Obsah (4)

§ 424§ 68§ 73§ 50

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 30.mai 2012, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-11-10704 Kohtukoosseis Julia Katškovskaja, Ivi

prg. 424 järgi üldmenetluses Harju Maakohtu otsus 3.aprillist 2012.a. Apellatsiooni esitaja Aleksei Rassamahhini kaitsjad adv.-d Anton Sigal ja Gerli Kilusk Süüdistatav Kaitsjad Prokurör RESOLUTSIOON Edasikaebamise kord Aleksei Rassamahhin (ankeetandmed Harju Maakohtu otsuses) Adv.Anton Sigal, Gerli Kilusk Rainer Amur Harju Maakohtu otsus 3.aprillist 2012.a. Rassamahhini suhtes jätta muutmata. Esitatud apellatsioon jätta rahuldamata. Aleksei Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. Menetluskulude peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 10 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: Harju Maakohus otsustas 3.aprilli 2012.a. otsusega süüdi tunnistada Aleksei Rassamahhin

§ 424

järgi ja mõista karistuseks 6 (kuus) kuud vangistust.

§ 68

lg 1 alusel arvestada Aleksei Rassamahhini karistusaja hulka tema poolt eelvangistuses viibitud aeg 11.08.2010.a kuni 12.08.2010.a s.o 2 (kaks) päeva, seega ärakandmisele kuulub vangistus 5 (viis) kuud ja 28 (kakskümmend kaheksa) päeva.

§ 73

lg-te 1 ja 3 alusel jätta mõistetud karistus tingimisi täitmisele pööramata, kui Aleksei Rassamahhin ei pane 3 (kolme) aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja algust lugeda kohtuotsuse kuulutamise päevast.

§ 50

lg 1 p 1 alusel võtta lisakaristusena Aleksei Rassamahhinilt mootorsõiduki juhtimisõigus 4 (neljaks) kuuks. Liiklusseaduse § 127 alusel on Aleksei Rassamahhin kohustatud 5 (viie) tööpäeva jooksul otsuse jõustumisest arvates loovutama juhiloa Maanteeametile. Aleksei Rassamahhin tunnistati süüdi selles, et tema juhtis 11.08.

1. a. kella 03:50 ajal Tallinnas Sõpruse pst 257 maja juures mootorsõidukit Mercedes-Benz ML 270 CDI registreerimismärgiga 119 THA, olles joobeseisundis (0,85 mg/l laiendmääramatusega ± 0,07 mg/l (lõplik tulemus 0,78 mg/l)). Aleksei Rassamahhin rikkus liiklusseaduse § 20 lg 3 (
2. juulist
3. a. kehtivas liiklusseaduses § 69 lg 1) /Juht ei või olla joobeseisundis. Joobeseisund on alkoholi, narkootilise, psühhotroopse või muu sarnase toimega aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavates häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides/ ja § 20 lg 3¹ p 1 (
4. juulist
5. a. kehtivas liiklusseaduses § 69 lg 4 p 1) /juht loetakse alkoholijoobes olevaks, kui tema ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi või ühes liitris väljahingatavas õhus on vähemalt 0,75 milligrammi alkoholi/ nõudeid. APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Süüdistatavate kaitsjad taotlevad esitatud apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist A.Rassamahhini süüdimõistmise osas ja uue otsusega tema õigeksmõistmist ning menetluskulude jätmist riigi kanda. Apellatsioonis märgitakse, et puudub vaidlus selles, et Aleksei Rassamahhin juhtis 11.08.2010 mootorsõidukit, olles eelnevalt (mitu tundi enne) tarvitanud alkoholi. Aleksei Rassamahhin tundis ennast väsinuna, kuid kainena. Politseipatrull pidas Aleksei Rassamahhini kinni ning toimetas ta Põhja politseiprefektuuri ning allutas tõendusliku alkomeetri kontrollile. Puudub vaidlus selles, et politseitöötajad selgitasid Aleksei Rassamahhinile, et vereproovi pole mõtet nõuda, kuna see „näitab niikuinii suuremat tulemust“ ning kallutasid Aleksei Rassamahhinit nõustuma alkoholijoobe tuvastamisega tõendusliku alkomeetri abil. Puudub vaidlus ka selles, et tõendusliku alkomeetri näit ületas ebaoluliselt

§ 424koosseisu piiri (tuvastatud joove 0,78 mg/l, koosseisu piir 0,75 mg/l).

