Obsah (7)

§ 118§ 418§ 68§ 83§ 57§ 73§ 56

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 02. oktoober 2012, Tallinn Kriminaalasja number 1-12- 3016 Kohtukoosseis Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Meeli

§ 118p 1,2 ja § 418 lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 09.juuli 2012.

aasta otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja Kaitsja L.Olovjanišnikov Prokurör Ringkonnaprokurör Ainar Koik Süüdistatav Oleg Bogdanov, ik: 37611130112, varem kriminaalkorras karistamata, viibis eelvangistuses 2 päeva Kaitsja Vandeadvokaat Leonid Olovjanišnikov RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu

1. juuli
2. aasta otsus kriminaalasjas nr 1-12-3016 Oleg Bogdanovi süüdistusasjas muutmata. Apellatsioon jätta rahuldamata. 1 Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul. SÜÜDISTUS:
3. Oleg Bogdanovit süüdistatakse selles, et tema 27.juulil 2011 kella 01.20 ajal oma elukohas X X X XX-XX korteris tulistas oma nimele registreeritud tulirelvast – 38-kaliibrilisest revolvrist Rossi-851 – kolmel korral oma abikaasa V. B. (S.) suunas, põhjustades temale kõhuõõnde tungiva lasuvigastuse koos maksa parema sagara, jämesoole, mao, kaksteistsõrmiksoole, kõhunäärme ja vasaku neeru vigastusega, s.o. eluohtliku tervisekahjustuse, mis põhjustas V. B-le (S-le) ka püsivaid tervisehäireid, mistõttu tervisekahjustuse kestus on pikaajaline ehk rohkem kui 4 kuud (raske kehalise haiguse tunnus). Sellise käitumisega pani V. B. toime

§ 118p 1, 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Samuti oli O. Bogdanov’ile esitatud süüdistus ka

§ 418lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises.

Selles süüdistuses maakohtu poolt tehtud õigeksmõistvat otsust pole apellatsioonikorras vaidlustatud. HARJU MAAKOHTU OTSUS: 2. Maakohus tunnistas Oleg Bogdanov’i süüdi

§ 118

p 1, 2 (kehtiv redaktsioon

§ 118

lg 1 p 1, 2) järgi ja karistas 7 aastase vangistusega, millest

§ 68lg 1 alusel luges kantuks 2 päeva eelvangistust.

Kandmisele kuuluvaks karistuseks luges 6 aastat 11 kuud ja 28 päeva vangistust. Süüdistuses

§ 418lg 1 järgi mõistis maakohus süütõendite puudumise motiivil O.

Bogdanov’i õigeks. Tõkendi, elukohast lahkumise keelu, jättis kohus muutmata kohtuotsuse jõustumiseni. Määras, et otsuse jõustumisel tuleb O. Bogdanovil ilmuda karistuse kandmiseks Tallinna Vanglasse ning talle mõistetud vangistuse alguseks on vanglasse ilmumise päev või otsuse täitmisest kõrvalehoidumise korral tema kinnipidamise päev.

§ 83

lg 1 alusel kohus konfiskeeris revolvri Rossi-851 nr J143413 kui tahtliku süüteo toimepanemise vahendi. Mõistis Oleg Bogdanovilt V. B. kasuks välja varalise kahju katteks 2 479,09 eurot (kaks tuhat nelisada seitsekümmend üheks eurot ja 09 senti) ning mittevaralise kahju katteks 15 000 (viisteist tuhat) eurot. APELLATSIOON: 3. Kaitsja leiab, et kohtuotsus O.Bogdanovi süüdimõistmise osas kuulub osaliselt tühistamisele seoses materiaalõiguse normide ebaõige kohaldamisega ja ülemäära range karistuse mõistmisega. Peale selle on kohus rikkunud menetlusnormi, mis on seotud kaitseõiguse rikkumisega ja mis aitas kaasa niivõrd raske karistuse mõistmisele. 2 Eelkõige peab kaitsja liigseks

