1-11-13057/34

1-11-13057 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. detsember 2012, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-11-13057 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Mati Kartau Kriminaalasi Sten Karro süüdistuses KarS § 121 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu (Rakvere kohtumaja)
2. augusti 2012 otsus Apellatsiooni esitaja vanemprokurör Sirje Merilo Prokurör vanemprokurör Sirje Merilo Süüdistatav Sten Karro isikukood: 39111135219, XXXX, elukoht: XXX, XXXX karistatus: varem kriminaalkorras karistamata tõkend: elukohast lahkumise keeld Kaitsja Arri Tooming RESOLUTSIOON: Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätta Viru Maakohtu
3. augusti 2012 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-11-13057 muutmata ja prokuröri apellatsioon rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks ringkonnakohtu kantselei kaudu
4. detsembril 2012 ja samast kuupäevast on kohtumenetluse poolel sellega võimalik tutvuda. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
5. detsembrist
6. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
7. detsembrist
8. Esimese astme kohtu otsuse sisu Viru Maakohtu 24.08.2012 otsusega mõisteti Sten Karro süüdistuses KarS § 121 järgi õigeks. Maakohus arutas S. Karrole KarS § 121 järgi esitatud süüdistust selles, et tema 17.06.2011 kella 00.30 paiku Lääne-Virumaal Vihula vallas Oandu külas isiklike suhete pinnalt tekkinud sõnavahetuse käigus lõi alaealisele A.H. ühe korra rusikaga näkku, tekitades kannatanule valu ja tervisekahjustuse – pindmise peavigastuse, silmalau ja silmaümbruse kontusiooni. Seega tekitas S. Karro kannatanule kehalise väärkohtlemisega valu ja kahjustas tema tervist. Kriminaalasjas ei olnud vaidlust selles, et 16.06.2011 õhtul pidasid H G üheksanda klassi lõpetajad Vihula vallas Oandu looduspargis oma lõpupidu, millest võttis osa ka alaealine A.H. , kes süüdistuses märgitud sündmuste ajal oli alkoholijoobes. Kella 23.30 paiku tuli peopaika S. Karro koos oma sõprade K.A. ja E.A. . S. Karro ja A.H. olid perekonnatuttavad, kes tundsid üksteist juba väikesest peale. Nad nägid üksteist parkimisplatsil ja nende vahel tekkis sõnavahetus isiklike suhete pinnalt. Sõnavahetuse lõpus A.H. solvas raskelt S. Karrot ja jooksis eemale, S. Karro jooksis talle järgi. Sõnavahetust keegi pealt ei kuulnud. AS Rakvere Haigla poolt 17.06.2011 väljastatud patsiendikaardi koopiaga ning M.H. poolt 17.06.2011 kannatanust tehtud fotodega leidis tõendamist A.H. l süüdistuses nimetatud vigastuste olemasolu. Tuvastamaks KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo objektiivse süüteokoosseisu olemasolu S. Karro tegevuses, tuli maakohtul kindlaks teha, kas kannatanul tuvastatud vigastused olid põhjustatud S. Karro poolse löömisega või kukkumise tagajärjel, nagu nähtus süüdistatava ütlustest. Maakohus leidis, et ainsana löömisest rääkivate kannatanu ja tunnistaja M.L. ütlused löömise asjaolude kohta olid erinevad. M.L. ütluste kohaselt toimus löömine paari meetri kaugusel parklast ja ta nägi seda 5-10 meetri kauguselt. Kannatanu väitis, et löömine toimus 50-60 meetrit teistest eemal ja pealtnägijaid polnud. Ka M.L. ütluste kohaselt löömise juures viibinud S. A. Paavo väitis, et tema löömist ei näinud. Kuivõrd M.L. ütlused olid vastuolus kõigi teiste tõenditega, sh kannatanu A.H. ütlustega, luges maakohus need vähekaalukaiks ja ebausaldusväärseteks ega arvestanud nendega otsuse tegemisel. Tunnistajate E.P. , R.R. ja S. A. P. puhul oli tegemist vahendlike tunnistajatega, kuivõrd sündmuse asjaoludest kuulsid nad kannatanult. Maakohus leidis, et