Obsah (7)

§ 135§ 199§ 64§ 68§ 214§ 238§ 75

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 27. aprill 2012, Tallinn Kriminaalasja number 1-11-7087 (11230102104) Kohtukoosseis Eesistuja Urmas Reinola,

§ 135

lg 2; § 214 lg 2 p 2, 3, 4, 5 ja § 199 lg 2 p 5, 7 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu

1. detsembri 2011 otsus lühimenetluses Apellatsioonide esitajad Kannatanu A. M. esindaja adv Sven Sillar, süüdistatav K. A., süüdistatav N. L. ja kaitsja adv Andrus Repnau, süüdistatav A. S. ja kaitsja adv Arina Liskmann Rita Siniväli Prokurör Süüdistatavad Kaitsjad
2. A. S. , isikukood XXXXXXXXXXX, Eesti kodanik, haridus 9 klassi, elukoht X, X XX-XX; õppis X X X 10 klaasis; varem kriminaalkorras karistamata; tõkend vahistamine alates 15.02.2011;
3. N. L. , isikukood XXXXXXXXXXX, kodakondsuseta, keskharidusega, elukoht X, X X-X; töötas XX X; varem kriminaalkorras karistamata; tõkend vahistamine alates 15.02.2011;
4. K. A. , (endine S.) isikukood XXXXXXXXXXX, kodakondsuseta, kõrgema haridusega, elukoht X, X XX-XX; töökoht puudub; varem kriminaalkorras karistamata; tõkend vahistamine alates 16.02.
5. Anatoli Jaroslavski, Andrus Repnau, Robert Sarv 1 Kannatanu esindaja Sven Sillar RESOLUTSIOON
6. Jätta Harju Maakohtu
7. detsembri 2011 otsus kriminaalasjas nr 1-11-7087 muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.
8. Välja mõista A. S-lt, N. L-lt ja K. A-lt solidaarselt kannatanu A. M-i kasuks kannatanu esindajale apellatsioonimenetluses õigusabikulude eest makstud tasu 600 (kuussada) eurot. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks
9. aprillil 2012 kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel. Asjaolud ja menetluse käik
10. Harju Maakohtu
11. detsembri 2011 otsusega lühimenetluses tunnistati A. S. süüdi

§ 135

lg 2 ja 214 lg 2 p 2, 4, 5 järgi ning karistati vangistusega 5 aastat; süüdi

§ 199

lg 2 p 5, 7 järgi ja karistati vangistusega 3 kuud.

§ 64lg 1 alusel loeti kergem karistuse kaetuks raskeima karistusega ja mõisteti liitkaristuseks 5 aastat vangistust. Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetavat karistust ühe kolmandiku (1 aasta 8 kuu vangistuse) võrra ja mõisteti kandmisele kuuluvaks karistuseks 3 aastat 4 kuud vangistust.

§ 68

lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg ja karistusaja alguseks loeti 13.02.2011. N. L. tunnistati süüdi

§ 135

lg 2 ja § 214 lg 2 p 2, 4, 5 järgi ning karistati vangistusega 8 aastat 6 kuud; süüdi

§ 199

lg 2 p 5, 7 järgi ja karistati vangistusega 6 kuud.

§ 64

lg 1 alusel loeti kergem karistuse kaetuks raskeima karistusega ja mõisteti liitkaristuseks 8 aastat 6 kuud vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetavat karistust ühe kolmandiku (2 aasta ja 10 kuu vangistuse) võrra ja mõisteti kandmisele kuuluvaks karistuseks 5 aastat 8 kuud vangistust.

§ 68

lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg ja karistuse alguseks loeti 13.02.2011. K. A. tunnistati süüdi

§ 135

lg 2 ja

§ 214

lg 2 p 2, 4, 5 järgi ja mõisteti karistuseks 8 aastat vangistust; süüdi

§ 199

lg 2 p 5, 7 järgi ja mõisteti karistuseks 4 kuud vangistust.

§ 64

lg 1 alusel loeti üksikkaristustest raskeima suurendamise teel liitkaristuseks 8 aastat vangistust.

§ 238

lg 2 alusel, vähendadati mõistetavat karistust ühe kolmandiku (2 aasta ja 8 kuu) võrra ja mõisteti kandmisele kuuluvaks karistuseks 5 aastat 4 kuud vangistust.

§ 68

lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg ja karistuse alguseks loeti 14.02.2011. Süüdistuses

§ 214lg 2 p 3 järgi mõisteti süüdistatavad õigeks.