§ 118

p.2 esitamist kuna antud juhul on

§ 118

p.2 (somaatilise haiguse tekkimine) eluohtliku kahjustuse tekitamine lasuvigastuste tagajärjel, s.t. selle paragrahvi p.1 tagajärg. Sisuliselt hõlmab

§ 118

p.1 kõiki tagajärgi, mis tekivad pärast eluohtliku tervisekahjustuse tekitamist, seetõttu ei vaja need kaitsja arvates täiendavat kvalifitseerimist. Kaitsja leiab, et O.Bogdanovile on piisava aluseta mõistetud ülemäära range karistus. Kaitsja taotles O.Bogdanovi ettepanekul oma kaitseaktis tunnistaja R. L-i väljakutsumist, kes kaitsealuse väitel võinuks selgitada, kuidas kujunesid Bogdanovite perekonnas välja suhted, mis aidanuks kohtul selgusele jõuda Bogdanovi tegevuse motiivides. Kohus ei rahuldanud eelistungil oma määrusega seda taotlust, millega seadis kaitse, võrreldes süüdistuse esindaja ja kannatanu omaga, ebavõrdsesse olukorda. Sellega rikuti võistlevuse põhimõtet ja kaitseõigust. Tähelepanu tuleb pöörata sellele, et KrMS § 261-263, mis reglementeerivad eelistungit, erinevalt KrMS §-st 297, ei näe ette kaitsja taotluse alusel tunnistaja väljakutsumisest keeldumist. Kohus, väljendades oma seisukoha tunnistaja väljakutsumise osas, määrab kindlaks oma suhtumise tõendite hindamisse, mis kaitse seisukohast on lubamatu ja on menetlusnormide oluline rikkumine. Kui analüüsida tähelepanelikult kohtu argumente niivõrd karmi karistuse mõistmisel, siis need on seotud peamiselt Bogdanovi tegevusega, millele anti kvalifikatsiooniline hinnang. Kohus märkis, et tulistamisega kannatanu pihta pani Bogdanov toime mitte ainult ründe V.S. tervisele, vaid pani tõsisesse ohtu tema elu. Paraku see ongi tegevus, mis on hõlmatud

§ga 118. Selle paragrahvi esimene punkt hõlmab eluohtliku tervisekahjustuse põhjustamise. Just nimelt seetõttu Bogdanovi tegevus kvalifitseerubki nii. Kuna kohus lülitas süüdistusse veel ka punkti 2, siis on kohtu seisukohast eluohtliku kahjustuse tagajärjed samuti iseseisvalt kvalifitseeritud. Teisi argumente, mis reaalselt selgitaks niivõrd karmi karistamist, kohus ei märgi. Paraku äramärgitud argumentides on kohtu selgitused vastuolulised. Nii märgib kohus, et Bogdanov ei palunud Bogdanova käest vabandust, kuid just oma viimases sõnas pöördus Bogdanov kohtu poole palvega lubada paluda vabandust oma endise abikaasa käest ja kohtu loal ta seda tegigi. Kohus üksnes formaalselt nõustus Bogdanovi süü ülestunnistamise ja tema kahetsusega, kuid tegelikult ei arvestanud seda. Kohus ei arvestanud üldse kahju osalist hüvitamist, mis on tõendatud nii Bogdanovi kui kannatanu poolsete kohtule esitatud dokumentidega, mis vastavalt

§ 57lg.1 p.2 on karistuse kergendamise iseseisvaks asjaoluks.

Vastavalt sama paragrahvi lg.1 punktile 1 on kannatanule abi osutamine samuti kergendavaks asjaoluks.

§ 73

kohaldamine soodustab ka tsiviilhagi hüvitamist, mis muutub praktiliselt olematuks vangistuse sellise tähtaja mõistmise korral. O.Bogdanov, olles pärast juhtunut üle aasta vabaduses, ei ole oma laitmatu käitumisega esile kutsunud etteheiteid ei uurimise, kohtu ega kannatanu poolt. Juhindudes KrMS § 318, § 319, § 321, § 337, § 338, § 339 palub kaitsja osaliselt tühistada Harju Maakohtu otsus Oleg Bogdanovi suhtes. Teha uus otsus, millega jätta süüdistusest välja

§ 118

p.2, vähendada tema karistust ja kohaldada

§ 73. 3 MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS: 4.

