Obsah (5)

§ 200§ 202§ 424§ 64§ 65

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 05. november 2012.a Tallinn kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-12- 5508 Kohtukoosseis Eesistuja Malle P

§ 200lg 2 p 4.

§ 202 lg 1 ja § 424 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 11.09.2012.a otsus lühimenetluses Apellatsiooni esitaja Süüdistatav ja tema kaitsja adv Dmitri Školjar Teised apellatsioonimenetluse pooled Prokurör Anneli Lumiste, kannatanu Dmitrijs Volkovs Süüdistatav Juri Lõssenkov isikukood 38603170379 kodakondsuseta, elukoht xxxxxxxxxx, ametlikult ei tööta, varem kriminaalkorras kolmel korral karistatud, viimati 02.04.2009.a Harju Maakohtu poolt

§ 200

lg 2 p 4, 199 lg 2 p 4, 5 järgi 3 aastase vangistusega tingimisi 3 aastase katseajaga. Katseaega pikendatud 31.10.2011.a määrusega 2 kuu võrra, karistus osaliselt kantud, kandmata 1 aasta 9 kuud ja 7 päeva, katseaja lõpp 01.06.2012.a. RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu

1. septembri 2012.a otsus muutmata. Apellatsioonid jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
2. Harju Maakohtu 11.09.2012.a otsusega tunnistati Juri Lõssenkov süüdi

§ 200

lg 2 p 4 järgi ja karistati 3-aastase vangistusega,

§ 202

lg 1 järgi 2-kuulise vangistusega ning

§ 424

järgi 4-kuulise vangistusega.

§ 64lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks 3 aastat ja 6 kuud vangistust, mida Kr

MS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra vähendati ja kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 2 aastat ja 4 kuud vangistust. Eelvangistuses viibitud aeg 5 kuud ja 25 päeva arvati karistusaja hulka.

§ 65

lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust eelmise kohtuotsusega mõistetud kandmata karistuse (1 aasta 9 kuud ja 7 päeva) võrra ja lõplikuks liitkaristuseks mõisteti 3 aastat 7 kuud ja 12 päeva vangistust. Karistuse kandmise alguseks arvati karistuse kandmisele asumise päev. 2.

§ 200lg 2 p 4 järgi tunnistati J.

Lõssenkov süüdi selles, et olles varem toime pannud röövimise, 02.11.2011.a kella 20-21 paiku tungis Tallinna kesklinnas kallale D V, lõi teda näo piirkonda, millest kannatanu kukkus kõhuli ja kaotas teadvuse. Seejärel võttis J. Lõssenkov kannatanult ära rahakoti 6 euro väärtuses koos selles olnud töökoha läbipääsukaardi, pangakaardi ja 400 euroga mobiiltelefoni 30 euro väärtuses. Kannatanule põhjustas J. Lõssenkov füüsilist valu ja hematoomi silma piirkonnas.

§ 202

lg 1 järgi tunnistati ta süüdi selles, et ta omandas Pae 72 Lasnamäe turul pandimajast välja ostes jalgratta M J, mille oli sinna ise pantinud 17.07.2011 ja hoidis seda enda käes, teades, et see on süüteo toimepanemisega saadud vara – A. R poolt 1516.07.2011.a. xxxxxxxxx M R varastatud jalgratas.

§ 424järgi tunnistati J.

Lõssenkov süüdi selles, et ta juhtis 04.08.2011.a kella 14.15 paiku Tallinnas Paekaare tänaval maja nr 28 juures mootorsõidukit Audi 80 nr xxxxxxx, olles narkojoobe seisundis, millega rikkus LS § 69 lg 1 sätestatut. APELLATSIOONIDE SISU 3. Juri Lõssenkovi kaitsja vaidlustab maakohtu otsuse üksnes osas, millega tema kaitsealune on röövimises süüdi tunnistatud ja taotleb uue otsusega J. Lõssenkovi

§ 200lg 2 p 4 järgi õigeksmõistmist ning liitkaristuse leevendamist.

