← Eesti

1-11-7509/52

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. november 2012, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-11-7509 Kohtukoosseis Apelleeritud kohtuotsus Eesistuja Urmas Reinola, liikmed Pavel Gontšarov ja Malle Preimer Sergei Normanovi süüdistuses KarS § 200 lg 2 p 7 järgi ja Toomas Illissoni süüdistuses KarS § 200 lg 2 p 4 ja 7 järgi kannatanu Triinu K tsiviilhagi puudutavas osas Harju Maakohtu 31.05.2012 otsus lühimenetluses Apellatsiooni esitaja Süüdistatav Toomas Illisson, süüdistatava kaitsja adv Leelo Viil Teised apellatsioonimenetluse pooled Prokurör Jüri Kasesalu, kannatanu Triinu Kipper Süüdistatav Toomas Illisson, sündinud 31.05.1963, EV kodanik, ei tööta, varem kohtu poolt 7-l korral karistatud, viimati Tallinna Linnakohtu 17.12.2001 otsusega KrK § 141 lg 2 p 1, 2, 3, 41 järgi 7-aastase vangistusega, kinni peetud 14.02.
  2. Adv Leelo Viil Kriminaalasi Kaitsja RESOLUTSIOON
  3. Jätta Harju Maakohtu
  4. mai 2012 otsus Toomas Illissoni suhtes kannatanu Triinu K tsiviilhagi puudutavas osas muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.
  5. Välja mõista Toomas Illissonilt Eesti Vabariigi kasuks 57,60 eurot (viiskümmend seitse eurot ja 60 senti) määratud kaitsjale makstud tasu katteks apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest. Summa tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Pangas nr 10220034796011 või Swedbankis nr
  6. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049748 ning selgitus: „Toomas Illisson“, 1-11-7509, kohtukulud“. Nõue tasuda 30 päeva jooksul ringkonnakohtu otsuse jõustumisest arvates. Edasikaebe kord Kohtuotsus tEkse teatavaks
  7. novembril 2012 kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel.
  8. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Harju Maakohtu 31.10.2011 otsusega lühimenetluses tunnistati T. Illisson süüdi KarS § 200 lg 2 p 4 ja 7 järgi ja karistati 4 aastase vangistusega, süüdi KarS § 199 lg 2 p 7 ja 8 - § 25 lg 2 järgi 22.12.2010 episoodis ja karistati 9 kuulise vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks 4 aastat vangistust, mida KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati 1/3 võrra ja kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 2 aastat 8 kuud vangistust. Karistusaja alguseks loeti 14.02.
  9. Süüdistuses KarS § 418 lg 2 p 1, 3 järgi ja KarS § 199 lg 2 p 7 ja 8 järgi 26.12.2010 episoodis mõisteti T. Illisson õigeks. T. Illissonilt ja S. Normanovilt mõisteti solidaarselt T. K kasuks välja 3737.91 eurot. KarS § 199 lg 2 p 7, 8 -§ 25 lg 2 alusel tunnistati T. Illisson süüdi selles, et ta ööl vastu 22.12.2010 koos S. Normanoviga tungis lae lõhkumise teel sisse Lasnamäe Centrumis asuvasse juveelikauplusse Prestige, kuid vargus jäi lõpule viimata, sest hoone lagi kukkus sisse ning KarS § 200 lg 2 p 4, 7 järgi süüdi selles, et ta 24.01.2011 kella 15.30 paiku xxxxxxxxx R. E elukohas, tegutsedes ühiselt ja kooskõlastatult S. Normanovi ja V. Põldsepaga võõra vallasasja äravõtmise ja selle omastamise eesmärgil peksis S. Normanov R. Et korduvalt jalaga ja rusikatega rindkerre ja näkku ja nõudis R. E raha ja seifivõtme väljaandmist ning ähvardas viimasel haamriga jalad puruks lüüa. Seejärel võtsid V. Põldsepp, S. Normanov ja T. Illisson kaasa R. E elukaaslasele T. K kuuluvad kullast sõrmuse, käekella, mobiiltelefoni, Rado kellakarbi koos garantiikaardiga, kullast käeketi ja kullast kaelaketi kokku maksumusega 1587.91 eurot ning R. E mobiiltelefoni maksumusega 1055 eurot. Sama kohtuotsusega tunnistati süüdi veel S. Normanov ja N. Bleskov. Harju Maakohtu 31.10.2011 otsuse vaidlustasid ringkonnakohtus süüdistatav T. Illisson ja tema kaitsja adv Leelo Viil. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
  10. veebruari 2012 määrusega Harju Maakohtu
  11. oktoobri 2011 otsus osaliselt T. K tsiviilhagi rahuldamises ja T. Illissonilt ning S. Normanovilt 3 737.91 euro solidaarselt väljamõistmises T. K kasuks ning kriminaalasi saadeti T. K tsiviilhagi puudutavas osas Harju Maakohtule uue kohtuotsuse tegemiseks samas kohtukoosseisus. Muus osas jäeti kohtuotsus muutmata.
