← Eesti

1-11-11048/80

Obsah (10)§ 184§ 73§ 832§ 65§ 54§ 392§ 44§ 83§ 831§ 56

1-11-11048 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 15. oktoober 2012. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-11-11048 Kohtukoosseis Meelika Aava, Malle Pr

§ 184lg 2 p 1,2 S.

G. süüdistuses

§ 184lg 2 p 1 järgi D.

T. süüdistuses

§ 184lg 2 p 1 E.

A. süüdistuses

§ 184lg 1 Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 28.

juuni

  1. a otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja Süüdistatavad S. G. , D. Š. , D. T. nin E. A. kaitsja Paul Järve ning Lääne Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Kristiine Tamm, Teised apellatsioonimenetluse pooled Süüdistatav E. A. , D. T. kaitsja Dmitri Školjar Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Tühistada Pärnu Maakohtu
  2. juuni
  3. a otsus S. G-le, D. T-le ja E. A-le mõistetud vangistusest

§ 73

alusel osaliselt tingimisi vabastamise osas ning teha uus otsus, millega Mõista D. Š.

§ 184lg 2 p-s 1 sätestatud osategudes „omandamine“ ja „hoidmine“ õigeks.

Mõista S. G.

§ 184lg 2 p-s 1 sätestatud osateos „omandamine“ õigeks.

Mõista E. A.

§ 184lg 2 p-s 1 sätestatud osateos „omandamine“ õigeks.

Konfiskeerida

§ 832lg registreerimismärgiga XXXXXX.

1 Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. alusel D. Š-le kuuluv sõiduauto Volvo S80 Prokuröri apellatsioon rahuldada osaliselt, süüdistatavate D. Š. , S. G. , D. T. ja E. A. kaitsja apellatsioonid jätta rahuldamata. Edasikaebe kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Pärnu Maakohtu 28. juuni 2012. a otsusega üldmenetluses tunnistati: 1.1 D. Š. süüdi

§ 184

lg 2 p 1,2 järgi ja talle mõisteti karistuseks 5 aastat vangistust.

§ 65lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Tartu Maakohtu 28.

veebruari

  1. a kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa, so 11 kuu 27 päeva võrra ja liitkaristuseks mõisteti 5 aastat 11 kuud 27 päeva vangistust. Karistusest loeti kantuks eelvangistuses viibitud 10 kuud 26 päeva ja ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 5 aastat 1 kuu 1 päev. Karistuse kandmise alguseks on vanglasse asumise päev. D. Š. sõiduauto Volvo registreerimismärgiga XXXXXX konfiskeerimise taotlus jäeti rahuldamata ja vabastati arestist. 1.2 S. G. tunnistati süüdi § 184 lg 2 p 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks 5 aastat vangistust, millest koheselt kuulub ärakandmisele 1 aasta. Seoses vahi all viibimisega
  2. aprillist
  3. a kuni
  4. märtsini
  5. a loeti vangistusest kantuks 10 kuud ja 26 päeva ja koheselt ärakandmisele kuuluvaks vangistuseks jääb 1 kuu ja neli 4 päeva. Vangistuse üle jäänud osa, so 4 aasta ärakandmisest S. G. vabastati

73 lg 1 alusel, kui ta viie 5 aastase katseaja kestel ei pane toime tahtlikku kuritegu. Katseaja algust arvestatakse vangistusest vabanemise päevast. S. G. on kohustatud kohtu poolt teatatud ajal ilmuma karistuse kandmise kohta. Tõkend elukohast lahkumise keeld jäeti muutmata kuni karistuse kandmisele asumiseni. Koheselt ärakandmisele kuuluva vangistuse tähtaega arvestatakse karistuse kandmisele asumise päevast. 1.3 D. T. tunnistati süüdi

§ 184

lg 2 p 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks 5 aastat vangistust, millest koheselt kuulub ärakandmisele 1 aasta. Seoses vahi all viibimisega

  1. aprillist
  2. a kuni
  3. märtsini
  4. a loeti vangistusest kantuks kümme 10 kuud ja 26 päeva ja koheselt ärakandmisele kuuluvaks vangistuseks jääb 1 kuu ja 4 päeva. Vangistuse üle jäänud osa, so 4 aasta ärakandmisest D. T. vabastati

73 lg 1 alusel, kui ta viie 5 aastase katseaja kestel ei pane toime tahtlikku kuritegu. Katseaja algust arvestatakse vangistusest vabanemise päevast. D. T. on kohustatud kohtu poolt teatatud ajal ilmuma karistuse kandmise kohta. Tõkend elukohast lahkumise keeld jäeti muutmata kuni karistuse kandmisele asumiseni. Koheselt ärakandmisele kuuluva vangistuse tähtaega arvestatakse karistuse kandmisele asumise päevast. 1.4 E. A. tunnistati süüdi

§ 184lg.

1 järgi ja talle mõisteti karistuseks 4 aastat vangistust, millest koheselt kuulub ärakandmisele 1 aasta. Seoses vahi all viibimisega

  1. aprillist
  2. a kuni
  3. novembrini
  4. a loeti vangistusest kantuks kuus 6 kuud ja 22 päeva ja koheselt ärakandmisele kuuluvaks vangistuseks jääb 5 kuud ja kaheksa 8 päeva. Vangistuse üle jäänud osa, so kolme 3 aasta ärakandmisest E. A. vabastati

73 lg 1 alusel, kui ta 5 aastase katseaja 2

(15)kestel ei pane toime tahtlikku kuritegu. Katseaja algust arvestatakse vangistusest vabanemise päevast. E. A. on kohustatud kohtu poolt teatatud ajal ilmuma karistuse kandmise kohta. Tõkend elukohast lahkumise keeld jätta muutmata kuni karistuse kandmisele asumiseni. Koheselt ärakandmisele kuuluva vangistuse tähtaega arvestatakse karistuse kandmisele asumise päevast. E. A-lt mõisteti välja menetluskuluna riigituludesse sundraha 725 eurot, määratud kaitsja tasu 12,78 eurot ja kriminaaltoimiku koopia tegemise kulu 0,45 eurot.
  1. Maakohus tunnistas D. Š. , S. G. , D. T. ja E. A. süüdi alljärgnevas: E. A. tunnistati süüdi selles, et ta
  2. aprillil
  3. a vahendas ebaseaduslikult 1997.2 grammi pulbrilise aine müügitehingut, mis sisaldas 930 grammi puhast 3-fluorometkatinooni (3-FMC) ja 106,1 grammi nafürooni. E. A. tegevus seisnes selles, et ta otsis sellele D. Š. valduses olnud narkootilisele ainele K. nimelise ostja (kelleks oli kuriteo matkija) ja leppis temaga kokku narkootilise aine hulgas, hinnas, üleandmise ajas ja kohas. Narkootilise aine vedas
  4. aprillil
  5. a õhtupoolikul Raplasse D. Š. oma sõiduautoga Volvo registreerimismärgiga XXXXXX. Temaga oli kaasas S. G. D. T. ja S. G. andsid narkootilise aine K. nimelisele ostjale 14 000 euro eest üle sama päeva õhtul kell 19.33 Raplas Karmani kaupluse juures. Eksperdi arvamusest tulenevalt võinuks 930 grammi 3-fluorometkatinooni suitsetamise korral narkojoobe tekitada 186 000 kuni 930 000 ning nafürooniga 1061 kuni 5305 inimesele. Vastavalt Sotsiaalministri 18.05.2005 määrusele nr 73 kuuluvad 3-fluorometkatinoon (3-FMC) ja nafüroon narkootiliste ja psühhotroopsete ainete I nimekirja, millede käitlemine on Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse (NPALS) § 3 lg 1 kohaselt keelatud v.a. meditsiinilisel või teaduslikul eesmärgil. NPALS § 31 lg 3 kohaselt loetakse narkootilise aine kogus suureks, kui sellest piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele. Eelnevast tulenevalt tunnistati E. A. süüdi

§ 184lg 1 järgi suures koguses narkootilise aine ebaseaduslikus vahendamises.

