiaalset olukorda arvestades ka reaalselt tasutav e. karistus täidetav. Vastasel juhul kaotab rahalise karistuse mõistmine igasuguse mõtte ja eeldusel, et see niikuinii tasumata jääb ning tulevikus asendatakse, ei ole rahalist karistust mõtet mõista. Maakohus on vaidlustatud kohtuotsuses piisavalt põhjendanud, miks ei arvesta süüdistatava 2009.a. sissetulekutega ning miks kohaldab käesoleval juhul miinimumpäevamäära. Kohtukolleegiumi arvates ei ole tegemist ebaseadusliku otsustusega ja peab maakohtu otsust mõistlikuks ja õiglaseks. Samas nõustub kohtukolleegium prokuröriga, et maakohtu poolt mõistetud rahalise karistuse tingimuslik kohaldamine ei ole põhjendatud. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks (vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära – vt Riigikohtu otsus nr 31-1-99-06). Silmas tuleb pidada sedagi, et karistusest tingimisi vabastamine ei ole iseseisev karistusliik, vaid see on üksnes põhikaristuse üks võimalikest individualiseerimise viisidest. Erinevalt karistuse mõistmisest, kus karistuse mõistmise alusena prevaleerub isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-40-04). Kohtukolleegium leiab, et käesoleval juhul ei ole alust rääkida sellistest erandlikest asjaoludest, mis annavad aluse järelduseks, et süüdistatavale mõistetud rahalise karistuse reaalne ärakandmine oleks ebaotstarbekas. Maakohus on põhjendanud tingimusliku karistuse kohaldamist sellega, et süüdistatav ei ole varem kriminaalkorras karistatud ja on elanud ka peale arutatavat sündmust seadusekuulekalt. Kohtukolleegium nõustub prokuröriga, et isiku õiguskuulekat käitumist ei ole alust pidada erandlikuks asjaoluks. Pigem peaks olema see reegel. Ka on asjaolu, et isik on esmakordselt kohtu all ja varem ei ole ta kuritegusid toime pannud, arvestatud sisuliselt juba karistusliigi valikul, kui süüdistatavale mõisteti sanktsioonis ettenähtud kergeim karistusliik – rahaline karistus. KarS § 56 lg 1 teisest lausest tulenevalt tuleb lisaks isiku süüle võtta karistuse mõistmisel arvesse ka üld- ja eripreventiivseid kaalutlusi e. siis võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Riigikohus on oma otsuses nr.3-1-1-26-03 5.märtsist 2003.a. märkinud, et olukorras, kus aastast aastasse hukkub purjus juhtide süül riigis kümneid ja saab vigastada sadu inimesi, nõuavad positiivse üldpreventsiooni põhimõtted riigipoolset reaktsiooni, mis annaksid õiguse adressaatidele selge signaali sellest, et liiklusõigusrikkumiste, sh eelkõige mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise näol on tegemist riigi poolt rangelt karistatavate õigusrikkumistega. Kohtukolleegium on seisukohal, et maakohus on roolijoodikust süüdistatavale tingimusliku rahalise karistuse mõistmisel ilmselgelt ilmutanud liiga leebet suhtumist süüdistatava poolt toimepandusse ja tegelikkuses ei pääse sedavõrd kerge karistusõigusliku kohtlemisega ka isikud, kelle vastutuse küsimus otsutatakse väärteomenetluses LS prg.-s 224 ettenähtud karistusi kohaldades. Tegemist on karistusega, mis kohtukolleegiumi arvates ei pruugi mõjutada isikut edaspidi hoiduma analoogiliste süütegude toimepanemisest. Kohtupraktika kinnitab, et sedaliiki kuritegudes on korduvtoimepanemise risk väga suur. Tegemist on kuriteoga, mida on võimalik toime panna vaid alkoholijoobes. Väga raske on sundida isikut hoiduma edaspidisest alkoholi tarvitamisest. Alkoholil on aga omadus pärssida adekvaatset mõtlemist ja ohu tunnetamist. Seega peab olema karistus sellise kuriteo eest, selline, mis ka peale ärakandmist meenub ja paneb isiku ka purjus peaga mõtlema enne, kui ta autorooli istub ja sõitma hakkab. Joobes juht roolis on liikluses ohtlik nii iseendale kui ka teistele liiklejatele. Seega peab kohtukolleegium prokuröri taotlust karistuse tingimusliku kohaldamise osas maakohtu otsuse tühistamiseks põhjendatuks. Kohtukolleegium peab omalt poolt vajalikuks täpsustada maakohtu otsuse resolutiivosa lisades viite LS prg.-le
- Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS prg. 337 lg 1 p.2,4; 338 p.4; 340 lg 4 p.4;342; 343;344-345 tühistab kohtukolleegium maakohtu otsuse Aare Dombergile karistuse mõistmisel KarS prg. 73 sätete kohaldamise osas täpsustab maakohtu otsuse resolutiivosa. Julia Katškovskaja Meelika Aava Urmas Reinola