Väärteoasi nr. 4 – 12 – 2042 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Otsuse kuupäev 05. november 2012.a. Otsuse teinud kohus Harju Maakohus Liivalaia Kohtumaja Väärteoasja number 4 – 12 – 2042 Kohtukoosseis

§ 109) sätestatud tingimustel.

LE § 2 p 14 (alates 01.07.2012 Liiklusseaduse § 2 p. 19) kohaselt mõistetakse juhi all ka eeltoodud tingimustele vastavat sõidujuhendajat ning seega on menetlusalune isik antud juhtumi puhul käsitletav mootorsõidukijuhina, kellel lasuvad Liikluseeskirjas juhile sätestatud kohustused. Kohtuväline menetleja, hinnates väärteoasjas kogutud materjale kogumis, leiab, et piisavalt tähelepaneliku ja hoolsa suhtumise korral liiklusoludesse pidi menetlusalune isik ülekäigurajale lähenedes täitma LE § 46 nõudeid ning vähendama kiirust või vajadusel peatuma, vältimaks otsasõitu jalakäijale ja arvestama ka asjaoluga, et ülekäiguraja vahetus läheduses võivad teel liikuda ka vähekaitstud liiklejadjalakäijad. Sündmuse toimumise ajal kehtinud Liiklusseaduse § 2 kohaselt (alates 01.07.2011 jõustunud Liiklusseaduse § 16 lg. 1 sätestab samased kohustused) peavad liiklejad olema liikluses hoolikad ja ettevaatlikud ning tagama liikluse sujuvuse ja vältima ohtu ja kahju tekitamist. Sellest kohustusest tulenevalt oli menetlusalusel isikul kohustus reageerida teise liikleja eksimusele selliselt, et igal juhul ära hoida võimaliku kahju tekkimine või vähendada kahju suurust. Oma juhitud sõiduki kiiruse vähendamine selliseks,mis tagaks ohutu peatumise aitavad üldjuhul vähendada saabuva kahju suurust või ära hoida selle tekkimise. Menetlusaluse isiku tegevus piirdus väärteomaterjalidest nähtuvalt ainult mittepiisava kiiruse vähendamisega ja helisignaali andmisega, mis ei ole küll liiklusnõuete alusel ohu tekkimisel keelatud, kuid see ei ole piisav eeltoodud kohustuse nõuetekohaseks ja täielikuks täitmiseks. Ohusituatsiooni etteaimav juht ei saa helisignaali andes kindlalt eeldada, et see on teistele liiklejatele kuuldav ja üheselt arusaadav ning seega pidi ta rakendama ka muid tegevusi kahju tekkimise vältimiseks. Seega asub kohtuväline menetleja seisukohale, et menetlusalune isik on toime pannud Liiklusseaduse § 7417 lg. 1 (alates 01.07.

§ 223lg.

1) kohase väärteo, mis on karistatav seaduse alusel. Liiklusõnnetuses osalenud jalakäija liikluseeskirja rikkumine, mis ei ole põhjuslikus seoses liiklusõnnetuse tekkimisega, ei vabasta mootorsõiduki, kui kõrgema ohu allika, juhti liikluseeskirja eeltoodud sätete täitmise kohustusest. Sõiduteed väljaspool ülekäigurada ületanud jalakäija suhtes oli alustatud väärteomenetlust Liiklusseaduse § 7436 lg 1 (alates 01.07.

§ 259lg.

