lg1, § 120; § 122 ja § 114 p 1järgi üldmenetluses Ainar Koik Prokurör Süüdistatav Kaitsja a. b. c. d. e. f. g. Nimi: Eduard IVANOV Elu- või asukoht ja aadress: xxx(vahistatud) Isikukood või sünniaeg: 39108060269 Kodakondsus: määratlemata Haridus: põhi Emakeel: vene Töökoht või õppeasutus: Tallinna Lasnamäe Mehaanikakool h. Karistatus: Karistusregistri teatise (V kd tl 160-162) kohaselt kr.korras karistamata, väärtegude eest karistatud 10 korral i. Kuriteo kvalifikatsioon:
Kaitsja: advokaat Valli Murde (lepinguline kaitsja) Valli Murde RESOLUTSIOON Süüdi tunnistada Eduard Ivanov
Süüdi tunnistada Eduard Ivanov
Süüdi tunnistada Eduard Ivanov
p 1 järgi ning karistada vangistusega 12 aastat.
lg 1 alusel liita mõistetud karistused osaliselt ja mõista Eduard Ivanovile liitkaristuseks 13 aastat vangistust. 1 Vastavalt
lg 1 lugeda eelvangistusaeg karistusaja hulka ja karistusest lugeda kantuks kolm päeva (01.-03.04.2010.a.). Kandmata karistuseks on 12 aastat 11 kuud ja 27 päeva vangistust. Karistuse kandmise alguseks lugeda 22.märts 2011.a. Õigeks mõista Eduard Ivanov
Eduard Ivanovi suhtes kohaldatud tõkend – vahistamine – jätta kohtuotsuse jõustumiseni muutmata, seejärel tühistada. KrMS § 179 lg 1 p 2 ja KrMS § 180 lg 1 alusel välja mõista Eduard Ivanovilt menetluskulud: Sundraha 725 eurot; ekspertiisitasu 23 025 eurot ja määratud kaitsjale makstud tasu 115,04 eurot. Menetluskulud tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele 10220034796011 SEB Pank, 221023778606 Swedbank või 333416110002 Danske Bank. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049777 ning selgitusse kriminaalasja kohtunumber 1-11-9536, Eduard Ivanov ja tekst „kriminaalmenetluse kulud“. Kohtukulude tasumist tõendav dokument tuleb esitada Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kriminaalkantseleile. Asitõendid: puidust kurikas; II seljas olnud hommikumantel ja hall pluus, 15.12.2010 sündmuskoha vaatlusel äravõetud padjapüürist väljalõigatud tükk, rõduukse link, aknariiv, aknanupp; 20.12.2010 sündmuskoha vaatlusel äravõetud arvuti kõlarid, , kaks padjapüüri, mille ühes olid tekikott, lina ja kardinakanga 2 tükki ning teises: nr 1- helesinine padjapüür sinise mustriga, nr 2 - kokkurullitud, roosat värvi riidetükk, nr 3 - valge padjapüür lehtedest ja murust koosneva mustriga, nr 4 - kollane ühetooniline padjapüür, nr 5 - kangas värviliste ruutudega, nr 6 - helesinine tekikott roosidega; 03.06.2011 läbiotsimisel leitud noatera ja 3 nuga –hävitada kohtuotsuse jõustumisel. XXX korterist äravõetud II arvuti süsteemplokk Fujitsu Siemens Scaleo; 20.01.2011 sündmuskoha vaatlusel äravõetud hall kootud kampsun – anda üle VI. Salvestised: 15.12.2010.a. Tallinnas XXXkorteri sündmuskoha vaatluse videosalvestus, 06.01.2011 tunnistaja T Š ülekuulamise protokolli lisa (fotod), 12.05.2011 asitõendi (korterist XXX äravõetud II arvuti süsteemplokk Fujitsu Siemens Scaleo) vaatlusprotokolli lisa, 24.05.2011 kahtlustatava E.Ivanov’i täiendava ülekuulamise videosalvestis- jätta kriminaalasja materjalide juurde. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioon Tallinna Ringkonnakohtule, teatades kirjalikult apellatsiooniõiguse kasutamise soovist Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale 7 (seitsme) päeva jooksul alates kohtuotsuse või resolutsiooni kuulutamisest ning esitades apellatsiooni 15 (viieteistkümne) päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis tutvumiseks kättesaadav 15 päeva möödumisel apellatsiooniteate esitamisest. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi KrMS 15. peatüki kohaselt, see on määruskaebe korras 10 (kümne) päeva jooksul. Määruskaebus tuleb esitada Harju 2 Maakohtu Liivalaia kohtumajale. Kohtuotsuse põhiosa Kohtulikul uurimisel on tõendamist leidnud, et Eduard Ivanov ajavahemikul 2009.a detsembrist kuni 01.04.2010.a järjepidevalt – vähemalt neljal erineval korral - tarvitas oma õe II(s XXX.a.) suhtes füüsilist vägivalda – 2009.a. detsembri lõpus tuvastamata kuupäeval Tallinnas XXX korteris haaras kätega II kõrist ja kägistas teda, millega põhjustas II füüsilist valu; 2010.a. jaanuaris tuvastamata kuupäeval sealsamas korteris lõi II rusikaga näkku lõua piirkonda, millega tekitas II füüsilist valu; 15.03.2010.a. õhtul sealsamas korteris lõi II rusikaga vastu pead, millega tekitas II füüsilist valu; 01.04.2010.a kella 09.30 paiku sealsamas korteris haaras II juustest kinni ja lõi teda rusikatega korduvalt vastu pead ja nägu, misjärel tiris II voodilt põrandale ja peksis teda käte ja jalgadega vastu keha, seejärel võttis koridorist puidust kurika, millega lõi II korduvalt vastu keha, käsi ja jalgu, millise käitumisega põhjustas II suurt füüsilist valu ning peapõrutuse, hematoomid parema käe küünarnukil, paremal jalasäärel ja hüppeliigesel, vasaku ja parema reie tagaküljel tuhara all ja vasaku silma all. Oma tahtliku tegevusega pani Eduard Ivanov toime teise inimese järjepideva ja suurt valu põhjustanud kehalise väärkohtlemise ehk
Tõendamist on leidnud, et E.Ivanov 2009 aasta detsembrikuu lõpus tuvastamata kuupäeval sealsamas korteris peale II kõrist kätega haaramist ja kägistamist ähvardas II tapmisega , seega pani toime
Eduard Ivanovi süü
; 122 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises on tõendatud alljärgnevaga: 1)2009.a. detsembris toimunud
andis II/surnud/ kannatanuna ülekuulamisel ütlusi: „Umbes 2009.a. detsembri lõpus tutvustas Edik /E.Ivanov/ mulle oma sõpra Vitalikut. Ma hakkasin temaga suhtlema, kuid Edikule see ei meeldinud ja tulnud kord koju, haaras ta mul kõrist kinni ning öeldes, et ma enam ei suhtleks Vitalikuga, hakkas mind kägistama. Seejuures ähvardas, et tapab mind ära või pussitab surnuks, kui ma veel Vitalikuga suhtlen… Ta kägistas mind umbes minut aega, siis lasi lahti ja läks ära“; 13.04.2010.a. kannatanuna ülekuulamisel andis II ütlusi, et „kui 2009.a. detsembris Edik /E.Ivanov/ koju tulles mul kaelast kinni võttis ja kägistama hakkas, rääkides seejuures, et pussitab mu surnuks või tapab ära, kui ma jätkan Vitalikuga kokkusaamist, siis ma võtan tema sõnu kui tapmisähvardust ja pean seda reaalseks“. Seega on IIca kuuajalise vahega andnud ülekuulamistel toimunu kohta kokkulangevaid ütlusi, mis annab aluse tema sellekohaste ütluste usaldusväärseks lugemiseks. E.Ivanov kohtuistungil võttis nimetatud süüdistused omaks – tema ütluste kohaselt oli tegemist omavahelise tüli ja pidevate konfliktidega õega, tema püüdis õde kontrollida ja kasvatada, oma konkreetset tegevust E.Ivanov ei mäletanud , kuid möönab, et võis õde tapmisega ähvardada. 2)2010.a aasta jaanuaris toimunud
järgi kvalifitseeritud kuriteoepisood: Kannatanu II/surnud/ kohtueelses menetluses antud ütlused : 17.03.2010.a. andis II kannatanuna ülekuulamisel ütlusi: „2010.a. jaanuaris olin ma kodus, kui Edik tuli koju ja hakkas mind solvama. Mina ei pööranud tähelepanu. Pärast, kui ma arvuti taha istusin, tuli Edik minu juurde ja lõi täie hooga mulle rusikaga vastu nägu, lõua piirkonda, tekitades mulle füüsilist valu“. E.Ivanov kohtuistungil võttis nimetatud süüdistuse omaks – tema ütluste kohaselt üksikasju ja konkreetset päeva ta ei mäleta, kuid ta ei eitanud, et selline juhtum tõepoolest oli. 3)15.03.2010.a. kuriteoepisood: 17.03.2010.a. andis II kannatanuna ülekuulamisel ütlusi: „Ma hakkasin talle /E.Ivanovile/ rääkima, 3 et ma ei taha, et ta mind niimoodi kohtleks, pärast mida lõi Edik mind rusikaga vastu pead. /…/ Mina läksin jälle tujust täiesti ära ning võtnud mobiiltelefoni kätte, tegin näo, et hakkan helistama. Sellel ajal jookseb kööki Edik ja võtab mul mobiiltelefoni käest ära, seejuures väänab mul parema käe nimetissõrme välja. Võtnud telefoni ära, lõi ta mind kolm korda rusikaga vastu pead, kaks korda jalaga vastu minu vasakut jalga ja läks köögist välja“; SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla poolt välja antud patsiendikaart nr 12983 II fikseeritud vigastuste kohta 16.03.2010.a., kus on märgitud erinevate tursete ja punetuse fikseerimine, samuti kannatanu kaebuste osas, et 15.03.2010.a. tuli vend kallale ja lõi patsienti vähemalt 3 lööki vastu pead ja jalaga vastu reit. Tunnistaja AE ütluste kohaselt sai tema I kui oma klassiõelt teada, et I ja tema venna Eduardi vahel muutusid suhted halvaks, miks, seda tunnistaja ei teadnud; seejärel algasid peksmised ehk Eduard peksis It, need peksmised algasid eimillestki, Eduard muutus äkiliseks ja I võis talle ka midagi öelda; ise tema neid peksmisi pealt näinud ei ole; I sõnade kohaselt toimus neid palju kordi, tõsisemaid peksmisi oli 2-3 korda. Tema on ka ise näinud I vägivallatundemärke peas ja puusal. Kannatanu VI ütluste kohaselt teab tema, et sel korral lõi Eduard Ivanov ühe korra rusikaga näkku. E.Ivanov kohtuistungil tunnistas end süüdi osaliselt – tema ütluste kohaselt võttis ta omaks I ühel korral rusikaga näkku löömise ehk süüdistuses kirjeldatud ühe vägivallaepisoodi toimepanemise. 4)01.04.2010.a.
