← Eesti

1-11-10719/25

Obsah (12)§ 215§ 121§ 199§ 68§ 266§ 74§ 65§ 69§ 115§ 30§ 16§ 29

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse tegemise aeg ja koht Tallinna Ringkonnakohus 16.05.2012. a, Tallinn Kirjalikus menetluses Kohtuasja number 1-11-10719 Kohtukoosseis Eesistuja Sten Lind, l

§ 215

lg 2 p 2 ja § 424 järgi, Kriminaalasi Lembit Lillemetsa süüdistuses

§ 215

lg 2 p 2 järgi lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 29.02.2012.a. otsus Apellant Lembit Lillemetsa kaitsja Prokurör Vahur Verte Janek Enula Isikukood 38901220284, elukoht xxxxxxxxxxxx, Eesti Vabariigi kodanik, algharidusega, emakeel-eesti keel, töökoht puudub, varem kriminaalkorras karistatud: 03.07.2008.a Pärnu Maakohtu Rapla kohtumaja poolt

§ 121

, § 68 lg 1 alusel mõisteti rahaline karistus 101 päevamäära 12 625 krooni ehk 806.88 eurot. Süüdistatavad 08.09.2011.a Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja poolt

§ 199lg 2 p 7, 8, Kr

MS § 238 lg 2,

§ 68

lg 1,

74 lg 1, 3 alusel mõisteti tingimisi vangistus 3 kuud 28 päeva 18 kuu pikkuse katseajaga. Lembit Lillemets Isikukood 39202251527, elukoht xxxxxxxxxx, EV kodakondsus, põhiharidus, emakeel-eesti keel, töökoht puudub. Varem kriminaalkorras karistatud: 20.10.2010.a Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja poolt

§ 266lg 2 p 3, § 121, § 64 lg 1, Kr

MS § 238 lg 2,

§ 74alusel mõisteti tingimisi vangistus 10 kuud 2 aasta pikkuse katseajaga 1

(7)Kaitsjad Natalia Suvorova, Helvia Räägel RESOLUTSIOON 1. Tühistada Harju Maakohtu otsus Lembit Lillemetsale

§ 215lg 2 p 2 järgi mõistetud karistuse ning liitkaristuse osas.

Teha selles osas uus otsus, millega mõista Lembit Lillemetsale

§ 215lg 2 p 2 järgi karistuseks 2 kuud vangistust. Vastavalt Kr

MS § 238 lg-le 2 vähendada karistust 1/3 võrra, s.o 1 kuu 10 päevani.

§ 65

lg 2 ja § 74 lg 5 alusel suurendada mõistetud karistust Harju Maakohtu 20.10.2010.a. kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 10 kuu võrra ning mõista liitkaristuseks 11 kuud ja 10 päeva vangistust.

§ 68lg 1 kohaselt arvata karistuse hulka L.

Lillemetsa eelvangistuses viibitud aeg 2 päeva, lugedes ärakandmata karistuseks 11 kuud ja 8 päeva vangistust.

§ 69lg 1 alusel asendada mõistetud vangistus üldkasuliku tööga.

Ühele päevale vangistusele vastab kaks tundi üldkasulikku tööd, seega on üldkasuliku töö mahuks 676 tundi. Üldkasuliku töö tegemise tähtajaks määrata 12 kuud alates kohtuotsuse jõustumisest.

  1. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
  2. Apellatsioon rahuldada osaliselt.
  3. Apellatsioonimenetluse kulu – kaitsjale makstud tasu 76,8 eurot – jätta riigi kanda. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  4. Harju Maakohtu
  5. veebruari
  6. a otsusega mõisteti Lembit Lillemets süüdi

§ 215lg 2 p 2 järgi ning kohus mõistis talle karistuseks 3 kuud vangistust. Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendas maakohus karistust ühe kolmandiku võrra, s.o 2 kuuni.

§ 68lg 1 kohaselt arvas kohus karistuse hulka L.