1) kohases väärteos Liikluseeskirja § 27 rikkumise osas, ning lahend selle kohta on menetlusalusele isikule kohtuvälise menetleja juures kättesaadav alates 27.04.2012a. Menetlusalune isik VM rikkus seega liikluseeskirja § 46 nõudeid pannes sellega toime väärteo, milline on kvalifitseeritav liiklusseaduse § 7417 lg 1 järgi. Võttes aluseks eeltoodut ja lähtudes KarS § 5 lg 1; § 56 lg 1 määras kohtuväline menetleja VMLS § 7417 lg 1 järgi karistuseks rahatrahvi 30 trahviühiku ulatuses s.o. 120,00 eurot. 2 Vastavalt VTMS § 74 lg 1 p 15 mõisteti VM välja menetluskuludena ekspertiisikulud summas 84,00 eurot. KAEBUSE SISU VMesitas 09.05.2012.a. Harju Maakohtule kaebuse, milles palub tühistada PPA Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo avariitalituse menetlusteenistuse vanema Margus Pihli 25.04.2012.a. väärteoasjas 2302,11,020434 tehtud otsus. VMpõhjendab esitatud kaebust sellega, et kohtuväline menetleja poolt on leitud, et liiklusõnnetuse põhjustamine tema poolt on tõendatud ja sealhulgas asitõendiks oleva videosalvestiga. Väärteoasja otsusega ei saa nõustuda, sest kohtuväline menetleja on valesti tõlgendanud asitõendiga (videosalvestisega) tuvastatut:

1. „Kella 12:18:29 ajal on salvestiselt näha, kuidas paremalt poolt puude varjust ilmuvad nähtavale kaks inimest ja asuvad sõiduteele, väljaspool ülekäiguraja märgistust." Sellest on näha, et jalakäijad alustasid sellest momendist liikluseeskirjade rikkumist. Autojuhil mingit rikkumist ei ole täheldatud.
2. „ 12:18:36 ... salvestiselt on näha, kuidas üks teed ületavatest jalakäijatest hakkab kiiremini liikuma, samal ajal kui teine seisab ning heledamat värvi sõiduauto liikumistrajektoor muutub, liikudes oma liikumistrajektoorist paremale poole." Sellest on näha, et mitte auto ei hakanud liikuma jalakäija poole, vaid jalakäija tegi vale otsuse liikudes sõiduauto otsa, sest teine jalakäija jäi seisma ja temaga õnnetust ei juhtunud. Autojuht tegi endast kõik oleneva, et vältida kokkupõrget ja pööras paremale.
3. „ Kella 12:18:37 on näha, kuidas heledamat värvi sõiduauto sõidab esiosaga vastu kiiremini liikuvat jalakäijat, kes paiskub sõiduki kapotile. Teine jalakäija seisab keset sõiduteed." Sellest on näha, et kokkupõrge toimus mitte ülekäigurajal, vaid enne seda. Vastavalt Liikluseeskirja § 2 lg 59 p 1 „Reguleerimata ülekäiguraja laius on piiratud vastava teekattemärgistusega, ...„. Kannatanu S. O püüdis ületada teed enne aeglaselt liikuvat sõiduautot, kuid ei arvestanud õigesti oma jõudu ja kiirust ning seetõttu sattus liiklusõnnetusse.
4. Kohtuväline menetleja oma otsuses on tulnud järeldusele, et jalakäija liikluseeskirja rikkumine ei ole põhjuslikus seoses liiklusõnnetuse tekkimisega, kuid on jätnud märkimata, milline oli liiklusõnnetuse põhjuslik seos. Teine jalakäija, kes ka rikkus liikluseeskirja, kuid jäi keset sõiduteed seisma ja ilmselt ei saanud olla põhjuslikus seoses liiklusõnnetusega. Sõiduauto juht, kes sõitis väikesel kiirusel mööda sirget teed ei saanud olla liiklusõnnetuse põhjustaja, sest tema ei teadnud, ega pidanud teadma, et keegi proovib ületada sõiduteed mitte ülekäigurajal, vaid mingi nurga alt tema auto ees. Samal ajal on otsuses märgitud, et sõiduteed väljaspool ülekäigurada ületanud jalakäija (ilmselt SO) suhtes oli alustatud väärteomenetlust Liiklusseaduse § 7436 lg 1 (alates 01.07.

§ 259lg 1) kohases väärteos Liikluseeskirja § 27 rikkumise osas.

Lisaks sellele SO rikkus LE § 26 „Jalakäija tohib ületada .... sõiduteed aga ülekäigurajal (väljumata selle piirest)...". Vastavalt LE § 30 „ Jalakäija peab sõidutee ületama lühimat teed mööda .. . „. Samuti SO rikkus LE §31,, Reguleerimata ülekäigurajal enne sõiduteeületamist hindama läheneva sõiduki kaugust ja kiirust, andma juhile võimaluse kiiruse sujuvaks vähendamiseks ja veenduma, et juht on teda märganud ning tee ületamine on ohutu." Seega kui SO ei oleks liiklusreegleid rikkunud, ei oleks sellist liiklusõnnetust toimunud.