andis II kannatanuna ülekuulamisel ütlusi, et 01.04.2010.a. hommikul kella 09.30 paiku tuli tema elukohta XXX vanem vend Eduard Ivanov, kes „…valas ämbrist vee otse minu peale. Sel momendil ma lamasin voodis. Pärast seda Eduard haaras mul juustest kinni, surus mind vastu seina ja hakkas mind rusikatega peksma vastu nägu ja pead (vähemalt 4 korda)… Ma hakkasin nutma, tema löökidest oli mul väga valus. Ta tiris mind voodi pealt põrandale ja mul on meeles, et ma lamasin põrandal külje peal, aga Eduard peksis mind edasi käte ja jalgadega vastu keha. Tema löökide eest üritasin ennast kätega varjata. Pärast seda ta väljus koridori ja mõne sekundi pärast tuli tagasi. Tema käes oli juba kurikas. Kust ta selle võttis, ma ei tea, kurikat mina korteris varem ei näinud. Võimalik, et ta tõi selle suures musta värvi kotis, mis oli tal kaasas, kui ta sisenes korterisse. Ta tuli selle kurikaga minu juurde ja hakkas mind selle kurikaga taguma vastu mu keha, käsi ja jalgu. Ta lõi mind kurikaga vähemalt 5-6 korda. Mul oli väga valus. Kui ta mind peksis, ma karjusin ja nutsin, aga tema küsis minult kogu aeg, kas ma olen endal käsi, jalgu ja selgroogu murdnud, ja kui ma vastasin talle, et ei ole, siis ta rääkis, et viib mu metsa ja murrab mu luud katki.“ SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla poolt välja antud patsiendikaart nr 16076 01.04.2010.a., kus kaebuse-osas märgitud, et patsient saanud venna käest peksa ja kirjeldatud on fikseeritud hematoome. II läbivaatuse protokoll fototabeliga 01.04.2010.a. tõendab II parema käe küünarnukil, hüppeliigesel, paremal ja vasakul jalal ning vasaku silma all sinikate olemasolu ja fikseerimist. Tunnistaja JM ütluste kohaselt nägi tema oma silmaga pealt, viibides I korteris, kuidas Eduard tema juuresolekul peksis kevadel I läbi – esmalt valas Eduard I vett peale, siis peksis I käte ja rusikatega nii pähe kui kehasse ning seejärel kepi või pesapallikurikaga kehasse; lööke polnud 1 või 2, vaid vähemalt 10. Eduard ütles I , et matan su maha ja lohistas I autosse. Seejärel helistamiste tulemusel lasi Eduard I vabaks. I jutu põhjal teab, et lisaks sellele oli veel mitmeid vägivallajuhtumeid, kui Eduard I lõi. Ilmselgelt käivad tunnistaja ütlused 01.04.2010.a. episoodi kohta. Tunnistaja AE ütluste kohaselt sai I kui oma klassiõelt teada, et I ja tema venna Eduardi vahel muutusid suhted halvaks, miks, seda tunnistaja ei teadnud; seejärel algasid peksmised ehk Eduard peksis I , need peksmised algasid eimillestki, Eduard muutus äkiliseks ja I võis talle ka midagi öelda; ise tema neid peksmisi pealt näinud ei ole; I sõnade kohaselt toimus seda palju kordi, tõsisemaid peksmisi oli 2-3 korda. Tema on ka ise näinud I vägivallatundemärke peas ja puusal. 4 Tunnistaja AI ütluste kohaselt I rääkis temale, et I ja Eduardi vahel oli 01.aprillil 2010.a. kaklus I juures ja Eduard lõi siis I pesapallikurikaga. Asitõendi vaatlusprotokoll fototabeliga – vaadeldud on eelnimetatud pesapallikurikat. E.Ivanovi tunnistas end kohtus süüdi osaliselt – tema ütluste kohaselt oli temal küll kurikas kaasas, kuid I ei löönud tema sellega mitte ühelgi korral; tema lõi I rusika või lahtise käega 1 korra, kurika tema vaid surus I mingi kehaosa vastu. Diametraalse vastuolu tõttu avaldati ja loeti seejärel kohtuistungil prokuröri taotlusel E.Ivanovi poolt 01.04.2010.a. ehk samal päeval kahtlustatavana antud ütlused (ülekuulamisprotokolli eestikeelne tõlge, alt 14-s kuni alt 9-s rida „Siis ma sain vihaseks ja haarasin I juustest kinni, pärast seda hakkasin talle paar korda lööma rusikaga vastu nägu ja pead. Ta oli sel momendil madratsi peal ja ma tirisin teda madratsilt põrandale. Seejärel läksin koridori ja võtsin koridorist kaasa toodud kurika. Ma läksin jälle tagasi tuppa ja lõin I selle kurikaga veel paar korda. Ühe korra lõin talle kurikaga küünarnuki pihta, aga teist korda lõin talle vastu jalga.“. Nende ütluste ärakuulamise järel väitis E.Ivanov, et etteloetud ütlused ei ole õiged ning et uurija soovitas temale rääkida kurikaga löömisest, et nii saab kergema karistuse. Kuna E.Ivanovi ütluste selline muutmine ei ole eluliselt usutav – et rääkides uurijale ülekuulamisel ohtlikumast vägivalla kasutamisest, saab kergema karistuse kui kergema vägivalla kasutamisest rääkimise korral -, tuleb E.Ivanovi ütlused selle episoodiga seoses lugeda mitteusaldusväärseteks ja arvata tõenditekogumist välja. Vägivalla kasutamine just sellises mahus, mille kohta on ütlusi andnud II ise, on tõendatud veel II ütlustega kokkulangevate tunnistajate A.I ja A.E ütlustega, samuti patsiendikaardiga, kus on kajastatud mitmed hematoomid ja punetused, mis tähendab juba iseenesest, et lööke I pihta pidi olema rohkem, kui seda soostub omaks võtma E.Ivanov ise ja teda ilmselt toetama asunud ema V.I . Kohtul ei ole alust kahelda tunnistajate ja kannatanu ütlustes. Need ütlused on omavahel kooskõlas ja mingit alust arvata, et tunnistajad valetavad või kannatanu valetas, kohtul ei ole. Seonduvalt vägivalla kasutamise episoodiga 01.04.2010.a. tuleb lugeda usaldusväärseteks mitte E.Ivanovi ütlusi (mis tuleb diametraalse vastuolu tõttu tõenditekogumist välja jätta), vaid just II ütlusi, milliseid kinnitavad patsiendikaart ja isiku läbivaatuse protokoll fototabeliga tuvastatud vigastuste paljususe kohta, tunnistaja J.M ütlused, kes sellist kurikaga peksmist ka ise pealt nägi ning tunnistajate A.E ja A.I ütlused, mis kinnitavad II ütlusi.
Piinamise objektiivne koossseis on siuliselt antud viitelisena ning seisneb kehalises väärkohtlemises, mille all tuleb mõista
koosseisule vastavaid tegusid (löömine, peksmine või valu tekitanud muu kehaline väärkohtlemine). Piinamiseks kvalifitseeruvad nimetatud teod aga kahel juhul – toime panduna järjepidevalt või suurt valu põhjustavatena. Järjepidev on ühe ja sama kannatanu korduv või kestev kehaline väärkohtlemine. Korduvus eeldab vähemalt kahte iseseisvat tegu, mis võivad ajaliselt olla lahutatud ja kantud eri tahtlustest või ajaliselt üksteisega tihedalt seotud tegusid, mis moodustavad piinava situatsiooni. Tuvastatud on, et E.Ivanov lõi või peksis kannatanu II vähemalt neljal korral. Tegemist on mitme ajaliselt üksteisest lahutatud teoga, need on toime pandud sama kannatanu suhtes ja on eraldivõetuna kvalifitseeritavad
Vägivallateod ei ole lahutatavad üksteisest aastatega, isegi mitte kuudega vaid päevadega. E.Ivanov on kuriteo pannud toime otsese tahtlusega. E.Ivanov nautis II kamandamist-käsutamist ja nö karistamist, enda füüsilist üleolekut temast. Ta sai aru, et ta tekitab vägivallaga kannatanule füüsilist valu, see oligi tema soov, sest sellega püüdis ta II endale allutada. Seega on
süüteoskoosseis täidetud.