D. T. ja S. G. tunnistati süüdi

§ 184

lg 2 p 1 järgi suures koguses narkootilise aine ebaseaduslikus edasiandmises isikute grupis. Lisaks eelnevale valdas D. Š. 54,48 grammi pulbrilist ainet, mis sisaldas 1,13 grammi puhast nafürooni, X X X X-XX korteri magamistoas kuni see

  1. oktoobril
  2. a toimunud läbiotsimise käigus ära võeti. 59,03 grammi pulbrilisest ainet oli pakendatud viiekümnesse pealt suletavasse kilekotti ja 5,45 grammi seitsmesse pealt suletavasse kilekotti, millise ümber olid pabervoldikud kirjaga „PURE NRG“. Seetõttu tunnistati D. Š. süüdi

§ 184lg 2 p-de 1 ja 2 järgi alates 12.

veebruarist

  1. a suures koguses narkootilise aine korduvas ebaseaduslikus käitlemises isikute grupis, mis seisnes aine valdamises ja vedamises.
  2. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni süüdistatavad D. Š. , S. G. , D. T. ja E. A. kaitsja P. Järve ning prokurör K. Tamm. 3.1 Süüdistatav D. Š. taotleb kohtuotsuse tühistamist ja õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist, sest ta ei teadnud, et tegemist on narkootilise ainega. Kohus leidis samuti, et kuni
  3. veebruarini
  4. a oli tegemist lubatud ainega. Kuni selle ajani oli D. Š. koos S. G-ga korduvalt Venemaal käinud ja seda ainet endaga kaasas kandnud.
  5. novembril
  6. a peeti ta Eesti-Vene piiril kinni keeletud ja eriluba nõudva kauba siseveos, mitte aga 3

(15)narkootilise aine käitlemises. Äravõetud aine anti talle tagasi. Tagasisaadud aine oli sama, mida ta hiljem püüdis maha müüa ja osa sellest Lasnamäe korteris hoidis. Kui tegemist oleks olnud narkootilise ainega siis ei oleks seda talle tagastatud. Lisaks sellele ripub nende ainete müügikuulutusi siiani üleval internetis. Apellant ei nõustu kohtuotsuse järeldusega, et süüdistatavad kasutasid omavahelistes vestlustes varjatud teksti. Räägiti tõepoolest grammidest ja kasutati erinevaid väljendeid, kuid see ei tähenda, et tegemist oleks olnud narkootilise ainega. Seda ei tähenda ka käideldud aine toime võrdlemine kokaiiniga. Ta tunnistab, et vedas aine oma sõiduautoga Raplasse, kuid ta ei teadnud, et tegemist on narkootilise ainega. Ainet vedas ta Raplasse üksi, mitte koos oma venna S. G-ga. Kui tegemist oleks olnud narkootilise ainega, siis ei oleks ta julgenud minna päevasel ajal kauplusesse aine kogust üle kaaluma. Samal seisukohal on ta Lasnamäe korterist läbiotsimise käigus ära võetud narkootiliste ainete suhtes, sest tegemist oli samast partiist pärineva ainega. 3.2 Süüdistatav S. G. taotleb samuti kohtuotsuse tühistamist ja õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Ka tema põhjendab oma taotlust sellega, et ei olnud teadlik sellest, et tegemist on narkootilise ainega. Kuna kohus ei tunnistanud teda süüdi narkootilise aine omandamises, siis ei saa ta kuidagi teada, et tegemist on narkootilise ainega. Ta viibis oma vennal D. Š-il külas ega tea, mis aineid vend oma kodus hoiab. Samuti ei pea vend talle oma käikudest ja tegemistest aru andma. Ta sõitis D. Šga Raplasse kaasa niisama huvi pärast. Tema ei teadnud müügitehingust midagi. Ta sõitis lihtsalt autos ja jõi õlut. Vaevalt, et keegi läheks narkootikume müüma ja ise samal ajal õlut jooks. Asjaolu, et ta vennaga autos lihtsalt kaasa sõitis ja hiljem koos temaga ainet kaupluses kaalumas käis, ei tõenda tema süüd narkootiliste ainete käitlemises. S. G. olukord on sarnane A. K. olukorraga, kelle suhtes on kriminaalmenetlus lõpetatud, kuna ta ei olnud teadlik sellest, et tegemist on narkootilise ainega. 3.3 Ka süüdistatav D. T. taotleb enda õigeksmõistmist kogu süüdistuse mahus, sest ei teadnud, et on tegemist narkootilise ainega. Enda arvates käitles D. T. ainet nimega „Charger“. Kuna tal ei ole keemilist eriharidust, siis ei saanud ta täpselt teada, mis on selle aine koostisosad. D. T-le süüks pandav tegu leidis aset napilt kaks kuud pärast 3-FMC ja nafürooni kandmist narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirja. Kuna oli korrakaitseorganitega Venemaa piiril seoses sama ainega juba varasemalt kokku puutunud, siis ei osanud ta aine keelatust isegi mitte kahtlustada. Asjaolu, et pulbri ostja oli nõus maksma kõrget hinda, ei tõenda kuidagi seda, et tegemist oli narkootilise ainega. Pigem on tegemist ostja suutmatuse ja rumalusega hankida aine kusagilt mujalt. Telefoni teel slängi kasutamine või hirm eesootava suure sularahatehingu ees ei tee inimest veel kurjategijaks. Släng on osa meie igapäevakeelest. Tänapäeval mõistlik inimene ei räägi telefonis suurte sularahatehingute üksikasju. Släng on mingi sotsiaalse grupi kõnekeele osa ja ei saagi eeldada, et teistsuguse sotsiaalse grupi esindajad, so õiguskaitseasutuste töötajad, seda mõistaksid. Asjaolu, et süüdistatav võrdles müüdava aine mõju kokaiiniga ei tõenda seda, et tegemist oleks olnud narkootilise ainega. Kokaiini loetakse ergutiks. Ka kohvi ja energiajoogi Red Bull toimet võib võrrelda kokaiiniga. Kas isik, kes kohvi müües viitaks kokaiinile omasele ergutusomadusele on kurjategija? Kindlasti mitte, tegemist on pigem hea müügimehega. Pärast 10 kuud ja 26 päeva vahi all viibimist ei ole ta õigusrikkumisi toime pannud. Tal on perekond ja alaline töökoht. Varsti sünnib perre tütar. Eelmisest abielust on tal poeg ja tütar, keda toetab materiaalselt. 3.4 Süüdistatava E. A. kaitsja taotleb kohtuotsuse tühistamist ja E. A. õigeksmõistmist, sest tema käitumises puudub kuriteokoosseis. Kaitsja esitab ka alternatiivse taotluse, mille kohaselt piirduda E. A. koheselt kandmisele kuuluva vangistuse pikkuse määramisel tema poolt juba varem vahi all viibitud ajaga, so 6 kuu 22 päevaga. 4
(15)E. A. on antud kriminaalasjas teistest süüdistatavatest erinevas positsioonis, mistõttu on apellandi arvates vaja teda puudutavaid tõendeid hinnata mõneti erinevalt. Alustada tuleks sellest, et E. A. ise ei omanud mingit ainet, temale ei pidanud sellest tehingust tulema ka suurt tulu. E. A. ülesandeks oli üksnes ostja leidmine ja tema kokkuviimine müüjatega. E. A. on kinnitanud ,et tema sissetulek antud tehingu pealt pidi olema 200 eurot. D. T. on rääkinud suuremast summast (2000 eurot), kuid sellise summa lubamist E. A-le pole muud tõendid kinnitanud. Kuivõrd aine ei kuulunud E. A-le, siis puudus tal selle tegelike omaduste ja päritolu kohta tõsikindla teabe saamise võimalus. D. T. oli talle väitnud, et aine nimega Charger on Euroopas legaalne. Aine ei ole narkootiline, on ergastava efektiga. Ainet saab tellida interneti kaudu. D. T. sõnul oli ta seda pulbrit viinud Venemaale koos D. Š-ga. Neid peeti kinni Koidula piiripunktis, ainest võeti proovid ja neil lubati edasi sõita. E. A. kinnitas, et otsis ka ise internetist andmeid nimetatud aine kohta. Leidis vene keeles antud aine kohta kuni 10 000 pakkumist. Järeldas, et aine on kättesaadav ja kasutatav ka Venemaal. Hiljem kuulis, et üks komponent on Venemaal keelatud. Oli kindel, et sõber D. T. ei hakkaks talle pakkuma midagi kuritegelikku. Kuigi maakohus pidas ebaoluliseks D. Š.i ütlusi aine saabumisest Eestisse posti teel
  1. a oktoobris ja tema selgitusi katsetest sama ainet kahel korral üle piiri Eestist välja viia, kusjuures aine anti peale kontrollimist tagasi, ei saa neid pidada E. A. osas ebaolulisteks. Nimelt on E. Aneid samu asjaolusid väitnud menetluse algusest peale. Kohus on süüdistatavate ütlused põhjendamatult kõrvale jätnud. Tartu Maakohtu 28.02.
  2. a otsuse kohaselt D. Š-lt narkootilist ainet ei konfiskeeritud. Kohus ei arvestanud sellega, et E. A-l polnud võimalik tugineda muule, kui temale antud selgitustele ja kui ta jäi neid ausameelselt uskuma, siis tähendab see ikkagi vaid seda, et tema ei teadnud , et tegemist on narkootilise ainega. Anonüümne tunnistaja kinnitas kohtus, et tema ise järeldas, et ta läks J. A. vahendusel ostma narkootilist ainet. E. A. ei reklaaminud seda temale kui narkootikumi. Anonüümne tunnistaja tunnistas, et kokaiinile sarnase toimega ainest rääkis temale esmalt nn MAX. Anonüümne tunnistaja selgelt provotseeris E. A-it kuriteo toimepanemisele (veelgi raskema kuriteo toimepanemisele) kuna nõudis veel ühe kilogrammi aine toomist. Anonüümne tunnistaja ju erinevalt E. A-st teadis, et matkitakse kuritegu ja et aine võib olla narkootilise sisuga. Tõendite nn kõrvalejätmine ei ole kohtu poolt piisava selgusega motiveeritud. Kohtuotsusest ei ole võimalik välja lugeda, mida oleks nimetatud isikud veel pidanud tegema, et veenduda nendele saadetud pulbri lubatavuses. Loogika ütleb, et posti teel saadetakse legaalseid ja lubatud aineid. Isegi siis, kuisüüdistatavad oleks pidevalt otsinud uusi seadusi ja lugenud nendest keelatud ainete nimekirju ja leidnud neist nafürooni või metüleendioksüpürovalerooni, poleks nad kuidagi saanud veenduda neile saadetud aine keelatuses. Kuidas saaks seda nõuda kodanikult, kui isegi prokuratuur suutis alles kohtumenetluse lõpuks esitada andmed nimetatud pulbris sisalduva puhta aine koguste kohta. Kuna D. Š. ja D. T. ei teadnud aine keelatusest, ei saanud nad ka E. A-le edastada vastupidiseid andmeid. Apellant ei nõustu maakohtu järeldusega pealtkuulatud telefonikõnede kohta nii nagu ka varjatud jälgimise andmetest tehtud järeldustega. Kohtu järeldus, et E. A. pidi anonüümse tunnistajaga peetud kõnedest mõistma, et tunnistaja on 14000 eurot valmis maksma ainult narkoaine eest, on täiesti ainetu ja oletuslik. E. A. on kinnitanud, et mingist narkootikumist temal J-ga juttu ei olnud. Kui rääkida võrdlusest kokaiiniga, siis kuidagi tuleb ju ainet iseloomustada. Kui isik väljendub nii, nagu seda tegi E. A. (toime on nagu kokaiinil, kuid narkootikum ei ole) peaks igaühel olema selge, et tegemist ei ole narkoainega. E. A-il on pere, kes vajab tema abi ja elab tema poolt teenitu toel. Tal on olemas korralik töökoht. Kas siis, kui kohus oma siseveendumuse põhjal nägi E. A-il mingit süüd, oleks tema karistamiseks täiesti piisav, kui piirdutaks ärakantud reaalse karistusega ja ülejäänud karistus oleks võinud olla tingimuslik karistus. Mõneti arusaamatu on kohtu seisukoht seoses menetluskulude hüvitamisega. Milles see arusaamatus seisneb, seda apellant ei selgita. 5
(15)3.5 Prokurör taotleb kohtuotsuse tühistamist S. G-le, D. T-le ja E. A-le mõistetud karistuse osas, mille kohaselt kuulub vangistusest ärakandmisele üks aasta ning mõista ärakandmisele viie aastane vangistus. Lisaks sellele kohaldada D. Ś. ja S. G. suhtes lisakaristusena