1. Vastavalt LE § 46 „ Lähenedes reguleerimata ülekäigurajale, peab juht vähendama kiirust või peatuma, et anda teed ülekäigurajal teed ületavale või ülekäigu -rajal teeületamisvõimalust ootavale jalakäijale." Kohtuväline menetleja on ebaõigesti hinnanud faktilist olukorda, sest SO ei olnud ülekäigurada ületav ega teeületamise võimalust ootav jalakäija, vaid tema lähenes autole paremalt poolt puude varjust väljaspool ülekäiguraja märgistust. Seega sõiduauto juhil puudus võimalus õigeaegselt märgata liikluseeskirja rikkuvat jalakäijat ja ära hoida liiklusõnnetus. 3 VMavaldas, et ta ei soovi osaleda kohtuistungil ja palub kaebus läbi vaadata kirjalikus menetluses. KOHTUVÄLISE MENETLEJA SEISUKOHT Kohtuvälise menetleja esindaja nõustus kohtule 29.10.2012.a. saadetud kirjalikus seisukohas väärteoasja nr 4 – 12 – 2042 (2302,11,020434) VM kaebuses kohtuvälise menetleja otsuse peale läbivaatamisega kirjalikus menetluses. Kohtuväline menetleja on märkinud kirjalikus seisukohas, et kohtuväline menetleja nõustub kaebuse esitajaga selles osas, et algselt astuvad jalakäijad teele väljaspool ülekäiguraja teekatte märgistust. Samas on näha videosalvestiselt, et sõiduki VW Polo juhile ei olnud ees ühtegi takistust, mis oleks takistanud jalakäijate märkamist ja sõidukiiruse vähendamise alustamist andmaks jalakäijatele teed. Nii tunnistaja VK(kes oli sõiduki roolis) kui ka kõrval istunud sõidukijuhina käsitletava VM ütlustest nähtub, et nad nägid jalakäijaid juba siis, kui nad teele astusid, kuid jätkasid liikumist otse. Mõlemad sõidukis viibinud isikud kinnitavad, et vahetult ennem jalakäijale otsa sõitmist andis VK veel signaali, mille peale reageeris üks jalakäija seisma jäämisega ja teine jalakäija, kes oli sõiduki poolse jalakäija varjus reageeris kiiremini liikuma hakkamisega. Asitõendina vaadeldud videosalvestiselt on näha, et kokkupõrge toimub koheselt peale jalakäija kiiremini liikuma hakkamist. Kokkupõrke hetkel on mõlemad jalakäijad ülekäiguraja piirides, ning sõidukijuhil oli kohustus anda neile teed. Sõidukijuhil oli olukorrale reageerimiseks piisavalt aega ja videosalvestiselt on näha, et ajal kui sõiduk VW Polo ei ole sisenenud ülekäiguraja piiridesse on jalakäija juba ülekäiguraja piirides ja alustab kiiremat liikumist et ületada ülekäigurada enne kui sõiduk sinna jõuab. Kohtuväline menetleja leiab, et väärteoasjas tehtud otsus on koostatud õigesti. KOHTU SEISUKOHT Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kohtuvälise menetleja poolt esitatud seisukohtadega ja väärateoasja materjalidega, asub seisukohale, et esitatud kaebus kuulub rahuldamisele. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et 04.06.2011.a. toimus Tallinnas, Tööstuse 48a juures liiklusõnnetuse, milles osalesid VM poolt juhitud sõiduauto Volkswagen Polo registreerimismärgiga xxx ja jalakäija SO. Liiklusõnnetuse toimumine on tõendamist leidnud Põhja Politseiprefektuuri korrakaitseosakonna avariitalituse avariipolitseinik Kadri Kanni poolt 04.06.2011.a. koostatud sündmuskoha vaatlusprotokolli LÕ 955 ning selle juurde lisatud skeemi ja fototabeliga. Lisaks on liiklusõnnetuse toimumine tõendamist leidnud ka asitõendi – CD plaadiga, millele on jäädvustatud Tööstuse 48a oleva turvakaamera salvestus ning 09.02.2012.a. koostatud asitõendi vaatlusprotokolliga, millest nähtuvalt toimub kokkupõrge auto ning jalakäija vahel kell 12:18:
2. Lisaks dokumentaalsetele tõenditele on liiklusõnnetuse toimumine kinnitust leidnud menetlusaluse isiku VM ja tunnistajate VK, SO ning MK ütlustega. Vaidlust ei ole ka selles, et liiklusõnnetuse käigus sai SO kehavigastusi, mis ei ole eluohtlikud. Tervisekahjustuse tekkimine liiklusõnnetuse käigus on tõendamist leidnud Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi kohtuarst – ekspert Aleksei K poolt 16.12.2011.a. koostatud isiku ekspertiisiaktiga nr.