Süüdistatav toetab kaitsja poolt esitatud apellatsiooni. Kaitsja- apellant toetab apellatsiooni ja peab oluliseks kohtuotsuse tühistamist mõistetud karistuse osas. Taotleb uue karistuse mõistmist ja O.Bogdanovi suhtes

§ 73kohaldamist.

Prokuröri arvamuse kohaselt on kohtuotsus seaduslik ja apellatsiooni alusel tühistamisele ei kuulu. KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

1. Kohtukolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, otsuse ja apellatsiooni sisuga, ära kuulanud menetlusosalised, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik, jälgitavalt põhistatud ja apellatsiooni alusel tühistamisele ei kuulu. Apellatsiooni väidete osas peab kolleegium vajalikuks märkida alljärgnevat. 5.
2. Kaitsja on vaidlustanud O.Bogdanovi

§ 118

p 2 ( kehtiva redaktsiooni järgi

§ 118lg 1 p 2) järgi süüdi tunnistamist.

Kaitsja leiab, et tekitatud tagajärg on ette nähtud juba

§ 118p-s 1.

Kohtukolleegium sellise seisukohaga ei nõustu.

§ 118

on oma koosseisutüübilt tagajärjedelikt, mis seisneb vähemalt ühe

§ 118ettenähtud punktides nimetatud tagajärje põhjustamises.

Kui põhjustatud tagajärg vastab

§ 118ettenähtud mitme punkti tunnustele, subsumeeritakse need kogumis.

Kohtukolleegium leiab, et

§ 118

p 1 ( kehtiv

§ 118

lg 1 p 1 ) ettenähtud tagajärg, eluohtlik tervisekahjustus, on alati selline tervisekahjustus, mis ohustab kannatanu elu tervisekahjustuse tekitamise ajal või selle järel. Kui teo tagajärjeks on lisaks kannatanu elu ohustavale tervisekahjustusele veel ka ekspertiisiga tuvastatud raske kehaline haigus, on selline tagajärg eraldi kvalifitseeritav

§ 118

p 2( kehtiva

§ 118lg 1 p 2) järgi.

Antud juhul on maakohus õigesti leidnud, et O.Bogdanov oma abikaasa V. B. tulistamisega tekitas viimasele tervisekahjustuse, mis ohustas kannatanu elu koheselt selle tekitamisel. Sellise eluohtliku tervisekahjustuse tekitamisega ei pea kaasnema teisi

§ 118lg 1 erinevates punktides loetletud tagajärgi.

Kuna aga on tuvastatud sama teo tagajärjena veel VVm kehtestatud „Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise korra“ § 8 lg-s 2 ja

RakS§ 81 sätestatud raske kehalise haiguse tunnused, on kohtu poolt O.Bogdanovi süüdi tunnistamine

§ 118p 2 järgi kooskõlas seadusega ja kohtupraktikaga.

5.