Viimaseks puudub vaidlus selles, et süüdistatavalt võeti allkiri selle kohta, et tema õigused on temale selgitatud ja arusaadavad, alles pärast tõendusliku alkomeetri testi läbimist. Kaitsjad leiavad, et 11.08.2010 protokolli puhul on tegemist lubamatu tõendiga järgmistel põhjustel:

1. a)Politseitöötajad ei selgitanud süüdistatavale enne tõendusliku alkomeetri kasutamist kõiki tema õigusi, sh seda, et teda kahtlustatakse kuriteos (rikkudes sellega PPVS § 724 lg 3 p 1 nõudeid). Tunnistajad kinnitasid kohtuistungil, et süüdistatavale tõepoolest ei selgitatud, et teda kahtlustatakse kuriteos ning seda, millest tema teo kvalifikatsioon sõltub.
2. b)Politseitöötajad andsid süüdistatavale enne tõendusliku alkomeetri kasutamist valeinformatsiooni selle kohta, et vereproov „näitab niikuinii rohkem“ ning kinnitasid ka kohtuistungil, et usuvad seda siiralt. Seega kallutasid politseitöötajad süüdistatavat tõendusliku alkomeetri kasutamisele ning vereproovist loobumisele, rikkudes sellega PPVS § 724 lg 3 p 2 nõudeid.
3. c)Vereproov on olemuslikult oluliselt täpsem viis määrata isiku alkoholijoovet ning seetõttu on eriti oluline, et isiku otsus nõustuda vähemtäpse joobe tuvastamise meetodiga (mis põhineb seaduse seletuskirja kohaselt „rusikareeglil“) tehakse täielikult vabatahtlikult ja teadlikult, mõjutamata politseitöötajate isiklikest veendumustest või soovitustest. 1.2. Maakohtu põhilised seisukohad. Maakohus leidis, et PPVS § 724 lg 3 nõuete täitmiseks piisab sellest, et politseitöötajad mainivad isikule tema õiguse keelduda tõendusliku alkomeetri testist. Maakohtu arvates pole oluline, millises kontekstis, millises sõnastuses ja milliste kõrvalmärkustega õigusi selgitatakse (kuna maakohus jättis kohtuotsusest välja kõik, mis puudutas õiguste selgitamise viisi ja konteksti ning analüüsis üksnes õiguste selgitamise fakti). Maakohus leidis lisaks, et õiguste selgitamise dokumenteerimine ei ole seaduse kohaselt üldse vajalik ning seetõttu saab seda teha ka tagantjärgi, võttes õiguste selgitamise kohta allkirja ka pärast toimingu teostamist. Viimaseks leidis maakohus, et süüdistatav oleks pidanud märkima kõik oma vastuväited (mh sisuliselt protokolli tõendina lubamatuse kohta) vahetult pärast tõendusliku alkomeetri testi läbiviimist, märkides kõik vastuväited protokolli vastavasse lahtrisse. Apellandid on seisukohal, et maakohus sisustas PPVS §724 lg 3 nõudeid formalistlikult ja kohaldas seega ebaõigesti materiaalõigust. Maakohus analüüsis üksnes seda, kas süüdistatavale anti teada, et tal on õigus keelduda tõendusliku alkomeetri kasutamisest ning nõuda vereproovi (toimingu tegemise ajal kehtinud PPVS § 724 lg 3 p 2). Maakohus leidis, et antud juhul piisas sellest, et politseitöötajad mainisid seda õigust süüdistatavale ning ei analüüsinud nimetatud selgituse konteksti. Asja materjalidest nähtub selgelt, et mõlemad toimingu juures viibinud politseitöötajad (Pavel Ingi ja Tiit Kant) ütlesid süüdistatavale ka seda, et vereproov „näitab rohkem“ ning jäid selle seisukoha juurde ka kohtuistungil. Ei saa olla vaidlust sellest, et selline seisukoht on täiesti alusetu ja väär, kuna seadusandja on PPVS seletuskirjas selgelt kinnitanud, et alkoholijoobe tuvastamine väljahingatava õhu kaudu annab umbkaudse ja ebatäpse tulemuse, mis võib sõltuvalt asjaoludest olla suurem või väiksem alkoholisisaldusest veres. Olukorras, kus politseitöötajad andsid süüdistatavale valeinformatsiooni erinevate toimingute võimaliku tulemuse kohta ning soovitasid tungivalt alluda tõendusliku alkomeetri testile, ei ole PPVS § 724 lg 3 nõuded täidetud. Süüdistatavale küll selgitati õigust keelduda tõendusliku alkomeetri testist, kuid tehti seda sellises vormis ja selliste lisaselgitustega, mis ei jätnud süüdistatavale sisulist informeeritud valikut. Maakohus jättis tähelepanuta, et süüdistatav ei teadnud menetlustoimingu eesmärki. PPVS § 724 lg 3 p 1 kohaselt on isikul õigust teada „toimingu põhjust ja eesmärki“. Maakohus jättis täielikult tähelepanuta kohtuistungil tunnistajate poolt avaldatu, et nemad ei selgitanud süüdistatavale, et teda kahtlustatakse kuriteos. Politseitöötajate jaoks oli ülekuulamisel iseenesestmõistetav, et „toimingu eesmärk“ on „tuvastada alkoholijoovet“ ning kohus sellega vaikimisi nõustus. See seisukoht on ekslik.

