§-dest 337 lg 2 p 2, 338 p 3, 339 lg 1 p 7 ning 341 lg 2 ja 4 tühistada Tartu Maakohtu 3. oktoobri 2012 kohtuotsus täies ulatuses ja saata kriminaalasi Tartu Maakohtule samas kohtukoosseisus uue kohtuotsuse tegemiseks. Edasikaebamise kord Ringkonnakohtu määruse peale võib
Määruskaebuse esitamise õigus on
lg-s 3 loetletud isikutel, samuti menetlusvälisel isikul advokaadi vahendusel, kui kohtumäärusega on piiratud tema õigusi või seaduslikke huve. Määruskaebus esitatakse
lg 1 kohaselt 10 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama, Tartu Ringkonnakohtule. Esimese astme kohtu otsuse sisu Tartu Maakohtu 03.10.2012 otsusega tunnistati Veljo Lind süüdi KarS § 141 lg 2 p 1 – § 25 lg 1, 2 järgi ja karistati 7-aastase vangistusega. Maakohus arutas V. Lindile KarS § 141 lg 2 p 1 – § 25 lg 1, 2 järgi esitatud süüdistust selles, et tema 22.05.2012 kella 20.15 paiku meelitas endaga kaasa XXX jalgrattaga sõitnud 6aastase T.S. , kelle viis terviseraja lähedale kõrge heina sisse, kus kasutades ära füüsilist ja psüühilist ülekaalu ning kannatanu east tingitud puudulikku arusaamisvõimet temaga toimunust, lükkas kannatanu pikali heina sisse ning võttis paljaks oma alakeha ning kannatanu T.S. alakeha, katsus kannatanu paljaid suguelundeid, võttis kannatanu suguelundi endale suhu ning üritas kannatanuga suguühendusse astuda. Lapse karjumise vaigistamiseks sulges V. Lind kannatanu suu käega. Kuritegu jäi lõpule viimata kannatanu karjumist ja selle summutamist kuulnud pealtnägijate aktiivse sekkumise tõttu. Süüdistatav V. Lind tunnistas end maakohtus süüdi osaliselt, eitades soovi kannatanut vägistada, kuid võttes omaks sugulise kire rahuldamise suguühendusest erineval viisil noorema kui 10-aastase isikuga. Maakohus asus seisukohale, et süüdistatav kasutas tahtlikult ära kannatanu seisundit, milles kannatanu ei saanud aru, mida temaga tehakse. See lihtsustas süüdistatava tegu, hõlbustades kannatanu tahtevastasuse ületamist. Seda tõendasid nii kannatanu enda ülekuulamisel antud ütlused, kannatanu esindaja ütlused kui ka tunnistaja R.R. ütlused. Maakohus leidis, et süüdistuses ei ole märgitud, milles seisnes V. Lindi tegevus, kui ta üritas kannatanuga suguühendusse astuda, st kas see hõlmab süüdistuses kirjeldatud tegevusi või on see üritamine mingi konkreetne tegevus eraldi. Kohtu hinnangul leidis kohtuistungil usaldusväärselt tõendamist osa V. Lindi süüdistuses märgitud tegevusest. Süüdistatava enda ütluste kohaselt läks ta pikali olles kannatanule lähemale, võttis peenise pihku ja hakkas käega tegema. Siis läks ta veel lähemale ja püüdis oma peenist kannatanule jalgade vahele lükata. Sai sinna jalgade vahel ja nii kaua siis tegi, kui noormehed tulid ja tirisid teda sealt ära. Tunnistaja R.R. ütluste järgi nad nägid, et meesterahvas oli külili ja hoidis last kaisus. Mees hoidis kätt lapse suu ees ja teine käsi oli peenise juures. Lapsel olid pikad püksid ja need olid alla lastud, aga täpselt ei mäleta, kuidas tal aluspüksid olid. Jäi tunne, et laps ei saanud mitte midagi aru. Tunnistaja A.M. ütluste järgi nad kuulsid, et laps tahtis midagi hõigata või karjuda. Kõndisid lähemale ja siis nad nägid, et poisil olid püksid jalast ära ja mehel ka. Nad olid küljega, poiss oli mehe poole seljaga. Poisil olid seljas lühikesed püksid. Seda, kas lapse alakeha oli pikali olles paljas, ta täpselt ei tea, nägi täpselt siis, kui R.R. ütles lapsele, et tõmba püksid jalga. Maakohus ei leidnud alust kahelda ka lapse ütluste usaldusväärsuses, kuigi ta ei rääkinud kõigest, mis temaga juhtus. Samas leidis kaitsja, et alaealise kannatanu ülekuulamise protokoll oli saadud