Lillemetsa eelvangistuses viibitud aja 2 päeva, lugedes ärakandmata karistuseks 1 kuu ja 28 päeva vangistust.

§ 65

lg 2 ja § 74 lg 5 alusel suurendas maakohus aga mõistetud karistust Harju Maakohtu 20.10.2010.a. kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 10 kuu võrra ning mõistis liitkaristuseks 11 kuud ja 28 päeva vangistust.

§ 69

lg 1 alusel asendas kohus 11 kuud 28 päeva vangistust kohustusega teha 716 tundi üldkasulikku tööd, mis tuleb ära teha 12 kuu jooksul, alates kohtuotsuse jõustumisest. Sama otsusega mõisteti

§ 215lg 2 p 2 järgi süüdi Janek Enula, kelle osas aga otsust ei vaidlustatud.

Lembit Lillemets mõisteti süüdi selles, et tema kasutas 18.02.2011.a ajavahemikul alates 20.00 kuni 21.00 Harjumaal Saku vallas erinevates kohtades koos Janek Enula ja E Jomavoliliselt H L kuuluvat sõiduautot xxxxxxxx, mille Janek Enula oli 18.02.2011.a kella 18.45 ning 20.00 vahel Harjumaal Saku vallas Kiisa alevikus Kurtna tee 10 asuvast Kiisa Rahvamaja valveta garderoobist 2

(7)H L jope taskust varastatud sõiduki võtit kasutades Kiisa Rahvamaja eest võtnud. Nimelt sõitsid Janek Enula, E J ja Lembit Lillemets ärandatud sõidukis Harjumaal Saku vallas erinevates kohtades ringi, kuni nad peeti 18.02.2011.a kella 21.00 ajal Harjumaal Saku vallas Roobuka külas Astra tee 2 juures politseipatrulli poolt kinni. Autot juhtis J. Enula, L. Lillemets istus tagaistmel. 2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni L. Lillemetsa kaitsja, kes palub tühistada Harju Maakohtu 29. veebruari 2012. a otsuse osas, millega tunnistati L. Lillemets

§ 215lg 2 p 2 järgi süüdi, ning saata kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks.

Kaitsja leiab, et L. Lillemetsa

§ 115

lg 2 p 2 järgi süüdi tunnistades rikkus kohus tõendite hindamise ja kohtuotsuse põhistamise nõudeid, samuti PS §-st 22 ja KrMS §-st 7 tulenevat süütuse presumptsiooni. Eeltoodust lähtudes rikkus maakohus ühtlasi oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 ja lg 2 mõttes. Kohus ei ole otsuses põhjendanud, miks ta eelistab ütlustes esinevate vastuolude korral E ja A E ütlusi teiste tunnistajate ütlustele. Kohus möönis otsuses, et tunnistajate ütlused on vastuolus. Kaitsja leiab, et juhul, kui tõendid on omavahel vastuolus ja nende alusel ei ole võimalik tuvastada üheselt süüdistatava süüdiolekut, ei ole ka võimalik süüdistatavat süüdi mõista. Kohus möönis, et Lembit Lillemetsal võis tõepoolest esialgu olla soov ära hoida kuriteo toimepanemist J. Enula poolt ja veenda teda loobuma sõiduki kasutamisest, kuid kohtu arvates ei takistanud miski L. Lillemetsal endal Janekit ärandatud auto juhtimiselt kõrvaldada ja viia auto esialgsesse kohta. Kaitsja leiab, et selline etteheide on alusetu, kuna L. Lillemets oli tarvitanud alkoholi ja ei tohtinud seetõttu autot juhtida. Ka ei ole teada, kas L. Lillemetsal oli üldse juhtimisõigus. Menetluses on jäetud kogumata tõendid, mille alusel tuvastada Lembit Lillemetsa tahtlus talle inkrimineeritava teo toimepanemises. Nagu nähtub autos viibinud isikute ülekuulamise protokollidest, ei ole tunnistajatelt küsitud, millest sõidu ajal räägiti või missugusel eesmärgil sõideti Kiisa poole. Kohus on E J ütlustest järeldanud, et ärandatud sõidukiga sõideti ilma igasuguse eesmärgita kuhugi jõuda. Kaitsjale jääb arusaamatuks kohtu etteheide Lillemetsale (lk 12

