etberg
/, ei olnud piisavalt tähelepanelik teiste liiklejate suhtes /
/ ning ei jälginud valgusfoore nii tähelepanelikult nagu
-s ette nähtud, ei jäänud reguleeritud ülekäiguraja ees seisma kuigi talle põles valgusfooris „keelav” punane tuli /
p 5; § 52/, sõites otsa reguleeritud ülekäigurajal lubava „rohelise“ fooritule ajal sõiduteed vasakult paremale ületavale jalakäijale J–M A, tekitades kannatanule eluohtlikud tervisekahjustused /
/. Oma käitumisega rikkus Sergei Hrjaštšjov järgmisi liiklusnõudeid:
Eriti tähelepanelik tuleb olla lapse, vanuri ning haigustunnuste ja puudega inimese suhtes/; § 45 p 5 /juht peab andma jalakäijale teed tema sõiduteeületamisel foori rohelise tule või reguleerija lubava märguande ajal/; § 52 /kui foorituli või reguleerija märguanne keelab sõita reguleeritavale ülekäigurajale, tuleb peatuda stoppjoone või stoppjoonemärgi ees; kui neid ei ole, siis ülekäiguraja ees/; § 64 /juht peab olema tähelepanelik teel liikuvate vähekaitstud liiklejate suhtes, vältima nende ohustamist ja neile kahju tekitamist/; § 123 /juht peab kohandama oma sõiduki kiiruse selliseks, mis arvestab tema sõidukogemusi, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks peatada 2 sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel etteaimatava mis tahes takistuse ees. Juht peab vähendama kiirust ning vajaduse korral peatuma, kui tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb/. APELLATSIOONIDE SISU Süüdistatava kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja oma kaitsealuse õigeksmõistmist kohtuliku uurimise ühekülgsuse ja puudulikkuse (KrMS § 338 p 1) ning sellest tulenevalt materiaalõiguse ebaõige kohaldamise (KrMS § 338 p 2) tõttu. S. Hrjaštšov end esitatud süüdistuses süüdi ei tunnistanud. Ta seletas, et ületas jalakäijate ülekäiguraja rohelise tulega, kohe nägi kiiresti liikumas varju, pidurdas järsult, kuid otsasõitu vältida ei olnud võimalik. Selles asjas on väljaspool kahtlust fakt, et kannatanule sõitis otsa S. Hrjaštšjovi juhitud sõiduauto. Kohtu ülesanne oli
ida vastus küsimustele: milline foorituli põles kui kaitsealuse auto ületas ülekäiguraja, kus toimus otsasõit, kas kannatanu käitus õiguspäraselt ja kui mitte, kas oli võimalik õnnetust ära hoida. Apellant
iab, et kohtu järeldused tõendite analüüsimisel ei ole kooskõlas tuvastatud asjaoludega, tunnistajate ja kannatanu ütlustes on sedavõrd suured küsitavused, et neid tõendeid ei saa pidada usaldusväärseteks. Samas ei nõustu kaitsja sellega, et kohus jättis arvestamata S. Hrjaštšjovi õigustavad tõendid. Kannatanu J- M A ütlusi ei pea kaitsja tõsikindlateks tõenditeks. Laps on esimesel ülekuulamisel andnud ütlusi oma käitumise kohta, teisel ülekuulamisel väitis, et midagi ei mäleta, kohtuistungil aga andis põhjalikumaid ütlusi, mis on suuresti erinevad esmaütlustest. Kohtuarst-ekspert on oma arvamuses asunud seisukohale, et „ ei saa välistada, et tuvastatud peaajutraumaga kaasnesid mäluhäired, kuid nende täpsemat ulatust ei ole võimalik objektiivsete meetoditega kindlaks teha.