lg 2 rikkumisega, kuivõrd puudus tõend, et ülekuulamise juures oleks viibinud sotsiaaltöötaja. Maakohus asus seisukohale, et kuigi sotsiaaltöötajat ei olnud ülekuulamise salvestusel näha, on kirjalike tõenditega tõendatud, et ta viibis alaealise kannatanu ülekuulamise juures. Kaitsja ei vaidlustanud, et juuresviibinud isik M.M. on sotsiaaltöötaja. Samuti luges maakohus usaldusväärseks tõendiks kannatanu esindaja A.K. kohtuistungil antud ütlused, mida võttis otsuse tegemisel arvesse
Osaliselt 2 (pükste mahatõmbamine, lapse lükkamine mitu korda, süüdistatava nihelemine lapse vastu ja suuga lapse noku puudutamine) haakusid kannatanu esindaja ütlused tunnistajate ütlustega ja samuti süüdistatava ütlustega. Maakohus ei leidnud alust kahelda ka kannatanu esindaja ütlustes, et laps rääkis, et onu tegi midagi näpu ja oma suguelundiga pepuaugu juures. Üldjoontes haakusid need ütlused süüdistatava ütlustega, et ta läks lapsele lähemale, võttis peenise pihku ja hakkas käega enne tegema. Siis läks veel lähemale ja püüdis talle jalgade vahele lükata. Sai sinna jalgade vahel ja nii kaua siis tegi, kuni noormehed tulid. Maakohus, hinnates eeltoodud tõendeid kogumis, leidis, et süüdistatava tegevus võiski seisneda selles, et ta pani oma suguelundi lapse jalgade vahele ja liigutas seda. Maakohus leidis, et need tegevused eraldi hinnatuna oleksid kvalifitseeritavad KarS § 142 järgi ning vaidlust ei ole selles, et süüdistatav pani toime seksuaalkuriteo. Seda tunnistas ka süüdistatav ise ja tema ütlused haakusid teiste kohtuistungil uuritud tõenditega. Vaidlus oli aga selles, kas toimepandud teod on kvalifitseeritavad vägistamisena või sugulise kire vägivaldse rahuldamisena. Süüdistuse osas, mis käsitles süüdistatava poolt kannatanu suguelundi suhuvõtmist, leidis maakohus, et süüdistusest ei nähtu, kas see tegevus seisneski selles, et süüdistatav üritas kannatanuga suguühendusse astuda või on eraldiseisev tegevus suguühendusse astumise üritamisest. Kohus leidis, et kohtuistungil uuritud tõenditest ei nähtunud üheselt, kuidas täpselt toimus kannatanu peenise suhuvõtmine. Lapse sõnade järgi puudutas onu suuga tema nokut. Süüdistatava ütluste järgi püüdis ta suguelundit suhu võtta läbi lapse pükste. Nii lapse kui ka süüdistatava ütlustega on tõendatud, et ta tahtis, et laps teeks sama vastu, aga laps ei tahtnud. Maakohus leidis, et nende tõenditega on usaldusväärselt tõendatud, et süüdistataval oli tahtlus astuda kannatanuga suguühendusse peenise suhuvõtmisega ja ka alaealise poolt tema suguelundi suhtes sama tegemisega. Kuna usaldusväärselt ei leidnud tõendamist, kas süüdistatava poolt kannatanu suguelundi suhuvõtmine toimus reaalselt või ainult proovimisena, nagu väitis süüdistatav, ja kogu süüdistatava seksuaalne tegevus katkes noormeeste sekkumise tulemusena, leidis kohus, et see tegevus tuleb kvalifitseerida vägistamiskatsena. Maakohus leidis, et kui süüdistatav võttis lapse suguelundi suhu, siis sellega on täidetud vägistamise subjektiivne koosseis. Kohtu hinnangul ei olnud eeluurimisel piisavalt välja selgitatud, mida ja kuidas rääkis laps ise ja mida ta ütles temale esitatud küsimustele vastustena. Seetõttu ei nähtunud kannatanu ütlustest ega ka emale räägitust