Kuriteoga tekitatud kahju katteks mõisteti N. L-lt, K. A-lt ja A. S-lt solidaarselt välja: A. M-i kasuks varalise kahju hüvitis 211 eurot ja mittevaralise kahju hüvitis 22 000 eurot; N. M-i kasuks varalise kahju hüvitis 200 eurot ja mittevaralise kahju hüvitis 1500 eurot; N. H-i kasuks mittevaralise kahju hüvitis 3500 eurot. 2 A. S-il rahaliste vahendite puudumisel nimetatud summad VÕS § 1053 lg 2 alusel sisse nõuda tema isalt J. S-lt. Menetluskuludena mõisteti riigieelarve tuludesse A. S-lt määratud kaitsjale makstud tasu 15,98 eurot ja süüdimõistva kohtuotsusega kaasnevast sundrahast 200 eurot; N. L-lt määratud kaitsjale makstud tasu 268,47 eurot ja süüdimõistva kohtuotsusega kaasnevast sundrahast 300 eurot ja K. A-lt määratud kaitsjale makstud tasu 95,88 eurot ja süüdimõistva kohtuotsusega kaasnevast sundrahast 300 eurot. A. S-lt, N. L-lt ja K. A-lt mõisteti võrdsetes osades kannatanu N. M-i kasuks kannatanu esindajale makstud tasu 1917,35 eurot. 2. K. A-le, N. L-le ja A. S-le oli

§ 135

lg 2 järgi esitatud süüdistus selles, et nemad eelneval kokkuleppel ja koos vajalike ettevalmistuste tegemisega pantvangi võtmiseks 11.02.2011 kella 23.40 ja 24.00 vahel Tallinnas X X elamu trepikojas võtsid vägivalda kasutades vabaduse A. S-i tuttavalt alaealiselt A. M-lt (sünd. XX.XX.XXXX), tema tahte vastaselt, eesmärgiga nõuda viimase vabastamise eest lunaraha maksmist tema isalt Nikolai H-lt. Nii ootasid N. L. ja A. S. elamu trepikojas koju saabuvat A. M. Kui viimane astus IV korrusel liftist välja, lõi N. L. ootamatult teda korduvalt rusikaga näkku nii, et kannatanu kukkus maha ja sai mitteeluohtliku tervisekahjustuse, sh ninaluu murru, seejärel sulges tal käega suu ega lubanud karjuda, öeldes, et kui ta teeb kõik mida kästakse, pääseb varsti koju. A. M. käed seoti kinni kaablite kinnitusvahendiga ja ta toimetati maja ees seisvasse sõiduautosse BMW, reg nr XXXXXX, mida juhtis K. A. ning autos pandi kannatanule kott pähe ja N. L. hoidis sõidu ajal kannatanut kinni. Pantvangi autosse toimetamise ajal valvas A. S. X X elamu trepikojas, et jälgida võõraste isikute liikumist. Vangistajad suhtlesid omavahel raadiosaatjate abil. Nimetatud sõidukiga viisid N. L., A. S. ja K. A. kannatanu Tallinnas X XX asuvasse garaažiboksi nr XX, kus kleeplindiga sulgesid kannatanu suu, paigutasid ta kinniseotud kätega magamiskotti ja hoidsid teda sel viisil kinni talvisel ajal pimedas ja külmas lukustatud ruumis vastu tema tahtmist kuni 13.02.2011 kella 21.00-ni. Aeg ajalt lubati kannatanul enda ihuhädasid kergendada ämbri peal endi juuresolekul. N. L., A. S. ja K. A. teatasid A. M-i vangistamisest tema isale N. H-le, nõudes A. M-i vabastamise eest 300 000 euro suuruse lunaraha tasumist alates 12.02.2011 kella 21.36-st kuni 13. 02. 2011 kella 08.32-ni, helistades N. H-le kuuel korral, ühtlasi ähvardades raha mittemaksmise korral tekitada tütrele tervisekahjustusi või ta tappa. Kuna vangistajad said teada, et N. H. on teatanud sündmusest politseile, vabastasid nad A. M. vabatahtlikult, jättes ta 13.02.2011 kella 21.00 paiku Tallinnas Kadaka teele.

§ 199lg 2 p 5, 7 järgi süüdistati K.