§ 54alusel riigist väljasaatmist koos sissesõidukeeluga kuni viieks aastaks.

Samuti konfiskeerida

§ 832lg 1 järgi D.

Š. kuritegelikul teel saadud vara, so sõiduauto Volvo S80 registreerimismärgiga XXXXXX väärtusega 5400 eurot. Kohus asus seisukohale, et karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid ühegi süüdistatava tegevuses ei ole. Samuti, et süüdistatavate süüd ja teo ohtlikust ei vähenda asjaolu, et narkootilise aine edasiandmine toimus kuriteo matkimise tulemusena anonüümse tunnistaja poolt. Ometigi, olles asunud eelkirjeldatud seisukohtadele, leidis kohus, et S. G. , D. T. ja E. A. tuleb vangistusest osaliselt tingimisi vabastada, kuna kuritegu sai võimalikuks kuriteo matkimise tõttu anonüümse tunnistaja poolt ja et anonüümne tunnistaja oma ülesannet täites provotseeris E. A. kaudu teisi süüdistatavaid narkootilist ainet Raplasse tooma ja üle andma. Antud juhul on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega, kuivõrd tegemist on kohtu järelduste mittevastavusega tuvastatud asjaoludele. Kohus on sisuliselt väljendanud ühes ja samas küsimuses erinevaid seisukohti: matkimine ei vähenda süüd ja teo ohtlikkust ning et matkimine on aluseks tingimisi vabastamisel ehk siis teisisõnu arvestas kohus teo ohtlikkuse hindamisel matkimist. Seega resolutiivosas väljendatud järeldus tingimusliku vangistuse kohaldamise osas on vastuolus kohtu selle seisukohaga, et süüdistatavate süüd ja teo ohtlikust ei vähenda asjaolu, et narkootilise aine edasiandmine toimus kuriteo matkimise tulemusena anonüümse tunnistaja poolt. E. A. ülesandeks oli leida olemasolevale 2 kg ainele ostja. Antud ainest ja selle kogusest räägiti juba aprilli algusest, kuid kontakt kuritegu matkiva isikuga tekkis alles 25. aprillil 2011.a. Seega ei ole matkija Jüri kutsunud süüdistatavatel esile teootsust. Otsus kuritegelikult käituda oli süüdistatavatel ammu enne seda olemas, kui nad kohtusid Jüriga. Teo toimepanek ei olnud sõltuvuses matkija Jüri tegevusest. Nii on kohus õigesti märkinud, et narkootilise aine Raplasse toomisest ja anonüümsele tunnistajale üleandmisest võtsid osa kõik süüdistatavad, st igaüks andis selleks kokku lepitud panuse ning tegutseti ühiselt selleks, et D. Ś-i valduses olnud aine soovitud rahasumma eest üle anda. Seega arvestades, et kohtu hinnangul süüdistatavad valdasid ja vedasid aine Raplasse edasiandmise eesmärgil, tuleb kohtu järeldus tunnistaja aktiivsusest lugeda mittevastavaks tuvastatud faktiliste asjaoludega. Kohus on jälitusprotokolli kui tõendi hindamisel teinud vea kui luges matkija vestluse kahest raamatust, pakkide oma autosse panemisest ja E. A. kutsumisest autosse raha lugema aktiivseks provotseerimiseks. Käesoleval juhul nähtub tõendikogumist, et matkija Jüri käitus nii nagu müüjapool soovis. Seda ilmestavad muuhulgas väga hästi jälitusprotokollis kajastuvad vestlused selle kohta, kuidas tehingu tehiolud pannakse paika aine üleandjate poolt ehk Raplasse minnakse vaid juhul, kui kõik toimub nende skeemi järgi ning samuti lepitakse kokku see, et aine antakse üle alles pärast raha saamist ehk A. ütleb: „mina tulen sinna, saan sinuga kokku, võtan raha ja siis nad pärast ütlevad, kus kohas mis on …“ või „mina tulen saan sinuga kokku ja pärast nad nagu toovad noh kui kõik korras toovad-toovad nagu kohale noh. Nii noh kahe autoga lähme … noh niimoodi on võimalik nagu skeemi järgi“. Seega on kohtu resolutiivosa järeldused vangistuse kandmisest osaliselt tingimisi vabastamise kohta vastuolus kohtu enda väljendatud seisukohaga ning veendumus vastuolulise vabastamise aluse olemasolu kohta on kujunenud tõendi hindamisel tekkinud veast, mistõttu on käesoleval juhul tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega vastavalt KrMS § 339 lg 1 p 8 järgi. Samuti ei saa jätta tähelepanuta, et kohus karistas S. G-i, D. T-i ja E. A-it vangistusega, millest mõistis kohesele ärakandmisele ühe aasta. Riigikohus on oma praktikas märkinud, et karistuse kandmisest osalise vabastamise instituudi eesmärk on üksnes nn šokivangistus, mida tuleb sisustada eripreventiivselt kui isiku tõsist hoiatamist lühiajalise - s.o mõnekuulise vangistusega. Osalisel karistusest tingimuslikul vabastamisel tuleb kohesele ärakandmisele määratavat karistust käsitada igal juhul vaid kuudes vältava lühivangistusena. Süüdistatava karistusest tingimuslikku vabastamist 6

(15)saab lugeda seaduslikuks ka siis, kui kohtuotsuses on veenvalt põhjendatud kas kuriteo toimepanemise asjaolusid või süüdlase isikut iseloomustavate tunnuste märkimisväärset eripära. Karistuse kandmisest tingimuslik vabastamine võib üldjuhul kõne alla tulla kergemate süütegude ja lühiajalisemate vangistuste puhul (3-1-1-40-04, 3-1-1-41-04, 3-1-1-21-05, 3-1-1-99-06). Kuigi

§-de 73 ja 74 esimestes lõigetes sätestatust ei tulene karistusest tingimusliku vabastamise keeldu ka raskemate kuritegude puhul, kohaldatakse seda vaid tingimusel, et selline vabastamine on põhjendatav samaaegselt nii kuriteo toimepanemise asjaolusid kui ka süüdlase isikut iseloomustavatest erandlikest asjaoludest lähtuvalt. Kuivõrd käesolevas asjas ei ole kohus erandlikke asjaolusid tuvastanud, on kohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, so

§ 73sätteid ehk S.