Kaitsja on seisukohal, et J. Lõssenkovi süü ei ole ilma kõrvaldamata kahtlusteta tõendamist leidnud. Ükski tunnistaja ei tea tõendamiseseme asjaolusid. Kannatanu väitel ei tea ta, kui kaua maas lamas ja teadvusetu oli, kuid kinnitab, et tema juures oli pikemate heledate juustega pikliku näoga vene keelt rääkiv mees, ca 17-20 aastane, tal võisid olla blondeeritud juuksed. Kohus jättis tähelepanuta, et kannatanu ütluste kohaselt tulnud tema juurde enne röövimist kaks meest. Kumb neist kannatanut ründas, pole teada. Kohus on viidanud J. Lõssenkovi kinnipidamisel tehtud fotole ja teeb järelduse, et foto ühtib kannatanu kirjeldusega. Kaitsja märgib, et kinnipidamise protokoll tõendab vaid seda, et J. Lõssenkov kinni peeti. Äratundmiseks esitamise protokolli asjas ei ole. Kaitsja hinnangul oleks uurija pidanud J. Lõssenkovi äratundmiseks esitama. Seega on kohtu järeldus, et just J. Lõssenkov ründas kannatanut, alusetu. Kohus on käsitlenud tõendeid valikuliselt, mis on põhistamiskohustuse rikkumine ja teisalt kriminaalmenetlusõiguse normide oluline rikkumine KrMS § 339 mõttes. Apellant leiab, et J. Lõssenkov on süüdi tunnistatud üksnes ühe tõendi – jälitusprotokolli alusel. Ükski ülejäänud tõenditest ei ole käsitatav otsese tõendina. Kaitsja viitab Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-15-12, milles rõhutatakse, et kaudsetele tõenditele rajaneva tõendamise puhul tõendamiseeseme suhtes eraldivõetult mitterelevantsetest asjaoludest tuleb kujundada selline uue kvaliteediga asjaolude kogum, mis võimaldab teha tõsikindlaid järeldusi kuriteo asjaolude suhtes. Käesolevas asjas on tuvastatud üksnes röövimise fakt ning asjaolu, et J. Lõssenkov pantis kannatanule kuuluvat telefoni. Kaitsja hinnangul ei ole piisavalt tõendeid J. Lõssenkovi kahtlusteta süüditunnistamiseks röövimises. Kahtlused tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks.