  1. lõik), et viimane ei nõudnud Janek Enulalt auto seismajätmist ja kannatanule selle üleandmist või siis oleks kohtu arvates Lillemets võinud sõidukiga sõitmisest üldse loobuda. Esiteks, nagu juba ülal märgitud, ei ole teada, mida asjaosalised sõidu ajal autos rääkisid, seega ei ole kindel, et Lillemets ei nõudnud auto seismajätmist ja kannatanule üleandmist. Teiseks on mõistetamatu, mil moel oleks Lillemets saanud sõidukiga sõitmisest loobuda, kui auto suurel kiirusel kooperatiividest läbi Kiisa poole sõitis, nagu otsuse märgitud (lk 12,
  2. lõik). Autot juhtis Janek Enula ning on selge, et sõidu ajal ei ole mõistlik püüda autost väljuda või juhtimist üle võtta. Seega ei jäänud Lembit Lillemetsa mõjualasse see, kuidas ja missugust teed pidi J.Enula Kiisa poole sõitis, samuti ei saanud Lillemets peatada suurel kiirusel sõitvat autot. Lembit Lillemetsa tahtluse tuvastamisel sõiduki kasutamiseks ei saa lähtuda sellest, kas tal õnnestus J. Enula peatada või mitte. Tunnistajate R A, B K ja süüdistatava Lembit Lillemetsa enda ütlustest nähtub, et Lillemetsa eesmärk autosse istudes oli veenda Janek Enulat autot omanikule tagastama. Kaitsja leiab, et L. Lillemetsal puudus tahtlus võõra vallasasja omavoliliseks kasutamiseks. Kohus ei ole otsuses esile toonud asjaolusid, mis võiksid kinnitada, et käesoleval juhul kvalifitseeritav tegu oleks toime pandud süüdistatava Lembit Lillemetsa poolt eesmärgiga

§ 215lg 2 p 2 süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamiseks.

3. Apellatsioonile esitas prokurör vastuse, milles leiab, et maakohtu otsuse tühistamiseks alust ei ole. Prokurör märgib, et apellatsioon ei sisalda võrrelduna kohtuistungil ega ka 05.12.2011.a apellatsioonikaebuses esitatuga uusi seisukohti. Kõiki esitatud kaitseargumente on maakohus 3

(7)otsuses piisava põhjalikkusega käsitlenud ning otsuse motiveerivas osas ka ümber lükanud. Maakohtu otsus on seaduslik ning põhistatud. Kohus on analüüsinud lühimenetluses toimikus olevaid kirjalikke tõendeid ning esitanud otsuses analüüsi tulemina põhjaliku järelduse, milles põhjendab üksikasjalikult, miks kohus leidis, et mõlema süüdistatava süü võõra vallasasja omavolilises kasutamises on kohtu hinnangul täielikult tõendamist leidnud. Puutuvalt subjektiivsesse külge osutab kohus põhjendatult, et Lembit Lillemetsale oli teada, et tegemist oli võõra varaga, mida ta kasutas omavoliliselt. Sõiduki ajutine kasutamine oli ka tema eesmärgiks, mistõttu pani ta kuriteo toime kavatsetult. Ühtlasi on maakohus ka selgitanud põhjuseid, miks ei ole antud juhul alust tugineda