täpsemalt süüdistatava tegevus lapse peenise suhuvõtmisel. Süüdistatava sõnade järgi püüdis ta suguelundit suhu võtta läbi lapse pükste. Kohus asus seisukohale, et laps tegelikult ei tajunud, mis temaga toimus. Seetõttu on võimalik, et alaealine kannatanu ei saanud päris täpselt aru, mida süüdistatav temaga tegi, vaid rääkis seda nii nagu ta tajus või kuidas ta seostas temale esitatud küsimust tegevusega, mis süüdistatav temaga tegi. Seetõttu kohus leidiski, et süüdistatava tegevus tuleb kvalifitseerida vägistamiskatsena. Karistuse mõistmisel juhindus maakohus KarS §-st 56, tuvastamata V. Lindi vastutust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid. Kohus märkis, et karistusregistri väljavõtte kohaselt on V. Lind ühel korral kriminaalkorras karistatud – Pärnu Maakohtu 11.12.2000 otsusega KrK § 1151 lg 1 järgi 3-aastase vangistusega. Ehkki see ei ole kehtiv karistus, leidis 3 kohus, et see iseloomustab süüdistatava võimalikku kalduvust panna toime seksuaalkuritegusid alaealiste laste suhtes. Arvestades süüdistatava isikut ja võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid, leidis maakohus, et V. Lindi tuleb karistada reaalse vangistusega. Arvestades asjaolu, et sündmuskohta sattusid juhuslikult tunnistajad, kes sekkusid kuriteo toimeopanemisse ja nende tegevuse tulemusena jäi kuritegu katse staadiumi, leidis kohus, et süüdistatavale tuleb karistuseks mõista 7 aastat vangistust. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist V. Lindi süüdimõistmises KarS § 141 lg 2 p 1 – § 25 lg 1, 2 järgi ning uue otsuse tegemist, millega tunnistada V. Lind süüdi KarS § 142 lg 2 järgi ja mõista talle kergem karistus. Kaitsja seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised. Kaitsja leiab, et tuvastamist leidis üksnes kehapindade kokkupuutumine, kuid mitte penetratsioon kui vägistamise koosseisu objektiivse külje üks tunnustest. Kaitsja hinnangul loobus V. Lind lõpetamata süüteokatsest KarS § 41 tunnustel ning tema tegu tulnuks kvalifitseerida KarS § 142 järgi. Kaitsja leiab, et V. Lind viis oma peenise üksnes kannatanu keha vastu ja jalgade vahele, ilma kuhugi õõnsusesse sisenemata. V. Lindi käitumises ei esine vägistamiskatsele iseloomulikke teo objektiivseid ega subjektiivseid tunnuseid. Samuti leiab kaitsja, et tõendatud on, et mitte mingil ajahetkel laps päris paljas ei olnud ja tal olid kogu aeg jalas aluspüksid. Kaitsja peab ekslikuks maakohtu järeldust, et sotsiaaltöötaja juuresolek kannatanu ülekuulamisel on tõendatud kannatanu ülekuulamise protokollis märgituga. Kaitsja on jätkuvalt seda meelt, et tegemist on kohtukõlbmatu tõendiga. Kaitsja arvates pole kannatanu suhtes kasutatud tegevus seostatav suguühte saavutamise eesmärgiga, lapse käperdamisel pole kohus suutnud tuvastada finalistlikku seost võimaliku suguühendusega. Kaitsja leiab, et tuvastatud pole V. Lindi tahtlust toime panna vägistamine, s.o vägistamise subjektiivne koosseis. Küll aga on tema enda poolt süü omaksvõtuga ja asja materjalidega usaldusväärselt tõendatud sugulise kire rahuldamisele suguühendusest erineval viisil suunatud tegevus arusaamisvõimetu isikuga. Kaitsja leiab, et maakohus on vaidlustatud otsuses süüteokoosseisu ebapiisavalt analüüsinud, mistõttu ka teo ebaõigesti kvalifitseerinud. Kaitsjale jääb selgusetuks kohtu järeldus, et kui süüdistatav võttis lapse suguelundi suhu, siis sellega on täidetud vägistamise subjektiivne koosseis. Jättes