kui eeldada, et S. Karro ja A.H. suhetes oli vaen ja kättemaksuhimu ja see võis S. Karro viia A.H. löömiseni ja sellega kuriteo toimepanemiseni, siis on loogiline arvata, et sama vaen võis kannatanu puhul olla põhjuseks, et tõde moonutada ja S. Karrot alusetult süüstada. Maakohus arvestas ka seda, et A.H. oli toimunu ajal alkoholijoobes ja see võis oluliselt mõjutada tema käitumist, toimunu tajumist ja valikuid saadud vigastuste kohta kaaslastele ja isale selgituste andmisel. Eeltoodud põhjusel ei saanud maakohus kindlalt väita, et oleks täidetud KrMS § 66 lg 21 p-s 2 esitatud tingimused vahendliku tunnistaja ütluste lubatavaks lugemiseks. Sama kehtis kohtu hinnangul ka S. Karro poolt vahendlikele tunnistajatele avaldatu kohta. 2 Seega leidis maakohus, et tegemist on „sõna sõna vastu“ olukorraga. Seejuures asus kohus seisukohale, et kannatanu ütlused ei ole nii usaldusväärsed, et nende alusel saaks otsustada S. Karro tegevuses KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteokoosseisu olemasolu üle. Kannatanu mäletas sündmusi valikuliselt, mis võis maakohtu hinnangul olla tingitud tema alkoholijoobeseisundist. Samas võis see asjaolu oluliselt mõjutada mitte ainult toimunu tajumist ja mäletamist vaid ka tema poolt juhtunu järgselt kaaslastele ja isale juhtunu kohta selgituste andmist. Hinnates kriitiliselt kõiki kriminaalasjas olevaid tõendeid kogumis, leidis maakohus, et tõendid A.H. l tuvastatud vigastuste tekkemehhanismi kohta on vastuolulised. Sama tõenäoline, kui on vigastuste tekkimine löömise tagajärjel, on ka nende saamine kukkumisel. Eeltoodust tulenevalt jõudis maakohus järeldusele, et KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo objektiivse koosseisu olemasolu S. Karro tegevuses ei ole kõrvaldamata kahtluste tõttu tõendatud, kahtlused tuleb tõlgendada süüdistava kasuks ning S. Karro talle esitatud süüdistuses õigeks mõista. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni prokurör, kes taotleb õigeksmõistva otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega mõista S. Karro süüdi KarS § 121 järgi ja karistada teda 3-kuulise vangistusega, milline jätta KarS § 73 lg 1 p 3 alusel tingimisi kohaldamata 3-aastase katseajaga. Prokurör leiab, et KarS §-s 121 ettenähtud kuriteo toimepanemine 17.06.2011 S. Karro poolt on tõendatud. Peamiseks tõendiks käesolevas kriminaalasjas on tõepoolest kannatanu A.H. ütlused, kuid erinevalt maakohtust leiab prokurör, et need on piisavalt usaldusväärsed, tuginemaks nendele süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel. Täiesti ebausutav on prokuröri hinnangul selline versioon, milleni maakohus oma otsuses sisuliselt jõudis, justkui oleks A.H. kasutanud ära tegelikult kukkumisest saadud vigastust, süüdistamaks S. Karrot selle tekitamises ja makstes sel viisil S. Karrole kätte seoses nende perekondade vahelise varasema vaenuga. Sellele, et õige ja usutav on tegelikult A.H. poolt kirjeldatu, viitab kogu sündmuste kulg. Vastupidiselt maakohtule on prokurör seisukohal, et konflikti provotseeris S. Karro, kes tuli üritusele, kuhu temal polnud asja, ja hakkas arveid klaarima (esialgu küll suulises vormis) purjus alaealisega. See, et purjus ja peomeeleolus alaealine võib reageerida oma pere suunas esitatud süüdistustele solvanguga, ei saanud täisealisele ja kainele S. Karrole tulla üllatusena. S. Karro oli see, kes hakkas A.H. le järele jooksma ja teda taga ajama. Prokurör ei nõustu mingil juhul maakohtu arusaamaga, et selline käitumine on inimlikult mõistetav ja et purjus nooruki tagaajamise eesmärgiks võiski olla soov saada räägitu kohta selgust (mitte aga temaga