“ Soovimata mingil juhul lapse mälutervenemist kohtus seostada võimaliku vanemate mõjuga, kes esitasid hiigelsuured hagid, mida kohus pidas suures osas põhjendamatuteks, tuleks siin siiski mõtiskleda. Tunnistaja M K ütlusi ei pea apellant usaldusväärseteks. Need on vastuolus nii kannatanu ütlustega kui ka muude tõenditega. A T ei näinud avarii momenti ega sel hetkel ka valusfooris põlenud tuld. Tunnistaja L-E P ei oska kindlalt öelda, milline tuli fooris põles. Auto pidurdusteekonna ja seismajäämise koha osas on tema ütlused kooskõlas süüdistava ütlustega. Arvestamata on jäetud süüdistatavat õigustavad isikulised tõendid. Nendeks on S. Hrjaštšovi enda ütlused, mille kohaselt ta sõitis ülekäigurajale rohelise tule all ja ootamatult ette jooksnud lapsele otsasõitu polnud võimalik vältida; tunnistaja J.S ütlused selle kohta, et tal tõepoolest oli kohtumine S. Hrjaštšjoviga, hakkasid üheaegselt autodega liikuma ja nad seisid koos punase tule all sündmuskohale eelnenud Tammsaare tee ning Sõpruse pst. fooriga reguleeritud ristmikul. Mõni aeg enne Siili bussipeatuse foori möödus ta S.Hrjaštšjovi autost ning ületas ristmiku rohelise tule all; tunnistaja K M ütlused selle kohta, et ta nägi oma vastassuunas liikunud auto kaassõitjana täpselt sündmust pealt. Kokkupõrge toimus nende auto paiknemise kohal, mis oli 3 ülekäigurajast eemal (nende ees oli veel 3-4 autot) Autolt löögi saanud isik kas jooksis või hüppas sõiduteele. Kohus ei pidanud selle tunnistaja ütlusi usaldusväärseks mingitel mõistmatutel motiividel: ei mäleta autot, millega sõitsid, (oleks minul kolm autot, ei saaks vist ka meenutada, millise autoga just sel päeval neli aastat tagasi liikusin), ta ei näinud eraldusribal piiret ( kui nägi õudset sündmust, ei saanudki tähelepanu pöörata mingitele ümbritsevatele detailidele), tema auto liikus, aga süüdistuse tunnistajad seisid (nende tunnistajate seismise või liikumise kohta on suured vastuolud, põhiline on see, et tunnistaja ütlustel toimus sündmus tema silme all) Kohtu seisukoht selle tunnistaja ütluste mitteusaldusväärsuses on põhjendamatu. K. Mandel on süüdistatavale võõras isik, tunnistust andma läks vabal soovil ja on kirjeldanud sündmust nii, nagu ta seda tõepoolest nägi. Kohus on otsuses märkinud terve rea kirjalikke tõendeid, mida otsuse tegemisel arvestati. Süüstava tõendina on siinjuures kohtuotsuses ainsana märgitud liiklusõnnetuse skeemi, mille kohaselt
iti vöötrajalt joogitops. See asjaolu ei saa olla kaaluvaks tõendiks isiku süüdimõistmisel. Pabertopsik on kerge ese ja võis politsei saabumiseks sattuda vöötrajale ka tuule mõjul või olla sinna sattunud teiste isikute käe läbi ( McDonalds asub läheduses ja jooke ostvaid isikuid on palju) Samas on kohtuotsuses märgitud tõendina ka AS Signaal vastus koos lisadega Sõpruse pst. töötanud fooride programmi ning taktijaotuse kohta. Seda kaitsja arvamusel kaalukat ja selles asjas otsustavat tähendust omavat tõendit ei ole kohus pidanud vajalikuks üldse analüüsida. Kohus on otsuses
idnud, et J.S on kaudne tunnistaja, kes liiklusõnnetust pealt ei näinud. Samas ei nähtu kohtuotsusest, et kohus oleks kahtluse alla seadnud nii tunnistaja kui süüdistatava ütlusi selles, et nad pärast kohtumist koos sõitu alustasid, seisid eelneva foori all rohelist tuld oodates. Lubava tule saabudes alustasid sõitu üheaegselt, tunnistaja möödus S.Hrjaštšjovi autost enne Siili peatuse foori ja ületas ülekäiguraja rohelise tule all. Seega süüdistatava auto pidi jõudma sinna mõni sekund hiljem. Tammsaare tee ja Sõpruse puiestee ning Siili peatuse