A. , N. L. ja A S-i selles, et nemad võõra vara ebaseadusliku omastamise eesmärgil isikute grupis 11.02.2011 kella 23.40 ja 24.00 vahel, Tallinnas, X X maja juures, võtsid pantvangi võetud A. M. avalikult, kuid vägivalda kasutamata, ära mobiiltelefoni Samsung, väärtusega 1800 krooni (115,04 eurot), rahakoti väärtusega 500 krooni (31,96 eurot), milles oli sularaha 20 eurot, 2 USA dollarit (1,48 eurot), 1 Eesti kroonise kupüür (0,06 eurot), kokku vara summas 168,54 eurot ja samuti väärtust mitteomavad asjad: Swedbank´i deebetkaardi A. M. nimele, tema isikutunnistuse ja paberilehe isikutunnistuse PIN-koodidega, kaks õpilaspiletit, ema foto, isa kaks fotot, vanaema foto, visiitkaardid ja kaupluste kliendikaardid, savist potikese, kahe võtmehoidjaga võtmekimbu, hügieenilise huulepulga ja kilekoti jogurti ja küpsistega.

1. Maakohus leidis, et süüdistatavate süü neile inkrimineeritud pantvangi võtmises ja varguses isikute grupis on lisaks süüdistatavate poolt süü täielikule omaksvõtule tõendamist leidnud ka kohtuistungil hinnatud tõenditega. Apellatsioonide sisu ja menetlusosaliste seisukohad 3
2. Maakohtu otsuse vaidlustasid kannatanu A. M. esindaja S. Sillar kannatanu kasuks väljamõistetud mittevaralise kahju rahalise suuruse osas, N. L-le mõistetud karistuse osas vaidlustasid otsuse süüdistatav ja kaitsja A. Repnau, A. S-le mõistetud karistuse ja tsiviilhagide rahuldamise osas süüdistatav ja kaitsja A. Liskmann. Süüdistatav K. A. vaidlustab apellatsioonis enda süüditunnistamise

§ 199

lg 2 p 5, 7 järgi ega nõustu kannatanu kasuks välja mõistetud tsiviilhagi summaga.

1. Kannatanu A. M-i esindaja S. Sillar palub otsus tühistada ja teha uus otsus, millega mõista süüdistatavatelt solidaarselt A. M-i kasuks välja kuriteoga põhjustatud mittevaralise kahju hüvitis 150 000 eurot. Apellant ei pea kohtu poolt välja mõistetud mittevaralise kahju rahalise hüvitise suurust õiglaseks. Kohus ei ole piisavat tähelepanu pööranud sellele, et kuritegu on jätnud pöördumatu jälje kannatanu ellu. Tänu saadud psüühilisele traumale, ei ole kannatanul võimalik jätkata tavapärast koolilapse elu ja õpinguid koolis.
2. Süüdistatava N. L. kaitsja A. Repnau apellatsiooni kohaselt on kohus küll süüdistatavale karistuse mõistmisel arvestanud kergendava asjaoluna süü puhtsüdamliku kahetsusega kohtuistungil ning kahjude osalise vabatahtliku hüvitamisega, kuid samas võtnud lähtepunktiks nn. kohtupraktika seisukoha, mille kohaselt peab karistuse mõistmisel võtma sanktsioonivahemiku keskmise määra, mis N. L. puhul on 10 aastat vangistust. Apellant palub ringkonnakohtul arvestada kaitsekõnes esitatud analüüsi karistuse mõistmise osas ja leiab, et antud asjas rasked tagajärjed puuduvad. Kohtu poolt N. -le mõistetav karistus ei peaks ületama minimaalmäära.
3. Süüdistatava A. S-i kaitsja A. Liskmanni apellatsiooni kohaselt ei vasta A. S-le mõistetud karistus tema isikule ega tema panusele kuriteo toimepanemisel ja on liiga karm. Vaatamata sellele, et A. S. oli kuritegude toimepanemise ajal alaealine ja varem kriminaalkorras karistamata, kahetses oma tegusid puhtsüdamlikult, isa kaudu hüvitas kannatanule 1000 eurot tekitatud kahjude katteks, ning kriminaalhooldaja on teinud ettepaneku karistada teda šokivangistusega, ei nõustunud kohus prokuröri poolt taotletud karistusega, kusjuures reaalne vangistus võiks piirduda eelvangistuses oldud ajaga ning ülejäänud vangistust mitte pöörata täitmisele, kui A. S. ei pane 3 aastase katseaja kestel toime uut kuritegu ning täidab kriminaalhooldaja järelevalve all

