← Eesti

1-12-8747/23

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 14. detsember 2012, Tartu, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-12-8747 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma

§ 141lg 2 p-de 2,6 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu 10.

oktoobri 2012 otsus Apellatsiooni esitaja Elar Tuule ja tema kaitsja advokaat Karl Saavo Prokurör Toomas Liiva Süüdistatav Elar Tuule, isikukood: 38809262712; asukoht: Tartu Vangla; varasemalt kriminaalkorras karistatud 9 korda. Advokaat Karl Saavo Kaitsja RESOLUTSIOON

  1. Maakohtu otsus Elar Tuule süüditunnistamises ja karistamises jätta muutmata.
  2. Apellatsioonid jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  3. Tartu Maakohtu
  4. oktoobri 2012 otsusega tehti süüdimõistev otsus E. Tuule suhtes KarS §

§ 141lg 2 p-de 2,6 järgi ja mõisteti talle karistuseks 4 aastat vangistust, mida vähendati Kr

MS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra. Edasiselt moodustati liitkaristus KarS § 65 lg 2 alusel ja ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti süüdistatavale 6 aastat 9 kuud ja 3 päeva vangistust. 1 Sama kohtuotsusega tunnistati süüdi ja karistati KarS §

§ 141lg 2 p 2 järgi ka M.

Kapp, kelle osas apellatsioonimenetlust aga ei toimu. 1.1 Elar Tuule tunnistati süüdi selles, et tema, tegutsedes eelnevalt kokku lepitud plaani kohaselt grupis koos M. Kapiga, 20.03.2012 Tartu Vangla (asukohaga Tartu Turu 56) eelvangistushoone

