1 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 27.august 2012, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-11-13813 Kohtukoosseis Julia Katškovskaja, Malle Preimer ja Sten Lind Kriminaalasi Inna Jarovaja üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu otsus 16.maist 2012.a. Apellatsiooni esitaja Süüdistatav Inna Jarovaja ja tema kaitsja adv. Jugans süüdistuses KarS § 121 järgi Grossmann Süüdistatav Kaitsja Prokurör RESOLUTSIOON Edasikaebamise kord Inna Jarovaja (ankeetandmed Harju Maakohtu otsuses) Advokaat Jugans Grossmann Eve Soostar Harju Maakohtu otsus 16.maist 2012.a. Inna Jarovaja suhtes jätta muutmata. Esitatud apellatsioonid jätta rahuldamata. Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 2 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. Menetluskulude peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 10 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: Harju Maakohus otsustas 16.mai 2012.a. otsusega süüdi tunnistada Inna Jarovaja KarS § 121 järgi ja karistada teda vangistusega 1 (üks) aasta 6 (kuus) kuud. KarS § 74 lg 1, 3 alusel määrata, et mõistetud karistust, 1 aasta 6 kuud vangistust, ei pöörata täielikult täitmisele, kui süüdimõistetu ei pane 18-kuulise katseaja kestel toime uut kuritegu ning järgib KarS § 75 lg 1 p 1-5 sätestatud kontrollnõudeid, kohustudes: p.
- elama kohtu määratud alalises elukohas: Vana-Kalamaja 20a-22, Tallinn; p.
- ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; p.
- alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; p.
- saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks kauemaks kui 15 päevaks; p.
- saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö või õppimiskoha vahetamiseks. Katseaja alguseks lugeda kohtuotsuse kuulutamise päev, s.o 16.05.2012.a. Määrata Inna Jarovaja Tallinna Vangla Harju kriminaalhooldusosakonna juhataja poolt määratud kriminaalhooldaja järelevalve alla. H P’i poolt esitatud tsiviilhagi – jätta läbi vaatamata. Süüdistatavalt mõisteti välja menetluskulud. Inna Jarovaja mõisteti KarS prg. 121 järgi süüdi selles, et tema 29.07.2011 kella 18.40 paiku Vana-Kalamaja 20a Tallinnas, pärast verbaalset konflikti H P ja I J vahel viimasele kuuluvate koerte vabalt ringijooksmise tõttu surus Inna Jarovaja H P trepikoja ukse vahele, mille tulemusena tundis H P rinnaku-ja seljapiirkonnas füüsilist valu; seejärel haaras Inna Jarovaja H.P ühe käega kaelast ja kägistas teda, põhjustades kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustuse-marrastused vasakul pool kaelal. Kui kannatanu püüdis I.Jarovajat eemale lükata, haaras viimane tema vasaku käe randmest, väänas selle tagurpidi, seejärel väänas ka tema vasaku käe sõrmi, kannatanule oli nimetatud tegevusega põhjustatud füüsilist valu. APELLATSIOONIDE SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: 3 Kohtuotsusele esitasid apellatsioonis süüdistatav ja tema kaitsja adv. Jugans Grossmann. Mõlemasd apellandid taotlevad maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega Inna Jarovaja õigeksmõistmist temale esitatud süüdistuses. Kaitsja poolt esitatud apellatsiooni põhjendused on järgmised. Inna Jarovaja end talle esitatud süüdistuses süüdi ei tunnistanud. Kohtuistungil andis ta ütlusi selle kohta, et 29.
- 2011 kella 18.40 paiku maja hoovis, kus ta elab, asukohaga Vana-Kalamaja 20a, toimus tal konflikt oma naabri H Piga põhjusel, et viimane koju tulles ei sulgenud enda järel aia väravat, mille järel kannatanu hakkas teda sinatama, mis süüditavale ei meeldinud, kuna nad polnud omavahel tuttavad. Selle peale vastas kannatanu „eesti keeles on lubatud kasutada sina vormi“. Edasi kasvas konflikt rahvuslikule pinnale ning kannatanu ütles „sina oled venelane ja mina olen eestlane, korista ennast ära, vene siga“. Apellant leiab, et kohus on vääralt hinnanud tõendeid, mis on kaasa toonud ebaõige kohtuotsuse. Kohus on lugenud Inna Jarovaja ütlused ebausaldusväärseks põhjusel, et eeluurimisel süüdistatav ei maininud väljendit „vene siga“. Kaitsja leiab, et