1. Juri Lõssenkov taotleb talle röövimise eest mõistetud karistuse ümbervaatamist, kuivõrd ta ei ole seda kuritegu toime pannud. Telefoni ostis ta kahe tundmatu noormehe käest. Ta kahetseb, et selle telefoni ostis ja et kõik nii välja kukkus, kuid kannatanut ta puutunud ei ole, ega ole kordagi ka näinud. Eelnevat arvestades palub J. Lõssenkov, et talle ei mõistetaks vanglakaristust, kuivõrd kuritegu ta toime ei pannud.
2. Apellatsioonidele vastuseks esitas ringkonnaprokurör Anneli Lumiste oma seisukoha. Prokuröri hinnangul ei anna apellatsioonid maakohtu otsuse tühistamiseks alust. Maakohus on põhjendatult lugenud süüdistatava ütlused ebausaldusväärseks, hinnanud teisi, omavahel haakuvaid tõendeid kogumis ja õigustatult J. Lõssenkovi süü röövimises tuvastanud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
3. Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide, apellatsioonide ja prokuröri seisukohaga, leiab, et maakohtu otsuse tühistamiseks alust ei ole. Kaitsja, taotledes õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist, põhjendab ühelt poolt oma taotlust sellega, et kuivõrd maakohus on J. Lõssenkovi süü lugenud tuvastatuks üksnes ühele kaudsele tõendile (jälitusprotokoll) tuginedes, tuleb lähtuda Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-15-12 väljendatud seisukohast, mille kohaselt ei saa aktsepteeritavaks pidada isiku süüditunnistamist üksnes ühe kaudse tõendi baasil. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja poolt viidatud Riigikohtu otsuses käsitatud kaasus ei ole käesoleva kaasusega kuigivõrd analoogne, sest J. Lõssenkovi süüditunnistamine ei tugine ühele kaudsele tõendile, tegemist on mitmete tõenditega, s.o tõendite kogumiga. Teisalt möönab kaitsja, et kuriteo toimepanemine võib olla tuvastatud ka tuginevalt kaudsetele tõenditele, kuid käesolevas asjas on tuvastatud üksnes röövimise fakt ning asjaolu, et J. Lõssenkov pantis kannatanule kuuluva telefoni. Kohtukolleegium kaitsjaga ei nõustu ning leiab, maakohtus kontrollitud tõendid kogumis (kannatanu ütlused röövimise asjaolude kohta, tunnistajate ütlused röövimise asukoha kohta, J. Lõssenkovi poolt röövitud mobiiltelefoni pantimine pärast röövimise toimepanemist lühikese aja jooksul, J. Lõssenkovi viibimine röövimise kohas tema kasutuses olnud mobiiltelefoni asukoha järgi, kannatanu poolt antud isikukirjelduse kokkulangevus J. Lõssenkovi välimusega) võimaldavad teha kahtlusteta järelduse, et röövimise pani toime J. Lõssenkov. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi poolt on korduvalt rõhutatud, et kaudsete tõenditega tõendamisel tuleb kohtuotsuses ära näidata, kuidas kaudsete tõendite abil tuvastatu võimaldab kogumis teha järeldusi tõendamiseseme mingi asjaolu suhtes ning et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse põhjenduste alusel lugejale jälgitav (vt nt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-29-09; 3-1-1-10-11; 3-1-1-68-11). Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus J. Lõssenkovi süüküsimust lahendades neid nõudeid täiel määral järginud (lk 9-11), kohtukolleegium nõustub maakohtuga ega pea kohtuotsuse põhiosas esitatud asjaolude kordamist vajalikuks. Kohtukolleegium osundab, et Riigikohtu praktika kohaselt olukorras, kus erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ning mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (vt nt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-77-05; 3-1-1-89-06; 3-1-1-85-07; 3-1-1-48-09). Kohtukolleegium selliseid vigu J. Lõssenkovi süüküsimuse lahendamisel maakohtu poolt ei tuvastanud. Kaitsja heidab ette, et kohus on muuhulgas hinnanud J. Lõssenkovi kinnipidamise protokollile lisatud fotot kinnipeetavast, võrrelnud seda kannatanu poolt antud röövija isikukirjeldusega ja leidnud, et kannatanu ütlused langevad fotol kujutatud isiku välimusega kokku. Kohtukolleegiumi hinnangul ei tulene kriminaalmenetlusseadusest, et maakohus oleks nii toimides tõendite hindamise reeglistikku rikkunud. Mis puutub äratundmiseks esitamisse, siis KrMS §-st 81 ei tulene menetleja kohustust märgitud menetlustoiming igal juhul läbi viia. Kaitsja viitab veel kannatanu ütlustele, millest nähtuvalt tulnud enne röövimist tema juurde kaks meest ning leiab, et sellest tulenevalt ei saa järeldada, et just J. Lõssenkov kannatanu ründajaks oli. Kohtukolleegium märgib, et süüdistus on esitatud üksnes J. Lõssenkovile ja seda mitte

§ 200lg 2 p 7 järgi (röövimise toimepanemine grupi poolt).

Seega on sisuliselt tegemist J. Lõssenkovile soodsama olukorraga, sest teovalitsemisteooriast lähtudes omistataks talle kaasosalisega ühtse tahtluse puhul nii ehk teisiti röövimise kaastäideviija roll. Mis puudutab J. Lõssenkovi apellatsiooni, siis selles esitatud versiooni telefoni ostmise kohta kahelt tundmatult noormehelt on maakohus teistele kontrollitud tõenditele tuginedes kummutanud. Kohus on põhjalikult analüüsinud ka J. Lõssenkovi enda erinevates menetlusstaadiumides antud ütlusi, leidnud põhjendatult, et need on vastuolulised, mistõttu pole tõendina usaldusväärsed. Karistuse on maakohus J. Lõssenkovile mõistnud

§ 200lg 2 sanktsiooni alammääras ja esitanud motiivid, miks tuleb J.

Lõssenkovil talle mõistetud karistus reaalselt ära kanda. Mõistetud karistus on põhjendatud ja seaduslik. Kohtukolleegium on seisukohal, et apellatsioonides esitatu maakohtu otsuse tühistamiseks alust ei anna ning juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab Harju Maakohtu 11.09.2012.a otsuse muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Malle Preimer Pavel Gontšarov Ivi Kesküla