1. Apellant on leidnud, et maakohus on rikkunud kriminaalmenetlusõigust. Kohtukolleegium nõustub apellandi väitega sellest, et jättes kohtuistungile kutsumata kaitsja poolt kaitseaktis taotletud isiku, rikkus maakohus KrMS §-s 14 sätestatud võistlevuse põhimõtet. Vastavalt kriminaalasja materjalidele on kaitsja kaitseaktis taotlenud tunnistaja R. L-i kutsumist kohtuistungile. On oma taotlust ka põhistanud ning on jäänud sellise taotluse juurde ka eelistungil. Vastavalt eelistungi protokollile on kohus viitamata mingile normile, käsitanud seda kaitsja taotlust täiendava tõendi kogumisena ning jätnud selle rahuldamata. Riigikohus on korduvalt sedastanud ( otsused nr 3-1-1-23-08, 3-1-1-85-07), et süüdistatava või tema kaitsja poolt KrMS § 227 lg 1 alusel esitatavaid tõendeid on kohus kohustatud 4 uurima. Maakohus läks vastuollu võistlevuse põhimõttega ja riivas kaitseõigust kuna ei võimaldanud kaitsjal kohtule tõendit esitada ega ka sellele kaitsmisel toetuda. Maakohus rikkus sellega kriminaalmenetlusõigust, kuid ringkonnakohus ei loe seda oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Maakohtu istungi protokollist nähtub, et kohtuliku uurimise lõpetamisel ei esitanud kaitsja uuesti taotlust tunnistaja R. L-i ülekuulamiseks, millest võib järeldada, et kaitsja loobus tunnistaja ülekuulamise taotlusest. Sellele viitab ka asjaolu, et kaitsja ei taotlenud tunnistaja ülekuulamist apellatsioonis ega ka ringkonnakohtu istungil. 5.
2. Kaitsja on leidnud, et mõistetud karistus on liiga range. Kohtukolleegium peab vajalikuks toonitada, et kuigi kohus peab karistuse mõistmisel juhinduma eeskätt asjakohastest materiaalõiguslikest ja menetlusõiguslikest nõuetest, on õiguslikest piiridest lähtuv konkreetse karistusmäära valik lõppkokkuvõttes pigem siiski kohtuniku siseveendumusest lähtuva otsustamise küsimus. Süüdistatavale mõistetud karistuse muutmine ringkonnakohtus on lubatav juhul, kui tuvastatakse, et esimese astme kohtu poolt temale mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele või süüdimõistetu isikule või kui tema suhtes on mõnel muul viisil kohaldatud ebaõigesti kriminaalseadust. Maakohus on mõistetud karistust põhistanud, on ära näidanud asjaolud, milliseid arvestab karistusmäära valikul. Kohtukolleegium leiab, et apellandi poolt esitatud etteheited ei too kaasa maakohtu poolt mõistetud karistuse muutmist. Asjakohatu on apellandi etteheide sellest, et maakohus on karistuse mõistmisel võtnud arvesse kvalifitseerivat tagajärge. Kolleegium märgib, et karistuse mõistmisel tuleb arvestada süü suurusega. Teo raskusastmega, toimepanemise tehisoludega ja ka tagajärjega. Seega maakohus oli karistuse mõistmisel õigustatud arvestama, et süüdistatav lasi tulirelvast kannatanut mitte ühel vaid kolmel korral. Samuti sellega, et kannatanuks oli abikaasa ja ühise väikese lapse ema, et teo tagajärjeks on noore inimese 80% töövõimetus. Ka Riigikohus oma lahendis nr 3-1-1-18-11 on märkinud, et

§ 56lg 1 kohaselt rajaneb karistuse mõistmine süüpõhimõttel.