mingit vastuolu tema ütlustes ei ole, kuna süüdistatava poolt eeluurimisel selle väljendi refereerimine „ sina oled venelane, mine Venemaale“ on sisuliselt sama mõttega. Aja möödudes ei ole ju võimalik edasi anda täpset sõnastust, mida kannatanu ütles, kuna inimese mälul on omadus ühte kui teist unustada ja seda eriti vanemas eas. Teise asjaoluna toob kohus ütluste mitteusaldusväärsuse põhjuseks välja süüdistatava väite, et korteriühistuga pole tal probleeme olnud. Kaitsja mainib, et Inna Jarovajale ei ole esitatud süüdistust koerte pidamise eeskirjade rikkumise kohta. Kuigi suur osa kohtuistungist kulus arutamisele, kas Inna Jarovaja on rikkunud koerte pidamise eeskirju või mitte, ei oma kohtu poolt nimetatud asjaolu tõendamiseks viidatud tõendid sisuliselt mingit tõenduslikku tähtsust Inna Jarovajale esitatud süüdistuse tõendamise seisukohalt. Süüdistatav on ka ise andnud ütlusi, et tema pisikesed tõukoerad, kes on väga sõbralikud ja kedagi ei hammusta, on tõepoolest mõnikord olnud vabalt ilma rihmata õue peal. Seega kohtu poolt Inna Jarovaja ütluste ebausaldusväärseks tunnistamine on absoluutselt meelevaldne. Põhjendamatu on ka kohtu poolt tunnistaja K P’i ütluste tõendina mittearvestamine põhjendusega, et need on ebaobjektiivsed. Põhjenduseks toob kohus asjaolu, et K P on süüdistatava abikaasa, kellel on põhjust ebaobjektiivsuseks ja kes üritab süüdistatavat kaitsta. Samas loeb kohus täiesti usaldusväärseks tunnistaja M. Pi ütlused, vaatamata sellele, et antud isik on kannatanu vend ja kellel on samuti põhjust ebaobjektiivsuseks. Veelgi enam, kohus viitab M. P ütlustele kui usaldusväärsele tõendile, millega on tõendatud Inna Jarovaja süü, kuigi M. P ise sündmust pealt ei näinud. Samas on kohus jätnud tõendina arvestamata N I, I K, J V ja J Š ütlused põhjusel, et need ei näinud sündmust pealt. Nimetatud asjaolu näitab, et kohus ei ole olnud objektiivne eelistades kannatanu poolt esitatud tõendeid süüdistatava poolt esitatud tõenditele. 4 Edasi leiab kohus, et tunnistaja K P ütlustes esinevad ilmselged vastuolud – nii väitis tunnistaja kohtus, et sündmust ta küll pealt ei näinud, ta oli toas ja koristas, kui kuulis kahe avatud ukse kaudu osaliselt kannatanu ja süüdistatava vahelist vestlust. Ta kuulis, kuidas kannatanu ütles: „Sellepärast, et mina olen eestlane, sina teed, mida mina tahan, sina oled venelane, mine Venemaale“ (tl 75). Samas leiab kohus, et kuna tunnistaja hiljem, kui ta väljus toast ning asus koos abikaasaga maja õue peal, ei kuulnud ta pealt kannatanu poolt väljas tehtud telefonikõne sisu, siis selles ongi vastuolu. Kohus leiab, et isik ei saa omada nn valikulist kuulmist ja kuulda läbi kahe avatud ukse vestlusest vaid ühte valikulist fraasi, hilisem mittekuulmine viitab aga asjaolule, et tema kuulmisvõime ei ole selline, et selgelt kuulda vahetult läheduses toimunud kõnet. Jääb arusaamatuks milliste tõendite alusel on kohus jõudnud sellisele järeldusele, et ajal, mil kannatanu helistas telefoniga oli K P vahetus läheduses kannatanule. Vastupidi, sõnavahetus kannatanu ja süüdistatava vahel toimus hoovis maja ees, seega vahetus läheduses K Pi korterile ja pealegi toimus sõnavahetus väga valju häälega, hilisem kannatanu helistamine aga toimus väljaspool hoovi kannatanu auto juures, seega K Pist märgatavalt kaugemal ja pealegi toimus kannatanu telefoniga rääkimine vaikse häälega, mitte karjudes, nagu eelnevalt õue peal. Seega ei saa rääkida mingist valikulisest kuulmisest, vaid on loomulik, et kõva häälega sõnavahetust vahetus läheduses kuuleb inimene paremini kui palju kaugemal vaikse häälega olevat vestlust. Ka ei ole K Pi ütlustes sisulist vastuolu eeluurimisel antud ütlustega. Inimene ei pea sõna sõnalt mäletama aasta tagasi kuuldud ütlust, kuid kohtus antud ütlused kuuldud fraasi mõtte kohta on sama, mida K. P rääkis eeluurimisel. Tõendina, et I. Jarovaja pani toime temale inkrimineeritava kuriteo, viitab kohus ka Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti vastusele ja „Tallinna koerte ja kasside pidamise