Obsah (6)

§ 61§ 62§ 312§ 175§ 185§ 337

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 23. mai 2012, Tallinn Kriminaalasja number 1-11-11046 Kohtukoosseis Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Pavel Gont

§ 61

lg-d 1 ja 2 sätestavad tõendite vaba hindamise põhimõtte, mille kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolud esinemise või puudumise kohta.

§ 62

p 1 valguses tähendab see eelkõige veendumuse kujundamist küsimuses, kuidas sündmus aset leidis ja kas teo pani toime just süüdistatav. Millised asjaolud ja millele tuginedes kohus tõendatuks luges, peavad tulenevalt

§ 312p-st 1 kajastuma kohtuotsuse põhiosas.

Sellega seondub nõue, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse põhjenduste alusel lugejale jälgitav. Kohtukolleegium leiab, et kohtu siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuses lugejale jälgitav. Kohus on esitanud oma põhjenduse miks ta jõudis järeldusele, et S. V. on toime pannud temale inkrimineeritud kuriteo, miks ta on selle toimepanemises süüdi ja on koosseisuliste tunnuste pinnal teinud järelduse ka toimepandu kvalifikatsiooni osas. Kohtukolleegium ei pea vajalikuks esitada uuesti maakohtu otsuses kajastatud kõikide tõendite analüüsi vaid piirdub apellatsioonis esitatud peamistele väidetele hinnangu andmisega. 5.2. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja väitega, et maakohus on alusetult S. V. ütlused jätnud tõendite kogumist välja. Vastavalt prokuröri taotlusele on süüdistatava poolt antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks, ristküsitluse käigus avaldatud tema kohtueelsel uurimisel antud ütlused. Maakohus on leidnud, et süüdistatava poolt antud ütlused on olulistes asjaoludes olnud lahknevad. Riigikohus on lahendites (nt otsus nr 3-1-1-3-07) korduvalt osundanud, et kui isik ei suuda mõistusepäraselt ning kohtule arusaadavalt selgitada erineval ajaperioodil antud ütluste erisuse põhjust, tuleb nimetatud tõend tervikuna kui ebausaldusväärne kõrvale jätta. Kohtulikul uurimisel antud süüdistatava ütluste tõendina mittearvestamine ehk osade tõendite mitteusaldusväärsus, peab kohtu poolt olema põhistatud. Selline nõue tuleneb juba

§ 312

p-st 2, seetõttu on apellatsioonis esitatud etteheide kohtuotsuses süüdistatava ütluste analüüsimise kohta asjakohatu. Maakohus on süüdistatava poolt nii kohtueelsel uurimisel kui kohtuistungil antud ütlused otsuses kajastanud, on ära näidanud olulised vastuolud ning kolleegium, pidamata vajalikuks neid uuesti esitada, nõustub maakohtu järeldusega sellest, et S. V. kohtuistungil antud ütlused on erinevad kohtueelsel uurimisel antutest. Seetõttu kaitsja väitega, et järelduste tegemisel tuleb täies mahus toetuda süüdistatava ütlustele kolleegium nõustuda ei saa. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus seaduslikult tuvastanud olulised lahknevused. Maakohus on ära kuulanud ka süüdistatava seletuse erinevates menetlusstaadiumites antud ütluste lahknevuse põhjuste kohta ning kolleegium nõustub ka selles osas maakohtu põhistusega, et tema selgitused pole usutavad. 4 5.