Seega kahjustatakse antud kuriteoga kannatanu vaimset heaolu, tekitatakse temas emotsionaalselt kurnavat hirmutunnet. Objektiivse koosseisu analüüsimisel tuleb tähele panna, et oluline on, et ähvardamine oleks konkreetselt suunatud kannatanus hirmutunde tekitamisele. Ähvardamine peab olema veenev, st 5 kannatanul peab olema alust karta ähvarduse täideviimist. On ilmne, et II oli piisavalt alust karta ähvarduse täideviimist E.Ivanovi poolt. Seda kinnitas E.Ivanov oma pidevate vägivallategudega II kallal. Tunnistaja JM seletas kohtuistungil, et II avaldas talle, et ta arvab, et kui E.Ivanov teda ei tapa, siis vigaseks teeb kindlasti. Arvestada tuleb, et IIoli kõigest 16-aastane, seega alaealine, füüsiliselt ilmselt Eduard Ivanovist nõrgem ja põhjust hinnata ähvardust tõsiseks oli seda enam. Tema vend, Eduard Ivanov, oli temast vanem täisealine meesisik, füüsiliselt temast tugevam ja oma käitumiselt ettearvamatu. See oli II kui teda hästi tundvale isikule hästi teada. Pole mingit alust kahelda selles, et kannatanu võttis ähvardust tõsiselt, pole ka alust arvata, et E.Ivanov oleks arvanud, et kannatanu seda ähvardust kindlasti tõsiselt ei võta. Nagu näitas viimane E.Ivanovi poolt toimepandud kuritegu – kannatanul oli alust võtta seda ähvardust tõsiselt, sest tema surm saabuski oma venna, Eduard Ivanovi, käe läbi. E.Ivanov on
Oma käitumisega soovis ta tekitada II füüsilist valu ja sisendada temasse hirmutunnet. Tal oli soov end II suhtes maksma panna ja endale allutada. Kohus leiab, et tõendamist on leidnud, et Eduard Ivanov ööl vastu 14.detsembrit 2010.a Tallinnas XXX korteris pani toime II tahtliku tapmise julmal ja piinaval viisil, lüües teda paljukordselt ja tugevajõuliselt, sh ka ohvri istuvas ja lamavas asendis olles, sirge terava servaga massiivse raievahendiga pea, kaela ja käte piirkonda, millega põhjustas II pea, kaela ja käte terava trauma peaajupõrutuse, ajukelmetealuste verevalumite ja koljuluude murdudega, mis tüsistusid peaajuturse ja ägeda verekaotusega välimisest verejooksust ehk eluohtliku tervisekahjustuse, millise vigastuste tagajärjel II suri maksimaalselt mõnekümne minuti järel peale vigastuste tekitamist ööl vastu 14.detsembrit 2010.a. sündmuskohal. Peale seda tegi E.Ivanov kõik selleks, et kirjeldatud mõrva toimumist korteris varjata ja et II surnukeha ei leitaks - ta toimetas II surnukeha sama korteri rõdule ja peitis seal mitmete tekkide, pleedide ja madratsi alla, kuskohas surnukeha ilma spetsiaalselt rõdule sisenemata näha polnud, seejärel puhastas E.Ivanov toas kus mõrv toime pandi, põranda väga põhjalikult erinevate voodipesu esemetega - padjapüüride, linade ja tekikottidega, millised ta võttis väikeses toas asuvast riidekapist ning peale vere pühkimist paigutas verised voodipesu esemed padjapüüridesse ja jättis rõdule surnukeha kõrvale, samuti võttis ta sündmuskohalt kaasa mõrva toimepanemisel kasutatud raievahendi. Lisaks sellele E.Ivanov kirjeldatud mõrva varjamise ja kohtueelse menetluse eksiteele viimise eesmärgil saatis 27.detsembril 2010.a. kell 15.09 mobiiltelefonilt abonentnumbriga 53799810 sõnumi tema ja II ema V I kasutuses olevale mobiiltelefonile. Oma alaealiselt õelt II elu võttes põhjustas Eduard Ivanov tervisekahjustuste arvu, paiknemist ja iseloomu arvestades oma ohvrile pika aja jooksul suurt valutunnet ning väljendas põhimõttelist ja erilist hoolimatust inimelu ja inimkeha kui väärtuste suhtes, millise käitumisega pani ta toime tapmise julmal ja piinaval viisil ehk
Eduard Ivabnovi süü
p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises on tõendatud alljärgnevaga: Sündmuskoha – Tallinn XXXkorteri vaatlusprotokollist 15.12.2010.a., selle juurde kuuluvast tehnilise uuringu protokollist ja fototabelist 108 fotoga nähtub sündmuskoha olustik politseitöötajate kohale jõudes, sealhulgas see, kus ja missuguses asendis ja missuguste vigastustega leiti surnukeha. Kirjeldatud on surnud II seljasolnud riietust ja nähtavaid vigastusi inimkehal ja kahjustuste ulatust riietel, kust täpselt ja millistest erinevatest kohtadest erinevates ruumides leiti verejälgi ja verekahtlasi määrdumisi ning kust võeti DNA-proove ning kust ja missugused esemed politsei poolt kaasa võeti. Nähtub, et trepikoja metallist välisuks varustatud fonoluku süsteemiga, vaatluse momendil lukustatud asendis ning korter asub 5-ndal korrusel; üksikasjalikult on kirjeldatud korteri rõdu, kust II surnukeha leiti; kuidas see oli peidetud tekkide ja pleedide hunniku alla; muuhulgas leiti rõdult neli täidetud padjapüüri, kahes padjapüüris sees olid padjad, ülejäänud kahes padjapüüris 6 erinevad märjad osaliselt verekahtlaste määrdumustega kaltse meenutavad kortsus kangatükid. Padjapüürist, mis oli kõige rohkem määrdunud verekahtlase vedelikuga, eemaldati kääride abil määrdunud osa, ülejäänud padjapüüri tükk pakendati paberkotti ja võeti kaasa pakendis nr 23. Täiendavast sündmuskoha vaatlusprotokollist 20.12.2010.a., selle juurde kuuluvast tehnilise uuringu protokollist ja fototabelist 35 fotoga nähtub sündmuskoha luminooliga töötlemisel helesinise helenduse tuvastamine kogu korteri suure toa põranda ulatuses, samuti täiendavate võrdlusproovide võtmine suures toas rõduukse ees paiknevalt madalalt kapilt ja väikeses toas riidekapi põhjas asuvatelt kõlaritelt. Täiendavast sündmuskoha vaatlusprotokollist 20.01.2011.a., selle juurde kuuluvast tehnilise uuringu protokollist ja fototabelist 19 fotoga nähtub sündmuskohalt täiendavate DNA-proovide võtmine, mh võeti suurest elutoast kaasa 2 padjapüüri koos sisuga ehk veriste lappidega (pakendid nr 46 ja 47). Surnu kohtuarstliku ekspertiisi aktist nr 666 nähtuvalt oli II surma põhjus pea, kaela ja käte terav trauma peaajupõrutuse, ajukelmetealuste verevalumite ning koljuluude murdudega, mis tüsistusid peaajuturse ja ägeda verekaotusega välimisest verejooksust ning mis võis olla tekitatud lühikest aega, ca paarkümmend minutit, enne surma saabumist. Raiehaavad peas, kaela tagapinnal ja labakätel võivad olla tekitatud terava vägivalla toimel korduvatest tugevatest löökidest sirge terava serva omava massiivse raievahendiga; torke-lõikehaavad lõuatsil vasakul pool, kõriseinas vasakul pool ja paremal õlal võisid olla tekitatud löökidest terava otsa ja ühe terava serva omava torkelõkevahendiga nt noaga; lõikehaavad paremal kulmul, kõrvalestal ja oimul, lõuatsil vasakul pool, kaela ülaosas ja paremal õlal võisid olla tekitatud lõikevahendi tera liikumisel mööda kehapinda. Kannatanu kehaasend vigastuste tekitamise ajal on olnud muutuv, ei ole välistatud ka istuvat ja lamavat asendit. Vägistamisele iseloomulikke vigastusi, samuti etanooli või narkootilisi aineid ei leitud. Surm võis saabuda orienteeruvalt 2-4 päeva enne kohtuarstlikku lahangut, mis toimus 16.12.2010.a. Surnu kohtuarstliku täiendekspertiisi aktist nr 38 nähtuvalt võisid II surnukehal esinevad lõikehaavad ja torke-lõikehaavad olla tekitatud kõikide ekspertiisiks esitatud nugadega (tegemist on siis nendesamade nugadega, mis leiti E.Ivanovi elukohast Rae vallas Lagedi külas Betooni 10-1); on rohkem tõenäoline, et torke-lõikehaav kaelal võis olla tekitatud noaga nr 3 ehk 200mm pika noateraga ja üldpikkusega 333mm mustast plastmassist käepidemega noaga; seevastu raiehaavu ekspertiisiks esitatud noatera ja nugadega tekitada võimalik ei ole. Nimetatud nugade äravõtmise märgitud kohast ehk E.Ivanovi ühest peatuskohast Rae vallas Lagedi külas Betooni 10-1 on tõendatud läbiotsimisprotokolliga 03.06.2011.a. Eksperdiarvamusest kohtubioloogilise ja DNA kompleksekspertiisi aktis nähtuvalt II laiba lahkamisel võetud proovides ei tuvastatud spermajälgi. DNA-ekspertiisiaktist nr 10E-GE1525 nähtub olulisemate järeldustena lisaks korterist väga erinevatest kohtadest II bioloogiliste jälgede leidmisele ka alljärgnev –p 9-11 kohaselt korteri väikesest toast riidekapist leitud verekahtlaste määrdumustega arvuti kõlaritelt ja kõlari juhtmelt võetud proovides, mis olid pärit enam kui ühelt isikult ja mis sisaldasid eeltesti alusel verd, ei saa välistada II pärineva bioloogilise materjali sisaldumist ja ei saa kindlalt välistada ka E.Ivanovilt pärineva bioloogilise materjali sisaldumist; p 4 kohaselt otse rõdu-ukse ees oleva madala kapi vasakpoolselt küljelt võetud proovis, samuti proovis (mis sisaldas verd) väikese toa kappi peidetud arvuti kõlari juhtme pistikult ei saa välistada II pärineva bioloogilise materjali sisaldumist ja ei saa kindlalt välistada ka E.Ivanovilt pärineva bioloogilise materjali sisaldumist; p 3 kohaselt suuremalt padjapüüri tükilt võetud ühest proovist saadi DNA-analüüsil täisprofiil, mis on pärit enam kui ühelt isikult, selle peamine DNA-profiil on kokkulangev II omaga ja kindlalt ei saa välistada ka E.Ivanovilt pärineva bioloogilise materjali sisaldumist selles segaproovis. Ekspertiisiakti selgituste p 17 kohaselt tähendab sellisel tasandil järeldus („ei saa välistada“), et segaprofiilis on esindatud kõik võrdlusisikul esinevad alleelid ja p 18 („ei saa kindlalt välistada“) et segaprofiilis on esindatud suurem osa võrdlusisikul esinevatest alleelidest, puudu on vaid 1 või 2 võrdlusisiku alleeli kümnetest alleelidest. DNA-ekspertiisiaktist nr 