kõrvale kohtu ekslikud järeldused võimaliku vägistamise objektiivse (ja/või) subjektiivse koosseisu osas, leiab kaitsja, et kohus väljus faktiliselt süüdistuse raamidest, halvendades V. Lindi olukorda. Kaitsja leiab, et maakohus jättis põhjendamatult kõrvale V. Lindi seletuse, et last ühe käega käperdades ta samaaegselt teise käega tegeles enda rahuldamisega ja seeläbi saavutas oma eesmärgi – sugulise kire rahuldamise seemnepurskega. Seega tegi maakohus eksliku järelduse, kui märkis, et kogu süüdistatava seksuaalne tegevus katkes noormeeste sekkumise tulemusena. Kaitsja leiab, et noormeeste sekkumise ajaks oli KarS § 142 tunnustel seksuaaltoimingud lapse suhtes juba toime pandud, s.t sugulise kire rahuldamine suguühendusest erineval viisil juba lõpule viidud. Eeltoodut objektiivselt vägistamiskatsena käsitleda on ekslik. Kaitsja leiab, et valikuline tuginemine V. Lindi ütlustele on hinnatav kriminaalmenetluse rikkumisena. Kohtu poolt välja toodud ilmselged ja põhjendatud kahtlused tulnuks tõlgendada V. Lindi kasuks, mida maakohus aga ei teinud. Kaitsja leiab, et kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatuks loetud asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus. Nii on maakohus otsuse põhjendustes 4 märkinud, et kohtuistungil on usaldusväärselt tõendatud vaid osa V. Lindi süüdistuses märgitud tegevusest. Vastuväited apellatsioonile Ringkonnakohtu 12.11.2012 määrusega määrati kriminaalasi
Apellatsioonimenetluse pooltele anti seisukohtade esitamiseks aega kuni 26.11.2012. 22.11.2012 registreeriti Tartu Ringkonnakohtus prokuröri seisukohad esitatud apellatsiooni kohta, mis on lühidalt järgmised. Prokurör leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning palub apellatsiooni jätta rahuldamata. Prokurör leiab, et õiguslik hinnang, mille kohus V. Lindi käitumisele andis, põhineb kriminaalmenetluse käigus kogutud tõendite kogumis hindamisele. Kohtuotsuses on näidatud, millistele konkreetsetele tõenditele ja miks tuginedes on kohus sellisele seisukohale jõudnud ning kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav. Mis puudutab kannatanu ülekuulamist, on kohus prokuröri hinnangul põhjendatult leidnud, et puudub kahtlus, et ülekuulamise juures ei viibinud sotsiaaltöötajat. Kaitsja ei esitanud kohtuistungil ühtegi vastuväidet alaealise kannatanu ülekuulamise vastuvõtmise kohta. Seoses kaitsja taotlusega vähendada mõistetud karistust märgib prokurör, et maakohus on oma otsuses põhjalikult analüüsinud V. Lindile mõistetavat karistust ning mõistetud karistus vastab tema süüle. Prokurör toetab kohtu esitatud põhjendusi ja mõistetud karistust. Prokurör on seisukohal, et V. Lindi kaitsja apellatsioonkaebus on põhjendamatu ning selles toodud väited ei anna alust maakohtu otsuse, milline on seaduslik ja põhjendatud, tühistamiseks. Maakohus on teinud uuritud tõendite pinnalt veenvalt argumenteeritud otsuse, mistõttu puuduvad alused kaitsja apellatsiooni rahuldamiseks. Maakohus on hinnanud kõiki kogutud tõendeid kogumis, samuti on kohus hinnanud tõendite usaldusväärsust ning kohtu siseveendumuse kujunemine on selgelt jälgitav. Kaitsja on esitanud samad argumendid ka maakohtus ning kohus on neid põhjalikult käsitlenud. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu
§-de 338 p 3 ja 339 lg 1 p 7 alusel tühistada ning saata kriminaalasi maakohtule
lg 4 alusel samale kohtukoosseisule uue kohtuotsuse tegemiseks.