eeskirjale“. Nagu eespool mainitud, et kuna Inna Jarovajale ei ole esitatud süüdistust tema koerte pidamise eeskirjade rikkumise eest, siis puudub igasugune alus nendele ka viidata. Ka konflikt ei tekkinud koerte pärast, vaid selletõttu, et kannatanu jättis koju tulles aia jalgvärava lahti. Seda möönis kannatanu ka ise kohtuistungil. Süüdistatava ütluste kohaselt ei maininud kannatanu aeda sisenedes algselt midagi koerte kohta, vaid peatus oma ukse ees kui algas sõnavahetus. Oma otsuses tugineb kohus ainult kannatanu ütlustele. Kõik, mida kohtus ütles kannatanu, on kohtu arvates õige, seevastu süüdistava ütlused tunnistas kohus ebausaldusväärseks. Kuna kohus ei rahuldanud kaitsja taotlust uurimiseksperimendi korraldamiseks, mis oli vajalik nii kannatanu kui ka süüdistatava ütluste kontrollimiseks kohapeal, et tuvastada, kas kirjeldatud viisil oli kannatanule üldse võimalik tekitada vigastusi sellisel kujul, siis sellest võib järeldada, et kohus ei olnud üldse huvitatud objektiivse tõe tuvastamisest. Eeltoodu alusel on jäänud tuvastamata, kuhu poole avaneb välisuks, mille vahele väidetavalt süüdistatav kannatanut surus. Kannatanu sõnade kohaselt avaneb see uks näoga ukse poole seistes vasakule poole, süüdistatava sõnade kohaselt avaneb uks 5 aga mitte vasakule, vaid hoopis paremale poole. Sõltuvalt sellest, kuhu poole avaneb uks, oleks olnud väga lihtne kontrollida kannatanu ütluste paikapidavust, kuid kohus sellest huvitatud ei olnud. Kohus leidis, et usaldusväärsete tõenditega on tuvastatud sündmuse olulised asjaolud. Kohtuotsuse lk. 7 on loetletud tõendid, millised kohtu arvates kinnitavad süüdistatava süüd. Süüd kinnitavate tõenditena on loetletud ka sellised tõendid, nagu: - menetluskulusid tõendavad dokumendid /tl 31-33, 104/, milledest nähtub riigi õigusabi andmine I. Jarovajale, riigi õigusabi kulude suurus. - pensionitunnistuse koopia /tl 34/, mille kohaselt saab I. Jarovaja ennetähtaegset vanaduspensioni alates 20.02.2006.a. - Maksu- ja Tolliameti 30.11.2010.a. otsuse koopia /tl 35, 35 pö/, mille kohaselt on ajatatud I. Jarovaja tulumaksuvõlg ja arvestatud intress summas 30 009 krooni seoses sellega, et isik ei suuda maksuvõlga korraga tasuda. - korteriomandi müügilepingu ja asjaõiguslepingu koopia 28.11.2009.a. /tl 36/, millest nähtub I. Jarovaja poolt korteriomandi müümine. - korteriomandi müügilepingu, hüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu koopia 15.01.2010.a. /tl 37/, millest nähtub I. Jarovaja poolt korteriomandi müümine. - abieluvaralepingu, hüpoteekide lõpetamise kokkuleppe, korteriomandi müügilepingu ja asjaõiguslepingute koopia 28.01.2010.a. /tl 38/, millest nähtub abikaasade K. Pu ja I. Jarovaja poolt korteriomandi aadressil Vana-Kalamaja 20a-22, Tallinn ostmine. - Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti vastus päringule /tl 97/, mille kohaselt on 29.07.2011.a. registreeritud avaldus selle kohta, et Vana-Kalamaja 20a-22 elanik jalutab nelja koeraga avalikus kohas ilma rihmata, koerad ründavad inimesi ja korrale kutsumine ei ole tulemust andnud. Vastuse kohaselt on ametnikud koeraomanikuga vestelnud ja selgitanud vajadust koerte ja kasside pidamise eeskirjast kinni pidada. - Põhja Prefektuuri määrus kriminaalmenetluse lõpetamise kohta /tl 98-99/, millest nähtub, et kriminaalmenetlus on lõpetatud H Pi suhtes seoses kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu. Määruse kohaselt alustati menetlust I. Jarovaja avalduse alusel seoses sellega, et 07.12.2011.a. tõukas teda H. P, ta kukkus ja vigastas oma jalga. - kaitsja kirjalik taotlus uurimiseksperimendi läbiviimiseks /tl 101-103/, mille kohaselt on palutud uurimiseksperimendi läbiviimist kannatanu H. Pi ütluste usaldusväärsuse kontrolliks. Uurimiseksperimendiga saaks tuvastada kas kannatanu poolt kirjeldatud viisil oli võimalik talle selliseid kehavigastusi tekitada. Jääb küll täiesti arusaamatuks ja kohus pole seda ka millegagi põhjendanud, mismoodi tõendavad Inna Jarovaja süüd näiteks pensionitunnistuse koopia, korteri müügilepngud, abieluvara leping jne. Teatavasti pole pensionile jäämine, enda korteri ost-müük ja abieluvara lepingu sõlmimine kuritegu ja selles pole Inna Jarovajale ka süüdistust esitatud. Kaitsja kirjalik taotlus uurimiseksperimendi läbiviimiseks ei tõenda mingilgi määral Inna Jarovaja süüd, vaid vastupidi, see oli esitatud eesmärgiga kontrollida kannatanu ütluste usaldusväärsust. Teistest kohtu poolt loetletud tõenditest: • Patsiendikaart tõendab küll marrastuste olemasolu kannatanu kaelal, kuid ei tõenda millistel asjaoludel ja kelle poolt need on tekitatud. 