1-11-2877/17

(11230100091)Kohtunik Katre Poljakova Kohtuistungi sekretär Kati Maripuu Kriminaalasi Prokurör V K süüdistuses KarS § 2981 lg 1 järgi üldmenetluses Eriasjade prokurör Jüri Kasesalu Süüdistatav V K - isikukood XXX, EV kodanik, emakeel eesti keel, kõrgharidusega, elukoht Xxx, töötab xxx, tõkendit ei kohaldatud; varem kohtulikult karistamata Vandeadvokaat Aivar Pilv Kaitsja 09.-

1. ja 20.jaanuaril 2012.a Juhindudes KrMS §-dest 175 lg 1 p 1; 181 lg 1; 309 lg 1 ja 2; 311; 314; 315 kohus otsustas:
2. Õigeks mõista V K KarS § 2981 lg 1 järgi.
3. Välja mõista V K kasuks õigusabi eest makstud tasu hüvitamiseks 11 293, 30 (üksteist tuhat kakssada üheksakümmend kolm eurot ja 30 senti) eurot riigi eelarve vahenditest. Edasikaebamise kord Kohtumenetluse pool, kes soovib käesolevat otsust vaidlustada apellatsiooni korras on kohustatud sellest Harju Maakohtule kirjalikult teatama 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest. Otsusele võib esitada apellatsioonkaebuse 15 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik kohtus tutvuda kohtuotsusega Tallinna Ringkonnakohtule Harju Maakohtule kaudu. Apellatsiooniteadete esitamise korral on kohtuotsuse terviktekst kättesaadav Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis 27.veebruaril 2012.a alates kella 14.00-st. Kohtuistungi toimumise aeg RESOLUTSIOON SÜÜDISTUS V K ´le esitatud süüdistus mõjuvõimuga kauplemise toimepanemises, mis seisnes alljärgnevas: V K , olles 2007-2009 aastatel tegutsenud OÜ R ajutise pankrotihaldurina ja pankrotihaldurina, sai 14.12.2010.a täitmiseks Finantsinspektsiooni jurist PV, kelle tööülesannete hulka kuulus ka Finantsinspektsiooni juhatusele ettepaneku tegemine tegevuslubade väljastamiseks, koostatud ja juhatuse liikme AK poolt allkirjastatud päringu, milles küsiti informatsiooni AN tegevuse kohta R OÜ juhtimisel (milline oli AN roll R OÜ tegevuse juhtimisel ning äriühingu maksejõuetuse probleemide tekkimisel; kas pankrotihalduri hinnangul AN R OÜ juhatuse liikmena tegutses ja täitis oma kohustusi piisava ja korraliku ettevõtja hoolsusega, kas R OÜ maksejõuetuse põhjustas/võis põhjustada AN poolt toime pandud raske juhtimisviga; kas AN tegevus või tegevusetus võis kaasa tuua äriühingu R OÜ pankroti). AN oli ajavahemikul 03.09.2004.a kuni 12.07.2007.a R OÜ juhatuse liige. 11.06.2009.a lõpetati Harju Maakohtu kohtumäärusega 2-07-34793 R OÜ pankrotimenetlus peale pankroti väljakuulutamist raugemise tõttu. PPAS (registrikood XXX), mille üks juhatuse liikmetest alates 18.08.2010.a on AN, taotles Finantsinspektsioonilt makseteenuste osutamiseks vajalikku tegevusluba. MERAS § 14 alusel peab makseasutusena või e-raha asutusena tegutsemiseks äriühingul olema vastav tegevusluba ja § 18 alusel teeb otsuse tegevusloa andmise või sellest keeldumise kohta Finantsinspektsioon. PV näol on tegemist KarS §-s 288 lg 1 alusel kirjeldatud avaliku halduse ülesandeid täitva ametiisikuga. V K , olles 27.12.2010.a. korraldanud kohtumise AN enda töökohas AB MKPOÜ, XXX selgitas AN , et ta omab mõjuvõimu teatada Finantsinspektsiooni ametisikutele AN kohta nii positiivset kui negatiivset hinnangut. Ta teatas, et omab AN kohta informatsiooni, mis võiks Finantsinspektsiooni jaoks olla aluseks taotletava tegevusloa mitteväljastamiseks, märkides ära OÜ R pankrotiavalduse tähtaegselt esitamata jätmise, pankrotimenetlusest kõrvalehoidmise. Ta teatas, et kui AN maksab talle 3000.-€, kirjutab tema sellise vastuse, millist AN soovib. Ta teatas ka talle vastamiseks antud tähtaja 07.01.2011.a. ja soovis, et AN teeks tema ettepaneku kohase otsuse enne seda tähtaega. 