fooride vahemaa on 400 meetrit. Ei ole vaidlusi selles, et S. Hrjaštšjovi juhitava auto kiirus oleks ületanud lubatud 50 km/t. Seega kulunuks tal 400 m läbimiseks arvestades stardikiirenduseks kulunud aega 33-35 sekundit. Tulenevalt esitatud tõendist fooride programmi kohta oli pärast kella 19.30 kehtinud režiimi kohaselt fooride sünkroonne ajastus selline, et pärast Tammsaare tee ristmiku foori läbimist süttis Siili peatuse fooris roheline tuli 9 sekundi pärast ja kestis veel 38 sekundit. Seega püsis süüdistatav „rohelises laines“ ja temal ei saanud kuidagi olla järgmise foori all punane tuli. See oleks võimalik ainult siis, kui ta sõitnuks aiatraktori aeglusega või vormelauto kiirusega. Esitatud graafikud olid juristidele raskesti arusaadavad, ka apellant pidi tuginema kaitsealuse selgitustele, kes omakorda konsulteeris vastavate spetsialistidega. Eeltoodu alusel
iab kaitsja, et kohus jättis alusetult rahuldamata kaitsja ning süüdistatava taotlused täiendavate tõendite esitamiseks, mis oleks andnud vastuse olulisele küsimusele – milline foorituli sai põleda S.Hrjaštšjovi poolt ristmiku ületamisel. ( märkus: taotluses märgitud tunnistaja tulnuks kaitsja arvates kutsuda kohtusse asjatundjana, kuid kahtlemata oleks ta ka tunnistajana selgitanud täpselt fooride töörežiimi). Tulenevalt tunnistaja K.M ütlustest ja esitatud fooride töögraafikutest pidid õnnetuse toimumise hetkel põlema mõlemas sõidusuunas autodele üheaegselt rohelised tuled. Liiklusõnnetuse sündmuskoha vaatlusprotokollist ja skeemist nähtub, et S.Hrjaštšjovi juhitud auto paiknes ülekäigurajast 26 m kaugusel. 50-ne k/m tunnikiirusega liikuva auto äkkpidurdamiseks on ilmselgelt selline vahemaa mitmekordselt liiga pikk. See asjaolu annab samuti tunnistust, et kokkupõrge jalakäijaga pidi toimuma pärast ülekäigurada. 4 Kokkuvõttes
iab kaitsja, et kohus on vastuolulisi tõendeid hinnanud ühekülgselt süüdistatava kahjuks. Süüdistatava süü ei ole kõiki kahtlusi välistavalt tõendatud. Uuritud tõenditele tuginedes on tegemist õnnetusjuhtumiga, mille põhjustas kannatanu raske ettevaatamatus. Tõsikindlate järelduste puudumine S.Hrjaštšjovi süü kohta on kaasa toonud materiaalõiguse rikkumise – isiku süüdimõistmise kuriteos, mida ta ei ole toime pannud. Süüdistatav Sergei Hrjaštšov taotleb maakohtu otsuse tühistamist. Ta esitab apellatsioonis kohtus ülekuulatud tunnistajate ütlused ning
iab, et Marika Kivistu ütlused ei saa olla usaldusväärsed, nagu kohus seda märkis, neis on vastuolud ning need ei haaku teiste tõenditega. Samuti ei nõustu süüdistatav A. T ja L-E. P ütlustele maakohtu poolt antud hinnanguga. Apellant märgib, et samas on aga K M ütlused kooskõlas AS Signaali poolt antud skeemiga – nii suunaga Kesklinna kui ka Mustamäe poole võib sõiduautodele üheaegselt põleda Siili ristmikul roheline tuli fooris. Tunnistaja J. S ei ole apellandi arvates pelgalt kaudne tunnistaja, sest tema ütlustest ja AS Signaali poolt antud informatsioonist ilmneb siiski et fooris põles autojuhi jaoks roheline tuli. Apellant märgib, et nii tema kui K. M ütluste kohaselt kannatanu jooksis või hüppas üle tee, mis selgitab, et auto kahjustused olid paremal pool, mitte juhi pool. Peale selle nähtub, et autojuht jõudis maksimaalselt kiirust maha võtta sellest momendist kui ta jooksvat kannatanut nägi ning jalakäija kahjustused olid minimaalsed. Seega autojuht võttis kiiruse maha, aga kannatanu jõudis sõiduauto paremale poolele. Apellant rõhutab, et kokkupõrge ei toimunud ülekäigurajal, vaid pärast seda. MENETLUS RINGKONNAKOHTUS Nii süüdistatav kui kaitsja toetasid apellatsioone, taotlesid maakohtu otsuse tühistamist ja õigeksmõistva otsuse tegemist. Prokurör