§ 30sätestatud õigusvastasust välistavale asjaolule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 4.1 Kaitsja leidis apellatsioonis, et maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 ja lg 2 tähenduses. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on tõendeid hinnates tõepoolest rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Nimelt näeb KrMS § 312 p 2 ette, et kohus peab otsuses märkima tõendid, mida kohus ei pea usaldusväärseks koos sellekohase põhjendusega. Käesolevas asjas jagunevad süüdistatavate ja tunnistajate ütlused sisuliselt kahte leeri küsimuses, kas E. Enula sõitis oma autoga J. Enulale järele, kui viimane oli võõra Volvoga sõitma läinud, või mitte. Kohus on eelistanud E. Enula enda ja tema ütlustega kokkulangevaid ütlusi andnud tunnistajate ja süüdistatavate ütlusi, ilma taolist seisukohta põhjendamata. Nii on maakohus leidnud, et teised tõendid ei kinnita L. Lillemetsa väidet, et tema ise ja R. A rääkisid J. Enula emale võõra auto võtmete varastamisest ja lootsid, et ema suudab Janekile selgeks teha, et võtmed tuleb tagasi panna. Kohtuotsuse kohaselt on need väited ümber lükatud E. Enula ja tema abikaasa A. Enula ütlustega, et nemad ei viibinud samal ajal Kiisal, kui J. Enula omavoliliselt H. Latile kuuluva sõiduauto Volvo võttis ja sellega sõitma läks. Kohus ei põhjenda aga seda, miks on E. Enula ja A. Enula ütlused usaldusväärsemad. Ühtlasi märkis maakohus, et R. A ütlused, milles samuti kinnitatakse seda, et E. Enula viibis sel ajal Kiisal, kui J. Enula sealt Volvo võttis, ei ole põhimõtteliselt ülejäänud tõenditega vastuolus. Ringkonnakohus taolise seisukohaga ei nõustu. On küll üldteada, et mingi sündmuse juures viibinud isikud tajuvad ja mäletavad sündmuse asjaolusid erinevalt ja mõningad vastuolud ütlustes on mõistetavad, kuid käesoleval juhul ei saa rääkida sellistest aktsepteeritavatest vastuoludest, mis erinevaid ütlusi andnud isikute ütluste usaldusväärsust ei kõiguta. Ringkonnakohtu hinnangul esineb ütlustes põhimõtteline erinevus sündmuste käigus. Osa isikuid väidab, et E. Enula oli ajal, kui J. Enula võõra autoga sõitma läks, oma autoga Kiisal, teda teavitati sellest kohe ja ta asus J. Enulale järele sõitma, kusjuures tema autos olid veel ka L. Lillemets ja R. A ning L. Lillemets istus alles hiljem J. Enula juhitud autosse ümber. Teised aga väidavad, et E. Enula Kiisal ei olnud ja sai juhtunust alles hiljem teada. Seega tuleb vältimatult hinnata, kelle ütlused on selle asjaolu osas usaldusväärsemad. Samas ei nõustu ringkonnakohus kaitsjaga sellega, et kirjeldatud vea puhul on tegemist kohtuotsuse põhistuse puudumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses. Maakohus on otsuses tõendeid analüüsinud ja oma seisukohad esitanud. Põhjenduse puudumine selle osas, miks ühte tõendit teisele eelistatakse, ei ole põhistuse puudumine, vaid tõendite hindamisel tehtud viga, mis kujutab endast menetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Kui KrMS § 339 lg-s 1 loetletud vigu ringkonnakohustus ise KrMS § 341 lg 1 kohaselt parandada ei või ja peab saatma asja maakohtule uueks arutamiseks, siis sama paragrahvi teises lõikes nimetatud vigade puhul taolist kategoorilist nõuet ei ole. Et ringkonnakohtul on õigus faktilisi asjaolusid tuvastada, on ringkonnakohtul õigus tõendeid ise hinnata ning ses osas ka maakohtust teistsugusele seisukohale asuda. 4