3. VM süüdistatakse selles, et ta rikkus LE § 46, mis kohustab juhti lähenemisel reguleerimata ülekäigurajale, vähendama kiirust või peatuma, et anda teed ülekäigurajal teed ületavale või ülekäigurajal teeületamisvõimalust ootavale jalakäijale. LE § 26 kohustab jalakäijat teed ületama käigusilla või -tunneli kaudu, sõiduteed aga ülekäigurajal (väljumata selle piirest), ristmikul või muus kohas vastavalt määruse §-dele 27–
4. LE § 27 kohustab jalakäijat juhul, kui käigusillale või -tunnelisse mineku koht, ülekäigurada või ristmik ei ole kaugemal kui 100 m, sõiduteed ületama ainult nende kaudu. Nimetatud kohtadest 4 kaugemal kui 100 m tohib jalakäija sõiduteed ületada ainult siis, kui tee on mõlemas suunas hästi näha ja sellega ei tekitata ohtu liikluses. Käesoleval juhul on vaidlus selles, kas VM rikkus LE §
5. Kohus peab vajalikuks osundada EV Riigikohtu lahendile 3-1-1-106-10, milles Riigikohus märgib, et materiaalse delikti toimepanemise eest saab vastutada üksnes isik, kelle teo tõttu tagajärg saabus, tulebki mitme osapoolega liiklusõnnetuse uurimisel kriminaalasja erapooletult, igakülgselt ning objektiivselt arutades välja selgitada, kas ja kes liiklusnõudeid rikkus ning kelle (liiklusnõudeid rikkuv) tegu tagajärje põhjustas. Kohus peab vajalikuks viidata ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20.09.2002.a. lahendile nr. 31-1-94-02, milles Riigikohus on lahti kirjutanud liikluses kehtiva usalduspõhimõtte, mille kohaselt liiklusseaduse § 2 lg 1 kohaselt peavad kõik liiklejad ja muud isikud järgima liiklusalaste õigusaktide nõudeid, olema liikluses hoolikad ja ettevaatlikud ning tagama liikluse sujuvuse, et vältida ohtu ja kahju tekkimist. Liikluseeskirja § 4 kohaselt peavad liiklejad täitma selle eeskirja nõudeid. Nendest sätetest järeldub, et igal liiklejal, kellel on ülalmärgitud kohustused, peab olema õigus eeldada, et ka teised liiklejad ja muud isikud täidavad liikluseeskirja nõudeid. Sellest omakorda tuleneb nõue, et liiklusega seotud õigusrikkumiste asjade menetlemisel, eriti aga liiklusõnnetusega seotud kuritegude menetlemisel, tuleb kaaluda kõigi liiklusõnnetuses osalenud liiklejate käitumist ja anda nende käitumisele õiguslik hinnang, sest vastasel korral ei ole võimalik objektiivselt hinnata kelle käitumine oli põhjuslikus seoses inimese vigastuste tekitamisega või surma põhjustamisega. Käesolevas asjas tulnuks kohtutel hinnata peale kohtualuse käitumise ka kannatanu käitumist ja selgitada välja, kas tema käitumises esines liikluseeskirja nõuete rikkumisi, mis võisid olla põhjuslikus seoses temale endale kehavigastuste tekkimisega. Samuti tulnuks selgitada, kas liikluseeskirjade kohaselt kannatanu võis viibida sellel tee osal, kus toimus süüdistuses märgitud liiklusõnnetus, kas kohtualune sõiduki juhina võis või pidi kannatanu sellel kohal viibimist ette nägema ja kas sõidukijuhil oleks selles situatsioonis olnud tehniliselt võimalik seda liiklusõnnetust ära hoida juhul, kui tema poleks kohtu poolt tuvastatud liikluseeskirja rikkumisi toime pannud. Neid asjaolusid eriti aga liiklusõnnetuse kohta, kujunenud liiklussituatsiooni ja teiste liiklejate käitumist pidanuks kohtud hindama komplektselt kõigi teiste kriminaalasjas tuvastatud asjaoludega. Alles pärast kõigi asjaolude hindamist saanuks kohtud objektiivselt hinnata, kelle