lg 1 p 2 kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta. Millised asjaolud ja millistele tõenditele tuginedes kohus tõendatuks luges, peab tulenevalt
Samuti peab kohtu siseveendumuse kujunemine olema kohtuotsuse põhjendustest lähtuvalt jälgitav. Kohtuotsus peab vastama
§-s 312 sätestatud nõuetele, s.t peab sisaldama uurimise esemeks olnud tõendite analüüsi sellisel kujul, mis võimaldab jälgida kohtuotsuse resolutiivosas väljendatud järeldustele jõudmise käiku. Selged ja arusaadavad peavad olema kohtu seisukohad ka materiaalõiguslikes küsimustes. Ringkonnakohus on seisukohal, et käesolevas kriminaalajas koostatud kohtuotsus eelnimetatud nõuetele osaliselt ei vasta. 5 V. Linnule on esitatud süüdistus selles, et tema kasutades 6-aastase kannatanu suhtes ära füüsilist ja psüühilist ülekaalu ning kannatanu east tingitud puudulikku arusaamisvõimet temaga toimunust, lükkas kannatanu pikali, võttis paljaks enda ja kannatanu alakeha, katsus kannatanu suguelundeid, võttis kannatanu suguelundi endale suhu ning üritas kannatanuga suguühendusse astuda. Kuritegu jäi lõpule viimata kannatanu karjumist ja selle summutamist kuulnud pealtnägijate aktiivse sekkumise tõttu. Süüdistuse sisust nähtuvalt on seega V. Linnu tegudena, mis riikliku süüdistuse arvates täidavad KarS § 141 lg 1 sätestatud vägistamise objektiivse teokoosseisu, käsitletavad kannatanu paljaste suguelundite katsumine, kannatanu suguelundi suhuvõtmine ning kannatanuga suguühendusse astumise üritamine süüdistatava poolt. Maakohus on kohtuotsuses õigesti leidnud, et vastavalt KarS § 268 lg 1 kohaselt toimub kriminaalasja arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi. Samas pole maakohus KarS § 268 lg 1 sätestatut ringkonnakohtu arvates järginud kohtuotsuse tegemisel. Süüdistusest tulenevalt heidetakse V. Linnule esmalt ette, et ta katsus kannatanu paljastatud suguelundeid. Ringkonnakohus leiab, et maakohus pole nimetatud V. Linnule etteheidetavat tegevust kohtuotsuses üldse käsitlenudki. Kohtuotsuse leheküljel 6 (tl 112) on kohus märkinud, et usaldusväärselt on tõendamist leidnud osa V. Linnu süüdistuses märgitud tegudest, konkretiseerimata seejuures, milliseid konkreetseid tegusid kohus silmas peab. Pärast ülaltoodud väite esitamist analüüsib kohus kohtuotsuses V. Linnu ütlusi selle kohta, et süüdistatav lükkas oma peenise kannatanu jalgade vahele ja liigutas seda niikaua, kuni tulid noormehed ja tirisid ta kannatanust eemale. Kohus käsitleb lisaks V. Linnu ütlustele ka tunnistajate, kannatanu ja tema ema ütlusi (tl 113114). Nimetatud tõendite käsitlemise tulemusena teeb kohus järelduse, et V. Linnu tegevus võiski seisneda selles, et süüdistatav pani oma suguelundi lapse jalgade vahele ja liigutas seda (tl 115). Ringkonnakohus leiab, et maakohtu taolisest järeldusest pole kuidagi võimalik välja lugeda, kas kohus loeb V. Linnu ülalkirjeldatud tegevuse tõendatuks või peab seda üksnes võimalikuks. Maakohus on üksnes kokkuvõtvalt märkinud, et V. Linnu need tegevused eraldi hinnatuna oleksid kvalifitseeritavad KarS § 142 järgi. Siinjuures on arusaamatu millised V. Linnu teod (mitmus) on eraldivõetult hinnatavad sugulise kire vägivaldse rahuldamisena, kui kohus on käsitlenud otsuses vaid V. Linnu poolt oma suguorgani panemist kannatanu jalgade vahele. Samas puudub igasugune maakohtu poolne analüüs, kas üldse ja kuidas on V. Linnu ülalkirjeldatud tegevus seostatav talle süüksarvatava vägistamise katse süüdistusega (n. tegude konkurents või selle puudumine). Lisaks ülalesitatule peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et V. Linnule esitatud süüdistusest nähtuvalt pole taolist tegevust, s.o süüdistatava poolt oma suguorgani lükkamist kannatanu jalgade vahele ja selle liigutamist seal, süüdistatavale ette heidetudki. 6 Süüdistuse tekstist nähtuvalt heidetakse riikliku süüdistuse poolt V. Linnule ette ka seda, et ta üritas kannatanuga suguühendusse astuda. Milles nimetatud tegevus seisnes, süüdistusest ei selgu. Maakohus on otsuses nentinud, et süüdistusest ei nähtu, kas V. Linnu tegevus, kui ta üritas kannatanuga suguühendusse astuda hõlmab süüdistuses kirjeldatud tegevusi või on see üritamine mingi konkreetne eraldi tegevus. Samas ei nähtu maakohtu otsusest, millisele järeldusele kohus nimetatud küsimuse lahendamisel on jõudnud ja millist õiguslikku tähendust see omab (tl 112). V. Linnule esitatud süüdistusest lähtuvalt analüüsib maakohus kohtuotsuses süüdistatavale etteheidetavat kolmandat tegu, s.o süüdistatava poolt kannatanu suguelundi endale suhu võtmist. Käsitledes süüdistatava nimetatud tegevuse tõendatust, leiab maakohus, et kohtule on esitatud selle tegevuse kohta kaks tõendit, s.o kannatanu ema ütlused ja süüdistatava ütlused. Tuues kohtuotsuses ära nii kannatanu ema kui ka süüdistatava ütlused, konstateerib maakohus seejärel, et kannatanu esindaja ütluste kaudu on usaldusväärselt tõendatud süüdistatava poolt suuga kannatanu suguorganite puudutamine. Millele tuginedes maakohus loeb nimetatud asjaolu usaldusväärselt tuvastatuks, kohtuotsusest ei selgu. Pärast nimetatud otsustuse esiletoomist väidab maakohus, et kannatanu suguelundi suhu viimisega on täidetud vägistamise objektiivne koosseis ning nendib, et suguühendusse astumine on ka peenise viimine suhu. Kohtuotsuse järgmises lõigus leiab maakohus, et kohtuistungil esitatud tõenditest ei nähtu üheselt, kuidas täpselt toimus kannatanu peenise suhuvõtmine. Seejärel leiab maakohus, et usaldusväärselt on tõendamist leidnud süüdistatava tahtlus astuda kannatanuga suguühendusse tema peenise suhuvõtmisega ja ka alaealise poolt tema suguelundi suhtes sama tegemisega. Järgmises lauses aga väidab maakohus, et kriminaalasjas kogutud tõenditega ei ole usaldusväärselt tõendatud, kas süüdistatava poolt kannatanu suguelundi suhu võtmine toimus reaalselt või ainult proovimisena ning kuna V. Linnu tegevus katkes noormeeste sekkumise tulemusena, siis on tegemist vägistamiskatsega. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu ülalesitatud põhjendusi ei ole võimalik üheselt mõista, sest need on üksteisele vastukäivad. Esmalt loeb maakohus usaldusväärselt tõendatuks, et süüdistatav puudutas oma suuga kannatanu suguorganit. Ringkonnakohtu arvates viitab taoline otsustus otseselt asjaolule, et kohus loeb tuvastatuks süüdistatava poolt kannatanu suguorgani suhu võtmise. Taolise järelduse paikapidavusele viitab ringkonnakohtu arvates ka kohtu järgnev konstateering, et kannatanu suguelundi suhu viimisega on täidetud vägistamise objektiivne koosseis. Seega võib maakohtu eelpool esitatud väidetest järeldada nagu loeks kohus tuvastatuks, et V. Lind võttis kannatanu suguorgani suhu ja oma taolise tegevusega viis süüdistatav ka kuriteo lõpule. Samas, juba järgmises lauses leiab kohus, et nendest (ilmselt siis kannatanu ema ja süüdistatava ütlustest) ei nähtu üheselt, kuidas täpselt toimus kannatanu peenise suhuvõtmine. 7 Ringkonnakohus märgib, et iseenesest saab ka nimetatud lausest teha järelduse, et kohus loeb tuvastatuks, et süüdistatav siiski võttis kannatanu peenise suhu, kuid tõendamist ei ole leidnud see, kuidas ta seda tegi. Sellisele järeldusele annab omakorda aluse maakohtu edasine arutluskäik, kus kohus toob ära kannatanu ja süüdistatava ütlused kannatanu suguelundi suhuvõtmise asjaolude (puudutas suuga, proovis paar korda läbi pükste suhu võtta) kohta. Järgnevas lõigus leiab aga maakohus, et ülalnimetatud tõenditega (ilmselt taaskord süüdistatava ja kannatanu ema ütlused) ei ole usaldusväärselt tõendamist leidnud, kas kannatanu suguelundi suhuvõtmine toimus reaalselt või ainult proovimisena. Esmalt märgib ringkonnakohus, et käsitledes küsimust, kas süüdistatav võttis kannatanu suguorgani suhu, luges kohus kannatanu ema ütlused usaldusväärseteks, sest nimelt tema ütlustele tuginedes luges kohus tõendatuks, et süüdistatav puudutas oma suuga kannatanu suguelundit. Järgnevas lõigus loeb maakohus aga kannatanu ütlusi juba ebausaldusväärseteks, väites, et pole usaldusväärselt tõendamist leidnud, kas kannatanu suguelundi suhuvõtmine toimus reaalselt või ainult proovimisena. Seega on maakohtu hinnangud kannatanu ema ütluste usaldusväärsuse kohta ringkonnakohtu arvates vastuolulised. Kohtuotsuses kajastatu alusel pole võimalik mõista, kas kohus loeb kannatanu ema ütlusi usaldusväärseteks ja kui loeb, siis kas tervikuna või ainult osaliselt või loeb nad üldse mitteusaldusväärseteks. Lisaks vastuoludele kannatanu ema ütluste usaldusväärsuse hindamisel, on ringkonnakohtu arvates vastuolulised maakohtu järeldused V. Linnu süü tõendatuse kohta. Kohtu poolt esitatud otsustuse kohaselt (usaldusväärselt tõendatud, et puudutas suuga kannatanu suguelundit) tuleks järeldada, et süüdistatav võttis kannatanu suguelundi suhu. Samas leiab maakohus järgmises lõigus, et pole usaldusväärselt tõendatud, kas see suhu võtmine toimus reaalselt või süüdistatav ainult proovis. Seega väidab kohus esmalt, et süüdistatav võttis reaalselt kannatanu suguelundi suhu, kuid hiljem seab selle reaalse toimumise kahtluse alla (või ainult proovis). Seejuures ei ole maakohus mõistet „proovis“ kuidagi avanud. Ringkonnakohtule jääb arusaamatuks