G-i, D. T-i ja E. A-vi karistuse kandmisest vabastamine

§ 73lg 1 kohaselt ei ole kooskõlas kehtiva materiaalõigusega.

Kohtuotsusest ei nähtu neid isikuid ega kuriteo asjaolusid iseloomustavaid erandlikke asjaolusid, mis peaksid kaasa tooma karistusest vabastamise. Samuti ei saa antud asjas karistuse mõistmisel jätta tähelepanuta ühte olulist fakti – nimelt suure koguse 3-fluorometkatinooniga (3-FMC) on tegemist siis, kui selle kogus on 10x0.1 grammi, so 1 gramm. Juba üks gramm nimetatud ainet toob kaasa kriminaalmenetluse

§ 184järgi.

Isiku teo raskust ja ulatust tuleb narkosüütegude puhul hinnata läbi narkootiliste ainete koguste, st joovete alusel. Antud asjas on tuvastatud 3-FMC´ga seotuna vähemalt 9300 joovet (ekspertarvamuse kohaselt piisab ühele isikule narkojoobe tekitamiseks 1-5 mg suitsetatavast 3-FMC´st ning umbes 100 mg suukaudselt manustades, mistõttu 930 grammi suitsetatavast 3-FMC´st piisab narkojoobe tekitamiseks 310 000 inimesele ning suu kaudu manustades 9300 isikule). Nimetatud kogused viitavad selgelt teo ohtlikkusele, mistõttu antud narkosüüteosse tuleb suhtuda rangelt. Kohtuotsuses aga puuduvad põhjendused selle kohta, millised on need kuriteo toimepanemise erandlikud asjaolud, mis toovad antud konkreetsel juhul kaasa

§ 73lg 1 kohaldamise.

Siinjuures ei ole võimalik ka arvestada matkimist, kuivõrd peaaegu kaks kilo ainet oli isikutel olemas juba enne matkijaga kontakti saamist – see oli nende valduses ja nad soovisid sellele saada 14 000 euro eest ostjat. Arvestades antud asjaolusid, on ilmselgelt kohtu poolt mõistetud karistus seoses vangistuse osalisest kandmisest vabastamisega mittevastav kuriteo raskusele ja S. G-i, D. T-i ja E. A-i isikule. Samuti on prokurör jätkuvalt seisukohal, et antud juhul on olnud tegemist raske süüteoga ning põhjendatud on D. Ś-i ja S. G-i suhtes

§ 54

alusel lisakaristusena väljasaatmise kohaldamine koos sissesõidukeeluga kuni viieks aastaks. Isikutel ei ole Eestis nendega koos seaduslikult ühises perekonnas elavat abikaasat ega alaealist last. Kohus ei pidanud põhjendatuks kohaldada laiendatud konfiskeerimist D. Ś-i sõiduautole, asudes seisukohale, et auto ostuks võetud laenu tagastamine narkootiliste ainete käitlemise või mõne muu kuriteo tulemusena saadud tulu arvel jääb antud juhul oletuseks. Sellisele veendumusele jõudis kohus D. Ś-i ja tema elukaaslase poolt antud ütluste alusel, jättes sealjuures kõrvale alljärgnevad tõendid: D. Ś-i pangakonto väljavõtted ja nende analüüsid, J. K. varalise olukorra analüüsi, makshalduri ja Läti Riikliku Sotsiaalkindlustuse Agentuuri teatised. Kohus on otsuses käsitlenud vaid sõiduautole kulunud laenu tagastamist ning on jätnud täiesti tähelepanuta esitatud argumentatsiooni isiku poolt kriminaaltulu saamise kohta. Kusjuures kohtu põhjendused tuginevad lubamatutele tõenditele. Nimelt, olukorras, kus kohus luges süüdistatava D. Ś. ütlused ebausaldusväärseks, oleks need tulnud tervikuna tõendikogumist kõrvale jätta. Käesoleval juhul on kohus aga vara konfiskeerimise küsimuse lahendamisel tuginenud just D. Ś. ütlustele. Samuti on J. K. ütlused lubamatu tõend, kuivõrd isik viibis ilma kohtu loata kõikidel istungipäevadel kohtusaalis ning andis oma ütlused kaitsja taotlusel täiendavate tõendite kogumise käigus. Seega kuulati üle tunnistaja, keda ei olnud kohtulikul uurimisel üle kuulatud, kuid kes viibis enne oma ütluste andmist istungisaalis. Kohtule esitati tõendid, mis kinnitasid, et D. Ś-il puudusid legaalsed sissetulekud ning neid ei olnud ka tema elukaaslasel, samuti esitati analüüs ja võrdlus praeguse ning eelmise kuriteoga, mis kõik viitab kuritegelikule eluviisile ning hõlptulu teenimisele. D. Ś. ei esitanud ühtegi tõendit vara 7

(15)seadusliku päritolu kohta, vaid andis kogutud tõenditega vastuolulisi ütlusi ettevõttest saadava tulu kohta. Kohtus sai kinnituse asjaolu, et D. Ś. mõisteti 28.02.2011 Tartu Maakohtu poolt süüdi

§ 392

lg 1 - § 25 lg 2 järgi, kuna üritas üle Euroopa Ühenduse tollipiiri toimetada eriluba nõutavat kaupa, milleks oli muuhulgas pulber, mis sisaldas 3-fluorometkatinooni. Käesolevas kriminaalasjas süüdistatakse teda järjekordselt 3-fluorometkatinooni ebaseaduslikus käitlemises ning

§ 184lg 2 p 1 ja 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises.