füüsiliselt arveid klaarida). Usutav on hoopis see, et solvumisest ajendatuna soovis just S. Karro A.H. le kätte maksta ja tegigi seda, lüües A.H. d rusikaga näkku. Ka A.H. jooksmahakkamine on seletatav sellega, et tal tekkis hirm võimaliku füüsilise vägivalla ees. Veel leiab prokurör, et tegemist ei ole tüüpilise „sõna sõna vastu" olukorraga, millisele maakohtu otsuses viidatakse, kuna kannatanu ütlused pole ainus tõend. Lisaks on tõenditena arvestatavad ka patsiendikaart, fotod vigastustest ja tunnistajate ütlused. Tunnistajate E.P. ja R.R. ütlused kui kaudsed tõendid kinnitavad kannatanu versiooni toimunust, kuna neile kinnitas kannatanu vahetult pärast sündmust, et teda lõi S. Karro. A.H. ütluste usaldusväärsust näitab prokuröri arvates seegi, et ta ei eita endapoolset S. Karro solvamist pärast seda, kui see oli nende perede vahelise suheteteema üles võtnud. Sellel solvamisel polnud ju teisi kuuljaid ja soovi korral võinuks A.H. selle fakti maha vaikida. Maakohus põhjendab õigesti oma otsuses seda, miks kannatanu mäletab sündmusi valikuliselt, sellega, et kannatanu oli märkimisväärses alkoholijoobes. Samas kohtule 3 arusaamatuks jäänud asjaolu, et kuidas kannatanu siis seda enda löömist nii hästi mäletada saab, on siinjuures inimlikult arusaadav, kuna tegemist oli tema jaoks äärmiselt ekstreemse, ootamatu ja mällusööbiva hetkega sellel õhtul. Väide, et alkoholijoove võis kuidagi mõjutada toimunu tajumist kannatanu poolt, ei saa olemaolevatele tõenditele tuginedes olla tõene. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtu 29.10.2012 määrusega määrati kriminaalasi KrMS § 331 lg 11 alusel apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti seisukohtade esitamiseks aega kuni 14.11.
9. Nimetatud tähtajaks ringkonnakohtule seisukohti ei esitatud. Ringkonnakohus, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja prokuröri poolt apellatsioonis esitatud väidetega, leiab, et maakohtu otsus S. Karro õigeksmõistmises KarS § 121 järgi tuleb jätta muutmata. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on oma otsuses KrMS § 312 p 1,2 alusel igakülgselt analüüsinud S. Karrole KarS § 121 järgi esitatud süüdistust ning põhjendatult leidnud, et see ei ole tõendamist leidnud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega ning vastavalt KrMS § 342 lg 3 p 1 ei pea vajalikuks kohtuotsuses toodud põhjendusi käesolevas otsuses korrata. Apellatsioonis on prokurör, erinevalt maakohtust, leidnud, et käesoleva kriminaalasja näol ei ole tegemist nn sõna-sõna vastu olukorraga, sest lisaks A.H. ütlustele on tõenditena arvestatavad veel patsiendikaart, fotod A.H. l esinenud vigastuste kohta ning tunnistajate E.P. ja R.R. ütlused, mis kaudselt tõendavad, et S. Karro lõi A.H. d. Ringkonnakohus prokuröri taolise väitega ei nõustu. Ringkonnakohus leiab, et nii patsiendikaardi kui ka A.H. tehtud fotode alusel saab teha vaid järelduse, et A.H. l esines vasaku silma all vigastus. Samas on kannatanul esinenud vigastus kui tagajärg iseenesest väljaspool käesolevat apellatsioonivaidlust. Patsiendikaardil on küll anamneesina märgitud, et patsient on saanud öösel peksa ning diagnoosina on märgitud vasaku silmaalune hematoom, kuid mingeid viiteid A.H. d rünnanud isiku(te) kohta patsiendikaardile tehtud ei ole. Seega ei anna patsiendikaart mingit täiendavat teavet selle kohta, mis võimaldaks lahendada S. Karro süüküsimuse, sest patsiendikaardis on fikseeritud vaid A.H. l esinenud vigastused ning S. Karro süüküsimuse lahendamise seisukohalt on see tõend ilma määrava tähenduseta. Ringkonnakohtu arvates ei anna S. Karro süüküsimuse otsustamiseks tõsikindlat