idis, et apellatsioonid tuleb jätta rahuldamata, need on põhjendamatud, maakohtu otsus seevastu on põhjendatud ja seaduslik. Kannatanu esindaja taotles maakohtu otsuse muutmatajätmist,
ides, et otsus on põhjendatud ja seaduslik. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja apellatsioonidega, kuulanud ära kohtumenetluse pooled,
iab, et apellatsioonid maakohtu otsuse tühistamiseks alust ei anna, otsus tuleb jätta muutmata. Kuivõrd apellatsioonides on vaidlustatud maakohtu poolne tõendite hindamine, antud neile kohtuotsuses toodust erinev hinnang, siis osundab kohtukolleegium esmalt kohtupraktikas omaksvõetud tõendite hindamise põhinõudele, mille kohaselt olukorras, kus erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel kohtualune talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), lasub ringkonnakohtul kohustus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näidata ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ning mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-137-03; 3-1-1-16-04; 3-1-1-89-06). Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole maakohtu otsuses faktiliste asjaolude ümberhindamist 5 tingivaid vigu, konkreetsetele vigadele ei viita ka apellandid. Vastupidi, kohtuotsusest tuleneb, et maakohus on kohtuistungil kontrollitud tõendeid analüüsinud, neid omavahel kaalunud ja usaldusväärsust hinnanud, oma järeldusi põhistanud ning kohtu siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav. Maakohtu järeldused tuginevad tõendite hindamisele kogumis, nagu seda nõuab KrMS §-s 61 sätestatu. Kohtukolleegium nõustub maakohtu otsusega ega pea vajalikuks otsuse põhiosa asjaolusid korrata. Apellatsioonidega, mis on oma sisult kokkulangevad, märgib järgmist. Kohtukolleegium ei nõustu apellantide poolt esitatud kriitikaga süüdistust toetavate tunnistajate ütluste kohta (M. K, L-E. P ja A. T) ning märgib, et nende ütluste usaldusväärsust ja objektiivsust on maakohus ka veenvalt põhjendanud. Tähele tuleb panna, et M. Kivistu oli sündmuskohale väga lähedal, kõndis rahulikult ja tema tähelepanu oli suunatud just vaidlusalusele jalakäijate foorile. Asjaolusid, mis tema ütluste usaldusväärsuses kahtlusi tekitaksid, asjas tuvastatud ei ole. Milles seisnevad vastuolud M. Kivistu ja kannatanu J-M. A ütlustega ja muude tõenditega, kaitsja oma apellatsioonis ei selgita. Kohtukolleegium vastuolusid ei tuvastanud. Vastupidi, need ütlused on kooskõlas objektiivse tõendi – liiklusõnnetuse skeemiga. Tunnistajad L-E. P ja A. T on samuti kinnitanud, et jalakäija ja auto kokkupõrke hetkel põles jalakäijaile fooris roheline tuli. Ilmselge on aga see, et samal ajal ei saanud sõitu lubavat foorituld S. Hrjaštšjovile põleda. Sõidutee ületamist lubava rohelise fooritule ajal kinnitab ka kannatanu J-M. A. Kaitsja