Pole oluline, et ühel juhul räägime salakaubaveost ning täna narkosüüteost, vaid see, et isik tegeles keelatud ainega. Tartu Maakohus konfiskeeris D. Ś-i käest saadud aine ning seega ei saa rääkida nagu oleks olnud kohtuotsuses kirjeldatud tegu seotud lubatud ainega – ka sel juhul oli tegemist keelatud ainega. Vaatamata sellele on jätkanud D. Ś. nimetatud aine käitlemist. Tema kodust leiti 57 minigrip kilekotti keelatud ainega. Tegemist on kuritegudega, mille olemuse tõttu on põhjust eeldada, et isik on saanud vara kuriteo toimepanemise tulemusena. Ei ole kahtlust selles, et keelatud ainetega seotud süüteod on kõrge tulususega ning on ilmselge, et sellise tegevusega kaasnevad ka sissetulekud (nt käesoleval juhul teostati tehing vaid ühel eesmärgil - sooviti saada tulu 9000 eurot). Samuti on varasem õiguskaitseasutuste kogemus näidanud, et suure koguse narkootikumidega ei tegele mitte iga kurjategija, sest tal lihtsalt puudub sellele juurdepääs (antud asjas tuvastati D. Ś-ga seotud ainekogus 2046.68 grammi). Selleks, et käidelda suures koguses narkootilist ainet, tuleb omada kuritegelikke kontakte kellega seda äri ajada. Tõendeid kogumis hinnates võib järeldada, et D. Ś. omas koos S. G-ga lähedasi sidemeid keelatud aine müüjatega, olles ise üheks selle ahela lüliks, kelle ülesandeks oli narkootiliste ainete Eestisse toimetamine turustamise eesmärgil. Antud asjaolu kinnitab muuhulgas see, et süüdistatava kodust leiti 57 minigrip kilekotti narkootilise ainega. Need ühekordsed annused ootasid edasimüümist ning kinnitavad omakorda, et keelatud ainetega seotud süüteod on sellised, kus on palju episoode, mis on jätkuva iseloomuga ning mille toimepanemine on suunatud majandusliku kasu saamisele. Seega nii varasemat kuritegu kui ka käesoleva süüdistuse sisuks oleva kuriteo olemust arvestades on kindel, et D. Ś. ei ole suutnud hoiduda ebaseadusliku hõlptulu teenimisest, mistõttu võib eeldada D. Ś-i poolt nende toimepanemist ka varasemal perioodil ning tema vara on vähemalt osaliselt saadud kuritegude toimepanemise tulemusena. Kohus ei ole esitatud argumentidest tulenevaid järeldusi otsuses analüüsinud ega kummutanud. Kohtule esitati tõendeid, mis kinnitavad kahtlusteta seda, et D. Ś. ei omanud legaalseid sissetulekuid. Ta on küll OÜ Akmens Rotas juhatuse liige, kuid MTA andmetele ei ole talle sellest äriühingus väljamakseid tehtud. Puuduvad igasugused tõendid, mis kinnitaksid väidetava poe olemasolu ning tegelikult toimuvat majandustegevust. Lisaks uurides isiku pangakontosid, siis nähtub neist üheselt suurtes summades sularaha sissemaksete tegemist. Nii on näiteks SEB Panga kontole 01.01.2010 kuni 29.04.2011 sularaha kantud 63 857.70 krooni ja 1106 eurot. Selle sularaha päritolu on aga teadmata, sest legaalseid sissetulekuid D. Ś-il ei ole. Samasugused sularaha sissemaksed nähtuvad ka AS Swedbank kontol: 5618.81 LVL, 1160 eurot ja 15 415 krooni, seega u 10 187 eurot. Seda on kaks korda nii palju kui arestitud Volvo väärtus. Samuti on kindlaks tehtud, et D. Ś. omas kontot: AS-s DnB Nord bank, kus perioodil 01.01.2010 kuni 01.05.2011 on toimunud vaid üks kanne 1.04 LVL; AS-s SEB Pank kus perioodil 01.01.2010 kuni 01.05.2011 ei toimunud tehinguid ning AS-s Citadel bank, kus kliendiks olemise ajal tehinguid ei ole teostatud. Vähetähtis pole siinjuures asjaolu, et D. Ś. ei ole saanud Riikliku Sotsiaalkindlustusameti poolt 2010. a ja 2011. a toetusi ning ta ei ole esitanud Läti Vabariigis 2009. a ja 2010. a tuludeklaratsiooni. Ainsana on tõendamist leidnud, et D. Ś-le on teinud väljamakse summa 265.00 LVL OÜ-st Vilongs. Samuti esitati kohtule J. K. kui D. Ś-i elukaaslase sissetulekute ja rahaliste vahendite võrdlev analüüs, mille käigus tuvastati, et ka tema Krediidipanga kontole on tehtud perioodil 01.01.2010 kuni 29.04.2011 sularaha sissemakseid summas 45 175.60 krooni ja lisaks veel kanti D. Ś-i poolt 900 krooni. Samas MTA andmetel on naise sissetulek 2010. a 11 288 krooni. Seega pangakontole 8

(15)kantud sularaha summa ületab seda mitmekordselt ning selle päritolu on teadmata, kuivõrd legaalsetest allikatest see ei pärine. Kuid kirjeldatud sissemakse summa ei ole ainuke. Lisaks on sularaha sissemakseid tehtud samal perioodil SEB Panga kontole ja seda kokku summas 17 247.14 krooni, mille päritolu on samuti teadmata. Teostatud vara analüüs vaid kinnitab eeldust D. Ś-i kuritegeliku eluviisi kohta ning tõenditest on selgesti jälgitav, kuidas autoostuks võetud laenu teenindatakse tuvastamata päritoluga sularaha sissemaksetest. Nimelt defineeritakse kriminaaltulu kui kuritegelikul teel saadud majanduslikku hüve, milleks võib olla nii materiaalne kui ka mittemateriaalne vara, vallas- ja kinnisvara, dokumendid, mis tõendavad õigust varale või varaline huvi. Tulu mõiste alla mahub seega igasugune vara, mida mingi teo tagajärjel on võimalik saada. Eelkõige on kriminaaltuluna käsitletav süüteokoosseisu täitmisega saadud asi, ese või raha, kuid ka süüteoga saadud eseme realiseerimisest saadud raha ja varalised õigused ning süüteo toimepanemise eest saadud tasu. Seega kui arvestada, et alates 10.01.2009 kuni 10.04.2011 oli auto eest tasutud 4295.76 latti (6164 €) ning sõiduki väljaostmine toimub raha eest, mis saadakse kuritegelikul teel ja mille eest saadakse õigus autole, muudabki see sõiduki enda kuritegelikul teel saadud varaks. Kriminaaltulu on kuritegelikul teel saadud majanduslik hüve, milleks käesolevas asjas on materiaalne vara: vallasasjana sõiduk. Kui poleks teadmata päritoluga sularahasissemakseid, ei oleks ka sõidukit, sest seaduslikud varalised vahendid selle sõiduauto ülalpidamiseks D. Ś-il puudusid. Lähtudes eeltoodust, on kriminaalasjas tõendamist leidnud, et sõiduauto Volvo S80 registreerimismärgiga XXXXXX keskmise turuväärtusega 5400 eurot on saadud kuritegelikul teel ning see kuulub konfiskeerimisele. Tõendid kogumis kinnitavad, et D. S. omas legaalsete sissetulekute kõrval mitteametlikku sissetulekut (tuvastamata päritoluga 15 374 eurot), äritsedes keelatud ainetega, mis oma olemuselt on kõrge tulususega ja jätkuva iseloomuga. Arvestades sõiduauto väärtust 5400 eurot ning et alates 01.01.2010 on tehtud sularaha sissemakseid 15 374 eurot, on sõiduki konfiskeerimine proportsionaalne esitatud süüdistusega ega tekita isikule põhjendamatut kahju. Riigikohtu praktika kohaselt loetakse täna just kriminaaltulu konfiskeerimist kui võitlust kuritegevusega kurjategijate tulubaasi kärpimise teel esmatähtsaks, mistõttu konfiskeerimise kui mõjutusvahendi kohaldamata jätmine ei ole vastavuses kuriteo raskuse ja süüdimõistetu isikuga. 4. Prokurör taotleb apellatsioonivastuses jätta kohtuotsus D. Š. , S. G., D. T. ning E. A. süüdimõistmises muutmata ning apellatsioonid rahuldamata, kuid S. G. , D. T. ning E. A. karistamise ning D. Š-le kuuluva sõiduki Volvo S80 registreerimismärgiga XXXXXX konfiskeerimise osas lähtuda prokuröri poolt esitatud apellatsioonist. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT 5. Kohtukolleegium, tutvunud kohtutoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära kohtumenetluse poolte seisukohad, leiab, et prokuröri apellatsiooni väited väärivad valdavas osas tähelepanu. Süüdistatavate D. Š. , G. G. ja D. T. ning E. A. kaitsja apellatsioonide väited kohtuotsuse tühistamiseks põhjust ei anna. 5.1 Kohtukolleegium peatub esmalt prokuröri apellatsioonis viidatud KrMS § 339 lg 1 p-s 8 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulistel rikkumisel, mille kohaselt kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Nimelt leiab prokurör, et kohtuotsus on vastuoluline, kuna ühelt poolt märgib maakohus, et süüdistatavate süü suurust ei vähenda see, et kuriteo avastamisel kasutati matkimist, teiselt poolt põhjendab aga maakohus nö šokivangistuse kohaldamist just nimelt matkimisega. 9
(15)Kohtukolleegium selle väitega ei nõustu ja leiab, et nimetatud rikkumisega oleks tegemist näiteks juhul, kui maakohus oleks kohtuotsuse põhiosas põhjendanud süüdistatavatele reaalse vangistuse mõistmist, resolutiivosas nad aga karistuse kandmisest tingimisi vabastanud. Käesoleva kohtuasja materjalidest nähtub, et maakohus on kohtuotsuse motiveerivas osas põhjendanud süüdistatavatele šokivangistuse mõistmist ning kohtuotsuse resolutiivosas ongi ta süüdistatavatele sellise karistuse mõistnud. Seega kohtukolleegiumi hinnangul kohtuotsuses vastuolu puudub. Siinjuures osundab kohtukolleegium Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. jaanuari
  2. a otsuses nr 3-1-1-106-06 väljendatud seisukohale, mille kohaselt nimetatud rikkumisega on tegemist siis, kui kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatuks loetud asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus. Sisuliselt on KrMS § 339 lg 1 p-s 8 kirjeldatud rikkumisega tegemist siis, kui kohtuotsuse põhiosa ja resolutiivosa on omavahel vastuolus. Nimetatud rikkumisega ei ole aga tegemist olukorras, kus kohtumenetluse pool ei nõustu kohtu seisukohaga. Kohtukolleegiumi hinnangul ongi käesoleval juhul tegemist olukorraga, kus prokurör maakohtu seisukohaga karistuse mõistmise osas ei nõustu. Eelnevat arvesse võttes ei nõustu kohtukolleegium prokuröri apellatsiooni väitega, et maakohus on rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 8 mõttes. Kas süüdistatavatele on šokivangistuse mõistmine õigustatud, selle küsimusele annab kohtukolleegium hinnangu allpool. Lisaks sellele peab kohtkolleegium vajalikuks märkida, et KrMS § 341 lg 2 kohaselt on KrMS § 339 lg 1 p-8 loetletud rikkumine selline, mille kohaselt tulnuks prokuröril sellisel juhul taotleda kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks samas või teises koosseisus, sest tegemist on rikkumistega, mida ei ole ringkonnakohtus võimalik kõrvaldada. Sellisel seisukohal on olnud kogu senine Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktika kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise küsimuses (näiteks
  3. mai
  4. a otsus nr 3-1-1-2708). 5.2 Esitatud apellatsioonides taotlevad D. Š. , G. G. ja D. T. ning A. A kaitsja maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ning süüdistatavate poolt toime pandud teole uue õigusliku hinnangu andmist. Siinkohal osundab kohtukolleegium Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  5. mai
  6. a otsuses nr 3-11-17-03 väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium
  7. septembri
  8. a otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Maakohtu otsusest nähtub, et D. Š. , G. G. , D. T. ja A. A. süüditunnistamisel tegi maakohus kindlaks, et tegu, mille toimepanemises süüdistatavaid süüdistati, on toime pandud, selle teo panid toime süüdistatavad ja see tegu sisaldab kuriteokoosseise, mis on ette nähtud