10E-GE1563 nähtub olulisemate järeldustena alljärgnev – p-de 2 ja 3 kohaselt II surnukuuris tema surnukehal leidmise hetkel seljas olnud hommikumantlilt mitmest 7 erinevast kohast – vasakult hõlmalt, vasakult käiselt - saadud proovides mis sisaldasid verd ei saa lisaks II enda DNA-le välistada E.Ivanovilt pärineva bioloogilise materjali sisaldumist segaproovides; arvamuse p 4 kohaselt selleltsamalt hommikumantlilt ka paremalt hõlmalt, vasakult käiselt, vasaku kaenla alt (ehk jällegi proovid, mis sisaldasid verd) - nendes ei saa välistada E.Ivanovi DNA-d. Leiti just E.Ivanovi, mitte aga kellegi teise kontrollitavalt isikult või tuvastamata isikult pärinevat DNA-d, mingeid viiteid nendes segaproovides kellelegi teisele isikule kui tapetud II ise või E.Ivanov ei esine. DNA-ekspertiisiaktist nr 11E-GE0112 nähtub olulisemate järeldustena alljärgnev – p 31 – kohaselt rõdult, surnukeha juurest padjapüüri sees olnud voodilinalt (pakend nr 46) võetud proovis ei saa välistada II ning ei saa kindlalt välistada E.Ivanovilt pärineva bioloogilise materjali sisaldumist; p 28 – padjapüüri sees olnud riidenutsakult (ehk veriselt kaltsult) võetud proovis ei saa välistada II ning ei saa kindlalt välistada E.Ivanovilt pärineva bioloogilise materjali sisaldumist. Tegemist ei olnud juhusliku riidekapist politsei poolt äravõetud padjapüüriga, vaid see padjapüür leiti sündmuskoha vaatluse käigus rõdult II surnukeha juurest ja mis oli täis topitud teisi kaltse meenutavaid esemeid ehk millega oli tapmise järgselt sündmuskohta jälgedest puhastatud. Need riidelapid olid märjad. Lisaks padjapüürilt, mis oli padja ümber, ei saa välistada mitmetest erinevatest kohtadest E.Ivanovilt pärineva DNA leidmist. Ülejäänud padjapüüride ses olnud veristelt riidenutsakutelt leiti vaid I.Ivanova, mitte aga ühegi teise isiku DND-d (arvamuse p-d 12-14); magamistoa riidekapi nii vasakpoolse kui parempoolse ülemise ukse külgmistelt servadelt leiti IIDNA-d ja kindlalt ei saa välistada ka E.Ivanovilt pärinevat DNA-d (arvamuse p-d 7 ja 11). DNA-ekspertiisiaktist nr 11E-GE0647 kohaselt E.Ivanovi elukohast Lagedil äravõetud erinevatel nugadel – nii käepidemetelt kui teradelt - leiti just temalt pärinevat bioloogilist materjali; IIvõrdlusproovi kohta ekspert usaldusväärseid järeldusi teha ei suutnud. DNA-ekspertiisiaktid nr 11E-GE0489, 11E-GE0214, 11E-GE0220 ja 11E-GE0044 ei tõenda muud, kui seda, et sündmuskohalt väga erinevatest kohtadest võetud DNA-proove on võrreldud kõikvõimalikelt I tutvusringkonda või temaga samas majas elavatelt „Andrei“, „Andres“, „Alexander“, „Aei“ eesnimesid kandvate isikutega, kuid kõigi kontrollitud isikute kohta tuli negatiivne vastus, st mingeid kokkulangevusi ei tuvastatud. Sõrmejäljeekspertiisiakti nr SS-0373-10/4665 kohaselt leiti rõdult seestpoolt surnukeha leidnud tunnistaja N.P ja arvutikõlaritelt II sõrmejälge, kellelegi teisele kuuluvaid sõrmejälgi ei leitud. Asitõendina on vaadeldud ja uuritud sündmuskohalt leitud ja II kasutuses olnud arvutit, et tuvastada I I viimased kontaktid; arvutisuhtlus lõppes 14.12.2010.a. enne kella 3 öösel. Asitõenditena on vaadeldud, kirjeldatud ja fotografeeritud surnukuurist saadud ja IItema leidmise hetkel seljasolnud hommikumantlit, halli pluusi, sündmuskoha rõdult leitud padjapüüre jt esemeid; samuti on kirjeldatud ja vaadeldud E.Ivanovi elukohast Rae vallas Lagedi külas Betooni 10-1 korteri juurde kuuluvast keldrist leitud ja kaasavõetud noatera ja 3 kööginuga. Jälitusprotokollist nähtub, et kuna II tapeti öösel vastu 14.12.2010.a. siis sellel ajavahemikul pole välistatud E.Ivanovi kuriteokohas viibimine, kuna tuvastatud kõnesid tal sellel ajaperioodil (ehk alates 13.12.2010.a. kella 20.49-st kuni 14.12.2010.a. kella 13.57-ni) polnud ehk puuduvad kindlad andmed, et olnuks sel ööl kindlasti kusagil mujal kui sündmuskohal; tema veidi varasemasse aega jääva ja tehtud kõnede tõttu fikseeritud liikumispiirkonnad ei välista tema viibimist sündmuskohas ei öösel ega varahommikul; on tuvastatud, et E.Ivanov on liikunud ja suhelnud öösiti ja ka öösiti viibinud mujal kui oma elukaaslase T juures XXX korteris; 27.12.2010.a. kell 15.09 tundmatult abonentnumbrilt VI mobiiltelefonile sõnumi („…“) saatmine; sõnumi saatja masti EOK80 levialal, samas E.Ivanov asus kell 15.16 oma ema V.Ivanoviga kell 15.16 alanud kõne ajal sealsamas asuva Russalka2 masti levialal ehk just temal oli võimalus selline sõnum saata, et VIja ka kohtueelset uurimist eksitada. Seejuures on ülimalt oluline, et sama IMEIkoodiga telefonilt, kust selline sõnum saadeti, on kasutanud varasemalt 2010.a. E.Ivanovi ja II noorem vend Alex ning 2010.a. oktoobris kasutas sellesama koodiga telefoni ka E.Ivanov ise. Sõnumi saatmise ajal on nii Alex kui VI ehk viimased allesjäänud perekonnaliikmed viibinud sootuks mujal ehk Laitses ega olnud tehniliselt suutelised sellise sõnumit saatma. II iseloomustus koolist näitab teda loomingulise ja mittekonfliktse noorena, kes oli vastutus- ja 8 kohusetundlik, kõrge enesehinnanguga, püüdles liidrirolli suhtes; nähtub, et klassijuhataja JO teatas kooli sotsiaaltöötajale, et vanem vend peksab teda ja ema ei suuda olukorda lahendada. Eduard Ivanovi iseloomustus Tallinna Lasnamäe mehaanikakoolist näitab teda põhjuseta koolist puuduja ja tundidest lahkujana, kes jättis kooli lõpuks pooleli ning kes on iseloomult rahulik ja kinnine ning hoidus alati omaette. Ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ja kohtupsüholoogilise ekspertiisi aktist nr nähtub, et E.Ivanovil ei esinenud vaimutegevuse ajutist riket ega muud haiguslikku seisundit, ta oli võimeline oma käitumisest aru saama ja seda juhtima; tal ei esine püsivalt märgatavalt avalduvaid/väljendunud individuaal-psühholoogilisi iseärasusi, mis oleksid mõjutanud tema tegevuse iseloomu ja käitumist. Ekspertiisi käigus on E.Ivanov pingelisi ja konfliktseid suhteid oma õega põhjendanud sellega, et temale ei meeldinud õe eluviisid. Uuritav ei eita temal esinevat kergesti ägestumist teda ärritavates olukordades. Kannatanu VI, kes on II ja E.Ivanovi ema, andis kohtus ütlusi selle kohta, et I elas aadressil XXXüksinda alates augustist 2010.a. ning Eduard ei elanud seal enam alates 2010.a. märtsist, sest I ajas ta välja, siis läks Eduard Ivanov läks elama oma tüdruksõbra JT juurde. Suhted õe-venna vahel halvenesid detsembrist 2009.a. ja alates aprillist 2010 ei suheldud omavahel üldse kuni 2010.a. sügiseni, siis suhted taastusid. I oli tugeva iseloomuga tüdruk, Eduard aga rahulik ja mõtles oma peaga. Viimane kord nägi I elusana 13.detsembri 2010.a. õhtul kella 8 paiku, kui samas Paekaare korteris oli kokkusaamine seoses korteri müügiga kinnisvaramaakleriga. Seal olid kohal tema, Eduard Ivanov, II, maakler, peretuttav NP ja tunnistaja noorim laps A. Ülejäänud seltskonna lahkudes jäi I korterisse üksinda ning tema ütles I , et tuleb järgmisel hommikul kell 8 tagasi. Seda kuulis ka Eduard Ivanov. Samal õhtul kella 23.30 paiku helistas ta I ja I ütles, et ta on kodus. VI teadis, et kui I oli korteris üksinda, keeras ta kõik ukselukud alati lukku. Ehk sulges lukud alati kapitaalselt olenemata sellest, kas ta oli kodus või ei. Järgmisel, see on 14.detsembri hommikul korterisse minnes oli muutunud niipalju, et korterit oli koristatud ja see oli tavapäratult korras. Rõduuks oli lahti ja ta pani selle ise kinni. 14.12 I mobiilile helistamisel ei vastanud. I surnukeha ja verise hommikumantli leidis korteri rõdult järgmisel päeval, see on 15.12 tema koos peretuttav N P a. I ise talvel kunagi rõdu ei kasutanud, rõdu sissepääsu ees oli laud koos õmblusmasinaga. 27.12.2010.a. saabus tema mobiilile sõnum, mille mõte oli selline, et I tahtis liiga palju ja et „ vabandage seda tegin mina.“ VI sõnul oli sõnumist aru saada, et selle on kirjutanud justkui naissoost isik (vene keeles ). I pole kordagi kaevanud, et Edik peksab teda, ainult ütles, et Edik kamandab teda. I ähvardas, et Edik veel roomab ta ees ja suudleb ta jalgu selle eest, et ta kamandab jne. 2010 veebruaris peksti Eduardi I palvel väga tugevasti ja võeti korteri võtmed ära. I ütles seda ise ja andis temale Ediku võtmed üle. Peksti kasvatuslikel eesmärkidel, et ta on tugevam, et see oleks selge, et tal on sõbrad, kes teevad tema jaoks mida ta käsib ja et Edik läheks korterist ära. I arvas, et on täiskasvanu, töötas, tahtis üksi elada. Näis, et I hakkas muutuma agressiivseks kui 2009 detsembrist , hakkas suitsetama ja jooma alkoholi ka. Avaldused, mis I politseisse tegi, olid antud koolist tulnud sunni mõjul, kuna ta läks sinikaga kooli ja seal päriti selle kohta aru ja kutsuti politsei. I ise ei tahtnud avaldust teha. Eduard rahulik, tasakaalukas, juhindus mõistusest. Tema ühtegi tüli ega skandaali ei provotseerinud, ei alustanud. Septembris 2010.a. I ütles, et ei arvanud, et asi hull on, tahtis Edikut (Eduardi) ainult hirmutada (siis , kui Eduardi ähvardas kriminaalasi). I tahtis lepitust ja Edik tuli ja hakkas jälle kodus käima, I tahtis , et Eduard tuleks jälle sinna elama. Tunnistaja NP( VIperetuttav) andis ütlusi selle kohta, et ta oli ka XXX korteris päev enne I surma, see on 13.detsembril. Seal olid VI, Eduard, I, maakler ja A). Korterist lahkus esimesena maakler, siis tema ja nagu ta teab, lahkusid seejärel V a , A ja Edik koos. Korterisse läks järgmisel päeval, see on 14.12.2010.a. koos V , V oli juba jõudnud politseis käia, kuna I oli kadunud ja keegi ei teadnud, kus ta võiks olla. I surnukeha leidis ta V koos korteri rõdult. Tunnistaja Jelena Beskrovnaja seletas kohtus, et VI oli tema naaber XXX, tema korter asus otse 9 Ivanovide korteri all. Ööl vastu 14.12.2010.a. alates kella 02-st erinevaid helisid – esmalt kuulis mehe häält valjult ütlemas „Zdorova!