1. Maakohus on seaduslikult tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude väljaselgitamisel arvestanud ja tuginenud teistele kogutud ja kontrollitud tõenditele nende kogumis. Kohtu poolt usaldusväärseks tõendiallikaks on loetud tunnistaja L. P. , kelle kohtuistungil antud ütluste kohaselt oli ta
2. juulil 2011 turvamehena tööl ööklubis Carriba, mis asub Hotell Lõokeses ja Lõokese tänaval. Klubi avatakse kell 11.00 Tunnistaja mäletab, et 24.07.2011 öösel üks naisterahvas soovis minna alkoholijoobes sõitma autoga Mercedes Benz, mille number oli XXXXXX. Naisterahvas läks auto juurde, pani auto käima, istus autorooli. Tunnistaja ütles talle ühe korra, et ärgu mingu sõitma. Siis naisterahvas jättis mootori seisma, tuli klubisse sisse tagasi ja võttis omale veel ühe joogi. Kui tööaeg sai läbi kella 4.00 ajal hommikul, läks tunnistaja sõpra koju viima, umbes 1 km kaugusele, Luige baari juurde. Siis see auto Mercedes Benz jäi veel Carriba juurde. Kui ta tagasi tuli siis S. V. tuli autoga Mercedes Benz talle Jetoili tankla juures vastu. Ta helistas politseile ja teatas sellest. Politsei palus autole järgneda. Tunnistaja ei jõudnud oma töökohani. Ta keeras Jetoili parklas oma sõiduauto ümber ja järgnes S. V-le, kes jäi Käina ristmikul seisma, võttis sealt ühe noormehe peale, kes istus tagaistmele. Siis S. V. hakkas uuesti liikuma ja ka tema hakkas liikuma ja sõitis S. V-le järgi. Autot juhtis naisterahvas, kohtusaalis viibiv S. V. Kui S. V. Jetoili tanklas talle vastu sõitis, siis ei näinud ta autos kedagi teist. Selles, et S. V. autoroolis oli, on kindel. Auto oli kogu aeg vaateväljas kuni Luige baari ette liikumiseni. Tunnistaja ootas nii kaua kui politsei saabus, selle ajani juhi kohal vahetust ei toimunud. Samuti on kohus tuginenud tunnistaja V. V. ütlustele kohtuistungil, et nägi autot Luige baari juures, auto seisis ja autojuht oli autost väljas ja seisis auto juures. Kohale jõudes tuli L. P. nende juurde ja osutas näpuga S. V. peale, et see isik tuli sealt autost välja. Kaitsja poolt apellatsioonis esitatud versiooni kohaselt on tunnistaja L. P. andnud kohtulikul uurimisel valeütlusi eesmärgiga süüstada S. V-t kuriteo toimepanemises. Ebaõigete ütluste andmist kinnitab kaitsja arvates asjaolu, et tunnistaja V. V. ütluste kohaselt kutsus L. P. politsei Carriba baari juurde kuna seal on kaklus, kuid L. P. on eitanud kaklust baari juures ja sellekohast väljakutset. Kolleegium, andes hinnangu kohtuistungil tunnistajate poolt antud ja eelpool äratoodud ütlustele leiab, et kaitsja on ebaõigesti neid apellatsioonis refereerinud. Nimelt on V. V. andnud ütlusi sellest, et pärast kella 2 öösel helistas Carriba baari turvamees juhtimiskeskusse, et Carriba baari ees seisab Soome numbrimärgiga MB ja selles istub alkoholijoobes naisterahvas. Patrull ei reageerinud kutsele, kuid konstaabel sai juhtimiskeskusest L. P. numbri ja palus viimasel helistada kui auto hakkab sõitma. Edasised sündmused toimusid aga juba pärast kella nelja varahommikul kui Carriba baar oli suletud ning tunnistaja L. P. sõitis juba tagasi baari juurde olles eelnevalt viinud koju oma sõbra. Nimelt V. V. ütluste kohaselt said nad Carriba juurest väljakutse, et käib kaklus, mille peale sõideti baari suunas, sinna sõites aga helistas L. P. , et MB liigub, M. K. palus L. P-il võimalusel autole järgneda. Seega pole V. V. andnud ütlusi, et kaklusele väljakutse tegi L. P. ning on tuvastatav, et ajal, mil nad sõitsid vastavalt väljakutsele helistas juba L. P. teatades MB liikumisest. Helistas L. P. aga Jetoili tankla juurest pärast kella 4.00 hommikul, baari juurde jõudmata, ja tankla juurest ka järgnes sõidukile. Seega asjaolu, et L. P. ei andnud ütlusi kakluse kohta, millele väljakutse oli esitatud ajal kui L. P. pärast kella 4.00 viis oma sõpra koju, ei anna alust tema ütluste usaldusväärsuses kahelda. Politsei oli L. P. helistamise ajal aga juba teel Carriba baari juurde ning olles kontaktis L. P-ga sõideti MB asukohta, kus sündmuskohal kontrolliti indikaatorvahendiga S. V. joovet kell 4.28/ t.lk. 16/. Seega pole sündmuste toimumise ajaks kell 2.00 või vahetult pärast seda, ning kaitsja vastavasisuline järeldus on ekslik. 5 Kaitsja viide kõrvaldamata kahtlustele süüdistatava süü tuvastamisel, pole asjakohane kuna mingeid kahtlusi tunnistajate ütluste alusel maakohtul ei tekkinud ning neid ei tuvastanud ka ringkonnakohus. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga, et tõendite kogumis hindamise tulemusena sealhulgas ka elulise usutavuse põhimõttest lähtuvalt on tõendamist leidnud, et 24.07.2011 aasta öösel juhtis sõiduautot Mercedes Benz just süüdistatav S. V. 5.
3. S. V. alkoholijoobe olemasolu on maakohus seaduslikult tuvastanud tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli ja tõendusliku alkomeetri väljatrükis sisalduva teabe alusel / t.lk. 17-18/ ning tõendamist on leidnud, et S. V. oli 24.07.2011 isikuks, kelle väljahingatavas õhus oli alkoholi mitte vähem kui 0,80 mg/l kohta. Nimetatud asjaolu pole apellatsioonis ka vaidlustatud. 5.
4. Mõistetud karistust pole eraldi vaidlustatud. Maakohus on süüdlast karistanud 4 kuulise vangistusega. Kuna vaidlustatud kriminaalasjas pani S. V. kuriteo toime enne eelmist kohtuotsust, on kohus seaduslikult mõistnud talle liitkaristuse KarS § 65 lg 1 alusel. Maakohus on põhistanud ka KarS § 74 sätete kohaldamist ning lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist. Kolleegium nõustub põhjendustega ega pea vajalikuks neid uuesti korrata. Maakohtu poolt mõistetud karistus on seadusega kooskõlas ja selle muutmiseks alused puuduvad.
5. Lepinguline kaitsja, apellant, esitas ringkonnakohtus süüdistatavale menetluskulude hüvitamise taotluse. Vastavalt

§ 175

lg 1 p 1 on menetluskuluks valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud kriminaalmenetlusega seotud vajalikud kulud.

§ 185

lg 2 kehtestab, et kui apellatsioonimenetluses jätab ringkonnakohus esimese astme kohtuotsuse muutmata, siis jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Ringkonnakohus jätab esimese astme kohtuotsuse muutmata, mis on ette nähtud

§ 337lg 1 p 1, seega jäävad S.

V. süüdistusasjas valitud kaitsja tasu süüdistatava kanda ning kaitsja taotlus rahuldamisele ei kuulu. 7. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 337lg 1 p 1, § 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus Pärnu Maakohtu 17.

aprilli 2012 otsuse muutmata ja kaitsja apellatsiooni rahuldamata. IVI KESKÜLA PAVEL GONTŠAROV STEN LIND 6