§-s 184. Samuti tuvastas kohus, et puuduvad teo õigusvastasust välistavad asjaolud ja süüdistatavad on selle kuriteo toimepanemises süüdi. Eeltoodu tõttu on D. Š. , G. G. ja D. T. ning A. A. süüditunnistamiseni viinud mõttekäigu kujunemine kohtuotsuse pinnalt jälgitav. Kohtukolleegium leiab, et nii süüdistatavate kui A. A. kaitsja apellatsioonide väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks ja õigeksmõistva kohtuotsuse tegemiseks. Kohtukolleegium nõustudes D. Š. , G. G. , D. T. ja A. A. süüditunnistamise osas apelleeritud kohtuotsuse motiivide ja järeldustega, ei pea vajalikuks neid korrata. 10

(15)5.3 D. Š. , G. G. ja D. T. ning A. A. kaitsja apellatsioonides heidetakse maakohtule ette, et kohus on süüdistatavate ütlused põhjendamatult kõrvale jätnud. Kohtukolleegium selle seisukohaga ei nõustu ja märgib, et see on küsimus süüdistatavate ütluste usaldusväärsusest. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi senine praktika on olnud jätkuvalt seisukohal, et kui on tegemist diametraalselt lahknevate erinevustega kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses antud ütlustes ning kui isik ei suuda mõistusepäraselt ning kohtule arusaadavalt selgitada erineval ajaperioodil antud ütluste erisuse põhjust, tuleb nimetatud tõend tervikuna kui ebausaldusväärne kõrvale jätta. Kui aga isik suudab kohtule usutavalt ja arusaadavalt selgitada, miks on ta erineval ajaperioodil andnud erinevaid ütlusi, saab usaldusväärseks lugeda üksnes kohtus, mitte aga kohtueelses menetluses antud ütlused (
  1. märtsi
  2. a otsus nr 3-1-1-113-06,
  3. märtsi
  4. a otsus nr 3-1-1-1-07 ja
  5. aprilli
  6. a otsus nr 3-1-1-1-07). Käesoleva kohtuasja materjalidest nähtub, et kuna süüdistatavad D. Š. ja D. T. on andnud kohtueelsel uurimisel ja kohtus erinevaid ütlusi, mille lahknemise põhjust nad usutavalt selgitada ei osanud, siis on maakohus nende ütlused kui mitteusaldusväärsed kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt põhjendatult kõrvale jätnud. Samal põhjusel on ta jätnud kõrvale tunnistaja J. K. ütlused. Süüdistatavate ütlused on omavahel vastuolus ja vastuolus teiste kohtueelsel uurimisel kogutud ja kohtuistungil kontrollitud tõenditega, eelkõige jälitustoimingu protokollidega, kaupluse turvakaamera salvestusega ja anonüümse tunnistaja ütlustega. 5.4 Käesolevas asjas puudub vaidlus selles, et kõik süüdistatavad tegutsesid selle nimel, et pulber ostjale üle anda. Selle vastu ei vaidle ka süüdistatavad ega nende kaitsjad. Seega leidis maakohus põhjendatult, et süüdistatavad tegutsesid konkreetse eesmärgi nimel, so kavatsetult. Kõik süüdistatavad väidavad vaid seda, et nad ei teadnud, et tegemist on narkootilise ainega. Kohtukolleegium selle seisukohaga ei nõustu ning maakohus on sellesisulised väited põhjendatult ja motiveeritult ümber lükanud. Kohtuasja materjalidest nähtub, et D. Š. on ka varem keelatud ainetega tegemist teinud. Nii peeti ta
  7. novembril
  8. a Koidula piiripunktis kaasreisijana kinni, kui ta püüdis üle Euroopa Ühenduse tollipiiri Venemaale toimetada eriluba nõudvaid kaupu, sealhulgas 200, 4 grammi pulbrit, mis sisaldas metüleendioksüpürovalerooni (MDPV), 3-fluorometikatiooni, kofeiini ja lidokaiini. Sõiduautot juhtis D. T. D. Š. ja D. T. enda sõnade kohaselt on nad varemgi käinud korduvalt Venemaal mitmesuguseid aineid müümas. Tartu Maakohtu
  9. veebruari
  10. a kohtuotsusega kokkuleppemenetluses tunnistati D. Š. süüdi

§ 392

lg 1 - § 25 lg 2 järgi ja talle mõisteti karistuseks 1 aasta vangistust, mille kandmiselt ta vabastati

§ 73lg 1 alusel tingimisi 3 aastase katseajaga.

Kokkuleppes on märgitud, et alates

  1. novembrist
  2. a on MDPV kantud narkootiliste ja psühhotroopsete ainete I nimekirja. Lisaks sellele nähtub kokkuleppest, et kõik D. Šlt ära võetud ained, sealhulgas 200,4 grammi MDPV-s sisaldavat pulbrit konfiskeeritakse ja hävitatakse. Seega ei vasta tõele D. Š-i ütlused selle kohta, et Koidula piiripunktis ära võetud ained talle tagastati ning ta ei ole teadlik sellest, et MDPV on narkootiline aine. Kuna D. Š. ja D. T.viibisid piiripunktis koos ja suhtlesid tihti omavahel, siis ei ole usutav, et D. T. D. Š-i suhtes tehtud kohtuotsuse sisust teadlik ei olnud. Jälitustoimingu käigus salvestatud telefonikõnede sisust nähtub, et kuriteo plaan oli süüdistatavatel väga põhjalikult läbi mõeldud. Kõik üleandmise tingimused olid kehtestanud süüdistatavad. Omavahelises vestluses kasutatakse varjatud teksti, nimetades narkootilist ainet raamatuks, särtsuks jne. Aine üleandmiseks sõideti Raplasse, pealegi veel kahe sõiduautoga. Kui tegemist oleks olnud tavalise ravimiga, siis ei oleks pidanud nägema selle müümiseks nii palju vaeva. Lisaks selle on 14 000 eurot mingi tavalise ravimi eest mõeldamatu hind. Kohtukolleegium ei nõustu süüdistatavate väitega, et kuriteo matkija provotseeris neid kuritegu toime panema, sest süüdistatavatel oli tahe suures koguses narkootilist ainet müüa enne seda, kui kuriteo matkijaga ühendust võeti. 11