(7)4.2 Ringkonnakohus ei näe erinevalt maakohtust alust eelistada E. Enula ütlusi L. Lillemetsa omadele. E. Enula ütluste kohaselt nägi ta J. Enulat sel õhtul pärast seda, kui oli viimase koos tema sõpradega Kiisale viinud, veel Aespal, seda selleks, et anda üle viimase soovitud 2-liitrine õllepudel. See kokkusaamine sai toimuda ajal, kui J. Enula oli sõitnud Volvoga Kiisalt Aespale. Esiteks on ringkonnakohtu jaoks küsitav see, kuidas E.Enula sellisel juhul ei märganud üldse, et J. Enula ja tema sõbrad on autoga, samuti ei ole väide, et J. Enula tahtis, et ema talle õlut viiks, usutav põhjusel, et Volvos olnutel oli juba alkohol – pudel viskit - olemas. Sündmuskoha vaatlusprotokolli kohaselt leiti pärast seda, kui politsei oli Volvo peatanud, sellest pooleldi täis viskipudel ja koolapudel. 2-liitrist õllepudelit autos ei olnud. A. Enula ütlused ei kinnita ega lükka ümber E. Enula väiteid. A. Enula on küll öelnud, et Kiisal nad peatust ei teinud, selleks ei olnud mingit vajadust. Kuna A. Enula enda väitel aga autos magas, ei saa ta kindlalt väita, et nad Kiisal ei peatunud. Et E. Enula väitel tema J. Enula autole järele ei sõitnud, siis selle versiooni kohaselt ei saanud ka L. Lillemets tema autost J. Enula autosse ümber istuda. Ses osas haakub E. Enula ütlustega J. Enula ja E. J ütlustes sisalduv väide, et L. Lillemets viibis autos juba siis, kui see Aespale jõudis. Samas on nii J. Enula kui E. J ütlused vastuolulised ja tuleb kõrvale jätta. Nii oli J. Enula esialgu antud ütluste kohaselt algusest peale autos ka E. Jõesaar, kes enda väitel istus autosse Aespal. Seda kinnitavad ka L. Lillemets ja R. A. Samuti eitas J. Enula esialgu üldse seda, et on Kiisa rahvamajas olles emale helistanud, hiljem andis ütlusi selle kohta, et ema tõi talle 2-liitrise pudeli õlut. E. J on ütlustes väitnud seda, et J. Enula ja L. Lillemets jõudsid autoga Aespa turu juurde samal ajal kui tema, 2-liitrist õllepudelit ning seega ka selle üleandmist ta ei näinud. Seda, kas J. Enula ema sõitis turu juurest mööda, ta ei mäleta. Seega on nimetatud isikute ütlused versiooni osas, et E. Enula kohtus pärast seda, kui viimane oli võtnu d võõra auto, vaid selleks, et anda J. Enulale üle viimase soovitud 2-liitrine õllepudel, vastuolulised ega ole usaldusväärsed. Seetõttu ei ole ringkonnakohtu hinnangul usaldusväärsed ka J. Enula ja E. Jütlused selle kohta, mida autos tehti ja räägiti. Eelnevast tulenevalt peab kohtukolleegium usaldusväärsemaks L. Lillemetsa ja R. A versiooni toimunust, mille kohaselt oli E. Enula sel ajal, kui J. Enula võõra auto võttis, samuti Kiisal, kuna J. Enula ise oli ta endale sinna järele kutsunud. Saanud J. Enula teost teada, sõitis E. Enula talle järele. Märkida tuleb, et kui süüdistatavat L. Lillemetsa ja tema sõpra R. A võib pidada menetluse tulemusest huvitatuks, siis kinnitab seda, et E. Enula sõitis J. Enulale järele ja püüdis teda ümber veenda, ka tunnistaja B. K. Viimane on ülekuulamisel L. Lillemetsa ja R. A nimetanud tuttavateks, mitte aga sõpradeks, mistõttu ei ole alust arvata, et B. K oleks huvitatud ütluste andmisest L. Lillemetsa huvides. Sellele, et L. Lillemets püüdis takistada J. Enulat võõra autoga sõitma minemast, võiks viidata ka A. T ütlused, mille kohaselt kuulis ta poes, et L. Lillemets oli poe ees ringi jooksnud ja, et keegi oli Volvot ja ühte punast autot just näinud Aespa turu juures, „autode vahel oli mingi sebimine käinud“, kuid need ütlused tuleb kolmandatelt isikutelt kuuldu edasirääkimise tõttu KrMS § 66 lg 21 kohaselt kõrvale jätta. Kuna L. Lillemetsa Volvosse istumisele eelnev käitumine näitab seda, et ta püüdis veenda J. Enulat õigusrikkumisest hoiduma, tuleb lugeda tõendatuks ka see, et L. Lillemets istus autosse selleks, et veenda J. Enulat tagasi Kiisale sõitma. 5. Asjaolu, et L. Lillemets istus autosse eesmärgiga mõjutada J. Enulat viima auto Kiisale tagasi, ei välista aga L. Lillemetsa teo koosseisupärasust ega õigusvastasust. 5.1