iab, et kannatanu ütlused kohtuistungil on suuresti erinevad esmaütlustest. Kohtukolleegium märgib, et apellandi väide on siiski eksitav. Erinevusi kaitsja poolt viidatud ütlustes ei ole. Kohtuistungil antud ütlused on lihtsalt põhjalikumad, kuivõrd kannatanut on kohtuistungil küsitletud üksikasjalikumalt kui kohtueelsel uurimisel, seda nii kohtumenetluse poolte kui kohtu poolt (vt I kd tl 31 ja II kd tl 26-28). Asjaolu, et ühed ütlused on põhjalikumad kui teised, ei saa käsitada vastuoluna, mis annaks aluse neis ütlustes kahelda. Kannatanu ütluste sisu seostamine esitatud tsiviilhagiga ei ole kohtukolleegiumi hinnangul põhjendatud. Tunnistaja K M ütlustesse puutuvalt märgib kohtukolleegium, et nimetatud tunnistaja ei näinud, milline foorituli põles kannatanule sõidutee ületamisel, milline foorituli põles süüdistatavale jalakäijate ülekäigurajale sõites. Ta üksnes kinnitab, et liikudes Kesklinna poolt Mustamäe poole, põles neile Siili peatuse ülekäigurajale sõites roheline tuli ning et kannatanu viibis sõidukiga kokkupõrke hetkel väljaspool ülekäigurada /II kd tl 35-38/. Viimatimainitud momenti on kohtuistungil täpsustatud, kohus on avaldanud prokuröri taotlusel K. M eeluurimisel antud ütlustest osa, milles tunnistaja pole kannatanu asukoha kohta kindlat veendumust üles näidanud ning öelnud, et võib ka eksida, kuid tema arvates toimus kokkupõrge peale ülekäigurada /I kd tl 44/. K. Mandel on kohtuistungil selgitanud, et sündmusest oli 1,5 aastat möödas, ta võib midagi välja mõelda, kui hakkab oletama /II kd tl 36 pöördel/. Kohtukolleegiumi hinnangul ei saa K. M ütlusi täiesti kindla veendumusena hinnata ning maakohus ei ole põhjendatult lähtunud tema poolt öeldust avarii toimumise koha määratlemisel, sest tähele tuleb panna, et tunnistaja liikus kaassõitjana vastassuunavööndis tavapärase kiirusega sõitvas autos. Kui võrrelda, millises situatsioonis tajusid avariid tunnistajad K. K, L-E. P ja A. T ja tunnistaja K. M, siis vaieldamatult tajusid olukorda objektiivsemalt jalakäijatest tunnistajad. Tuleb märkida sedagi, et 11-aastane laps on siiski võimeline liikluses adekvaatselt käituma. Puudub ju igasugune loogika, miks J-M. A pidanuks teepiirde alt läbi ronima ja sõiduteed väljaspool ülekäigurada ületama. Tunnistaja Jevgeni Semjonovi ütlustesse puutuvalt märgib kohtukolleegium, et küsimus ei ole tema ütluste usaldusväärsuses või mitteusaldusväärsuses, vaid selles, et tema ütlused ei anna 6 mingit teavet tõendamiseseme asjaolude kohta, kuivõrd ta vaidlusalust liiklusõnnetust ei näinud. Kohus on oma järelduses, mille kohaselt toimus liiklusõnnetus ülekäigurajal, tuginenud kohtukolleegiumi hinnangul objektiivsetele ja usaldusväärsetele tõenditele – kannatanu J-M. A, tunnistajate M. K ja L-E. P kokkulangevatele ütlustele ja sündmuskoha vaatlusprotokollile. Lisaks sellele märgib kohus põhjendatult, et õnnetuse toimumist ülekäigurajal tõendavad ka S. Hrjaštšjovi poolt juhitud sõiduauto vigastused (purunenud kaassõitjapoolne parem esituli ja suunatuli, deformeerunud kapott ja poritiib paremal poolt). Sõiduauto vigastuste paiknemine ei kinnita kuidagi süüdistatava versiooni, mille kohaselt pärast Siili peatuse ülekäiguraja ületamist nägi vasakul kiiresti liikuvat varju. Sellisel juhul oleks kannatanu põrganud süüdistatava sõiduki juhipoolsele esiosale või keskele, mitte aga paremale poole. Kohus on põhjendatult