06.01.2011.a, vastuseks AN teatele, et temal on raske leida 3000.- € suurust summat, küsis V K AN sularahas 2000.-€ selle eest, et V K vastaks Finantsinspektsiooni esitatud päringule AN huvides, see tähendab, esitaks vastuse, mis näitaks Finantsinspektsioonile AN kui eeskujulikku ettevõtjat ja ei takistaks seega AN poolt soovitud tegevusloa saamist. Eeltoodud tegevusega V K , omamata seaduslikku alust saada AN tasu tema suhtes Finantsinspektsioonile vastuse koostamise eest, kasutas ära AN vajadust saada oma majandustegevuse teostamiseks tegevusluba, lubades mitte teatada ametiisikutele tegevusloa saamist takistada võivad andmeid, nõudis temale mittekuuluva raha üleandmist enda poolt ametiisikutele andmete esitajana omatava mõjuvõimu ära kasutades ja nõustus selle vastuvõtmisega. Seega pani V K toime nõustumise vara vastu võtmiseks selle eest, et ta kasutab ebaseaduslikult oma eeldatavat mõju eesmärgiga saavutada avaliku halduse ülesandeid täitvalt ametiisikult tema ametiseisundit kasutades teo toimepanemine vara andja huvides, pannes toime mõjuvõimuga kauplemise, s.o. KarS § 298¹ lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. MENETLUS KOHTUS 2 Kohtuliku uurimise käigus üle kuulatud süüdistatav V K selgitas kohtule, et temale esitatud süüdistus on talle arusaadav, kuid end süüdi ei tunnista. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED Kriminaalasjas kogutud tõenditega on tõendamist leidnud, et V K oli nimetatud Harju Maakohtu
4. septembri 2007.a kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-07-34793 OÜ R (pankrotis) ajutiseks pankrotihalduriks (vt tl 50). Kriminaalasjas puudub vaidlus selles ja kohus loeb tõendatuks asjaolu, et tunnistaja AN oli ajavahemikul
5. september 2004.a kuni
6. juuli 2007.a OÜ R ainuosanik ja juhatuse liige. Ajutise pankrotihalduri 10.oktoobri 2007.a aruande kohaselt (vt tl 54-58) andis ajutine pankrotihaldus Pankrotiseaduse § 22 lg 5 alusel arvamuse OÜ R maksejõuetuse põhjuste kohta, millest nähtub, et haldur nõustub likvideerija poolt väljatoodud maksejõuetuse põhjustega vt tl 60), milleks olid suur kahjum äritegevusest, liialt suured püsikulud, liialt väike omakapital (40 000 krooni), mis ei võimaldanud ettevõtet arendada; suutmatus leida lisainvesteeringuid tegevuse laiendamiseks ja jooksva kahjumi katmiseks; klientide vähesus, klientide makseprobleemid. Kohtumäärusega 07.novembrist 2007.a (vt tl 77-80) rahuldati OÜ R (likvideerimisel) pankrotiavaldus, kuulutati välja OÜ R pankrot 07.11.2007.a kell 16.00 ja nimetati OÜ R pankrotihalduriks ajutine pankrotihaldur V K . 30.aprillil 2009.a on pankrotihaldur V K esitanud kohtule avalduse pankrotimenetluse lõpetamiseks raugemise tõttu peale pankroti väljakuulutamist (vt tl.84-86), millest nähtub, et avalduse esitamise ajaks oli OÜ R pankrotimenetlus jõudnud staadiumi, kus on ilmne et puuduvad edasised reaalsed võimalused vara tagasi võitmiseks või tagasi nõudmiseks. Samuti puudus pankrotipesal igasugune vara massikohustuste ja pankrotimenetluse kulude katteks vajalike väljamaksete tegemiseks. Avalduse punktist 2.1 nähtub, et debitoorsetest nõuetest õnnestus sisse nõuda ainult 11 378, 50 krooni, milline summa on punkti 2.2 kohaselt välja makstud menetluskulude (raamatupidamiseteenused) katteks. Sama avalduse punkti 2.6 kohaselt on haldur täiendavalt kontrollinud võlgniku raamatupidamist, kulud on katnud oma arvelt. Punktis 10.2 hindab pankrotihaldur V K OÜ R maksejõuetuse põhjuseks nõrka äriplaani ja omanike suutmatust projekti piisavalt finantseerida.
