lg-st 1 ja RÕS § 7 lg 1 p-st 5 ja § 10 lg-st 5 jätta Larissa Urbaniku taotlus riigi õigusabi saamiseks Riigiprokuratuuri 16. novembri 2012 määruse vaidlustamiseks rahuldamata. RÕS § 15 lg 8 ja
lg 1 kohaselt võib määrusele esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule kümne päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama. Asjaolud Lõuna Prefektuuris alustati käesolevas kriminaalasjas menetlust Larissa Urbaniku avalduse alusel 09.07.2012 KarS § 121 tunnustel selles, et 05.07.2012 kella 08:10 paiku XXX trepikojas tarvitas I.K. avaldaja suhtes füüsilist vägivalda. Kuriteoteatest ja kannatanu ütlustest nähtuvalt 05.07.2012 kella 08:05 paiku koristas Larissa Urbanik XXX maja trepikoda, kui trepikotta sisenes talle võõras naine, kes ütles, et „mida sina siin teed, sa oled vallandatud“. Larissa Urbanik ütles, et tema töötab siin lepingu alusel. Seejärel tundmatu naine haaras kahe käega kinni Larissa Urbaniku paremast käsivarrest ja hakkas teda trepikoja välisukseni tirima, seejärel laskis käe lahti ja läks minema. Traumakaardilt selgub, et Larissa Urbanik pöördus traumapunkti, kus fikseeriti parema õlavarre sisepinnal mitmed hematoomid (kuni 2 cm) ja marrastus. Ülaltoodule tuginedes esitati 21.09.2012 kahtlustus I.K. , kes ennast süüdi ei tunnistanud. Tema ütluste kohaselt on ta XXX majahoidja ning 05.07.2012 hommikul kella 8 paiku sisenes maja esimesse trepikotta, et hakata koristama. Trepikojas postkastide juures oli maja endine koristaja Larissa Urbanik (vallandati koristaja kohalt jaanuaris 2012 usalduse kaotamise tõttu), kes lõpetas koristamist. I.K. küsis Larissa Urbaniku käest, et kaua see tsirkus siin kestab. Larissa vastas, et tema on koristaja ja sina (I.K.) ei ole siin mitte keegi. I.K. ja Larissa Urbaniku vahel tekkis sõnavahetus ning kuna see koristamise osas selgust ei toonud, väljus I.K. trepikojast. I.K. sõnade kohaselt temal Larissa Urbanikuga mingit füüsilist kontakti ei olnud. Küsimusele, kuidas võisid Larissa Urbaniku käele tekkida hematoomid, vastas I.K. , et Larissa kallab igal hommikul prügi prügikonteinerisse ja kuna ta on lühikest kasvu, siis tõstes prügipange kõrgemale, võib ta oma käsi vastu prügikonteinerit ära lüüa. 01.10.2012 (määruse põhistused 29.10.2012) lõpetas uurimisasutus ringkonnaprokuratuuri loal kriminaalmenetluse
lg 1 p 1-§ 200 alusel kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu, asudes seisukohale, et kannatanu ja kahtlustatava ütlused on vastuolulised ja kuna konflikti pealtnägijaid ei ole, siis neid vastuolusid pole võimalik kõrvaldada. Vastavalt
§-le 7 lg 3 tõlgendatakse kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava kasuks. Riigiprokuratuuri määruse sisu Riigiprokuratuuri 16.11.2012 määrusega jäeti L. Urbaniku kaebus rahuldamata. Riigiprokuratuur leidis, et tõendite kogumise võimalused on ammendatud ning kogutud tõendeid kogumis hinnates pole need piisavad I.K. edasiseks kahtlustamiseks. Riigiprokurör, tutvunud kaebuse ja kriminaalasja materjalidega, leidis, et kriminaalmenetluse lõpetamine on seaduslik ja põhjendatud määruses toodud motiividel. Riigiprokurör leidis, et ringkonnaprokuratuur on kõiki kogutud tõendeid kogumis hinnates jõudnud õigele järeldusele, et vaatamata läbiviidud menetlustoimingutele pole kogutud piisavalt I.K. süüstavaid tõendeid. Menetlusotsuse vastuvõtmisel on põhjendatult lähtutud ka