  1. osakonna kambris nr. XXXX, ajavahemikus 18:00 kuni 20:00, tungisid kallale R.M. , keda Elar Tuule lõi rusikaga kolmel kuni neljal korral rindkere piirkonda, kahel kuni kolmel korral vastu õlga ja kahel korral käeservaga vastu kaela, eesmärgiga allutada R.M. oma tahte alla. Seejärel kutsus Markko Kapp eelvangistushoone 10.osakonna kambrisse XXXX U.K. . Peale seda kui U.K. oli sisenenud kambrisse nr. XXXX kästi viimasel istuda voodi peale. Seejärel lõi Elar Tuule, eesmärgiga murda U.K. eeldatav vastupanu, U.K. ühel korral jalaga ning kahel korral rusikaga rindkerre. Samal ajal üritas R.M. kambrist nr. XXXX lahkuda, kuid Markko Kapp takistas viimase lahkumist seistes teele ette ja käskis istuda. Elar Tuule olles oma eelneva tegevusega murdnud R.M. ja U.K. vastupanu, käskis seejärel seista R.M. U.K. ette ning panna käed pea taha. R.M. kartes Elar Tuule poolt uut kallaletungi, täitis viimase korralduse. Elar Tuule astudes R.M. selja taha, haaras seejärel viimase kätest ning Markko Kapp tõmbas maha R.M. jalas olnud püksid ning Elar Tuule käskis R.M. U.K. le „suhu anda“ lükates kolmel-neljal korral R.M. U.K. poole korrates „suhu anda“ korraldust. Vaatamata Elar Tuule poolt antud korraldustele suu lahti teha, U.K. suud lahti ei teinud ning iga kord kui R.M. paljastatud suguliikmega suruti Elar Tuule ja Markko Kapi poolt U.K. näole lähemale, keeras viimane näo kõrvale, mistõttu jäi Elar Tuule ja Markko Kapi poolt kavandatud R.M. ja U.K. viimaste tahte vastane suguühendus lõpuni viimata. 1.2 Mõistetud karistust motiveeris kohus järgmiselt. Tartu Vanglast Elar Tuulele antud iseloomustuse andmetel on Elar Tuulel karistuse kandmise ajal 21 distsiplinaarkaristust. Karitused on määratud perioodil 03.04.
  2. a kuni 23.01.
  3. a. Seoses kaaskinnipeetava ründamisega on teda perioodil 14.
  4. kuni 20.
  6. a paigutatud eraldatud kambrisse. Vangistuse jooksul on täitnud täitmiskavas püstitatud eesmärke. On motiveeritud osalema seksuaalkurjategijate rehabilitatsioonis. On läbinud programmid XXXX, XXXX,, „XXXX“ (XXXX). 2007/
  7. õa õppis X. klassis kuid ei lõpetanud.
  8. a. töötas Viru Vanglas XXXX. Esineb mõningaid suhtlemisraskusi, oskamatust mõista teiste inimeste seisukohti ja oma tegude tagajärgi. Vangistuses olles on toime pannud seksuaalkuriteo. Vestluses väljendas mõtteid, et tegevuse eesmärgiks oli subkultuuri jälgimine, soovis kaaskinnipeetavatele muljet avaldada. Varasemalt on olnud omased kuritegelikud hoiakud ja negatiivne suhtumine ühiskonda. On oma hoiakuid ja suhtumist üritanud muuta, omab motivatsiooni loobuda kuritegelikust käitumisest. Elar Tuulet iseloomustab varasem korduv karistatus. Karistusregistri andmetel on teda karistatud kriminaalkorras 9-l korral nii omandi kui isiku vastu suunatud kuritegude eest. Elar Tuule kuriteod on muutunud raskemaks. Varavastased kuriteod on ka esimese astme kuriteod. Varem KarS § 141 lg 2 p 1,6 järgi seksuaalse enesemääramise vastase kuriteo eest karistatud isikuna on ta jätkanud samasuguste kuritegude toimepanemist samades oludes, vanglas. Karistatuna vangistusega isikuvastase kuriteo eest pani ta karistuse kandmise ajal toime uue isikuvastase, teise astme kuriteo. Kuriteo tehiolusid arvestades on Elari Tuule teopanus suurem. Ta on kuriteo initsiaator. Tema kasutatud vägivalla määr ja intensiivsus on suurem võrreldes Markko Kapi vägivallaga. Elar Tuule süü on suurem. Ka süüdistatavate isikuid arvestades on Elar Tuule kuritegelikult aktiivsem. Kuigi Makko Kapi kuritegudega kahjustatud õiguskorraga kaitstud õigushüvede ring on laiem võrreldes Elar Tuule 2 kuritegudega, on Elar Tuule kuritegelik käitumine olnud pikem, alates
  9. aastast. Markko Kapi karistused algavad alates
  10. a. Süüdistatavad lõpetasid enda tegevuse katse staadiumis. KarS § 25 lg 6 võimaldab sel juhul kohaldada KarS § 60 sätestatut ning karistust kergendada. Kohus kohaldab antud juhul KarS § 25 lg 6 ja § 60 lg 1 ning kergendab karistust.