7. juunil 2009.a lõpetati Harju Maakohtu kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-07-34793 OÜ R pankrotimenetluse peale pankroti väljakuulutamist raugemise tõttu (vt tl 87-88). PPAS (registrikood XXX), mille üks juhatuse liikmetest on AN, taotles Finantsinspektsioonilt makseteenuste osutamiseks vajalikku tegevusluba.
8. detsembril 2010.a koostas ning esitas Finantsinspektsiooni jurist PV juhatuse liikme AK nimel OÜ R endisele pankrotihaldurile V K le makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse (edaspidi MERAS) § 47 lg 1 ja lg 4 p-i 1, § 17 lg 3, § 95 lg 1 p-i 4 alusel päringu, milles küsiti informatsiooni AN tegevuse kohta OÜ R juhtimisel, päringule vastamise tähtajaks oli märgitud 07.01.2011.a (vt tl 18-19). Nimetatud järelepärimises paluti V K ´l kui OÜ R endisel pankrotihalduril hinnata AN tegevust R OÜ juhtimisel, küsides muuhulgas seda: 3 • • • • milline oli AN roll OÜ R tegevuse juhtimisel ning äriühingu maksejõuetuse probleemide tekkimisel; kas pankrotihalduri hinnangul ANOÜ R juhatuse liikmena tegutses ja täitis oma kohustusi piisava ja korraliku ettevõtja hoolsusega; kas OÜ R maksejõuetuse põhjustas/võis põhjustada AN poolt toime pandud raske juhtimisviga; kas AN tegevus või tegevusetus võis kaasa tuua äriühingu OÜ R pankroti. Kohus nõustub süüdistusega selles osas, et PV näol oli tegemist KarS §-s 288 lg 1 alusel kirjeldatud avaliku halduse ülesandeid täitva ametiisikuga. V K ´le esitatud süüdistuse kohaselt kutsus V K pärast Finantsinspektsioonilt refereeritud järelepärimise saamist AN enda advokaadibüroosse ja selgitas talle, et ta omab AN kohta informatsiooni, mis võiks Finantsinspektsiooni jaoks olla aluseks taotletava tegevusloa mitteväljastamiseks, märkides ära OÜ R pankrotiavalduse tähtaegselt esitamata jätmise ning 06.jaanuari 2011.a kokkusaamisel küsis V K AN sularahas 2000 eurot selle eest, et V K vastaks Finantsinspektsiooni poolt saadetud päringule AN huvides, s.o esitaks vastuse, mis näitaks Finantsinspektsioonile AN kui eeskujulikku ettevõtjat. Ülalkirjeldatud tegevusega nõustus V K süüdistuse kohaselt vastu võtma vara selle eest, et ta kasutab ebaseaduslikult oma eeldatavat mõju eesmärgiga saavutada avaliku halduse ülesandeid täitvalt ametiisikult PV tema ametiseisundit kasutades teo toimepanemine vara andja huvides, milline tegu on kvalifitseeritav KarS § 2981 lg 1 järgi, s.o pannes toime mõjuvõimuga kauplemise. Kohtuliku uurimise käigus süüdistatavana üle kuulatud V K andis ütlusi selles, et tema, tegutsedes OÜ R pankrotihaldurina, kohtus mõnel korral ka AN´ga, kes lisaks sellele, et oli OÜ R juhatuse liige ja ainuosanik, oli pankrotimenetluses ka üks suurimatest võlausaldajatest. AN oli pankrotimenetluse kulust ja selle jätkumisest väga huvitatud. Nende vestluste käigus räägiti AN´ga ka tekkida võivatest kuludest, sealhulgas raamatupidamise korraldamisega seotud kuludest. Süüdistatava V K ütluste kohaselt oli neil AN´ga kokkulepe, et kui pankrotimenetluse vahenditest ei piisa menetluse kulude katmiseks, siis tasub AN teatud kulutused oma vahenditest, summaliselt räägiti 40-50 000 kroonist. Sellise vestluse toimumist kinnitas kohtuistungil tunnistajana üle kuulatud KT, kes oli V K advokaadibüroo töötaja ja viibis V