1-11-13032 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 24. mai 2012. a Tallinn Kriminaalasja number 1-11-13032 Kohtukoosseis Eesistuja Meelika Aava, liik

§ 184lg 2 p 2, § 199 lg 2 p 4,7,8,9 ja § 266 lg 2 p 1,3 järgi N.

M. süüdistuses

§ 199lg 2 p 4,7,8 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 6.

jaanuari

1. a otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja Süüdistatav R. L. ja N. M. kaitsja Jevgeni Broi Prokurör Prokurör Elle Mai Velling Süüdistatav Kaitsja RESOLUTSIOON R. L. XXXXXXXXXXX, elukoht X, X X XX-XX, ei tööta, varem 5 korda kohtu poolt karistatud, viimati Harju Maakohtu
2. augusti
3. a otsusega

§ 331järgi 9 kuu 26 päeva vangistusega, kinni peetud 5.

november 2010 N. M. XXXXXXXXXXX, elukoht X, X X XX-XX, ei tööta, varem karistatud Harju Maakohtu 13. jaanuari 2011. a otsusega

§ 424

järgi 2 kuu vangistusega

§ 73

alusel tingimisi 3 aastase katseajaga ühes sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 1 kuuks, ärakandmata karistus 1 kuu 28 päeva vangistust Vandeadvokaat Sven Sillar ja Jevgeni Broi Harju Maakohtu

1. jaanuari
2. a otsus R. L. ja N. M. suhtes jätta muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Välja mõista R. L-lt Eesti Vabariigi kasuks 38,40 eurot (kolmkümmend kaheksa eurot ja nelikümmend senti) määratud kaitsjale makstud tasu katteks apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest. Summa tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Pangas nr 10220034796011 või Swedbankis nr
3. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049748 ning selgitus: „R. L.“, 1-11-13032, kohtukulud“. Nõue tasuda 30 päeva jooksul ringkonnakohtu otsuse jõustumisest arvates. Ülejäänud R. L. määratud kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud tasu 230,49 (kakssada kolmkümmend eurot ja nelikümmend üheksa senti) jätta riigi kanda. Edasikaebe kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
4. Harju Maakohtu
5. jaanuari
6. a otsusega üldmenetluses tunnistati: R. L. süüdi ja karistati

§ 184

lg 2 p 2 järgi 5 aasta vangistusega,

§ 199

lg 2 p 7,8,9 järgi 2 aasta vangistusega ja

§ 266

lg 2 p 1,3 järgi 3 aasta vangistusega.

§ 64

lg 1 alusel suurendati mõistetud üksikkaristustest raskeimat ja liitkaristuseks mõisteti 7 aastat vangistust.

§ 68

lg 1 alusel loeti karistusaja hulka eelvangistuses viibitud 4 päeva ning ärakandmisele kuuluvaks karistuseks loeti R. L-il 6 aastat 11 kuud 26 päeva. Kohus mõistis R. L-lt Kaitseväe kasuks välja 418,60 eurot akna lõhkumisega tekitatud kahju katteks. N. M. süüdi

§ 199

lg 2 p 4,7,8 järgi ja talle mõisteti karistuseks 2 kuud vangistust.

§ 68

alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud 2 päeva ja ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 1 kuu 28 päeva.

§ 65lg 1 ja § 64 lg 1 alusel loeti mõistetud karistus kaetuks Harju Maakohtu 13.

jaanuari 2011. a otsusega mõistetud 2 kuu vangistusega, millest on ära kandmata 1 kuu 28 päeva. Kohtuotsuste kogumis mõisteti N. M-le liitkaristuseks 1 kuu 28 päeva vangistust, mis jäeti

§ 73lg 1,3 alusel täielikult täitmisele pööramata 3 aastase katseajaga.