informatsiooni ka tunnistajate E.P. ja R.R. ütlused. Nimetatud tunnistajad on tõepoolest kohtuistungil avaldanud, et A.H. teatas neile pärast konflikti, et S. Karro lõi teda. Samas kumbki tunnistajatest otseselt A.H. ja S. Karro vahel toimunut pealt ei näinud. KrMS § 66 lg 21 kohaselt ei ole tunnistaja ütlus tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel tõend välja arvatud juhul kui tunnistaja ütluste sisuks on teiselt isikult kuuldu vahetult enne rääkimist tajutud asjaolude kohta juhul kui nimetatud isik oli rääkimise ajal veel tajutu mõju all ning puudub alus arvata, et ta moonutas tõde. 4 Ringkonnakohus nõustub prokuröriga, et A.H. rääkis tunnistajatele enda löömisest S. Karro poolt vahetult pärast toimunut ning ilmselgelt oli ta veel tajutu mõju all. Samas nähtub kriminaalasja materjalidest, et vahetult pärast toimunud konflikti on tunnistajad vestelnud ka S. Karroga, s.o konflikti teise osapoolega, kes olles samuti veel tajutu mõju all, on tunnistajatele kinnitanud, et A.H. d ta ei löönud. Seega on mõlemad konfliktis osalenud isikud andnud vahetult pärast konflikti tunnistajatele diametraalselt erinevaid ütlusi. Ringkonnakohus leiab, et puuduvad mõistlikud põhjendused, miks tuleb A.H. versiooni vigastuste tekkimise kohta pidada usaldusväärsemaks kui S. Karro poolt esitatud versiooni. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et prokuröri poolt ülalnimetatud tõendid ei kanna endas taolist olulist informatsiooni, mis tõsikindlalt kinnitaksid A.H. verisooni toimunu kohta. Seega tuleb käesolev kriminaalasi siiski lahendada olukorras, kus süüstava tõendina on arvestatavad vaid kannatanu ütlused, s.o tegemist on nn sõna-sõna vastu olukorraga. Kannatanu on kinnitanud, et teda rünnanud isikuks oli S. Karro, viimane on aga seda kategooriliselt eitanud. Omaksvõetud kohtupraktika kohaselt ei ole välistatud süüdimõistva kohtuotsuse rajamine vaid ühele tõendile. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma otsuses nr 3-1-1-21-09 väitnud, et vaid ühe tõendi pinnalt kuriteo kõigi faktiliste asjaolude tuvastatuse põhjendamine kohtu poolt peab olema selline, et kohtu siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale eriti selgesti jälgitav. Sellisel juhul peab kohus igakülgselt ning erapooletult vaagima kõiki selle ühe süüstava tõendi hindamisel tõusetunud kahtlusi ja need veenvalt kummutama. Nimetatud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohast järeldub, et juhul kui on tegemist nn sõna-sõna vastu olukorraga, peab otsuses kajastuma (ainukese otsese) süüstava tõendi usaldusväärsuse lünkadeta analüüs. Enamgi veel – kui on tuvastatav ainukese süüstava tõendiallika kasvõi osaline ebausaldusväärsus, on ringkonnakohtu arvates süüdimõistva otsuse tegemine sisuliselt välistatud. Apellatsioonis on prokurör leidnud, et A.H. ütlused on piisavalt usaldusväärsed tuginemaks nendele süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel. Ringkonnakohus leiab, et prokuröri taoline väide on põhjendamatu. Kriminaalasjas ei ole vaidlust selle üle, et
10. juunil 2011 kohtusid Vihula vallas Oandu looduspargis A.H. ja S. Karro. A.H. ja S. Karro vahel isiklikul pinnal toimunud jutuajamine kasvas üle konfliktiks ning sõnavahetuse käigus A.H. solvas S. Karrot. Pärast solvangute lausumist, jooksis A.H. sündmuskohalt minema ning S. Karro jooksis talle järgi. A.H. ütluste kohaselt mäletab ta