§ 75

lg-s 1 nimetatud kontrollnõudeid ning täiendava kohustusena osaleks kriminaalhooldaja poolt määratavas sotsiaalprogrammis. Ilmselgelt muudab A. S-le mõistetud vangistus tema senist staatust, ta on viibinud vangistuses juba aasta, tal puudub võimalus hariduse omandamiseks ja oma elupositsiooni kujundamiseks. Apellant leiab, et alaealisele karistusena reaalse vangistuse mõistmine ei ole tavapärane ning kujutab endast lihtsama vastupanu teed minemist, mis ei alluta süüdistatavat peale vabanemist ühelegi kontrollile, seevastu tingimusliku karistuse kohaldamisel on tagatud pidev ja regulaarne kontroll selle üle, et A. S. jääks seaduskuulekale teele. Veel leiab apellant, et käesolevas asjas ei ole VÕS § 1053 lg 2 kohaldamine asjakohane ja põhjendatud. Nimetatud sätte kohaldamiseks tulnuks kohtul eelkõige anda A. S-i isale õigus tõendada, et tema on teinud kõik, mida saab mõistlikult oodata, et ära hoida kahju tekitamist. Kohus ei esitanud aga tsiviilkostjale ühtegi küsimust, mis eeldaks tema vastust. Seega puudusid kohtul andmed, mida oleks võimalik analüüsida ja jõuda järeldusele, et J. S. seadusliku esindajana peab vastutama alaealise poja poolt tekitatud kahju eest. Oma otsustust VÕS § 1053 lg 2 kohaldamiseks kohus motiveerinud ei ole. Arvestades ka asjaolu, et kohtuotsuse tegemise ajal sai A. S. täisealiseks, puuduvad seaduslikud alused mõista tekitatud kahju välja J. S-lt.. Apellandi arvates ei ole kohtuotsusega kannatanutele väljamõistetud mittevaraline kahju kooskõlas VÕS § 134 lg 2, mille kohaselt isikult vabaduse võtmisest, isikule kehavigastuse tekitamisest, tema 4 tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest, sealhulgas isiku au teotamisest, tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. Siinjuures ei ole kohus arvestanud riikliku süüdistaja kohtuistungil esitatud arvamusega. Tulenevalt Riigikohtu seisukohast, tuleb mittevaralise kahju tõendatuks lugemisel selgeks tegema, missugused on mittevaralised kahjulikud tagajärjed konkreetse kannatanu jaoks ning iga kahjuliku tagajärje osas tuleb viidata tõenditele, mis seda kahjulikku tagajärge tõendavad. Kohus piirdus kannatanutele mittevaralise kahju väljamõistmisel üldiste fraasidega, näitamata konkreetselt mis asjaolu on tõenditega kinnitatud. Kannatanu A. M-le väljamõistetud mittevaralise kahju summa 22 000 eurot ei vasta senisele kohtupraktikale ega ühiskonna heaolu tasemele, kannatanu vanemate kasuks mittevaralise kahju väljamõistmise alused on kohus jätnud põhjendamata. 8. Süüdistatav K. A. vaidlustab apellatsioonis enda süüditunnistamise

§ 199

lg 2 p 5, 7 järgi ega nõustu kannatanu kasuks välja mõistetud tsiviilhagi summaga.

1. Süüdistatav N. L. vaidlustab enda apellatsioonis maakohtu otsuse üksnes talle mõistetud karistuse osas ja palub mõista kergema karistuse.
2. Süüdistatav A. S. vaidlustab enda apellatsioonis maakohtu otsuse talle mõistetud karistuse osas, paludes seda kergendada ja osas, millega kohus rahuldas osaliselt N. M-i ja N. H-i tsiviilhagid. Palub otsus tühistada ja jätta N. M-i ja N. H-i tsiviilhagid rahuldamata, vähendada A. M-le välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitist, mõista kannatanu A. M-i kasuks välja menetluskulud summas, mis vastavad tema tsiviilhagi rahuldamise ulatusele ja mitte välja mõista VÕS § 1053 lg 2 kohaselt temal rahaliste vahendite puudumisel otsuse resolutiivosa p-s 4 nimetatud summasid tema isalt.
3. Süüdistatava K. A. kaitsja A. Jaroslavski esitas ringkonnakohtule seisukoha süüdistatava apellatsioonkaebuse toetuseks. Kaitsja on seisukohal, et kohtul puudus alus K. A. süüdi tunnistamiseks ja karistamiseks

§ 199

lg 2 p 5 ja 7 järgi, kuna kuriteo planeerimisel puudus kõigil süüdistatavatel eesmärk kannatanult vara saada; K. A. ei teadnud N. L. poolt liftis ära võetud kotist midagi, kuna ootas autos ega hiljem kotti ei puutunud, selles olevat vara ei omandanud ega kavatsenudki seda teha. Episoodis

§ 135lg 2 järgi tuleb arvestada K.