“, siis kuulis, kuidas muusika keerati valjuks, kuulis naisehäält ütlemas „Andrei“, siis „ne nado“, siis naisehääl sumbus, siis kuulis ülevalt võitluse hääli, siis lööke, siis saabastes ühe inimese samme rõdu suunas, kusjuures midagi nagu kukkus sel ajal üleval mitu korda maha, siis kuulis rõdult väljuvate sammude hääli, siis kuulis liikumist vannituppa ja sealt tagasi, siis kuulis justkui põranda märja lapiga koristamise ja pesemise hääli; kokku kuulis Ivanovide korterist hääli järjest umbes ühe tunni jooksul. Tunnistaja EO andis kohtus ütlusi, et tema oli I klassijuhataja, I oli rõõmsameelne, suhtlemisaldis ja konfliktivaba tüdruk; tema ise nägi I 2010.a. oktoobris ja novembris sinikaid, mille kohta I ütles, et tal olid olmekonfliktid vennaga, keda ta kardab. I emaga püüdis ta kontakti saada, et vestelda sellest, miks I elab üksi jne., kuid ema V keeldus temaga suhtlemisest. Tunnistaja AI andis kohtus ütlusi, et tundis It alates lapsepõlvest, I oli tark ja rõõmus, kes võis muutuda äkiliseks, kui miski temale ei meeldinud. 3-4 päeva enne I surma rääkis I talle värskest juhtumist, kus öösel kella 2-3 paiku oli Eduard tema uksele koputanud ja hiljem I avastas, et tema internetiühendus oli koridoris läbi lõigatud. Tunnistaja teadis, et I ei lasknud kunagi üksi olles oma korterisse võõraid inimesi. Tunnistaja AJ – E.Ivanovi teab kui I venda. I oli klassiõde 4 aastat. I iseloomustab kui rõõmsameelset elurõõmsat inimest, kel olid suured tulevikuplaanid. Teab, et I ja Eduardi vahel suhted millegipärast halvenesid, leidsid aset isegi peksmised Eduardi poolt. Imestama pani, et enne surma rääkis I, et vennaga olid suhted paranenud, nad hakkasid kontakteeruma ja suhtlema jälle. Ükskord I helistas, oli hüsteerias, tema kustus enda juurde ööbima. Et kodus on korralagedus, Edik on seda korraldanud. Tema läks I järgi, nägi, et asjad olid kõik laiali loobitud kappidest jne. I oli väga hirmunud. Kokku on ööbinud I tema juures 2-3 päeva korraga. Tunnistaja JM andis ütlusi selle kohta, et on näinud, kuidas Eduard Ivanov peksis oma õde kurikaga, valas temale ämbrist vett peale ja peksis kätega. I vastas jämedalt, millega provotseeris edasi peksmist ehk ei näidanud välja , et tal on valus. I avaldas, et Eduard kui Eduard teda ära ei tapa, siis vigaseks teeb kindlasti. I kartis kodus üksi olla. Tunnistajad JT, AT ja SL ehk vastavalt E.Ivanovi elukaaslane, elukaaslase isa ja ema andsid ütlusi selle kohta, et E.Ivanov viibis 13.detsembri ööl vastu 14.detsembrit 2010.a. nende korteris XXX. JT kuulis I surmast 15.detsembril.. JT ütles, et mäletab hästi, et Eduard oli kodus, sest polnud reaalne, et ta käis kodust väljas. Mis kell Eduard koju tuli, on raske öelda, vanemate reegel oli, et lapsed on enne 11 kodus. Arvab, et Eduard ei saanud vaikselt kodust lahkuda, seinad õhukesed, uksed kriuksuvad. Ükskord ta valetas oma vanematele, kus viibib Eduard, vanematele ei meeldinud, et Edik käis oma sõprade juures. Siis valetas, et Eduard on koos noorema vennaga. Kus Eduard oli 10.,11.,12.detsembril -seda ei oska öelda. Miks mäletab, et 13.-14.detsembril Eduard oli kodus? Seepärast, et 15.detsembril sai teada, et tapeti I. Kuigi Eduardi siis veel selles ei kahtlustatud, siiski advokaat ütles, et nüüd hakatakse kõiki kahtlustama ja seepärast jättis detailid kõik meelde. AT–teab, et I tapeti ööl vastu 13.-14.detsembrit. Kuupäeva sai ta teada 16.-ndal enda pereliikmetelt. Ediku ema helistas Edikule 15.-ndal ja kodused kohe ei rääkinud sellest. Eduard 13.-14.12 öösel kodus. Pole võimalik korterist väljuda märkamatult ja siis tagasi tulla märkamatult. Mitmel korral 10 2010 detsembris Eduard väljaspool korterit ööbis, ei oska öelda. Perioodiliselt oli Eduard sõprade juures, venna juures, lihtsalt kõik teadsid sellest, keegi ei muretsenud siis. Seda juhtus harva. SL- Sai I surmast teada 15.õhtul hilja, helistas ja teatas sellest V.I . Tema ei saa väita, kas Eduard väljus korterist 13.detsembri öösel vastu 14.detsembrit, aga kui oleks väljunud, siis oleks kuulda olnud. Tunnistaja S.L väitis, et tema nimetatud öö kohta 100% kindlusega väita ei saa, et Eduard oli nende korteris. Süüdistatav E.Ivanov kohtuistungil end mõrvas süüdi ei tunnistanud ja eitas üldse süüdistuses märgitud ajal ja kohas mitte ainult igasuguse vägivalla kasutamist oma õe IIsuhtes, vaid ka seal viibimist. Tema sõnade kohaselt viibis tema sel ajal oma tüdruksõbra JTja tema vanemate korteris Kivila tänaval ja öösel sealt ei väljunud. Tema nägi viimast korda II13.12.2010.a. õhtul sealsamas Paekaare tn korteris, kust lahkus kella 20 paiku. Ta väitis, et pole midagi imelikku selles, et Paekaare tn korteris oli tema DNA-d nii palju, kuna tema viibis seal väga tihti ja oli seal nagu kodus, samuti arvas, et tema on IIsurnukeha juurest rõdult leitud roosat hommikumantlit mitmel korral kandnud nii duši all käies kui oma sõnade kohaselt ka siis, kui temal väljas tänaval viibides olid riided märjaks ja lumiseks saanud. Oma hommikumantlit temal Paekaare tn korteris polnudki. Samas ta kinnitas, et peale 2010.a. aprilli tema Paekaare tn korteris enam ei ööbinud. Ta võttis omaks, et oli mõned päevad enne seda hilisel õhtutunnil tulnud I juurde, kell võis siis olla 10 paiku ja ta võis siis T juurde saabumisega hilineda. 2010.a. detsembris oli ta mitmel ööl T korterist väljas. Vastates küsimustele T n.ö. koduste seaduste rikkumisega kaasneva kohta, ütles E.Ivanov, et pidas võimalikuks et sellisel juhul palutakse tal sealt lõplikult lahkuda. AT oli tema jaoks autoriteet. VI mobiilile 27.12.2010.a. saadetud SMS-i, mille sisuks oli kellegi teadaandmine ja vabandamine I tapmise pärast, kohta seletas E.Ivanov, et on kokkusattumus, et tema oli samal perioodil samas piirkonnas (mis ei ole tema kodupiirkond), kust SMS saadeti. Siiski kinnitavad tõendid oma kogumis seda, et IItapjaks oli ja sai olla ainult Eduard Ivanov. I ja Eduard Ivanovi vahel olid pingelised suhted, mis vahel muutusid paremateks, siis jälle halvemateks. Mitmete eelpooltoodud tunnistajate ( J.M , A.Je ) ütlustest ja ka kannatanu VI ja II enda ütlustest, mis kohtuistungil avaldati (ütlused on deponeerimata, kuna siis deponeerimist veel seaduse kohaselt ei tuntud), nähtub kokkuvõttes , et Eduard Ivanov oli enda alaealise õe suhtes vaenulikult meelestatud, soovis teda kamandada, talle ei meeldinud, kuidas õde käitub ja end ülal peab. Ta kasutas korduvalt oma alaealise õe suhtes füüsilist vägivalda, peksis teda korduvalt. Samuti ähvardas teda tapmisega. E.Ivanov ise on tunnistanud vägivalda õe suhtes, kuid on öelnud, et peab end normaalseks inimeseks ja normaalne inimene ei tapa oma õde. Kohtu küsimusele, kas ta peab normaalseks seda, et noor mees lööb oma alaealist õde rusikaga näkku, vastas E.Ivanov eitavalt. Ka eitas ta endal tekkivat äkkviha. Mõistlikku selgitust selle kohta, miks ta II õi, tal ei ole. Eduard Ivanov on eitanud IIsuhtes toimepandud vägivallategudest nende astet. Oma õe tapmist eitab. Eelpool on kohus juba nimetanud, et ei pea Eduard Ivanovi ütlusi usaldusväärseteks selles osas, mis puudutav II suhtes toimepandud vägivallategusid ja ähvardamist ja on seda ka põhjendanud. Kohus leiab, et E.Ivanovi ütlused ei ole tõendina tervikuna arvestatavad. E.Ivanov räägib sündmustest ainult seda , mis on ilmselgelt tõendatud teiste tõenditega ja jätab rääkimata selle, mis teda kahjustaks või liigselt halvas valguses paista laseks. On ilmne, et ta teeb seda teda oodatava võimaliku karistuse vältimiseks. Kohus leiab, et tunnistaja VI ütlusi ei ole põhjust tervikuna kõrvale jätta, kui täielikult ebausaldusväärseid, kuid on ilmne, et neisse ütlustesse tuleb suhtuda äärmiselt kriitiliselt. VI on nii tapetu II kui ka süüdistatava Eduard Ivanovi ema. On ilmne, et on äärmiselt raske, kui mitte võimatu, anda ütlusi oma laste vastu ja kohtul on jäänud mulje, et VI ei räägi perekondlikest asjaoludest, mis puudutasid õe-venna suhteid, kõike. Ta püüab kogu perekondlikku olukorda näidata ilmselgelt paremas valguses , kui see tegelikult oli. Ühe lastest on ta igaveseks kaotanud ja on ilmne, et ta ei soovi kaotada pikemaks ajaks veel ühte last, hoolimata isegi sellest , et vend võib õe surmas 11 tegelikult süüdi olla. VI iseloomustas II isikuna, kes provotseeris E.Ivanovi tülitsema, narris teda, suitsetas ohtralt vaatamata oma noorele eale, tarvitas aeg-ajalt alkoholi, sõbrustas endast tunduvalt vanemate meestega, ei koristanud enda järgi, ei kuulanud kedagi, ei koristanud korterit ega armastatud teha muid majapidamistöid jne. II sõbrad-tuttavad ja II klassijuhataja on iseloomustanud IIkui rõõmsameelset, avatud suhtlejat, kes vältis konfliktsituatsioone, kuid teadis, mida soovib saavutada ja pürgis selle poole. On tajutav, et VI püüab säästa Eduard Ivanovi. Kui I I oli hirmul, et teda ähvardab järjekordne vägivald oma venna poolt, siis ei otsinud ta abi mitte oma emalt VI vaid teistelt inimestelt (nähtub II ütlustest). See viitab sellele, et emal ja tütrel ei olnud isegi nii häid suhteid, et tütar oleks hädas ja hirmul olles ema poole pöördunud abi saamiseks. Või – II teadis, et emalt ta abi ei saa. Kõikide nende asjaolude pinnalt järeldab kohus, et VI ei teadnud üldse, mis laste elus ja laste vahel tegelikult toimub (vägivald) . VI oli oma laste tegelikust elust kaugenenud. Ei saa ka välistada, et VI varjab seda, mis tegelikult juhtus, et säästa oma poega Eduard Ivanovi. VI väitel olid suhted õe-venna vahel viimasel ajal paranenud ja nad olid leppinud. 