K ja AN kohtumiste juures. Tunnistaja KT ütluste kohaselt oli AN´ga juttu sellest, et kulutuste täpne suurus selgub pankrotimenetluse käigus, kuid et oli juttu kulutuste suurusjärgust, mis oli 50 000 krooni. Samas kinnitas tunnistaja KT ülekuulamisel, et AN´l ei olnud seadusest tulenevat kohustust kulusid enda kanda võtta, kuid ta oli andnud lubaduse kulud katta, millega pankrotimenetluse läbiviimisel arvestati. Reaalsete kulutuste tegemist OÜ R raamatupidamise kontrollimiseks tõendavad pankrotihaldur V K 30.aprilli 2009.a avaldus Harju Maakohtule, nimelt selle punkt 2.6, mille kohaselt on haldur täiendavalt kontrollinud võlgniku raamatupidamist, kulud on katnud oma arvelt (vt tl. 85) ning süüdistatava V K poolt kohtule esitatud arved raamatupidamisteenuste eest tasumiseks OÜ DK(vt tl 95-100) ja väljavõte PMOÜ pangakontost (tl 101-104). Tunnistajana üle kuulatud PL, V K advokaadibüroo töötaja, ütlustest nähtub, et AN kohtus pärast 2010.a jõule advokaadibüroos V K . Viimane palus tunnistajal välja otsida OÜ R pankrotitoimik ja kutsuda AN vastuvõtule, kuna oli saabunud järelepärimine Finantsinspektsioonist, ning V K soovis asjaolusid täpsustada. See on nende büroos tavaline praktika. Tunnistaja kuulis pealt vestlust V K ja AN vahel, vesteldi Finantsinspektsiooni päringust ja pankrotihalduri poolt OÜ R pankrotimenetluses kantud kulutuste hüvitamise teemal. Tunnistaja teadis, et hüvitamata kulud, mille kandis pankrotihaldur OÜ R 4 pankrotimenetluses, olid suurusjärgus 2000-3000 eurot. Tunnistaja sai aru, et V K näitas AN raamatupidamisarveid, millised olid pankrotitoimikus. Tunnistaja sai aru, et AN lubas asja aasta alguses korda ajada. Tunnistaja ütluste kohaselt küsis AN sellel kokkusaamisel ka seda, millise vastuse V K kavatseb Finantsinspektsioonile esitada, mispeale V K olevat vastanud, et vastus tuleb vastavuses tegelikele asjaoludele, selline nagu oli kohtule esitatud arvamus. Seda, et esimesel kohtumisel 2010.a detsembris oli juttu pankrotimenetluse kuludest, on kinnitanud ülekuulamise käigus ka tunnistaja AN. Teine kohtumine V K ja AN vahel toimus V K advokaadibüroos 2011.a algul, 6.jaanuaril. selle kohtumise toimumist kinnitavad nii V K , tunnistaja AN ja tunnistaja PL. Samuti on kohtule esitatud tõendid selle kohta, et AN on 06.01.2011.a ostnud diktofoni, millega on salvestanud enda vestlust süüdistatav V K ´ga viimase büroos (vt tl 8-12). Kohus on kohtuliku uurimise käigus vastu võtnud ja tõendina avaldanud ka 06.01.2011.a toimunud vestluse stenogrammi, mis on vormistatud asitõendi vaatluse protokollina (tl 1-4) ning kohtuistungil vahetult kuulanud ka salvestatud vestlust. Kohus nõustub V K kaitsja seisukohaga selles, et antud salvestuse näol on tegemist lubamatu tõendiga ja see tuleb tõendite kogumist välja jätta, tegemist on kriminaalmenetluse raames läbi viidud ebaseadusliku jälitustegevusega, kuriteo matkimisega kogutud tõendiga. Kohtule esitatud e-kirjast (tl 13) nähtub, et 30.detsembril 2010.a edastab AN MR´ile e-kirjaga „ kohtumääruse kohtumisel mainitud pankrotimenetluse kohta“, samuti pöördub AN2.jaanuaril 2011.a e-kirjaga Põhja PP Kriminaalbüroo korruptsioonikuritegude talituse menetleja MR´i poole küsides menetlejalt nõu ühenduse võtmise osas V K , samuti seda, kas V K peaks kohtuma enne või pärast menetlejaga kohtumist. Kriminaalmenetlust V K osas alustati