11. juunil 2011 toimunust enam-vähe kõike, mis toimus enne S. Karro jõudmist Oandul toimunud lõpupeole ja ka seda, mis toimus pärast konflikti S. Karroga. Jutuajamist S. Karroga ja seda, millest konkreetselt konflikt tekkis mäletab ta häguselt. Samas väitis A.H. , et enda löömist S. Karro poolt mäletab ta hästi. Ülaltoodud A.H. ütlustest tuleneb, et tema ja S. Karro vahelist jutuajamist, selle sisu ja põhjust, miks üldse nende vahel konflikt tekkis ning mille tõttu ta S. Karro juurest eemale jooksis, mäletab ta häguselt. Ringkonnakohus, nõustudes maakohtuga, leiab, et A.H. taoline toimunu valikuline mäletamine seab põhjendatud kahtluse alla tema väite, et tal esinenud vigastused tekitas talle S. Karro. 5 Maakohtu istungil ei ole A.H. otsesõnu selgitanud, mis oli tema valikulise mäletamise põhjuseks, kuid ringkonnakohtu arvates oli selle põhjuseks eelkõige alaealise A.H. alkoholijoove. Kuivõrd väidetav A.H. löömine S. Karro poolt toimus nende vahel puhkenud konflikti käigus, mil A.H. oli alkoholijoobes ja mille kulgu A.H. enda sõnade kohaselt mäletab häguselt, ei saa ringkonnakohtu arvates välistada asjaolu, et A.H. ei tajunud adekvaatselt ka tal esinenud vigastuste tekkepõhjust. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et kuigi A.H. ütlused on olnud järjekindlad ja ta on kogu kriminaalmenetluse vältel kinnitanud, et
12. juunil 2011 S. Karro teda lõi, ei välista ütluste järjekindlus automaatselt kannatanu eksimisvõimalusi kuriteosündmuse erinevate asjaolude tajumisel. Eksimisvõimaluse kahtlus tõuseb käesoleval juhul esile eriti seetõttu, et A.H. oli sündmuse toimumise ajal alaealise kohta märkimisväärses alkoholijoobes ning vaidlust pole selles, et ta tõepoolest kukkus teekõrval asuvasse kraavi. Ringkonnakohus ei nõustu prokuröri väitega nagu tuleks S. Karro poolt A.H. löömist vaadelda viimase jaoks taolise ekstreemse ja ootamatu hetkena, mis tinginuks selle tõsikindlat mäletamist A.H. poolt. A.H. ütluste kohaselt on nad S. Karroga tuttavad alates lapsepõlvest, nendevahelised suhted olid sallivad ning mingeid probleeme pole nende vahel varasemalt olnud. Ringkonnakohus leiab, et juhul kui lähtuda prokuröri poolt väljatoodud põhjendusest, miks A.H. mäletab selgesti S. Karro poolset lööki, pidanuks juba ainuüksi konflikti tekkimine (arvestades osapoolte varasemaid suhteid), olema A.H. le ootamatu ja seetõttu ka mällusööbiv. Ometi mäletab A.H. tema ja S. Karro vahel toimunud jutuajamist vaid üldjoontes ning ei mäleta põhjust, miks jutuajamine kasvas üle konfliktiks. Ülaltoodust tulenevalt ei pea ringkonnakohus prokuröri poolt ülalesitatud põhjendust taoliseks, mis tõsikindlalt ja inimlikult arusaadavalt selgitaks A.H. konflikti valikulist mäletamist. Apellatsioonis on prokurör leidnud, et A.H. ütluste usaldusväärsust kinnitab ka kogu
13. juunil 2011 Oandul toimunud sündmuste kulg. Seejuures saab prokuröri poolt apellatsioonis esitatust teha järelduse, et taolise väite eelduseks on asjaolu, et konflikti provotseeris S. Karro, kes tuli üritusele kuhu tal asja ei olnud ning hakkas seal alkoholijoobes A.H. ga arveid klaarima. Ringkonnakohus leiab, et prokuröri sellesisuline väide on subjektiivne ning rajaneb ilmselt prokuröri siseveendumusel, kuid see ei ole vastavuses kriminaalasjas kogutud tõenditega. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on S. Karro andnud ütlusi, et
14. juunil 2011 läks ta Oandule, kus toimus
15. klassi lõpupidu, oma sõbra K.A. kutsel ja nendega kaasas oli ka viimase vend E.A. . Oandule jõudes käisid nad kolmel lõkkeplatsil ning vestlesid seal olevate tuttavatega. Ringiga tagasi jõudnutena peatusid nad parkimisplatsil ja ajasid ka seal tuttavatega juttu. Alles parkimisplatsil kohtus ta A.H. ga, kes tuli tema juurde ja küsis sigaretti. Samas on S. Karro selgitanud, et A.H. ga soovis ta