2. R. L. tunnistati

§ 184

lg 2 p 2 järgi süüdi varem narkokuriteo toime pannud isikuna suure koguse narkootilise aine ebaseaduslikus omandamises, valdamises ja edasiandmises. Nii omandas R. L. ebaseaduslikult eeluurimisel tuvastamata ajal, kohas ja isikult suures koguses narkootilist ainet amfetamiini, mida andis

1. oktoobril 2010 Tallinnas XX XX majas kella 17.08 ajal edasi T. B-le ja
2. novembril 2010 Tallinnas Liivalaia ja Tatari tänava ristmikul kella 23.50 ajal V. B-le. T. B-le edasi antud minigrip kilekotis olev segu sisaldas puhast amfetamiini 3,92 grammi ja V. B-le antud segu 2,92 grammi puhast amfetamiini. 2

§ 199

lg 2 p 7, 8,9 järgi süüdi selles, et ta varem vargusi ja röövimisi toime pannud isikuna taas: 1)

1. juuni 2009 varahommikul tungis lukustamata ukse avamise teel sisse Tallinnas X XX maja juurde pargitud sõiduautosse Mercedes-Benz ja varastas sealt L. M-le kuuluvat vara 581,60 euro väärtuses; 2)
2. juuni 2009 varahommikul tungis akna lahtimurdmise teel sisse Tallinnas X X esimese korruse korterisse ja varastas sealt E. M-i sülearvuti 639,12 euro väärtuses. 3)
3. juulil 2009 kella 15.30 paik tungis ukseluku lõhkumise teel sisse Tallinnas X XX juurde pargitud veoautosse ja varastas sealt J. S-i tööriistu 25,56 euro väärtuses. 4)
4. juulil 2009 kella 20.20 paiku grupis S. G-ga tungis ukselukkude lõhkumise teel sisse Tallinnas X X asuvasse ja Maseko AS-ile kuuluvasse lattu, kust üritas varastada AS Masekole kuuluvaid erinevaid metallist esemeid 511,29 euro väärtuses. Kuritegu jäi lõpule viimata, sest turvatöötajad pidasid nad kinni. 5)
5. oktoobril 2009 kella 18.00-19.00 paiku võttis ta Tallinnas X X asuvas ühiselamus fuajee põrandal lamavalt V. S. korterivõtmed ja sisenes nende abil tema korterisse, kust varastas mitmesuguseid esemeid kokku 552,18 euro väärtuses. 6)
6. detsembril 2009 kella 02.15 paiku tungis lukustamata ukse avamise teel sisse Tallinnas X XX asuvasse kuuluvasse kuuri, kust varastas J. L-i metallist tööriistu kokku 16,62 euro väärtuses. 7) ajavahemikul oktoobrikuu lõpust 2010 kuni
7. novembrini 2010 tungis ta grupis N. M-ga Harjumaal AS-i Harku Karjäär piirdeaiaga territooriumile ja varastas lahtisest angaarist 50 meetrit ja maa seest 160 meetrit elektrikaablit kokku 4034,10 euro väärtuses.

§ 266lg 2 p 1,3 järgi tunnistati R.

L. süüdi selles, et ta varem vargusi toime pannud isikuna taas: 1)

1. novembril 2009 kella 05.50 paiku ebaseaduslikult ja valdaja tahte vastaselt tungis ukseluku ja ukse lõhkumise teel sisse Tallinnas X X XXX asuvasse garaažiboksi nr XX. 2)
2. jaanuaril 2010 ajavahemikul kell 04.00-04.30 grupis G. N-ga ebaseaduslikult ja valdaja tahte vastaselt tungis lukustamata ukse avamise teel sisse Tallinnas X X XXX asuvasse garaažiboksi nr XX, kus politsei nad kinni pidas.
3. N. M. tunnistati süüdi selles, et ta varem vargusi toime pannud isikuna taas: 1) ajavahemikul
4. novembrist 2010 kuni
5. novembrini 2010 tungis ebaseaduslikult Harjumaal AS-i Harku Karjäär piirdeaiaga territooriumile ja lõikas postidelt maha kolm telefonikaablit koguväärtusega 958,67 eurot. 2) ajavahemikul oktoobrikuu lõpust 2010 kuni
6. novembrini 2010 tungis ta grupis R. L-ga Harjumaal AS-i Harku Karjäär piirdeaiaga territooriumile ja varastas lahtisest angaarist 50 meetrit ja maa seest 160 meetrit elektrikaablit kokku 4034,10 euro väärtuses.
7. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid süüdistatav R. L. ja N. M. kaitsja J. Broi. 4.1 R. L. leiab, et süüdistuses

§ 184lg 2 p 2 järgi tema süüd kinnitavad tõendid puuduvad.