13.detsembril kohtuti XXX korteris 19,et arutada korteri müümise küsimust. Kohale oli kutsutud ka maakler ja perekonnasõber Nikolai Potapov. Viimasena lahkusid korterist VI,E.Ivanov ja VI noorem poeg AI. Kas pereliikmete vahel tekkis enne korterist äraminekut mingi tüli või mindi lahku sõbralikult, see ei ole teada. VI ja E.Ivanov tülitsemist ei kinnita, kuid kohtu arvates ei ole võimatu, et konflikt siiski tekkis (näiteks ei soovinud II lahkuda enda koduks olnud korterist, soovis seal jätkata üksi elamist vms) ja see konflikt võiski ajendada E.Ivanovi oma õde tapma. Tülid II ja E.Ivanovi vahel olid varasemalt olnud sagedased, tekkinud isegi pisiasjadest ja päädinud sageli E.Ivanovi vägivallatsemisega oma õe kallal. Kohus leiab, et Eduard Ivanovil ei ole tegelikult alibit ööks 13.-14.detsembril 2010.a. T perekonna liikmed eeldavad, et Eduard Ivanov viibis nende korteris 13.-14.detsembri öösel, kuid nad ei tea seda. S.L E.Ivanovi alibit 100-protsendiliselt ei kinnita ja ka J.T pigem arvab, kui teab kindlasti. Kohus palus tema küsitlemisel mitte rääkida seda, mida ta arvab, vaid seda, mida ta teab. Alles seejärel vastas tunnistaja, et ta on kindel, et E.Ivanov oli nende juures kodus ööl vastu 14.detsembrit 2010.a. Ainsana on kindel A.T – perekonnapea ja pere autoriteet, kes kodus reegleid kehtestas. Ülekuulatud isikute ütlusi jälgides on arusaadav, et ütlusi andes on neid püütud omavahel kooskõlastada selliselt, et ütlused annaksid E.Ivanovile alibi just ööks vastu 14.12.2010.a. Kui kohus küsis tunnistajatelt, kus viibis Eduard Ivanov 14.detsembri öösel vastu 15.detsembrit, siis tunnistajad enam nii kindlad selles, et E.Ivanov ka sel ööl kodus oli, ei olnud. Kõik nn alibitunnistajad väitsid nagu ühest suust, et nende korteri seinad on väga õhukesed, uksed krigisevad ja seega kellegi vaikselt lahkumine võimalik ei ole. Nii A.T i kui S.L ütlustest nähtub, et öösiti, nagu ka ööl vastu 14.12.2010.a. keegi Eduardi ei valvanud, küll oli ta sel ööl kodus nö öörahu alguse ajal ehk hilisõhtul ja ka hommikul ärkamise ajal oli ta samuti kohal. Samas võtsid mõlemad omaks, et oli perioode, kus Eduard viibis öösiti nende korterist väljas ning nad ei saa väita, et ta oli pidevalt nende korteris. T perekond ei tundud põhjalikku huvi E.Ivanovi tegemiste vastu ja ka ei teadnud sellest kõike. Näiteks E.Ivanovi iseloomustuse kohaselt hakkas ta 2010.a. septembrisoktoobris tundidest puuduma ja novembris ei hakanud enam üldse koolis käima, kuid perekond T teada õppis ta koolis edasi. Ehk kui nad tema õpingute käigu vastu huvi ei tundnud, siis on vähetõenäoline, et nad tema pideva korteris kohaloleku vastu öösiti huvi tundsid. Neile oli oluline, et ei rikutaks nende pereelus kehtivaid reegleid: olla hilisõhtul kodus ja teatada , kui ei tule koju. Mingil juhul ei suuda nad uskuda, et rangetele reeglitele vaatamata julges Eduard Ivanov kusagil öösel luba küsimata ära käia. Kohus ei arva, et Eduard Ivanov 13.-14.detsembri öösel salaja T korterist välja hiilis. Pigem on usutav see, et nn alibitunnistajad eksivad kuupäevaga ja pigem eeldavad ning usuvad, et E.Ivanov sel ööl viibis nende korteris, kui et nad seda kindlasti teavad. J.T ütluste kohaselt võis Eduard 2010.a. detsembris öösiti välja olla; näiteks 10 ja 11.detsembri kohta ei osanud ta öelda, kus Eduard siis öösiti oli, kinnitades kohtule, et temal on valikuline mälu. J.T ütlustest jääb kajama ka see, et põhjuseks, miks tal see kuupäev on mällu talletunud, on ka see, et advokaat ütles, et nüüd hakatakse kõiki kahtlustama. Esialgu ju E.Ivanovi ei kahtlustatud, seega ei olnud ka perekond T kahtlust, et Eduard Ivanov on oma õe tapmisega seotud. Kord antud ütlustest 12 ei saa aga enam lahti öelda ka kohtus, sest siis ei oleks alust kahtlustada tunnistajaid valetamises. Tunnistajate ütlustest nähtub siiski, et E.Ivanov ei olnud nende korteris mitte igal päeval ja ööl, ta liikus ringi, viibis oma sõprade juures (sel puhul tunnistaja J.T valetas oma vanematele E.Ivanovi asukoha kohta – see annab aluse arvata, et ta võis valetada ka kohtule) ja mujal. Seda juhtus ka detsembris 2010.a., kui E.Ivanov nende kodus ei viibinud, kuid konkreetseid kuupäevi ei oska siin ükski tunnistaja nimetada. Samuti ei saanud tunnistajad kindlad olla IItäpses surma ajas, sest I surmast teatas tema ema 15.-ndal (vähe tõenäoline, et ema, kes on äsja teada saanud oma tütre tapmisest, edastab koheselt ühes surmateatega kohe ka oma arvamuse selle kohta, millal täpselt I võidi tappa) ja A.T kuulis sellest alles 16.-ndal ehk mitu päeva hiljem. Miks peaks siis A.T täpselt mäletama, et just 13.nda detsembri ööl oli Eduard Ivanov nende kodus Kivila tn. Kohtu arvates ei ole see eluliselt usutav , eriti arvestades seda, et E.Ivanov oli öösiti vahel nende kodust ära. Asjaolu, et mõrvar ja isik, kes seejärel koheselt sündmuskohta koristas, tegutses üksinda ning oli üks ja sama isik, tuleneb naabrist tunnistaja ütlustest, milliste õigsuses pole alust kahelda. II mõrvamise ajavahemikku ööl vastu 14.12.2010.a. kella 2 ja 3 vahel tõendab ka II samal ajal lõppenud arvutisuhtlus. II suhtlemisringkond oli küll lai, kuid tema kohtus ülekuulatud sõbrannade ütluste kohaselt ta temale võõraid inimesi oma korterisse ei lubanud. Ka VI kinnitas, et üksinda kodus olles lukustas II korteriukse. Kuna lisaks oli tegemist fonolukuga varustatud majaga ja öise ajaga ning korteris puudusid igasugused viited mingite materiaalsete väärtuste otsimisele, I rahakott oli alles ja eksperdiarvamusest tulenevalt puudusid II ka seksuaalkuriteole iseloomulikud jäljed, siis on juhuslik kallaletung IIle kohtu arvates välistatud ja eluliselt mitteusutav. II tutvusringkonda, eriti Andrei ja sarnase kõlaga eesnimesid (ka Andres, Aandr, Aei) kandnud isikuid on eksperdiarvamustest nähtuvalt väga põhjalikult kontrollitud, kuid absoluutselt ilma igasuguse sellise tulemuseta, mis seostaksid neid II mõrvaga. Mitte keegi II tuttavatest-sõbrannadest (tunnistajatest) ei ole avaldanud, et I oleks olnud selliseid vihavaenlasi, kes soovinuks tema surma. Ainsa II kallal vägivallatsejana nimetatakse vaid Eduard Ivanovi, ei kedagi muud. Sündmuskohalt verejälgede koristamine on kohtupraktikas omane just ohvriga tihedat seotust omavale isikule (sellele viitab ka ekspert eksperdiarvamuse kirjeldavas osas) ning selliseks tegevuseks puudub igasugunegi vajadus ohvrile võõral või ka varasemalt vähesel määral kokku puutunud isikul. Samuti ei ole ohvri tapnud võhivõõral isikul põhjust toimetada surnukeha rõdule ja peita erinevate esemete alla. Isegi, kui võõras tapja üritaks likvideerida kuriteojälgi sündmuskohal, siis kindlasti ei hakkaks ta pesema põrandat ega laipa teisaldama, mille tulemusel võib ta jälgi endast sündmuskohale ju juurdegi tekitada. Võõral mõrvaril oleks olnud huvi korterist võimalikult kiiresti kaduda, et enda tabamist raskendada või vältida. VI kinnitusel oli I tuba peale tütre kadunuksjäämist koristatud ja I voodi korda tehtud, mis ei olnud I iseloomulik. E.Ivanov teadis, et rõdu kasutatakse talvel harva või ei kasutata praktiliselt üldse. On ilmne, et laiba peitmisega rõdule lootis ta, et õe surnukeha leidmine võib seetõttu viibida ja mida kauem õe laip rõdul pakase käes on, seda keerulisem on tuvastada tema tapjat ja ehk ka tema surmaaega (vähemalt nii arvas kogenematu tapja). E.Ivanov teadis, et järgmisel hommikul tuleb sinna korterisse tagasi VI ja siis ei tohi temale midagi tapmisele viitavat silma torgata. Seega just ja ainult E.Ivanovil kui mõrvaril oli põhjust tapmise jäljed koristada ja teha seda võimalikult kiiresti. Kohtueelsel menetlusel on teostatud hulgaliselt ekspertiise, mille alusel prokurör jõudis järeldusele, et DNA-ekspertiisiaktid asetavad E.Ivanovi kahtlusteta sündmuskohale. Kohus leiab, et kõikidele neile ekseriarvamustele ei ole põhjendatud omistada ülemäärast kaalu selles osas, et on tõesti ilmne, et Eduard Ivanov viibis sageli korteris, kust leiti II surnukeha ja seega on ilmne ka see, et sealt korterist leiti Eduard Ivanoviga seostatav DNA. Ehk Eduard Ivanovi bioloogilise materjali leidumine selles korteris ei tõenda iseenesest veel E.Ivanovi süüd. VI kinnitusel kasutasid näiteks kirjeldatud roosat hommikumantlit kõik pereliikmed aeg-ajalt, kuna see oli eriliselt mõnusast ja 13 pehmest riidest. Seda kanti seljas aga võeti ka teki asemel peale. Samas - E.Ivanovi DNA-d leiti mitmest