6 • • • • Samuti ei tõenda isiku läbivaatuse protokoll kelle poolt ja kuidas marrastused kaelal on tekkinud CD-l helisalvestus ei tõenda Inna Jarovaja süüd, pealegi politseisse helistades kannatanu valetas, et teda ründasid koerad. Kohtuistungil ta sellest versioonist loobus. Tunnistaja K K ei näinud sündmust pealt, kuna teda polnud sel ajal kodus, seega pole tema ütlustel tõenduslikku tähtsust Tunnistaja M P ei näinud sündmust pealt, seega pole tema ütlustel tõenduslikku tähtsust Riigikohus oma otsustes on korduvalt väljendanud seisukohta, et üldpõhimõttena situatsioonides, kus on ainult nö sõna-sõna vastu, peab kohus erilise tähelepanelikkusega arvestama kõigi asjaoludega, mis enda olemuselt on kaasuse lahendamisel asjakohased ning mis võivad mõjutada tõendite hindamist, kusjuures otsusest peab selgesõnaliselt tulenema, et kohus on neid asjaolusid ka arvestanud. Kaaluda tuleb kõiki asjaolusid, motiive, eesmärke, mis räägivad nii süüteo toimepanemise poolt kui ka vastu ning anda neile üldhinnang e teisisõnu - hinnata argumente kogumis. Kohus ei ole arvestanud kannatanu võimalikke motiive majanaabri vastu süüdistuse esitamisel. Kuna kannatanu on esitanud tsiviilhagi moraalse kahju heastamiseks 1300 euro suuruses summas, (mis on 20 340 krooni), seega arvestatav summa, siis võibki teha ainult ühe järelduse, et kannatanu poolt on politseisse esitatud avaldus ainult eesmärgiga saada süüdistatava käest raha. Samas ei osanud kannatanu kohtus kuidagi põhjendada milles tema moraalne kahju seisnes. Kohus ei ole absoluutselt arvestanud ka argumente mis räägivad süüteo toimepanemise vastu, ega neid üldse vaaginud. Kohus on läinud lihtsamat teed, tunnistanud süüdistava ja temapoolsete tunnistajate ütlused ebausaldusväärseteks. Tunnistajad K P, N I, I K, J V ja J Š iseloomustavad Inna Jarovajat kui väga rahulikku, tasakaalukat, heasüdamlikku ja vastutulelikku inimest, kusjuures kõik nimetatud tunnistajad tunnevad süüdistatavat juba pikemat aega. Süüdistatav Inna Jarovaja taotleb esitatud apellatsioonis samuti õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Süüdistatav väidab, et tema ei ole kuritegu, milles ta on süüdi mõistetud toime pannud. Tema ja kanatanu vahel leidis aset tavaline naabrite vaheline sõnaline konflikt aga seda mitte tema koerte pärast nagu maakohus leidis, vaid hoopis kannatanu poolt jalgvärava sulgemata jätmisest ja see kasvas üle sõnavahetuseks, mille käigus kannatanu ütles temale solvavaid väljendusi tema rahvuse kohta. Kannatanu ütles temale, et ta sõidaks ära Venemaale. Kannatanu algatas käesoleva kriminaalmenetluse ainult materiaalsest huvist ja seda kinnitas temale ka tea kaitsja. Nimelt, kannatanu soov oli raha saada ja seda väljendas kannatanu tema vastu tsiviilhagi esitamisega. Kohtumenetlus ei olnud erapooletu. Tema ütlused tunnistas maakohus põhjendamatult ebausaldusväärseteks, tema tunnistajate ütlusi ei usutud, tema vastu võeti kriminaaltoimikusse dokumente, mis ei iseloomusta teda tegelikult ega ei tõenda ka kuidagi tema süüd. Samas tema poolt kohtule esitatud fotosid tema 7 koertest toimikusse ei võetud. Tema sooviks oli fotodega kohtule tõestada, et ta koerad on väikesed ega ole ohtlikud. Kannatanu jutt sellest, et tema väikesed koerad teda ründasid on alusetu. Ta ei usu kannatanu juttu koerte kartmisest, sest kannatanu on noor naine, kes tegeleb ratsaspordiga ja puutub seega kokku hoopis suuremate loomadega, kui seda on kääbuskoerad. Kohtuotsus on