A. osaga selles, et ettepaneku peaaegu valmis tegevuskavaga tegid K. A-le kaassüüdistatavad, kellelt ta sai informatsiooni ka N. H-i kohta, K. A. pakkus välja lõpetada kannatanu garaažis kinnihoidmine. Kaitsja palub määrata K. A-le kergem karistus ja kaaluda võimalust kohaldada karistus tingimisi.

1. Ringkonnakohtu istungil toetasid süüdistatavad enda ja kaitsjate apellatsioone, kannatanu esindaja toetas enda apellatsiooni. Prokurör leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, apellatsioonides esitatu otsuse muutmiseks alust ei anna. Ringkonnakohtu seisukoht ja põhjendused
2. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, esitatud apellatsioonide sisuga ja ära kuulanud menetlusosalised leiab, et apellatsioonides esitatud argumendid maakohtu otsuse tühistamiseks alust ei anna. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole tsiviilhagi lahendamisel ja kannatanutele kahjuhüvitise väljamõistmisel ületanud kohtu diskretsiooni piire ning maakohtu otsus tsiviilhagi osas muutmisele ei kuulu. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 kohaselt teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi. Vaidlustatud otsus on õiguslikult põhjendatud ka süüdistatavatele mõistetud karistuste osas. 5
3. Mittevaralise kahju hüvitamine kriminaalmenetluse raames aitab kannatanul ületada mingilgi määral kuriteo negatiivseid tagajärgi ja korvata ühiskonna õiglustunde riivet, mis kuriteoga kaasnes. Mittevaralise kahju rahaline hüvitamine, olenemata väljamõistetava hüvitise suurusest, ei saagi kompenseerida kellelegi temalt vabaduse võtmisega või tervisekahjutuse tekkimisega kaasnenud hingelisi üleelamisi, samas ei pea mittevaralise kahju hüvitamine olema rikastumise allikas. Sealjuures tuleb aga silmas pidada ka seda, et süüdlaselt väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitis ei oleks talle liiga koormav, kuid see ei peaks olema süüdlasele kantav märkimisväärse pingutuseta tema varalisele ja psüühilisele olukorrale. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (RKTKo 3-2-1-166-11).
4. Vastuseks süüdistatava K. A. vastuväitele temalt varalise kahju katteks solidaarselt välja mõistetud summa suurusele, märgib kohtukolleegium, et varalise kahju nõudele ükski süüdistatavatest, s.h ka K. A. ega süüdistatavate kaitsjad maakohtus vastu ei vaielnud. TsMS § 444 lg 4 vabastab kohtu kostja õigeksvõtu korral põhistamiskohustusest. Hagi õigeksvõtt on kohtule siduv (TsMS § 440 lg 4). Kohtukolleegium leiab, et järelikult oli maakohus käesolevas asjas õigustatud ja kohustatud varalise kahju osas tsiviilhagi täies ulatuses rahuldama. Süüdistatava apellatsioonis esitatud väited ei anna seaduslikku alust maakohtu otsust tühistada. Ka Riigikohus on seisukohal, et juhul, kui süüdistatav ega tema kaitsja tsiviilhagi vastu ei vaidle ning süüdistatav hagi tunnistab, on see käsitatav tsiviilhagi õigeksvõtuna (vt RKKKo nr 3-1-1-79-09). Riigikohtu tsiviilkolleegium on
5. jaanuari 2010 otsuses nr 3-2-1-152-09 märkinud, et mittevaralise kahju suurust ei saa tõendada ühegi tõendiga. Kui varalise kahju hüvitamise nõudmisel tuleb hagejal üldjuhul tõendada ka kahju olemasolu ja selle suurust, siis mittevaralise kahju suuruse tõendamine ei ole iseenesest võimalik. Mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Käesolevas kriminaalasjas on tõendamist leidnud, et süüdistatavad võtsid alaealiselt A. Mlt vabaduse, hoidsid teda külmas ja pimedas ruumis mitu päeva pantvangis ning talle tekitati tervisekahjustusi. Kannatanu esitas kohtule ka