(15)Eeltoodut arvesse võttes nõustub kohtukolleegium maakohtu seisukohaga, et kõikide süüdistatavate eesmärgiks oli see narkootilise aine kogus maha müüa, so tegutsesid kavatsetult. Igal süüdistataval oli selles kuriteoplaanis täita oma roll. 5.5 Järgnevalt peatub kohtukolleegium apellatsiooni piiridest väljuvalt maakohtu otsuse seisukohal, et D. Š. , S. G. ja E. A. süüdimõistmisest tuleb välja jätta osategu „omandamine“ ning lisaks sellele D. Š. süüdimõistmisest osategu „hoidmine“. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kestva praktika kohaselt tähendab kuriteo kvalifikatsiooni muutmine või süüdistuse mahu vähenemine kohtuotsuse sisulist muutmist, mis peab väljenduma kohtuotsuse resolutiivosas (näiteks 3-1-1-36-96, 3-1-1-118-09). Kuna apelleeritud kohtuotsuse resolutiivosas ei ole süüdistatavaid nendes osategudes õigeks mõistetud, siis teeb kohtukolleegium maakohtu otsuse resolutiivosas vastava täienduse. Kuigi kohtukolleegium mõistab süüdistatavad osades osategudes õigeks, ei too see kaasa mõistetud karistuste vähendamist, sest maakohus on need osateod süüdistatavate D. Š. , S. G. ja E. A. süüditunnistamisest juba välja jätnud. Nii on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-51-05 leidnud, et sellisel viisil toimimisel on tegemist eeskätt seaduse tõlgendamise küsimusega ega tähenda sisuliselt isiku süüdistuse mahu tegelikku vähendamist. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on see argument rakendatav ka käesolevas kriminaalasjas, st süüdistuse mahu tegelikku vähendamist ei toimu. 5.6 Järgnevalt käsitleb kohtukolleegium prokuröri apellatsiooni väidet, et S. G. , D. T. ja E. A. vangistusest tingimisi vabastamine on mittevastavuses kuriteo raskuse ja süüdimõistetute isikuga.

§ 44

ja § 45 kohaselt on kuriteo eest kohaldatavateks põhikaristusteks rahaline karistus ja vangistus.

§-s 74 sätestatud karistusest tingimisi vabastamine asub karistusseadustiku 5-ndas peatükis, kuhu on koondatud karistusest vabastamise erinevad liigid. Seega ei ole karistusest tingimisi vabastamine iseseisev karistusliik, vaid üks karistusest vabastamise liike, mistõttu neid küsimusi tuleb lahendada teineteisest lahus. Esmalt peab kohus motiveerima süüdistatavale mõistetavat karistusliiki ja määra ning alles seejärel põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekust. Seetõttu on Riigikohtu kriminaalkolleegium senises praktikas ( 3-1-1-40-04, 3-1-199-06, 3-1-1-99) jätkuvalt rõhutanud, et isiku karistusest tingimisi vabastamine

§ 73

ja 74 alusel ei ole iseseisev karistusliik, vaid see on kuriteo eest mõistetud põhikaristuse üks võimalikest individualiseerimise viisidest. Erinevalt karistuse mõistmisest, kus karistuse mõistmise aluseks on isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse ärakandmise ebaotstarbekaks. Kuna

§-de 73 ja 74 kohaldamine ei ole ühelgi juhul kohtule kohustuslik, järeldub sellest, et isiku põhikaristusest tingimisi vabastamise korral peab kohus kindlasti esitama põhjendused, miks pole karistuse reaalne ärakandmine otstarbekas. Riigikohus on olnud oma praktikas aastate vältel kindlal seisukohal, et isiku karistusest tingimisi vabastamine on võimalik üksnes väikese raskusastmega kuritegude puhul, kui teo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on märkimisväärsete erisustega (3-1-1-10-09). Valides süüdlase täieliku tingimusliku karistusest vabastamise ja karistuse kandmisest osalise vabastamise vahel, tuleb mõistetud karistusest täielikku vabastamist pidada reegliks ja karistuse osalist ärakandmist erandlikuks. Karistuse teatud osa kohesele ärakandmisele määramine võib kõne alla tulla siis, kui kohus, otsustanud süüdlase karistusest vabastamise, leiab siiski, et katseaja toime võiks konkreetsele isikule mõjuda oluliselt distsiplineerivamalt, kui ta on vahetult kogenud, mida kujutab endast vangistus ja milliste tegelike vabadusepiirangutega on see seotud. Seega võib šokivangistuse kohaldamist pidada põhjendatuks, kui kohus jõuab veendumusele, et kuriteo toimepanemise asjaolusid ja süüdlase isikut arvestades ei ole põhjendatud pikaajalise reaalse vangistuse kohaldamine, kuid karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks on teatud karistuse 12

(15)osa kohene ärakandmine vajalik. Kohtupraktika kohaselt rakendatakse seda karistusliiki eeskätt esmakordselt kohtu all olevate noorte süüdistatavate suhtes. Kohtukolleegium on seisukohal, et apelleeritud kohtuotsus eelpoolkirjeldatud nõudmistele ei vasta. Esmalt on kohtukolleegium seisukohal, et S. G. , D. T. ja E. A. poolt toime pandud kuritegu ei ole väikese raskusastmega, sest

§ 184

lg 1 sanktsioon näeb ette karistuse ühest kuni kümne aastani ning

§ 184lg 2 sanktsioon kolmest kuni viieteistkümne aastani.

Süüdistatavate poolt käideldud narkootilise aine kogusega võinuks eksperdi arvamuse kohaselt 930 grammi 3-fluorometkatinooni suitsetamise korral narkojoobe tekitada 186 000 kuni 930 000 ning nafürooniga 1061 kuni 5305 inimesele. Karistust kergendavaid asjaolusid ei ole tuvastatud. Sellistel asjaoludel ei ole kohtukolleegiumi hinnangul põhjendatud süüdistatavatele tingimusliku vangistuse mõistmine. Siinjuures märgib kohtukolleegium, et maakohus ei olegi põhjendanud süüdistatavatele

§ 73sätete kohaldamist, vaid on asunud kohe põhjendama seda, miks tuleb mõista D.

Š-le, D. T-le ja E. A-le šokivangistus. Kohtukolleegium nõustub prokuröri apellatsiooni väitega, et süüdistatavatele šokivangistuse mõistmise põhjendamine kuriteo matkimisega ei ole põhjendatud. Tegid ju süüdistatavad omalt poolt kõik selleks, et kuritegu lõpule viia. Nende kuriteoplaan oli välja töötatud ammu enne seda, kui kuriteo matkijaga ühendusse astuti. Kuna oli varem kokku lepitud, et narkootiline aine müüakse kahes osas, siis on igati loogiline, et kuriteo matkija selle nõudmise juurde jäi. Pidi ju jätma kuriteo matkija süüdistatavatele maksimaalselt usutava mulje. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium maakohtu seisukohaga, et kuriteo matkija provotseeris süüdistatavaid kuritegu toime panema, mistõttu S. G-le, D. T-le ja E. A-le tuleb mõista šokivangistus. Eeltoodust lähtuvalt tühistab kohtukolleegium apelleeritud kohtuotsuse S. G-le, D. T-le ja E. A-le mõistetud vangistusest

§ 73

alusel osaliselt tingimisi vabastamise osas, mistõttu süüdistatavatele maakohtu poolt mõistetud vangistused kuuluvad reaalselt täitmisele. 5.7 Prokurör taotleb

§ 832alusel D. Š-le kuuluva sõiduauto konfiskeerimist. Kohtukolleegium leiab, et prokuröri taotlus on põhjendatud. Kr

MS § 832 lg 1 kohaselt mõistes isiku süüdi kuriteos ja karistades teda üle kolmeaastase või eluaegse vangistusega, konfiskeerib kohus osa või kogu kuriteo toimepanija vara, kui see kuulub otsuse tegemise ajal toimepanijale ja kui kuriteo olemuse, isiku legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ning elatustaseme erinevuse või muu põhjuse tõttu on alust eeldada, et isik on saanud vara kuriteo toimepanemise tulemusena. Konfiskeerimist ei kohaldata varale, mille suhtes isik tõendab, et see on omandatud õiguspäraselt saadud vahendite arvel. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 15. märtsi 2011. a otsuses nr 3-1-1-4-11 selgitanud, et

§ 832

lg 1 kohaldamisel ei oma tähtsust asjaolu, et konfiskeerimisele kuuluv vara pärineks kuriteost, mille eest isik selles asjas süüdi tunnistatakse. Kõnealuse sätte mõttes pole kirjeldatud seose tuvastamine nõutav, nagu pole nõutav seegi, et laiendatud tulukonfiskeerimine saaks järgneda üksnes omakasulise kuriteo toimepanemisele.