kas „proovimise“ all tuleb mõista kannatanu suguelundi suhu võtmist läbi pükste või seda, et süüdistatav ei võtnud kannatanu suguelundit endale üldse suhu, kuigi soovis seda ning see ei õnnestunud kõrvaliste isikute sekkumise tõttu. Ringkonnakohus leiab, et olenemata sellest, kuidas maakohus ka ei soovinud mõistet „proovis“ sisustada, tulnuks tal on oma mõttekäiku põhistada, mida kohus aga teinud ei ole. Käsitledes kuriteo subjektiivset külge on maakohus märkinud kohtuotsuses, et kui süüdistatav võttis enda suhu lapse suguelundi, siis sellega on täidetud vägistamise subjektiivne koosseis. Seejärel märgib maakohus, et kohtueelsel uurimisel ei ole piisavalt välja selgitatud, mida ja kuidas rääkis laps ise ja mida ta vastas temale esitatud küsimustele. Kohus leiab, et seetõttu ei nähtu kannatanu ütlustest ega ka emale räägitust täpsemalt süüdistatava tegevus lapse peenise suhu võtmises. Siinjuures märgib ringkonnakohus, et maakohus on süüdistatava tahtlust käsitlenud ka nimetatud analüüsile eelnevas kohtuotsuse lõigus ning märkinud, et süüdistataval oli tahtlus astuda kannatanuga suguühendusse alaealise lapse peenise suhuvõtmisega ja ka alaealise poolt tema suguelundi suhtes sama tegemisega. 8 Ringkonnakohus leiab, et maakohtu eeltoodud teokoosseisu subjektiivse külje analüüsist pole võimalik aru saada, millisele järeldusele maakohus süüdistataval tahtluse esinemise või selle puudumise osas jõudis. Maakohtu poolt esitatud väidetes kasutatud tingiv kõneviis (kui) ei anna ringkonnakohtu arvates võimalust maakohtu sellekohast otsustust üheselt mõista. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et maakohtu otsus süüdistatavale esitatud süüdistuse tõendatuses on üldsõnaline, kohtu seisukohad on vastuolulised ning kohtu mõttekäik siseveendumuse kujunemisel ei ole jälgitav Maakohtu nimetatud minetused on hinnatavad kohtuotsuses põhjenduste puudumisena, mis on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine
lg 1 p 7 mõttes.
lg 1 p-s 7 sätestatud menetlusõiguse olulise rikkumise tuvastamine on kohtuotsuse apellatsioonikorras tühistamise aluseks ning apellatsioonikohtul puudub sellisel juhul õigus hakata ise eeltoodud puudusi kõrvaldama, sest
lg-s 1 sätestatud rikkumiste kõrvaldamine ei ole apellatsioonimenetluses lubatud.
lg 4 võimaldab juhul, kui kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine puudutab üksnes kohtuotsuse tegemist, saata kriminaalasi maakohtule tühistatavas osas uue kohtuotsuse tegemiseks samas kohtukoosseisus. Ülaltoodust tulenevalt saadab ringkonnakohus vaidlustatud maakohtu otsuse V. Linnu süüdimõistmises samale maakohtu koosseisule uue kohtuotsuse tegemiseks. Kaitsja poolt esitatud apellatsioonis taotletakse V. Linnule esitatud süüdistuse ümberkvalifitseerimist. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse kriminaalmenetlusõiguse rikkumise tõttu, siis ei pea ringkonnakohus võimalikuks ja vajalikuks peatuda apellatsioonis esitatud väidetel. Aarne Sarjas Maarika Kuusk 9 Tiit Lõhmus
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.