tõendid, mille kohaselt tõi süüdistatavate tegu kaasa tema vaimse tervise halvenemise so hirmuunenäod, keskendumisraskused, pideva peavalu ja ärevustunde, hirmu üksinda liikuda ja üksi kodus olla. Nimetatu nähtub psühhiaatriakliiniku tervisekaardist ning perearstikeskuse ja psühholoogi tõendist. Kannatanu A. M. esitas süüdistatavate vastu tsiviilhagi mittevaralise kahju nõudes 150 000 eurot. Kohus leidis, et esitatud nõue on ebamõistlikult suur ja rahuldas nõude summas 24 000 eurot. Seejuures on kohus arvestanud kohtupraktikat analoogsete nõuete rahuldamisel, süüdistatavate konkreetseid tegusid ning nende pikaajalist mõju kannatanule aga ka seda, et süüdistatavad kahetsesid kohtuistungil oma tegu ja mõistsid oma käitumise hukka. Maakohus viitas hagi rahuldamisel ka konkreetsetele tõenditele. Seega ei ole õiged apellantide väited selle kohta, et maakohus piirdus kahju hindamisel üldsõnaliste fraasidega. Kohtukolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ning KrMS § 342 lg 3 p 1 ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda. Kohus arvestas A. M-le mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmisel ka sellega, et süüdistatavad on enne kohtuistungit hüvitanud kannatanule 2000 eurot. Seega ei ole õiged süüdistatava A. S-i ja tema kaitsja väited, nagu maakohus oleks nimetatud asjaolu jätnud tähelepanuta. Kuna mittevaralise kahju suurust ei pea kannatanu mitte ühegi tõendiga tõendama, siis ei ole asjakohased apellantide etteheited selle kohta, et kannatanu A. M-i kasuks väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitis on põhjendamatult suur. Riigikohus on selgitanud, et üldjuhul ei saa vaidlustada mittevaralise kahju hüvitise väljamõistnud kohtu otsust ainuüksi hüvitise suuruse põhjendamatusele tuginedes. Siiski peavad kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused vastama ühiskonna üldise 6 heaolu tasemele ning kas või juba üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad (RKTKo 3-2-1-19-08). Süüdistatavad ega nende kaitsjad ei ole esile toonud ühtegi konkreetset viidet, millest ringkonnakohus saaks teha järelduse, et kohtupraktika kohaselt on sarnastel asjaoludel kannatanutele väljamõistetud hüvitis üldjuhul tunduvalt väiksem või kahjuhüvitis ei vasta ühiskonna üldise heaolu tasemele. Maakohus on juba niigi A. M-i nõuet süüdistatavate vastu oluliselt vähendanud. Seega ei anna apellatsioonis loetletud asjaolud alust kohtuotsuse tühistamiseks ja A. M-i kasuks väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitise veelgi vähendamiseks. Samuti ei anna kannatanu A. M-i esindaja apellatsioonkaebuses toodud väited alust kannatanu kasuks välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitise suurendamiseks.
6. Kohtukolleegium peab õigeks ka N. M-i ja N. H-i tsiviilhagide osalist rahuldamist maakohtu poolt. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
7. aprilli 2008 otsuses nr 3-2-1-19-08 on selgitatud, et VÕS § 130 lg 2 kohaselt tuleb mittevaralise kahju hüvitamiseks maksta kannatanule alati välja mõistlik rahaline hüvitis, kui kannatanule tekitati kehavigastus või kahjustati tema tervist ning deliktiõiguse järgi vastutab kostja tekitatud kahju eest. VÕS § 130 lg 2 sõnastusest tulenevalt eeldatakse kehavigastuse või tervisekahjustuse korral rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju olemasolu ning hageja ei pea iseenesest rahalise hüvitise saamiseks tõendama midagi muud peale kehavigastuse tekkimise. Hüvitise suurus oleneb kehavigastuse või tervisekahjustuse