rahatud ainult kannatanu ütlustele ja tõenditele, mis tegelikult ei tema süüd kuidagi ei tõenda. Nii ei oma mingit tähtsust tema süü tuvastamise seisukohast munitsipaalpolitsei vastus kuna see puudutas tegevust, mis toimus juba peale arutatavat sündmust. Patsiendikaart ei tõenda samuti tema süüd. Tuvastatud ei ole vigastuste tekkemehhanismi. Ekspertiisi läbi ei viidud. Lubamatu tõend on ka isiku läbivaatuse protokoll, mis näitab, et kannatanu kaelal on kaks laiku. Rikutud on KrMS prg. 88 lg 2 sätteid. Tuvastamata on kohtu poolt see, kas temal üldse oli võimalus sellisel viisil nagu väidab kannatanu selliseid vigastusi tekitada. Arusaamatu on, kuidas on tema süü tõendatud nagu seda väidab kohus politsei infosüsteemist saadud väljatrükiga 2003.a. ja millist seost see arutatava sündmusega omab. Ka ei saa tema süüd kuidagi tõendada menetluskulusid tõendavad dokumendid, pensionitunnistus EMTA otsuse koopia, lepingute koopiad. Võltsituks aga peab süüdistatav tõendit tema sissetuleku kohta. Tema pensioni suurus on alates 1.04.2012.a. 215 EEK ja seega on tema päeva sissetule 7,1 EEK, mitte aga 23,74 EEK. Ka ei saa tema süüd tõendada Põhja PP määrus kriminaalmenetluse lõpetamise kohta tema avalduse osas. Arusaamatu on ka see, kuidas saab tema kaitsja poolt uurimiseksperimendi läbiviimiseks esitatud taotlus tõendada tema süüd. Selle taotluse eesmärgiks oli lükata ümber kannatanu ja ütlused ja tõendada just süüdistatava süütust. Põhjendamatu on ka temale mõistetud karistus. Naabrite vaheline sõnaline konflikt ei ole kuritegu ja selle eest karistamine on põhjendamatul. Tallinna Ringkonnakohtu 21.juuni 2012.a. määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda seisukohtade esitamiseks aega 23.juulini 2012.a. Menetlusosaliste poolt mingeid täiendavaid seisukohti ei esitatud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsioonidega leiab, et apellatsioonides esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Süüdistatava ütlustele rajatud kaitseversiooni põhiargumendiks on väide, et süüdistatava ja kannatanu vahel leidis aset ainult verbaalne konflikt, mille põhjuseks oli kannatanu poolt lausutud solvav väljend süüdistatava rahvuse kohta ja kogu edasise sündmuse e. konflikti ülekasvamise füüsilise vägivalla kasutamiseks on kannatanu välja mõelnud ja seda materiaalse kasu saamise eesmärgil. Kohtukolleegium on seisukohal, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Apellatsioonides esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna nad ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud enam kui veenvaid põhjendusi. Asetades erinevatest tõenditest tulenevad andmed omavahelisse konteksti, on maakohus oma seisukoha kujunemise ja lõppjäreldusele tulemise käigus 8 analüüsinud süüdistatavale inkrimineeritud käitumist ja põhjendatult teinud järelduse, et ka see kinnitab süüdistuse versiooni toimunust. Sellise maakohtu põhjaliku tõendite analüüsi kaudu on kohtuotsuse lugejale antud tervikpilt süüdistava kuritegeliku käitumise kulgemisest läbi ajalise telje. Otsustamaks süüdistatava süüküsimuse üle, on maakohus tuvastanud süüdistatavale inkrimineeritud kuriteo tehiolud. Sisuliselt ei ole apellatsioonis esitatud mingeid uusi maakohtule mitteteadaolevaid tõendeid ning selles taotletaksegi olemasolevate tõendite veelkordset hindamist ja sellest tulenevalt süüdistatava õigeksmõistmist. Sellest taotlusest lähtudes ringkonnakohus, hinnates kogutud tõendeid nende kogumis, leiab, et maakohtu otsus süüdistatava süü , tema käitumisele antud juriidilise hinnangu ja mõistetud karistuse aga samuti tõendite eelistuste osas on seaduslik, kooskõlas kogutud tõenditega ja küllaldaselt motiveeritud. Otsuses on põhjendatud ka süüdistatava kaitsja poolt esitatud taoltuse rahuldamata jätmist. Seega leiab kohtukolleegium, et maakohus on põhjendatult tulnud järeldusele, et süüdistatav pani toime temale süüdistuses esitatud vägivallateod kannatanu suhtes ja need on kvalifitseeritavad KarS prg.-s 121 ettenähtud kuriteona. Maakohtu otsuses on lk.