idnud, et S. Hrjaštšjovi autol tuvastatud kahjustused kinnitavad, et kannatanu oli asunud sõiduteed ületama ning sai auto kaassõitjapoolselt esiosalt löögi. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja poolt esitatud J. S ütluste ja AS Signaal fooriskeemi analüüsiga ning märgib, et käesoleval juhul tuleb lähtuda liiklusõnnetuse koha fooriskeemist, mis reguleerib kahe jalakäijate foori ja kahe sõidukiterea foori taktijaotust. Skeemilt ei saa järeldusi teha fooritulede põlemise kellaaegade kohta, skeem annab teavet selle kohta, kui kaua mingi foorituli põleb. Kaitsja arvutused ei tugine kohtus kontrollitud tõenditele, puuduvad andmed Tammsaare tee ja Sõpruse puiestee ristmiku ning õnnetuskoha vahemaa kohta, puuduvad andmed ka selle kohta, millise kiirusega süüdistatav mööda Sõpruse puiesteed liikus. Neist asjaoludest lähtuvalt jättis maakohus kohtukolleegiumi hinnangul põhjendatult süüdistatava taotluse fooriskeemi tõendite hulka lisamiseks rahuldamata. Samuti ei saa S. Hrjaštšjovi poolt juhitud sõiduki õnnetusjärgsest asukohast tulenevalt teha järeldusi, nagu poleks kannatanule otsasõit toimunud ülekäigurajal. Kahtlusi, mida peaks tõlgendama süüdistatava kasuks, asjas ei ole. Kohtukolleegium
iab, et apellatsioonides väidetu ei anna maakohtu otsuse tühistamiseks alust, maakohus on põhjendatult S. Hrjaštšjovi KarS § 422 lg 1 järgi süüdi tunnistanud ning juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 09.01.2012.a otsuse muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. S. Hrjaštšjovi kaitsja adv Rein Kiviloo esitas taotluse määrata tema poolt S. Hrjaštšjovile apellatsioonimenetluseks ettevalmistamises (tutvumine kriminaalasjaga, konsultatsioonid kaitsealusega, apellatsiooni koostamine) ja apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest Advokaadibüroole Kasak ja Missik makstavaks tasuks 224 eurot, millele lisandub 20% käibemaksu. Kokku taotleb kaitsja 268.80 euro hüvitamist. Kohtukolleegium
iab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg 1, 21 lg 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009.a otsuse punktidest 4 ja 16 rahuldada. KrMS 185 lg 2 kohaselt jäävad § 337 lg-s 1 p-s 1 nimetatud lahendi tegemisel kulutused riigi õigusabile süüdistatava kanda, kuid käesolevas asjas mitte täies ulatuses. Osa õigusabiks kantud kulutusi tuleb jätta riigi kanda, kuivõrd kohtu esimeses astmes osalenud kaitsja taandati ringkonnakohtu 23.04.2012.a määrusega ja advokatuuri poolt määrati S. Hrjaštšjovile uus kaitsja, seda süüdistatava tahtest sõltumata. Uuel kaitsjal kulus apellatsioonimenetluseks ettevalmistamiseks aga aega tunduvalt rohkem kui seda oleks kulunud esimese astme kohtu menetluses osalenud kaitsjal. Seetõttu jätab ringkonnakohus osa õigusabikuludest riigi kanda. 7 Kannatanu poolt apellatsioonimenetluse raames kantud õigusabikulud 1188 euro ulatuses kuuluvad KrMS § 175 lg 1 p 1 alusel väljamõistmisele S. Hrjaštšjovilt, kuivõrd kulud on tekkinud seoses vaidlusaluse kriminaalmenetlusega kannatanuks tunnistatud isikute huvide kaitsmiseks. Õigusabi osutamiseks kulutatud summad on mõistlikud ning õigusabi osutamiseks kulunud aeg jälgitav kannatanute esindaja poolt ringkonnakohtule esitatud dokumentidest. Malle Preimer Julia Katškovskaja 8 Ivi Kesküla
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.