käitumine oli põhjuslikus seoses kannatanu kehavigastuste tekkimisega. VMon menetluse käigus avaldanud, et 04.06.2011.a. tegid nad õppesõitu ja tema istus autos kõrvalistmel. „Volta „ bussipeatuse juures hakkasid noored ületama teed vales kohas. Nende auto kiirust võeti maha ja VK andis signaali. Noored tulid teele 30 m kaugusel bussipeatusest. Tüdruk jäi seisma aga poiss jooksis diagonaalis edasi. Tunnistaja VK on menetluse käigus avaldanud, et tegi mootorsõidukiga Volkswagen Polo registreerimismärgiga xxx õppesõitu ja liikus Tööstuse tänaval suunaga Kopli poole. Tööstuse 48a juurest teisel pool teed asuva „Volta“ bussipeatuse juurest asusid teed ületama kaks jalakäijat, mistõttu tema andis signaali. Jalakäijad ei asunud ülekäigurajal. Üks jalakäija jäi seisma aga teine sattus auto ette. Toimus avarii. Tunnistaja SO on avaldanud, et 04.06.2011.a. liikusid nad koos NK Tööstuse 47a juurest mööda kõnniteed ülekäiguraja poole sooviga ületada teed. Astusid rahulikult ülekäigurajale ja hakkasid teed ületama. Jõudes ülekäiguraja keskele märkasid, et paremalt poolt läheneb suure kiirusega sõiduauto, mis hakkas signaali andma. Tema kiirendas sammu, et lõpetada tee ületamine, kuid auto sõitis temale otsa. Tunnistaja MK ütluste kohaselt hakkasid nad 04.06.2012.a. koos SO ületama teed soovides liikuda Tööstuse 48a poole. Paremalt poolt lähenes sõiduk ja tundus, et see aeglustab. Sebratriibud ei olnud eriti nähtavad ja ei saa täpselt öelda, kas oli ülekäigurajal või mitte, kuid tulid enda arust selle pealt. Olles jõudnud poolele teele, kuulsid paremalt lähenenud autot signaalitama. Tema jäi seisma ja nägi seejärel Sergeid endast vasemal ja eemal. Seejärel sõitis auto Sergeile otsa. Tunnistajate SO ja MK ütlused selle kohta, et nad ületasid sõiduteed ülekäigurajal on ümber lükatud asitõendi – CD plaadile talletatud Tööstuse 48a turvakaamera salvestuse ja 5 asitõendi vaatlusprotokolliga, millest nähtub, et kella 12:18:29 ajal on salvestiselt näha, kuidas paremalt poolt puude varjust ilmuvad nähtavale kaks inimest ja astuvad sõiduteele, väljaspool ülekäiguraja märgistust. Kella 12:18:30 ajal on salvestiselt näha kuidas mööda Tööstuse tänavat Kopli poole liikunud heledama sõidukiga samas suunavööndis ega vastassuunavööndis sõidukist eespool suunaga Kopli poole ei ole ühtegi teist liikuvat sõidukit. Kella 12:18:36 ajal on salvestiselt näha kuidas teed ületavad jalakäijad on jõudnud umbes pool sõiduteed ületada ning on paralleelselt liiklusmärgiga, mis asub Tööstuse tänaval vasakul pool sõidutee ääres. Samal ajal on salvestiselt näha kuidas üks teed ületavatest jalakäijatest hakkab kiiremini liikuma, samal ajal kui teine seisatab. Ning heledamat värvi sõiduauto liikumistrajektoor muutub, liikudes oma liikumistrajektoorist paremale poole. Kella 12:18:37 on näha kuidas heledamat värvi sõiduauto sõidab esiosaga vastu kiiremini liikuvat jalakäijat, kes paiskub sõiduki kapotile. Teine jalakäija seisab keset sõiduteed. Kella 12:18:39 ajal on näha kuidas kapotil olnud jalakäija libiseb veel liikuva sõiduki kapotilt maha ning kukub sõiduki vasaku külje juurde sõiduteele. Kella 12:18:40 ajal on näha kuidas heledamat värvi sõiduauto jääb seisma ning liiklusõnnetuses osalenud jalakäija tõuseb püsti. Seega on tõendamist leidnud asjaolu, et tunnistajad SO ja MK asusid sõiduteed ületama