lg 3 sätestatust, mille kohaselt kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava süüdiolekus tõlgendatakse tema kasuks. Kahtlemata on kaebajal õigus oma arvamusele ja nägemusele kriminaalasja tehioludest, kuid menetlusotsuse vastuvõtmisel tuleb juhinduda seadusest ja menetlusotsus peab tuginema kriminaalmenetluse käigus kogutud tõendamisteabele. Kannatanu rahulolematus kahtlustatava ütlustega ning erinev nägemus toimunust ei anna prokuratuurile ja uurimisasutusele õigust ja võimalust muuta neid ütlusi kaebajale meelepärasemaks või sundida üht menetlusosalist andma teisele sobivaid ütlusi. Isiku ütlused protokollitakse sellisena, nagu isik neid avaldab ja aktsepteeritakse tõendina senikaua, kui need pole teiste tõenditega ümber lükatud või piisavalt kahtluse alla pandud. Kõnealusel juhul seda tehtud pole. Kaebaja loogikat arvestades tuleks valeütlusteks tunnistada ja tähelepanuta jätta ka tema enda ütlused, kuna need on vastuolus kahtlustatava ütlustega. Kaebaja on viidanud võimaliku tunnistajana Nadja-nimelisele majaelanikule korterist nr 2, kes väidetavalt võiks tema ütlusi kinnitada. Kriminaalasja materjalidest (kohtueelse menetleja ettekanne tl 5) nähtuvalt on tegemist N.K. ´iga, kes vestluses menetlejaga kinnitas, et juhtunut pealt ei näinud, kuna väljus korterist pärast vahejuhtumit. Larissa näitas talle oma käsivart, kuid et seal oleks olnud „sinikaid“ või muid vigastusi, N. K. ei mäleta. Politseisse pöördus kannatanu 09.07.2012, s.o 5 päeva hiljem. 05.07.2012 kell 11.05 on ta pöördunud traumapunkti, kus fikseeriti parema õlavarre sisepinnal hematoomid ja marrastus. Vigastuste tekkimise aega ja tekkemehhanismi traumakaardi põhjal võimalik määratleda pole. Kannatanu ütlused seonduvalt talle tekitatud vigastustega tekitavad kahtlusi, kuna väidetavalt kahe käega käsivarrest kinni hoides tirimine jätaks fikseerimist võimaldavad jäljed (punetus, turse) ka käsivarre välispinnale, kus neid aga polnud. Hematoomina käsitletakse väljakujunenud verevalumit, mis reeglina tekib pikema aja jooksul kui kolm tundi, mil -2- iseloomulikeks tunnusteks on punetus ja turse kahjustatud piirkonnas. Eeltoodut arvestades ei saa välistada kaebajal fikseeritud vigastuste tekkimist kahtlustatava oletatud viisil, so hõõrdumisel (millele viitab ka marrastus) vastu prügikonteineri serva. Käesoleval ajal vigastuste tekkimise aja ja viisi kategoorilises vormis tuvastamise võimalusi enam pole. Kaebaja ning kahtlustatava ütlused on vastuolus. Taolistel juhtudel, kuigi kaebaja seda ei taotle, võiks kaaluda vastastamise läbiviimist, kuid vastastamiste teostamist käesoleva ajal ei pea riigiprokurör põhjendatuks järgmistel põhjustel. Menetlustoimingu eesmärgiks on uue tõendi loomine. Vastastamine uut tõendit ei loo, selle eesmärgiks saab olla ainult tõendi kinnistamine ja sedagi vaid juhul, kui üks pooltest loobub varem antud ütlustest ja kinnitab teise poole versiooni. Iga teostatava või kavandatava menetlustoimingu puhul tuleb kaaluda, kas sellel on mõtet menetlusökonoomika seisukohalt, kuna mitteoluliste toimingute teostamine on vastuolus menetlusökonoomika põhimõtetega. Kõnealusel juhul on kannatanu kohtueelse menetluse käigus ja kaebemenetluses korduvalt jäänud oma seisukoha juurde ning pole mingit mõistlikku põhjust oletada, et täiendava uurimise käigus ta oma ütlustest loobuks. Eeldada, et I.K. muudaks oma varem antud ütlusi kaebaja kasuks olukorras, kus see võiks talle kaasa tuua kuriteokahtlustuse, pole samuti mingit mõistlikku alust. Kaebuse esitajale tuleb selgitada, et kriminaalmenetluses ei otsustata, kas isik on tõenäolisemalt süüdi või süütu, vaid inimest võib kuriteos süüdistada ainult siis, kui kuriteo toime panemine on nii kindlalt tõendatud, et selles ei jää mõistlikku kahtlust. Taotluse sisu L. Urbanik taotleb Tartu Ringkonnakohtult riigi õigusabi korras advokaadi määramist, kes vaidlustaks Riigiprokuratuuri määruse, kuna see on võimalik vaid advokaadi vahendusel. Taotleja märgib, et kriminaalmenetluse jätkamisel I.K. käitub ühiskonnas seaduse kohaselt ja teab, mis on lubatud ja mis mitte. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused 1.