  13. mai 2012 otsusega rahuldas Harju Maakohus kannatanu T. K tsiviilhagi, mõistes T. Illissonilt ja S. Normanovilt solidaarselt T. K kasuks välja 3737.91 eurot. Kohus leidis, et puudub alus kahelda kannatanult röövitud esemete, mida kannatanu ei ole tagasi saanud, väärtuses ja nende maksumuses. Kannatanu nõue moraalse kahju hüvitamiseks on mõistlikus suuruses, sest kahju on tekitatud kuriteoga, mille tagajärjel jäi ta ilma talle olulistest esemetest, tema psüühiline heaolu oli sellega häiritud.
  14. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid süüdistatav T. Illisson ja tema kaitsja. 3.
  15. Süüdistatav T. Illisson taotleb kohtuotsuse tühistamist T. K tsiviilhagi tõendamatuse tõttu. Süüdistatav leiab, et varaline kahju peab olema tõendatud faktidega ja dokumentidega, mitte kannatanu ütlustega. Absurdne on mittevaralise kahju suurus, nõue mittevaralise kahju hüvitamiseks on esitatud hõlptulu saamiseks. 2

(4)3.
  1. T. Illissoni kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist oma kaitsealuse süüditunnistamises ja karistamises KarS § 200 lg 2 p 4, 7 järgi ja tema õigeksmõistmist ning karistuse kergendamist. T. K tsiviilhagi palub jätta rahuldamata ja menetluskulud osaliselt riigi kanda. Maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust, sest tõenditest nähtuvalt ei ole T. Illisson röövimist toime pannud ega selles kaastäideviijana osalenud. Kohus on alusetult rahuldanud T. K tsiviilhagi ja põhjendamatult suures ulatuses T. Illissonilt välja mõistnud sundraha ja menetluskulud. Veel on apellant kaebuses korranud tõendite analüüsi, millised on tema poolt varasemalt esitatud apellatsioonis Harju Maakohtu 31.oktoobri 2011 otsuse peale.
  2. Prokuröri kirjaliku seisukoha kohaselt on kohtuotsuses jälgitavalt kirjeldatud kohtu veendumuse kujunemist seoses kohtus uuritud tõenditega, prokurör nõustub nendega ja leiab, et apellatsioonid maakohtu otsuse tühistamiseks alust ei anna. Apellatsioonid palub jätta rahuldamata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
  3. Kohtukolleegium, tutvunud kirjalikus menetluses kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonides esitatud väited ei saa olla kohtuotsuse tühistamise aluseks. Enda seisukohta põhistab kriminaalkolleegium järgmiselt.
  4. Maakohus on vaidlustatud otsuses järginud kriminaalasja arutamise piire ringkonnakohtu poolt määratud osas ning esitatud põhjendustega veenvalt ümber lükanud nii süüdistatava kui tema kaitsja poolt juba maakohtus esitatud kaitseväited, mistõttu kohtukolleegium jätab tähelepanuta kaitsja apellatsioonis esitatud argumendid Harju Maakohtu
  5. mai 2012 otsuse tühistamiseks T. Illissoni süüdistuses KarS § 200 lg 2 p 4 ja 7 järgi. Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida, et vaidlustatava otsusega võttis maakohus seisukoha T. K tsiviilhagi lahendamise osas, mitte ei arutanud T. Illissoni süü küsimust. Harju Maakohtu
  6. oktoobri 2011 otsus T. Illissoni süüditunnistamises ja karistamises KarS § 199 lg 2 p 7 ja 8 - § 25 lg 2 ning KarS § 200 lg 2 p 4 ja 7 järgi on T. Illissonile mõistetud karistuse osas jõustunud Riigikohtu 23.04.2012 määrusega.
  7. Maakohus on otsuses väljendatud seisukoha kujunemise teinud kohtuotsuse lugejale jälgitavaks ja arusaadavaks kõigi tõendite kogumis hindamise ja neile antud tervikhinnangu alusel ning ringkonnakohus ei näe siin mingeid minetusi. Kohtukolleegium leiab seetõttu, et apellatsioonides esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuses esitatud seisukohtade ümberhindamiseks, kuna need ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud enam kui veenvaid põhjendusi. Maakohtu asjakohaste põhistustega täiel määral nõustudes, ei pea kohtukolleegium vajalikuks neid täies mahus korrata.