Eelöeldu tähendab, et andes hinnangut süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki, kuid ilmneda ka karistust kergendatavates ning raskendavates asjaoludes. Ainetud on ka etteheiteid, et kohus ei saanud aru süüdistatava käitumise põhjustest ning on seetõttu mõistnud liiga range karistuse. Oma teo motiividest ja põhjustest oli võimalik kohtule selgitusi anda süüdistataval endal. Vastavalt kohtuistungi protokollile on O.Bogdanov andnud ütlusi, et ta ei tea ega oska seletada miks ta abikaasat ja oma väikese lapse ema tulistas. Tema jaoks oli see arusaamatu käitumine/ II kd. t.lk. 59/. Kannatanu ja süüdistatava vahelised pingelised suhted ja tülid olid kohtule teada. Sellekohaseid ütlusi on andnud nii süüdistatav kui kannatanu. Samas on kannatanu kinnitanud, et sündmuste toimumise eel neil tüli ei olnud, tema magas ega soovinud süüdistatavaga ei vaielda ega üldse vestelda. Kohtukolleegium ei saa nõustuda kaitsjaga, et kohus pole arvestanud, et O.Bogdanov on oma süüd tunnistanud ja tegu ka puhtsüdamlikult kahetsenud. Kohus on otsuses, karistuse mõistmise põhjendustes, sõnaselgelt märkinud, et arvestab nende asjaoludega. Just nimetatud asjaolud on endaga kaasa toonud sanktsiooni keskmisest määrast leebema karistuse. Ka see, et süüdistatav oli kannatanule pärast teo toimepanemist maksnud 250 .00 eurot, oli kohtule 5 teada. Nimetatud summa tasumist on nii kannatanu kui tema esindaja kinnitanud kohtuistungil ning on esitanud ka kannatanu pangakonto väljavõtte/ t.lk. 44, 60/. Kolleegiumi veendumuse kohaselt asjaolu, et aasta jooksul on O.Bogdanov toetanud pikka aega töövõimetut ja ravi vajavat abikaasat, kelle kasvatada oli ühine väike laps vaid 250 euroga, pole iseenesest aluseks maakohtu poolt mõistetud karistuse tühistamiseks. Samuti pole otsuse tühistamise aluseks pärast kohtuistungit 100 euro maksmine. Nimetatud määras varalise kahju hüvitamine võib vaadelda kahetsusena, mida aga maakohus on karistuse mõistmisel juba arvestanud. Kohus on arvestanud karistuse mõistmisel asjaoluga, et süüdistatav ei lahkunud sündmuskohalt vaid ootas ära nii kiirabi kui ka politsei ning andis politseile üle ka relva. Selline käitumine näitab kolleegiumi arvates samuti siira kahetsuse olemasolu. Samuti on materjalidega tuvastatav, et O.Bogdanov helistas ja teatas politseile toimepandust pärast haavatud kannatanu enda poolt hädaabinumbril helistamist ja juhtunust teatamist. Kokkuvõtvalt karistuse määra osas kolleegium leiab, et maakohtu poolt mõistetud 7 aastane vangistus jääb alla

§ 118

ettenähtud sanktsiooni keskmist määra, on maakohtu poolt põhjendatud ja kooskõlas seadusega ning selle muutmiseks alused puuduvad. 5.4. Apellant on taotlenud süüdlase karistusest tingimisi vabastamist. Kolleegium leiab, et selline taotlus rahuldamisele ei kuulu. Karistusest tingimisi vabastamise aluseks on teo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, millised iseseisvalt või koostoimes muudavad põhikaristuse ärakandmise ebaotstarbekaks. Karistuse kandmisest tingimuslik vabastamine võib üldjuhul kõne alla tulla kergemate süütegude ja lühiajalisemate vangistuste puhul. Antud juhul on tegemist raske isikuvastase kuriteoga, mille tehioludes pole selliseid erilisi asjaolusid mis annaksid aluse süüdlase karistusest tingimisi vabastamiseks. Kohtukolleegium leiab, et eriliseks asjaoluks ei saa olla halvad omavahelised suhted perekonnas. Samuti pole süüdistatava isiku osas märkimisväärseid erisusi. Asjaolu, et O.Bogdanov on varem kriminaalkorras karistamata pole hinnatav erilise asjaoluna. Samuti kolleegium leiab, et esitatud taotlus on vastuolus Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-96-11 sedastatuga sellest, et karistusseadustiku süstemaatilise tõlgendamise pinnalt tuleb karistusest tingimisi vabastamisel lähtuda põhimõttest, et tingimisi vabastatu katseaeg peab olema mõistetud vangistusest pikem.

§ 73

lg 3 näeb ette maksimaalse katseaja pikkusena 5 aastat, mis on aga lühem kui süüdistatavale mõistetud põhistatud karistus. Kokkuvõtvalt kolleegium leiab, et ei kuriteo toimepanemise asjaolud, süüdlase isik ega ka maakohtu poolt mõistetud karistus ei anna alust kohaldada karistusest tingimisi vabastamist ning reaalse vangistuse mõistmine on kooskõlas nii seaduse kui kohtupraktikaga. 6. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1, § 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 09. juuli 2012. aasta otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. Ivi Kesküla Meelika Aava Urmas Reinola 6