lg 1 sätestab, et kui Riigiprokuratuuri määrusega on jäetud
lg-s 1 või lg-s 2 nimetatud kaebus rahuldamata, võib kaebuse esitanud isik määruse koopia saamisest alates ühe kuu jooksul advokaadi vahendusel vaidlustada kriminaalmenetluse alustamata jätmise või lõpetamise ringkonnakohtus. Eelviidatud sätte kohaselt on Riigiprokuratuuri määruse ringkonnakohtus vaidlustamiseks võimalik esitada kaebus üksnes advokaadi vahendusel. Taotlusest nähtuvalt on L. Urbanik soovinud saada abi kriminaalmenetluse lõpetamise vaidlustamiseks. Seega, kuna L. Urbanik ei ole
lg 1 kohaselt kaebuse subjektiks ning on taotlenud riigi õigusabi saamist, tuleb ringkonnakohtul otsustada riigi õigusabi andmine. Ühtlasi on ringkonnakohus seisukohal, et asjaolu, mille kohaselt on Riigiprokuratuur jätnud L. Urbaniku kaebuse rahuldamata, ei oma käesoleval juhul määravat tähtsust ning ringkonnakohtul tuleb sellest olenemata otsustada L. Urbanikule riigi õigusabi andmine. 2. RÕS § 7 lg 1 p-st 5 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguste kaitseks ilmselt vähene. Riigi õigusabi taotluses on L. Urbanik esitanud ka põhjendused, miks ta soovib Riigiprokuratuuri määrust vaidlustada, milleks on kriminaalmenetluse jätkamine, et I.K. käituks ühiskonnas seaduse kohaselt, teaks, mis on lubatud ja mis mitte. -3- Ringkonnakohus nõustub Riigiprokuratuuri kaebuse rahuldamata jätmise määruses märgituga, et käesoleval juhul puudub kriminaalmenetluse alus, mis on
lg 1 p 1 - § 200 kohaselt kriminaalmenetlust välistav asjaolu ning ei pea vajalikuks Riigiprokuratuuri määruses toodud põhjendusi üksikasjalikult korrata.
lg 1 kohaselt alustab uurimisasutus või prokuratuur kriminaalmenetlust esimese uurimis- või muu menetlustoiminguga, kui selleks on ajend ja alus ning puuduvad
lg-s 1 sätestatud asjaolud.
lg 2 kohaselt on kriminaalmenetluse alus kuriteo tunnuste sedastamine kriminaalmenetluse ajendis. Lähtudes eeltoodust ei ole võimalik kriminaalmenetlust jätkata ilma kriminaalmenetluse aluseta. Viimase puhul on oluline hinnata olemasolevat teavet väidetava kuriteosündmuse kohta ning teha menetlusotsus kriminaalmenetluse alustamise või alustamata jätmise kohta. Nii ringkonnaprokuratuur kui ka Riigiprokuratuur on leidnud, et käesoleval juhul puudub kriminaalmenetluse alus. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul on Riigiprokuratuuri määruse kohaselt piisavalt põhjalikult tuvastatud kaebuse esemeks oleva sündmuse asjaolud ning sellest ei tulene viiteid võimalikule kuriteo toimepanemisele. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et L. Urbaniku võimalused tema õiguste kaitseks on käesoleval ajal vähesed ning sellest tulenevalt tuleb L. Urbaniku esitatud taotlus riigi õigusabi määramiseks Riigiprokuratuuri määruse vaidlustamiseks jätta rahuldamata. Ringkonnakohus selgitab veelkord, et vaatamata läbiviidud menetlustoimingutele pole kogutud piisavalt kahtlustatavat süüstavaid tõendeid, tuleb menetluse lõpetamise otsustamisel lähtuda ka
lg 3 sätestatust, mille kohaselt kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava süüdiolekus tõlgendatakse tema kasuks. Sellest tulenevalt on menetleja õigesti lõpetanud kriminaalmenetluse I.K. suhtes. Maarika Kuusk Paavo Randma -4- Mati Kartau
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.