9. jaanuaril 2011.a KarS § 293 lg 1 tunnustel selles, et pankrotihaldur V K nõuab pistist 3000 eurot AN , selle eest, et V K vastaks Finantsinspektsiooni päringule AN huvides (vt tl 90). Kriminaalmenetluse seadustiku § 110 lg 1 kohaselt ( V K süüksarvatava kuriteo toimepanemise ajal kehtinud redaktsioonis) on kriminaalmenetluses on lubatud tõendeid koguda jälitustoimingutega, kui tõendite kogumine muude menetlustoimingutega on välistatud või oluliselt raskendatud ning kriminaalmenetluse esemeks on esimese astme kuritegu või tahtlikult toimepandud teise astme kuritegu, mille eest on ette nähtud karistusena vähemalt kuni kolm aastat vangistust. Antud juhul oli kriminaalasja V K suhtes alustatud KarS § 293 lg 1 so pistise nõudmise tunnustel, seega oleks jälitustoimingutega tõendite kogumine olnud seaduses ettenähtud tingimuste täitmisel iseenesest lubatav. Kuriteo matkimist, kui jälitustoimingut reguleerib KrMS § 119, mille esimese lõike kohaselt võib kuritegu matkida kuriteo avastamise või kuriteo toimepanija selgitamise või kinnipidamise eesmärgil. Sama paragrahvi teine lõige sätestab, et vajaduse korral jäädvustatakse kuriteo matkimine foto, filmi, heli- või videosalvestise vahendusel. Samas sätestab KrMS § 114 lg 3 muuhulgas seda, et KrMS §-s 119 nimetatud jälitustoiminguga võib tõendeid koguda eeluurimiskohtuniku loal. 5 Sellist luba käesolevas kriminaalasjas kohtule teadaolevalt eeluurimiskohtunikult küsitud ja väljastatud ei ole, vaid AN, kes on käesolevas kriminaalasjas tunnistaja staatuses, on uurimisasutuse kooskõlastusel ja teadmisel leppinud kokku kokkusaamise V K , ostnud samal päeval endale diktofoni, pannud selle salvestama, läinud kokkusaamisele, salvestanud selle käigus toimunud vestluse, samuti järgmisel päeval toimunud telefonikõne. Kohtuistungil tunnistajana ülekuulamise käigus selgitas AN, et tema teadis ise ja küsis ka politseinikest tuttavate käest, et enda eraeluliste vestluste salajane salvestamine on lubatud ja ta võib seda teha, et selle kohta on olemas riigikohtu lahend. Kohus teab samuti riikohtu 26.märtsi 2009.a lahendit kriminaalasjas 3-1-1-5-09 AP asjas, milles riigikohus on leidnud, et isiku poolt enda telefonikõne salvestamise puhul on menetluslikult tegemist eraelulise vestluse salvestusega, mida tuleb tõendi seisukohalt käsitada teabesalvestisena KrMS § 63 lg 1 tähenduses. Et tagada tõenditele antava hinnangu adekvaatsus, tuleb teabesalvestise vahetul uurimisel KrMS § 15 tähenduses teha salvestis kohtule tajutavaks võimalikult vahetul viisil. Seetõttu peab kohus salvestust vahetut kuulama. Enda telefonivestluse kuulamine ja lindistamine ei vasta ühelegi seaduses kirjeldatud jälitustoimingule, sest enda telefonikõnet ei saa isik ise salaja ega varjatult pealt kuulata ega sellel eesmärgil lindistada. Neil põhjustel ei teki eraelulise vestluse salvestise kui tõendi lubatavuse otsustamisel küsimust võimaliku eraviisilise jälitustegevuse kohta KarS § 137 tähenduses. Põhiseaduse §-s 43 sätestatud põhiõigust edastatavate sõnumite saladusele kaitseb ka KarS §