§ 424

on erandlik kuriteokoosseis, mis eeldab kvantitatiivselt mõõdetava asjaolu – alkoholijoobe – täpset tuvastamist ning omistab karistusõigusliku tähenduse vaid sellisele joobele, mis ületab seaduses sätestatud piiri. Seega menetleb politsei alkoholijoobe tuvastamisel tegu, mis võib menetlustoimingu tulemuste selgumisel osutuda väär- või kuriteoks. Sellises olukorras tuleks kahtlustatavale tagada samad õigused, mis oleksid isikul, keda kahtlustatakse ainult kuriteo toimepanemises, lähtudes seejuures kõrgemast (s.t kriminaalmenetluslikust), mitte madalamast (s.t haldusmenetluslikust) õiguste kaitse standardist. Tõendusliku alkomeetri kasutamisel tuleks seega lähtuda lisaks PPVS sätetele ka KrMS sätetest, mh näiteks märkida protokolli isiku menetlusseisund (KrMS § 146 lg 2 p 5). KrMS § 1 kohaselt kohaldatakse KrMS’i kuritegude kohtueelsele menetlusele. Ei saa olla kahtlust, et tõendusliku alkomeetri kasutamine on potentsiaalse kuriteo kohtueelne menetlus, kuigi selle täpsem kord on sätestatud PPVS-is ja selle alamaktides. Kui süüdistatav teaks, et temale võidakse esitada kuriteosüüdistus, suhtuks ta oma õigustesse ja valikutesse suure tõenäosusega oluliselt ettevaatlikumalt ning jääks oma nõude juurde tuvastada alkoholijoove vereproovi abil. Maakohtu otsus on ühekülgne ja puudulik. Maakohus jättis täielikult analüüsimata süüdistatavale õiguste selgitamise asjaolusid ning konteksti ning ignoreeris politseitöötajate kohtus antud tunnistusi selle kohta, et: (

