lg 3 alusel arvestada karistusse kinnipidamises viibitud aega 24 tundi ehk 10(kümme) trahviühikut. Tasumisele kuulub rahatrahv 120(ükssada kakskümmend) trahviühikut ehk summas 480(nelisada kaheksakümmend) eurot.
alusel määrata rahalise karistuse summa 480 eurot tasumine ositi 1(ühe) aasta (12 kuud) jooksul, igakuiselt tuleb tasuda 40(nelikümmend) eurot. Rahalise karistuse summa esimene osa 40 eurot tuleb tasuda ühe kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. 1 Rahatrahvi summa, selle esimene makse 40 eurot, tuleb Aksel Ohvrillil tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr. 10220034796011 SEB pank või arveldusarvele nr. 221023778606 Swedbank, märkides maksekorraldusele viitenumbri 4100065064, ning selgitusse nime, väärteoasja numbri ja makse liigi. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord. Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioon Tartu Ringkonnakohtule Viru Maakohtu kaudu 15 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on kohtu kantseleis menetlusosalistele tutvumiseks kättesaadav. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada apellatsiooniõigust, peab ta sellest Viru Maakohtule kirjalikult teatama seitsme päeva jooksul, alates kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest ehk hiljemalt 17.09.2012 Kohtuotsuse terviktekst on kohtu kantseleis kättesaadav 09.10.2012 Kohtuotsus jõustub 15-päevase tähtaja möödumusel alates kohtuotsuse kättesaadavusest ehk 25.10.2012 juhul, kui ükski menetluspool ei ole kohtuotsuse peale apellatsiooni esitanud. Süüdistus A.Ohvrillile on süüdistus esitatud ja väärteoprotokoll koostatud selle fakti kohta, et 10.09.2012 kella 00.31 paiku juhtis Jda-Virumaal Jõhvi vallas Jõhvi-Vasknarva tee 2-l km-l mootorsõidukit lubatud alkoholi piirmäära ületades, s.o. alkoholisisaldusega väljahingatavas õhus kuni 0,39 mg/l, millega rikkus LS § 69 lg 5 nõuet. Isiku tegu kvalifitseeritud LS § 224 lg 2 alusel. Kohtu tuvastatud asjaolud ja põhjendused Kohtuistungil ülekuulatud menetlusalune isik tunnistas end süüdi ja avaldas, et vaidlusta väärteoprotokollis esitatud faktilisi asjaolusid, kahetseb tegu. Peale menetlusaluse isiku süü omaksvõtu on talle süüksarvatud tegu kinnitust leidnud tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolliga lk 6, millest nähtub, et 10.09.2012 kontrolliti A.Ohvrilli väljahingatavas õhus alkoholisisaldus, mõõtetulemus on 0,39 mg/l kohta. Menetlusaluse isiku süü omaksvõtu ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolliga leiab kohus tõendatuks, et10.09.2012 kella 00.31 paiku juhtis A. Ohvrill Ida-Virumaal Jõhvi vallas Jõhvi-Vasknarva tee 2-l km-l mootorsõidukit lubatud alkoholi piirmäära ületades, s.o. alkoholisisaldusega väljahingatavas õhus kuni 0,39 mg/l. LS § 69 lg 5 sätestab, et mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres ei tohi olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. Seega oma teoga rikkus A. Ohvrill LS § 69 lg 5 nõuet. LS § 224 näeb ette vastutuse mootorsõiduki juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi. Sanktsioon näeb ette karistamist rahatrahviga kuni 2 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. Kohus leiab, et isiku tegu on õigesti kvalifitseeritud LS § 224 lg 2 järgi kui mootorsõiduki juhtimine isiku poolt, kelle väljahingatavas õhus on alkoholisisaldust 0,25-0,74 mg/l kohta. A. Ohvrilli puhul on tuvastatud alkoholisisaldus väljahingatavas õhus 0,39 mg/l kohta. Kohus leiab, et isik pani süüteo toime vähemalt kaudse tahtlusega.
lg 4 kohaselt paneb isik teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. juhtides mootorsõidukit olles varem tarvitanud alkoholi, pidi A. Ohvrill võimalikuks, et mootorsõiduki juhtimisel on tema väljahingatavas õhus alkoholi, ja möönis seda, jätkates sõitu kuni peatamiseni politsei poolt. Õigusevastasust välistavaid asjaolusid
-u 2.peatüki 2. jao mõttes kohus tuvastanud ei ole. Kohtu meetmed Kohus leiab, et A. Ohvrilli tuleb süüdi tunnistada LS § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemises ja karistada vastavalt sanktsioonile.
Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Vangistust võib mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Kui käesoleva seadustiku eriosa paragrahv võimaldab vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab kohus otsuses vangistuse mõistmist põhistama. Karistuse mõistmisel realiseeruvad mõistetaval karistuse liigis ja määras nii üld- kui ka eripreventiivsed eesmärgid. Riigikohtu lahend 3-1-1-14-07, p 6: „Karistusseadustiku § 56 sätestab karistamise alusena isiku süü, mille suurus määrab võimaliku karistuse ülempiiri karistuse kohaldamisel. Karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke.“ Karistus on tegupõhine ehk kõigepealt arvesse võetakse toimepandud kuritegude asjaolusid ja siis süüdistatava isikut. Riigikohus rõhutas: tsitaat lahendist 3-1-1-43-06: „13.1 Klassikalise arusaama kohaselt on karistusõigus suunatud esmajoones teole, mitte aga täideviijale karistusõigusliku hinnangu andmise aluseks on üldjuhul isiku poolt toimepandud tegu, mitte aga isik ise ja karistuse aluseks on esmajoones isiku süü.“ Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas (RKL 3-1-1-99-06, 3-1-1-76-07) on osutatud sellele, et kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks, milline karistus võiks efektiivseimalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut. 3 A.Ohvrilli karistust kergendavaks asjaoluks on puhtsüdamlik kahetsus. Karistust raskendavaid asjaiolusid kohus tuvastanud ei ole. LS § 224 lg 2 süüteo puhul on tegemist üheepisoodilise väärteoga, mis on oma loomult ohudelikt, mille toimepanemisel ei ole menetlusalune isik tekitanud füüsilist ega materiaalset kahju. Samas LS § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritav väärtegu on üks raskeimatest liiklusalatest süütegudest, mille raskus avaldub seaduseandja poolt kehtestatud sanktsioonis - rahatrahv kuni 300 trahviühikut või arest või juhtimisõiguse äravõtmine kuni 12 kuuni. A. Ohvrilli toimepandud väärteo puhul on teo raskus selgelt alla keskmise määra, nimelt 0,39 mg/l kohta alkoholi väljahingatavas õhus sellejuures, et LS § 224 lg 2 järgi karistatakse tegu alhoholisisalduse vahemikus 0,25-0,74 mg/l kohta. Sellest tulenevalt leiab kohus, et A. Ohvrilli süü on alla keskmise määra. A.Ohvril on varem kriminaalkorras kahel korral karistatud isik (karistisregistri teatis lk 9-11), alati varavastaste kuritegude toimepanemise eest, mõlemal juhul oli allutatud kriminaalhooldusele, mille läbis edukalt, kriminaalhooldus onlõpetatud. Väärteokorras on A. ohvrill karistatud kokku 5 korral, nendest kolmel korral Alkoholiseaduse rikkumise eest rahatrahvidega, kaks trahvi on tasutud, kahel korral kergema laadi liiklusväärtegude toimepanemise eest , rahatrahvid 11,50 eurot ja 100 eurot ei ole veel tasutud. Viimase trahvi puhul on isiku õigus tasuda trahv vabatahtlikult 30 päeva jooksul alates kohtuvälise menetleja otsuse jõuistumisest, otsus jõustus 03.09.2012. Seega trahvi vabatahtlikuks tasumiseks on isikul veel aega. Seega LS § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritud väärtegu on A.Ohvrilli puhul esimene raskema laadi väärtegu. Senini ei ole tema puhul täheldatud, et isikul oleks kalduvus istuda purjuspeaga rooli. A.Ohvrill omab kindlat töökohta ja püsivat sissetulekut, mille suurus on 290-320 eurot. Kohus leiab, et A.Ohvrilli puhul ei ole takistusi rahalise laadi karistuse mõistmiseks. Kohtul on piisavalt alust arvata, et rahalise laadi karistus on A. Ohvrilli küllalt mõjuv ja efektiine meede karistuse eesmärkide saavutamiseks. Kuna isik omab suhteliselt tagasihoidlikku sissetulekut, on kohtu arvates rahatrahvi mõistmine igati põhjendatud, sest ausa tööga teenitud tagasihoidlikust rahasummast väljaminek rahatrahvi tasumiseks kitsendab isiku võimalusi eneseteostamiseks ja tekitab ebamugavusi elukorralduses, mis panebki isikut hoiduma uute süütegude toimepanemisest. Rahalise laadi karistuse suurus ja sellest tulenev mõju peab olema proportsionaalne toimepandule ega tekitada põhjendamatuid kannatausi. A. ohvrilli puhul leiab kohus põhjendatuks rahatrahvi mõistmist, arvestades süü suurust ja A. Ohvrilli isikut, sanktsiooni keskmisest määrast veidi väiksemas määras, sest isiku süü toimepandust on alla keskmise. A. Ohvrilli tuleb karistada rahatrahviga 130 trahviühikut summas 520 eurot.