erinevast kohast – vasakult ja paremalt käiselt, paremalt hõlmalt, vasaku kaenla alt – see viitab mõrvari poolt hommikumantlist kaenla alt kinni võttes IIsurnukeha rõdule toimetamisele ehk lohistamisele. E.Ivanovilt pärinevat bioloogilist materjali leiti sündmuskohalt ka sellistes kohtades, kus selle sisaldumist on alust selgitada seoses IItapmisega. I perekonnale võõral tapjal ei olnud absoluutselt mingit põhjust verega määrdunud arvutikõlarid ära peita samasse korterisse teise tuppa riidekappi. E.Ivanovi DNA leiti just rõdu eest asetsevalt kapikeselt, mis tuli tingimata eest nihutada selleks, et I surnukeha rõdule toimetada. Talvisel ajal, kui rõdu praktiliselt ei kasutatud, puudus E.Ivanovil mõistlik põhjus just sellesama rõdu ees paikneva kapi puudutamiseks. E.Ivanovi DNA-d leiti magamistoa riidekapi ülemiselt ukselt, kus hoiti pere puhast ja triigitud voodipesu ning kust peale tapmist võttis tapja padjapüüre, voodilinu ja tekikotte, milledega pühkis IIverega kaetud põrandat suures elutoas, mis oli politsei saabudes verest täielikult puhtaks pühitud ja verejäljed leiti hiljem pindade luminooliga töötlemisel. Peale verejälgede koristamist oli verega määrdunud ja veest märjad riideesemed topitud rõdule toimetatud padjapüüridesse, millistelt saadi E.Ivanovi DNAprofiil, mis viitab selgelt sellele, et korteri koristas verest just E.Ivanov, mitte keegi teine. E.Ivanovi ühest elukohast leitud noad sobisid eksperdi hinnangul üheks mõrva toimepanemise riistaks ning nende nugade kasutaja oli just E.Ivanov, kuna sealt leiti vaid temalt pärinevat DNA-d. Tunnistaja A.I ütluste kohaselt (kelle teadmine pärineb mõrvatud Ilt) oli mõrvaööle eelnevalt vaid mõned päevad varem E.Ivanov ilmunud öisel ajal kella 2-3 paiku I.Ivanovi korterisse Paekaare tn ja just siis oli läbi lõigatud koridoris asuv I internetikaabel. Ka jälitusprotokoll kinnitab E.Ivanovi korduvaid öiseid viibimisi T korterist kaugel ning seonduvalt kõnesoleva ööga, mil mõrv toime pandi, puuduvad E.Ivanovil igasugused telefonikõned ehk teisisõnu ei kinnita jälitusega saadud tõend, et sel ööl oleks E.Ivanov viibinud kas T juures või mistahes muus sündmuskohast piisavalt kauges kohas, mis välistaks tema käsitlemise mõrvarina. Kõneeristused näitavad seoses Iga ka seda, et temal 13.12.2010.a. lõunasel ja õhtusel ajal puudus suhtlus perekonda mittekuuluvate liikmetega. 27.12.2010.a. kella 15 paiku saabus VImobiilile tekstisõnum, mille saatja kinnitas oma seotust I mõrvaga. Ei ole eluliselt usutav, et keegi Ivanovide perele võõras või nendega vähe seotud olev inimene sellise sõnumi V.Ivanovile saatis. Sellise sõnumi saatmine jätab jälje ja teeb mõrvari tabamise igal juhul enam võimalikuks. Tuvastatud on, et telefon, millelt see sõnum saadeti oli varasemalt Ivanovide perekonna kasutuses ja seda oli kasutanud ka E.Ivanov ise. Kõne-eristustest nähtuvalt asus just E.Ivanov selle sõnumi saatmise ajal lähipiirkonnas, seega tal oli võimalus sellise sõnumi saatmiseks. Sõnumi saatmisega lootis E.Ivanov igal juhul endalt kahtlustust kõrvale juhtida, lootis, et sellega juhib ta uurijad valejälgedele. Ei ole eluliselt usutav, et telefon, mida varasemalt kasutas ka E.Ivanov, oli nüüd sõnumisaatja käes, kes juhuslikult viibis Eduard Ivanoviga samas piirkonnas. Kohus on lugenud tõendatuks, et E.Ivanov oma õde korduvalt peksis (rusikatega, kätega, kurikaga, mis oli tal eelnevalt I korterisse minnes kaasa võetud). On ilmne, et Eduard Ivanovi puhul on tegemist vägivaldse inimesega. Ja selline isik, kes peksab alaealist tütarlast rusikatega näkku ja pesapallikurikaga kehasse, on ilmselgelt enam võimeline ka tapmiseks sellisel moel nagu tapeti I.Ivanova, kui isik, kelle vägivaldsusele igasugused viited puuduvad. See on ilmselt ka põhjus, miks E.Ivanov asus eitama seda, et ta kurikaga oma õde peksis vaatamata sellele, et seda nägi pealt ka tunnistaja. E.Ivanov on ähvardanud oma õde tapmisega ja oma ähvarduse ta täide ka viis. Kohus nõustub prokuröri arvamusega , et II tapmiseks kasutatud vägivalla ulatus olnuks võõrale, kel puudub sügav isiklik suhe ohvriga, ilmselgelt tarbetu ja üleliigne ning antud juhul ilmnes tapmisel just E.Ivanovi suur viha, raev ja kättemaks II suhtes. Oli ju II lasknud Eduardi oma sõpradel korrale kutsuda, mis päädis vägivallaga E.Ivanovi suhtes. Samuti oli II politseile rääkinud enda peksmistest E.Ivanovi poolt, mis tõi kaasa kriminaalmenetluse alustamise E.Ivanovi suhtes. See kõik oli E.Ivanovile solvav ja alandav ning kättemaksuks õele oli seega põhjust enam kui küll. Ühegi teise isiku puhul mingistki tõsiseltvõetavast motiivist II tapmiseks ei ole kogutud tõendite põhjal alust kõnelda. I iseloomustuses koolist nähtub tema püüdlemine liidrirolli suunas ning kohtus uuritud tõenditest 14 nähtub, et seda mitte ainult koolis, vaid ka perekonnas võrdluses oma vanema venna Eduardiga ( I ütles:“ükskord sa veel suudled mu jalgu“ jne). Eduard Ivanovi väidetavalt häirisid tema õe eluviisid ja Eduard püüdis omal, vägivaldsel moel õde õpetada ja kasvatada või lihtsalt kehtestada end kui perekonnapead. Ööl vastu 14.12 Paekaare korteris toimunu oli E.Ivanovi varasema vägivaldse käitumismustri ja peresisese võimuvõitluse loogiline jätk. II naabrist tunnistaja kuulis mõrvaööl nime „Andrei“ ja sellele lisanduvat väljendit „ne nado“. Sellest võib järeldada, et korterisse siseneja hakkas vägivalda tarvitama praktiliselt kohe. II püüdis ilmselt teda peatada, millele viitavad tema enesekaitselised vigastused näiteks kätel, kuid ilmselt summutati tema hääl üsna pea. Arvestades vigastusi II kõri piirkonnas, on alust arvata, et II ei olnudki suuteline enam häält tegema. Nimele „Andrei“, mida naaber kuulis, ei omista kohus tõenduslikust küljest erilist tähendust. Kohtueelses menetluses kontrolliti kümneid selle nimekujuga sobituvaid ja Iga mingilgi määral suhtluses olnud isikuid ja seda ilma igasuguse sellise tulemuseta, mis annaks alust neid isikuid seostada II tapmisega. IIvõis nimetada „Andrei“ nime mitmetel erinevatel põhjustel (kui ta seda üldse nimetas). Kesköisel ajal võis unine tunnistaja kuulda tegelikult ka selle nime kõlale sarnast sõna või väljendit. Samas võis nime „Andrei“ II hirmul olles ka kasutada selleks, et E.Ivanovile öelda, et korterisse on kohe-kohe tulemas keegi Andrei, et E.Ivanov ei arvaks, et ta saab takistamatult tegutseda. Või , nagu pakkus välja prokurör, ähvardas II informeerida E.Ivanovi öistest käikudest Andrei T it, kelle pere juures E.Ivanov elas. Kuna ülekuulatud isikute ütluste kohaselt 2010.a. sügisel ja talvel külastas Eduard I küllalt sageli, siis on eluliselt usutav, et õde oli üldjoontes kursis venna uue elukoha, seal elavate isikute ja selle elukoha seadustega, milliste rikkumist peremees Andrei ei sallinud. Antud kriminaalasjas on piisavalt tõendeid, mis viitavad just Eduard Ivanovile kui II tapjale, aga mitte kellelegi teisele. Kohtu arvates ei ole eluliselt usutav, et väga paljud erinevad asjaolud on juhuslikus, ja millegipärast Eduard Ivanovile, ebasoodsas kokkulangevuses. E.Ivanovile kui mõrva toimepannud isikule osutab kohtus uuritud ja omavahel haakuvate süüstavate tõendite kogum. On arvukalt kaudseid tõendeid ja nende tõendite omavaheline kooskõla ja sidusus välistavad tõsiseltvõetava kahtluse E.Ivanovi süü küsimuses. Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-128-06 kohaselt saab juhtudel, mil isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis on konkreetseks ohuks tema elule, juba välise teopildi alusel teha järeldusi võimaliku tapmisteo tahtluse kohta. Olukorras, kus isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis võib kausaalahela katkematu kulgemise korral suure tõenäosusega vahetult kaasa tuua inimese surma, saab juba ainuüksi välise teopildi alusel rääkida vahetust inimelu ohustamisest tapmiskoosseisu mõttes. Välisele teopildile saab tapmiskoosseisu tuvastamisel tugineda iseäranis siis, kui toimepanija tegu ei ole ühekordne, vaid koosneb mitmest isiku elu ohustavast teost või kui toimepanija tegu iseloomustab toimimisviisi äärmuslik ohtlikkus. E.Ivanov kasutas IIs uhtes ulatuslikku vägivalda, mis seisnes eeskätt paljudes tahtlikes raie-,torkeja lõikevahendiga löökides erinevatesse kehapiirkondadesse (sealhulgas pähe)ja mis näitavad üheselt, et antud juhul ei saa rääkida tapmistahtlusest kergemas vormis kui otsene tahtlus. Vigastuste ulatuslikkus, vigastuste paiknemine ja E.Ivanovi löökide sihitus välistab süüdistuse arvates tema käitumise kvalifitseerimise