-l 7 on loetletud tõendid, milliseid maakohus on nimetanud süüdistatava süüd kinnitavateks tõenditeks. Selline tõendite loetelu pealkirjastamine on apellantides tekitanud arusaamatust. Kohtukolleegium nõustub, et tegemist ei ole mitte süüd tõendavate tõenditega nagu seda apellandid märgivad, kuid ka maakohus ei ole neid nimetanud mitte süüd tõendavateks, vaid süüd kinnitavateks tõenditeks. Sisuliselt on tegemist nende tõendite loeteluga, milliseid maakohus on kohtuotsuses tõenditena käsitlenud ning nende osas oma seisukoha öelnud, kas siis karistuse liigi ja määra valikul, süüdistatava süüvõime tuvastamisel või kaitseargumentide ümberlükkamisel. Olenemata, kuidas see tõendite loetelu on pealkirjastatud, on kohtuotsuse lugejale selgelt ja üheselt arusaadav, milliseid tõendeid maakohus on arvestanud süüküsimuse otsustamisel ning millised tõendeid on arvestatud karistuse mõistmisel. See, et ka loetelus olevad tõendid on tõendid, mis omavad tähtsust KrMS prg. 62 loetletud tõendamiseseme asjaolude tõendamisel, on selge. Süüdistatav süüdistab oma apellatsioonis alusetult uurijat selles, et uurija on võltsinud tema sissetuleku kohta toimikus olevat tõendit. Apellatsioonis väidab süüdistatav, et tema sissetulek on alates 1.04.2012.a. 215 eurot kuus, mis tähendab, et päeva sissetulek on 7,1 eurot, mitte aga nii suur nagu seda näitab toimikus olev tõend. Süüdistatava arvates innustas just selline võltsitud sissetuleku näitamine kannatanut tema vastu tsiviilhagi esitama ja materiaalsest huvist teda alusetult süüstama. Kohtukolleegium selgitab, et selline sõnakasutus, mis viitab menetleja poolt kuriteo toimepanemisele, ei saa olla sellise Kkäelise ja läbimõtlemata ”lahmimise” tulemus. Enne, kui sellise süüdistusega välja tulla, tuleb endale n.ö. asjad väga selgeks teha. Toimikus olev tõend on välja antud Maksu – ja Tolliameti poolt ja selle toimikusse lisamine on kohustuslik KrMS prg. 220 kohaselt. Keskmist päevasissetulekut arvestatakse süüdistatavale rahalise karistuse mõistmisel. Seejuures, KarS prg. 44 lg 3 kohaselt arvutatakse keskmine päevasissetulek, lähtudes süüdimõistetu suhtes kriminaalmenetluse alustamise aastale vahetult eelnenud aasta või, kui nimetatud aasta 9 andmed ei ole kättesaadavad, sellele aastale eelnenud aasta tulumaksuga maksustatavast tulust, millest on maha arvatud tulumaks. Seega ei oma mingit tähtsust asjaolu, kui suur oli süüdistatava päeva sissetulek aprillis 2012.a. Kuna süüdistatavale ei ole mõistetud rahalist karistust, ei ole maakohus ka seda tõendit arvestanud. Alusetu on ka apellantide arvamus, et kannatanu on materiaalsest huvist algatanud kogu menetluse ja alusetult süüstanud süüdistatavat. Kannatanu esitas küll tsiviilhagi, milleks tal oli õigus. Maakohus jättis hagi rahuldamata ning andmata hinnangut maakohtu sellekohasele seisukohale, on fakt see, et kannatanu ei ole kohtuotsust selles osas vaidlustanud. Puutuvalt maakohtu poolt kohtuotsuses väljendatud seisukohaga tunnistajate ütluste osas, millisega apellandid ei nõustu ja leiavad, et põhjendamatult ei ole maakohus arvestanud süüdistatava poole tunnistajaid, siis peab kohtukolleegium vajalikuks selgitada, et maakohus on piisavalt põhjendanud omapoolset tõendite eelistust ja jätnud süüdistatava poolt esitatud tunnistajate ütlused kõrvale just seetõttu, et nemad said sündmusest teada tunduvalt hiljem, kui sündmus aset leidis. Tunnistaja H.P vestles aga kannatanuga vahetult sündmuste järgselt. Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-38-12 p.