10. Nimelt võib karistusseadustiku selles paragrahvis sätestatud süüteo subjektiks olla vaid isik, kes ei olnud sõnumi adressaat või adressant. See tähendab, et seadusandja ei ole seni soovinud kehtestada isiku vastutust talle enesele suunatud sõnumite mis tahes viisil talletamise ja avalikustamise eest. Kannatanu ja süüdistatava vahelise telefonivestluse salvestist tuleb käsitada teabesalvestisena KrMS § 63 lg 1 tähenduses ja sellest koostatud protokolli kasutamine tõendamiseseme asjaolude tuvastamisel ei kujutanud endast kõnealuses kriminaalasjas kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist. (vt http://www.nc.ee/?id=11&tekst=222515550 ). Kohus leiab, et käesolevas kriminaalasjas ei ole olukord analoogne, kui see, mida käsitles tsiteeritud riigikohtu lahend. Nimelt on viidatud kriminaalasjas kannatanu kohtule selgitanud, et „telefonivestluse salvestas ta selleks, et tõestada politseile juhtunut“. (vt viidatud otsuse punkt 8). Kriminaalasjas V K kahtlustuses oli selleks ajaks, kui AN salvestusseadmed ostis ja „oma eraelulist vestlust V K “ salvestama läks, kriminaalmenetlust juba alustatud, V K t kahtlustati pistise nõudmises, AN oli mitmel korral politseiametnikega suhelnud, oma tegevust kooskõlastanud ning edasised menetlustoimingud oleks tulnud teha kooskõlas kriminaalmenetluse seaduses sätestatuga, mitte aga lubada isikul, kes oli politseile V K väidetavast pistise nõudmisest teada andnud ja keda hiljem kuulati menetluses üle tunnistajana, minna nö „tõendeid koguma“ . Eeltoodut arvestades leiab kohus, et tegemist ei ole isiku poolt vabatahtlikult, enda initsiatiivil oma „eraelulise vestluse“ lindistamisega nagu seda on käsitletud Riigikohtu lahendis 3-1-1-
11. Kohtu arvates on tegemist sisuliselt jälitustegevusega, milleks puudus vastav luba ning seetõttu leiab kohus, et AN poolt tehtud salvestuse näol on tegemist lubamatu tõendiga ning kohus jätab selle tõendi kohtuotsuse tegemisel arvestamata. 6 Seega saab kohus anda hinnangut 06.jaanuaril 2011.a süüdistatava V K ja tunnistaja AN vahel V K advokaadibüroos toimunud vestluse sisu osas teiste kriminaalasjas kogutud tõendite alusel. Nii on tunnistajana üle kuulatud AN selgitanud kohtus, et kohtusid V K büroos, tema helistas ja leppis kohtumise aja kokku, esimesel kohtumisel 2010.a detsembris oli V K talle öelnud, et tal on pankrotimenetluses mingid kulud saamata jäänud. Tunnistaja ütluste kohaselt seostas V K teisel kohtumisel saadaoleva raha vastusega, mille ta kirjutab tunnistaja kohta Finantsinspektsioonile, küsides selle eest 3000 eurot. Tunnistaja ütluste kohaselt oli see tema jaoks suur summa ja ta ütles, et tal ei ole sellist raha tasuda, mispeale V K ütles, et maksku siis 2000 eurot. Tunnistaja ütluste kohaselt olevat V K talle välja pakkunud, et vastus kirjale tuleb ilus, kuid ta tahab selle eest saada raha. Süüdistatavana üle kuulatud V K on oma ütlustes kohtule selgitanud, et tema ei ole kunagi seostanud Finantsinspektsioonile saadetavat vastust sellega, kas AN maksab talle selle eest raha või mitte. Juttu rahast oli ainult ja üksnes seoses pankrotimenetluse käigus pankrotihalduri poolt kantud kuludega, mille tasumist oli AN pankrotimenetluse käigus lubanud. Nende kulude suuruseks oli 47 000 krooni, mille V K oma sõnade kohaselt teisendas kolmeks tuhandeks euroks. Sellest