T. B. ei ole kohtueelsel uurimisel ega kohtus rääkinud, et sai narkootilise aine R. L-i käest. Kohtuistungil on ta öelnud, et sai narkootilise aine A. M-lt. T. B. mitte ei muutnud oma ütlusi, vaid 3

§ 199lg 2 p 9 järgi vaidlustab R.

L. elektrikaabli varguse episoodi Harku Karjäärist. Väidab, et ta ei ole seda kuritegu toime pannud. Kaassüüdistatav N. M. andis kohtueelsel uurimisel tema suhtes politseitöötajate survel valeütlusi, mida ta kohtuistungil ka ise tunnistas. Kindlaks on tegemata isegi varguse toimepanemise täpne aeg, rääkimata selle tõendamisest. Seetõttu taotleb ta ka selles episoodis kriminaalasja saatmist täiendavale uurimisele või õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. R. L. vaidlustab Kaitseministeeriumi kasuks rahuldatud 418, 60 euro suurust tsiviilhagi, sest kohtueelsel uurimisel sellest juttu ei olnud, et aken tuleks täielikult vahetada. Ka fotodelt on näha, et aken on terve ja raame ei ole üle värvitud, nagu seda väitis kohtuistungil Kaitseministeeriumi esindaja. Ülejäänud vargusepisoodides R. L. kohtuotsust ei vaidlusta. 4.2 N. M. kaitsja taotleb kohtuotsuse tühistamist ja õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist, sest N. M. süüd kinnitavad tõendid puuduvad. N. M. kohtuistungil oma süüd ei tunnistanud. Ta väitis, et andis kohtueelsel uurimisel ütlused politseitöötajate surve all. Politseitöötajad ütlesid ette, mida on vaja kirjutada. Seetõttu on tema poolt kirjutatud puhtsüdamlikus ülestunnistuses parandused. Samal põhjusel on ka vastuolud puhtsüdamlikus ülestunnistuses ja kahtlustatavana ülekuulamise protokollis kajastatud asjaolude vahel. Ütluste olustikuga seostamise käigus näitasid politseitöötajad talle ette kuhu seista ja mida rääkida. N. M. on kohtueelsel uurimisel väitnud, et kasutas kaabli varastamisel redelit. Mingisugust redelit sündmuskohalt ega N. M. elukohast aga leitud ei ole. N. M. ei saanud neid vargusi koos R. L-ga toime panna, sest R. L. viibis alates 5. novembrist 2010 vahi all. Kaabel ei kuulunud AS-le Harku Karjäär, sest see oli paigaldatud ammu enne äriühingu moodustamist. Seetõttu ei olnud see kaabel raamatupidamises arvel. Lisaks sellele oli kaabel amortiseerunud ja väärtust ei omanud. 4

§ 184

lg 2 p 2 järgi,

§ 199

p 9 osas varguse toimepanemist Harku Karjäärist ning Kaitseministeeriumi kasuks välja mõistetud tsiviilhagi suurust. Kuna R. L-il ei ole õigust apellatsiooni piiridest väljuda, siis puudus tal ringkonnakohtu istungil õigus taotleda kogu süüdistuse mahus enda õigeksmõistmist. Süüdistatava enda ütlustest nähtus, et kaitsja oli talle seda asjaolu enne kohtuistungit ka selgitanud. Kohtukolleegium ei tuvastanud ülejäänud varguse episoodides kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist ega materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, millega on süüdistatava olukorda raskendatud, mistõttu kohtukolleegiumil puudub alus apellatsiooni piiride laiendamiseks. Kohtukolleegium, tutvunud kohtutoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad, leiab, et apellatsioonide väited kohtuotsuse tühistamiseks alust ei anna. Kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsioonide väidete kui maakohtu otsuses sisalduva väga põhjaliku tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks ega õiguslike järelmite muutmiseks. Ringkonnakohtu ees ei tõstatata uusi tõenduslikke ega õiguslikke argumente, millele maakohtu otsuses oleks vastamata jäetud. Eesti kriminaalmenetlusõigus lähtub tõendite vaba hindamise põhimõttest, millele osutab KrMS § 61 ja mille kohaselt pole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ning kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. aprilli 2005. a otsuses nr 3-1-1-19-05 ja 26. septembri 2005. a otsuses 3-11-77-05 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Käesoleval juhul on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus on tõendeid hinnates seda põhimõtet järginud, sest kohtuotsusest nähtub selgesti, millise kaalu ja miks, on kohus ühele või teisele tõendile omistanud. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et tunnistaja T. B. ütlused ei ole usaldusväärsed. Kohtueelsel uurimisel ei ole T. B. avaldanud, kellelt ta tema kinnipidamisel ära võetud narkootilise aine ostis ning kust ta selleks raha sai. Maakohtu istungil teatas aga T. B. , et ostis narkootilise aine A. M-i käest, olles eelnevalt laenanud raha R. L-ilt. T. B. põhjendas ütluste muutmist sellega, et 5