-s 15 selgitanud, et sellistel tingimustel tuleb kannatanu ütlusi, milles ta rääkis enda löömisest tunnistajale, lugeda ütlusteks vahetult enne rääkimist tajutud asjaolude kohta KrMS § 66 lg 21 p 2 mõttes. Seega on ütluste osas täidetud KrMS § 66 lg 21 p-s 2 sätestatud esimene tingimus, et kasutada tunnistaja ütlusi tõendina. Edasi tuleb võtta seisukoht, kas kannatanu oli rääkimise ajal veel tajutu mõju all ning kas puudub alus arvata, et ta moonutas tõde. Kohtukolleegium leiab, et puudub alus kahelda kannatanu poolt tunnistajale edastatud ütluste tõepärasuses. Kannatanu oli selleks ajaks juba helistanud ka politseisse ja edastanud teate naabrinaise kallaletungist ja tema kägistamisest. Ka viibis kannatanu sisuliselt koheselt peale sündmust ( sündmus toimus kella 18.40 paiku, arsti vastuvõtul oli kannatanu juba kell 19.54). Süüdistatav leiab, et patsiendikaart ega ka kannatanu läbivaatuse protokoll ei saa tõendada tema süüd. Ekspertiisi, mis oleks tuvastanud kannatanul esinenud kehavigastuste tekkemehhanismi, läbi viidud ei ole ja ka isiku läbivaatus on teostatud KrMS prg. 88 lg 2 sätteid eirates. Kohtukolleegiumi seisukoht selle apellatsiooni väite osas on järgmine. Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-67-10 p.-s 10 selgitanud, et patsiendikaart kui dokument tuleb lugeda lubatavaks tõendiks mitte tervikuna vaid üksnes osas, mis puudutab kannatanul tuvastatud kehavigastusi. Patsiendikaardil sisalduv teave kannatanu suhtes vägivalda tarvitanud isiku kohta ei ole hõlmatud arsti eriteadmiste ja pädevusega. Sisuliselt kajastab see teave kannatanu ütlusi tõendamiseseme asjaolude (teo toimepanijad ja toimepanemise viis) kohta, mille arst kandis patsiendikaardile kannatanu poolt arstile antud seletuse järgi. Seega on kohtukolleegiumi seisukohast patsiandikaart tõendiks, mis tõendab kannatanul kehavigastuse olemasolu. Ka ei ole kohtukolleegiumi arvates kannatanu kaelal ehk nähtaval kehaosal nähtavate vigastuste fikseerimine fotografeerimise teel samastatav isiku läbivaatusega ja ei nõua seega KrMS prg. 88 lg 2 loetletud isikute kohustuslikku osavõttu. Antud juhul omab vigastuste fikseerimise seisukohast tähtsust just foto, millel on näha kaelamarrastused. 10 Süüdistuse kohaselt tekitas süüdistatav kannatanule füüsilist valu rinnaku-ja seljapiirkonnas, randmepiirkonnas ja sõrmedes, samuti marrastused vasakul pool kaelal. Kohtukolleegium ei nõustu seisukohaga, et marrastuste olemasolu ei ole võimalik lugeda tuvastatuks seetõttu, et nende fikseerimiseks ei ole läbiviidud kohtuekspertiisi. Asjaolu, et marrastuste tuvastamine on toimunud ekspertiisivormist erineval viisil ei tee nende marrastuste olemasolu olematuks. Ekspertiis on kohustuslik siis, kui on vaja kasutada eriteadmisi. Kohtukolleegium on seisukohal, et seda, kas isikul on marrastused või mitte, on võimalik tuvastada ka ilma eriteadmisi kasutamata. See on silmaga nähtav. Antud juhul on kehalise väärkohtlemise tagajärjed kannatanul fotografeeritud. Süüdistatavat süüdistatakse kõige Kmas vormis tervisekahjustuse tekitamises e. KarS prg. 121 järgi. Sealjuures on süüdistuse kohaselt kannatanule tekitatud kehalise väärkohtlemisega ka füüsilist valu, mille olemasolu tuvastamine ekspertiisiga ei ole võimalik. Kui oleks vaidlus olnud selles, milline on kannatanule tekitatud terviskahjustuse raskus, siis oleks olnud vaja kasutada eriteadmisi ekspertiisi vormis ilma milleta ei oleks süüdistatavale inkrimineeritav KarS prg. 118 järgi kvalifitseeritav kuritegu. KarS prg. 121 järgi ei ole see käesoleval juhul kohustuslik. Kohtukolleegiumi arvates on ka käesoleval juhul visuaalselt tuvastatav asjaolu, et sellised tervisekahjustused nagu seda on näha isiku läbivaatuse protokollile lisatud fotodelt, on iseloomulikud just vigastustele, millised tekivad küüntega kaela pigistamise tagajärel nagu väitis kannatanu. Vaidlustatud kohtuotsusega on tuvastatud, et vaidlusalused vigastused sai kannatanu just süüdistatava vägivaldse tegevuse tagajärjel. Maakohus on oma sellekohast järeldust põhjendanud ja kohtukolleegium ei pea vajalikuks maakohtu põhjendusi korrata. Analoogilisele seisukohale tuli Tallinna Ringkonnakohus ka oma otsuses 1-09-12787, mis jõustus Riigikohtu määrusega 18.augustist 2010.a. 3-7-1-1-374, millega kaitsja kassatsioonile menetlusluba ei antud. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga selles, et süüdistatava ütluseid ei saa kasutada tõendina tema süüküsimuse otsustamisel nende ebausaldusväärsuse tõttu. Süüdistatav on andnud erinevates menetlusstaadiumites erinevaid ütlusi konflikti väidetava põhjuse kohta. Alguses on ta rääkinud, et kannatanu viidates süüdistatava rahvusele leidis, et süüdistatav peaks Venemaale ära sõitma, hiljem on aga väitnud, et kannatanu kasutas solvavat väljendit ”vene siga”. Seejuures on süüdistatav seletanud, et tal oli esialgu piinlik rääkida, et kannatanu teda selliselt solvas. Põhjendatult ei ole kohus lugenud sellist põhjendust veenvaks. Eluliselt ei ole usutav, et isik, keda süüdistatakse kuriteo toimepanemises ei hakka varjama enda õigustuseks olevaid asjaolusid sellisel põhjusel nagu seda pakub välja süüdistatav. Seejuures märgib kohtukolleegium, et süüdistatav ei ole olnud ka esitatud apellatsioonis järjekindel nimetatud küsimuses. Nii väidab ta apellatsiooni lk.2, et kannatanu ütles temale, et ta Venemaale ära sõidaks, hiljem aga jälle seda, et kannatanu nimetas teda ”vene seaks”. Samas, selleks, et välistada süüdistatava poolt esitatud konflikti motiivi, pidi maakohus põhjalikult kontrollima, kas kannatanu poolt nimetatud motiiv on antud juhul usutav. Eelkõige on see oluline selleks, et tuvastada, kas süüdistatava käitumises võisid esineda karistust Kndavad asjaolud. Olenemata sellest, et kaitseversioon oli ehitatud üles füüsilise konflikti absoluutsele eitamisele, ei saanud kohus, kelle arvates süüdistatava käitumises KarS prg. 121 ettenähtud objektiivne koosseis oli täidetud, 11 mööda minna küsimusest, kas antud juhul võis süüdistatav tegutseda hädakaitse seisundis ja kas tegemist oli hädakaitse piiride ületamisega. Selline tõendite uurimine kohtu poolt on kooskõlas Riigikohtu otsuses 3-1-1-111-04 esitatud kohtupraktikat muutva seisukohaga. Seetõttu ei saa kuidagi nõustuda apellantidega selles, et maakohus pööras justkui üleliigset tähelepanu kannatanu poolt esitatud motiivi kontrollimisele e. sellele, kas süüdistatava koerad jooksid rihmastamata ringi ja kas selline käitumine on süüdistatavale omane. Kuna süüdistatava ja kannatanu ütlused konflikti alguseks olnud asjaolude osas olid erinevad, siis maakohus kontrollis põhjalikult ka kannatanu versiooni e. seda, et konflikt sai alguse sellest, et süüdistatava koerad jooksid rihmastamata ringi. Maakohus on põhjendatult tuvastanud kuriteo motiivi ja nimelt leidnud, et süüdistatavale ei meeldinud kannatanu märkus selle kohta, et ta koerad rihmastamata ringi jooksevad. Seetõttu ei saa kuidagi nõustuda apellantidega selles, et maakohus on pööranud ülemaarast tähelepanu süüdistatava poolt koerte pidamise eeskirjade rikkumise fakti kontrollimisele. Veel märgib kohtukolleegium, et süüdistatava väited selles, et tema koerad on väikesekasvulised ja heatahtlikud ning et justkui neid ei saaksiki karta, ei oma käesoleval juhul mingit tähtsust süüdistatava süüküsimuse otsustamisel ja tema käitumisele juriidilise hinnangu andmisel. Tavaelus on juba välja kujunenud koerteomanike arusaam, et tema koer on heatahtlik ja kedagi ei hammusta ning olukorras, kus koerad jooksevad rihmastamata ning keegi kaaskodanikest julgeb väljendada hirmu, siis on tavakasutuses just sellised väited koeraomaniku poolt. Samas ei saa ühelegi inimesele ette heita seda, et ta kardab võõraid lahtiselt ringi jooksvaid koeri, olgu need kääbuskoerad või suurekasvulised. Koerte kartust ei saa kuidagi seada ka sõltuvusse sellest, et isik, kes neid kardab puutub tegelikult kokku palju suuremakasvuliste loomadega. Põhjalikult on maakohus vaidlustatud kohtuotsuses põhjendanud ka süüdistatavale mõistetud karistust. Kohtukolleegium nõustudes täielikult maakohtu seisukohtadega mõistetud karistusliigi ja - määra osas, ei pea vajalikuks neid oma otsuses korrata. Asjaolusid, millised annaks aluse süüdistatavale mõistetud karistuse Kndamiseks, ei ole kohtukolleegium tuvastanud. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS prg. 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS prg.337 lg 1 p.1 , prg. 344-345 lg 1 , 2 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu otsuse 16.maist 2012.a. Inna Jarovaja suhtes muutmata. Julia Katškovskaja Malle Preimer Sten Lind