1. a)politseitöötajad soovitasid süüdistataval mitte nõuda vereproovi, kuna see „näitab rohkem“; (
2. b)politseitöötajad ei osanud kohtus korrata, milliseid õigusi nad süüdistatavale selgitasid; (
3. c)politseitöötajad kinnitasid, et ei pidanud vajalikuks selgitada süüdistatavale seda, et tema tegu võib olla kvalifitseeritav kuriteona. Maakohtu otsus ei maini nimetatud asjaolusid, kuigi need omavad ilmselgelt olulist tähtsust süüdistatava huvide kaitse seisukohast. Maakohtu analüüs on seega ühekülgne ja puudulik ning kallutatud süüdistuse kasuks. Maakohus leidis ekslikult, et õiguste selgitamise dokumenteerimine ei ole vajalik ja kohaldas seega ebaõigesti materiaalõigust. Maakohus asus seisukohale, et PPVS § 724 lg 3 sätestatud õiguste selgitamise dokumenteerimine ei ole üldse vajalik, kuna „Tõendusliku alkomeetri ja indikaatorvahendi kasutamise ning nende kasutamise dokumenteerimise kord“ (siseministri 15.12.2009 määrus nr 70) seda otseselt ette ei näe. Nagu selgitatud ülal, on tõendusliku alkomeetri kasutamise üheks potentsiaalseks tagajärjeks isikule kuriteosüüdistuse esitamine, seega tuleks lähtuda kriminaalasjade menetlemisel kehtivatest kõrgematest standarditest. Nõuded menetlustoimingule sätestab KrMS § 146, mille lõike 6 kohaselt menetlusosalisele tema õiguste ja kohustuste selgitamise kohta võetakse protokolli sissejuhatusse menetlusosalise allkiri. Käesolevas asjas puudub vaidlus selles, et menetlusosalise (süüdistatava) allkiri võeti protokolli sissejuhatusse alles pärast seda, kui menetlustoiming oli tehtud. Seega ei ole tagantjärgi võimalik adekvaatselt tuvastada, kas ja milliseid õigusi süüdistatavale selgitati. On ilmne, et menetlustoimingute läbiviijatel (politseitöötajad) ei ole kohtumenetluses vähimatki motivatsiooni tunnistada, et tegelikkuses õigusi ei selgitatud või et neid selgitati puudulikult (kuigi antud juhul tunnistajad isegi kinnitasid, et süüdistatavale selgitati vaid mõningaid PPVS § 724 lg-s 3 sätestatud õigusi). Maakohus leidis ekslikult, et süüdistatav oleks pidanud väljendama oma vastuväiteid toimingu protokollis. Kohus leidis, et Aleksei Rassamahhin minetas õiguse mitte nõustuda tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolliga, kuna ta ei kirjutanud tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli vastavasse lahtrisse ühtegi sisulist pretensiooni seoses tema õiguste rikkumisega. Kaitsjad leiavad, et selline seisukoht ei ole põhjendatud. Kaitsjate etteheited tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollile rajanevad eelkõige sellele, et politseitöötajad ei täitnud seaduse nõudeid õiguste selgitamise osas ning kallutasid süüdistatavat loobuma vereproovist. Ei ole mõeldav, et süüdistatav pidi mõistma nimetatud puudusi politsei töös vahetult pärast menetlustoimingu läbiviimist, kuna tema nõustumine menetlustoimingu läbiviimisega ja selle tulemustega põhines just nendel rikkumistel, mille protokolli märkimata jätmist kohus süüdistatavale ette heidab. Tallinna Ringkonnakohtu 14.mai 2012.a. määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda seisukohtade esitamiseks aega 22.maini 2012. Määratud tähtajaks esitas vastuse apellatsioonile prokurör. Prokurör leiab, et tõendusliku alkomeetri kasutamise protokoll on lubatav tõend. Kaitsjad on valesti tõlgendanud politsei ja piirivalve seaduse (edaspidi PPVS) § 7’24 lg 3 p 1 mõtet, mille kohaselt on isikul õigus teada enne tõendusliku alkomeetri kasutamist toimingu põhjust ja eesmärki. Joobe tuvastamine on haldustoiming, mille eesmärk on teada saada, kas ja milline alkoholijoobeaste on kinnipeetaval. Hetkel kui tuvastatakse, kas üldse või milline joobeaste on menetlustoimingule allutatul, ei ole alustatud ei väärteoega kriminaalmenetlust, kuna selleks puudub alus. Alates 1. juulist 2009 on vaja konkreetset joobeastet, et alustada väärteomenetlust või kriminaalmenetlust. Samas kui isikul tuvastatakse alkoholi vähem kui 0.25 väljahingatavas õhus, ei alustata kumbagi. Seega ei ole PPVS § 7’24 lg 3 p 1 eesmärk kriminaalmenetluse alustamine, vaid tuvastamine, milline on isiku alkoholijoobe aste. Kaitsjad väidavad, et politsei kallutas süüdistatavat tõendusliku alkomeetri kasutamisele ning vereproovist loobumisele. Midagi sellist kohtulikul uurimisel ei tuvastatud. Politseiametnik, kes viis läbi joobe tuvastamise toimingut, andis kohtus ütlusi, et ta selgitas kinnipeetavale õigust keelduda joobe tuvastamisest tõendusliku alkomeetriga, mis on kõige olulisem õigus joobe tuvastamisel. Kohus on jõudnud õigele järeldusele, et ükski tõend ei kinnita, et Aleksei Rassamahhin oleks nõudnud enda ekspertiisi viimist. Kui ta oleks nõudnud vereanalüüsi, siis oleks ta ka toimetatud