§ 184lg 1 järgi selles, et sai 26.

oktoobril

1. a Tallinnas X X XX majas kella 17.08 ajal suures koguses narkootilist ainet R. L-ilt. Jälitustoimingu käigus salvestatud T. B. ja R. L-i vahel peetud telefonivestlusest ei nähtu, et T. B. oleks tundnud huvi A. M. isiku vastu või soovinud R. L-ilt raha laenata. Maakohus märgib kohtukolleegiumi hinnangul põhjendatult, et 300 krooni eest ei olekski olnud võimalik suures koguses narkootilist ainet osta. Jälitustoimingu käigus teostatud varjatud jälgimise käigus selgus, et T. B. käiski X X XX majas ja peeti pärast seda kahtlustatavana kinni ning tema kinda seest leiti kotike suures koguses narkootilise ainega. Tema elukohas teostatud läbiotsimise käigus leiti esemeid, mis viitavad narkootiliste ainete levitamisele. Eeltoodut arvesse võttes on maakohus põhjendatult leidnud, et R. L. andis T. B-le edasi narkootilist ainet. Kuna üleantud aines oli 3,92 grammi puhast amfetamiini, millest oleks piisanud narkojoobe tekitamiseks vähemalt 30-le isikule, siis oli tegemist narkootilise aine suure kogusega. Seega on R. L-i apellatsiooni taotlus selles kuriteoepisoodis enda õigeksmõistmiseks põhjendamatu ja rahuldamisele ei kuulu. R. L. väidab oma apellatsioonis, et ka
2. novembri
3. a kuriteoepisoodis on ta süüdi mõistetud alusetult, sest ta ei ole V. B-le narkootilist ainet üle andnud. R. L. põhjendab oma taotlust sellega, et V. B. andis kohtueelsel uurimisel teda süüstavaid ütlusi politseitöötajate survel, sest kartis uuesti vanglasse sattuda. Kohtuistungil andis ta aga tõeseid ütlusi. Kohtukolleegium märgib siinkohal, et maakohus ei olegi R. L-i süüditunnistamisel V. B-i ütlustega arvestanud, sest need on vastuolulised ja seetõttu ebausaldusväärsed. Maakohus on öelnud vaid seda, et pärast V. B-i suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist on R. L-il hea võimalus süü V. B-le veeretada, sest tema suhtes on menetlus lõpetatud ja teda enam miski ei ohusta. Tegelikult on maakohus rajanud selles osas süüdimõistva kohtuotsuse jälitustoimingu käigus R. L-i ja K. T. vahel peetud telefonivestlustele, mis on protokollitud ja kohtuistungil vahetult ära kuulatud. Nende sisust tuleneb üheselt, et R. L. tunnistab K. T-le, et ta andis narkootilise aine V. B-i kätte ja käskis tal süü enda peale võtta. Samuti nähtub nende sisust, et R. L peab lõpuks telefonikõne lõpetama, sest on politseimaja juurde jõudnud. Seetõttu on põhjendamatu apellandi väide, et politseinikud teda kogu aeg jälgisid, mistõttu ta ei saanud telefoniga rääkida ega narkootilist ainet V. B-i kapuutsi sisse peita. Kuna üleantud aines oli 2,92 grammi puhast amfetamiini, millest oleks piisanud narkojoobe tekitamiseks vähemalt 23-le isikule, siis oli tegemist narkootilise aine suure kogusega. Kohtukolleegium nõustub maakohtu tähelepanekuga, et kuna T. B-le ja V. B-le üle antud amfetamiin 6