§ 215

lg 2 p 2 objektiivne koosseis seisneb võõra vallasasja omavolilises kasutamises grupi poolt. Nagu maakohus on märkinud, ei seisne võõra auto kasutamine ainult selle juhtimises, vaid ka selle kasutamises kaassõitjana (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30.04.2004. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-33-04). Istudes autosse, mille J. Enula oli omaniku loata võtnud, ning sõites selles koos J. Enula ja E. Jringi, kasutas L. Lillemets autot koos J. Enula ja E. Jõesaarega. 5.2 Samuti ei välista soov mõjutada J. Enulat autot Kiisale tagasi viima subjektiivset kuriteokoosseisu. L. Lillemets teadis, et Volvo, millega J. Enula sõidab, ei kuulu talle. Samuti 5

(7)teadis ta, et J. Enulal ei ole omaniku luba auto kasutamiseks, s.t J. Enula kasutab autot omavoliliselt. E. Lillemetsa ütluste kohaselt istus ta autosse selleks, et veenda J. Enulat autot Kiisale tagasi viima, seega juba autosse istudes arvestas ta sellega, et J. Enula jätkab sõitu ning ta sõidab koos J. Enulaga Kiisale tagasi. Seega pani L. Lillemets

§ 215

lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava teo toime tahtlikult kavatsetuse vormis

§ 16lg 2 tähenduses – ta teadis, et auto on tema, J.

Enula ja E. Lillemetsa jaoks võõras ning sellega sõitmiseks puudub omaniku luba, s.t auto kasutamine on omavoliline, sellest hoolimata istus ta autosse, et koos J. Enula ja E. Lillemetsaga Aespalt tagasi Kiisale sõita, s.o ta sooviski võõrast autot grupis koos J. Enula ja E. Lillemetsaga kasutada. 5.3 Kuriteokoosseisule vastav tegu ei ole