lg 3 alusel kakristusaja hulka tuleb arvestada kinnipiodamises viibitud aega mitte rohkem kui 24 tundi ( isik oli kinni peetud 10.09.2012 ja väärteoasja arutamine toimus 10.09.2012), mis võrdub 10 trahviühikule. Kandmisele kuulub lõplikult ratatrahv 120 trahviühikut summas 480 eurot. Arvestades isiku seisundit, et tema sissetulekuks on 290-320 eurot ühes kuus, peab kohus võimalikuks
alusel lubada tasumine ositi 1 aasta jooksul, igakuine makse on 40 eurot, mis on karistuse korrapärase täitmise puhul täiesti jõukohane. Varem ei olnud A. Ohvrill sellises suuruses rahalise laadi karistusega karistatud. Karistuse suurus on küllaltki oluline, arvestades isiku sissetulekut ja tema muid kriminaal- ja väärteoasjadest tulenevaid rahalisi kohustusi. Kohus leiab, et karistamise üld- ja eripreventiivsete eesmärkide saavutamiseks ei ole vaja kohaldada A. Ohvrilli suhtes lisakaristust. Selles osasa jäetakse kohtuvälise menetleja taotlus lisakaristuse kohaldamiseks rahuldamata. Kohus ei tuvastanud asjaolusid, mis tingiksid A. Ohvrilli suhtes lisakaristuse mõistmist. Kohus korduvalt selgitab, et lisakaristusel ei ole süühüvitise funktisiooni vaid selle kohaldamine tulen kõne alla üld- ja eripreventiivsete eesmärkide saavutamiseks (prof J. 4 Sootak, Sanktsiooniõigus,2007, Tallinn, lk 111). Reeglina on juhtimisõiguse äravõtmine kohtupraktikas kohaldatav liiklusalaste kuritegude toimepanemise puhul, muuhulgas ka joobeseisundis sõiduki juhtimise eest. Lisakaristuse kohaldamine on ilmtingimata reeglina põhjendatud ka raskeimate väärtegude puhul, sedagi siiski juhul, kui väärteo eest määratav põhikaristus ei ole piisav isiku mõjutamiseks. Lisakaristuse kohaldamine aktualiseerub näiteks korduvate liiklusõiguse rikkujate puhul, kelle kohta on faktilisi andmeid, et ainult rahatrahvi määramist ei ole enam piisav. Kohtuvälise menetleja seisukohast ei nähtu ühtegi tõsiseltvõetavat argumenti, miks ta leiab, et A. Ohvrilli puhul ei ole rahatrahv piisav karistus ja teda tuleks mõjutada veel täiendavalt lisakaristuse määramise kaudu. A. Ohvrilli puhul on antud väärtegu kolmas liiklusnõuete rikkumisega seotud väärtegu. Kaks eelmist on kergema laadi rikkumised, üks nendest on sõidukiiruse oletamine mitte rohkem kui 21-40 km/h võrra. See annab kohtule aluse teha järelduse, et kuigi A. Ohvtrill on väärtegusid toime pannud korduvalt, et ole ta liiklusreegleid eiranud püsivalt ja intensiivselt, pannes toime vähemalt korduvalt raskemaid liiklusväärtegusid. Sel juhul ei näe kohus vajadust kohaldada lisakaristust. Kohtuvälise menetleja taotluse aresti kohaldamise kohta jätab kohus rahuldamata. Kohus on arvamusel, et A. Ohvrilli on võimalik mõjutada ilma vabaduskaotuslike meetmete kohaldamiseta. Kohtuvälise menetleja taotlusest ( lk 1, 12 pöördel) ega kohtukõnest ei nähtu, miks kohtuväline menetleja leiab, et ainult arest on efektiivne ja proportsionaalne karistusmeede A.Ohvrilli puhul ja miks kohtuvälise menetleja arvates ei saa karistada rahatrahviga või põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega. Ka maakohus ei tuvastanud kohtuliku arutamise käigus selliseid asjaolusid, millele toetudes tuleks isikule mõista karistusena ainult ja vaieldamatult arest. Ainult üldsõnalist tõdemust, et arvestades rikkumise tõsidust, ei ole rahatrahvi mõistmine otstarbekas, ja riik peab näitama välja rangemat suhtumist, ei piisa. Kohus tuletab meelde, et süüdistuses viidatud rikkumise puhul ongi seaduseandja poolt karistusena ette nähtud nii rahatrahv kui ka juhtimisõiguse äravõtmine ja väärteomenetluses kõige äärmuslik karistuse liik- arest. Äärmuslikuma, vabaduse kaotusega seotud, karistuse liigi taotlemise puhul tuleb karistuse taotlejal veenvalt põhjendada, miks sanktsiooniga ettenähtud kergemad karistused ei ole konkreetse isiku puhul kohaldatavad (
Selliseid põhjendusi ei ole kohus kohtuvälise menetleja suust kuulnud.
lg 1 ja lg 2 sätestatud karistuse mõistmise põhimõtted on kohaldatavad süüteomenetlusele ehk nii kriminaal- kui ka väärteomenetlusele. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik Inna Kirsipuu Osaliselt tühistatud Tartu Ringkonnakohtu 30.11.2012 otsusega. 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.