16. juunil 2011 perekonnaasjadest rääkida vaid seepärast, et ta polnud viimasega kaua aega kohtunud ning Oandul kohtudes avanes selleks lihtsalt võimalus. Samasisulisi ütlusi on andnud ka tunnistaja K.A. , kes avaldas, et Oandule sõitsid nad koos oma venna ja S. Karroga endis klassiõe E.P. kutsel, kes oli juba enne neid Oandul. Kohale jõudes käisid nad lõkkeplatsidel olevate tuttavatega juttu ajamas ja seejärel jäid vestlema parkimisplatsil seisnud tuttavatega. K.A. ütluste kohasel tuli alles parkimisplatsil nende juurde A.H. ja varasemalt nad temaga ei kohtunud. 6 Ka A.H. on oma ütlustes avaldanud, et tema arvates tuli S. Karro nende lõpuõhtule lihtsalt selleks, et vaadata, mis seal toimub. Ülaltoodud ütlustest ei saa ringkonnakohtu arvates kuidagi teha järeldust, et S. Karro tuli
17. juunil 2011 Oandule selleks, et alkoholijoobes A.H. ga tüli provotseerida ning temaga „arveid klaarida“. Samas ei ole ringkonnakohtu arvates ka midagi ebatavalist selles, kui sama kooli vilistlased külastavad nooremate koolikaaslaste lõpupidu, seda enam, et koolilõpetajad on neile tuttavad. Seetõttu on ringkonnakohtu jaoks arusaamatu ka prokuröri väide nagu oleks S. Karro tulnud üritusele „kuhu tal asja ei olnud“. Esitades apellatsioonis omapoolse nägemuse A.H. ja S. Karro vahel toimunust, on prokurör leidnud, et A.H. jooksis S. Karro juurest eemale, sest tal tekkis hirm S. Karro füüsilise vägivalla ees. Ringkonnakohus leiab, et ka taolise järelduse tegemiseks puudub tõenduslik alus. Kriminaalasjas on tõendamist leidnud, et A.H. ja S. Karro vestlesid
18. juunil 2011 nende perekondi puudutanud pärandi ja selle küsimuse lahendamisega seonduvalt üleskerkinud kuulujuttude teemal. Vestluse käigus kaotas A.H. enesekontrolli ning solvas S. Karrot ja ähvardas viimase perekonnaliikmeid. Kriminaalasjas ei ole vaidlust selle üle, et pärast solvangute lausumist jooksis A.H. S. Karro juurest minema. Ei A.H. , S. Karro ega ka keegi vestlust pealtnäinud tunnistajatest, ei ole andnud ütlusi, et S. Karro oleks sellel momendil A.H. d kuidagi ähvardanud või püüdnud kasutada tema suhtes füüsilist vägivalda. Seega pole kriminaalasjas tõendeid, mis kinnitaksid prokuröri väidet, et A.H. ärajooksmise põhjuseks oli hirm S. Karro ees. Ringkonnakohtu arvates on ekslik prokuröri apellatsioonis esitatud järeldus, nagu oleks kohus pidanud tõeseks versiooni, mille kohaselt kasutas A.H. oma kukkumisel saadud vigastust S. Karro alusetuks süüdistamiseks. Ringkonnakohtu arvates pole maakohus taolist versiooni tõsikindlana esitanudki. Maakohtu otsusest nähtuvalt on maakohus taolise võimaliku versiooni esitanud vastukaaluks prokuröri ülatoodud väitele ning ringkonnakohtu arvates igati põhjendatult leidnud, et sama loogiline kui prokuröri järeldus, miks S. Karro A.H. d lõi, on järeldada, et A.H. kasutas ära kukkumisel saadud vigastust S. Karro süüdistamiseks. Arvestades käesolevas kriminaalasjas kogutud tõendite vähesust ja nende kaudsust, ei piisa ringkonnakohtu arvates tõendite suhtes tõusetunud kahtluste kummutamiseks üksnes prokuröri üldisest hinnangust, et süüdistatava ütlused pole eluliselt usutavad. Tulenevalt eelmärgitust leiab ringkonnakohus, et käesoleva kriminaalasjas ei ole kogutud piisavalt tõendeid, mis kõrvaldaksid kahtluse S. Karro süüdiolekus
19. juunil 2011 A.H. suhtes toimepandud teos. Kõrvaldamata kahtlused tuleb kooskõlas KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõttega tõlgendada aga süüdistatava kasuks. Ülaltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et maakohus on õigustatult mõistnud S. Karro KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises õigeks. 7 Aarne Sarjas Maarika Kuusk 8 Mati Kartau