  11. Maakohtu otsuse vaidlustasid apellatsiooni korras nii E. Tuule kui ka tema kaitsja. Apellantide taotlused ja põhiväited on seejuures järgmised. 2.1 E. Tuule leiab, et kuivõrd tal puudus tahtlus kannatanute vägistamiseks, siis tuleks tema käitumine kvalifitseerida KarS § 142 järgi. Samuti palub ta mõista endale kergem karistus. 2.2 Kaitsja apellatsioonkaebuses vaidlustatakse üksnes E. Tuulele mõistetud karistust. Apellant leiab, et karistuse mõistmisel ei ole piisaval määral arvestatud kuriteo toimepanemise motiivi; nimelt oli see ajendatud U.K. poolt E. Tuulet solvavate ja alandavate juttude levitamisest. Ka viitab kaitsja kaassüüdistatava teopanusele ning jõuab järeldusele, et need on sisuliselt võrdsed; seetõttu tuleks kaitsja hinnangul ka E. Tuulele mõista karistus, mis vastaks kaassüüdistatava omale.
  12. Tartu Ringkonnakohtu kohtuniku
  13. novembri 2012 määrusega määrati kriminaalasi läbivaatamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda seisukohtade esitamiseks aega
  14. detsembrini
  15. 3.1 Nimetatud kuupäevaks esitas kohtule kirjalikud seisukohad kaassüüdistatav M. Kapp. Enda pöördumistes kinnitab ta, et tema hinnangul on kohtu mõistetud karistused õiglased ning et ta on väga rahul nii prokuröri kui ka maakohtu tööga käesolevas kriminaalasjas. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kohtutoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega ning tutvunud kohtule esitatud seisukohtadega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonides esitatud väited ei saa olla kohtuotsuse tühistamise aluseks. Süüdistatava huvides esitatud apellatsioonid jäävad seetõttu täielikult tagajärjetuks; vastavasisulist seisukohta põhistab ringkonnakohus järgmiselt.
  16. Esmalt ei saa nõustuda süüdistatava apellatsioonis avaldatud seisukohaga, et tema käitumisele (mille toimumist süüdistuses kirjeldatud viisil kumbki apellantidest ei vastusta) on karistusõiguslikult antud vale hinnang. Kriminaalkolleegium selgitab sellega seoses, et KarS § 141 kaitseb isiku seksuaalset vabadust ja enesemääramisõigust kui vääramatult indiviidile kuuluvat õigushüve ning seetõttu on täielikult irrelevantne, millistest eesmärkidest/soovidest kannustatuna kuriteo täideviija selle toime paneb (sarnaselt Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium
  17. oktoobri 2011 otsuses kriminaalasjas nr 1-10-6747). Võib küll tunnistada, et praktikas on need (vägistamis)teod valdavalt tõepoolest kantud seksuaalse rahulduse saamise eesmärgist, kuid see ei muuda seda veel seaduse poolt nõutavaks koosseisutunnuseks. Seega tuleb käitumisele õiguslikku hinnangut andes lähtuda kannatanule süüdistatava poolt pealesurutud seksuaalse tähendusega teost (ehk siis sellest, millisel määral ning viisil riivas see tegu kannatanu seksuaalset enesemääramisõigust), mitte aga sellest, kas ja millist (täiendavat või kaugemat) eesmärki see tegu endas kandis. Vastavalt maksvale kohtupraktikale on suguühendusega KarS § 141 mõttes tegemist siis, kui vähemalt ühelt poolt on tegevusse kaasatud suguorgan (vt RKKKo 3-1-1-95-04). Käesoleval 3 juhtumil see ilmselgelt nii on, mistõttu sellel küsimusel kriminaalkolleegium täiendavalt ei peatu; õigusliku kvalifikatsiooni osas on maakohtu otsus ringkonnakohtu hinnangul veatu.
  18. Järgnevalt lahendab kriminaalkolleegium süüdistatavale mõistetud karistusse puutuva ning leiab, et ka selles osas jäävad apellatsioonid edutuks. 5.1 KarS §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb sellise hinnangu andmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks. Samas tuleb siiski vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. Kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut (RKKKo 3-1-1-99-06). Seejuures tuleb toonitada, et KarS § 56 kohaselt tuleb karistuse mõistmisel kohustuslikus korras pidada silmas ka õiguskorra kaitsmise huvisid. 