summast oli juttu nii esimesel kohtumisel 2010.a lõpus, kui ka teisel kohtumisel 6.jaanuaril 2011.a, mil AN hakkas hädaldama, et see on tema jaoks ikka liiga suur summa, mille peale süüdistatav ütles, et las olla siis 2000 eurot. Finantsinspektsioonile saadetava vastuse sisu ei saanud sõltuda ja ei sõltunudki sellest, kas AN tasub need kulud või mitte. Tema endise pankrotihaldurina sai anda ainult samasuguse vastuse nagu ta oli andnud ka kohtule pankrotimenetluse lõppemisel. AN lahkus büroost ja lubas järgmisel päeval 2000 eurot ära maksta. Tunnistaja PL poolt kohtus antud ütlustest nähtub, et uuel aastal (2011.a) käis AN veel ühel korral advokaadibüroos ja vestles V K , pärast seda kohtumist ütles V K tunnistajale, et AN oli lubanud ära maksta 2000 eurot, kuid ei usu, et ta seda teeb. Süüdistatava V K ütlustest nähtub veel, et järgmisel hommikul helistas AN talle ja ütles, et ta ei saa seda summat tasuda. Selle telefonikõne toimumist kinnitab ka AN. Lisaks on kohus selle süüdistuse punktiga haakuvalt uurinud veel V K vastust Finantsinspektsiooni järelepärimisele, mis on allkirjastatud 06.01.2011.a ning kohale toimetatud 10.01.2011.a. Nimetatud vastusest nähtub, et V K on vastanud vastuseks 14.12.2010.a järelepärimisele järgmist: • R OÜ maksejõetus kujunes välja AN´st mittesõltuvate asjaolude tulemusena; • AN täitis oma kohustusi R OÜ juhatuse liikmena piisava ja korraliku ettevõtja hoolsusega; • R OÜ maksejõuetust ei põhjustanud AN poolt toime pandud raske juhtimisviga; • AN tegevus või tegevusetus ei toonud kaasa R OÜ pankrotti (vt tl 22). Nende tõendite pinnalt teeb kohus järelduse, et tunnistaja AN väited raha nõudmise kohta „ilusa vastuse“ eest Finantsinspektsioonile ei haaku teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega ei ole seetõttu kontrollitavad ja usaldusväärsed. Süüdistatava V , tunnistaja PL ütlused, aga ka V K 06.01.2011.a koostatud vastuskiri Finantsinspektsioonile annavad kohtule alust väita, et hinnates kõiki analüüsitud tõendeid kogumis ei ole kohtu arvates tõendamist leidnud, et V K oleks kunagi nõudnud AN´lt raha selle eest, et tema OÜ R endise pankrotihaldurina esitab Finantsinspektsioonile AN, kui OÜ R endise juhatuse liikme kohta positiivse arvamuse, seega ei ole tõendamist leidnud V K poolt KarS § 298l lg 1 sätestatud kuriteo toimepanemine ning ta tuleb temale esitatud süüdistuses õigeks mõista tema käitumises kuriteo tunnuste puudumise tõttu. 7 V K on seoses käesoleva kriminaalmenetlusega maksnud valitud kaitsjale 11 293, 30 eurot. Kriminaalmenetluse seadustiku § 181 lg 1 kohaselt hüvitab õigeksmõistva kohtuotsuse korral menetluskulud riik, arvestades KrMS §-s 182 sätestatud tsiviilhagiga seotud menetluskulude hüvitamist puudutavaid erandeid. Arvestades kaitsja poolt kohtuistungitel osalemiseks ja asja ettevalmistamiseks kulutatud aega ja kaitsja poolt tehtud töö mahtu, selle vajalikkust ja põhjendatust, samuti seda, et põhjendamatu kriminaalmenetlusega on oluliselt kahjustatud V K maine advokaadi ja pankrotihaldurina, ning et see oleks olnud välditav, leiab kohus, et V K kaitsja esitatud taotlus õigusabikulude hüvitamiseks on täies ulatuses põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. Kohtunik Katre Poljakova /allkiri/ 8