Wismari haiglasse. Asjaolu, et politseiametnikud rääkisid, et nende hinnangul näitab vereanalüüs rohkem, ei tähenda, et kinnipeetaval ei oleks õigust vereanalüüsi nõuda. Rassamahhin ise kohtuistungil ütles, et ta ei öelnud politseinikele, et ta ei taha puhuda. Rassamahhin puhus tõenduslikku alkomeetrisse vabatahtlikult. Vale on kaitsjate väide, et politseiametnikud soovitasid tungivalt alluda tõendusliku alkomeetri testile. Politsei ei kasutanud Rassamahhin’i suhtes sunniviisilist tõendusliku alkomeetrisse puhumist, vaid andsid isikule valida – kas puhumine või veri ning isik puhus. Prokurör möönab, et politseiametnikud ei teavitanud enne puhumise protseduuri kinnipeetavat õigusest tutvuda järelevalve meetme protokolliga ning teha meetme tingimuste, käigu ja tulemuste ning protokolli kohta avaldusi, mis protokollitakse ning õigusest esitada vaie politseiasutuse juhile või kaebus halduskohtule. Nimetatud õigusi tutvustati ajal kui vormistati kirjalik tõendusliku alkomeetri kasutamise protokoll ehk peale puhumist. Prokuröri hinnangul ei ole nimetatud kahe õiguse tutvustamata jätmine enne puhumist olulised rikkumised. Riigikohus on asjas nr 3-1-1-19-05 leidnud, et tõend on lubamatu üksnes siis, kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud. Seejuures tuleb hinnata rikutud normi eesmärki ning seda, kas selliseid tõendeid poleks saadud, kui normi rikutud ei oleks. Käesoleval juhul selgitati enne puhumist kinnipeetavale tema kõige olulisemaid õigusi – joobe tuvastamise eesmärk oli tuvastada kinnipeetava joobeaste ning et kinnipeetaval oli õigus keelduda puhumast tõenduslikku alkomeetrisse. Muude õiguste tutvustamata jätmine enne puhumise protseduuri, ei ole oluline rikkumine, kuna neid õigusi saab sisuliselt kasutada alles peale puhumist. Peale puhumist vormistati kirjalik tõendusliku alkomeetri kasutamise protokoll ning siis tutvustati kinnipeetavale ka kahte varem tutvustamata jäänud õigust, mille kohta andis kinnipeetav ka prorokollile allkirja. Kohus on õigele järeldusele jõudnud ka tõendusliku alkomeetri vormistamise küsimuses. Tõendusliku alkomeetri ja indikaatorvahendi kasutamise ning nende kasutamise dokumenteerimise korra (edaspidi Kord) § 5 lg 1 järgi ei ole üldse nõutav tõendusliku alkomeetri protokolli kirjalik koostamine, vaid piisab tõenduslikust alkomeetrist väljatulevast väljatrükist. Seega ei pea tõendusliku alkomeetri protokoll olema vormistatud enne puhumist. Prokurör leiab, et politseinik, kes tutvustab alkoholijoobes olevale kinnipeetavale tema õigusi (õigus valida, kas joove tuvastatakse tõendusliku alkomeetriga või vereanalüüsiga), kinnipeetav puhub peale seda vabatahtlikult tõenduslikku alkomeetrisse, ei pea olema enne puhumist psühholoogi rollis ning hindama, kas kinnipeetav, olles valmis puhuma alkomeetrisse, sai aru, et sellega ta loobub vereanalüüsist. Politseiametniku ülesanne on selgitada isikule joobe tuvastamise võimalusi ning tegema toimingu, vastavalt sellele, mida kinnipeetav valib. Käesolevas kriminaalasjas tegid politseiametnikud täpselt niimoodi. Asjaolu, et Rassamahhin peale kaineks saamist hakkas väitma teistsugust, on põhjustatud ainult sooviga pääseda vastutusest. Prokurör juhib kohtu tähelepanu ka sellele, et kogumis on Aleksei Rassamahhini ütlused ebausaldusväärsed, kuna ütlused olid vastuolus kohtueelses menetluses tuvastatuga, samuti ei ole tema mälu usaldusväärne. Lähtudes eeltoodust, leiab prokurör, et Harju Maakohtu kohuotsus nr 1-11-10704 on selle lugejale jälgitav, seaduslik ja põhjendatud, mistõttu tuleb Aleksei Rassamahhini kaitsjate Anton Sigali ja Gerli Kiluski apellatsioon jätta rahuldamata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku apellatsioonidega tuli alljärgnevatele järeldustele. materjalidega ja esitatud Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks alused puuduvad. Maakohus on tulnud põhjendatult järeldusele, et süüdistatav oli enne tõendusliku alkomeetri kasutamisega joobe tuvastamist teadlik ka vereproovi kaudu joobe tuvastamise võimalusest. Maakohus on oma sellekohast seisukohta põhjendanud ning kohtukolleegium ei näe olemasolevate tõendite pinnalt võimalust asuda maakohtust erinevale seisukohale ning ei pea vajalikuks korrata maakohtu otsuses esitatud põhjendusi. Sisuliselt ei ole ju seda teadmist vaidlustanud ka süüdistatav ise ja tema ütlustest on nähtav arusaam, et ta teadis, et tal on võimalus valida tõendusliku alkomeetri kasutamise ja vereproovi vahel. Süüdistatav ja tema kaitsjad püüavad tõendada, et see ei olnud süüdistatava vaba valik ning et ta valis tõendusliku alkomeetri kasutamise kasuks, sest selleks kallutasid teda politseitöötajad oma jutuga sellest, et