väljaspool ülekäigurada, rikkudes sellega nii LE § 26 kui ka 27 nõudeid. Kohus osundab EV Riigikohtu 24.11.2011.a. lahendile nr. 3-1-1-95-11, milles Riigikohus asunud seisukohale, et liiklusõnnetuse puhul pole iseenesest ka välistatud, et mitte ainult ühe, vaid mõlema õnnetuses osalenud juhi käitumises esinevad liiklusnõuete rikkumised, mis on üheaegselt ka saabunud tagajärjega kausaalseoses. Sellisel juhul võib olla tegemist situatsiooniga, kus tagajärje suhtes osutub põhjuslikuks mitme isiku käitumine korraga (nn kumulatiivne põhjuslikkus), tingides seeläbi olukorra, kus mitmest teost ei saa ühtegi ära mõelda, ilma et tagajärg ära langeks. Samas tuleb reeglina iga liiklusõnnetuses osalenud isiku vastutuse küsimus kõigi deliktistruktuuri elementide osas lahendada iseseisvalt, sõltumata teiste õnnetuses osalejate vastutusest. Kohus peab eelnimetatud kohtulahendi valguses vajalikuks analüüsida, kas ilma SO poolt toime pandud rikkumiseta oleks liiklusõnnetus aset leidnud. Kohus on seisukohal, et juhul, kui SO ei oleks asunud ületama sõiduteed väljaspool ülekäigurada, siis ei oleks liiklusõnnetust toimunud. Sündmuskoha vaatlusprotokolli fototabeli fotodelt nr. 2, 4, 5, 6 ja 10 nähtub, et vöötraja tähistus on sõiduteetee keskelt kulunud, kuid tee äärtest siiski hoomatav. Samuti on mõlemal pool sõidutee ääres liiklusmärk 544 „Ülekäigurada“. Kohtu hinnangul ei oleks liiklusõnnetust toimunud, kui SO ja MK oleksid astunud sõiduteed ületama ülekäigurajal, kuna selleks hetkeks oleks VM poolt juhitud sõiduk jõudnud enne ülekäigurajani ning selle ületanud. Kohus märgib ka seda, et sõiduauto roolis olnud VK andis vales kohas sõiduteed ületanud jalakäijatele signaali ning videosalvestuselt on näha, et sõiduauto liigub paremale üritades kokkupõrget vältida. Samas kiirendas ka SO sammu lootes tee ületada, kuigi tunnistaja MK jäi keset teed seisma. Samuti on kohtuväline menetleja oma lahendis märkinud, et sõiduteed väljaspool ülekäigurada ületanud jalakäija suhtes oli alustatud väärteomenetlust liiklusseaduse § 7436 lg 1 (alates 01.07.2011.a. liiklusseaduse § 259 lg 1) kohases väärteos liikluseeskirja § 27 rikkumise osas. Kohus on seisukohal, et VMei saa antud juhul ette heita LE § 46 rikkumist, kuna LE § 46 sõnastus näeb ette tee andmise kohustuse ülekäigurajal tee ületamise võimalust või ülekäigurajal teed ületavale jalakäijale. Käesoleval juhul sattus SO ülekäiguraja lähedusse kehtinud liikluseeskirja rikkudes. Kohtu hinnangul ei ole loogiline ka asjaolu, et ülekäigurajale lähenev sõiduauto annab helisignaali liiklejatele, kes ootavad ülekäigurajal teeületamise võimalust või ületavad teed ülekäigurajal. Eeltoodust lähtudes peab kohus võimalikuks VM kaebus rahuldada ja tühistada PPA Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo avariitalituse menetlusteenistuse vanema Margus Pihli 6 25.04.2012.a. väärteoasjas 2302,11,020434 tehtud otsuse ning lõpetada VM suhtes väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Kuna kohus peab võimalikuks VM suhtes alustatud väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada, siis vastavalt VTMS § 38 lg 1 ja KrMS § 181 lg 1 jätab kohus väärteoasja menetlemise raames tekkinud menetluskulud summas 84,00 krooni riigi kanda. Kohus juhindub VTMS § 29 lg 1 p 1; § 120 lg 1, 132 punktist 3, § 133, §
6. Leili Raedla Kohtunik 7