§ 184

lg 2 p 2 järgi inkrimineeritud kuriteo toimepanemise eest on karistusena ette nähtud vangistus alates 3 aastast kuni 15 aastani. Kohtukolleegium nõustub kohtupraktikas välja kujunenud ja arutatavas asjas maakohtu väljendatud seisukohaga, mille kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks sanktsioonivahemiku keskmine määr. Seda seisukohta on kinnitanud ka Riigikohtu kriminaalkolleegium oma 24. novembri 2011. a otsuses 3-1-77-11. Maakohus leidis põhjendatult, et R. L-i süü selle kuriteo toimepanemises on suur, sest pärast esimest

§ 184järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemist sai R.

L. teada, et T. B. peeti temalt saadud narkootilise ainega kinni ning sellele vaatamata jätkas ta samalaadset kuritegelikku käitumist. Sellest saab järeldada, et peale varguste toimepanemisest saadava tulu oli tema teiseks tuluallikaks narkootiliste ainete edasiandmisest saadav tulu. Kohus R. L-i käitumises karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid ei tuvastanud. Varasemad karistused ei ole R. L-i käitumisele mõju avaldanud. Vaatamata sellele pidas kohus võimalikuks mõista R. L-le karistus tunduvalt alla sanktsiooni keskmist määra, sest käideldud narkootiliste ainete kogused ei ületanud narkootilise aine suure koguse määra oluliselt. Kohtukolleegium nõustub sellise karistusmäära valikuga ega leia põhjusi selle kergendamiseks. Samuti nõustub kohtukolleegium kohtupraktikas välja kujunenud ja käesolevas kohtuasjas maakohtu poolt väljendatud seisukohaga, et

§ 64

lg 1 alusel kohaldatakse raskemat karistuste liitmise viisi siis, kui kuritegudega on rünnatud erinevaid õigushüvesid. Kuna R. L-le inkrimineeritud kuriteod on suunatud vara ja rahva tervise vastu, siis on maakohus põhjendatult suurendanud raskeimat üksikkaristust ja mõistnud liitkaristuseks 7 aastat vangistust. Kohus ei oleks millegi vastu eksinud, kui oleks liitnud R. L-le mõistetud karistused täielikult. Eelnevat arvesse võttes ei nõustu kohtukolleegium kohtuvaidlustes avaldatud R. L-i kaitsja seisukohaga, et R. L-le

§ 64lg 1 alusel karistuse mõistmine ei ole toimunud kooskõlas seadusega. 7. Kohtukolleegium rahuldas Kr

MS § 189 lg 4 alusel määratud kaitsjale tasu väljamaksmise taotluse apellatsioonimenetluses ja määras R. L-i kaitsjale välja maksta 268,89 eurot. Maakohtu otsusele oli esitanud apellatsiooni süüdistatav. KrMS § 45 lg 4 kohaselt on kaitsja osavõtt kohtumenetlusest kohustuslik. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale makstav tasu menetluskulu.

§ 185lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse Kr

MS § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Kuna kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse R. L-i suhtes muutmata, siis peaksid jääma menetluskulud tema enda kanda. Kohtukolleegium ei pea aga sellist otsust R. L-i suhtes õiglaseks. Nimelt kaitses R. L-i maakohtus advokaat O. Ladva ja pidi seda tegema ka ringkonnakohtus. Eesti Advokatuuri aukohtu

1. aprilli
2. a protokollilise otsusega aga tema kutsetegevus aukohtu menetluse ajaks peatati, mistõttu R. L-le määrati ringkonnakohtu taotlusel uus kaitsja. Seega ei olnud kaitsja vahetus tingitud R. L-i tegevusest. Uus kaitsja vandeadvokaat S. Sillar pidi apellatsioonimenetluseks ettevalmistamiseks kõikide materjalidega tutvuma ja oma kaitsealusega kohtuma. Seega ei ole kohtukolleegiumi hinnangul kogu määratud kaitsja tasu õiglane välja mõista süüdistatavalt R. L-ilt, vaid osa sellest tuleb jätta riigi kanda. Kohtukolleegium mõistab KrMS § 313 lg 1 p-le 12 tuginedes süüdistatavalt 8