raskusest. Seega on kahjustatud isiku huvides tõendada, kui tõsine oli talle tekitatud kehavigastus või tervisekahjustus. Antud kuriteo puhul oli tegemist hagejate tütre A. M-i pantvangistamisega ja N. H-lt raha väljapressimisega. Tõendatud on, et N. H-it mõjutati vahetult raha tasuma telefonikõnega nutvalt tütrelt ning ähvardati raha mittemaksmise korral tütre tapmisega. Kohtule on esitatud tõendid, mille kohaselt N. H-il diagnoositi 13.02.2011 hüpertoonilist kriisi; tugeva psüühilise stressiga intensiivistusid tal stenokardiahood, tekkisid meeleolu ja unehäired; korduv ravi korrigeerimine ei ole stressieelset seisundit siiani taastanud. N. M- on 2011 juunis pöördunud posttraumaatilise stressi nähtudega kriisiabikeskusse. Nõustamas on ta kokku käinud viiel korral, ta vajas psühhiaatri konsultatsiooni ja medikamentoosset ravi ning seda seoses just tütre suhtes toimepandud kuriteoga. Õiguskirjanduses on asutud seisukohale, et tervisekahjustuseks loetakse mistahes hälbe tekitamist inimorganismi normaalse ja tavapärase seisundiga võrreldes. Tervisekahjustuseks saab pidada ka organismi seesmisi patoloogilisi seisundeid, mis võivad olla põhjustatud ka inimese psüühika mõjutamisest (VÕS kommenteeritud väljaanne III, lk 645). VÕS § 1043 kohaselt teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi. VÕS § 1045 lg 1 p 2 ja 3 järgi on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanule tervisekahjustuse tekitamisega või kannatanult vabaduse võtmisega. Tulenevalt VÕS § 1050 lg 1 kahju tekitanud isiku süüd eeldatakse, s.t kahju tekitanud isik peab ise tõendama, et oma süü puudumist. Tahtlikult õigusvastaselt käitunud isik vabaneb deliktiõiguslikust vastutusest üksnes siis, kui ta tõendab mõne õigusvastasust välistava asjaolu (VÕS § 1045 lg 2) esinemist.. Käesolevas asjas ühtki sellist asjaolu, millest nähtuks süüdistatavate tegude õiguspärasus, esile toodud ei ole. Kohtukolleegiumi hinnangul esineb N. M-i ja N. H-i tervisliku seisundi halvenemise ja tütre pantvangistamise vahel põhjuslik seos. Ühtegi tõendit, millest kohus saaks teha vastupidise järelduse kohtule esitatud ei ole. Maakohus on võtnud otsuse tegemisel arvesse mõlema eelnimetatud hageja erinevat puutumust antud kuriteoga ning nende tervisliku seisundi halvenemise erinevat taset ja määranud hüvitise suuruse vastavalt rikkumise intensiivsusele. Ülaltoodu alusel on maakohus N. M-i ja N. H-i tsiviilhagid põhjendatult osaliselt rahuldanud. Süüdistava A. S-i kaitsja kaebuse viited VÕS § 134 lg 3 nimetatud erandlike asjaolude puudumisele on käesoleval juhul asjakohatud, kuivõrd tsiviilhagi lahendamisel kohus viidatud sättele tuginenud ei ole. Maakohus rahuldas N. M-i ja N. H-i tsiviilhagid VÕS § 130 lg 2 alusel, 7 mis sätestab hüvitise väljamõistmise tervisekahjustusega tekitatud mittevaralise kahju korral. Kohtukolleegium märgib ka, et TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega, seega ei pidanud maakohus ka arvestama N. M-i ja N. -i kasuks mittevaralise kahju väljamõistmisel prokuröri seisukohtadega.
8. Süüdistava A. S-i ja tema kaitsja apellatsioonides esitatud vastuväited sellele, et maakohus mõistis VÕS § 1053 lg 2 alusel A. S-i poolt tekitatud kahju välja tema isalt J. S-ilt, tuleb jätta tähelepanuta, kuivõrd see vastuväide ei ole esitatud apellandi seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks. J. S. tsiviilkostjana ei ole menetluse käigus temalt A. S-il rahaliste vahendite puudumisel tsiviilhagi summade sissenõudmist vaidlustanud.
9. K. A. on maakohus põhjendatult