§ 29

kohaselt õigusvastane, kui isik paneb selle toime, et kõrvaldada vahetut või vahetult eesseisvat ohtu enda või teise isiku õigushüvedele. Seejuures peab aga valitud vahend olema ohu kõrvaldamiseks vajalik ning kaitstav huvi kahjustatavast huvist ilmselt olulisem. Kuivõrd J. Enula juba kasutas omavoliliselt võõrast autot, esines vahetu oht teise isiku õigushüvele – auto oli selle seadusliku valdaja valdusest välja läinud. Lisaks juhtis J. Enula autot alkoholijoobes olles ning oli juba sõitnud autoga lumevalli, lõhkudes auto parema esinurga ning olles seega liikluses ohtlik. L. Lillemets püüdis autos kaassõitjana viibides veenda J. Enulat autot omanikule tagastama, s.t lõpetama õigusrikkumist, s.t tema enda koosseisuline tegu oli pandud toime selleks, et lõpetada J. Enula poolne õigusrikkumine. Samas ei olnud valitud vahend ringkonnakohtu hinnangul ohu kõrvaldamiseks vajalik. Päästetoimingu vajalikkus tähendab, et tegu on ohu tõrjumiseks sobiv ja kahjustatud õigushüve jaoks säästvaim. Sobiv on toiming, mis kõrvaldab täielikult ja kindlalt ohu õigushüvele. L. Lillemetsa käitumine seda ilmselgelt ei olnud. Tal ei õnnestunud J. Enula õigusrikkumist lõpetada, selle lõpetas alles see, kui politseiauto sulges J. Enulale tee. Jääb ebaselgeks, miks pidi autosse istumine ja kaasa sõitmine olema J. Enula õigusrikkumise lõpetamisel efektiivne, kui juba enne seda kui J. Enula sõitma läks, püüdis L. Lillemets veenda teda loobuma, kuid ebaõnnestunult. Samuti ei õnnestunud J.Enulat veenda B. Kiirendil ega E. Enulal. Tähelepanu väärib seegi, et L. Lillemetsa enda sõnadest tulenevalt ei olnudki tema eesmärk, et J. Enula kohe lõpetaks õigusrikkumise, s.t ei asuks uuesti sõitma. Selle asemel oli tema soov, et alkoholijoobes J. Enula sõidaks Aespalt tagasi Kiisale, s.o jätkaks võõra vallasasja omavolilist kasutamist ja mootorsõiduki juhtimist joobeseisundis olles. Selliseks teoks, mis oleks õigusrikkumise lõpetanud, oleks olnud näiteks auto võtmete ära võtmine ajal, kui ta oli autoga peatunud või J. Enula jõuga takistamine uuesti sõitma asumast. 5.4 Eelnevast tulenevalt ei ole välistatud L. Lillemetsa vastutus

§ 215lg 2 p 2 järgi.

Küll tuleb E. Lillemetsa motiivi, miks ta autos kaasa sõitis, arvestada karistuse mõistmisel. Seega tuleb KrMS § 337 lg 1 p 4, § 339 lg 2, § 340 lg 1 ja lg 2 p 4 maakohtu otsus tühistada L.Lillemetsale mõistetud karistuse osas ja mõista talle uus karistus. Seejuures võtab ringkonnakohus arvesse, et maakohus on L. Lillemetsale mõistnud sanktsiooni alammäära lähedase karistuse. Samuti tuleb arvestada, et hoolimata eesmärgist, ei olnud L. Lillemetsa tegevusel isegi sellist efekti, et J. Enula oleks autoga otse Kiisa Rahvamaja juurde tagasi sõitnud. Eelnevast tulenevalt vähendab ringkonnakohus karistust vähesel määral – 1 kuu võrra –, mõistes karistuseks 2 kuud vangistust. Vastavalt KrMS § 238 lg-le 2 vähendab ringkonnakohus karistust 1/3 võrra, s.o 1 kuu 10 päevani.

§ 65

lg 2 ja § 74 lg 5 alusel tuleb suurendada mõistetud karistust Harju Maakohtu 20.10.2010.a. kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 10 kuu võrra ning mõista liitkaristuseks 11 kuud ja 10 päeva vangistust.

§ 68lg 1 kohaselt arvata karistuse hulka L.

Lillemetsa eelvangistuses viibitud aeg 2 päeva, lugedes ärakandmata karistuseks 11 kuud ja 8 päeva vangistust.

§ 69lg 1 alusel asendab ringkonnakohus mõistetud vangistuse üldkasuliku tööga.

Ühele päevale vangistusele vastab kaks tundi üldkasulikku tööd, seega on üldkasuliku töö mahuks 676 tundi. Üldkasuliku töö tegemise tähtajaks jätab ringkonnakohus maakohtu määratud 12 kuud. L. Lillemetsa kaitsja on taotlenud osutatud riigi õigusabi eest tasu kokku 134, 4 eurot. Ringkonnakohus rahuldas taotluse osaliselt, s.o 76,8 euro ulatuses. Määratud kaitsjale makstud tasu 76,8 eurot jääb vastavalt KrMS § 185 lg-le 1 riigi kanda. 6

(7)Sten Lind Pavel Gontšarov Urmas Reinola 7
(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.