5.2 Edasiselt on kohtupraktikas pääsenud maksvusele ka arusaam, mille kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta esmaseks aluseks konkreetse sanktsiooni keskmine määr, mida siis vastavalt kas kergendavate/raskendavate asjaolude esinemisele nihutada edasiselt kas üles- või allapoole (vt RKKKo 3-1-1-77-11, p 11). Isiku süü suuruse kindlakstegemisel tuleb seejuures lähtuda eelkõige asjas tuvastatud faktilistest asjaoludest ja nendes kajastuvast teo ebaõiguse mahust. Nii on asutud ka seisukohale, et kui isik on kriminaalasja esemeks oleva ühe või mitme teoga täitnud kuriteokoosseisu mitu erinevat kvalifitseerivat tunnust, tuleb hinnata tema teosüüd reeglina suurena (RKKKo 3-1-1-76-12, p 7). Kuid nagu eelnevalt öeldud, ei saa karistuse mõistmisel vaadata mööda ka kuriteo toimepannud isikust endast. Nii on ka Riigikohtu kriminaalkolleegium toonitanud, et olukorras, kus isikule on varasemate karistuste kaudu antud korduvalt võimalus enda käitumisharjumusi muuta, kuid ta jätkuvalt ei ole pidanud vajalikuks enda hoiakuid korrigeerida õiguskuulekuse suunas ning on jätkanud kuritegude toimepanemist, peab see asjaolu leidma raskemate karistusmeetmete näol väljenduse ka isikule mõistetavas karistuses. Iseäranis selge on see olukorras, kus need kuriteod on raskeliigilised (vt RKKKo 3-1-1-13-11, p 9.1).
  19. Eelnevalt nimetatud asjaolusid silmas pidades ei näe ringkonnakohus vähimatki võimalust revideerida süüdistatavale mõistetud karistust vähemuse suunas. Sisuliselt tuleks eelneva alusel sootuks nentida, et E. Tuulele on tuvastatud tehiolusid silmas pidades mõistetud põhjendamatult leebe karistus, mida ringkonnakohtul puudub aga käesoleval ajahetkel võimalus korrigeerida. Nii tuleks märkida, et E. Tuule pani karistuse kandmise ajal toime uue esimese astme kuriteo, realiseerides seejuures 2 kvalifitseeritud koosseisu tunnust, mis annaks alust rääkida suurest teosüüst ning seetõttu ka kohasest karistusest, mis ulatuks üle sanktsiooni keskmist määra (ja milleks oleks vangistus kestusega üle 10 aasta). Samuti ei ole tuvastatud karistust kergendavaid asjaolusid, mida annaks arvestada süüdistatavale soodsas tähenduses. Ka süüdistatava isik ei anna alust mõistetud karistuse revideerimiseks; E. Tuule on kriminaalkorras varasemalt korduvalt karistatud, karistuse kandmist vanglas iseloomustavad läbivalt toimepandud distsiplinaarsüüteod ning nüüd ka uue, raske
  20. astme kriminaalkuriteo toimepanemine. Sellises situatsioonis on süüdistatavale mõistetud karistuse, mis jääb niigi oluliselt alla sanktsiooni keskmist määra, edasise vähendamise taotlus ringkonnakohtu hinnangul täiesti alusetu. 4
  21. Enamgi veel – E. Tuulele mõistetud karistus ei jää mitte ainult allapoole sanktsiooni keskmist määra, vaid täiendavalt on maakohus pöördunud (seejuures ringkonnakohtule täiesti arusaamatutel põhjustel) ka KarS § 60 sätete poole ning mõistnud E. Tuulele karistuse, mis jääb isegi allapoole sanktsiooni alammäära (mis oleks 6 aastat vangistust). Ringkonnakohtu hinnangul on käesoleval juhul rakendatud enam kui maksimaalsel määral ka seda sätet ning täiendavaks karistuse vähendamiseks puuduvad igasugused võimalused. Alusetuks peab ringkonnakohus ka apellantide viiteid kaassüüdistatavale mõistetud karistusele. Nagu seda tuvastas ka maakohus, oli M. Kapi roll ning tähendus kuriteo toimepanemisel võrreldes E. Tuulega teisejärgulisem, peamine initsiatiiv lähtus E. Tuulest (et kuriteo toimepanemiseks oli motiiv just E. Tuulel, tuleneb seejuures ka tema kaitsja apellatsioonist, kus kirjeldatakse neid põhjusi, miks otsustas E. Tuule rünnata kannatanute seksuaalset enesemääramisõigust). Sellest lähtuvalt on diferentseeritud ka süüdistatavatele mõistetud karistus ning ringkonnakohus soostub sellega.
  22. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata. Paavo Randma Aarne Sarjas Mati Kartau 5

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.