§ 199

lg 2 p 5, 7 järgi süüdi tunnistanud ja karistuse mõistmisel võtnud arvesse tema rolli ja teopanust võrrelduna kaassüüdistatavate teosüüga. Kohtukolleegium leiab, et süüdistatava ja kaitsja kirjalik seisukoht, mille kohaselt puudus kohtul alus K. A. grupilises varguses süüdi mõista, ei tulene asja materjalidest. Arvestada tuleb asjaoluga, et kõik süüdistatavad, s.h K. A. on kohtuistungil oma süüd tunnistanud ja kahetsenud. Kannatanult A. M-lt võeti talle kuulunud esemed ära kannatanu pantvangi võtmise käigus ja varastatud esemeid kannatanule tagastatud ei ole. Asjas on tõendatud, et K. A. rääkis kannatanult varastatud telefoniga kannatanu isaga, tema oli otsinud garaaži, auto, millega pantvangi võetud kannatanut veeti, tema ostis kannatanult varastatud raha eest autosse bensiini. Kaastäideviimise korral vastutab iga osavõtja ka teise isiku poolt toime pandud teo eest nagu oleks ta selle teo ise toime pannud. Seega K. A.roll võrrelduna kaassüüdistatavatega ei ole kohtukolleegiumi arvates sugugi väiksem isegi siis, kui arvestada asjaolu, et ettepaneku kannatanu vabastamiseks tegi K. A.

1. Apellantide väited ei anna alust süüdistatavatele mõistetud karistuste kergendamiseks. Vastavalt omaksvõetud arusaamale tuleb karistuse mõistmisel võtta esmaselt aluseks sanktsiooni keskmine määr, mida siis edasiselt, vastavalt kergendavate või raskendavate asjaolude esinemisele, nihutada kas üles- või allapoole. Maakohus on karistuste mõistmisel lähtunud süüdistatavate süüst, arvestanud karistust raskendavate asjaolude puudumist, võimalust mõjutada süüdistatavaid edaspidi hoiduma uute süütegude toimepanemisest ning lähtunud ka õiguskorra kaitsmise huvidest. A. S-i ja N. L. osas karistust kergendava asjaoluna ka tekitatud kahju osalist vabatahtlikku hüvitamist. Tulenevalt Riigikohtu mitmetest lahenditest (3-1-1-76-07; 3-1-1-77-11), ei tingi alaealisus automaatselt süüdistatavale mõistetud karistuse kergendamist ega välista karistamist reaalse vangistusega. Kuigi A. S. oli teo toimepanemise ajal 17-aastane, oli ta koos N. L-ga A. M-i pantvangistamise initsiaator ning tegutses tegu toime pannes äärmiselt külmavereliselt ja sihikindlalt. Maakohus leidis põhjendatult, et arvestades tehiolusid ja süüdlase isikut, ei ole võimalik teda tingimisi vangistusest vabastada, vaid karistada vangistusega sanktsiooni alammääras.
2. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on menetluskuluks valitud kaitsjale või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega. Maakohtu otsuse vaidlustanud kannatanu A. M-i esindaja S. Sillar esitas ringkonnakohtule taotluse õigusabikulude väljamõistmiseks apellatsioonimenetluses summas 600 eurot (s.h käibemaks 100 eurot). Apellatsioonikohtus esines süüdistatava A. S-i kaitsjana adv R. Sarv, kes taotleb apellatsioonimenetluses õigusabikulude väljamõistmist summas 600 eurot (s.h käibemaks 100 eurot). Riigikohus on
3. juuni 2011 otsuse nr 3-1-1-28-11 p-s 18 märkinud, et tasu mõistliku suuruse üle otsustamisel tuleb arvesse võtta nt kriminaalasja keerukust ja süüdistuse mahtu, samuti õigusabikulude suurust, mis on seotud ringkonnakohtu otsuse vaidlustamise ning kassatsioonimenetlusega (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. septembri
5. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-72-09, p 22). Esitatud advokaadi tasu suurused on kohtukolleegiumi arvates mõistlikud, arvestades asja keerukust, keskmisi advokaaditasusid ja kohtupraktikat. KrMS 8 § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud isiku kanda, kellel need on tekkinud. Kuna ringkonnakohus jättis apellatsioonid rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata, jäävad menetluskulud süüdistatavate kanda. Kannatanu A. M-i kasuks tuleb A. S-lt, N. L-lt ja K. A-lt solidaarselt välja mõista kannatanu esindajale makstud tasu katteks 600 eurot.
6. Eeltoodu alusel ja ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 leiab kohtukolleegium, et Harju Maakohtu
7. detsembri 2011 otsus A. S-i, N. L. ja K. A. suhtes tuleb jätta muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Urmas Reinola Meelika Aava Julia Katškovskaja 9