§ 83

2 lg 1 kohaldamine põhineb asjaolude kindlakstegemisel, millele tuginedes on alust eeldada, et isik sai vara kuriteo toimepanemise tulemusena. See tähendab, et isiku legaalse sissetuleku ja elatustaseme võrdluse tulemusena peab kohus olema jõudnud veendumusele, et süüdlasele kuuluv vara pärineb eeldatavalt varasematest kuritegudest. Vastavalt

§ 832lg 1 teisele lausele peab vara legaalset päritolu tõendama süüdistatav.

Kriminaalkolleegium on ka varasemas praktikas osutanud, et

§ 83

2 sätete alusel laiendatud konfiskeerimist kohaldades võib aluseks võtta isiku kuritegeliku eluviisi. Seevastu

§ 831

kohaldamiseks peab kohus tuvastama konfiskeeritava vara pärinemise konkreetsest kuriteost. Sellise konkreetse kuriteona saab kõne alla tulla üksnes arutatava asja esemeks olev, st süüdistatavale süüdistusaktis omistatud tegu (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. oktoobri
  2. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-73-10, p 9.1). Käesoleva kohtuasja materjalidest nähtub, et maakohus on põhjenud D. Š-le kuuluva sõiduauto konfiskeerimata jätmist sellega, et sõiduauto on ostetud laenu teel. Kohtukolleegium selle seisukohaga ei nõustu. 13

(15)Maakohus on sõiduauto konfiskeerimata jätmisel arvestanud süüdistatava D. Š. ja tema elukaaslase ütlustega, ehkki maakohus oli ise varem nende ütlused ebausaldusväärseks tunnistanud. Maakohus on analüüsinud vaid laenuga seotud küsimusi ning on muud kohtule esitatud tõendid D. Š. varandusliku seisu kohta analüüsimata jätnud. D. Š. oli küll OÜ Akmens Rotas juhatuse liige, kuid maksuameti andmete kohaselt ei ole talle sellest äriühingust väljamakseid tehtud. Puuduvad tõendid, mis kinnitaksid väidetava kaupluse olemasolu ning toimivat majandustegevust. D. Š. pangakontodelt nähtub, et neile on tehtud pidevalt suurtes summades sissemakseid. Nii on SEB Panga kontole
  1. jaanuarist
  2. a kuni
  3. aprillini
  4. a sularaha kantud 63 857.70 krooni ja 1106 eurot. Raha päritolu on teadmata, sest legaalseid sissetulekuid D. Š-il ei ole. Samasugused sularaha sissemaksed nähtuvad ka AS Swedbank kontol: 5618.81 LVL, 1160 eurot ja 15 415 krooni, seega u 10 187 eurot. Seda on kaks korda nii palju kui arestitud Volvo väärtus. D. Š. omas kontot AS-s DnB Nord bank, kus perioodil
  5. jaanuar 2010 kuni
  6. mai
  7. a on tehtud vaid üks kanne, aga samuti AS-s SEB Pank kus samal perioodil tehinguid ei tehtud ning ASs Citadel bank, kus kliendiks olemise ajal tehinguid ei ole teostatud. D. Š. ei ole saanud Riikliku Sotsiaalkindlustusameti poolt
  8. a ja
  9. a toetusi ning ta ei ole esitanud Läti Vabariigis
  10. a ja
  11. a tuludeklaratsiooni. Ainsana on tõendamist leidnud, et D. Š-le on tehtud väljamakse summa 265.00 LVL OÜ-st Vilongs. D. Ś. elukaaslase J. K. sissetulekute ja rahaliste vahendite võrdlevast analüüsist nähtub, ka tema Krediidipanga kontole on tehtud perioodil
  12. jaanuarist 2010 kuni
  13. aprillini 2011 sularaha sissemakseid summas 45 175.60 krooni ja D. Š. on kandnud tema arvele 900 krooni. Samas on maksumati andmetel tema sissetulek
  14. a 11 288 krooni. Lisaks sellele on sularaha sissemakseid tehtud samal perioodil SEB Panga kontole ja seda kokku summas 17 247.14 krooni, mille päritolu on samuti teadmata. Eeltoodu arvesse võttes nõustub kohtukolleegium prokuröri seisukohaga, et D. Š. ei omanud legaalseid sissetulekuid, kuid ometigi oli tal piisavalt rahalisi vahendeid, et kanda oma kontodele suurtes summades sularaha, mille päritolu on teadmata ning mille seaduslikkuse kohta ei ole isik esitanud mitte ühtegi tõendit. Kui poleks teadmata päritoluga sularahasissemakseid, ei oleks ka sõidukit, sest seaduslikud varalised vahendid selle sõiduauto ülalpidamiseks D. Š-il puudusid. Seega on leidnud tõendamist, et sõiduauto Volvo S80 registreerimismärgiga XXXXX keskmise turuväärtusega 5400 eurot on saadud kuritegelikul teel ning see kuulub konfiskeerimisele. 5.8 Prokurör taotleb apellatsioonis D. Š. ja S. G. suhtes lisakaristusena kohaldada Eestist väljasaatmist. Kohtukolleegium selle taotlusega ei nõustu ja põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt.

§ 54

lg 1 kohaselt mõistes välisriigi kodaniku süüdi tahtlikult toimepandud kuriteos ja karistades teda vangistusega, võib kohus süüdimõistetule mõista lisakaristusena riigist väljasaatmist koos sissesõidukeeluga kuni kümneks aastaks. Kui süüdimõistetul on Eestis koos temaga seaduslikult ühises perekonnas elav abikaasa või alaealine laps, peab kohus väljasaatmise kohaldamist oma otsuses põhistama. Seega ei ole selle lisakaristuse mõistmine obligatoorne, vaid kohtu kaalutlusotsus. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 6. mai 2009. a otsuses nr 3-1-1-38-09 märkinud, et kuigi erinevalt põhikaristusest peab lisakaristus eelkõige silmas preventsioone, ei tohi ka lisakaristuse liik ja määr ületada süü suurust

§ 56lg 1 tähenduses.

Kohtukolleegium leidis, et lisakaristusena väljasaatmise mõistmine ei ole põhjendatud, kui isikule mõistetud põhikaristuse määr jääb alla sanktsiooni keskmist.

§ 184

lg 2 sanktsioon näeb ette karistusena vangistuse kolmest kuni viieteistkümne aastani. D. Š-le ja S. G-le on mõistetud karistuseks viis aastat vangistust, so sanktsiooni alammäära lähedane karistus. 14

(15)Seega ei oleks D. Š-le ja S. G-le lisakaristusena väljasaatmise mõistmine kooskõlas nende süü suurusega. Lisaks sellele nähtub kohtuasja materjalidest, et D. Š-il on elukoht Tallinnas, kus ta elab alates
  1. aastast koos oma elukaaslasega, kellega tal on ühine majapidamine. KrMS § 71 lg 1 p 5 kohaselt on õigus keelduda tunnistajana ütluste andmisest püsivas kooselus oleval isikul. Seega kriminaalmenetluses tunnistatakse teatud juhtudel ka vabaabielu. 5.9 Järgnevalt peatub kohtukolleegium E. A. kaitsja apellatsiooni osal, mis puudutab E. A-lt välja mõistetud menetluskulusid. E. A-lt mõisteti menetluskuluna riigituludesse sundraha 725 eurot, määratud kaitsja tasu 12,78 eurot ja kaitsjale kriminaaltoimiku koopia tegemise kulu 0,45 eurot. KrMS § 175 lg 1 p-de 4,5 ja 9 kohaselt on menetluskulu määratud kaitsja tasu, kaitsjale kriminaaltoimiku materjalist koopia tegemise kulu ja süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha. KrMS § 179 lg 1 p 1 kohaselt on süüdimõistva kohtuotsusega kaasneva sundraha suuruseks esimese astme kuriteos süüdimõistmise korral 2,5 kuupalga alammäära. Vabariigi Valitsuse 22.12.
  2. a määrusega nr 169 kehtestati töötasu alammääraks täistööajaga töötamise korral 1,80 eurot tunnis ja 290 eurot kuus. Seega on sundraha esimese astme kuriteo toimepanemise korral 725,00 eurot. E. A. mõisteti süüdi

§ 184lg 1 järgi, mis on esimese astme kuritegu. Kr

MS § 180 lg 1 kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Eeltoodut arvesse võttes on kohtukolleegium seisukohal, et E. A-lt menetluskulude väljamõistmine on toimunud kooskõlas kriminaalmenetlusseadusega.

  1. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 338 p-dest 2 ja 4 ja § 340 lg 2 p-dest 4 ja 5 tühistab kohtukolleegium Pärnu Maakohtu
  2. juuni
  3. a kohtuotsuse osaliselt ja teeb selles osas uue otsuse. Meelika Aava Malle Preimer Urmas Reinola 15

(15)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.