§-de 118 p 1 ja 117 lg 1 järgi ehk raske/eluohtliku tervisekahjustuse tahtliku tekitamise ja sellega surma ettevaatamatu põhjustamisena. Tapmistahtlust näitab objektiivselt just nn väline teopilt ehk ohvril tuvastatud tervisekahjustuste hulk ja paiknemispiirkonnad ning kuriteoriista(de) valik. Tapmine on piinav , kui see põhjustas ohvrile suurt valu või kauakestvalt muid füüsilisi vaegusi. Suure valu tekitamisele viitavad rohked vigastused ohvri kehal, samuti selliste vahendite kasutamine, mis ei suuda põhjustada kohest teadvusekaotust. On ilmne , et IIpidi jõhkra haavamise käigus taluma väga suuri piinu – seda näitab löökide arv ja nende tekitamise viis. Ekspert on arvanud, et suure tõenäosusega oli kannatanu kehaasend tervisekahjustuste tekitamise ajal muutuv. Raiehaavad , nahamarrastused ja nahaalused verevalumid 15 mõlemal labakäel on tekitatud terava ja tömbi vägivalla toimel suure tõenäosusega enesekaitse käigus pea piirkonda suunatud löökide pareerimisel. IIl esinevad enesekaitselised vigastused näitavad, et II osutas teataval perioodil E.Ivanovile vastupanu ehk ta ei kaotanud teadvust koheselt. Vastavalt eksperdiarvamusele suri ta mõnekümne minuti jooksul peale vigastuste tekitamist. II on tekitatud hulgaliselt vigastusi (nähtub ekspertiisiaktist) : paremal pool kulmu välisnurgas paiknes 2,5 cm haav; paremal pool otsmiku-oimu piirkonnas haav, mis läbistas parema kõrvalesta ülaosa; silma suunal nahakriimustus, nahaalused verevalumid, haava põhjas vigastatud koljuluud; paremal kõrvalestal verevalumid ja haav 1,6 cm; paremal pool oimu piirkonnas kõrva taga 2,6 cm haav; paremal oimu-kukla piirkonnas ulatuslik nahavigastus üldmõõtmetega 12 x 3,5 cm, mis koosneb mitmetest haavadest (eristatavad vähemalt 5 haava), haavade põhjas vigastatud koljuluud; parema silma ülalaul verevalum, mille keskel nahamarrastus; ; lõuatsi piirkonnas haav 1,2 cm, sellest allpool haav 2,5 cm ja sellest välisemal haav 0,7 cm, ülal sellest haav 1 cm pikkusega; kaela ülaosas haav 6 cm; kaelal vasakul mitmed põikisuunalised pindmised haavad (kahjustavad nahaalust rasvkude) ja kriimustused pikkusega 9 cm; kaela eespinnal põikisuunaline haav kanalisuunaga eest taha; kukla ülaosas 3 haava , millepõhjas vigastatud koljuluud, kukla alaosas 2 haava pikkusega 5 cm, kaela tagapinnal haav pikkusega 2 cm; kaela külgpinnal 2 nahamarrastust ja haav 0,5 cm, mis ümbritsetud nahaaluste verevalumitega ja 3 nahamarrastusega; vasakul küünarvarrel nahamarrastused; vasakul labakäel verevalum ja nahamarrastused; sõrmedel haavad ja nahamarrastused, sõrmel poolekslõigatud lüli. SeegaIIle tekitatud vigastuste rohkus, nende paiknemine ja iseloom näitavad kohtu arvates selgelt, et nende vigastuste tekitamisel põhjustati IIle piinavat valu. Fototabelid surnust räägivad sellest samuti kõnekalt. Julmus väljendub põhimõttelises ja erilises hoolimatuses inimelu ja inimkeha kui väärtuse suhtes. Tuleb arvestada, et peksjaks (tapjaks) oli füüsiliselt ohvrist tugevam noor mees, kes tappis enda lihase alaealise õe, keda ta varem korduvalt oli peksnud. Kohus leiab, et E.Ivanovi julmusest teo toimepanemisel räägivad iseenda eest vigastused ohvri kehal (peaaegu äralõigatud pöial, haavad kõris ja kaelal, raiehaavad peas). Oma teoga soovis E.Ivanov väljendada selgelt oma alaealisele õele, et ta on temast tugevam, temast üle ja võib temaga teha, mis tal parasjagu pähe tuleb, panna end maksma, end kehtestada kohkumata tagasi mõrvastki. E.Ivanov paigutas surnukeha rõdule tõenäoliselt selleks, et laip võimalikult hilja avastataks, kuid oma lihase õe surnukeha jätmine teadmata ajaks talvisele rõdule (istuvasse asendisse, nagu nähtub ekspertiisiaktist), peites teda teki, madratsi ja patjadega, viitab siiski E.Ivanovi julmusele ka peale tapmist. Oma teoga väljendas E.Ivanov oma põhimõttelist ja erilist hoolimatust inimelu ja inimkeha kui väärtuste suhtes. Ekspert on arvanud, et II esinevad ka enesekaitselised vigastused kätel. Seega – II sai aru, et Eduard Ivanov soovib ja püüab teda tappa, on ilmne, et ajal, mil ta end kaitsta püüdis, tajus ta oma surma saabumise (omaenda venna käe läbi) paratamatust ja olukorra pöördumatust. Seda mõistis ka Eduard Ivanov, kes oma teo vaatamata II püüdele end kaitsta siiski lõpule viis. Ka need asjaolud võib hinnata kohtu arvates julmaks, eriti veel, kui ohver oli oma iseseisva elu algusesse jõudmas, lapsest täiskasvanuks saamas.. Piinavaks või julmaks hinnatavate asjaolude suhtes peab olema süüdlasel tahtlus, kusjuures piisab sellest, kui tapja peab ohvri kannatusi või brutaalset surma võimalikuks ja möönab seda. Pole mingit alust arvata, et Eduard Ivanov ei pidanud võimalikuks ohvri kannatusi või ei mõistnud oma alaealise õe suhtes toime pandava teguviisi julmust. Ehk – Eduard Ivanovil oli piinava ja julma viisi suhtes kaudne tahtlus. Antud juhul ei saa tegemist olla provotseeritud tapmisega. Tapmistegevus algas tunnistaja kinnitusel praktiliselt kohe peale tapja korterisse sisenemist. E.Ivanov on mõrva eitanud, seega pole ta loomulikult ka väitnud, et II oleks teda vahetult tapmisele eelnevalt provotseerinud. Eduard Ivanovi süüdistatakse ka selles, et tema 15.03.2010.a ajavahemikul kella 19-st kella 22-ni sealsamas korteris, pärast II rusikaga vastu pead löömist, nähes II käes helistamiseks valmis II nende mõlema ema VI poolt kingitud mobiiltelefoni Nokia 2323, kiskus E.Ivanov selle II tema kätt väänates käest ja lõi II veel kolm korda rusikaga vastu pead ning kaks korda jalaga vastu vasakut 16 jalga ning seejärel kasutas nimetatud telefoni nagu enda oma ega tagastanud seda ei II ega VI. Selline E Ivanovi tegevus on kvalifitseeritud võõra vallasasja äravõtmisena selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, mis oli toime pandud vägivallaga, pani toime
lg 1 järgi kvalifitseeritava röövimise; Kohus leiab, et röövimise toimepanemine E.Ivanovi poolt ei ole piisavalt tõendamist leidnud. Tunnistaja VI andis ütlusi, mille kohaselt tema telefoni äravõtmist vägivallaga ei näinud ja telefon oligi ostetud kasutamiseks kogu perele, mitte ainult I.I . Kuhu see telefon sai, see ei olegi lõplikult selge ja tõendamatuse tõttu tuleb E.Ivanov röövimises kohtu arvates õigeks mõista. Antud kuriteoepisoodis oleks vajalik kõrvutada kannatanute VI ja II ütlusi ja püüda kõrvaldada neis esinevaid vastuolusid, kuid kohtus seda teha ei saa, kuna IIon surnud. Kõik kõrvaldamatud kahtlused tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. II löömine 15.03.2010.a. E.Ivanovi poolt on kvalifitseeritud juba
Prokurör leiab, et Eduard Ivanovi tegevus tuleks kvalifitseerida
järgi ehk omavolina täpsemalt oma oletatava õiguse teostamisena ebaseaduslikus korras, kui see on olnud seotud vägivallaga. Oletatava õigusena saab sellisel juhul määratleda E.Ivanovi poolt kõigi pere ehk leibkonna liikmete käsutuses olevate asjade, sh ka ema poolt ostetud ja õe kasutuses oleva mobiili isikliku asjana kasutamise õigust. Kohus leiab, et selline lähenemine on äärmiselt konstrueeritud ja ei ole ka tõendamist leidnud
Nagu eelpool nimetatud, ei ole selge, kellele see telefon siiski tegelikult kuulus, kes seda võis kasutada, mis eesmärgil E.Ivanov selle õelt ära võttis ja kas vastab tõele see, et ta viskas selle sündmuskohal vanni alla. E.Ivanovilt tuleb välja mõista sundraha , määratud kaitsjale makstud ning ekspertiisikulud. Kohus leiab, et ekspertiisikulud on antud kriminaalasjas olnud põhjendatud ja need tuleb täies ulatuses E.Ivanovilt välja mõista. Kui E.Ivanov oleks enda süüd koheselt tunnistanud (ilmunud näiteks süü ülestunnistamisele), siis polnuks ekspertiise taolises mahus olnud vajalik määrata. Seega võib öelda, et E.Ivanov on ise need kulutused, mis tal nüüd hüvitada tuleb, kaudselt põhjustanud. Kriminaalasja juures olevad asitõendid, sh E.Ivanovilt äravõetud esemed, tuleb kohtuotsuse jõustumisel hävitada, va II kasutuses olnud arvuti süsteemblokk Fujitsu Siemens ja 20.01.2011.a. sündmuskoha vaatlusel äravõetud hall kootud kampsun, milliseid mõlemaid esemeid soovis kannatanu VI endale tagasi ja mis kuuluvad temale tagastamisele. Karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud kohtu arvates puuduvad. E.Ivanov on küll tunnistanud end osaliselt süüdi temale inkrimineeritud kuritegudes, kuid kahetsust, mida saaks hinnata kui puhtsüdamlikku, kohtu arvates Eduard Ivanov üles näidanud ei ole. Arvestada tuleb kohtu arvates seda, et II oli alles 16-aastane, Eduard Ivanovi õde, keda Eduard Ivanov vanema vennana oleks pidanud toetama ja kaitsma, kuid kes teda peksis ja tapmisega ähvardas. Kannatanu elas pideva hirmu all oma venna ees (seda on avaldanud II sõbrad-tuttavad). Kannatanu nägi enda tapjat, püüdis tema löökide eest end kaitsta, kuid pidi tapjale alla vanduma ja kindlasti elas üle väga suurt hirmu läheneva surma ees. Eeltoodut arvestades ja juba üksnes välise teopildi põhjal võib hinnata E.Ivanovi süü väga suureks. Samas on Eduard Ivanovi näol tegemist üsna hiljuti täisealiseks saanud ehk suhteliselt noore inimesega ning kõik juhtumid toimusid mitte kusagil avalikus kohas, vaid ainult perekond Ivanovide omaenda korteris Paekaare tänaval. E.Ivanov on varem kriminaalkorras karistamata. Kõike eeltoodut arvestades on võimalik E.Ivanovi karistamine ka veidi sanktsiooni (8-20 aastat vangistust) keskmisest madalamas määras, kindlasti aga alammäära oluliselt ületavas määras ning sellele karistusele tuleks osaliselt liita teiste kuritegude eest mõistetavad karistused – vastasel korral jääks nende tegude ebaõigussisu liitkaristuses kajastamata.
(piinamine) puhul on eespooltoodud alustel põhjendatud 17 E.Ivanovi karistamine sanktsiooni keskmises määras;
puhul võib karistuse mõista nimetatud paragrahvi sanktsiooni keskmisest madalamas määras. Anne Rebane kohtunik Malle Missing rahvakohtunik Kristo Kallas rahvakohtunik 18
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.