vereproov võib näidata hoopis suuremat alkoholijoovet ja et see toob kaasa probleeme. Samas just seesama väide tõendab, et valikuvõimalus oli antud. Isegi, kui politseitöötajad selgitasid, et võib olla, et vereproov näitab suuremaid numbreid ja kohtukolleegiumi arvates probleemide koha pealt sai jutt olla vaid kulude hüvitamise kohustusest vereproovi nõudnud isiku poolt, ei tähenda süüdistatava poolt tehtud valik seda, et tõendusliku alkomeetri meetodi kasutamine ei olnud tema vaba valik. Isikut ei saa kuidagi sundida sellise protseduuri teostamisele e. vägisi puhuma panna. Pigem on tegemist sellise isiku tavapärase käitumisega, kes loodab enne, kui tema joobe näitajaid tuvastama asutakse, et ehk siiski puhumise meetodit kasutades numbrid näitavad tema kasuks. Süüteomenetluses on joobe tuvastamisel tõendusliku alkomeetriga ja vereproovi võtmise kaudu ühesugune tõenduslik väärtus ning kui isiku joove on tuvastatud tõendusliku alkomeetriga, siis ei ole enam veres alkoholi sisalduse tuvastamine vereproovi kaudu vajalik. Samas on kohtukolleegium veendunud, et olukorras, kus süüdistatav oleks vaidlusalust protokolli allkirjastades märkinud, et temale ei selgitatud õigust nõuda vereproovi tegemist piisavalt selgelt ja ta seda soovib, siis oleks seda ka kaalutud. A.Rassamahhin ei märkinud midagi sellist protokollile, kus allkirjaga kinnitas muuhulgas ka teadmise oma õigustest. Riigikohus on oma otsuses nr. 3-1-1-6-07 märkinud, et üldjuhul tuleb õiguste- ja kohustuste selgitamine kui faktiline asjaolu lõppkokkuvõttes lugeda tuvastatuks menetlusaluse isiku allkirjaga. On piisavalt mõistlik alus eeldada, et täiskasvanud inimene on teadlik enda allkirja tähendusest ega toimi allkirja andes kergemeelses lootuses seda igal enesele sobival hetkel tagasi võtta. Mõistetavalt on siin võimalikud ka erandid näiteks juhtumid, mil isikut on kas füüsiliselt sunnitud allkirja andma või on allkirja saamiseks kasutatud pettust. Nau kohtukolleeium juba märkis, oli tõendusliku alkomeetri kasutamine süüdistatava vaba valik. Oluline on seejuures märkida, et kuna alkoholijoove ei ole jääv nähtus ning alkoholil on omadus olukorras, kus seda peale ei tarbita, hakata püsiva kiirusega maksa tegevuse toimel kehast väljuma, siis on oluline tuvastada joobe olemasolu või puudumine siiski autoroolis kinnipidamisele piisavalt lühikese aja jooksul. Selline alkoholi omadus on üldtuntud ja teada ka politseitöötajatele, mistõttu on eluliselt usutav, et politseitöötajad, kes asuvad juhi joovet tuvastama, teavitavad teda ka tema valikuvõimalustest. Seetõttu on igati õigustatud ka seisukoht, et kui on tuvastatud joove tõendusliku alkomeetriga, siis kaob vajadus selle tuvastamiseks vereprooviga e. isiku tujude ja meelemuutuste järgi tegutsemine tulenevalt esimesest näidust, ei ole politseil võimalik. Põhjendatud on seisukoht, et isik saab väljendada oma keeldumist tõendusliku alkomeetri kasutamisest ja väljendada vereproovi tegemise soovi vaid selliselt, et väljendab oma soovi ja keeldub puhumast. Apellandid on seisukohal, et tõendi – tõendusliku alkomeetri kasutamise protokoll – lubatavuse välistab asjaolu, et see oli koostatud alles peale protseduuri läbiviimist ja sellest on selge, et süüdistatavale selgitati tema õigusi alles peale seda, kui oli juba kontroll läbi viidud. Kohtukolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Maakohtu otsus on ka selles osas kohtukolleegiumi arvates igati põhjendatud ja omalt poolt märgib kohtukolleegium järgmist. Kohtukolleegium leiab, et tõendusliku alkomeetri kasutamise kohta koostatud dokumendi – väljatrükk või protokoll – koostamise aeg ei saa kajastada samaaegselt ka õiguste tutvustamise aega. Tõendusliku alkomeetri ja indikaatorvahendi kasutamise ning nende kasutamise dokumenteerimise korra prg.-s 5 sätestatud nõuded on sellised, mis eeldavad juba selle protseduuri läbitegemist ja kohustavad vastavat dokumenti koostama alles peale kontrolli toimumist. Sama järelduse saab teha ka lugedes tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli blanketti (teostamise kohta ja mõõtja nimi tuleb kirja panna enne õiguste selgitamist jne). Asjaolu, et politseitöötajad ei teavitanud isikut enne puhumise protseduuri tema õigusest tutvuda järelevalve meetme protokolliga ning teha meetme tingimuste, käigu ja tulemuste ning protokolli kohta avaldusi, mis protokollitakse ning õigusest esitada vaie politseiasutuse juhile või kaebus halduskohtule ning nende õigusi tutvustati ajal kui vormistati kirjalik tõendusliku alkomeetri kasutamise protokoll ehk peale puhumist, ei ole kohtukolleegiumi seisukohast sellised olulised rikkumised, mis annavad aluse lugeda protseduuri läbiviimise ja tulemuste kohta koostatud protokolli lubamatuks tõendiks. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi valitseva praktika kohaselt on tõend lubamatu üksnes siis, kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud. Seejuures tuleb hinnata rikutud normi eesmärki ning seda, kas selliseid tõendeid poleks saadud, kui normi ei oleks rikutud (3-1-1-52-09). Ehk siis, kui politseitöötajad oleks isikut teavitanud ka tema nendest kahest õigusest, mis jäi isikule teatamata, nii nagu peab – enne protseduuri läbiviimist, ei oleks see asjaolu kuidagi mõjutanud konkreetse vaidlusaluse protseduuri tulemusel saadud numbrilisi näitajaid – need oleks olnud muude samade tingimuste esinemisel samad. Apellatsioonis on esitatud veel rida seisukohti, milliseid kohtukolleegium peab ebaõigeteks, meelevaldseteks ja osalt ka arusaamatuteks. Nende osas märgib kohtukolleegium järgmist. Apellandid väidavad, et politseitöötajad ei selgitanud süüdistatavale enne tõendusliku alkomeetri kasutamist kõiki tema õigusi, sh seda, et teda kahtlustatakse kuriteos (rikkudes sellega PPVS § 724 lg 3 p 1 nõudeid). Kohtukolleegium leiab, et politseitöötajad ei pea ja ei saagi selgitada enne tõendusliku alkomeetri kasutamist isikule seda, et teda kuriteos kahtlustatakse. Kas üldse on tegemist süüteoga ja millise süüteoga, see selgub alles peale tõendusliku alkomeetri kasutamist. Kaitsjad leiavad, et maakohtu otsus tuleks tühistada KrMS § 338 p 1 alusel (kohtuliku uurimise ühekülgsus või puudulikkus) ning KrMS § 338 p 2 alusel (materiaalõiguse ebaõige kohaldamine) alljärgnevatel põhjustel. Kohtukolleegium leiab, et selline väide on paljasõnaline. Käesoleval juhul puudub vähimgi alus rääkida kohtuliku uurimise ühekülgsusest või puudulikkusest. Apellatsioonis ei täpsustata kumba alusega siis tegemist on ja milles see ühekülgsus või puudulikkus seisneb. Kõik apellatsioonis tõstatatud küsimused on olnud maakohtus ka kohtuliku uurimise esemeks ning maakohus on kaitseargumentidele kohtuotsuses pööranud piisavalt tähelepanu, kaitsjatel oli võimalus esitada kohtuliku uurimise käigus taotlusi. Maakohus ei ole jätnud rahuldamata ühtegi kaitsjate poolt esitatud taotlust ja kaitsjad osalesid prokuröriga võrdselt kohtuliku uurimise läbiviimisest, olles veel arvulises enamuses. Seetõttu jääb arusaamatuks, mida apellandid mõtlevad kohtuliku uurimise ühekülgsuse all. Kõik tõendid, millised menetluspoolte poolt esitati, olid maakohtu istungil vahetu kohtuliku uurimise objektiks, kaitsjad olid nõud kohtuliku uurimise lõpuleviimisega ega ole taotlenud ka apellatsioonis mingite maakohtu poolt uurimata jäänud tõendite uurimist. Seega ei saa rääkida kohtuliku uurimise puudulikkusest. Sisuliselt ei ole apellatsioonis esitatud mingeid uusi maakohtule mitteteadaolevaid tõendeid ega asjaolusid ning selles taotletaksegi olemasolevate tõendite veelkordset hindamist ja sellest tulenevalt õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist e. siis apellandid ei ole nõustunud maakohtu poolse tõendite hindamisega ja taotlevad tõendite ümberhindamist apellatsioonikohtult ja samade tõendite kogumi ümberhindamise teel õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Ka ei ole tegemist maakohtu poolt materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega. Maakohus on omapoolse põhjaliku tõendite hindamise ja arusaadava analüüsi tulemil tuvastatud tehiolude pinnalt andnud süüdistatava tegevusele õige karistusõigusliku hinnangu. Apellandid on seisukohal, et maakohus jättis tähelepanuta, et süüdistatav ei teadnud menetlustoimingu eesmärki. PPVS § 724 lg 3 p 1 kohaselt on isikul õigust teada „toimingu põhjust ja eesmärki“. Maakohus jättis täielikult tähelepanuta kohtuistungil tunnistajate poolt avaldatu, et nemad ei selgitanud süüdistatavale, et teda kahtlustatakse kuriteos. Politseitöötajate jaoks oli ülekuulamisel iseenesestmõistetav, et „toimingu eesmärk“ on „tuvastada alkoholijoovet“ ning kohus sellega vaikimisi nõustus. See seisukoht on kaitsjate arvates aga ekslik. Nende arvates menetleb politsei alkoholijoobe tuvastamisel tegu, mis võib menetlustoimingu tulemuste selgumisel osutuda väär- või kuriteoks. Sellises olukorras tuleks kahtlustatavale tagada samad õigused, mis oleksid isikul, keda kahtlustatakse ainult kuriteo toimepanemises, lähtudes seejuures kõrgemast (s.t kriminaalmenetluslikust), mitte madalamast (s.t haldusmenetluslikust) õiguste kaitse standardist. Tõendusliku alkomeetri kasutamisel tuleks seega lähtuda lisaks PPVS sätetele ka KrMS sätetest, mh näiteks märkida protokolli isiku menetlusseisund (KrMS § 146 lg 2 p 5). KrMS § 1 kohaselt kohaldatakse KrMS’i kuritegude kohtueelsele menetlusele. Kohtukolleegium