  8. Puutuvalt apellatsioonides märgitule lisab kohtukolleegium järgmist. VÕS § 1043 kohaselt teisele isikule (kannatanule) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi. T. Illissoni süü röövimises ja T. K vara hõivamises ning talle mittevaralise kahju põhjustamises on tuvastatud kannatanu T. K kohtuistungil antud ütlustega (III kd, tlk 29-32, 33-34). Kohtukolleegium nõustub maakohtu põhistusega ka selles, et moraalse kahju hüvitamise nõue 2000 eurot on mõistlik ja põhjendatud, kuna peale röövi pidi kannatanu elama mõnda aega mujal, kuna ei julgenud kodus elada, teades, et röövlid on vabaduses, tekkisid tal keskendumus- ja unehäired. Kannatanu ütluste usaldusväärsuses puudub alus kahelda. VÕS § 134 lg 2 kohaselt tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. Mittevaralise kahju suuruse kindlaksmääramiseks puuduvad objektiivsed kriteeriumid, seetõttu tuleb kahju hüvitise suuruse määratlemisel lähtuda kuriteo asjaoludest, kannatanule tekitatud vigastustest ja ühiskonna üldisest heaolu tasemest. Kahjustatud isikule hüvitakse 3
(4)mittevaraline kahju üksnes juhul, kui rikkumise raskus, eelkõige kEline või hingeline valu, seda õigustab (vt RKKKo nr 3-2-1-4-12). Kannatanu on esitanud kohtule tõendid, mis kinnitavad hüvitise suurust ja neid põhjendavad asjaolud. On eluliselt usutav, et tavaliselt ei hoia inimesed alles ostetud esemete maksumust kinnitavaid tšekke ega teenuste eest tasumist kinnitavaid dokumente, mistõttu saab esemete maksumuse kindlaks määrata üksnes nende keskmise turuhinna alusel ja võrdlemisel samaväärse toote või teenuse maksumusega. Seetõttu ei saa kohtukolleegium nõustuda T. Illissoni väitega, et T. K hagi varalise kahju hüvitamise nõudes on tõendamata, kuna kannatanu ei ole esitanud ühtegi dokumenti asjade ostu kohta. Et aga kannatanult röövitud esemeid ei ole T. Kipper tagasi saanud, ongi maakohus põhjendatult leidnud, et nõue varalise kahju hüvitamise osas on põhjendatud. Kuigi käesolevas asjas tekitati kehavigastusi T. K elukaaslasele, puudutas kannatanu vara röövimine ka teda, T. Illisoni teo tagajärjel jäi ta ilma talle olulistest esemetest, mis kahtlemata kutsub esile psüühilise heaolu häirituse. Üleelatu läbielamine teadmisega, et kuriteo toimepanijad viibivad vabaduses ning hirm nendega võimaliku uue kohtumise ees, tekitavad mõistetavalt ka keskendumis- ja unehäireid, häirides kannatanu igapäevast ning tavalist elurütmi. Selliselt on tegemist kannatanu psüühilise heaolu kahjustamisega, mille põhjustas ka T. Illissoni üleolev ja ülbe suhtumine kannatanusse. Põhjendatult on maakohus leidnud, et süüdistatavad ei ole kannatanule tekitatud kahjulike tagajärgede leevendamiseks midagi teinud ja seetõttu puudus ka kohtul alus mittevaralise kahju nõude vähendamiseks. Kohtukolleegium nõustub, et esitatud mittevaralise kahju suurus on õiglane ega ole vastuolus üldise mõistlikkuse põhimõttega. 9. Maakohtu otsuse vaidlustasid süüdistatav T. Illisson ja tema kaitsja, kes esitas ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks apellatsioonimenetluses. Kohtukolleegium rahuldas KrMS § 189 lg 4 alusel määratud kaitsjale tasu väljamaksmise taotluse apellatsioonimenetluses ja määras T. Illissoni kaitsjale välja maksta 57,60 eurot. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale makstav tasu menetluskulu. KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud isiku kanda, kellel need on tekkinud. Kuna ringkonnakohus jättis kaitsja apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata, jäävad menetluskulud T. Illissoni kanda. 10. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 on kohtukolleegium seisukohal, et Harju Maakohtu 31. mai 2012 otsus Toomas Illissoni suhtes tuleb jätta muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Urmas Reinola Pavel Gontšarov Malle Preimer 4
(4)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.