on seisukohal, et selline apellantide seisukoht on väär. Ilmselgelt ei saa rääkida tõendusliku alkomeetri kasutamisest ja üldse joobe tuvastamise protseduurist, kui süüteomenetluse eesmärgil läbiviidavast toimingust. Politsei ülesanne on muuhulgas ka avalikku korda ähvardava ohu ennetamine ning liiklusnormide täitmise kontrollimise eesmärgil korraldatakse ka üleriigilisi politseioperatsioone jms. Kui mootorsõiduki juhi käitumine liikluses tekitab kahtlusi, et isik võib olla alkoholi tarvitanud, siis tegelikku juhi seisundit on võimalik kontrollida vaid PPVS-s sätestatud korras. Kontrolli tulemus võib olla väga erinev – juht võib olla täiesti kaine, võib olla alkoholi tarvitanud ja alkoholisisaldus väljahingatavas õhus või veres võib olla lubatud piirides, võib vastata väärteokoosseisule või siis kuriteo koosseisule. Seega on alus rääkida selle protseduuri eesmärgist, kui võimaliku alkoholimäära tuvastamise protseduurist ja mingit alust ei ole enne tulemuse teadasaamist rääkida kuriteokahtlusest ning veel vähem kohaldada KrMS-s kahtlustatavale ettenähtud õigusi ja kohustusi ning hinnata nimetatud protseduuri, kui kriminaalmenetluse uurimistoimingut. Tegelikult on ka apellandid sama meelt olnud kaitseakti koostamisel. Nii märgivad kaitsjad kaitseaktis p.-s 2 asjaolude all, et süüdistatav toimetati Põhja politseiprefektuuri ametiruumidesse aadressil Rahumäe 6, Tallinn, kus temale anti korraldus läbida tõendusliku alkomeetri test eesmärgiga tuvastada alkoholijoove. See on kohtukolleegiumi seisukohast ka asjakohane seisukoht. Kui tunnistada kaitsjate poolt apellatsioonis väidetu õigsust e. seda, et alkohoolse joobe tuvastamise protseduur on kriminaalmenetluses läbiviidav menetlustoiming ja olenemata sellest, kas ja milline joove isikul tuvastatakse, on isik juba kuriteos kahtlustatav, siis tuleks nõustuda sellega, et isikule tutvustatakse ka KrMS prg.-s 34 või VTMS prg.-s 19 sätestatud õigus, mis muuhulgas sisaladavad ka õigust kaitsja abile. See muudaks aga sisutuks protseduuri tegeliku eesmärgi e. küsimuse sellest, kas just autoroolis kinnipidamise momendil on isik kaine või on ta tarvitanud alkoholi, sest paraku ei ole reaalselt võimalik ükskõik mis kellaajal garanteerida momentselt kaitsja juuresolekut. Politseinikud ei sõida teatavasti ringi valveadvokaat autos. Kohtukolleegium on seisukohal, et isik omandab KrMS prg.-s 33 või VTMS prg.-s 19 sätestatud õiguse alles peale seda, kui joove on tuvastatud, mis tekib süüteomenetluse alustamise alus. Ka Riigikohtu otsuse 3-1-1-19-05 p.-s 7.1 on väljaloetav Riigikohtu samasisuline seisukoht. Käesolevas kriminaalmenetluses on A.Rassamahhinile tutvustatud tema õigusi kahtlustatavana kinnipidamise protkollis, mis on koostatud 11.08.2010.a. kell 03.50. Apellatsioonis märgitakse, et maakohtu otsus on ühekülgne ja puudulik. Mida kaitsjad selle all mõtlevad, on oletatav. Kohtukolleegium saab aru, et seatakse kahtluse alla maakohtu otsuse motiveeritus. Seadus kehtestab kohtuotsusele selle põhjendamise nõude ja põhjenduste puudumine e. kohtuotsuse motiveerimata jätmine, on kriminaalmenetluse oluline rikkumine. Kohtukolleegium on seisukohal, et käesoleval juhul ei ole alust rääkida maakohtu otsuse motiveerimatusest. See, et kaitsjad ei nõustu maakohtu põhjendustega ei ole samastatav motiivide puudumisega kohtuotsuses. Maakohtu seisukoha kujunemine ja tõendite analüüs on kohtuotsuse lugejale jälgitav. Riigikohus on oma otsuses nr. 3-1-1-21-10 korranud juba varasemalt korduvalt väljaöeldud seisukohta ja nimelt, et kohtuotsuse põhistatus tähendab seda, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse lugejale jälgitav. Sisuliselt tähendab see, et kohtuotsuses tuleb ära näidata, millised asjaolud kohus tõendatuks luges ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks kohus seejuures tugines. Vaidlustatud kohtuotsus vastab nendele nõuetele. Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja ümber lükanud ka kaitseargumendi tõendi lubamatusest. Tõendite põhjalik analüüs on maakohtu otsuses ära toodud ja sellest tehtud järeldustele jõudmine on kohtuotsuse lugejale jälgitav ning veenev. Põhjalikult ja veenvalt on maakohus ka otsuses selgitanud omapoolset tõendite eelistust – miks eelistab süüdistatava ja tunnistajate sisuliselt erinevate ja omavahel vastuolus olevate ütluste puhul, just tunnistajate ütlusi. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS prg. 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS prg.337 lg 1 p.1 , prg. 344345 lg 1 , 2 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu otsuse 3.aprillist 2012.a. Aleksei Rassamahhini suhtes muutmata. Julia Katškovskaja Ivi Kesküla Sten Lind